Tänasel õhtutunnil esitab Minni Nurme luulet Ita Ever. Muusika valis Heiki Soome. Ükski puuleht ei liigu. Lilled, longus kui surnud linnud. Kuhu kadusid rohutirtsud vahesid, viiulimehed, akna all, mängijad? Võlglane, olen nende ees aine, neid kuulate siin suve öödesse armunud. Ju esimene lehekülg on täis, seal pole enam ruumi. Öökülm mul külas käis. Kas sul on üldse kasvatanud tuumi või olen tühikuur ja kardan kurba kadu? Ei püsi keegi, noor toob sügistinast sadu. Kas olen üldse kasvatanud tuumi? Kui lilli õitseb? Nõnda palju palju ei ole puudu neist. Miks siiski üleöö on aed nii hallio? Ei õit, vaid miskit teest, mis oleks igihaljassilm, otsib pärast halla? Külmakartlik paljasinud, peidab koore alla? Miks siiski üleöö on aednichalju? Kus on mu oras? Ons vaid kulu maas? Kas tahan või ei taha, kaob haljenduse raas. Võib-olla siiski, seemneid pillan maha, tuul viib neid siia-sinna, nii kõrs kui lill, kui puu. Et jälle haljaks minna on raagus lehite, võib-olla siiski seemneid pillamine. Eud mullast kevadpäike välja toob ja uhiuusi, lehti, puu aasta-aastalt täis usaldust ma pööran, kirjalehti on osa elust, need. Mu süda väreleb. Kui algaks eluteed, laps lapsi järele, täis usaldust, matöörän, kirjalehti. Paljukest enesest tean kas ühinna oma põhja või tunnetan oma lage. Sellest, mis haarata suudan. Olen sügavam, kaugem laiem. Mõnikord sirutan käe aga eemale, tõmbub süda. Lähenen sammu, kuid kaugeks jään, kaugenen üha. Otsekui kannaks mind tundmatut pinnaalune vool. Kusagil sõlmuvad seosed. Iseend mõista mul sama raske, kui mõista sind. Tuleks end uurida. Ent jälile saamata libisen Endel peost hajum kui Vilbus või uni. Aeg kiiresti veereb. Kas oli see ammu? Kael kookusid kandes üks naine, seal sammub, mees, kellel on juukse Ductusaselt salkus. Kell südameis käskija kivine kalkus. Naist tähele palju ei pane. Ja poolida vaevu ei näe, ega nendest ei hooli. Ta tühisest ägestub kergesti, vannub ja rusika paukudes lauale pannud, on peremees majas. Kuid talun, vaene Ajad on rasked ja põllupind paene. Noor naine, kelle lapsed on igal pool sabas kes hommikust õhtuni tööd teha, rabab Kell isegi head sõna, lõpmata harva. Mees karedast suunurgast kinkide, arvab see naine ehk vaikselt küll eluaeg rühib. Nii kuuma kui külmaga jätkub tal sitkust küll põldudel, kaablid küll ohakaid kitkub, külg Aru küll kelguga koormaid, ta tirib ja kannul, käib väikeste vada ja virin täid hellalt neil silub, kui vähegi mahti. Last valvetes ööselgi silmad lööb lahti. Kuid elu ja tervist ei ole tal kauaks. Et jaksate nõnda peaks olema rauast. Ja mehegi tahtmist ta enam ei jõua. Jääb põduraks tööalaga tegemist, nõuab. Ta päevaga aeglustub vaevane aste, ta võtab end kokku, tal kahju on lastest. Kuid seegi ei aita ta sängi, peab jääma. Näolt näittidel püüab veel pühkida rääma ja ürpisid lappida näppude vahel. Kuid tõbi ei pööra tal järjest, on pahemarst, võib-olla aitaks, kuid kel selleks aega. Mees kärsitult hommikul metsale saega. Hall hiline sügis on akende taga ja esimest lund jagab pilvede sagar. Toanurgas on hämar, siin ahistab kitsus. Kolm last, oma ninad on aknale litsunud. Neile ema suust soigumist kuuldan, rõhuv ta haledalt ohkab. Kas tühjad teil kõhud? Ent pöörab ja nihutab Heabolaase kui surragi suudaks, kuid mure ei lase. Pilk lastele rebib ta südame pooleks, kui raske on jätta Ta neid jumala hooleks. Mis saab nendest halastust, maailm ei tunne. Ja elus nii vähe on armuJanne. Ta valuga oigab ja silmalaod suleb. Siis nõrkusest une Suik peale, tal tuleb. Tund helvendab väljas, räitsmeloor vajub eesriide alla ning silmapiir hajub. Kui uuesti silmata piluki rajab. Üht tumedas palitus, võõrast näeb majas. Liig raske vist, naine on olnud sul koorem. Et põed, aga lapsed on alles. Nii noored. Ehk Köstersa näoledel immitseb higi. Kuid võõras, nüüd astub taseme ligi. Mapat bega palvevend pole vaid siia. Sain koolmeistriks. Siiski sulle ütlen, et iial veel kaotada lootust ei tohi. Sa vaata, laps vaja, kui terveks saad kooli sul saada. Jääb vahtima, naine näib võõras, nii tuttav. Ta meenutab aegu, mis mööda on rutanud. Üks nägu on meeles tal selgesti püsinud. Üks pilkondes südames hõõrunud, kui süsi. Teama, mis mured su südame murdnud ja millest Subaleni valusalt kurdunud sa elus ehk asjata kergendust oodanud End lohuta lastesse usu ja looda. Ma loodan. Ja korraga leiata rahu ning üle ta näo, mida kannatus tahunud. Nüüd naeratus helgib ning kortsud sealt kaotab. Kui võõraste silmalaod kinni on vaatanud. Ta paletse sõnatult tunnistab, kaua. Sügistuulega oksad kriibivad vastu akent, otsiksid öömaja. Kui ma jätaksin maja maha, tuleksid puud uksest ja aknast sisse. Kui ma jätan maja maha ja mullaga heidan ühte, siis saan ka mina puuks. Sügistuulega oksad kriibivad vastu akent näidanud tule vanas koldes. Hingeõhuga puhunud sütele elussis. Neil harvul hetki, kui päike tuleb mu tuppa. Põranda praod, laienevad aknad ja seinad avarduvad. Mu süles, lõhkeb apelsin. Seemned veerevad maha. Õunasüdamed ja datlikivid pudenevad peost. Päikesepaistelistes põrandapragudes nad löövad idanema. Valgusvõsusid sigineb täis apelsinipuu, Uibu ja datlipalm laotavad oksad laiali. Rutama juurde rutt tubaeda, latvade varjumis õide puhkemas. Kui päike kaob, kõik haihtub. Maa tasaseks kahanevat ööd. Seemned sulguvad endasse süles tühi apelsinikoor. Kaedlikult meenutab päikest. Võõrad lahkusid aga nende varjud jäid maha. Peremeesteta segaduses on varjud. Küünarnukkidega tõugeldis üksteisele varba peale astudes ukse poole tungleb pea kaotanud varjude summ. Taharite surutud varjud seisavad omaette. Kui avan tuulutuseks ukse, kihutab varjude kari rosinale üle läve. Igaüks kiiruga otsides peremeest. Ainult viimane üksik vari viivitab. Kuigi väljapääs on vaba. Tühi nüüdishetk, lämmatav kui taevasinise õhumulli raskus. Ega linnu Tarv Teeaa, kuhu ta teel ei tea, kas ootab kusagil pesapaik. Imeline puhkemine hädahüüete ja puhte sulini. Ei tea. Aga ikkagi peavad lendama läbi lõõtsa, tormi, jää, tuule pingutab paare. Kõik üheskoos, igaüks omaette tunne, avardub ja aheneb. Nii kui silm, kui süda, sellel, kes nõrkemiseni, heitleb vastutuult veemöllu kohal. Laintemurrud lainte. Valge ja külmundon oma valged ja külmad on kased. Ääretu tursahall jää lahele laotab aset. Õhtule sumeneb, härmatanud haprad kui klaas. Sinavad remmelga harvad. Peatun ikka ja taas. Kedagi pole mu kõrval ees taga lumine varjudest varjeni vao päikese kustunud tuhka. Hääletult Ehatäht päe helkiva palli ning puhta rannale, naeratab. Valvake täpina lind kaugeneb vaiksesse õhku. Ühegi rajat pole mul mälestust, muudkui sinu põskede kargus. Pole mul igatsust, muudkui sinu silmade valgus. Vaebane narmastes kohalmu, kuuskede latt särab kristallides kalgeis. Ja nende helveste peale hinges. Nii valusalt valges hällitlen igatsust. Mis abi on sõnadest mures? Kurvameelsust, sõpru, teesid? J. Käsid otsi verest ja rakkudest tõdesid. Miks nii palju on südamerikkeid. Miks kudede kärbumist? Nagu roostest puretud kõrved endas kanname närbumist. Lumeräitsakaid vihisevad vastu akent kui äkitselt härmale klaas taganeb eest muutub olematuks. Lume räitsme tormavad tuppa, tuiskavad lauale. Peri lehed keerlevad õhus. Valged helbed tantsivad valgete lehtedega. Lumekord katab raamatud, kaaned vajuvad, lukuread talvituvad kui lumealused, rohujuured. Peotäis luuletusi nagu parv. Kirjatuvisid tõuseb lendu ja liugleb aknast välja. Päevad pole veel õhtul. Ja on hommik. Veel pole löönud mu kell. Viimane sõna targu on iklemata. Ita Ever esitasime Ninor mälule, muusika välisheki, Soome.