Vikerraadio jätkab saatega sarjast, meie riik. Saate teema Laidoner, Landes ver ja Läti riiklus. Neil päevil 80 aasta eest võitlesid Eesti ja Läti väed ühist võitlust omariikluse püsimajäämise pärast. Oleme naabrid. Oleme pika ajaloo vältel saatusekaaslased. Kuid kui võrra teadlikud, oleme Tyrahwa teest iseseisva riigini. Taustsituatsioonist jõudude jaotusest eestlaste osast. Ajaloolane Hannes Walter. Tõepoolest, Eesti ja Läti on saatusekaaslased olnud. Alates siis 1710.-st aastast, kui mõlemad maad ja rahvad läksid vene tsaarivõimu alla, on olnud praktiliselt ühesuguse sotsiaalse struktuuriga, on olnud enam-vähem samal ajal rahvusena maailma Weiline tulnud. Ja on ka lähiajaloos siis umbes 80 aastat tagasi läbi käinud enam-vähem samasuguse arenguprotsessi. Ja selles mõttes ongi võib-olla tähtis seda, seda, et mõiste Balti riigid Baltikum ajaloolises mõistes tähendab siiski ainult Eestit ja Lätit ja leedu liitub praktiliselt alles teise maailmasõja eelõhtul ja ütleme siis teise maailmasõjajärgsel perioodil sellesse mõistesse. Ennem seda Leedu ajalugu olnud hoopis teistsugune. Ja Leedus ei olnud ka sellist probleemi nagu Baltisakslus balti parunid, nii nagu seda Eestis ja Lätis nimetatakse. Leedu probleemiks oli pigem Poola poolakeelne poolastunud aadliseisus. Ja nagu me kõik Carlost teame, baltisaksa aadel suutis säilitada oma privileegid eesõigused majanduses ja poliitikas kultuurielus. Ainult selles eriolukorras, mis valitses Tsaari-Venemaal Saksamaal endal Bismarck rajal juba toimus väga oluline ühiskonna moderniseerimine. Saksamaal ei olnud sellist mõisniku seisust esimese maailmasõja ajaks enam olemas nagu oli baltisaksa mõisniku seisus siin Vene-Balti provintsides ja nende eesõiguste tõttu, mis saksakeelsel ja meelsel ülemkihil olid tsaarivõimu armust oli Baltisakslus ka põhimõtteliselt ustav Venemaale. Siin ei saa öelda, et veri on paksem kui vesi. Kui me vaatame kas või näiteks tsaariarmee generaliteeti näiteks esimese maailmasõja ajal, kus vastane oli saksakeelne, oli see siis Saksamaa või Austria-Ungari siis ei ole täheldatav ühtegi ülejooksmist või, või, või mingisugust sellist meelsuse kõikumist. Kuigi ühel pool oli näiteks põhjarindel Ida-Preisioperatsiooni ajal fon twitz ja teisel pool oli fon, bänkkan dorf, nii, ühesõnaga see niisugune veresugulus kaalunud üles seda ustavust tsaarivõimule baltisaksa aadli oli. Esimest korda hakkas selline ustavus mõranema 1905. aasta revolutsiooni ajal ja, ja mitte sellepärast, et baltisakslased oleks hakanud vaatama Saksamaa poole poliitiliselt või rahvuse solidaarsuse mõttes. Sellepärast et tsaarivõim esimest korda ei suutnud enam tagada kindlalt neid privileege, mis baltisakslastel olid. Tekkis kahtlus, et Tsaari-Venemaa võib sisemiselt muutuda, muutuda selliseks. Baltisakslus kaotab oma eesõigused, see sundis järele mõtlema baltisaksa aadlike ja ütleme siis osaga kodanust kasumit mitte hakata värvi vahetama, lippu vahetama kunagi tulevikus. Ja esimese maailmasõja ajal nagu ma ütlesin, niikaua kui tsaarivõim püsti seisis, tegelikult oli Baltisakslus tsaarivõimule lojaalne, vaatamata sellele, et suleti saksakeelseid ajalehti et keelati ära sakslaste igasugused kultuuriühingud, klubid ja seltsid poliitilisel tasandil ustavus ei kõikunud. Järsk muutus saabus siis, kui Venemaal puhkes revolutsioon, Venemaal kaotati ära seisused ja seisuste eesõigused ja sellega seoses ühe ütleme, mõnenädalase perioodi jooksul Baltisakslus kaotas vähemalt paberil kõik selle, mis sajandite jooksul oli üles ehitatud ja see viis baltisakslased, no ütleme siis mitte kõik kunagi või rääkida rahvusest nii tervikuna, aga ühe osa arvestatava osa baltisakslastest viis siis koostööle Saksamaaga ja sundis orienteeruma siis Balti provintsides. Vene keisrilt, Saksa keisrile. Baltisakslaste üks selliseid põhimõtteid oli, et me oleme keisrid, ruut, mitte riigitruud. Ja just seda isiklikku vahekorda keisriga. Ja siis muidugi ka õukonnaga patja, sakslased rõhutasid. Muidugi oli olemas väike aktivistide grupp ka juba varem enne esimest maailmasõda, kes pooldasid siis balti provintside minekul saksa võimu alla. Need olid eeskätt just ajaloolased, geograafid, majandusgeograafid, professorite klik, nagu seda nimetati ja nad saavutasid Saksa keisri õukonnas saksa keisri ümber päris suure mõjuvõimu. Ja nüüd, kui siis sellele väikesele omal ajal nii-öelda teisitimõtlejate rühmitada susele tuli Baltisaksluse suurem osa selja taha algaski siis selline poliitiline mäng, kus püüti Balti provintsid liita Saksa keisrivaldustega, aga mitte saksa riigiga. Just sellel põhjusel, et Saksa riik oli moodne Euroopa riik ja automaatne liitumine Saksamaaga. Ja Baltikumi muutumine saksa ütleme, maakondadeks oleks tähendanud üldist hääleõigust Riigipäeva valimistel, eestlastele ja lätlastele oleks tähendanud talupoegadele samasuguseid õigusi nagu aadlikel näiteks omandimaaomandi suhtes. Ja seda baltisaksa aadel püüdis vältida, püüdis saada küll Saksamaa sõjalise ja majandusliku garantii, kuid mitte saksa seaduseid siia. Milline oli Saksamaa suhe baltisaksa orientatsiooni muutusele Venemaalt Saksamaale või Vene tsaarile Saksa keisrile? Saksamaa ütleme siis, Saksa valitsus oli väga ettevaatlik, sellepärast et Saksa valitsus, niikaua kui Vene riik klus püsis mõtles selle peale, et kunagi tuleb sõlmida rahu. Nii või teisiti, Saksamaa oli orienteeritud küll teatud laienemisele ja nii edasi, kuid Saksamaa ei olnud orienteeritud vene riikluse põhimõtteliselt lõhkumisele ja muidugi on seal ka oma teatud isiklikud põhjused, sest kõik kroonitud pead olid ju omavahel praktiliselt sugulased ja tähendab saksa ja vene geisid veel sõja eelõhtul vahetasid kirju minu armas Niki, minu armas Willi. Selles mõttes situatsioon oli Saksamaa poolt selline äraootav kompiv. Aga kõik muutus muidugi seitsmendal novembril 1917, kui Venemaal haarasid võimu enamlased või õigemini mitte Venemaal, vaid Petrogradi linnas ja Venemaal puhkas anarhia ka varasemates saadetes on on sellest olnud juttu, et rahvusvaheline riikide pere asus siis seisukohale, et Vene riiklus on lakanud olemast. Venemaa ei ole enam riik, vaid kogum provintsi. Ja sellest hetkest ei olnud vaja Saksamaal enam arvestada, noh, selle traditsioonilises mõttes vene riigiga keiser oli kukutatud ka keisri poolt ajutisele valitsusele loovutatud võimalikult illegaalne võim, nüüdse järjepidevus katkes ja siis Saksamaa ka hakkas tõsiselt kaaluma võimalust Balti provintsid jäädavalt Venemaast eraldada. Faktiliselt oli selleks ajaks, nagu me teame, Leedu ja Läti juba praktiliselt okupeeritud. Ka Eesti saared olid okupeeritud saksa vägede poolt ja veebruaris, märtsi alguses viidi Sis Baltikumi kopeerimine lõpule. Nii et sõjapoliitilised eeldused nende provintside lahutamiseks Venemaast ja mingi kujuliseks liitmiseks Saksamaaga olid olemas. Ja baltisaksa ringkonnad alustasid siis nagu me ilmselt kõik kooliajaloost teame. Nõndanimetatud balti hertsogiriigi kava elluviimist. Väljal või kolmnurgas oli aga veel kolmas külg, kolmas tool, need olid eesti rahvas, läti rahvas? Jah, kas nendega arvestasite, kui võrra nendega arvestada? Siin peabki tähendab tegema selget vahet selle suurelt osalt keisri ja teda ümbritseva õukonnapoliitika ja saksa ka võiks öelda kõrgema väejuhatuse ja siis riigipäevale tugineva valitsuse poliitika vahel. Saksa väejuhatus, eeskätt just tuntud kindral Hoffman, kes oli idarinde staabiülem sellel perioodil siis Ludendorfia ja hindenburgi üks lähemaid kaastöölisi pidas suureks rumaluseks rajada Saksamaale sõbralikku riiklust Balti provintsides ainuüksi baltisaksa vähemusele. Nemad mõtlesid sõjamehelike kategooriatega ja üks selline oli. Need provintsid peavad Saksamaa jõudu suurendama, mitte seda kahandama. Aga riik või, või ütleme siis, autonoomne piirkond, mida valitseb vähem kui 10 protsenti rahvast ja 90 protsendi tahte vastu oleks tähendanud seda, et riigi Saksa väed või Saksa riiki sõjaväeosad oleks pidanud kogu aeg seda ehitama, ostsin püsti hoidma, see oleks nagu koloniaalvaldus neelanud Saksamaa sõjalisi ressursse. Ja näiteks kui baltisakslased tahtsid juba 1918. aasta suvel hakata looma balti hertsogiriigile tasahilju oma sõjajõude siis Saksa väejuhatus oli nõus vabatahtlik võtma teenima, kuid eestlasi, lätlasi ja baltisakslasi samadel alustel. Ja kuivõrd eestlased ja lätlased arusaadavatel põhjustel Saksa sõjaväkke sel ajal ei astunud. Siis ei hakatud looma ka baltisakslastest üksuseid. See on üks näide siis nagu väejuhatuse suhtumisest. Alles novembris 1918, kui Saksamaa oli juba noh, sisuliselt lüüa saanud teatavast 11. novembril Saksamaa alistus alles nendel viimastel päevadel saksa riigi valitsus tunnistas siis selle balti hertsogiriigi regentnõukogu ehk teiste sõnadega siis ajutise valitsuse juriidilise tunnistas seda ja hakkas andma relvi siis kohaliku maakaitse loomiseks maa kaitse saksa keeles Landeswehri, see, millest siis pärast sai Eestile vastane suvel 1919. Nii et siis nendel kõige viimasem nendel päevadel, kui enam midagi kaotada ei olnud, alles siis Saksamaa andis nii-öelda oma õnnistuse nendele baltisakslaste pürgimustele, kuni selle ajani püüti ikkagi kas või näiliselt kas või piiratud ulatuses kaasa tõmmata Ta ka balti hertsogiriigi ülesehitamisel Eesti ja Läti rahvast tähendab siis enamus rahvuseid maal. Nii et baltisakslaste poliitika oli siiski väga kitsalt sellise seisuse poliitika, seda ei saa panna võrdusmärki nii-öelda nende tegevuse ja Saksamaa ja saksa poliitika vahele. Saksa riik, riigi valitsus ja sõjaväe juhtkond püüdis palju suuremale koostööle Eesti elati rahvastega. Eesti iseseisvus kuulutati välja veebruaris 1918 Läti iseseisvus novembris jah, endal kuidas oli, aga tegelik olukord meil ja lõunanaabri juures seal jõudude vahekord? No siin peab jällegi minema veelgi natukene tagasi. Nimelt teatavasti Läti rahvusväeosad läti kütid loodi juba 1915. aastal esimese maailmasõja käigus esimese maailmasõja käigus tsaariarmee koosseisus. Ja sõdisid väga tugevasti. Selliseid väga tugevasti õõnel jah, kuid siin peab võtma arvesse üht momenti. Kui Läti kütipolgud loodi, siis Vene väejuhatus ei andnud luba lätlaste välja korjamiseks Vene väeosadest, kus nad juba teenisid. Vaid läti kütipolkudesse võisid vabatahtlikult astuda need lätlased, kes sinnamaani olid sõjaväeteenistusest vabastatud. See on eeskätt haritlaskond. Tsaari-Venemaal oli haritlaskond väga mitmesuguste erinevate regulatsioonide ja seadustega. No peaaegu et sõjaväeteenistusest vabastada ja nüüd nendesse läti kütipolkudesse astusid üliõpilased, gümnasistid, noored, juristid, arstid, insenerid tähendab läti rahvaliit. Te ütlesite, astusid oli see tabada? Jah, vabatahtlik. Ja kuna rindejoon jooksis läbi Läti tükk aega mööda Daugava jõge ja siis Riia sillapea oli Vene armee käes, siis loomulikult lätlased kaitsesid seda oma kodupinda palju veendunumalt kui kusagil Tambovi toodud talupojad. Vene väejuhatus mõistis seda suurepäraselt, paigutas just nimelt Läti väeosad Riia kaitsele. Ja idarinde juhataja feldmarssal Hindenburg ütles, et need olid kaheksa säravat tähte, need kaheksa läti kütipolku vene armee pimedas öös ja hindas väga kõrgelt lätlaste vastu võru. Aga tagajärg oli ka see, et lätlased kandsid kohutavalt suuri kaotusi, kohutavalt suuri kaotusi. Esimese maailmasõja ajal sai surma kokku umbes 25000 lätlast. Noh, see on kaks ja pool korda rohkem kui Eestis. Esimeses maailmasõjas hukkus ja ütleme, sotsioloogiliselt või sellises läbi lõikena rahvast oli see kaotus veel hirmsam, sest hävis just noori intelligents, terve haritlaste põlvkond hävis. Mis siis järgnes? Riia langes ja evakueeriti. Ja selle hetkeni nagu venekeelne sõna on, siis bronn tähendab sõjaväeteenistusest vabastatud suurte sõjatööstuste töölised, kuna enam ei olnud tööstusi, siis mobiliseeriti ja suunati Läti rahvuspolkudesse. Läti rahvuspolgud proletariseerusid hetkeliselt ja teiseks, nendes suurtes tehastes loodud enamlaste parteirakukesed siirdusid samuti Läti rahvuspolkudesse ja polgud, mis 1915 kuni 17 olid noh, jutumärkides öeldes valgemad, kui vene armee tervikuna esindades just rahvusliku haritlaskonna, muutusid päevapealt punasemaks, kui ühedki teised vene armee väeosad. Ja kui Läti vabariik 18. novembril 1918 välja kuulutati, siis selleks ajaks Läti rahvusväeosad olid taandunud Venemaale. Kaks polku olid Siberis koltšaki juures, nende meelsus jäi siis nii-öelda valgeks ja ülejäänud lati rahvuspolgud olid enamlaste kaardiväeks kaitsesid Need olid Lenini ihukaitset ja punaarmee juhataja oli läti päritoluga polkovnik Fatseetis siseasjade rahvakomissar Petersoni lätlane, veetseegaa asutaja ja nii edasi. Nii et selline võitlusvõimeline jõuline põlvkond läks Läti rahvusriigile kaduma. Ja samal ajal Eesti rahvusväeosad loodi, nagu me teame pärast vene revolutsiooni. Tänu nende rahvusväeosade loomisele sai eestlased välja korjata vene sõjaväemassist kodumaale tuua. Rahvusväeosad olid meelsused, isamaalised olid need, kes, kellelt toel vabariik üldse välja kuulutati. Ja tänu rahvusväeosade organisatsiooni olemasolule võis ka vabadussõja alguses sõjaväe suhteliselt kiiresti taastada või luua. Nii et Eesti oli selles mõttes palju paremas olukorras kui Läti. Poliitiliselt oli samuti Eesti suur eelis Eestis Ottawas, vene ajutiselt valitsuselt teatavasti autonoomia suvel 1917 viidi läbi autonoomse rahvaesinduse maapäeva valimised ja kui ka Saksa väed Eesti okupeerisid, siis ikkagi lääneriigid tunnistasid nagu siin ühes varasemas saates de facto ja dejuure tunnistasid siis faktiliselt maapäeva kõrgemaks eesti rahva esinduseks kõrgemaks võimuks Eestis. Läti oli selleks ajaks, kui Vene revolutsioon puhkes sakslaste poolt okupeeritud Lätis valimisi läbi viia ei õnnestunud ja Läti riigi kuulutas välja. Noh, ma ei taha halvustavalt öelda, aga isehakanud kogu tähendab Lätti erinevate poliitiliste erakondade esindajatest kokku pandud rahvusnõukogu, millel ei olnud tegelikult rahva mandaati, seda ei olnud keegi valinud, see oli lihtsalt parteide juhtivatest tegelastest kokku astunud kogu Lätil oli raskem ennast ka poliitiliselt diplomaatiliselt rahvusvahelisel areenil maksma panna, sest saksa okupatsiooni tõttu ei olnud valitud kunagi siis Läti rahvaesindust. Ja üks moment veel, mis siis nagu on Eesti kasuks Lätti kahjuks. Nimelt kui Saksa väed tungisid Lätisse, siis Vene võim oli veel jõus ja väes. Ja Lätis pandi toime väga ulatuslik evakueerimine. Sajad tuhanded lätlased viidi ära Lätist Venemaale. Kui taheti Eestis hakata näiteks Tartu Ülikooli Venemaale viima või, või noh, üldse osutus evakueerima siis eesti poliitikud astusid sellele jõuliselt vastu ja peale revolutsiooni ma pean silmas siis demokraatliku veebruarirevolutsiooni oli Vene keskvõim juba piisavalt nõrk. Ta suuta vägisi evakueerimist läbi viia, nii et ka see moment oli, oli Lätile kahjux, suured alad Kuramaal just olid tühjenenud ja see andis baltisaksa poliitikut suuremaid võimalusi, kuivõrd esitaks sakslaste protsent Lätis, oli kõrgem ja teiseks kuramaale oli toodud ka saksa päritoluga talupoegi asustada, nii et kui ütleme Eestis oli siis baltisaksa ülemkiht täiesti nii-öelda kitsasklubi, siis Lätis oli olemas ka teatud saksa rahvakild või rahvaosa nende talupoegade näol Kuramaal. Nii et väga mitmesugused tegurid siiski Eesti ja Läti selleaegses arengus olid erinevad lati õnnetuseks Läti kahjuks ja meie õnneks siis Eesti kasuks. Novembris 1918 hakkasid Eestist lahkuma Saksa okupatsiooniväed ja millised sõjajõud? Saksa sõjajõud olid Lätis samal ajal. Ei, no tähendab kogu saksa idarinde tagasi tõmbamise operatsioon. Sellest on sakslased ise kirjutanud, mitu raamatut on tegelikult üks sõjaajaloo huvitav aspekt ütleme laiemale avalikkusele võib-olla mitte nii huvitav, sest ei olnud lahinguid ja dramaatikat, aga näiteks raudteetranspordi kasutamise mõttes oli tegemist briljansse operatsiooniga. Asi on niimoodi, et kuivõrd põhilised lahingud toimusid läänerindel siis 1918. aasta jooksul Saksa lahinguväeosad löögijõulised väeosad viidi idast praktiliselt ära ja itta jäid sellised, noh, ütleme politseioperatsioonideks mõeldud jõud. Põhiliselt juba vanemad mehed, vanemad aastakäigud ja Saksa väejuhatus püüdis hoida vanemaid aastaga ikka sellepärast, et nendel olid perekonnad ja lapsed. Ja nüüd kui puhkes Saksamaal revolutsioon, siis oli oht, et just nimelt need vanemad mehed, kellel on kodus pered, tahavad minna noh, võimalikult ruttu koju. Ja kui seda ei organiseeriti, nagu seda ei viida läbi organiseeritud korras, siis hakkavad omavoliliselt lahkuma. Ja sellepärast Saksa väejuhatus püüdis tühjendada, idapiirkonnad tähendab ära viia väed siit nii ruttu kui võimalik. Ja Eestist ka tõepoolest Saksa väed lahkusid. Suhteliselt võiks öelda, ütleme, 11. november on see piirjoon, kuskil nädala pärast hakkasid lahkuma ja detsembri keskpaigaks olid viimased mehed läinud. Lätiga oli natuke teine olukord nimelt Kuramaa on nii-öelda loomulik ettenihutatud positsioon Ida-Preisimaale ja kui Saksa väed lahkusid, siis nad lahkusid üldiselt kokkuleppel punaarmeega punaarmee ei tunginud peale kiiremini, kui sakslased lahkusid. Selle kohta on muuseas paga huvitavaid dokumente, kus kõrgemad juhid teevad peapesu kohalikele liiga agaratele punaarmeekomandöridele, kelle üliagarus tekkis üksikuid kokkupõrkeid sakslastega, kes ei olnud jõudnud veel ära minna. Põhimõtteliselt oli punaarmee ülevaatusel sakslaste lahkumise marsigraafik olemas ja punaarmee pealetungi graafik koostati selle järgi, et olla paar päeva sakslastest taga. Need dokumendid nüüd muuseas avaldatud Venemaal. Et see omal ajal muidugi salati maha. Aga noh, on näiteks selline, ma enam ei mäletagi, kas oli Sverdlovski või, või väga-väga kõrge tegelase allkirjaga, kus just Lätti mingite linnade osas öeldakse, et taltsutada kohalikke seltsimehi, kes oma üliagarus aga võivad meie suhted Saksamaaga ära rikkuda, tähendab ja oli isegi juhuseid, kus kunagi Meil läks mõnda kohta juba sisse. Aga kuna see oli raudtee sõlm, millest ei olnud jõudnud veel saksa väed läbi minna, siis punaarmee tõmbas ennast uuesti tagasi. Sakslased saaks vabalt läbi minna, sest tähendab Nõukogude valitsus ei kartnud midagi rohkemat, kui seda sakslased astuvad nende vastu välja ja tähendab Saksa armeed lihtsalt kardeti. Ja nüüd Saksa väed lahkusid suhteliselt kiiresti siis Eestist ja ka ütleme siis Lätist kuni Daugava jõe üldjooneni. Aga Saksa väejuhatus, Saksa valitsus leidis, et punaarmeed ei tohi lasta saksa piirideni tähendab vahetut kontakti Saksamaaga ja selleks ehitati üles selline ettenihutatud positsioon ja Kuramaa osa Lätist, siis otsustati ta edaspidi seni täpselt siis ei teadnud keegi, mis tulemas on, aga edaspidi seni saksa vägede kontrolli alla, et punaarmee jõuaks Ida-Preisipiirideni. Ja see tegelikult see oli kõige tähtsam strateegiline otsus kus peituvad seemned Landeswehri sõjaks, sest baltisakslased üksi oma mõne pataljoniga landesveeriga ei oleks suutnud ei punaarmeed peatada ega ütleme siis Läti poliitilist elu siiski mõjutada. Läti oleks tõenäoliselt langenud punaarmee käte tervikuna. No missugune oleks meie saatus olnud, on ka raske öelda, aga fakt on see, et saksa vajaduse otsus jätta sakslaste kontrolli alla riigi saksa vägede kontrolli alla Kuramaa. See otsustas siis sündmuste käigu Läti jaoks ja kuramaale suunati ennast juba Soomes näidanud Saksa kindral krahv under valts kes ei olnud mitte lihtsalt üks kindral, üks diviisi komandör, vaid oli poliitik Soomest ta tegi poliitikat ja hakkas tegema poliitikat ka Lätis. Ja nüüd saksa riigi eesmärk turvata siis Saksamaa piire leidis kindral Wonder Coltsi poolt, et väga laia tõlgendamist ja ta hakkas sisuliselt tegema oma käe peal poliitikat ja leidis peagi ühise keele siis baltisaksa äärmuslastega või, või, või, või selliste fanaadikutega ja hakkas siis koos nendega seda balti hertsogiriiki üles ehitama. Võiks öelda nii, et baltisakslastele oli õnneks esiteks see, et Saksa riik otsustas jätta Kuramaa oma kontrolli alla ja teiseks komandöriks määrati Wonder Colts sest väga suurelt osalt tema isiklik poliitika, mida ka oma mälestustes ei varja oli see, mis lõppkokkuvõttes välja tuli. Ei saa öelda, et see oleks olnud saksa riigi valitsuse poliitika, see oli suurelt osalt Wonder Coltsi erapoliitika, mida ta idas hakkas ajama. Aastavahetusel 18 19 Eestis tegutses ajutine valitsus. Oli olemas Sõjavägi rahvaväe nime all ja kuidas seal olukord Lätis palju oli Lätis lätlasi relva kandmas, millised valitsusjõud seal oli? See ongi selline. Noh, kuidas öelda, traagiline traagiline moment, et Läti sõjaajaloos samal ajal kui punaarmees oli umbes 30 40000 lätlast, kes tungisid siis punaste lippude all Lätisse sisse. Läti valitsusel oli Saksa-Balti Saksa Landeswehri üks jalaväepataljon, seal oli 800 meest ja Riias oli üliõpilaste rood 100 150 meest ja pärast sissid loodiga Võnnus kooli õpilaste rood, noh, nii et ütleme siis üks puuduliku koosseisuga jalaväepolk oli, oli kogu Läti sõjaväe alla 1000 mehe. Ja sellises olukorras Läti ajutine valitsus, mida juhtis Kaarli Sulmanis lati tugev mees, umbes nagu meil, Konstantin Päts oli, läks sellise poliitilise manöövri peale. Ta ise tunnistas hertsogiriigi sõja vääna loodud Landeswehri Läti riigi sõjaväeks. Ja vähe sellest sõlmis siis Wonder Coltsi poolt juhitud riigi saksa vägedega või väejuhatusega sellise lepingu, et iga saksa vabatahtlik Saksamaa kodanik, kes vähemalt neli nädalat Läti eest võitleb, saabub Läti kodanikuõigused, see tähendab õiguse saada Lätis maad. Ja see leping loomulikult inspireeris, nagu me kõik teame, missugune olukord esimeses maailmasõjas lüüa saanud Saksamaal Saksamaal oli sõna otseses mõttes nälg ja manitses täiesti majanduslik kaos. Loomulikult leidus väga palju neid, kes olid valmis nädalat eluga riskima, et siis pärast saada niisuguses mõnusas kohas nagu läti endale talu. Ja kui nüüd see nõrkuse hetkel tehtud leping oleks pidanud nagu tööle hakkama, tähendab kui, kui, kui sakslased hakkasid nõudma oma osa Lätist olla siis Buramaal seisma pannud, punaväe juba tagasi tõrjunud ja hiljem ka pealetungi käigus liiale lähenesid siis Läti ajutine valitsus tegelikult hakkas kõrvale hoidma selle lepingu täitmisest, olles julgustatud sellest, et vahepeal olid saabunud inglise ja ka mõned prantsuse sõjalaevad inglise eskaader Läänemerre Liibavisse või Liepajasse ja tuginedes siis liitlaste lääneliitlaste autoriteedile püüti seda sakslastega tehtud lepingut kalevi alla panna, ära unustada. Ja see tekitas siis muidugi esiteks palju paksu verd sakslaste hulgas, aga teiseks oli suureks võimaluseks baltlastele baltisaksa ekstrenestidele kasutada siis nüüd ka riigisaksa vabatahtlike tääke oma eesmärkide edendamiseks. Ja 16. aprillil 1919 Liibavis, mis oli ajutine pealinn, Läti pealinn, kuna Riia oli veel punaste käes panid toime riigipöörde, võtsid kinni need Ulmanise valitsuse ministrid, keda said peaminister Ulmanise ise õnnestus põgeneda ühele auricule tähendab reisilaevale, mis sadamas seisis ja inglaste kaitse alla ja siis tähendab moodustada, et siis baltisaksa ringkonnad, Wonder, Coltsi ütleme õnnistusel jutumärkides Läti valitsuse, mille eesotsas oli siis pastor Andreas niedra, rahvuselt küll lätlane, aga täiesti saksastunud tegelane. Noh, me võiks öelda, kas, nagu eesti kõnepruugis on. Aga ka siin tähendab kooli ajalugu ja sellised pidupäeva kõnet on natukene olukorda lihtsustanud. Nimelt esitaks fonder Colts oli sellise riigipöörde vastu. Nimelt ta kartis, et see viib Miinlasti prantslast ameeriklaste repressioonideni Saksamaa vastu. Tähendab, ta ei tahtnud tegelikult ärritada lääneliitlasi mitte ainult ta ise oma mälestustes, vaid ka mitmed teised tema lähedased inimesed oma mälestustes rõhutavad, et ta oli täiesti raevus, kui tema juurde saabusid baltisaksa tegelased ja teatasid, et nad on kukutanud Ulmanise valitsuse fondade selts nõudis et avalikku baltisaksa, balti parunite, valitsust ei tohi moodustada baltisaksa teatud ringkonnad olid valmis kokku panema ainult aadlimeestest valitsuse ja tema nõudis, et see peab olema vähemalt näiliselt Läti valitsus ja tegelikult selles valitsuses ka enamus ministrikohti oli Lätti rahvusest inimeste käes, mitte baltisakslaste käes. Ja muidugi need olid sellised noh, kolla protsionistid või ütleme, nagu ma juba mainisin, kadakad, aga, aga see uus, need valitsus oli siis maskiks, mis pidi andma sakslaste ja baltisakslaste tegevusele nagu näiliselt Lätti sildi külge. Teatavasti hiljem ka, kui balti Landeswehri esindajad Wonder, Kolts ja teised tegelased eestlastega poliitilisse konflikti sattusid, siis nad ka rõhutasid, et nad on Läti valitsuse teenistuses, nad on Läti armee, eestlased on sissetungijad, agressorit, okupandid Lätis ja et nemad nõuavad, et eesti okupatsiooniväed Lätist välja viiakse Läti valitsuse nimel. Et sellel hetkel siis 16.-lt grillil nagu Läti sisepoliitiline olukord muutus selliseks. Läti Ulmanise valitsus, mida Eesti pidas seaduslikuks ja mida ka lääneliitlased pidasid seaduslikuks, see oli siis praktiliselt emigratsioonis või noh, tähendab kui võtad omaenda sadamas laeva peal on immigratsioon, aga ühtegi jalatäit Lätti pinda ei olnud. Nüüd vot selles nõrkuse seisundis tegi Läti valitsus Eestiga lepingu, nüüd siis Ulvalise Ulmanise valitsus. Ja selles lepingus Eesti lubas oma pinnal ja oma ressurssidega hakata looma läti rahvusväeosasid lubas seda siis relvastada, finantseerida, toita ja katta. Hiljem lubas siis Läti valitsus, kui Läti on vabastatud vaenlastest kõik need kulud kinni maksta. Ja teiselt poolt siis lepiti ka kokku esialgselt piiriküsimustes ja lepiti muidugi kokku, nii nagu meie tahtsime, tähendab, Valga pidi jääma Eestile ja tervikuna ja nii edasi. Hiljem Läti valitsus teatavasti keeldus seda lepingut tunnistamast ja noh, seal 20 21 olid Eesti-Läti suhted suhteliselt pinevad. Nõrkuse seisundis tehtud lepingute nii-öelda täitmata jätmine tõi nagu kaks korda Ulmanise valitsusele pahandusi. Aga nii või teisiti see leping oli ikkagi aluseks, et Eesti pinnal hakati siis looma Põhja-Läti brigaadi ja selles mõttes oligi väga kummaline olukord, et tegelikult siis, kui hiljem suvel Eesti väed koosseisust Põhja-Läti brigaad põrkasid landesveeriga kokku, siis Landeswehri koosseisus oli teine Läti brigaad, mida juhtis hilisem Läti ülemjuhataja Palodis. Nii et lätlased olid nagu kahel kolmel pool tähendab peale selle veel punaarmees. Aga muidugi esiteks Wonder Colts oli piisavalt ettevaatlik, et neid lätlasi mitte lubada rindele, kus nad oleks tõenäoliselt üle läinud. Ja teiselt poolt ka Palodis, olles nii palju nõrgem ümber olevatest saksa ja baltisaksa vägedest astus sellise kummalise sammu ette, kuulutas selle Läti brigaadi Landeswehri sõjas või selles konfliktis erapooletuks. Ja sellele vaatamata sai hiljem Läti vägede ülemjuhatajaks, aga noh, see oli ka nõrkuse seisundist tehtud otsus. Nüüd jõudsime justkui ajast. Me jõudsime ajast ette, aga ma tahtsin ainult seda rõhutada, et kui Eesti ajaloo jaoks on enam-vähem kõik selge mõni 1000 eestlast punaarmees enamik nendest, siis mitte eestimaa eestlased, vaid Venemaa, eestlased ja noh, väike käputäis veendunud kommuniste iga rahva hulgas on erineva maailmavaatega inimesi. Mõni 1000 eestlast punaarmees, 100000 eestlast eesti armees võitlemas nii ida kui ütleme siis lääne rääkides tähendab saksa kui lääne vaenlase vastu meie ajaloos asi nagu paigas. Aga Läti ajaloos on väga palju keerulisi probleeme, näiteks Läti ajalugu ei saa ju ka läti kütte kui niisuguseid nii-öelda prügikasti visata. Ja Läti vabariigi ajal leiutati selline väga huvitav. Noh, kuidas öelda filosoofia enne teist enne teist maailmasõda. Jah, vabandust, ka praegu on Läti vabariik, tähendab et Läti kütid, võideldes Nõukogude võimu eest võitlesid siiski kaudselt ka Läti vabariigi eest, sest kui valged oleks Venemaal võitnud, siis Läti vabariik ei oleks saanud püsima jääda. Kuidagi tuli leida mingi vormel, et neid ka mitte oma noh, ajaloos täiesti välja puhastada. Täpselt samuti Landes veer, mis hiljem siis muudeti üheks Läti armee rügemendiga saksakeelseks rügemendist, nagu meil balti pataljon Landes Ferile pandi Läti vabariigis 1929. aastal ka püsti uhke monument. Ja seda käis avamas vähemalt ministri tasemel Läti valitsuse liige, sest Landes Fer oli punaarmee vastu võideldes võidelnud ikkagi ka Läti eest. Kuigi hiljem tekkis konflikt. Nii et tähendab, Läti ajalugu on selles mõttes vastuolulisem ja keerulisem kui meie ajalugu. Sellepärast rutasime kojast, et võiks öelda siis jah, nii et kuni maini de facto Eesti ja tema koosseisus olev Põhja-Läti brigaad, Eesti väed ja, ja baltisaksa väed ja sakslased olid liitlased. Ja Eesti väed liikudes siis edasi löögiga Kagu-Eestist Daugava peale jõudsid, neljandal juulil saavutasid Daugava joone. Ja sellega olid nagu kardinana libisenud Läti idapiirile loonud seal kate, samal ajal saksa vägede pealetung kuramaalt, mis vabastas Riia. Võiks öelda siis nii, et Eesti ja saksa vägede ristuvate löökidega aeti kogu see Põhja-Lätis olev punaarmee grupeering kotti ja see praktiliselt andis alla umbes 40 protsenti sellest grupeeringust hävis punaarmee enda dokumentide järgi. Ja nüüd kerkis siis selline olukord, kus Eesti väed katsid kuni Daugava jõeni Läti idapiiri, aga eesti vägede kommunikatsioonid tagalas olid ohus sattuda siis baltisaksa saksa vägede kontrolli alla. Ja sellistes tingimustes Eesti väejuhatus asus seisukohale, et kui me turvame Läti piiri 120 150 kilomeetri ulatuses siis meie peame kontrollima ka neid kommunikatsioone, millega meie vägesid lati piiridel moonastatakse, varustatakse see oli puhtsõjaline tehniline küsimus. See, et Eesti ei usaldanud seda niedra nukuvalitsust ja pelgas vaenuaktsioone baltisakslaste poolt. See, et Eesti ei olnud tunnistanud Needra valitsust, vaid tunnistas jätkuvalt Ulmanise kabinetti ja aitas seda võimaluste piirides. See on poliitiline tasand. Aga see ei oleks pruukinud või, ja võib-olla sõjani sõjani viis tegelikult puht sõjatehniline tarvidus, et vastane võimalik vastane tähendab baltisaksa Landeswehri ei istuks meie kommunikatsioonidele, ei võiks ära lõigata meie vägede juurde Teid kui noh, tal see mõte tuleb. Nii et sealt tegelikult hakkas nagu arenema selle konflikti päris algus. Ja teiselt poolt siis Landeswehri juhtkond ütleme lihtsustatult nii ei olnud sugugi vastu, et eesti väed kaitsevad Läti idapiiri poolt lati idapiiri. Sellega oldi väga nõus, küll aga nõuti, et need väed, mis olid nüüd liikunud, siis Põhja-Lätis, ütleme siis Liivimaa enda alla võtnud, et need tagasi tõmbusid ja vabastaksid kuni Eesti etnilise piirini siis Läti territooriumi ja no ühesõnaga, kannaksid Eesti oma kommunikatsioonid sakslaste kontrolli alla, see oli siis vastast Pole nagu nõudmine, nii et siit hakkas selline konflikt sugenema, mis siis juunis viis avalikku kokku paneb. Ajaloolane Hannes Walter on jälle stuudios juulikuu teisel laupäeval, 10. juulil, et jätkata teemal Laidoner Landeswehri ja Läti riiklus.