Pärast Tartu rahu allakirjutamist ütles Jaan Poska. Kui nad meid kümnekski aastaks rahule jätaksid, siis jõuaksime oma riigikorda seada. Algavas saates. Meie riik vaatleb iseseisva Eesti esimest aastakümmet ajaloolane Hannes valt. Tere kas kahekümnendad aastad olidki riigikord seadmise aastad ja kindlasti ja kui nüüd selle Poska ütlemise juurde tulla, siis peab meenutama Vene segaduste revolutsiooni ja kodusõja käigus said ju iseseisvuse teatud rahvusvahelise tunnustuse näiteks Armeenia ja Gruusia ja mitmed teisedki endise impeeriumi osad. Aga juba 21 22 nad uuesti nii öelda neelas D alla, nii et see oli tõesti kriitiline aasta 10 ja peab ainult imetlema Poska sellist realismi. Ta pärast võidukat vabadussõda nägi siiski ka jälle kohe ohtusid. Nüüd, mis puutub riigikorda seadmisesse, siis võiks öelda, et selle aasta 10 esimese poole jooksul põhimõtteliselt jõuti siiski Ri korda seada 20.-te aastate, et keskpaigast ja eriti 20.-te teine pool mis kogu Euroopas olid juured, kuldsed kahekümnendad, oli ka Eestis selline. Majanduslikult tuurilise tõusu ja optimismi aeg võiks, ma isegi ütleks nii. 20.-te aastate algus oli veidi lapsiku ja põhjendamatu optimismi aeg. Kümnendi teine pool oli juba küpsema ja mõtestatum optimismi aeg. Aga riigikorda seadmine jah, sellel kümnendil kindlasti toimus kõigis sfäärides. Kuidas pärast vabadussõda toimus üleminek sõjalt rahule? Kui palju oli mehi vabadussõja lõpul eesti sõjaväes püssi all mille nad koju lasti ja mis neid kodus ootas? No vabadussõja lõpus oli, no ütleme, suurusjärgus 100000 meest oli, oli kodudest väljas. Ja demobiliseerimine toimus väga ruttu. Ja üks põhjus, miks püüti mehed koju lasta? Loomulikult esiteks sellise sõjaväepidamine oli riigile kallis ja nii edasi, aga teine moment oli ka see, et kevadkülviks pidid olema mehed ka tagasi kodus nendes taludes ja nendel maatükkidel, mis tänu võidetud sõjale hakkasid neile nüüd pärusomandina kuuluma. Ja siin võib-olla ongi eesti erinevus paljudest teistest maadest. Teatavasti sõdade jooksul jõuab majandus ja ühiskond mingil määral ümber kujuneda, tühjad kohad täidetakse ja demobiliseerimine tähendab tihti ka tarbetut inimeste paiskumist tööturule. Eriti nendes riikides, mis esimeses maailmasõjas lüüa said näiteks Saksamaal, Austrias, seal tee mobilisatsioon oli paljudele meestele katastroof, enam ei olnud riigiriiet riigi toitu ja elamispaika aga tööturg ei pakkunud võimalusi. Liiatigi sõjaaegne tööstuse buumi vajus ära. Eestis sellist probleemi ei tekkinud, sest seesama armee oli endale oma maalapi kätte võidelnud ja tõttasid nüüd mehed seda harima. Mina pean hetkel need, kui me koli postiga läksime, oli muutunud, et me võidame jää. Tööpäev algas, kui ma ei eksi 1000 öösse ilmasõda 1094 ei käi. Ega see Mei puutumatrjet köiki võeti mehed ja, ja, ja toiduga raamid, köik võeti ära. Ja kui nüüd sisse päevandatutsejad v kodu tublide värk, siis siis. Pärast vabadussõda oli Eestil kaelas sõjavõlg ja kuidas sellega toime tuldi? No tegelikult võiks öelda, et Eesti oli väike ja tubli ja võib-olla võiks öelda, et oli ka rumal, sest et see oleneb nüüd filosoofiast, ilmselt Eesti talumehel on olnud väga ebamugav olla võlgu nii inimesena või talundina ja ka Eesti riik oli selline püüdlik väike tubli talupojamõtlemisega riik, kes ei lasknud mitte liugu võlgade peal, vaid püüdis neid tõepoolest ära maksta. Ja muidugi nende riikide jaoks, kellele Eesti võlgu oli, olid need võlad suhteliselt vähetähtsad summad. Eesti jaoks olid nad küllaltki suured summad ja siin ka peab ütlema, et näiteks maksegraafikut või ütleme siis selle võla tagasimaksmise reguleerimisel oli väga suur osa kindral Laidoneril, kes pidas vastavaid läbirääkimisi Londonis. Ma ei tea, kui suur finantsspetsialist oli Laidoner, aga ilmselt kasutati teda sellepärast, et tema nimi oli Inglismaal. Ja küllap selleks olid siis juba vastavalt spetsialistid, kes materjalid ette valmistasid. Aga igal juhul Eesti saavutas, no võiks öelda ühelt poolt küllaltki soodsad laenu tagasimaksmise tingimused. Aga teiselt poolt, kui leidus keegi, kes oli valmis tõesti tagasi maksma, siis sellelt püüti ka tõesti midagi tagasi saada. Me teame neid finantskatastroofe, mis tabasid näiteks Saksamaad ja neid suuri rahvusvahelisi projekte, kuidas reguleerida saksa riigi rahandust ja saksa riigivõlga kuskil 200 aastaga, et alguses on Karl August Hindrey kirjutanud oma reisi reisimärkmeid, mul ei ole täpselt Pealkiri meeles, aga üks reisipilt on tal Berliinist ja ta ütleb, et küllalt mõnus olla eestlane vähemalt Saksamaal, kus meie mark maksab palju rohkem kui Saksa mark. Et kuskil tahetakse ka meie valuutat, kuigi mark ei olnud veel see päris valuutas, päris valuuta tuli 28. aastal lõplikult tähendab krooni näol, mis oli siis kulla alusel. Aga nii või teisiti eesti sõjavõlad ei kujunenud takistuseks Eesti majanduse ja rahamajanduse arengule erinevalt väga paljudest teistest riikidest, eeskätt siis Saksamaast, kus ta kutsus esile majanduse ja finantskatastroofi, nii et ka selles osas Eesti suutis nii-öelda vabadussõja. No kuidas öelda siis epiloogi lahendada. Tiivselt riik algab piirist. Kuidas valvati piiri pärast vabadussõda? No siin võib isegi öelda niimoodi, et kui riigielus üldiselt oli otsingute aeg, aga mitmes riigi elusfääris siis piiril oli ka otsingute aeg, tegelikult Eesti piirivalve, mis ka möödunud aastal tähistas oma 70 viiendat aastapäeva, loodi siis 22, siis tegelikult, et Eesti piirivalve loodi 1919 juba piirivalvevalitsus ja loodiga erilised piiri valvamise üksused, piirikütipataljonid aga siis, kui toimus mobilisatsioon ja kui kui hoidmine nüüd võiduka sõja järel, siis eeskätt militaarsust sfäärist kokku hoidmine muutus selliseks iga valitsuse põhiliseks eesmärgiks. Siis likvideeriti see piirivalve ja püüti siis lahendada nii-öelda improviseerimine, korrastada piiri valvamist piiri lähedal paiknevatele. Tavalistele sõjaväeosadele anti ülesanne valvata ka piiri, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Võib siiski kurvastusega tõdeda. Esiteks see halvas normaalse ajateenijate väljaõpe. Ja teiseks pooleldi välja õpetatud ajateenijad ei kõlvanud piiri valvama. Sõjavägi on sõjavägi ja piirivalveülesanded on erinevad. Ülesanded on erinevad ja lihtsalt ei olnud võimalik aega jagada ka normaalselt. Ja siis tuldi uuesti sellele järeldusele, et piirivalve peab olema eraldi organisatsioon. 22. aasta novembris piirivalve loomine algas ja 23. aasta jooksul võttis siis piirivalve sõjaväeosadelt piiri üle. Kas salakaubavedu kah käis piiril? Quaedast? Tõid Liilu kulda, hõbedat ja kõik ahju, ei koonichit, hõbedat ja riigichisid vastu kõige rohkem piiretust. Söögikraami, kõiki värki, exceli, kõiki Välit. Eesti piir kui nüüd taasiseseisvumisel see on olnud üks põhiprobleeme piir ei pea ja ega ta kahekümnete aastate alguses ka ei pidanud. Salakaubavedu oli väga ulatuslik ja loomulikult ka kõikvõimalike riigivaenulike tegelaste sisseimbumine üle piiri oli ikkagi peaaegu kontrollima. Eesti piirikontrolli arengus on põhimõtteliselt, et nagu kaks pöördepunkti. Üks pöördepunkt. Ta oli esimese detsembri mäss 1924 mille järel loodi tunduvalt rangem režiim piiril. Ja teine selline pöördepunkt oli siis kolmandate aastate alguses, kui pärast atentaati kindral hundile või kindral hundi tapmist sai poliitiline politsei või selleaegne kaitsepolitseiõiguse kontrollida näiteks raudtee ronge ka pärast piiri teatud jaamades, sest et väga tihti kasutati seda võtet, et keegi tuli jala üle piiri ja siis läks kuskil Vaivaras rongi peale. Nii et Eesti piiri tõeline sulgemine vajas nagu kahte sellist oht katastroofilist vahejuhtumit aga, aga kahekümnete aastate lõpuks ka võiks öelda, et põhilised piir saadi pidama. Vot ja tulid piiri äärde, vaatasid hoolega ringi, panid laia lauatraataia peale, seal oli kaunis lai traataed, umbes kaks meeter tuli dalai-üks, poolteist meetrit kõrge ja kõik läbi põimitud keskelt. Ja lai laud aia peale. Sealt Eesti poolt oli üle käia, kes viia otsekohe. Läksi oli, läks sealt traataia juurde, viskas küljeli, keerutas ennast lume peal ringi üle selle piiri ääres, mis oli see piirivalvurite jalgrada sellest üle, et augud ei jääks. Vot sai natukene üks, viis meetrit sinnapoole, tõusis üles, läks paisas ütlemas, käega tuli niimoodi järele. Mina tulin ka samuti üle selle laua tulin alla ka samuti küljeli, keerutasin ringi hundiratast ja tulime toimin. Nii kaua tuli kogu aeg keeli. Niikaua kui Narva alla üle toel oli Eesti poolt, see oli oma mees, partei liige. Ja tõi mind ligi Narva. Tule paistsid, Narva tuled ütles, et näed nüüd mine naid tulede su suunas näitas, kus kohta umbes vällamine. Sa saad kohe varsti diskuse väikse tee peale reedee peale läheb. Aga me olime kõvasti hiljaks jäänud. Ja kui sain Narva esimeste majade juurde tuli üks voorimees välja ühest hoovist maa, tõstsin kohe käe ja palusin peale võtta ja ütlesin, et jaama palun. Meenutagem veel kord Jaan Poska lauset pärast Tartu rahule allakirjutamist. Kui nad meid kümnekski aastaks rahule jätaksid, siis jõuaksime oma riigikorda seada. Kas jäeti? Ei, ei, ei jäätunud muidugi jaa siin võib-olla peaks isegi ütlema, et 20.-te aastate algus oli see tõeliselt kriitiline moment ja loomulikult seda innustasid ka need Kominterni võidud, mis olid Kaukaasias näiteks ja põhimõtteliselt 20 aastate algupoolel kuni siis esimese detsembri mässu ebaõnnestumise, nii oli nõukogude luure siis ütleme, kommunistlike parteide internatsionaali või Kominterni kui ühe haru õõnestustööharu ja selle ühe osa siis Eestimaa Kommunistliku partei eesmärk või taktika püüda siiski nagu uuesti puhuda lõkkele avalik relvastatud võitlust, mässu rahulolematus ja, aga no ikkagi ikkagi partisanisõda või, või, või siis massilist terrorit, et tekitada segadust ja võtta võim proletariaadi eelsalgaga relvastatud võitluse teel ja selleks loodi siis selliseid suuri põrandaaluseid, relvastatud organisatsioone nagu siin, mis nad kinni kukkusid enne esimest detsembrit juba nõndanimetatud heidemanni armee. Seda nimetati sel ajal, kuigi see oli sadakond liiget, tatart ja nii edasi valmistuda diversioonideks isiklikuks terroriks mässuks ja siis lõpuks üldiseks kodusõjaks, jutumärkides, millele punaarmee siis ulataks oma abistava käe punasele poolele. Ja ärme unustame, et see ei olnud ainult Eestis, nii olid suured tänavalahingud, et Saksamaal mitmes linnas 20. aastal oli massiline punane partisanisõda Bulgaarias 23. aastal, nii et see oli Kominterni selline üldine strateegia kogu kapitalistliku lääne suhtes. Ja Eestis kulmineerus see siis esimesel detsembril 24 avaliku relvastatud võimuhaaramiskatsena mida võib ju nimetada nii-öelda ideoloogiliseks välja astumiseks, kuivõrd kandvaks ideoloogiaks oli siis riigi pöörajatel kommunistlik ideoloogia. Aga kui vaadata seda isikkoosseisu, kes mässu ajal välja astus, siis pärast juurdluse käigus tehti kindlaks, et mitmekümnel inimesel olid diplomaatilised passid, Nad töötasid Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas oli nõukogude kaubalaevastiku ehk nii irooniline kui see Tobro flat, nagu teda nimetati selle töötajaid, meremehi juhtumisi need laevad olid just Tallinna reidile sattunud sellel ajal ja nii edasi ja mässu juhtisid punaarmee kaadriohvitserid, kes ei olnud isegi mässu ajaks punaarmeest lahkunud, noh näiteks mässu staabiülem lillakas oli punaarmee ohvitser ka sellel hetkel, kui ta siin juhtis seda mässu. Nii et tegemist oli ikkagi täiesti, võiks öelda, isegi kardetud ülbe või, või hoolimatu käitumisega ei püütudki nii väga varjata kui muidu noh nagu seondub luuretegevusega äärmine aktiivsus, kasvõi formaalselt inimesed näiteks lahkuvad selle riigi kodakondsusest või sõjaväest ametites töölt, kelle huvides nad tegelikult tegutsevad siis antud juhul sellel löödi käega, sest kahekümnete aastate algupoolel Nõukogude juhtkond ja eriti Koming CERNi ringkonnad uskusid minu veendumuse kohaselt veel tõeliselt, et maailmarevolutsioon on võimalik, et see on lähiaegade küsimus ja sellisele pisiasjadele noh nagu mingisuguste kodanliku politsei pärast hakata siin varjama, dokument võltsima, noh, see oli nagu kõrvaline asi. Nii et selles mõttes Eesti oli ikkagi päris ohtlikus situatsioonis. Kas esimese detsembrimäss tabas Eesti juhtkonda ootamatult? Ja see on väga-väga huvitav küsimus, sest et seda on uurinud paljud inimesed enne juba sõda ja ka nüüd praegu hiljem ja on väga mitmesuguseid märke selle poolt, et tegelikult noh, kui veidi spekuleerida siin, et mässul lasti juhtuda tähendab seda, et põhimõtteliselt kavandatakse avaliku relvastatud ülesastumist Eesti vabariigi vastu. Seda Eesti kaitsepolitsei ja sellega seoses ka kõrgem juhtkond põhimõtteliselt teadis, see on kindel fakt. Ja enam-vähem kindel on ka see, et selle mässu ajastamine, noh, ma mõtlen nädala lõikes või nädalate lõikes oli teada, sest oli just lõppenud Eesti ajaloo suurim, 149 protsess ja 149 protsessil vangi mõistetud riigi õõnestajad olid veel kõik nii-öelda üheskoos Tallinna Patarei vanglas, mis oli ka mässajate üks põhilisi sihtmärke, mida rünnata, neid vabaks saada ja siis selle näol nii-öelda reserv moodustada või oma jõudusid suurendada. Aga On ka mitmeid teisi andmeid, mis viitavad sellele, et mässu algust siiski suhteliselt täpselt teati ette noh, näiteks Tallinna garnisoni väeosadele jagati lahingulaskemoon välja eelmisel ööl või tähendab 24 tundi enne mässu algust. Ja tõenäoliselt selle mässu sündida laskmine. Noh, seda ma nüüd spekuleerin natukene, seda ei saa täpselt tõestada. Oli selles mõttes Ta oli väga õige tegu, et ühelt poolt Eesti riigikaitse eest vastutavad isikud ja ametkonnad hindasid objektiivselt olukorda ja, ja uskusid oma kodanikkonna lojaalsust. Ja teiselt poolt niisuguses demokraatlikus riigis nagu Eesti tavaliste kohtumenetluse vormidega oli väga raske võidelda selle põrandaaluse õõnestustöö vastu. Väga raske oli esile tuua neid, kes tõeliselt öelda niiti tõmbasid ja selle rumala mässuga võiks öelda. Kommunistlik põrandaalune keetis ennast ise pinnale ja ei olnud võimalik enam süüdistada kodanlikke timukaid, eks ole? Põhjendamatu tuttas julmustes kommunistliku partei vastu, kui selle partei liikmed, kaasa arvatud ka kaks riigikogu liiget relvad ja granaadid käes, ründasid, noh näiteks riigivanema kodu Toompeal. Esimesel detsembril 24. aastal hommiku väga varas oli siis talveaeg, see oli veel pime. All oli siis üks uksehoidja ja siis nad olid sissetunginud, nõudnud ukse avamist, teelased Toompeal, siis Toompeal, riigivanemamajas. Me kõik magasime, alles siis nad leidsid tee isa kabinetti, kus see suur kirjutus, Orgerlikus isa töötas ja seal oli üks suur pronksist skulptuur. Nad viskasid selle suure pronkskujuga. Seal oli veel üks eesruum enne isa magamistuba, viskasid selle ukse katki, tormasid magamistuppa. Aga eks isa kuulis, aimas juba, all olid ju kõiksugu häälitsused, aga nüüd magamistoad läksid niimoodi, nad läksid kuidagimoodi ringi kahes suunas. Ja kui nad siis sinna tormasid magamistuppa, siis isa tuli teistes, kus lapsed tuba oli, teises suunas tuli välja sinnasamasse, kota magamistoa esisesse tuppa. Ja seal läks üks raudtrepp üles, kus asusid külalistoad. Isa läks sellest trepist üles, tõmbas omale külalist toa ukse ette, revolver oli tal taskus. Kui nad oleks üles selle siis isa oleksid laskma laskunud Emajõe muidugi magamistuppa, siis nad läksid, ajasid ema enese ees püssipäradega, lükates medaleid suure ruume. Suured saalid, söögitoad ja ütlesid, et me lõikame sul keel suust. Kui sai, ütle, kus sinu mees on meie lapsed, istusime siis kepi peal. Me kuulsime, kuidas nad seda emale ütlesidki ja meie istusime püssimeeste vahel seal trepi palju välistasime. Ja siis tuli abi. Esimese detsembrimäss tõmbas selge joone kus ühele poole jäid võib-olla ka väga vasakpoolsed oma programmilt. Erakonnad, kes seisid Eesti põhiseaduse ja Eesti liiklusalusel ja teisele poole kompartei, kes oli põhimõtteliselt Eesti riikluse vastu ja see selge veelahe tuli tänu sellele udusele hommikule väga selgelt esile. Kas võib ehitada mingeid oletusi, kuidas oleksid sündmused arenenud, kui riigipööre oleks õnnestunud? Jah, no nii palju, kui on teada selle riigipöördekatse või mässukatse kohta, siis selles mõttes ei olnud planeeritudki seda õnnestuma. Et nüüd kompartei oleks suutnud Eesti riigi ülevat. Ta üle oli plaanis võtta mingisuguseks suhteliselt lühikeseks ajaks Tallinnas strateegilised punktid kuulutada välja, vähendab Eesti nõukogude vabariik või Eesti töörahva kommuun või mis iganes paluda vennalikult, et Nõukogude Liidult abi ja sellega siis anda nõukogude liidu agressioonile jällegi vanad tav kodusõjailme. Seesama mudel oli ju kasutusel veel ka 15 aastat hiljem Soome talvesõjast erivalitsuse kaudu, nii et see oli see põhimudel, mille järgi Nõukogude strateegia sel ajal opereeris anda kõikidele oma kallaletungide kodusõjailme. Ja kui see oleks õnnestunud, see tähendab mõneks päevaks näiteks oleks jäänud võim Tallinnas mässu valitsuse kätte punaarmee oleks tunginud Eestisse olukorras, kus Eesti ei olnud mobiliseeritud siis muidugi ohvreid oleks olnud võrratult palju rohkem. Poliitiline situatsioon oleks olnud ääretult ohtlik. Aga milline oleks olnud selle võitluse lõpptulemus? Ma ei ole kindel, eesti rahvas, eriti maal oli ikkagi meelestatud väga ühemõtteliselt oma maalappi ja selle andnud Eesti riigi poolt, et vabadussõjamehed olid ju äsja koju läinud ja kas see sellegipoolest oleks õnnestunud Eesti ülevõtmine? Arvan, et see on üpris kaheldav. Ja, ja selle mässu kõige positiivsem result taat oli kaitseliidu taassünd, mis vahepealsetel aastatel oli jäänud nii-öelda talveunne, aga, aga, aga esimese detsembri mässu järel ühe kuu jooksul astus 25000 meest kaitseliitu ühe kuuga. Riik ehitatakse põhiseaduslikule alusele, põhiseadusele. Asutav kogu valiti vabadussõjal tuli aprillis 1919 kokku ja asutava kogu esimene tõeliselt fundamentaalne seadusandlik akt oli maareform, mis tuli juba oktoobris 1919 mitu kuud enne vabadussõja lõppu. Muidugi oli olemas Eesti vabariigivalitsemise ajutine kord, mille alusel siis valitseti kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni. Aga see on väga minu meelest kõnekas moment, mis näitab prioriteete, sest kogu see veidi vanaaegne sõna tähendab tegelikult põhiseadust loovad kogu selleks asutav kogu valiti. Aga maaküsimus oli nii põletav, et isegi põhiseaduse loomine lükati veidi kaugemale ajale, et lahendada see põhimõtteline küsimus. Ja ma julgen öelda, et suur osa vabadussõja võidust on ka selle õigel ajal tehtud otsuse vili sest see andis Eesti riiklusele sadade tuhandete, et inimeste ma mõtlen, siis mehi ja nende peresid sadade tuhandete inimeste jaoks käegakatsutavad reaalse sisusoni riik, mis andis neile maad. Ja see riik oli sellest hetkest saadik mitte enam abstraktsioon, vaid see oli see oma päris oma riik mis tegi seda, mida oli aastasadu unistatud või loodetud. Ja, ja selles mõttes maareform oli tõepoolest see aku, millele sai konstitutsiooni või põhiseaduse ehitada. Oli olemas kodanikkond, kes tahtis seda riiki tõepoolest luua, ehitada ja selles riigis seaduste järgi elada, see oli meie riik, see oli meie Erik. Ja Eesti esimene põhiseadus on muidugi tekitanud väga vastakaid tundeid aegade jooksul 30.-te aastate majanduskriisi ja sellega seotud poliitilise kriisi ajal tehti see põhiseadus pilbasteks ja maapõhja, eriti siis vabadussõjalaste liikumise poolt. Kui täiesti kõlbmatu ja poolt on seda peetud siis niisuguseks tipp lahendiks millest hiljem kõrvale kaldud ja, ja väidetud, et sellega kalduti kõrvale siis tõelisest demokraatiast. No põhiseadus on ka arenev, võiks öelda siis organism, mis peab ju reaalse elumuutustele kaasa tulema ja tõenäoliselt, et see Eesti esimene põhiseadus sel hetkel, kui ta vastuvõetav oli siiski optimaalne lahendus Eesti jaoks. Sest etteheide Ta lõi väga ebapüsiva võimu ja valitsused olid lühiajalised ja valitsuskriisid väga pikad. See kõik on õige selle kolmekümnete aastate kriisi osas, aga ta ei ole õige 20.-te aastate osas esimese kümnekonna aasta jooksul see põhiseadus töötas. Ja vaadates nüüd iga asja oma ajas võiks öelda nii, et põhiseaduse teatud muudatused 30. aastatel olid vajalikud ja asjakohased, aga Kahekümnendal aastates esimene põhiseadus oli ka asjakohane ja õige. Eesti esimene põhiseadus oma nii-ütelda iseloomult või kõige suurem eripära oli see, ta ei näinud ette riigipea institutsiooni, seda on põhjendatud mitmeti, näiteks Eesti põhiseaduste või liikluseks suuremaid spetsi professor Uluots väidab. Ainuisikuline võimukeskus, institutsioon, võimu institutsioon oli aastasadade jooksul jäänud eestlastele võõraks, kuna see ainuisikuline valitseja oli alati võõras ja enamasti asunud ka Eesti pinnal. Ta oli kas Vene tsaar, Rootsi kuningas, Taani kuningas, Poola kuningas, kes on alati kuskil ära. Traditsioon oli olemas, kuigi läbi siis seisuslike organite. Et kohapeal on mingi kogu, no näiteks rüütelkond oli kollegiaalne, kogu linna raad oli kollegiaalne kogu. Kuid kurjad keeled väidavad siiski ka seda, et riigipea välja peni oli osalt seotud sellega, et Eesti poliitilisel tandril oli kaks meest, kes olid mitu pead teistest kõrgemal. Jaan Tõnisson ja kuna ka nende taga olevad poliitilised jõud olid enam-vähem võrdsed, siis ei kumbki ei julgenud sellega riskida, et äkki saab teise poole esindajast see esimene Eesti vabariigi president, siis parem jätame selle ametikoha üldse ära. No see nüüd veidi liialdus, son kuulujutu tasemel. Aga mis siin salata, eks meie taastatud vabariigi põhiseadust loonud assamblee ka pidas silmas konkreetseid isikuid, formuleerida teatud seadusi. Nii et Eesti oli siis ilma riigipea kuigi peaminister ametinimetusega riigivanem, väga ilus ametinimetus, minu arvates võiks Eesti presidendi ametinimetuseks olnud ka jääda ja võiks olla ka praegu tõeliselt eestilik sõna. Riigivanemast muidugi faktiliselt või vähemalt välismaailma jaoks kujunes riigipea vastav ametiisik, sest et kui Läti president või Soome president tegi visiidi Eestisse, siis vastuvisiidi tegi Eesti peaminister, riigivanem, nii et noh, sisuliselt ta siiski seda funktsiooni mingil määral täitis. Ja riigikogu ise kajastas kõiki neid poliitilisi muutusi või kõikumisi, mis Eesti riigis olid asutav kogu oli tugevasti vasakpoolne. Sest siis oli maa küsimus veel lahendamata. Noh ja ütleme, vasaktsentristlik asutav kogu lahendas maa küsimuse radikaalselt. Kui see küsimus oli lahendatud, siis riigikogud hakkasid kalduma tasapisi paremale oli loodud uusomanike kiht, kellel ei olnud vaja enam midagi ümber jagada, vaid kelle jaoks oli tähtsam säilitada ja arendada. Aga muidugi eriti esimestel Riigikogu valimistel esimese teise isegi võiks teise osas isegi rohkem öelda. Oli väga palju ka selliseid väike ürit rajaid või, või, või niisuguseid protestirühmi nagu tänapäeval öeldakse, kes said seal koha või kaks ja tegid kõva lärmi, aga pärast sulasid teistega ühte või kadusid poliitiliselt maastikult. Nii et kahekümnete aastate jooksul siiski teisel poolel kujunes välja ka Eesti erakondade selline struktuur, Pätsi põllumeeste kogud, siis ütleme, paremal tiival sellega mingil määral seotud kristlik rahvaerakond keskel siis Jaan Tõnissoni, Erakond, Rahvaerakond ja ka Tööerakond, mis Eesti puhul oli keskerakonnaks loetav ja vasakul pool siis erinevad sotsialistlikud rühmad, alates siis August Trei traditsioonilistest mõõduka atest sotsiaaldemokraatidest ja lõpetades kõikvõimalike ise sotside, Kaaver, sotside ja, ja, ja muude selliste tegelastega ja kasehäälte vahekord suurt rühmituste vahel jaotus nii enam-vähem 25 25 25 protsenti, nii et Eesti poliitiline maastik ka omandas küllaltki stabiilse ilme. Kuidas elati 20.-te aastate teisel poolel kümnendi lõpul, kümnendi lõpul, julgen arvata, et elati päris hästi. Ja tegelikult peaks ju ka püstitama küsimuse, et mis on hästi-hästi, on ilmselt see, mida inimesed peavad heaks. No võtame näiteks elumaal, maareform, mis andis maa, püstitas maasaanute ees ka ränga ülesande sellele maale midagi ehitada. Ja kuidas see siis peale hakkas, kõigepealt ehitati ikkagi need rajatised, hooned, mis hakkasid midagi sisse tooma, tootmishooned, laudad, aidad ja nii edasi ja inimene ise kannatas. Ja siis, kui kõik see oli valmis, siis tehti see elumaja, see korralik elumaja valmis, see, mis Eestimaal ehitati kahe maailmasõja vahel. Sellest lõviosa ehitati kahekümnetel aastatel, nii et see eestimaa ehitati nagu kahekümnete aastate lõpuks valmis ja siis olid juba ka elumajad valmis, sai inimväärselt elama hakata, talud hakkasid midagi sisse tooma. Teiseks kahekümnete aastate algupoolel Eesti tööstuses suurtööstuses ütleme valitses veel selline naiivne lootus et ebanormaalne olukord Venemaal lõpeb, Vene turg läheb jälle lahti, on võimalik hakata jälle sinna fantastiliselt edukalt palju müüma laevu, vedureid, vaguneid ja nii edasi ja oodati seda, millal see turg siis avaneb. Aga kahekümnete aastate keskpaigaks selgus, et see ei avane, see ei avane kunagi. Ja küsimus ei olegi selles, kas seal on vajadust või kas see oleks majanduslikult loogiline, vaid et tegemist on riigiga, kes sülitab oma kodanikke, olge heaolule, majanduslikule loogikale ja kus kõik on allutatud ideoloogiale ja maailmarevolutsiooni idee edendamisele. Ja kui on naabriks üks selline suhteliselt väike riik, keda saab kahjustada majanduslikult, siis teda kahjustatakse, ükskõik kui kahjulik see Venemaal endale oli. Ja kui see arusaamine nagu valitsevaks sai siis loobuti sellest ime vaatamisest ja struktureeritud Eesti majandus ümber ühelt poolt siis kohaliku tooraine kasutamiseks eelis kasutamisele ja, ja teiselt poolt Nende toodete müümisele eksportimisel, mida saaks läände müüa. Ja see oli ka kahelt aastate lõpuks enam-vähem toimunud, tähendab kindlat Eesti toiduainete ja metsamaterjali ja sellised Eesti kodumaiste toodete, kodumaisel toormele põhinevate toodete turud olid Inglismaal Saksamaal teistes riikides leidub ja see andis teatud stabiilsuse ja kindlustunde tootjale. Ja teisest küljest ka, kui me vaatame näiteks tööstuses palku, siis reaalpalk tõusis, mitte kiiresti, mitte mitte mingit majandusimet, võib-olla ei saa selleks nimetada selleks seda majandusimeks, aga, aga ikkagi inimene, kui ta tunneb, et ta ostujõud kas või mõne protsendi haaval iga aasta tõuseb, siis ta kogeb siiski elu on hea ja läheb paremaks. Nii et kahekümnete aastate lõpus keskmine Eesti inimene oli, ma usun ja olen ka noh, nii-öelda vahetutest kontaktidest, oma oma, oma vanavanemate põlvkonnaga sellest omal ajal rääkinud. Keskmine Eesti inimene oli rahul ja uskus tulevikku.