Vikerraadiokava jätkub saatega sarjast meie riik. Need hääled kostavad meile 60 aasta kauguselt Tallinna Vabaduse väljakult. Oli 24. veebruar 1939 Eesti vabariigi aastapäev. Me oleme oma riigis rahulikult ühe aasta mööda saatnud sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud, kui rahvad on kartnud uut suurt tere vara, mis tulevad, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata, oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatusest. Päevapealt seitse kuud hiljem nõutakse Kremlis meie delegatsioonil jõhkra surve ähvardusel punaarmeele baase Eestisse. Iseseisvus kaotanud rahva kannatusi ja kaotusi ei oska tol päeval aimata küll ükski vaba Eesti kodanik. See oli tollel väljaskul eestlaste kujutlusvõimet. Rahus elada rahus tööd teha. Meie tahame eemale jääda ja tahame kaasa aidata, et terves maailmas rahu võidule pääseks. Ainult. Kas teame kõike kaotatud kokku, hinnata tänagi või kuidas seda mõõta? Eesti inimkaotustest ja repressiooniohvritest räägivad käesolevas saates Leo Õispuu ja Peep Varju. Mina tahaksin siin ühe aru tuua. Härra Ain Sarv on kirjutanud suurepärase raamatuõiguse vastu ei saa ükski kus ta analüüsib juriidiliselt väga täpselt kõike seda, mis on Eesti riigiga toimunud pärast 1939. aasta baaside lepingut. Ja seal ta toob välja ühe niisuguse võrdlusarvu pärast härra võisku täpsustab seda. Nende Eesti leppis, et registri büroo neid arvusid, täpsemalt uurinud aga Rasardowniisus arvu. Poola riik ja Eesti riik on kaks kõige rohkem inimkaotusi üle elanud riik Euroopas nimetab Poola riigi selleks protsendiks 18 protsenti ja Eesti riigil 17 ja pool protsenti. Kui me teame Eesti riigi inimeste arvu enne okupeerimist kusagil ümmargused üks miljon 200000 siis võime sellest lähtus öelda, et see oli üle 200000. See kogusumma kõik kaotsi kokku mis on olnud repressioonide läbi, kuidas need kaotused on jagunenud? No siin loba alustaksin esimesest okupatsioonieelsest aastasse, on siis baaside lepingust 1939 kui siis vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile läksid ära Eestist Hitleri kutsel, nagu rahvas nimetab baltisakslased ja nendega hiljem kaasa ka eesti rahvusest kodanikud kes tõepoolest 1941. aasta kui lõppesse järelümberasumine viimased lahkusid siit suuremas grupis märtsis 41 ja mõned üksikud, isegi veel mais 41 siis see koguarv on umbes 21400 inimest. See oli see esimene suurem grupp Eesti vabariigi kodanikke, kes Sid ilma kodumaast ja kellest ka paljud hiljem hukkusid. Ja kui nüüd siit edasi minna, siis loomulikult algab see ma ütleksin, õuduste aasta kohe parajasti eest kopeerimis seitsmeteistkümnel juunil 1940 siis algasid masside arreteerimised ja sedamööda, kuidas me oleme saanud arhiivimaterjale läbi töötada, me juba teame, et arreteeriti isegi enne seitsmeteistkümnenda juuni 1940. Ja see arreteerimiste laine, see tapmiste laine, see kasvas iga kuuga. Ja praegu näiteks võime nimetada esimene Nõukogude okupatsiooni aasta kuni nende siit põgenemiseni augustist 941, see läks eesti rahvale maksma tänaseks nimelised teada vähemalt 2450 ohvrid, kes tapeti kohapeal. Aga see arv on loomulikult suurem, sest kuid tsehhi nimekirjad avaldati saksa ajal, siis seal oli kaks kategooria tapetud ja teadmata kadunud siis oli tapetud 1900 teadmata kanud 1100 keskeltläbi umbes 3000. Nüüd võime öelda, et siis üks arv on 500 võrra suurenenud, oleme tuvastanud, tapetud, aga on ju väga palju neid, kes puhkavad nii Liiva kalmistul Tartus üle Eestimaa nimetades haudades, nende identifitseerimine on väga raskendatud. Nii et see oleks nagu teine kaotus oli mõrvatud esimese nõukogude okupatsiooniaastaga. Ja kui siit edasi minna, siis me teame kõik seda esimest massioperatsiooni, juhi küüditamist, mis vapustas Eesti rahvast. Ja oli muidugi üheks põhjuseks, mis pärast seda kõik Eestimaal toimus. Ja ka see on selline valus probleem, et tookord ju väga paljud dokument kas hävitati või uppusid koos nende laevadega. Missid põgenesid 28. augustil 900 õigeks Tallinnast. Nii et hoolimata sellest, et meie vent organisatsioon on juba 10 aastat uurinud, seda teemat oleme ka palju arhiive läbi vaadanud, me ikkagi saame tänase päeva seisuga öelda, et me pea praegu seda arvu teame. Aga ikkagi, mitu protsenti siia-sinna, võib-olla ta mitte määratletud, nii et tänase päeva seisuga me nimetaksime selleks 14 juuni 1091 küüditamise alla langenud represseerita koguarvu umbes 9250 ja selle kokku ka selle arvuga, mida andis Merkuulov oma ettekandes Stalinile kolm päeva pärast seda. Juuniga Ühide seitsmeteistkümne, üheksa, 41. Aga muidugi siin nii nende poolt esitatud andmed kui ka meie poolt kogutud nad lahknevad, sest on näha, et mitmete teiste Te kategooriate ohvrid arvestasime kuuluv siis selle operatsiooni sisse, nii et töö jätkub. Aga pilt hakkab selguma ja muidugi see oli selline küüditamine, mis nõudis väga palju ohvreid. Tänase päeva seisuga võib öelda, et peaaegu pooled 49,6 protsenti üks arv, aga võiks öelda, et pooled, sest osa jäi ju Venemaale on siiamaani seal. Ühesõnaga pool sellest 9250-st ei tulnud iialgi kosmosesse tagasi. Kas siis sulid koha peal või üksikud, kes jäid sinna. Ja muidugi väga suur osa lasti maha, perekonnapead perekonnapeade osas on nii, et ainult 20 protsenti ellu mehed, mehed, oiga naisi, naisvange naislastiga maha. Naiskodukaitsejuhid maakondades plastiga maha, nii et seal selle kuriteoks üks rängemaid külgi naiste maha laskma. Mine kas Venemaale jäänute all, te peate silmas alaealisi väikelapsi? Jah, rahvastati ümber ja ei teagi, et nad on Eestist ja eestlased. Ja ma pean silmas, aga ma pean kahetsusega ütlema, et on ka nende hulgas neid, kes kord tulid Eestisse tagasi keda kodumaa võiks öelda, juttu ei võtnud vastu. Ühesõnaga, nemad olid venestunud lapsest peast sinna läinud. Tulid korraks kodumaale, 50.-te aastate teisel poolel, kui Hruštšovi sula ajal tekkis võimalus ja väga paljutki ei leidnud kodu ees loomulikkuse kõige tähtsam põhieks ole, kodu oli kas lõhutud ära võetud? Kodukohta ju ei lubatud. Me teame 1967. aasta Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi seadlus, millega oli keelatud meiesugustel kodukohta tagasipöördumine. Paljud ju ei saa isegi Eestisse mitte kas vaid Lätis või kusagil Petserimaal võimalikud Eesti lähemal. Nii et see kõik oli selleks põhjuseks, miks need õnnetud inimesed pidid uuesti Venemaale tagasi minema. Eestis olid nad õigusteta Lindpriid ja olid tõesti Lindpriid, sest oli töötamise keelud, õppimise ei olnud, kõik oli piirangutega. Ja kõige rängu muidugi kodukohta tagasipöördumise keel, see oli otsustav kodu, ei ole siis Venemaalt tulnud, kas siis üksikul või ka abiellunud, juba inimesel ei ole nii kerge oma uut pesa rajada. Aga ma tahaksin siiski lisada, et meie kogutud andmed ja inimestega läbimine on näidanud, et suur osa nendest, kes tulid tagasi ütlemisest neljast 1000-st neljast ja poolest 1000-st, kõik on ikkagi uuesti ennast üles töötanud, uuesti oma elu korda seadnud, nad on ainult ränka vaeva. Hakkama saanud laiemalt vaadates oli teie räägitu ja ainult algus oli algus ja. Ja ma lisan veel ühe arvu, mis illustreerib siis seda esimest okupatsiooniaastat, kui võtta kokku kõik need represseeritud kestsid, viidi ära eritise sundmobiliseeritud noored eesti mehed üle 32000, pluss seal ligi 5000 territoriaalkorpuse sõjameest kui ligi 37000 meest, kellest suur osa võiks öelda kõik praktiliselt sattusi samasuguse orjatöölaagris nagu arreteeritud mehed, kellest suur osa hukkus, ilma et oleks saanudki rindele minna. Vot need kõik kokku sundevakueeritud, see annab veel üle 60000 Eesti rahva kaotusteks pluss 21000 baltisakslast nende koosnendi eestlastel on juba üle 80001. okupatsiooniaasta on tõesti väga ränk. See on see väga ränk algus. Ma tahaksin ikkagi esmalt täpsustada inimkaotused ja represseeritud. Meie Memento juures töötav Eesti represseeritud registri büroo registreerib represseeritud isikuid. See on arreteerituid, küüditatuid ja nii edasi, nagu Peep Varju juba mainis. Need on 12 erinevat kategooriad, represseeritud, sealhulgas sundmobiliseeritud Vene armeesse, kes surid peamiselt tööpataljonides. Need, kes sunniti välismaale ära sõitma, maha jätma kogu oma vara siia neid kokku kunagi. Me dotsent Leo talvevates kukkuda sai repressiooni 12-sse erinevasse kategooriasse orienteeruvalt 274000 represseeritud isikud. See on veerand Eesti eestlastest kui arvestada, et nende juurde kuulus igaühele üks hästi lähedalt sugulane või tuttav või naaber kes samuti värises oma saatuse pärast ainuüksi sellepärast, et ta oli tuttav, ta oli sugulane. Siis on represseeritud juba pool eesti rahvust. Nüüd inimkaotused. On siiski mõeldav Kesson maha lastud kes on ära surnud kinnipidamiskohtades. See on natuke liiga. Kuidas vähe see ei ole, ainult see ei ole kaotus. Kuna meie mehed arreteeriti. Neid oli, arreteerituid oli umbes 60 80000. Naisi oli arreteeritate hulgas vähe. Naised koos lastega olid küüditatud ja nõnda oli see pikema perioodi jooksul, tähendab nendel perekonnaelu järelkasvu ei olnud. Teiseks, nende elu oli rikutud. Nende kodu olid ära võetud lammutatud, nad olid lahti rebitud oma harilikust elukeskkonnast. Nemad ei julgenud enam järeltuleva põlve muretsemise peale mõeldagi ja see sisenes nendesse inimestesse mitmeks 10-ks aastaks edasi. Noh, mis praegu on nad vanad, aga nendel lastesse lastelastesse on sega edasi kandunud. Eestlane on harjunud perekonda looma siis, kui ta on materiaalselt kindlustatud. Nüüd natuke täpsemini. Meie kahes esimeses raamatus on arreteeritud poliitilistel põhjustel arreteeritud esimeses raamatus on 20000 teises raamatus on 17000 2000 tonni korduvad nimed, kokku 35000 terituis. Need on umbes pooled arreteeritutest. Kolmas raamat on juba sisestatud arvutisse. Neljas raamat kahjuks tuleb kokku korjata Venemaa arhiividesse, see jääb kusagil kaugel. Jutt on koguteosest poliitilised arreteerimised Eestis 1940 kuni 1988. Jah ja nende, ütleme selle 35000 arreteeritu, kohtan Täpne statistika tehtud. Ja sealt me võime lugeda, et 34-st 1000-st seitsmestsajast 10-st poliitilisest arreteeritust 8,24 protsenti said surma otsuseta. Ja täiendavalt sellele 23,56 protsenti tee surid sealsetes ebainimlikes tingimustes. Need andmed on KGB toimikutest arhiiviandmed, mäluandmeid on siin paar protsenti, ütleme neli, viis protsenti mälu on ka see tähendab, et need andmed on usaldusväärsemad. Need on kindlasti toimikutes, on usaldusväärsemad kui mäluandmed, kuid ei saa ka välistada seda. Me oleme ka märganud, et KGB tegi sihilikke andmete võltsimist ja peamiselt oli see suunatud, et näidata vähem maha lastud arvu vähendada. KGB valetas siis iseendale. Ta iseendale võib-olla ei valetanud, aga ta väljastas inimestele omaksetele dokumentidele, mis olid mitte alati kõige õigemad. Nüüd edasi, et need on lõpevad ära mingisugusel perioodil kui vang sai vabaks. Tal oli piirangud järgi ei saanud Eesti malla tulla, ta kodukohta ei lubatud harilikult minna. Tema tervis oli muserdatud, ta suri varem kui paljud teised. Tihti lasti vabaks inimesed, kes olid näha, et nad lähematel kuudel aastatel surevad. Need ei ole siia sisse lülitatud. See ei ole kinnipidamiskohas suremine. Teda Se küüditatute küüditatuid oli nagu siin Peep padu juba mainis. Juuni küüditatuid 9000 millegiga. See ei ole veel lõplik, täpne arv, see võib tulla ka veidi suurem, aga enam-vähem selles piirides. Teine massija operatsioon oli märtsiküüditamine 1949. aastal. Nendes nimekirjades, mis minu ees siin praegu on seal veel toimetamata, nii et see raamat jõuab välja sellel kaks raamatut jõuavad välja seal siis küüditamine Eestist Venemaale 1949 ja esimene osa teine osa, nad on. Eesti entsüklopeedia köitja sarnasesse raamatusse. Neid on umbes sama palju kui neid poliitilised arreteerimised Savi 35000 kokku siin on kokku 30 natuke üle 30000 isiku. Need, kes olid nimekirjas. See ei tähenda, et nad kõik läksid veel Nendel nimetatud kuupäevadel Venemaale seal kolme-nelja kuupäeva jooksul märtsikuus oli palju neid, kes varjasid end, läksid kodudest ära. Nende nimede taha on nimekirjadesse mainitud, mitte küüditati. Neid oli digikaheksa 1000. 30.-st 1000-st võtame ära 8000, orienteeruvad andmed praegu paari kuu pärast me võime ütelda samasuguse täpsusega, nagu on arreteeritute kohta, kui palju neid oli, kui palju teis oli. Kuid praegu orienteeruvalt 22000 viidi paari päeva jooksul kodudest ära ja sõitsid Venemaale. 22000 8000 oli nõndanimetatud mitte küüditatud. Kuid mis tähendas mitte küüditatud? Ta sai teada Taliban, teades juba seda varem, paar päeva enne seda, et tema on nimekirjas, ta jooksis ära kodust tihti metsa või sugulaste juurde kusagil kaugemale, sõitis Venemaale, Lätti, maale, jättis maha kogu oma vara. Oli isikuid ka, kes istusid kodus ja ootasid, millal tullakse meie järgi panid omale toidukotid valmis. Müüsid oda, vennas kogu oma vara ära ja ootasid nii mitu kuud ja ei tulnudki nendele ja reservväelased taga, et tavaelu. Taden nagu lindpriid inimesed. Need ei võetud tööle. Nad ei teadnud, mis teha. Mõned sõitsid järgi oma perekondadele, neid oli küllaltki palju, see suurendas ka nende arvu. Märtsiküüditatute arvu suurendas veel see, et paljud perekonnad küüditati Venemaale sellepärast, et nende perekonnapea või üks perekonnaliige oli eelnevalt vangistatud või oli vanglas surnud. Kui ta oli vangistatud, siis vabanes vangimajast ja ta saadeti oma perekonna juurde ruumes rajoone. Nii et see on küllaltki ulatuslik, keeruline protsess ja täpne arv, kui palju neid oli. See on veel lahtine, aga kindlasti ta kaetavat nimekirjas olnud on tegemist 30000, võib-olla isegi 30 1000. Küüditatuid oli veel, vahepealsetel aastatel küüditati see tähendab need, kes enne 41. aasta juuniküüditamist juba küüditati, kes küüditati kohe peale sõda enne märtsiküüditamist, kes küüditati pärast märtsiküüditamist. See kolmas küüditatute kategooria, nõndanimetatud vahepealsetel aastatel küüditatud, sinna hulka kuuluvad ka Jehowistid, suurem grupp. Need täiendavad need armis, kui see hulk on umbkaudu teada. Jah, neid vahepealsetel aastatel, see toimus pidevalt väikeste gruppide kaupa, neid on kusagil nelja, 5000 seal orienteeruvad andmed, neid võib olla ka rohkem. Nii et meil on palve inimestele, kes teavad, et nende omaksete repressiooni andmed arhiivides puuduvad. Et need teataksid meile oma lähemate sugulaste, oma omaksjate represseerimise andmeid. Mementole, mis aadressil tuleks saata teade Tallinna peapostkontor, postkast 115, Memento represseeritute registri büroo. Peep Varju kätte, Tallinn 15 181 rahukohtu üks. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon. Ja ma tahan kohe siia lisada, et tõepoolest paljude represseeritute toimikut on siiamaani Venemaal meiesugust, eriti need, kes Siberis orvuks ja kellel ei olnud siin Eestis mitte kedagi, kes oleks siis neid otsinud või nende suhtes mingit taotluse esitanud ja nad on siiamaani Venemaal ja me ei saa neid kätte. Meil on kogemus, et need õnnetud, kes on praegu Venemaale jäänud, on kohapeal püüdnud saada ka represseeritud staatust ja neil on öeldud. Teie toimikuid ei ole Dioti Eestis represseeritud, pöörduge sinna. Aga hiljem, kui need väga nõudlikud järjekindlad on läinud kõrgemale Moskvasse, nende presidendikomisjoni Aleksander Jakovlev pole, kes seda juhib, siis on selgunud tõepoolest kõik dokumendid toimikuna sealsamas Omskis, Tomskis ja Novosibirskis olemas ja Pole mingit probleemi, aga lihtsalt me ei saa neid Venemaalt kätte. Kuidas toimis represseerimise mehhanism? Rahvas mäletab kaht suurimat küüditamist 41 49. Kuid Se represseerimise, konveiertribunali, ide ja kohtute näol toimis ju aastast aastasse pidevalt. See nagu ei ole jõudnud rahva teadvusse nii selgekujuliselt kui küüditamised. Jah, ma võiksin selle koha pealt öelda nii et meil KGB-s oli tööl kuni 3000 isikut. Nad tegid pidevalt kvalifitseeritud plaanipärast tööd. Teerimised käisid pidevalt isegi pühapäevadel riiklikel pühadel otsivate inimeste taga. Ja küüditamised, nagu me juba rääkisime, toimused vahepealsetel aastatel. Nüüd see oli, väljasaatmine, arreteerimine enne. Ja arreteerimise aeg tuli muidugi sisse, kuid tihti unustatakse seda, et need inimesed, kes sealt tagasi tulla Ei olnud vabad ei olnud endised Eesti inimesed. Nendel oli terve rida piiranguid seadusega ette nähtud piiranguid liikumise suhtes, ütles piiritsoon. Mina olen Saaremaainimene, ma näiteks tohtinud Saaremaale minna. Minu suvila oli mere ääres. Ma ei saanud alata oma suvilasse minna, pidin küsima luba. Teiseks oli terve rida tehaseid, kuunit tööle ei võetud, kõik numbritehast olidki elatud. Ei saanud õppida, teatud erialadel ei saanud välismaale ka turismireisidele sõita, rääkimata komandeeringutest. Iga asutuse personaaltaritus või vanast, nagu seda nimetati kaadriosakond, teades täpselt, kes sa selline oled. Iga natukese aja järgi tuli täita väga põhjalik ankeet, kes su vanaisa oli, kui palju tal maad oli, kes su isa, missugust part teisse kuulus ja nii edasi ja nii edasi. Ja seda pidevalt jälgite kassa midagi vahepeal ei ole muutnud. Nende andmete järgi toimis sisse kaadriosakonda. Seadustatud piirangute süsteem toimus kohalike võimuorganite kaudu. Ja mõningad parteiorganisatsioonid, mõni mõningad kohalikud täitevkomiteed suut suhteliselt leebelt vaatas selle peal, kuid oli ka vastupidi, kes eriti rangelt jälgisid neid ja. Asume sealt tagasi tulnud või vangimaadest tagasi tulnud inimesi. Mina näiteks ei sanud ühiselamus üliõpilasühiselamusse sissekirjutust ligi pool aastat Tallinna selle tõttu, et olin asumisel olnud. Need repressioonid on siiski väga ulatuslik mõist, see oli mitte ainult kinnipidamiskohas vaip peale seda. Vangilaagris olnud läksid oli 25 aastat pluss viis aastat pluss viis aastat. Need olid kirja pandud aastad. Kuid nendele järgnesid veel need, mis ei olnud kirja pandud aastad. Kered instantsid olid siis mitut masti sõjatribunali. Ülemkohus, erinõupidamine. Raamatusse pandud kirja kohtute liist, tähendab toimikus on märgitud KGB toimikus arreteeritu isiku kohta on märgitud, missuguse kohtuorganisatsiooni poolt teda müüd. Süüdi mõisteti mitu aastat talle anti ja need organid on umbes kümmekond. Näiteks ja need olid needsamad, mis te juba mainisite, kes tegid oma igapäevatööd? Kui sotsid, ma ütlen paar fakti selle asja kohta väga iseloomulik selle Krepressioonib mehhanismile on see, mis toimus Eestis 1944. aasta septembrist alates, kui Eesti taasokupeeriti, Need arhiivis olevad KGB aruanded, mida oleme saanud nüüd vaadata, need ju näitab väga selgelt et oli juba ette valmistatud enne punaarmee saabumist väga palju nimekirju. Ühelt poolt oli nende samade hävituspataljoni meeste poolt uraalides kirjutatud ettekanded oma tegudes, kus nad märkisid ära kõik need, kes jäid nende poolt nelja represseerimata, keda oleksid tahtnud lihtsalt ei jõudnud. Siis oli koostatud nimekirjad nende sõjameeste kohta, kes siis territoriaalkorpusest üle rinde läks sakslaste poole üle. Siis olid loomulikult eraldi ohvitserid välja toodud need üksikasjad, nimekirjad, hoid kohe aluseks armee luure ja NKVD eriüksustele töö tegemiseks. Ja juba hakkasid esimesest kuus alates minema Moskvasse Moskva julgeoleku organitele iga kuulised ja isegi ise iga 10 päeva kohta aruande, kui palju arreteeritud ja nii edasi, nii et see oli väga mehhanism Venemaal juba 30 aastatel kõik läbi proovitud. Nüüd elu näitab, et kõik kordus uuesti aastast aastasse ja näiteks juba kuu aega hiljem, 20. oktoobril saab Nikolai Karotamm Boriss kummilt ettekande, et on arvele võetud enam kui 8000 kohapeal Eestis nõukogude võimu suhtes vaenulikult meelestatud inimest. Nii see mehhanism tööle hakkas ja need lained tuli päris mitu. Kui vaadata näiteks mõne üksiku kohapealse valla tasemel, kuidas need okupatsiooni ajal repressioonid läks, võib näha kahte lainet, üks naine, 40, neljanda aasta lõpp 45, kui väga palju eesti mehi arreteeritaksid igaveseks minema. Teine laine oli minu andmete järgi 50 51. Ja veel võin märkida, et 45. aasta lõpuks tuli jällegi uus korraldus kõikidel julgeolekuosakondadele koostada järjekordselt nimekirjad, sest oli jällegi vaja täita vangilaagrid uued, odava tööjõuga. Ja siis koostati järjekordselt nimekirjad, mis haarasid igas maakonnas olenevalt maakonna vastava organi usinust kas 500 meest või 1000 meest või 1500 meest. Nüüd jällegi tuli üks armis ulatus ligi 10000 meheni. Vot sellised kogu aeg. Süstemaatika, tilised hävitati eesti rahvast plaanipäraselt. Jah, ma vahepeal leidsin ülesse need kohtute liigitus osakaalu järgi. See on need arreteeritute raamatust statistika tehtud tsirka 35000 arreteeritu kohta. Kõige sagedamini on süüdi mõistvaks organeks olnud sõjatribunal erinevate väeliikide sõjatribunalile. Nad mõistsid süüdi ka tsiviilisikuid, see on üle 70 protsendi mõnikord isegi 80 protsenti erinevate maakondade järgi. Sõjatribunali istungid olid kõikkimised. Jah. Teisel kohal on erinõupidamine. Erinõupidamised on need tsirka 10 protsendi ulatus või natuke vähem ja need otsused tõesti hoopis inimese selja taga Moskvas? Jah. Tehti hiljem pärast sündinud fakti, näiteks needsamad märtsiküüditatud, kes oli ammu Siberis, kui vaadata neid dokumente näha. Nendele langetas erinevuse lõpliku otsuse, et nad peavad seal olema igaveseks ajaks, siis oli formuleeritud kusagil juulis 49, augustis 49 ja nii edasi pool aastat hiljem. Järgmisel on siin erinõupidamise, siis on, kolmandal kohal on Eesti NSV ülemkohtu otsused. Ülemkohtu otsuste järgi on kusagil on siiski suhteliselt vähe. See on nii kuni viis protsenti. Neljandal kohal on kohalikud riikliku julgeoleku komitee näpunäidete järgi tehtud otsused. Nadanced märku kohtule ütleme telefoni teel, et sellel mehel nii mitu aastat ja jätkuda ja siis ülejäänud on ülejäänud kohtuda, neid on siis nii kuni 10 protsenti sinna. Erinevad instantsid. Mis on teie suure uurimist eesmärk, sest põhieesmärk on ikkagi see, et mitte ükski represseeritu ei jääks tundmatuks. Et kõik nimed saaksid fikseeritud, jäädvustati jäädvustatud ja ja et eesti rahvast täpselt, mis temaga on toimunud. Ma lisan veel juurde, et praegu teeb väga valvsaks ja kurvaks see, et meie meedias, meie ajakirjanduses püütakse need väga teravad asjad, need rängad kuriteod, need on ju inimsusevastased kuriteod. Sõja ja genotsiidikuriteod püütakse naat maha vaikida või esitada neid kuidagi hoopis vastupidises valguses. Mitte ohvritele ei pöörata tähelepanu, vaid need, kes olid küüditanud, need keset represseerijad. Nendel vastu püütakse kaastunnet äratada. Nüüd on kaks kohtuotsust toimunud. Jumal tänatud, et juriidiliselt kohtu tasemele siiski tunnistatud need inimesed kurjategijateks kes panid toime eesti rahva vastu kuritegusid, aga need leebed otsuseid ja see, kuidas ajakirjanikud neid nimetavad võiks öelda isegi hellitad vanakesteks väikesteks Mutlikesteks. Ja milleks nende minevikku inimestega tegeleda. See kõik on karjuvas vastuolus rahvusvahelise konventsiooniga genotsiidi ärahoidmise kohta mis nõuab ühelt poolt kõikide kurjategijate karistamist ja karmi karistamist. Räägib selle kuriteo aegumatusest ja ei ole kusagil ette nähtud mingisugust sellist leebet suhtumist, nagu püütakse Eesti rahvale praegu serveerida. Ma täpsustaksin neid eesmärke, milleks meie Memento koostab leid nimekirja raamatut, registreid. Selle töö eesmärgiks on aastatel 1000 940991 Eestis okupatsioonivõimude poolt ellu viidud inimsusevastasteks kuritegude ja sõjakuritegude olemuse nik, ulata tuse väljaselgitamine represseeritute isikuandmete registri vahendusel. Selleks et siis avaldatud infoga ja nende nimekirja raamatutega ja ka elektroonilise andmebaasi kasutamisega. Rõhutada seda, et meie jäädvustaksime oma saatus kaaslaste mälestuse, eriti hukkunute mälestus. See on Memento üks põhikirjalise eesmärki. Teiseks, me tahame võimaldada poliitikutel nende andmete baasil täiendavalt argumenteerida Eesti kaasaegset sise ja välispoliitikat selliste kuritegude vältimiseks tulevikus. Kui need andmed on kättesaadavad, siis poliitik saab aru, mis ta peab tegema, selliseid võimalusena meist saaks, keda edasi on. Me tahame nende registidega kujundada suhtumist kuritegude ohvretesse ja ka nende teostajates mee doosil välja, näid süüdlase nimeliselt vaid meda, kujundad seda suhtumist neisse. Ja siis on eesmärgiks ka see, et need repressiooni andmed arhiivides kus on sadade meetrite ulatus riiulit täis kaustasi. Need on raskesti kättesaadavad lihtsatele inimestele, mida ma muuta, need andmed paremini kättesaadavad. Eks nii diplomaatidele, ajaloolastele, pedagoogidele, ajakirjanikele, sotsioloogidele, teadlastele ja eraisikud Nendele ning eriti endistele represseeritutele. See raamat on meil tehtud kahes keeles loetavana eesti ja inglise keeles. Hiljuti mu käest võttis need kaks raamatut, arreteeritute esimese teise köite Rootsi endine peaminister Carl Bildt, et seejuures ma näitasin talle, et anna tulnud juba represseeritute, neljas ja viies raamat. Kolmas raamat siin veel puudub ja üldse neid raamatut töögrupi väljaannete seerias missale trükitud viimasel leheküljel, teises raamatus, need on kokku 12, see tähendab 12 sellist raamatut, see oleks samaväärne kui Eesti Pedja Mamavusta. Kas on mõeldav, et teie kogutud ja koostatud andmebaas jõuaks kunagi rahvusvahelise kohtu lauale? Loeme ära kohvrit kannatanud nende kohta otsuseid tegema hakkab pea spetsialistid, juristid, vastava haridusega inimesed. Meie ei anna hinnangut nendele kuritegudele, aga meie anname algmaterjali mingil määral süstematiseeritud, kokku korjatud kuju. Mina tahan siia juurde lisada, et meie õnneks siiski on olemas ka väljaspool Eestit jõud, kes selle mõtte poole pürgivad, et saaks bolševismi kommunismi üle kohut mõista. Ja näiteks mul on hea meel, et 1996. aasta 21. augustil täpselt viis päeva toda augustiputši omaaegne NLKP sekretär Aleksander Jakovlev kirjutas pöördumise, kus ta toob ära 16 punkti, mille alusel tuleks tema nimetab bolševism hukka mõista, rahvusvahelise kohtu ette tuua. Ja kui ta esimeste punkte nimetab seal just neid probleeme, mis on hävitanud vene rahvast, Vene riiki, vene intelligentsi, erinevaid ühiskondlikke gruppe, siis seal keskel on üks punkt, mis käib täpselt meie kohta mis nõuab bolševismi vältimatu hukkamõistu on tema pöördus järgi see, et ta teostas rahvaste sunniviisilist väga barbaarse ümberasustamist asustamata piirkondadesse ja tema loetelu algab sakslastega. Tatarlaste, tšetšeenide ka ja lõpeb eestlaste, lätlaste, leedulaste ja lääne ukrainlastega. Nii et kui on olemas suurtes riikides ka jõud, kes võitlevad selle eest siis ei ole meie töö asjatu, siis on loota edule ja ka härrasarvama raamatus Gerda väga õigesti, et see ei ole eesti probleem. See on rahvusvaheline probleem, mida meie üksi lahendada ei saa. Kõneleja viitas Enn Sarve raamatule õiguse vastu ei saa ükski Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. Kordame lõpuks postiaadresse, kuhu saates esinenud ootavad teie täiendusi ja täpsustusi. Peep Varju. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon. Tallinn rahukohtu üks. Leo Õispuu. Memento Tallinn, peapostkontor. Postkast 115. Te kuulsite saadet sarjast Meie riik.