Elamuselamus. Enamus. Tervist, mina olen Urmas Vadiga. Nende mustega on vist nii, et mõni teeb silmad lahti ja kohe tunneb, et elu hakkab pihta. Kõik on väga huvitav, mis tema ümber keerleb ja pöörleb mõni, aga. Ma pean, elab väga, polegi nagu midagi, millest rääkida. Aga kuidas on lood Andres Noormetsaga? Saade enamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Head kuulamist. Tere, Andres Noormets. Tere. Elamuse saade, mida me Jon kausiga teeme. Küsime inimeste käest, mis on nende eluelamus. Aga nagu selle tagamõttega, et et kuidas mingisugune sündmus või sündmuste jada või, või mingisugune, ma ei tea, elamus on need selliseks inimeseks teinud, nagu nad on. Et kuidas, kuidas sina selliseks inimeseks sõid, Andres Noormets, ma mõtlen just sinu teatritegemist, kirjutamist, lavastamist ja näitlemist ka. Millest sa nagu juhindanud oled. Vaata, siin on väga raske välja tuua mingisugust ühte elamust või asja. Et kui sa mulle sellest rääkisid, et sellest asjast võiks rääkida, siis ma natukene mõtlesin selle peale. Ja Mul tuli meelde suht kiirestik, üks pikk jada igasuguseid asju, kuhu kuulusid niisugused sündmused, mis võiksid liigitada sahtlisse. Inimlikud. Ma ei tea, ütleme, kohtumised või, või sündmused ja siis olid need, mis on mingisugused kunstilised ütleme, kokkusaamised või võielamused. Ja siis on seal kõrval veel mingisugused nii-öelda kohtumised tundmatuga mida ei oskagi päris täpselt liigitada, kus on kokku saanud mingisugused ütleme, juhused ja see kõik on muutunud mingisuguseks elamuseks, mis ongi, ütleme nende eelmise, kahe nagu kahevahel või, või on see veel midagi puhtalt kolmandat. Vot jah, mind ka need kohtumised tundmatuga õudselt huvitavad. Räägi sellest. Noh, need on niisugused kummalised asjad. Et tegemist võib olla ei olegi mingisuguse paranähtustega, aga ütleme, kohtumine sünniga või, või surmaga. Näiteks need on niisugused asjad, mis ilmselgelt on minu elu mõjutanud ja ilmselt on ka muutnud mind selleks, kes ma praegu olen või need on mingisugused asjad, mis hoiavad sellel igapäevasel olemisel mingil kombel. No ma ei tea, kätt all. Sündimiste poolest, mul on kolm last, aga kaks esimest on on pärit nõukogude ajast kus põhimõtteliselt see kõik toimus kuskil mujal. Sa võisid seda kuidagi ette kujutada, sellest räägiti, aga see on mingisugune nii-öelda meelteväline kogemus millest ongi olemas mingisugune lihtsalt teadmine, et vot see oli. Aga siis, kui sündis meil poeg siis oli niisugune asi, et kui mitu asja ta otsustas tulla mitte nii, nagu oli ette öeldud, vaid otsustas siis tulla, kui Talle meeldis tema valitsusele päeva ise, mitte kuskil, mitte mingi doktorega ega mingisugune muu asi polnud seda päeva kirja pannud, see oli niisugune täielik ootamatus. Selleks täpselt kokku selle päevaga, kui lõpetas Viljandi kultuuriakadeemias. Minu esimene lend oli ära, nende niisugune pidulik lõpetamine ja õhtul pidi tulema lõpupidu. Ei mäletagi kuskil saunas kuskilt toredas kohas ja täpselt sinna vahele, ta sättis enda 14. juunil. Et see suur pidu oli ära peetud, nii-öelda aktus ja üks niisugune kontsert, kus, kus Üllar Jörberg laulis ja Eldar serveri hea tuli, niimoodi lava alt tõusis niimoodi aeglaselt, et siis tuli suitsu ja punast tuld. Siis ta tuli sealt välja, seal saladuses hoitud, mitte keegi ei teadnud, kaks inimest teadis, et ta sealt tuleb. Aga ta oli sellel ajal ja tudengite hulgas metsikult populaarne ja siis kogu see rahvas tormas lihtsalt sinna lava ette kokku ja lava peale ja see oli niukene, metsik kontsert, venovaatasin olenevalt valgusest ja ma mäletan neid, oli vist mingisugune neli inimest ja siis tegime kõik seal oli Ugalas oli selline heeblitega valguspult, tegime talle valgust taha ja siis käis seal niukene, metsik möll ja kui see läbi sai, siis Eve helistas, et kuule, tule koju, mingisugune asi, mingisugune jama vist, tulid veed ära. Stocki siis on nüüd ikka, seda on ikka väga vara küll, vot see on nüüd natuke kujutab äkki ette, et võib-olla lihtsalt et tema peab kodus istuma ja mina olen seal pidul ja läksin kiiresti koju ja minek oligi. Kohe läksin haiglasse, siis no tema oli selleks muidugi paremini valmis. Ma ei olnud selleks üldse valmis, eriti ma olin niisugusest kohast tulnud ja, ja niisuguse noh, see iseenesest on see sinu esimene kursus lõpetab ja seal on mingisugune emotsionaalne nisugune punkt. Ja siis käed värisesid seal ja mind pidi seal vist rohkem putitada kuskil seal mingisuguse pool sünnituslaua peal ma seal tukkusin ja püüdsin näidata, et ma olen ikka hästi valmis kõigeks selleks ja siis hommikul järsk, oli see hetk käes, kus see kõik toimus, kuidagi imeruttu ja siis ma ei tea, selle koha peal jäi mul nagu nagu asi, stopi, kui arst andis mulle käärid ja ütles, et lõika need. Ja siis ma saingi aru, et nüüd mina nagu nagu mina olen ka selles osaline või et selles selles sündinud, mina nagu avan midagi, et see on tõesti ja see ei ole lihtsalt mitte niisama, vaid vaid noh, tõeliselt midagi justkui endale ka. See oli muidugi väga vägev, see on tõesti mingisugune niisugune sündmus peale, mida ma arvama hakkasin paljusid asju hoopis teistmoodi vaatama. Hakkasin mõtlema. Lihtsalt see, see inimeseks olemine muutus nagu teistsuguseks, et kuidas ikka kõik tegelikult käib. Ma arvan ka, et kui nõukogude ajal inimesed ikka oleks seda pealt näinud, siis nad ei oleks selle režiimi ees niisugus hirmu tundnud ja nad oleksid nagu oluliselt rohkem pea püsti käinud. Sellepärast see kaval reziim ilmselt hoidiski neid sellest imest eemale. Siis oli võimalik neid taltsutada, sest see muudab inimese kuidagi niisuguseks avatuks, lahtiseks taltsutamatuks on niuke tunnet, et kõik on kuidagi võimalik. Kõik on sinu enda kätes ja see on vägev. Ja sinna kõrvale on siis nagu need maalin alles alles üliõpilane, kui mu, kui mu isa suri. Ja kuidagi väga ootamatu, sest ta ei olnud haige. Ta ei olnud küll noor, ta oli päris vana mees. Aga, aga ikkagi, see oli väga ootamatu. Ja peale seda, ma arvan, minu maailmapilt muutus ikkagi väga oluliselt. Kuidagi mingisugune niisugune. Millegipärast, et nad peale seda enam rääkida surmast ma ei kartnud surnuaeda. Ma tihti saime kõrtsid surma, kuidagi kõhe ikka oli, see koht oli kuidagi kõhe, ta ei olnud, noh, see oli kuidagi võõras ja kõhe. Aga siis ta muutus kuidagi koduseks. Hästi kummaline, et ma tihti olin, ütleme, sõitsin Tallinnast Viljandisse öösel, mingisugune tegevus oli või etendus, kui ma ise tulin autoga oma tihti, sõitsin sealt Paide sillaotsa surnuaialt läbi, öösel täis ööd, käisin seal paningas küünla või midagi kyll või käisin lihtsalt helistasin natuke pingi peale, siis sõitsin edasi. See tundus, et see on üks koht, kus. Mul on võimalik justkui noh, ma ei tea iseendaga kokku saada või see muutus kuidagi väga oluliseks ja kogu see noh, nii-öelda elu get. Ta on niisugune normaalne keerlemine, sai, sai arusaadavaks ja peale seda tundus, et noh, tõepoolest on oluline mõelda võib-olla veidi niisugust igavikuliste või, või suurte asjade peale, et inimene peabki mõtlema nende peale ja, ja saama aru või ennast valmis panema, ütleme, kui need mingisugused taolised asjad elus toimuvad. Ja need ei ole üldse ebaloomulikud, vaid need on normaalsed. Aga normaalselt saavad nad ainult siis olla, kui sa oled nendel enda enda sees ruumi teinud või et kui sa oled väga ennast täis ainult siis siis kuidagi see noh, et mis ma nüüd edasi teen, siis aga kui sa oled sinna ruumi teinud, siis on see kuidagi teistmoodi. Et just nimelt mingi tühimik saab täidetud. Sest olgu jah, mingisugusest, Inimesest füüsilisel kujul me jäämegi ilma, aga aga seda enam muutuvad oluliseks need asjad, mis on temaga seotult pärit, sellest, mitte füüsilisest maailmast, mis ta on öelnud, mis ta on õpetanud, kuidas ta on olnud. Et see on kuidagi niisugune noh normaalne või, või need asjad peavadki niimoodi käima. Ja ma mõtlesin, et noh, et ma nüüd tean nendest asjadest enam-vähem kõike ja ja need asjad on enam-vähem, Mul nagu olemas. Aga kui ema suri, siis ma sain aru, et ma ikkagi ei teadnud nendest asjadest veel mitte midagi. Sest. See oli kuidagi täiesti noh, see mingisugune niisugune sündmus, millest on keeruline rääkida millest mul on siiamaani jäänud üks teatav süütunne. Kuidagi niimoodi, et, et ma ei saanud sealjuures olla kuigi see oleks olnud normaalne, et ma oleksin kuidagi asjad läksid teistmoodi. See on hästi huvitav. See kirjelduses on ka ju hästi palju sedasama teemat, et umbes mingisugune süütunne, sest sa ei ole nagu just nimelt ema minu meelest, kas Ülo tuulikule on üks selline mingisugune tekst või isegi kuuldemänge? Nojah, aga tundus kuidagi, et, et ma peaksin seal olema ja ma tundsin, et ma nagu saan olla ja ma ei arvanud jälle samamoodi, et see kuidagi niimoodi kiiresti käib, need asjad käivad kõik kuidagi väga kiiresti. Ja seal jäi niisugune noh, siiamaani on mingisugune selle peale mõtlen siis on sellest on nagu kõige rohkem kahju just mingisugusest taolisest asjast. Samas ma olen muidugi mõelnud, et et võib-olla just niimoodi see pidi olema, et ta ei tahtnudki, võib-olla, et ma sealjuures olen sellel hetkel, sest ega see ei olnud kõige kergem niisugune periood ja võib-olla. Varasemal ajal nagu öelda, et inimesed läksid kõrvale, kui oli vaja sündida või surra, et seda ei tehtud silme all päris võib-olla seal ka mingisugune taoline tõde olemas. Aga, aga siis ma sain aru, et et kui palju ma ikkagi sõltusin sellest, et kui, kui palju minu, minu see osa mälust ütleme, mis, mis oli seotud lapsepõlvega muude asjadega seos oli seotud sellega, et, et see ema kuskil noh, reaalselt ikkagi oli niisugune tunne, et on väga palju asju ei rääkimata ja samas ma arvan küll, et peale seda üks-üks-kaks aastat kindlasti ei läinud päevagi mööda, kui poleks temaga mingil kombel kokku saanud. Ja see on ikkagi minu meelest väga, väga suuresti muutunud, sest ennem tundus see, et on olemas ja ma ei pea temaga iga päev kui saama isegi mõtlema nagu neid asju. Ja siis, kui teda reaalselt enam ei olnud, siis tuli välja, et kui palju seda oli vaja ja kui palju ma reaalselt temaga mõttes, kui sain või rääkisime. Et see on kuidagi hästi-hästi. Kummaline, jah, ja need on niisugused tundmatutega kokkusaamised. Et kuskil seal kõrval mingisugused kunstisündmused, asjad teinekord võivad saavutada suht sarnase efekti. Muidugi lühiajalisemad ma hakkasin meenutama vist ühtegi niisugust päris nihukest artefakt ei mäleta, mis oleks nii pikalt näiteks mõjunud, et ma noh, kaks aastat praktiliselt iga päev nagu tegelen sellega. Ilmselt mul ei ole päris sellist asja kõrvale panna. Kuigi samas jälle näiteks on ka, on ka niisuguseid asju ka, näiteks kirjeldan ühte niisugust, et noh, mingisugused asjast arusaamist, mis tuli täiesti kummalises kohas. Et ma olin Ameerikas, õppisin improvisatsiooni, olin seda teinud seal mitu nädalat ja mõtlesin, et Ühe korra ma olin käinud ja siis oli mul tunnet. Teisel korral mul kindlasti peaks seal auto olema. Miks auto ringi liikuda, noh jah, et ma näeksin rohkem, et et ma saaks sellest maast paremini aru, et kui sul seda ei ole, et siis sa satud nendesse kohtadesse, kuhu teised tahavad, aga kui sul on see auto olemas, satud sinna, kuhu sina tahad ja niimoodi nagu sina tahad ja siis ma planeerisin selle värgi niimoodi, et et ma lendasin Denveri lennujaama, sealt võtsin auto, siis 600 kilti New Mexicosse Saltafeisse sõitsin autoga küll, öösel ma seda maailma selle ümber eriti ei näinud. Aga, aga huvitavaks läks asi siis, kui kõik see improvisatsiooniline tegevusele ei lõppenud ja ma olin planeerinud endale ühe niisuguse kolme, nelja päevase lõtku sinna. Et mul lennuk läks alles seal mingisugune kolme-nelja päeva pärast ja siis olid puhtalt niisugune minu aeg, mida ma ei olnud mitte millegagi täitnud. Ma ei olnud endale teinud mingisuguseid plaane, ma ei olnud mingisugust hotelle broneerinud, ma ei olnud vaadanud, mis seal kultuuris ümberringi toimub. Siis ma istusin lihtsalt oma ratsu selga ja hakkasin Ühes suunas kappama. Vot see teekond oli see, kus ma sain aru, no ütleme, millesse, kas ta needa seal kirjutab ja mis need on, sest see oli täiesti iseenesest juba New Mexico, mis on kaks kilomeetrit üle merepinna nisugune. Tasandik, kõrb, mäestikukõrb on niisugune maastik, mis juba esimesel päeval võib nõrgemas meeles hallutsinatsioone tekitada näiteks kuigi mitte võib-olla hallutsinatsioone, ta tekitab niisuguseid, ütleme loodusnähtusi kus näiteks sajab tund aega vihma. Ja peale seda sa näed silme all, kuidas rohi hakkab kasvama. Sellepärast on nii seemneid täis, kõik ootavad oma seda vihmama, seda hetke, kus nad saaksid siia, see rohi kasvab ja see kõik lööb roheliseks. Ja see peab vastu noh, nii-öelda heal juhul mõned tunnid või, ja heal juhul järgmise hommikuni päikesel halastamatult uuesti uuesti välja suretab sealt. Aga noh, niisuguseid asju on seal võimalik näha, mida sa siin siin niimoodi ei näe, kus, kus tõesti rohi järsku hüppab nagu välja, kõik muutub niisuguseks kevadiselt roheliseks, järgmisel hommikul on kõik kadunud. Aga noh, siis ma hakkasin minema mööda seda. Sõitsin lihtsalt sinna, kuhu tundus, et on huvitavam. Ma teadsin, ilmakaari ma tunnen, ma teadsin, kus on minu õige ilmaga varaga. Aga mõtlesin, ma sõidan kuidagi niimoodi. Sõidan põhja-ida-lääne kaudu. Siksakke mööda ja see oli tõesti, mitte kuhugi kiiret ei olnud. Ma mõtlesin, ma olen autos küll maganud. Mõtlesin, pole küsimust, kui mul tuleb uni, siis ma lihtsalt peatan ta, panen kuskile või siis päeval kuskil viskan rohu peale magama, ei mõtelnud üldse seda, et ma peaks väga muretsema selle pärast, kuidas, mis mu, mis mu füüsiline keha seal teeb. Ma ütlesin, on Ameerika on ometi ju arenenud maa, et kui kõht läheb tühjaks süüa ikka leian. Ja siis ma liikusin mööda neid hästi kummalisi maastikke seal umbes selle kohta võib öelda, et läks aega mööda, vähe või palju. Nagu öeldakse muinasjuttudes, kus tõesti ajataju nagu kadus ära. Et olin seal, läksin kuumaga allikatesse ja ma ei vaadanud kella, ma lihtsalt olid nii kaua, kuni ma enam ei suutnud seal olla ühest teise käia. Ja siis oled seal lihtsalt täiesti pehme Yakad lihtsalt kulgema mööda täiesti sirget teed ja vaatad, kuhu sa välja jõuad-jõuad välja õhtuks mingisugusesse linna, tähendab, kus on kus taanlaste kultuur tundub elav olevat, kuigi neid endid pole seal näha, kus on väga palju nende käsitööd, maale ja neid asju. Sa lähed, istud, mingit veidrat mehed on seal ümber, räägivad mingisugustest asjadest siis on kõik niisugune tunne, et see kõik ei ole päris, et seal just nimelt nagu selles noh, et seal kuskil reality shows, kuhu sinu ümber niimoodi viis minti, enne sinu saabumist on hästi kiiresti see, see reaalsus üles ehitatud, et see nagu ei ole päris. Ja siis, kui ma hakkasin, ma mõtlesin, et ma lähen, jään kuskile, tõmban auto kõrvale ja öösel magan, siis ma sain aru, et, et seal ei lubatakse öösel magada kuskil, et väga toredad niisuguseid looduses parkimispaigad, kus on suured sildid öeldud. Alates 11-st õhtul kuni kella kuueni hommikul seal platsi peal viibimine rangelt keelatud. Võtsin sealt tulevad mingit püssimehed, ajavad mind sealt ära, et ma julgenud seal peatuda. Mäletan, jõudsin hommikuks mingisugusesse linna, mille nimi oli Valsemburg mis kõlab ise juba nagu tondilinn. Just kõik need inimesed, kes seal liikusid, muidugi, eks ma olin öö otsa üleval ka olnud, ma kujutan ette, et missuguseid tonte juba minu oma oleks, sinna sinna reaalsusesse joonistas, aga see oli täiesti uskumatu, ma pole näinud, et midagi oleks nii ajast väljas, kui see seal oli. See ei olnud reaalne koht, kõik need inimesed, Ma mõtlesin, nad on tõesti, nad käivad öösel zombid, eks. Mitte üks, mitte üks maja ei näinud välja niimoodi, et see oleks ehitatud viimase 20 aasta jooksul. Need olid kõik nagu see oli, noh, ma ei suuda seda, seda, seda tunnet nagu kirjeldada, mis seal mind valitses, ma käisin kuskilt bensukast, ostsin endale mingisuguse, seal ei müüdud ühtegi toitu, mis oleks kohe tehtud, need olid kõik pakitud ja juba varem valmis tehtud. See, see oli niisugune niukene noh täiesti ajast ja ruumist väljas koht ja pärast seda ma läksin kiirteele ja tulin alla sealt seda sinna, selle koloraadasel tasandiku peale, mis vasakule jäävad kaljumäed ja siis olid astunud ühe post-rock'i plaadi, panin selle peale ja siis ma sattusin tähendab olukorda, kus ma sain aru, et millest see muusika räägib. See räägibki sirgest teest läbimaastikku, mis voolab, kus sa aeg-ajalt oled nagu künkal ja siis tuleb niukene mõõtmatu tasandike sisse uuesti, see lõpeb, tee ära ja siis hakkab see järgmine ja muudkui avab, avab ja seal ei ole peaaegu üldse inimesi. Seal on mingisugused üksikud majad, seal on mõni üksik aed mõni üksik puu. Ja, ja seal on hästi kõrge taevas ja seal on võib-olla mõni lind. Kui see lind siis on tavaliselt Ta laiema siruulatusega kui siin meie varesed on, tiivad käivad hästi laiali, seal kõrval on mingisugused mäed, mis kuidagi ütlevad, et teistsugune maailm on ka olemas, et vaata, see kontrast on kohe sinuga käeulatuses. Ja see oli kuidagi, ma sain sellest muusikast niimoodi aru, et, et ilmselt see, kes seda muusikat on teinud omal ajal, kui hakati seda post-rock'i tegema. Võib-olla tegidki mingisuguse taolise noh, tunde ja kogemuse pealt. Et sellesse maailma, mis on jube realistlik, mis koosneb pisikestest asjadest, kus ma pean oma päevaplaanidega minuti pealt ehitada sisse mingisugused helilised, jaga helidega tulevad kaasa ka sinu sinu mõtted ja tunded, mingisugused niisugused lainelised tasandikud mis aitaksid sul niisugusest tänapäeva linnaruumis või, või noh, jah, linnaruumi tulebki need tasandikud ilmselt ehitada või selles, selles selles argiruumis nagu elav olla või normaalne inimene olla. Et noh, niimoodi kuidagi need asjad on, ma arvan, niimoodi need, need elamused ilmselt tulevad ka, et et ma olen tähele pannud üldse oma elus. Et kui ma midagi väga tahan, siis ei tule kunagi. Ja kui ma juba enam seda ei taha või enam ei taha sissetulekuna sisse tuleb kätt, siis ma saan selle kätte. Ja siis ma vaadates seda asja, mis ma olen kätte saanud, siis mul on tunne, et no miks ta ei võinud siis tulla, kui see oleks mulle sellesamase ainukordse elamuse pakkunud. Võib-olla aga samas, need elamused tulevad ka teistmoodi siis, kui sa nendeks valmis ja tulevad kuskilt nurga tagant ootamatult ja lükkavad kuidagi selgeks selle pildi. Te kuulsite kolmandat saadet sarjast elamus rääkis Andres Noormets. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.