Vikerraadiokava jätkub saatega sarjast meie riik, teemaks Eesti. Eesti kaitseliidu aastapäev on 11. novembril ning tänavu täitub kaitseliidu asutamisest 80 aastat. Sel puhul peeti eelmisel nädalavahetusel kaitseliidu päevi, mis lõppesid paraadiga Tartu raekoja platsil. Meie oludes suurel paraadil oli osavõtjaid viis, poolsada esindatud kaitseliidu malevad oma lippudega üle Eesti. Järgmisel päeval pühendas samas linnas ilmuv üle-eestilise levikuga leht sündmusele 52 sõna. Eelmine suur kaitseliidu paraad peeti Tallinnas Vabaduse väljakul võidupühal 1938, mil meie riik oli saanud ja kaitseliit saamas 20 aastaseks. Osavõtjaid oli 16000 ringis, tervitamas president ja ülemjuhataja ning sündmust vahendas põhjanaabritega ringhääling. Käesolevas saates vaatleb Eesti kaitseliitu sõjaajaloolane Hannes Walter. Kas kaitseliit oli vajalik, kas kaitseliit on Eestis vajalik? Vastus mõlemale küsimusele on muidugi jah. Aga ma võib-olla selgitaksin natuke kaugemalt laiemalt. Üldiselt möödunud sajandil. Sedalaadi rahvaalgatuslik kaitseorganisatsioone ei tuntud ja ka rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli sätestamata kuidas suhtuda siis relvastatud kodanikesse, kes ei kuulu otseselt regulaararmeesse kuid osalevad oma riigikaitses sealhulgas siis ka sõjategevuse ajal ja esimest korda tegelikult alles Genfi konventsioonide ka 1907. aastal. Reguleeriti selline mõiste nagu vabakütt või ütleme siis eesti keeles kaitseliitlane ja sätestati, et kui relvastatud isik oma riigi teenistuses kannab selgelt eraldatavaid väliseid tunnuseid, mis eraldab teda siis eraisikust, siis ta on võrdsustatud regulaararmee liikmega sõduriga ja esimese maailmasõja ajal tegelikult see ei olnud veel päris kinnistunud, sest näiteks kui sarnane organisatsioon nagu meil kaitseliit Belgias hakkas koos regulaararmeega vastu sissetunginud Saksa vägedele siis oli juhtumeid, kus neid vabadusi, et ka hukati nimetades neid nii-öelda siis pandiitideks. Aga kahe maailmasõja vahel selline relvastatud organisatsiooni vorm kinnistus eeskätt noortes ja suhteliselt vaestes riikides, kes ei suutnud üleval pidada suurt regulaararmeed. Aga samalaadseid organisatsioone loodiga suurriikides kuigi veidi teistes vormides. Kõige tuntum vast on Ameerika Ühendriikides rahvuskaart. Rahvuskaart on muidugi vanem, loodi tegelikult enne esimest maailmasõda, aga no siis sellise suurema ulatuse saavutas kahe sõja vahel. Ja, ja tänapäevaks on väga paljudes riikides, eeskätt meie lähinaabritest Põhjamaades Rootsis, Taanis kaitseliidu sarnased organisatsioonid, üks riigikaitselahutus ootamatu ja väga oluline komponent. Nii et Eesti ei ole siin mingisugune erand. Eesti on pigem reegel ja kõige lühemalt öeldes, miks seda siis vaja on. Vaja on selleks, et, et riigikaitsetahteliste inimeste energia organiseeritud vormis õiges suunas kanaliseerida mis võimaldab riigil väga-väga ulatuslikke rahalisi kokku hoidmisi. Kuivõrd kaitseliitvabatahtliku tegevuse organisatsioonina on tunduvalt odavam kui korraldada samale arvule reservistidele kordusõppuseid. Nii et vajadus kaitseliidu järgi oli ja on ja ei ole tõenäoline, et see nähtavas tulevikus ka kahaneks, pigem vastupidi. Maailmas on praegu tendents regulaararmeede vähendamisele ja mõnel pool isegi regulaararmee muutmisele tähendab kohustusliku regulaararmee muutmisele vabatahtlikuks elukutseliseks armeeks. Seda suuremad ülesanded asetuvad sellistele vabatahtlikele kaitse organisatsioonidele. Hinnang Kaitseliidule Tartu paraadil Enn Tartult, kaitseliidu vanematekogu ja riigikogu riigikaitse komisjoni nimel. 1940. aastal kaitseliit kui organisatsioon saadeti laiali kuid kaitseliitlased, kui võitlejad jätkasid umbes 100000 inimest, oli neid, kes olid ettevalmistuse saanud nii kaitseliidus kui kaitseliidu eriorganisatsioonide rasketel aastatel metsa vendadena teljel avaliku võitluse aegadel. Eka olid tegevad kas kaitseliitlased või inimesed, kes olid oma isamaalise kasvatuse saanud kodutütarde, noorkotkaste või naiskodukaitse ridades. Ja nii see oli, nii see on ja nii see peabki jääma. Tänasel päeval. Ma tahaksin öelda ühte, millest räägitakse liiga vähe. Ka praeguses olukorras, kui otseselt ei ole kriisiolukorda on kaitseliit Eesti vabariigis sisemise julgeoleku garant. Ainult tänu kaitseliidule on meil relvastatud eestimeelsete tsiviilisikute ja relvastatud Eesti-vaenulike tsiviilisikute vahel tasakaal. Me teame, kui palju kriminaalse maailma käes relvi iga päev toimuvad mõrvad, kus on nende poolt toime pandud. Me teame, kui palju on Eestis võrr, riikide erujas reservohvitsere üldreeglina nemad relvastatud, nemad ootavad oma aega. Me teame, kuidas isikud, kes ei suhtu just kõige paremini Eesti Vabariiki, on koondunud mitmesugustesse turvafirmadesse ja nii edasi ja nii edasi. Kuid sellist üle-eestilist sellist organiseeritud struktuuri nagu kaitseliit ei ole. Ja sellepärast ma rõhutan veel kord, et ta eile täna, homme meie igaveses päevas kaitseliit on Eesti vabariigi sisemise julgeoleku garant ja kindlustab meie vaba arengut ja põhiseaduslikku korda. Vahetult pärast veebruarirevolutsiooni tsaariaegne või siis keiserlik politsei kadus tänavatelt, lõpetas oma tegevuse ja sellega seoses oli oht, puhkeb anarhia. See oht oli kogu Vene impeeriumis. Aga on tähelepanu väärne see tõsiasi, et vene impeeriumi südamaal või emamaal see tähendab, siis päris Venemaal sedalaadi kodanike omakaitse organisatsiooni luua ei suudetud. Küll aga suudeti luua Soomes, Eestis, Poolas mingil määral ka Ukrainas. Nii et selles mõttes, nagu nendes allasurutud või ikestatud vähemusrahvuste territooriumidel niisugused organisatsioonid sündisid ja see hoidis ka ära totaalse anarhia. Tõsi küll, sellel esimesel omakaitsel või mõnel pool näiteks tatart tus nimetati seda reserv miilitsaks ja nii edasi. Sellel organisatsioonil oli rohkem sisekaitse ülesanne. Kuid kaitseliidu ajalugu üldse on sümbioos siseriikliku julgeoleku ja riigipiiride kaitse vahel. Vastavalt vajadusele on ka rõhuasetus muud. Nii et ma julgeksin siiski öelda, et kui kaitseliidu asutamise päris algust otsida, siis esimesed sammud astuti märtsis. Kui loodi niisugused politsei ülesandeid täitvad vabatahtlikud organisatsioonid. Ja järgmine aste toimus siis septembris 1917, kui Saksa väed vallutasid Riia. Sellega seoses Eesti territooriumil oleva vene väekontingendi moraal ja, ja lahinguvõime järsult langes Eestisse tulvas suur sõjapõgenik Wool Lätist seadis avaliku korra ja julgeoleku nii-ütelda küsimärgi alla ja siis loodi praktiliselt kõikides Eesti linnades ja maakondades vabatahtlik oma kaitse, mis aitas väikesearvulisel miilitsel, nagu politseid nimetati tagada linnades ja maal avalikku korda. Ja 18. aasta veebruaris, kui Eesti sattus kahe suurjõu Saksa ja Venemaarindetsooniks oli eeskätt just omakaitse see jõud, mis koos rahvusväeosadega reaalselt võimu linnades Lätis ja millele tugines siis Eesti vabariigi väljakuulutamine. No nagu teada, pidi saksa okupatsiooni saabudes oma kaitserelvad ära andma oma legaalse tegevuse lõpetama. Aga saksa okupatsiooniarmee Eestis oli suhteliselt väikesearvuline ja mais 918 viidi Eestist veel ära oluline osa saksa vägedest soome ja saksa okupatsioonivõimud hakkasid pelgama, ütleme siis enamlaste väljaastumist eeskätt Tallinnas ja sellega seoses võimaldus siis Tallinnas luua see bürgerveer v val või omakaitse Tallinn legaalne organisatsioon, kus siis eesti rahvas nüüd uuesti legaalsel teel sai relva, et muidugi see oli selles mõttes lahinguliselt väga nõrk, et olid ainult vintpüssid ja mingit raskerelvastusega automaatrelvastust ei olnud. Kuid see Tallinna omakaitse oli tähtis eeskätt kui organisatoorne keskus. Ja teiselt poolt kui legaalne kilp ulatuslikule põrandaalusele tegevusele kogu Eestis piirdus ainult Tallinnaga? Ei, kaugeltki mitte. Kui suvel 1918 esimesed eesti kindralid Põderia Larka panid kokku kaitseliidu loomise kavajalgse põhikirja seda ka põrandal ja seda ka põrandal, seda põranda all. No muidugi seda põrandaalust ei maksa selles mõttes liialdada, et okupatsioone ja selliseid režiime on mitmesuguseid. Saksa okupatsioon esimese maailmasõja ajal oli küll tolle aja mõistetes karm aga seda ei saa võrrelda näiteks Nõukogude okupatsiooniga 40. aastal, nii et põranda all jah, selles mõttes, et seda Jafišeeritud, aga no sellist totaalset nuhkimise jälitamist, mis meile hilisemast ajaloost on teada, tol ajal ei olnud. Kõige raskem probleem oli tegelikult, et see, et Saksa võimud väga kiivalt takistasid vaba liikumist, inimeste vaba liikumist, see eeskätt siis raudteel. Ja vot siin oligi väga tähtis Tallinna oma kaitseliikmekaart, mis võimaldas liikuda raudteel praktiliselt kogu Eestis. Et need põrandaaluse kaitseliidu organisaatorid olid kõik vähemalt nime poolest Tallinna omakaitse liikmeid ja teisi liikumisvõimelisi tollal eriti ei olnud, ei, teisi liikumisvõimalusi tõesti ei olnud. Eestis oli mäletamist minu mäletamist mööda vabadussõja alguses 127 autot. Ja eks need olid ka niisugused, nagu nad olid. Ja, ja siis võeti selline suund, põhimõtteline suund et nõndanimetatud rinde maakondades, see on siis eeskätt Virumaal, Võrumaal, Tartumaal püütakse luua ulatuslik põrandaalune võrk mis vajaduse korral võiks kohe tegevusse astuda ja ka võimaluse piirides relvastuda teistes maakondades, nõndanimetatud tagala maakondades, luua aga ainult organisatoorsed keskused ja registreerida lihtsalt usaldusväärsed isikud. Kuna seal oleksid natuke rohkem aega nii-öelda mobilisatsiooni läbiviimiseks. Ja kui me vaatame nüüd nii summa summaarum, seda tegevust üle kogu Eesti, siis tagajärjed või tulemused on, on õige. Niisugused mõjuvad sest enne vabadussõda koonduskaitseliitu pärast seda, kui kaitseliit küll legaalselt novembris tegevusse astus, aga koonduskaitseliitu 14 ja pool 1000 meest, see oli ikkagi resultaat sellest põrandaalusest tegevusest. Ja tegelikult see oligi üldse ainus reaalne jõud, mis 11. novembril, kui Saksa okupatsioon langes ja Eesti ajutine valitsus uuesti tegevust alustas, võimaldas tegutseda. Sest valitsusel ei olnud ju midagi muud kui sealsamas raekoja platsis ohvitseride keskkasiino endises majas igal ministeeriumil üks tuba ja kirjutas ja kirjutas laud heal juhul. Ja valitsusel ei olnud olemas aparaati. Ja tegelikult kaks sellist struktuuri, mille kaudu valitsus üldse tegutses, mitte ainult riigikaitse mõttes, igas mõttes olid vallad, valla omavalitsused ja teiseks kaitseliit. Kaitseliit pidi tegelema kõikvõimalike asjadega, valvama piiri, valvama salakaubandust, ei viidaks läbi, et salaviina ja aetakse pidi tagama selle, et kui kuulutatakse välja mobilisatsioon või rekvisitsioonid, et siis need ka reaalselt teostuksid kohtadel. Eesti riik oligi kaitseliit sellel lühikesel perioodil, need pidid olema ausad, tõsised mehed. Need olid, mina ütleksin isegi. Nad pidid olema isegi veidi idealistid. Sellepärast et olukorras, kus kõigepealt tuleb organiseeruda hirmust repressioonide ees saksa okupatsioonivõimu poolt siis tekib mingisugune ääretult ebamäärane olukord. Ega see side ju sel ajal ka teab, mis hea ei olnud. Teated Tallinnast tulid hilinemisega, levisid igasugused kuulujutud, valitsusel puudus ju võimalus, näiteks nagu nüüd on raadio, televisioon oma sõnum viia inimesteni. Ei kaitseliidu funktsioon, jah, selles mõttes oligi see riiklus, kui niisugune kohtadel toimiks. Ja need mehed, kes selle ülesande enda peale võtsid nende selja taga ei olnud midagi muud kui nende endi autoriteet oma lähiümbruses. Ja usk ja veendumus, et üritus võib ka võidukalt lõppeda, ei olnud niisugust sunniaparaat eriti, mis tavaliselt riigil on olemas, nii et kaitseliidu puhul oli tegemist tõesti noh, see sõna võib tunduda tänapäeval juba veidi romantilise ja, ja kuidagi minevikuhõngulise naga, need pidid olema ideelised inimesed. Nii 11. november 1918 Saksa väed olid lahkumas. Jah, Saksa väed olid lahkumas, aga ma rõhutan, et see lahkumine kestis üle kuu aja. Samal päeval asutati ametlikult kaitseliit, kus seda tehti ja kes seda tegid. No kõigepealt Eesti ajutine valitsus oma tegevust alustades tunnustas kaitseliidu oma riiklikuks instrumendiks. Muide, sama toimus ka Soomes. Ja seitsmeteistkümnendal detsembril siis kaitseliidu ülem kindral Põder sai ühtlasi sisekaitse ülema ametinimetuse ja väga laiad võimupiirid toimimiseks, siis nendes maakondades ja linnades, mis ei olnud vahetu rindetsoon. Nii et selle sammuga kaitseliidu ülema institutsioon sai tegelikult siseministri funktsioonid ja sõjavägede ülemjuhataja funktsioonid, mitte rindetsoonis ja sellest hetkest ka kaitseliidu tegevus, võiks öelda, sai sellise lõpliku, riikliku tunnustuse ja vormi ja raamid, kuidas toimida, nii, et ütleme siis, 11.-st novembrist kuni seitsmeteistkümnendat detsembrini oli, oli kaitseliit reaalselt juba küll valitsuse peamine tugijulgeoleku tagamisel riigis, kuid seitsmeteistkümnendast detsembrist oli ta seda siis ka fikseeritud, et see oli küll endiste vene seaduste alusel neid kohandati vastavalt Eesti vajadustele ja selleks jäi kaitseliit tegelikult kogu sõja ajaks. Kuigi ta, ütleme nooremad aastakäigud teatavasti ju moodustasid siis vabatahtlikud kaitsepataljonid ja hiljem sulasid regulaararmees, kust sai kaitseliit relvad? Kuidas need hanget? No kõigepealt pärast seda, kui Eestist oli üle käinud kaks vene revolutsiooni või ütleme siis üks revolutsioon ja üks riigipööre. Kui Eesti pinnal oli olnud 250 300000 meheline Vene armee, mis täielikult laostus dismaha mitte ainult püsse, vaid ka suurtükiparke ja nii edasi, võiks öelda, et relva hankimine ei olnud probleem. Saksa okupatsiooni ajal muidugi püüti relvi ära korjata ja nii edasi, aga kui hüpata ajas edasi siis 24. aasta esimese detsembri mässu järel, kui kaitseliit nii-öelda varjusurmast ellu ärkas, leidus üle Eesti tuhandeid registreerimata vintpüsse ja kümneid kuulipildujaid missis meeste poolt välja toodi. Et Eesti oli relvis tulvil. Loomulikult oli raskusi raskerelvade ja, ja ütleme siis ka muu sõjatehnika osas. Aga tegelikult see umbes 14000 meheline kaitseliit, kes vabadussõja eel organiseerus, vintpüssi ja padrunid, sellega oli ikka varustatud, küll võiks öelda. Nii. Osa relvi tuli sel teel, et kui Eesti rahvusväeosad likvideeriti ja sakslaste poolt üle võeti, siis lihtsalt võltsiti dokumente ja need relvi, mis üle anti, anti vähem, kui neid tegelikult oli. Teine allikas oli lihtsalt kokku korjata see venelaste poolt maha jäetud varustus ära peita laka alla ja alles hoida igaks juhuks. Ja kolmas tee oli siis vahet tult selle sakslaste lahkumise perioodil, kui siin-seal õnnestus ka nii-öelda aktiga sakslastelt üle võtta relvastust, mitte saksa relvastust, vaid nende kätte langenud endist vene relvastust, nii et need kolm komponenti olid siis aluseks kaitseliidu ja ka regulaararmee algsele relvastamisele, kuni hakkasid saabuma esimesed tarned Soomest ja siis hiljem Inglismaalt. Ja jää rääkimata siis kaitseliit ei jää veel teine koolipoisilik flöödi, kop, korsett. Ja ta seal seal pikknurmes jää oli nii õnnelik, et minu tulevase abikaasa talu vormeeriti Mihkli talus. See seorpoormanite näpiti siiapoole. Ma olin Abja alevisse omal ajal ja siis sealt võeti meid sinna, su kaitseliit oli, et panti meid kõigepealt sinna vala kariste sillale, sinna raudteesild sinna valveks. Ja siis seal oli niimoodi, et seal on kuue mehega olime. See oli. Oota, see oli üheksa, käis 10. suve ja siis sügise või siis oli moodustada ja sealt siis meist pärast panti sinna raudtee peale valves, niimoodi, kus palasime seda Mõisaküla ja Ruhja vahet ja siis Kilingi-Nõmme vahel ja siis siis lahingus jäi, sealt ei saanud, muidu saime niimoodi küll, et soomusrongi pealt võeti meid abiväes sinna Mõisaküla alevi, seal oli pandud need liivakotid ja siis seal. Aga me olime seal kaitseks veel siis nooled olime alles ja aga päris lahingus ei käinud. Kui vana te olite vabadussõjavabadus ja ma olen seitsmeteistaastane? Kas teie aastakäik käis juba mobilisatsiooni alla või oligi vaba ta? Ei, ma olin enne vabatahtlik ja siis tuli mobilisatsioon kui ka selle raudtee ja seal ei tee, niisiis olime seal seal siis see käis niimoodi see värk, et kahe mehega meil oli, alguses olin, käisin vahepeal ka veel kontrollimas, dressina mingisugune vändata oli jaa, see alguses. Et selle oma vahe pidime kaevad Abja ja selle mõisakülavahe veel, see oli vahiteenistus, jaajaa, vaheteenistus ja Žīgure, raudtee, raudtee korras on. Kas oli karta, et midagi juhtuda võib, raudtee? Tihtipeale olid siinid lahti võetud, mootorid ära võetud ja Need siin, kas oli punaste töö? Jaapanlaste töö kindlasti ikka seal oli neid kuradi lätimaalt, need punased olid seal. Lätimaal oli neid kõvasti. Kaitseliitlaste osa vabadussõja algus lahingus. No kõigepealt nagu ma ütlesin, veel kord kordan, 14 ja pool 1000 meest oli meil kaitseliitu. Esialgne sõjaväe loomise kava tugines vabatahtlikul, mobilisatsioonil ja mitmes väljaandes ka kaheköitelise vabadussõjaloos on öeldud, et see mobilisatsioon kukkus läbi. Tõepoolest, kokku tuli 2200 või 2600 meest, ma ei mäleta. Aga ei maksa unustada, et see kontingent, kes oli valmis vabatahtlikult relva võtma, oli juba kaitseliidus. Ja kui üks miljonile rahvas paneb 10 15000 vabatahtlikku välja nii lootusetus situatsioonis siis ma ei arva, et see halb oleks. Aga nii või teisiti, kuivõrd sundmobilisatsioon võttis aega ja sundmobilisatsiooni loodud väeosade meeleolu ei pruukinud olla kõige parem teatavasti näiteks jõulu eel 1918 Tartus teine jalaväepolk hakkas mässama. Rüüstas ladusid ja läks laiali. Need sundmobilisatsiooni loodud väeosad vajasid esimesi võidukaid lahinguid ja kokku liitumist. Kaitseliidu üksused olid kokku liitunud juba selles mõttes, et nad olid sama valla või sama linnamehed. Nad tundsid 11 ja põrandaalusel perioodil pidid olema õppinud ka 11 usaldama täpselt samuti juhte usaldama. Ja sellega seoses meie esimene reaalne kaitsepiiridel oligi tegelikult kaitseliit. Ja kui polkovnik Laidoner määrati sõjavägede ülemjuhatajaks, siis ta ajutiselt loobus sundmobilisatsiooni ideest. See käis küll edasi, aga ta kohustas kõiki maakondi, loomakaitsepataljonid vabatahtlikkuse alusel kontrollitud meelsusega meestest teiste sõnadega kaitseliitlastest ja nii nagu ma eespool juba mainisin see noorem kaitseliidu kontingent läkski siis sõjaväkke ja sai põhjaks sellistele väeosadele, noh, nagu Kuperjanovi partisanid või Sakala partisanid, meie tuntud löögiüksused ka suur osa siis soomusrongide meeskonnast ja selles mõttes noh, läks nagu kaitseliidule kaduma sest need nende saavutusi ja ütleme nende poolt teenitud välja tellitud vabadusriste ei kirjutata mitte kaitseliidu, vaid nende väeosade arvele, kus nad teenisid ja kaitseliit ise muutus sõja ajaks siis noh, ütleme maakaitseväeks ehk sõjaväereserviks teenistus, kaitseliidus muudeti kohustuslikuks, kaitseliidu kohalikud pealikud olid ühtlasi ka valdade komandandid, nii et selles mõttes kaitseliit oli andnud vabatahtlikkuse alusel oma panuse. Aga tema olemus sõja ajal. Ta muutus maakaitseväeks ja selles oligi üks selline oluline põhjus, miks kaitseliit vabadussõja järel. No see klassikaline termin, et oli varjusurmas, ütleme, hääbus teatud mõttes sest see parem osa, see vabatahtlike osa kas jäi teenima, suur osa juhtidest jäi ohvitserina teenima väga suur osa, näiteks õppur kaitseliitlastest, kes oli väga tähtis moraalne jõud, läks õppima sõjakoolis. Ja selles mõttes jäi nagu kaitseliidust kõrvale alles jäi siis see struktuur, mis oli nagu mingil määral bürokratiseerunud. Ja see struktuur vabadussõja järel, kui 1920. 21. aastal sisuliselt lakkas eksisteerimast, likvideeriti palgaliste instruktorite kohad ei antud enam raha selleks, et seal õppusi korraldada. Relvad korjati ära, mop varudesse ja jäi alles vaid väike hulk tõelisi kaitseliidu idee fanaatikuid, kes moodustasid siis maakondades ja linnades, see on väga ebaühtlane üle Eesti nii-öelda kaitseliidu kütisalgad, Need kütisalgad, kus oli mõni 1000 meest kokku, jätkasid siis seda vana vabatahtliku kaitseliidu traditsiooni. Normaalne oleks olnud siis anda mõnes mõttes tagasikäik kaitseliidu juhtkonda tugevdada tublide ohvitseridega eraldada mingisugused vahendid, et kaitseliit saaks toimida. Seda ei tehtud, teatavasti Eestis oli 20.-te aastate algupoolel ma ütleksin, põhjendamatult optimistlik suhtumine Eesti riigikaitsesse ehk teiste sõnadega arvati, et sõda ei tule selle põlvkonna eluajal enam kunagi. Ja sellega seoses ka need poliitilised erakonnad ja poliitikud, kes rõhusid kaitsekulutuste maksimaalse kokkutõmbamise peale, said ajutiselt, et nii-öelda jämeda otsa enda kätte riigikaitsepoliitikas ja Eesti riigikaitse, ma arvan, ei ole kunagi olnud nii nõrk 200 vahel, kui ta oli talvel 21. Aga teatavasti Eesti oli ja jäi kahe ilmakorra eesliinile. Ja kui esimesel detsembril 1924 mässukatse Tallinnas osutas nii-öelda tegi puust ette, et oht ei ole kadunud, siis see optimism, et meil ei ole vaja enam oma riigikaitse pärast hoolt kanda, kadus. Ja fakt on see, et kaitseliidu vaim oli siiski rahvas väga tugevasti olemas. Sest kui esimese detsembri järel algas kaitseliidu taastamine, siis paari kuuga kasvas liikmeskond 25000 meheni. Nii et latentsel kujul see tahe vabatahtlikult riigi eest seista oli ikkagi kogu maal olemas. Ei saa isegi niimoodi jagada, et, et oli see nüüd rohkem maal või linnas praktiliselt haarasse ikkagi kogu rahvast. Aga kuna Eesti oli agraarmaa ja valitsev sotsiaalne rühm olid talupojad ja kuna need talupoegadest enamus oli saanud äsja just maareformiga maad siis soov kaitsta, ehkki oli väga konkreetne. See oli soov kaitsta seda riiki, mis maad andis ja vältida seda, et tuleb mingi võim, mis maa ära. Ja sellega seoses loomulikult ka taluperemehed ja nende pojad olid kaitseliidu loomisel ja jäid mingil määral ka kuni 40. aastani ikkagi selleks kaitseliidu soolaks. Selleks põhjaks. Neile inimestele oli väga konkreetne mõiste Eesti vabariik. Missugune oli kaitseliidu ülesehitus, kuidas need 25000 meest üle Eesti olid jaotatud või organiseeritud? No kaitseliidu ülesehitus oli nagu tänapäeva termin, ütleb territoriaalprintsiibil. Kaitseliit koosnes maakondlikest malevatest, need omakorda malev kondadest, mis üldreeglina haarasid kihelkonda. Ja siis kompaniides tuli üksikrühmadest valdades, linnades, suuremates linnades oli ka pataljoni lüli sisse toodud, aga räägime siis ilma eranditeta. Ja kogu kaitseliidu struktuur, seesama moodne põhimõte rakendati siin uue sõjaväereformiga, näiteks Soomes ja põhimõte on siis selles, et antud kohas on olemas üksus või allüksus mis rahuajal pidevalt teeb pusi, sporti ka osalt isegi kultuuriüritusi ja veedab vaba aega koos. Kõik mehed 11 tunnevad, teavad seda, et Juhan jookseb paremini kui Ants, aga Ants hüppab kõrgemale. Ja seesama struktuur sõja puhul rakendub siis riigi kaitseks. Ja jääb ära see no kuidas ma ütleksin sisseelamise või, või kohanemise faas, kus mobiliseeritud üksused peavad kokku liituma, peavad 11 tundma, õppima ja nii edasi, aga antse juhend lasevad võrdselt hästi? Jah. Aga, aga just see oli kaitseliidu väljaõppenurgakivi, et mehed on koos juba aastaid ennem kui see nii-öelda tegelik olukord peaks tekkima. Teine asi juba hilisemast ajast rääkides, kui kaitseliidu liikmeskond kasvas üle 40000 mehe oli see piiri ääres, loodi niisugused kaitseliidu lahingukompaniid, mis siis täpselt samas koosseisus pidid rakenduma kate osadena vastase rünnaku puhul. Ja veel oluline printsiip oli siis see, et noh, Eesti olles võimaliku vastasega ehk Nõukogude Liiduga võrreldes igal juhul oma õhukaitse poolt noh, praktiliselt katkenud Ta ja vastase lennuväel oleks olnud vaba voli puruks pommitada meie kommunikatsioonid millega seoses ka ei võinud hoida relvastust ja varustust suurtes kesksetes ladudes, kust neid oleks pidanud laiali vedama või mehi nende juurde vedama. Põhimõte oli selles, et selle Põhimõte realiseerimiseni päriselt ei jõutud, aga, aga suund oli võetud sellele, et iga mees peab jõudma oma relvani jala. Selleks ei pea olema transport, et ta peab jõudma normaalses ajaühikus ühe päeva jooksul oma relvani. Ja üksus peab olema valmis rakenduma, nii et see oli üks suur põhimõte. Aga teine muidugi ülesehituse põhimõte oli siis see, et, et eriti kolmekümndatel aastatel hakati kaitseliidus looma ka eriüksuseid. Paarkümmend suurtükipatareid, keemiakaitse üksused, no siis merekaitseliit, merekaitseliit ja ka õhutõrje, kuulipildujakompaniid või patareid. Need mehed pidid siis juba vastavates sõjaväeosades rakenduma oma erialal, kui nad mobiliseeritakse. Aga siiski see eriüksuste osakaal see kasvas, sest tehnika osa maailmas kasvas, aga põhiliselt oli kaitseliit ikkagi jalavägi, mis oma maakonnas ja vallas oli praktiliselt kohe valmis välja astuma vajaduse korral kaitselise juhid, ohvitserid olid kutselised sõjaväelased, kaitseliidu ohvitserid olid kutselised sõjaväelased ja tegelikult niisugust terminit nagu kaitseliidu ohvitser ei olegi olemas. Olid olemas tegevteenistusest kaitseliitu komandeeritud ohvitserid ja nende ohvitseride puhul rakendus pidev rotatsioon, keegi ei olnud 15 aastat maleva pealik, vaid vahepeal nad olid jällegi regulaararmees. Kas siis üksikpataljonide rügementide ülemad selleks, et ei tekiks sellist kahte haru kaitseliidu ohvitser ja kaitseväeohvitser ja muidugi ka selleks, et saada sõjavägi oli ikkagi paremini relvastatud, moodsama tehnikaga ja nii edasi, et ei jääks nii-öelda oma arengus ajast maha. Aga kaitseliidu palgaline koosseis oli tegelikult selle organisatsiooni suuruse kohta ma ütleks tühine sadakond palgalist tööd 1000 40000 mehe kohta ja nendest siis umbes 60 kutselised riviohvitserid ja kaitseliidu staat Tallinnas siis malevastaabid maakondades, aga alla maleva ei olnud enam üldse tegevteenistuse ohvitseri rikkurid, reservohvitserid, kes vabatahtlikult teenisid, niiet malevkonna pealikust alates olid juba tegemist siis vabatahtliku koosseisuga. Ja noh, nagu selleaegne jaotus siis oli 11 maakonda oli igasühes oma malev plussis, Tallinn Tartu, Pärnu, Narva linnad. Narva muidugi eeskätt sellepärast, et see oli niivõrd oluline ja Narva malevasse tegelikult kuulusid ka mõned lähivallad, nii et see oli siis nagu eraldatud. Nii et 15 malevat ja umbes 40000 meest ja 100 150 palgalist oli siis kaitseliidu koosseis. Ja kui nüüd veel rääkida selle nii-öelda vabatahtlikkuse osast, siis muidugi see, et juba meie sõjaaegne sõjaväe koosseis oli ette nähtud üle 85000 mehe veidi tähendab peaaegu pool oli vabatahtlikult treeningus. Kuuldud saates vaatles Eesti kaitseliitu sõjaajaloolane Hannes Walter. Järg on kavas novembrikuu teisel laupäeval, samal ajal 14. novembril. Seega siis pärast Eesti kaitseliidu kaheksakümnendat aastapäeva jälle kuulmiseni.