Jaanuari lõpupäevil 1939 kõneles Helsingis kindral Laidoner Eesti vabadussõjas käinud Soome vabatahtlikele. 20 aastat tagasi. Noor. Äsja välja kuulutatud Eesti riik kogu eestirahvad, elad üleväega, käid Aegi väga raskeid päevi. Meie olime üle elanud suure ilmasõja. Olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud. Rahva meeleolu vapustatud rahvas mitmel alal lõhestatud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli vägevad. Kirjeldatu on nüüd jäämas kaheksa aastakümne tahavembri kuule sellelt kauguselt vaatleb Eesti vabadussõda saates meie riik sõjaajaloolane Hannes Walter. Eestlastel on sel sajandil tulnud kahel korral kätte võita iseseisvus, mida pole suutnud neist suurematki rahvad. Nii nagu inimesed saavad ükskord täiskasvanuks, niimoodi saavad ka rahvad üksainus kord täiskasvanuks ja kui nad on seda juba saavutanud, siis enam seda küpsust ära võtta ei saa. Või õigemini saab, aga mitte igavesti. Et 80 aastat tagasi Eesti rahvas sai täiskasvanuks ja sooritas oma küpsuseksami nii vabadussõja näol kui ka oma diplomaatia luues riigiaparaadi üles ehitades. Ja kuigi see paarkümmend aastat hiljem vägivallaga ära võeti, siis rahvas jäi ikkagi riigiküpseks ja esimesel võimalusel taastas riigi. Kuidas sai teoks vabadussõja võidetud vabadussõjaime, sest ime see oli, kui arvestada meie rahvaarvu vastaseid ajastut. Jah, ma võib-olla isegi alustaks. Ajastust sellepärast, et praegu me ei imesta, kui Tonga saared mõne 1000 elanikuga on iseseisev riik. Ja ÜRO liikmeskonnas on minu mäletamist mööda vist umbes 30 riiki, kes on Eestist väiksemad, aga esimese maailmasõja eelne maailm koosnes ju praktiliselt näppude peal üles loetavast arvust riikidest. Ja see ei olnud mitte kellelegi kuri tahe või, või pahatahtlikkus. Et näit eks Prantsuse-Inglise-Ameerika riigitegelased ja diplomaadid suhtusid sellise muige ja õla kehitusega üldse mõttesse, et niisuguse suurusega maa nagu Eesti võiks olla iseseisev ja ma arvan, et kogu ime algas vast sellest et rahvas ise tervikuna hakkas uskuma, et ta võiks elada iseseisvalt riikliku elu sest mõnedki suuremad rahvad, no võtame õnnetu Valgevene rahva, kes on siiski väga suure ajalooga rahvas. Kultuurrahvas aga oli niivõrd juba lahustunud oma naabrites ühelt poolt poolakatele poolt siis venelastest, et seal ei leidunud enam kandepinda riikluse ideele lihtsalt selles suunas ei hakatudki tööle, kuna sellesse ei usutud. Nii et imede aluseks on ikkagi usk ja ka vabadussõjaime või ütleme, riigi loomise imealuseks oli usk, et see on võimalik. Teine moment on kindlasti see, et eesti rahval oli olemas Enda valitsemise kogemused, mitte riigi tasandil. Aga oli olemas valla tasandil juba aastakümneid. 1800 Kuuekümnendate aastate reformidest oli ka linna tasandil teatavasti 1905.-st aastast Tallinna linna valitsesid eestlased, hiljem ka mitmeid teisi linnu. Ja sellise kogemuse baasil oli riigi loomine nii-öelda mõnes mõttes kvantitatiivne kasv, mitte kvalitatiivne hüpe olematusest kohe mida ma ka ei oska seletada ja mida ma pean ka ise imeks, on see, et no mitte väga tippametnikud keskmise astme ametnikud, advokaadid, kooli õpetajad, suutsid luua meie esimese diplomaatilise korpuse ja esindada Eestit vanades kultuurriikides mitte olla naeruväärsed, saamatud, vaid suhelda inimestena niisugusel tasemel. Tänu neile isiksuste hakati ka riiki tõsiselt võtma. Suurbritannia diplomaat on lihtne olla, sest lugupidamine selle võimsa riigi vastu. Ma räägin tollest ajast, et inglise juba ise seda diplomaat oli respekteeritud. Ja kui minna nüüd puhtalt, siis vabadussõja juurde ütleme siis muidugi lõppude lõpuks oli meil siiski 2000 rindekogemustega ohvitseri, tähendab, oli olemas juhtkond. Tihtipeale on ka taasiseseisvumist ja riigi esmaloomist püütud mitmest aspektist võrrelda, aga ütleme, riigikaitse või sõjaväeosas ei ole võrdlus lihtsalt võimalik. Meil ei ole midagi praegusel hetkel võrrelda sellega, mis oli olemas 18. aastal. Esimese maailmasõjarindelt ja siin on mõned aspektid, tähendab tõepoolest Eesti kaadriohvitser oli umbes 150 esimese maailmasõja alguses, nendest kümmekond protsenti siis kõrgema sõjalise või kindralstaabiharidusega ohvitseride põhimass olid reservohvitserid või siis sõja ajal ohvitseriks koolitatud mehed. Ja võib-olla see, et nad ei olnud tsaariarmee kaadriohvitserid, vaata vaid said ohvitseri ettevalmistuse ja lahingukogemused. Võib-olla see oli isegi väga kasulik, sest neil ei olnud sissekasvanud selline noh, ütleme monarhistlik või kasti vaim või Eesti rahvusväeosades, kui need seitsmeteistkümnendal aastal loodi siis nii nagu ka vene väeosades distsiplinaarmäärustik praktiliselt oli tühistatud. Kõige kõrgem karistusmäär oli polgust väljaheitmine. Tähendab midagi rohkemat ei saanud teha. Ja sellele vaatamata näiteks esimeses eesti polgus seitsmeteistkümnenda aasta sügisel, kui ümberringi juba ainult Angeldati rööviti, laamendad ja, ja omavoliliselt laiali mindi. Esimeses Eesti polgus oli keskeltläbi 21 jooksus olevat sõdurit kuus, aga polgus oli 11000 meest. Ja nendest ka enamik oli nii, et käis omavoliliselt kodus ja tuli tagasi olukorras, kus oleks võinud vabalt lihtsalt laiali minna. Tähendab niisugune sisemine kultuur või kodanik tunnetus, oma vastutuse tundmine oma maa ja rahva eest võib-olla liiga kõlavad sõnad, aga fakt on see, et sunniaparaati ei olnud olemas. Ja sellele vaatamata täideti kohust. Nii et ma arvan, et Eesti talupojarahvas, nagu ta oli üle kahe kolmandiku ju puhtalt maainimesed. Selles oli vist tol ajal mingisugune selline ürgne soliidsus ja, ja vastutustunne, millest meil nüüd kahjuks iseseisvuse taastamise perioodil väga tihti vajaka jääb oli vaimselt terve rahvas. Jah, oli vaimselt terve, sest lõpuks eesti rahval oli selja taga samamoodi neli aastat sõda. Kaks revolutsiooni, üks okupatsioon. Ei saa öelda, et Eesti rahvas oleks kuidagi nendest üldistest läbielamistest kõrvale jäänud, milles Vene impeerium hukkus. Needsamad protsessid olid läbi elatud. Aga kui vaadata näiteks veebruarirevolutsiooni esimesi päevi, kui tsaari kardavoid tänavatelt kadusid, mis toimus, seltsid, ühingud, Ametiühingud, kaupmeeste seltsid tulid kokku koosolekuks, otsustasid asutada oma kaitse, et kaitsta kodanikke elu ja vara. Kui samasugune protsess oleks toimunud Petrogradis, Moskvas, kus iganes, siis tõenäoliselt ei oleks ka Venemaal sellise anarhia. Tähendab, kodanikel oli sisemine vajadus, olid olemas ka juhid, et organiseeruda olukorras, kus riik enam ei ole ja järgmise sammuna siis luua oma riik. Te nimetasite vabadusse ja esimese peategijana Eesti ohvitserkond. Aga edasi. No väga palju on räägitud muidugi noortest kooli, õppe, õpilastest ja üliõpilastest, ma rõhutaks ka üliõpilasi. Sest kui vaadata näiteks Vabadusristiandmise statistikat, siis kui keskmiselt sai vabadusristi üks mees umbes 50-st rindel olnust siis üliõpilastest üks kolmest või iga kolmas ja ka kooliõpilased. Gümnasistid oli ju tegelikult eliit, eesti haritlaskond, kuigi väga noor haritlaskond. Ja ma arvan, et kui ma alustasin sellest usust, et see oma riigi loomine on võimalik siis noored õpilased ja üliõpilased ilmselt olidki selle usu kõige veendunumaal kandjad ja teiste sütitajad. Ohvitser siiski ka lootusetus olukorras täidab käsku. Aga noored ei täitnud mitte käsku, vaid läksid vabatahtlikult rindele. Ja see psüühiline pööre, mis 18. 19. aastavahetusel toimus, see sai alguse just ju vabatahtlikest moodustatud väeosadest, mis tõmbasid siis teised endaga kaasa ja noorte protsent oli seal väga suur. Saates seal oli lipnik Raudsep ja lipnik Johannes. Ja ees oli Eesti rahvuslik. Ja siis käies marss ja ja siis marssisime marsihelide saatel pall Jaama küsiti, ütles, et Kuu lähteon Kuulat, Narva, mis sinna, igatahes mitte nalja pärast. Inimesed jäid vaatama, kui me marssisime, kaubanduskoolipoisid olid, vorm oli mustad, mustad pallitud. Gümnaasiumile olid allid palitud. Balti jaamas oli kaubarong. Asusime siis sinna vagunitesse ja algasime sõitu Narva poole, siis suuremates jaamades toodi rahvuslipp, toodi välja. Orkester mängis isamaalaule, peeti kõnesi ja kutsuti kõik Eesti vabariiki kaitsma. Ühes jaamas kutsuti kuulipildujavagunisse, nagu nimetati. Seal oli kaks rasket kuulipilduja ja lipnik Johannes Lipp ning Raudsep siis küünlavalgusel, kui rõngaga sõitma õpetasid, siis poistele raskekuulipilduja, Maksimi, materiaalosa, järgmisel peatselt jälle vahetati grupid ära. Nii et siis, kui me Narva jõudsime, siis oli suurema osa poisse kõik pealiskaudselt raskekuulipilduja Maxim, iga enam-vähem tuttavad. Ega me ei olnud, kuulipildur, olid, aga, aga no teadsin, kuhu kuul pista ja kus ta välja tuleb. Raudtee formeeriti, see oli ka üheks tõukejõuks. Varusta ta actioneid kõige paremate Inglise ja Ameerika relvadega, see aitas meid kohe ja need Ameerika relva tulidki. Need kuulipildujad. Need mad, Matson ja lüüs ja püssid olid vene püssi küllaga, Inglismaal valmistatud kõik esialgu oli niimoodi ka, et paremini sai vähe süüa. Kapten raissaril oli Sürgavere mõis rentnik ja tema esialgu tõi sealt leivajahu sõjaväele, mis küpses, oli aganatega nii pooleli ja rass on ja tema tuli ja siis tema sai loa, et tema omal kulul varustab ühe kompanii. Meil ei ole mingit vormi, meil olid ainult omad ja omad riided ja poolkasukas mul oli. Ja, ja töö oli ainult poole kasuka peal oli skaudimärk, oli vask, nisugune, põdra peaga. Siin oli igal igal end ja me pidime, ütleme omavahel, Svenska alt ei olnud keegi keegi muu. Castroli ohvitser või oli keegi vend skaut. Ja see oli, see oli juba. Siis ma mäletan, kui leitnant Pennyga läks, et vennad edasi. Emmy käis kindral Põder meid õige sageli, niipalju kui tema Viljandis käis rivistati meid ülesse, tema tuli, ta käis aegamööda ja vahtis igal sõlmist sisse. Seesmist, millisesse paavsti Halkule Challitab Agei. Ja viimane poiss oli üks Edor sirkel. Tema boss oli Reemal aga reülemine püssi külgi, kinnitusrihm oli pealaest natuke kõrgemad. Tema ei saanudki rihmal hoida püssituli nii liike. Sealjuures peate seda kõige-kõige kauemini. Kunagi ta ei ütelda, kui ta viimast korda käis, siis ütles, et kuule, et me moodustame kolmanda roodu ka veel ja kuule, sündmedeemiasin ülesse poissi ei tahtnud, keegi ei olnud nõus ka tema radimisega. Aga tema ei hakanud vaidlema, ütles no vaadake, Taylor lahi silma ees. Tema ei suuda selli passiga menda. Kuhu sa lähed selle poisiga, ta on nii palju sinust tekkinud, aga kolmas, Roo tuleb nüüd selline. Kui häda viimane on, siis pead sa, siis võid sa minna. Kas Eestil oli vabadussõja algul õnne väejuhtidega? Jah, võiks öelda küll nii, tegelikult on ka üks niisugune probleem, mida ma ei oska seletada. Nimelt Eestil oli ju vabadussõja alguses juba kolm kindralit Tõnisson, põder ja Larka. Ja oli mittu polkovnik kutt. Aga Laidoner oli ainult alampolkovnik ja Laidoneri nimetamine ülemjuhatajaks toimus kuidagi iseenesestmõistetavusega. Ma ei ole leidnud jälge selle kohta, et keegi oleks vaieldud tema isiku vastu, ma mõtlen ka auastmelt vanemad ohvitserid, tegemist oli ilmselt siiski sellise karismaatilise isiksusega või noh, võiks öelda sündinud juhiga, kellele vaatamata tema noorusele. Ta oli vabadussõja ajal 30-le aastale ka vanemad pikemat aega teeninud kõrgemas auastmes mehed allusid ilma et see oleks olnud probleem. Ja kindral Soots Laidoneri staabiülemana oli ilmselt väga hea täiendus Laidoneril ja selles mõttes, et Soots oli ikkagi briljantne keisriohvitser, pedantne, täpne, võib-olla mõnes küsimuses isegi väiklaselt. Ja tekkis selline tandem tegelikult ju ajaloos suurriikide suurte väejuhtide puhul. Tihti on tegemist just selliste tandemitega näiteks Hindenburg, luudendarf, Mannerheim, airo. Ja kui rääkida nüüd sellisest tippjuhtkonnast, mis Eesti puhul tähendas siis diviisiülemaid siis Igalühel oli oma teatud värvikas isiksusejoon, noh näiteks ütleme, kindral Põderist või kindral Tõnissonist on tohutu palju anekdoote, et need anekdoodid on täiesti erinevad, sest isiksused olid erinevad. Aga nad ei olnud igavad, hallid bürokraadid mundris, vaid nad olid isiksused. Ja selles mõttes võib öelda, küllati juhtidega oli vedanud, aga mis tähendab vedamine? Eduard Laaman, ütle samal ajal veidi pahaselt ühes artiklis, et räägitakse, et meil oli vabadussõja algul või vabariigi väljakuulutamisega õnne. Seda saab öelda ainult tänu sellele, et me oskasime, suutsime julgesime õnnest kinni haarata. Nii et ka vedamisega, nii et me võime nimetada seda siis vedamiseks, kui on õnnestunud. Aga kui oleks jäetud tegu tegemata, siis ei oleks saanud ka rääkida vedamisest. Millist rolli mängis vabadussõjas välisabis Briti laevastik ja Soome vabatahtlikud? No välisabi mängis väga olulist rolli. Ma rõhutaksin kõigepealt seda, millest harvem räägitakse. On tõsi, et ilma briti laevastiku ta Eesti rannikukaitsmine oleks olnud väga suure küsimärgi all seda tunnistanud Laidoner ja kõik teised Rajoy'd aga Briti laevastik või õigemini briti abi tervikuna, mille tagassis laevastiku saabumine. See tähendas ka seda, et Eesti linnad näiteks veebruari-märtsikuus, aegsateist pääsesid otsesest näljast. See hulk leivavilja, mis maal kokku tuli armee ja linnade jaoks praktiliselt jaanuaris-veebruaris, lõppes kodumaine ressurss. Ärme unustame, et siit üle käinud Vene revolutsioonide, Saksa okupatsioon. Teiseks kõik, mis puudutab vedelkütust, tuli ainult inglismaalt, kivisüsi ainult Inglismaalt sellel perioodil. Ja muidugi kõik võimalik relvastus, laskemoon, vormid, saapad ja nii edasi. Nii et briti abi oli väga oluline. Soome abi oli kindlasti Eesti rahva kui terviku ja eriti armeel teatud psühholoogilise murrangu positiivses mõttes murrangu eelduseks või aluseks. Sest Briti laevastik oli siiski Tallinna reidil ja noh, Valga, Võru ja Petseri all oli seda vähe tunda. Aga soomlased, Nende ilmumine oli selline, noh ütleme siis tõesti uskumatu too taevakink, et me ei ole enam üksi. Ja teiselt poolt ka punaarmee, kes oli Soomes Soome vabadussõjal kandnud väga tõsiseid kaotusi. Kartma võttis sõna otseses mõttes kartis soomlasi. No mina pean ütlema küll, et see oli vabadussõjas üks suur pöördepunkt, kui soomlased tulid see meeleolu, mis siis tuli ja siis see eeskuju, kuidas sõjamees ennast üleval peab. Ja kui vaprad ja kui siis Võrma põlgamatad, kui soomlane läks lahingusse võttis 10 15 padrunit taskusse ja, ja, ja läks meie mehed mässisid ennast igatipidi, need vahvad mehed, kes Kedaigendil igatipidi padrunite vöödega ja ja sellest ei olnud midagi. Ja siis see Marjenbolgi lahingu kohta öeldi ka niimoodi, et punased olid kõik kindlustatud, aga soomlat läksid peale, tulevad ja ei lase ühtegi pauku, muudkui tulevad, lastakse sinnapoole, aga nemad ei lase ja tulevad. Lõi nii verest ära need vastased, et, et nende senini oli inimestega tegemisi, on midagi, midagi rohkemat, soomlast olid lihased just sellepärast et kodusõda Soomes oli olnud seal Soome oma punased ja neid venelasi, kes olid, need tegi seal väga rumalat, töötab ka inimesi ja ja sellepärast nemad tulid siia kätte maksma. Ja teate, ma räägin teile ühe episoodi, seda kirjutas Soome Soome leht selle korral, et kui soomlased tulid sadamasse, siis pandi need kae kaupaelasse. Jah. Et muidu nad oleks siis ükshaaval kõik fondile kohe läinud. Jah. Vaata, vaata niiviisi, niiviisi iseloomustati seal puidujutt, Soome leht kirjutas, muidu muidu jutt ja muidugi, aga vaata siis iseloomustas seda, seda olukorda ja seda, seda psühhoosi, mis nendel sõduritel oli, kui nad siia tulid. Nii et soome abi moraalne tähtsus oli väga suur, aga ma siiski tahan rõhutada ja olen ka oma Soome sõpradele kolleegidele seda alati rõhutanud. Murrang tegelikult rindel algas ennem soomlaste saabumist. Tähendab esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid rindele kaheksandal jaanuaril 1919. Kolmas neljas hiljemalt viies jaanuar oli murrang toimunud, punaarmee oli peatatud ja kohalikudelt vastu löökidelt mindi üleüldisele vastupealetungile, nii et kogu lugupidamise ja respekti juures Soome vabatahtlik ja nende rolli vastu soomlased ei tekitanud murrangut vabadussõja rinnetel. Kes siis pidurdas punaarmee pealetungi? Eesti oma sõjavägi ja noh, eeskätt muidugi vabatahtlikest moodustatud lööve, üksused. Ja eesotsas võib olla vabadussõja sümboliks saanud soomusrongidega. Aga peab rõhutama ka seda, et kogu aeg, kui armee taganes toibusin mobilisatsioon. Eestis kuulutati mobilisatsioon välja 29. novembril. Sõltumata sellest, et sõda oli alanud, 28. aga otsus kuulutada Virumaal välja mobilisatsioon tehti varem ja see pidi algama 29. novembril. Eesti oli mobiliseerimata, kui sõda algas. Ja loomulikult sõja algusega koos kuulutati kohe välja üldmobilisatsioon. Aga see võttis aega ja nendest kokku võetud meestest väeosade formeerimine võttis aega nende ütleme, varustamine koolitab ja nii edasi. Nii et novembri-detsembrikuu jooksul või ütleme siis selle viie kuue nädala jooksul vabadussõja esimeste nädalate jooksul tegelikult alles loodi armee ja selles mõttes vastase pealetungi seisma panemine ja üleminek vastupealetungile oli täiesti loogiline resultaat, sest ennem lihtsalt armeed ei olnud, olid üksikud kate salgad põhiliselt kaitseliitlastest kes suutsid vastast pidurdada või aeglustada, aga mitte seisma panna. Nii et see murrang vabadussõjas oli täiesti noh, normaalne resultaat, sellele armee suudeti esialgselt luu. Ühtialoogia edasi iga pääle sai umbes 30 kilomeetrit minna, punased roolid ees läike ja me saame järele. Ja, ja siis oli niisugune esimene lahing oli meil jaanuarikuu sees. No siis oli Altlahingvõit ja kaotus ka. Ühe mehe kaotasime, seal see sai siis kuulaks Arteeris läbidel läksime edasi, seal lahing oli ka spurale. Kuulipilduja oli üks, köin oli kiviküün. Kivi talv oli kuulipilduja, teine pool mees, püüdsime teine pool. Sall oli vahel, siis kurvis sai surma. Ega meis varustus midagi võld Omar Omarie, viimase nagu igal ja, ja siis, kui see nii palju olijat kikka saabas kõikus, lagunesid juba. Nii et ma selle huuli Wilduri, see oli, kas oli mingi ohvitser või mis oli aasad kuradi head säärikuid tema siia last ära, et sina oled, sinu töö on tehtud ja mida mina edasi veel? Vabadussõja sõdurid, paljud on rääkinud, kuidas nad sõtta läksid juhuslike relvadega, oma riietes peaaegu et pasteldes, samal ajal me teame, et rinnetel tegutsesid soomusrongid. Soomusautod missugune sõda see õieti oli? No mis puutub nüüd vabadussõja kohta käivasse, mälestuskirjandusse literatuuri siis selle ma julge protsentides öelda, aga igatahes suurem enamus käsitleb just sõja esimest perioodi, sest see oli selline heroiline, värvikas noh, võiks öelda isegi põnev. Ja sellega seoses võib teinekord jääda mulje tõesti vabadussõjas kui tervikust nende esimeste nädalal, et või, või kuude põhjal. Muidugi, mis puutub sellesse talumehed, läksid sõtta oma riietega ja oma oma jalatsitega siis ka Soome talvesõda. Ta läks suurem osa mobiliseeritud armeest vormis, mida soomlased nimetavad malli kajander peaministri järgi. Kes sel ajal ametis oli, kui oleks pidanud tegema otsuseid armee eelarve suurendamise kohta, no see selleks. Vabadussõja ajal ma ütleks armee suudetud mundrisse panna kevad-suveks suve alguseks, 19. Relvastada suudeti armee juba varem tänu just inglise abile märtsis-aprillis enam improviseerima ei pidanud. Sügiseks 1919 oli eesti armee üks ütleme võrreldes meie rahvaarvuga täiesti võrreldav Euroopa Armeeniaga. No ma olen vaadanud siin niisugusi väikseid riike nagu Serbia või Belgia ka meie isegi soomus ja lennuvägi. Ei, ei, me ei pea häbenema. Eesti oli päris tugev sõjaline üksus ilmselt ei ole kunagi varem ja vist kahjuks ei saa ka kunagi hiljem olema Eesti suhteliselt nii tugev, kui ta oli vabadussõja lõpus. Ja vabadussõja kõige raskemad lahingud november-detsember 1919 Narva jõel. Seal nii elavjõutihedus, suurtükiväe kontsentratsioon välja tulistatud laskemoona hulka, täisprofiilis kaevikud ja vali kindlustused, mis oli rajatud, see vastas täiesti esimese maailmasõjatasemele oli täiesti ordinaarne sõda, kus patareisid koondati tuleplaani alusel kontsentreeritud tule löökideks, kus kasutati pingestatud okastraat, tõkkeid kus olid köetavad meeskonna punkrid ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei hakka, sõitsin seda kõike ette lugema, aga fakt on see, et alates juba märtsist, kui algas punaarmee uus katse või uus pealetung Eestisse sisse murda nendest kevadistest kaitselahingutest peeti sõda kõigi tolle aja moodsate sõjapidamisreeglite järgi. Võetakse, et sõda oli samal tasemel nagu esimene maailmasõda idarindel läänerinde ka ei saa sellepärast võrrelda, seal rakendati tankimasse ja, ja hulgaliselt lennuväge idarindel seda ei rakendatud, nii et esimese maailmasõjaidarinde tasemele vastas meie vabadussõja taktika kasutatavate relvade hulka ja tehniline tase. Ja kui rääkida sõjajuhtimisest, siis ka see toimis ju kõikide tolleaegsete kindlustab reeglite järgi, kuigi muidugi ei järgitud neid norme ja mall, mis olid vene sõjaväes olnud Tsaari-Vene sõjaväes, sest see oleks tähendanud, et kogu Eesti armee oleks koondunud võib-olla mõne 10-le kilomeetrile Eesti piiril ja ülejäänud oleks jäänud katmata, sest lihtsalt elavjõudu ei olnud meil nii palju välja panna. Narval me olime poolteist kuud ja 10 kilomeetrit eemal, viis, 10 või 15, niimoodi 10 kilomeetrit eemal, teisel pool Narva, kus pärast Eesti piir oli seal, kes see oli siis, kui tartlane, käsijad läbi rahuläbirääkimised rahule, perega ja sihlakes ja kõvasti kõvasti peale. Siis oli küll nii palju vahetesse, oledki lahingutes. Meestaganeja Phys. Teil olid kaevikud seal varem kaevikud valmised, libaasid ja kuulipildujapesad, kõige patareid ja okastraattõkked okastraat, okas ta akaleedia seal okastraadi kõrval. Seal käisid valvel. Ta maanduski sarnases Nimudut. Kui sa kuuled, et seal midagi kasinat oli juba siis oli juba siis leidub kääridega traataeda ja siis läks jälle madinaks lahti siis valge riietega lumega ühesugune valge riietel niidi Narva all, siis pressisid kõvasti ja Ainar valla pressi, sõbrake, vastane kasvatajate ajal siis sellest olenes sigiga rahuläbirääkimistel, kuna saad läbi espresso, siis sosista laule, küllatki minekust, katkenuga oli selge, tuli meil selget kummelit, siis taganeme. Siis ma elan omadega läbi kohe ja siis siis taganema tahtis, Stalini otsus oli, Vimudot ei tagane. Taganemist ei ole leid. Millised olid vastase võib ka öelda vaenlase eesmärgid. Eesmärgid ma jagaksin siis võib-olla isegi kolme astmesse. Venemaa, Nõukogude valitsus oli ideoloogiline valitsus ja noh, võiks seda võrrelda võib-olla ka siis teatud fundamentalistliku usu lahkudega, tähendab Venemaa kommunistlik valitsus pidas ususõda kogu muu maailma vastu, selleks et oma õpetust lõppkokkuvõttes levitada üle kogu maakera. Ja Venemaa sõjaline juhtkond vene kodusõja, Eesti vabadussõja ja ütleme siis kõigi sõdadeahela ajal koosnes 90 protsendi ulatuses tsaariarmee kaadriohvitseridest. See on moment, mida tihti ei arvestata võtta, sest nõukogude aegsed filmid, raamatud ja kõik muu jätavad mulje, nagu oleks olnud butiilovi tehasetöölised, kes siis marksistliku õpetuse armust muutusidki reaalseteks väejuhtideks. Tegelikult oli punaarmees vabadussõja alguse hetkel umbes 20000 komandöri, ohvitseriks neid enam ei nimetatud ja nende hulgas oli 600, kes olid välja kasvanud punakaardist, ülejäänud olid kaadriohvitserid ja kaadriohvitserid vene patriootide navi, isegi šovinistidena sobitasid oma diviisi või oma eesmärgid selle ideoloogilise valitsuse eesmärkidega väga hästi kokku. Venemaa oli ju kaotanud esimeses maailmasõjas poole oma Euroopa territooriumist ja punaarmee pealetung oli ühtlasi ka impeeriumi piiride taastamise katse vähemalt siis 14. aasta piirile välja jõuda. Ja Eesti puhul need mõlemad eesmärgid väga noh, kuidas öelda. Sujuvalt osutusid. Eesti oli olnud 200 aastat Vene impeeriumi osa. Eesti kodanlik valitsus oli alus maailma revolutsioonil. Aga Eesti ei olnud eesmärk, Eesti oli vaheetapp. Sest tol ajal oli Saksamaasõjas lüüa saanud Saksamaa ju anarhia veerel. Ja 1919. aasta alguses Lenin ühes artiklis kirjutas täiesti varjamatult või avalikult et punaarmee pealetungi eesmärk on läbi murda Saksamaale, ulatada käsi vennalikule saksa põletariaadile, et siis ühiselt pöörata Ta relvad imperialistliku suurriikide sõja võitnud suurriikide vastu. Nii et Eesti vabadussõda ei olnud ainult sõda Eesti iseseisvuse kaitseks ja võiks öelda ka lihtsalt eestlaste elu ja vara kaitseks. Sest me teame, mis toimus territooriumidel, mis langesid punaarmee kätte vaid see oli ka üks detail võitlusest tsiviliseeritud Euroopa kaitsel. No seda ei olevast mõtetki korrata, et Vabadussõjaga saavutati Venemaalt igaveseks ajaks igavesti Eestist loobumine lubadusi jah, aga noh nii või teisiti see dokument on, on olemas, kusjuures see ei olnud sõnastatud Nõukogude valitsus või vaid Venemaa. See on minu arvates ka väga oluline isegi praegusel hetkel. Aga, aga rahvusvaheliselt, et noh, võiks öelda, siis Eesti pani ennast maksma, kirjutas Euroopa kaardile. Aga ühtlasi kõlab võib-olla veidi ideoloogiliselt, aga täitis ka euroop parahvana oma kohust puu Euroopa ees. Sest meie siiski olime sel ajal nii-öelda Euroopa eelpost või see, mida nimetatakse võib-olla natuke halvustavalt ka sanitaarkordoniks. Aga siiski meie selja taha jääv Euroopa ei pidanud kannatama. Me võime uhkusega vaadata silma rootslastele, taanlastele kõikidele teistele meie seljataha jäänud rahvastele.