Vabaduse väljakul 24. veebruaril 1939. Jälgib ja jäädvustab vabariigi aastapäeva paraadil president Pätsi. Paraad. Sõdurit ja kaaskodanikud ei ole ta oma riigis rahulikult ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal, kui terve maailm on ärevust täis olnud. Kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevad, on meie väike Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge, andnud oma puutumatuse. Vete meie jõu ja kangusega, vaid ainult sellega, et meie oleme oma riigi loonud, õigusele rajanud ja ei nõua tõesti riikide käest ega teiste rahvastega midagi. Ülekohtune oledki. Meie tahame rahus elada, rahus tööd teha. Mööda mees üritas eemale saada ja tahavad kaasa aidata eper paistvalt rahu võidule pääseks. Küll tahaks teada, kas president tõesti uskus rahus elamise võimalusse oli siiski ju aasta 1939 ja mida võis mõelda teda kuulav rahvas. Ajaloolane Hannes Walter. Jah, seda on muidugi raske öelda, kui ei ole ise seda kaasa või läbi elanud. Siiras oli kindlasti see osa, mis puudutas soovi, et maailmas oleks rahu. Ja kindlasti ka see osa kõnest, mis puudutas nii-öelda Eesti välispoliitilist kurssi, teha kõik, mis nii väiksest riigist sõltub et maailmas rahu säiliks. Aga no lootus või usk, et see rahu tõepoolest säilub, ma arvan, tõsistel poliitikutel ja Konstantin Päts kindlasti oli tõsine poliitik. Sellist usku tol ajal vist ei tohiks olnud enam olla. Sest tegelikult teine maailmasõda oli juba alanud Austria anšl elus ja, ja Itaalia agressioon Albaania vastu ja nii et roomav agressioon või roomav sõda oli juba alanud ja ma ei suuda seda tsiteerida. Aga kindral Laidoner pidas kõneohvitseridele vanemohvitseridele sama vabariigi aastapäeva seoses. See oli selline poolkinnine või ainult sõjaväelastele mõeldud kokkusaamine. Ja seal ütles kindral Laidoner umbes nii, et rasked ajad on alanud ja ma ei usu, et minu silmad näevad, et nad üle läheksid. Huvitava helidokumendina on säilinud ka Jaan Tõnissoni sõnavõtt samast ajast, kes mais 1939 hindas Eesti tulevikuvõimalusi nii. Ei ole mitte siis suurriigid vaika, väikesed balti riigid haaratud üldisest katastroofist eriti nendega, aga ka. Kuidas kujuneb ligemas tulevikus meie välispoliitika eesti rahvust, liiklikud huvide kaitsel? Võib eesti rahvas omariikluse lähiajal kasvada kultuuriliselt. Majanduslikult. Millised olid Briti ilma riigi huvid ja võimalused, nagu ütles Jaan Tõnisson, tegutseda Balti ruumis kevadel 39 või skandinaavia huvitatus Hannes Walter. Ma alustaksin just sellest, et mul on seal ees praegu välismaal ilmunud koguteos Eesti riik ja rahvas sündmuste kroonika, 30 945. Ja meie poliitika grand õudmann esines mais oli vist jah, 39 lõigu keskel üheksa. Ja 27. mail teatas Briti valitsus Nõukogude liidule, et tal põhimõtteliselt nõus sõlmima lepingu Nõukogude Liiduga Saksamaa vastu. Nii et Jaan Tõnissoni objektiivne hinnang, et Ta on kõrvalvalitsusest ja ei ole aktiivselt poliitikas, see ilmselt see avaldus ka mõnes mõttes võttes vananenud informatsioonis veidi. Tähendab Jaan Tõnisson oli riigivanem 20.-te aastate lõpus, siis ei olnud maailma kohal veel selliseid kõuepilvi ja näiteks Põhjamaad päris meelsasti demonstreerisid oma häid suhteid Läänemere idakaldariikidega. Mida suuremaks läks sõjaoht, seda vähem taheti meid tunda, seda rohkem tõmbusid Põhjamaad oma ettegrupiks ja nagu me teame, ei tahtnud eriti ka Soomet sellesse gruppi lugeda. Ja mis puutub Suurbritanniasse, siis teatavasti juba 35. aastal Saksa Briti mereväelepinguga Suurbritannia sisuliselt tõmbus välja Läänemereruumist ja aktsepteeris Saksamaa nii-öelda suurriigi staatuse selles regioonis. Nii et kõik need sellised ilusad soovid meie poolt suurriikidest toetuda Suurbritanniale, Läänemere ruumis, toetada eeskätt põhjamaadele ja vennasrahvale, Soomele ja Balti koostöö tegelikkuses oli selleks ajaks murenenud ja lagunenud. Kõik võtsid niisuguse joone ette. Naaber oleks nagu rohkem ohustatud. Soome leidis, et Eesti on rohkem ohustatud kui Soome. Isegi Läti leidis, et Eesti on ohustatud rohkem kui Läti. Põhjamaad ei tahtnud tunda Soomet. Rootsi ei tahtnud tegelikult eriti tunda ka daalite, Norra ja nii edasi. Kõik püüdsid absoluutse erapooletuse poliitikaga kapselduda ja tulemas olevast katastroofist kõrvale jääda Eesti, sealhulgas juba 38. aastal erapooletuse seadus. Nii et selline demokraatlik, väike väikeste ja keskmise suurusega riikidega koostöö oli tegelikult lagunenud ja see lõigi soodsa pinnase diktaatoritele totalitaarsete riikidele lüüa neid nii-öelda ükshaaval. Ja olin Tallinnas, töötasin siis Eesti muusikas, ma olin teistaatlast Estonia teatrist ära. Ja seda ma mäletan ka selgesti meelduri päevale käskelt tuli sinna, küsis liimimine. Hommikul esimesel septembril tungis Saksa sõjavägisõda kuulutamata Poolale kallale, rahvas kogunes vaateakendel ja, ja see oli ikka midagi on ja siis lakkasid ka ärisid ründama. Ärad. Ärisid rünnati muidugi ennegi, rahvas oli hirmul ja depressioon oli, seal oli niisugune asi, et inimeste ostsid petrooli ja muidugi suhkrut, pianist, asja riidekraami ja, ja siis osteti igasuguseid pille, mida üldse vajagi ei olnud ja et raha kusagile panna. Mida tegi Eesti teise maailmasõja puhkedes enesekaitseks, Läti ja Leedu teatavasti osaliselt viisid läbi mobilisatsiooni. Ja Soomega ja sooviga need olid, et ülemäärased kordusõppused, mille varjus viidi läbi mobilisatsioon. Nii palju kui mina tean ja ma tahan rõhutada, et ma ei ole selles perioodis spetsiaalselt uurija. Eesti poliitiline juhtkond eeldas või oletas millegipärast, et mobilisatsiooni alustamist võiks tõlgendada meie ainus mõeldav vastane Nõukogude Liit provokatsioonina ja oma rahu armastuse rõhutamiseks. Praktiliselt võiks öelda, et ei astutud mingeid samme välja arvatud siiski merekindluste osas merekindlus, et samamoodi ei vabastatud ajateenijaid. Teenistuse lõpus võeti uus aastakäik sisse, nii et merekindlused olid täiskomplekteeritud. Merekindlused olid ju väga tähtsat, Tallinna pealinna merekindlused olid meie riigikaitse kõige moodsam ja kõige tugevam lüli üldse ja tõenäoliselt kogu Läänemere piirkonna. No võib-olla karske ruunaga võiks võrrelda, aga kõige tugevam rannakindlustus üldse. Ja muidugi pealinna julgestamisel, aga mitte ainult pealinna julgestamisel, vaid nagu me nüüd juba ka mitmest allikast teame. Tehnilisel tasandil oli ju Eesti ja Soome vahel ette valmistatud koostöö selleks, et kui langetada, võtaks see poliitiline otsus siis ühiselt sulgeda Soome lahe punalaevastikule ja merekindlused olid see lüli, mis praktiliselt ja igapäevaselt oli sides vastaskalda Soome rannakaitsega ja vahetas informatsiooni. Nii et merekindluste viimine lahinguvalmidusse Eestis oli siiski noh siis selline ütleme esimene samm selle kriisireageerimise kriisile. Mina olin siis divisjonis vahiohvitser ja äkki õhtu hilja pimedas helistab mulle laevastiku ülem, et on üks allveelaev tulnud kleidis ja saan korralduse võtta mootorpaat sõjasadamast ja võtta sealt relvastatud mehed peale sõita ja otsida allveelaev ülesse. Ja äkki vaatan, et lüüakse käigutuled peale ühealuses. Sõidan mootorpaadiga sinna lähedale. Et lähen siis lina, allveelaeva allohvitseri hüppab mulle ka järgi, liigume allveelaeva peale astun, see annab käigu. Ja sealt siis allveelaeva komandosillalt küsib, et kui kaua nemad ujuvad siin olla, et rahvusvahelise seaduse järgi võivad olla 24 tundi. Poola allveelaev voolsel põgenes Tallinna sadamast pärast seda, kui punaarmee oli seitsmeteistkümnendal septembril alustanud sõjategevust Poola vastu. Vahejuhtum pakkus Moskvale võimaluse süüdistada Eestit. Sõda jõudis Eestisse, võiks öelda sõda, jõudis konkreetselt Eestisse ja siin nüüd võib-olla oligi siis mingil määral see murde või murdumise punkt niikaua kui sõda oli teoreetiline. Nii kaua kui meie erapooletuks olemine oli ainult deklaratiivne ja meil ei olnud vaja tegelikult midagi teha, samme astuda, nii kaua oli kõik ilus ja lihtne, aga kui tegelikus sisse murdis, siis tulid täiesti uut tüüpi probleemid. Kas tõepoolest moraalses mõttes reeta meie pikaajaline liitlane Poola? Needsamad mehed, kellega võib-olla oli koos õpitud eestlasi näiteks õppis Poola lennukoolides need tõepoolest traataia taha panna ja olla siis rangelt erapooletu või mõista seda erapooletust paindlikult, nii nagu tegelikult seda ju alati. Ja kõik riigid teevad ja ka eesti tõlgendas erapooletust paindlikult. Aga ma tahan rõhutada seda, et ka siis, kui me oleksime need poolakad septembris 39 tõepoolest intervjueerinud ja selle Orseli siin sadamas kinni keevitanud. Ega see oleks muutnud Nõukogude Liidu järgnevaid samme, kui ei oleks olnud orderit, siis oleks Horusel välja mõeldud. Küll aga pakkus ta antud juhul otsa ette, see oli väga soodne ettekääne ja juba ilmselt väga vara kult valmistatud poliitiline stsenaarium sellega käivitati. Sellega seoses ilmselt käivitati ta võib-olla mõni päev varem, muidu oleks käivitatud mõni päev hiljem. Aga no ettekääne oleks alati leid. Huvitav, kui varakult? Et hakati ette valmistama Eesti ja teiste balti riikide likvideerimise kava, kas selle kohta on viimasel ajal välja tulnud? Mingisuguseid tõendeid ma ei ole, nagu ma ütlesin, nii spetsiifiliselt selle perioodi uurija, aga üks huvitav raamat on olemas. Harrisool spurdi raamat Line Handriteis, mis tegelikult käsitleb Leningradi blokaadi 900 päeva 900 päeva ja ja see raamat on kirjutatud rangelt Nõukogude legaalselt publitseeritud allikate põhjal. Ainult et autor on teinud ära gigantliku töö ja selles raamatus sissejuhatavas osas on käsitletud Sis sündmusi mis viisid Leningradi blokaadi nii, ja seal on esitatud läbi ühe vene admirali mälestuste niisugune väide, et 37. aastal toimusid Soome lahes Nõukogude balti laevastiku suured manöövrid, mida siis ka Ždanov noh, nii ütleme, kõrgema poliitilise juhina inspekteeris või tegi kaasa. Ja nende õppuste lõpul toimus siis aru, et elumereväe juhtkonna arutelu ja sellel arutelul ütlesid või rõhutasid balti laevastiku juhid, seltsimees Ždanov nagu ka nendel õppustel selgus, punalaevastik on jõuetu võimetu, niikaua kui Soome lahe kur. On vaenulike kodanlike riikide käes, see on talumatu olukord ja Nõukogude liit ei saa minna vastu suurele järgnevale sõjale niisuguses nurka surutud olekus ja seltsimees Ždanov vastas, et see ei jää igavesti nii. Eks need plaanid olid ju kindlasti juba, no ütleme, esimese detsembrimäss, 24, eks ole, aga nad nüüd selle konkreetse stsenaariumi ettevalmistamine tõenäoliselt kuskil umbes sellel ajal käivitus. Ja see tõepoolest ei jäänud igavesti, nii oli kätte jõudnud Eesti saatuse aasta. Ja teatavasti Nõukogude Liidu nõudmised baaside osas tulid Eesti vabariigile vähemalt ametlikult täieliku üllatus enam. Kui 24. septembril, siis välisminister Selter oli Moskvas või sõitis Moskvasse. Et kaubanduslepingule alla kirjutada, esitas välisasjade rahvakomissar Molotov see ainus Nõukogude juhtkonda kuuluv mees, kes käis Inglismaal õmmeldud ülikondades ootamatult nõudmised Eestile siis baaside loovutamiseks Eesti territooriumil. Ja 26. septembril. Selter oli eelmisel päeval tagasi saabunud siis selle rabava ja masendava teatega. 26. septembril toimus siis vabariigi valitsuse koosolek, kus arutati, mida teha. Samal ööl hargnesid Eesti sõjaväekate osad piiril positsioonidele. Kaevusid paigutasid tankitõrjekahurid pesadesse ja samal päeval kirjutas ka siis kindral Laidoner. Või lasi kirjutada oma operatiivkäsu number üks, mis oleks avaldatud siis, kui valitsus oleks otsustanud relvastatud vastupanu osutada ja selles operatiivkäsus, mida kunagi ei avaldatud, ütleb kindral Laidoner muuhulgas, et see sõda saab olema väga raske ja meil tuleb võidelda mitmekordselt ülekaalus olevate vaenlase jõududega. Selles sõjas saab vaenlane ka püüdma tekitada meie keskel lahkhelisid, et meid lahutada. Aga meie hoiame kokku ja koondume oma juhtide ümber. Üksmeel teeb meid tugevaks, kui katkeb side, siis kõik on kohustatud teotsima iseseisvalt üldülesande kohaselt. Ja ühtlasi määras siis Laidoner endale ka kolm asetäitjat, juhul kui tema peaks hukkuma. Need olid siis kindralid Re staabiülem, kindral preede ja kindral, orasmaa kaitseliidu ülem. Ja kui staabiohvitserid veidi üllatunult pärisid ülemjuhatajate tiks varas maa, kes üldises hierarhias ei olnud sugugi mitte neljas mees Laidoneri järel. Siis vastas Laidoner, et kui järg jõuab temani, on Eesti okupeeritud ja sõda käib metsas. Mäletan, et löödi köik pritsida oma hobustega, terve terve üksus löödi välja, seisime siis seal platsi peal kasarmute eest, Ratsbet pihus ja ootasin, kuna selga ja minema meie SKT. Küllap pidid teised kamine, pidin minema sinna Irboska Irboska taha, kus see piir oli seal järvede vahel võtma positsiooni sisse. Ja siis kõik ainult ootavad, diviisis tulevad korraldada. Selle operatiivkäsuga lendas siis kindral Reek läbi kõik diviisi juhatused ja tutvustas seda eelnevalt, kuigi see ei olnud avaldatud ja kui ta tagasi tuli, siis nagu meenutab operatiivosakonna ülem kolonel luts. Kolonelleitnant Luts kandis ta ülemjuhatajale ette meeleoluvägedes on hea ja sõjakas. Ja luts lisab, et Me tajusime oma surmaohtu, kuid Laidoneri Reekulid kõigutamatut, kui vaja, siis sõdime. Aga nagu me teame, valitsus otsustas loobuda relvastatud vastupanust motiveerida seda sellega, et see tooks kaasa noh, Eesti rahva, mitte riigi, vaid rahva hävingu ja läks sellisele aja võitmise või venitamise taktikale, loovutades siis nõukogude liidule Eesti territooriumil baasid vastastikuse abistamise leping, nii irooniline, kui see ka on, selle lepingu nimi kirjutati alla 28. septembril ja 18. oktoobril alustasid siis Nõukogude väed marssi baasidesse Eestis. Ütles, et meil jäi niisugune mulje, et tegelikult oli kõik selle otsustaja, oli Joosis Molotov, ei olnudki midagi rääkida. Ja siis ma küsisin tulevasse käest, et et kuidas meie olukord siis on. Et kas Meie vabariigi olukord ka kõikuma lööb ja uluots vastas siis niimoodi. Et et no baasil lepingu osas me leppisime nüüd põhimõtteliselt kokku, et Vene väed tulevad sisse. Et esialgu me saime küll oma pealinna ega veel puhtaks nendes väeosadest jätta, aga ütles niimoodi, et ega meil midagi head loota ei ole. Et ajalugu nüüd on näidanud seda. Meie vabariigi ajalugu, et me suudame eksisteerida majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised, iseseisva riigina. Aga strateegilised sõjalised. Meie ennast kaitsta ei suuda ennast suurriikide vastu. Aga eks eks me näeme edasi, mis elu toob. Ma julgen öelda küll, et Eesti rahva enamus ei uskunud pärast baaside lepingu sõlmimist seda ametlikku optimismi mida valitsus ja erinevad valitsuse liikmed kõikvõimalikes avalikes esinemistes esitasid. Ja minu informatsioon on vahendatud, kas siis mälestused, jutud või, või mida ma olen lugenud, aga nii palju, kui see informatsioon minuni on jõudnud oli inimestel siiski pärast baaside lepingu sõlmimist ja punaarmee sissemarssi vähemalt alateadvuses, selge, et vabariik on läbi. Ja sellel taustal on võib-olla väga huvitav see. Ma kunagi rääkisin peaminister uluotsa venna Oskar Uluotsaga ka sellest perioodist 39 40 ja just sellest otsus langes ju tegelikult 39. aastal 40. aastal seda ainult viimistleti ja tõsist võimalust või tõsist kava siis veel vastupanu osutada sõjalises mõttes, näiteks kui maal olid juba Nõukogude baasid, selline mõte oli välistatud, oli hilja, oli hilja, aga 91. aastal, kui nõukogudearhiivid tsensuur lagunes, arhiivid avanesid ja tuli esimest korda Nõukogude arhiividest välja materjal Poola ohvitseride massimõrva kohta Katõni metsas siis needsamad fondid sisaldasid ka ühe huvitava kõrval episoodi. Nimelt 40. aasta suvel sai NKVD korralduse olla valmis vastu võtma sõjavange Eestist, Lätist ja Leedust. Ja esimese noh, niukse kalkulatsiooni järgi pidi olema ette valmistatud laagrid 58-le 1000-le sõjavangile ja see oli 40 40. aasta varasuvel, nii et tähendab Nõukogude väejuhatus ka siis veel, kui baasid olid juba Baltikumis, pidas mingil määral reaalseks, et siiski alistumist ei tule ja hakatakse sõjaliselt vastu. Läksime vahitorni, vaatasime, venes oli juba valmis ette, suri terve tankikolonn oli see üks kordun, kus meil külas läks, läbi tee läks Venemaale. Aga see oli piir, oli muidugi vahel. Palja silmaga võisana, terve tankikolonn oli, ratsaüksus oli ka seal ja no ja siis peaaegu iga viie minuti tagant jaoskonna kolonel viidib helistas, kuidas olukord, kuidas olukord on? Seitsmeteistkümnenda juuni varahommikul 1940 tungis punaarmee nii idas kui kagus üle Eesti riigi piiri ja okupeeris Eesti. Ülejärgmisel päeval jõudis Tallinna Andrei Ždanov. Eesti kurbmängu pealavastaja oli saabunud. Pidi tulema keegi kõrge Nõukogude tegelane oli kuulda ja pandi kõik balti jaama ümbruskonnas olevat tänav liiklemiseks kinni. Kogu tänavate ääred olid siis vene sõdurit täis. Ja need olid, ütleme, iga 10 15 meetri tagant seisis üks vintpüssiga relvastatud sõdur kusjuures ka igasugune liiklemine Snelli tiigi Puiestee seal balti jaama ümbrus siis peatati. Mina seisin tornide väljakul pisut enne Nunned väravat vormis vormis ja, ja minu ees oli siis ka üks sõdur, kes ei lubanud mitte tänavale liiga ligidale tulla ka töid politseivormis, meest mööda. Ei, ei, ei, ei, ei ja see oli vene sõdur, see oli vene sõdur ja siis nägin eemalt Balti jaamale anti ette viis ühte tüüpi ühte värvi sõiduautot, olid need Eesti punaarmee ei, need olid siis juba vene autod ja kui rong sisse tuli, siis seistes Nunne värava juures sõitis minust mööda siis autode portees. Ždanov istus teises autos autojuhi kõrval, seda ma nägin ära ja sõitsid nemad siis kõik vastupidi tavalist liikme suunda läbi värava ja siis hobuse tänava Vene saatkonda. See stsenaarium õnnestus siis. Eestis jah, sest stsenaarium õnnestus Eestis ja tegelikult peab ütlema, et on isegi mõneti üllatav tav, kuidas küllaltki primitiivse stsenaariumi järgi tehtud etendused õnnestusid ju aastakümnete jooksul. Selline revolutsiooni lavastamine või vastu valitsuse moodustamine, sõjale kodusõjailme andmine, riigipöördele revolutsiooni ilme, andmine okupatsioonile, rahva tahte ilme andmine. See kõik algas ju tegelikult juba vene kodusõja ajal, see stsenaarium mängiti läbi 21. aastal Gruusias ja ja seda korrati ja korrati aga millegipärast nii-öelda lääne poole pealt, demokraatlikes parlamentaarsetes riikides see jälle ja jälle üllatas. Oma häbematu alguses oli ta ilmselt midagi nii niisugust, mida korralik inimene lihtsalt ei suutnud pähe võtta. Ta või ei suutnud ette kujutada. Ja ma arvan, et kui Eesti oleks osutanud relvastatud vastupanu ja oleks puhkenud sõda siis kindlasti oleks luugas või kuskil meie piiri lähedal moodustatud samamoodi Eesti demokraatlik rahvavalitsus, nii nagu Ždanovi näpunäidete järgi moodustati teri või valitsus Soome talvesõja ajal. Küllap poleks sinna leitud neli, viis veel alles olevat Stalini puhastustest järgi jäänud tundmatut kommunisti ja siis oleks kuulutatud, et ei ole olemas mingisugust Nõukogude Eesti sõda, vaid toimub lihtsalt Eesti töörahva eesti kodanluse vaheline klassivõitlus, kus punaarmee osutab vennalikku abi olles maailma proletariaadi eelsel. Nii et see teine stsenaarium selle eelneva taustal, millest oli juttu, et valmistati ette siin laagrid sõjavangide vastuvõtmiseks, see stsenaarium oli kindlasti reservis. Ja oleks käivitunud siis, kui Eesti oleks baasidele öelnud. Ei. Nõukogude Liidu okupatsioon võttis Eesti vabariigi üle kui struktuuri ja kui oleks puhkenud sõda, siis oleks ta võtnud üle maa kus on üks hulk inimesi, aga kõik oleks olnud segamini. See tähendab, et kui võeti üle nii-öelda rahulikult riik siis oli võimalik hakata rakendama terrorit ja repressioone kohe selle valiku alusel, mida okupant soovis. Kõigepealt arreteerida president, siis kõik ministrit, siis riigikogu liikmed, kindralid, kolonelid, siis majorit, kaptenid ja nii edasi. Tähendab võtta ära rahvuselt tema pea, ajud. Ja sõja puhul oleks need inimesed, kes nüüd esimesena repressioonide alla langesid. Ma ütleksin, nii osanud rohkem karta. Praegu oli ju nii, et enamik vabariigi ministreid arreteeriti ja nad olid väga üllatunud, sest nad ei olnud mitte midagi teinud. No nüüd siis tulnud nõukogude võimu vastu välja astunud tõenäoliselt siiski see 20 aastat iseseisvust ja teisest küljest 20 aastat, mis lahutas meid vabadussõjast, mille ajal Eesti pinnal punane terror tegelikult toimis olid eestlased muutnud liiga läänelik, eks inimesteks. Ma mäletan, ma olin kunagi Maarjamäe muuseumi juhataja siis, kui seal oli stalinisminäitus ja seal oli Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna mingi juhtkonna delegatsioon. See, et 10000 inimest paigutati Eestist elama, kuskile mujale elama, see jäi nagu kuidagi arusaamatuks, võõraks. Aga see pilt, et küüditamine toimus loomavagunites, see oli põrgu, Nad ei oleks seda osanud ette kujutada, ma küsisin, kas te arvate, et siis noh, pehmes teise klassi vagunis küüditati ja meie meelest on see naljakas, kas kuidagi ignorantne, et sellest ei saada aru, aga ilmselt selle 20 aasta jooksul eesti rahvast saanud ka normaalne läänelik rahvas kes ei osanud ette kujutada, et inimesi võidakse represseerida lihtsalt sellepärast, et neil on selline päritolu. Et nad on 20 aastat tagasi teeninud näiteks Eesti sõjaväes või midagi sellist. Nii et kui oleks olnud relvastatud vastupanu, võib olla suhteliselt lühike ja lõppenud lüüasaamisega siis ei oleks saanud enam selle vastupanu otsustajad, need, kes on võidelnud relvaga käes olla nii naiivsed, et meil ei ole midagi karta. Ta oleks osanud varjata, põranda alla minna ja nii edasi ja ma usun, et Eesti rahvast oleks tegelikult pääsenud suurem osa. Seda ma ei saa tõestada, seda ei saa keegi tõestada. Aga vaadake, peaminister uluots, kes tegelikult oli ju üks selline küllaltki akadeemiline inimene ja mitte eriti praktiline inimene. Temal jätkus oidu peitu minna ja ta pidas vastu. Niikaua kui saksa armee jõudis Tartusse ja saksa armee oleks 41. aastal Tartusse jõudnud ikkagi sellepärast, et see suur stsenaarium ei oleks muutunud. Nii et ma ei tahagi nagu rõhutada seda, et kas me oleks pannud vastu nädal või kolm kuud või, või äkki oks sõja võitnud. Need on noh, ma arvan, rumalad spekulatsioonid, aga tähtsam on see, et meie ühiskonda ei oleks nagu hõbekandikul ulatatud pandile. Palun, ja vali, mis järjekorras sa tahad represseerida. Millele lootis Eesti valitsus septembris 1939, alistades Moskva survele? Kas tõepoolest ei nähtud ette tõenäosust arenguvarianti? Nii palju, kui teada on? Nii palju, kui ma olen lugenud, nähti küll see põhiline väärkalkulatsioon tuli ikkagi sellest, et arvati, et sõda algab umbes aasta varem, tähendab, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõprus on lühem, on lühem ja et me venitame välja selle ajani, kui see ebaloomulik abielu puruneb ja loomulik olukord taastub ja Saksamaa tungib Itta. Nii et lootus oli võita aega. Ja see ei olnudki võib-olla nii rumal lootus, sest nagu me teame ka saksa idakampaania edasi lükata kamine ei olnud 39. aastal veel plaanis, seal tulid uued tegurid Balkanil ja nii edasi. Miks Hitler selle pealetungi edasi lükkas. Ja muidugi, võib-olla kuna saksa plaanidesse ei mahtunud sel ajal see, et siin balti regioonis tekiks sõjategevust Nõukogude Liidu ja, ja kellelegi vahel siis võib-olla nendes vestlustes, mida ei ole dokumenteeritud, millest ei ole mingit jälge. Antiga mõista. Võidame aega niikuinii kõik muud muidugi ma jälle häbematult spekuleerib, mida ajaloolane ei tohiks teha, aga me kõik teame, et poliitikat ei tehta nootidega ja deklaratsioonidega ja kõnedega vaid seda tehakse põhiliselt siiski eraviisiliselt ja võist admistega. Ja, ja ma tahan ühte asja veel rõhutada, ennem kui visata kiviga Eesti juhtkonna pihta ja öelda, et häbiväärselt alistusid, oleks pidanud vastu, kui me võtame seda asja laiemalt. Terve maailm, terve filosoofia, terve õigusmõistete süsteem tegelikult Euroopas varises kokku sel ajal. Taani vana kuningriik ei osutanud vastupanu, kui Saksa väed sisse marssisid. Norra osutas teatud määral vastupanu, aga seal olid jälle tugevad ideoloogilised jõud Kvislingiga eesotsas, kes saksa poole hoidsid austria neelati alla ilma ainsagi püssipauguta. Tšehhoslovakkia lõigati tükkideks ilma mingisuguse sõjalise vastupanuta, ka Hollandi ja Belgia vastupanu oli Hollandil neli päeva. Ikkagi moraalne selgroog murdus kõigepealt. Nii et kogu see ehitus, millega 20 aasta jooksul see versai süsteem ütleme tinglikult, milles Eesti riik koos teiste Euroopa väikeriikidega oli sündinud ja kasvanud, see kõik varises kokku ja Eestile lisaks oli veel see, et meil ei olnud enam ühtegi suurriigist liitlast ja Poola, kes pidas ennast ise, keda pidasid Inglismaa ja Prantsusmaa, keda pidasime ka meie tasa kaalustavaks teguriks. Ütleme nüüd vene saksa teljel. Et see osutus nii lühiajaliseks vastupanu, et see riik nii kähku kokku varises ka see lõi jalad alt ära. Eesti juhtkond võiks öelda, oli segaduses, oli hämmingus, seda maailma ei olnud enam, milles oldi harjunud toimima ja sellel taustal peaks vaatama ka seda otsust, mis siis langetati. Sügisel 1939 oli Eesti täiesti üksi täiesti.