Vikerraadio jätkab saatega sarjast meie riik. Mina olen jumala et nende öö ei ole mitte vaipa. Meie toetume, praegune. Mälestusteenistus Narva garnisoni kalmistul päeval, mil möödus 80 aastat vabadussõja algusest. Eesti vabadussõda, algas Narvast. Teema vaatlussõjaajaloolastelt Hannes Walteril. Ma alustaksin sellest, et tavapäraselt läänemaised ajaloo kirjutajad lähtuvad eeldusest, et enamlaste parteijuhtide näol oli tegemist kurikavalate geeniustega, kes alati kavaldasid üle naiivsed läänemaised poliitikud ja juhtkonna osas, see peab ka paika, kuid me peame arvestama, et enamus tuli võimule endise vene impeeriumi aladel, kus 1895. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt kolm neljandikku inimestest olid kirjaoskamatud. Teiste sõnadega küllaltki naiivsed ja manipuleeritavad. Kuidas seondub see vabadussõja algusega aga lihtsalt 11. novembril 1918, puhkeSaksamaal revolutsioon? Vene rahvas tundis ainult ühte revolutsiooni, omaenda revolutsiooni. Vene rahvas teadis, et see tõi kaasa ohjeldamatu laaberdamise, anarhia, kaupluste rüüstamise, lõbumajade põletamise ja nii edasi. Sellest tehti automaatselt järeldus, et nüüd on nii ka Saksamaal. Ja kui 16. novembril punaarmee põhjarinde juhatus andis käsu alustada pealetungi Vene impeeriumi küljest ära kistud Baltikumi tagasivõitmiseks siis kohapealsed komandörid lähtusid omakorda eeldusest, et sõdida tegelikult ei tule. Et vastaspool on moodustatud ka saksa soldatite komiteed, kes hääletavad, kas minna lahingusse või mitte minna ja nii edasi. Ja sellega seoses ka seletati soldatitel lihtsõduritele, nii et ees on praktiliselt jalutuskäik kuni Läänemereni. Ja sellest eeldusest lähtudes ka 22. novembril 1918 punaarmee Narva jõe ääres olev grupeering, see oli siis seitsmenda armee kuues. Laskurdiviis võttis ette oma esimese pealetungi minnes piltlikult öeldes pläru suusk, müts kuklas ja, ja, ja laulukesi vilistades lahingusse või õigemini siis rünnakule eeldades, et lahingud ei toimu. Kuid Saksa armees midagi sarnast ei olnud toimunud. Ja see esimene pealetung 22. novembril löödi väga veriste kaotustega tagasi. Sellele järgnes teatud kainenemine ja olukorra ümberhindamine. Ja uuesti üritati siis pealetungi 28. novembril juba kõigi regulaarse sõja reeglite ja, ja määrustiku kohaselt. Üldse oli Eesti piiridele koondatud sel ajal punaarmee seitsmenda armee siin teatud terminoloogiline vastuolu armee armee, aga nii see oli. Kaks diviisi, kuues laskurdiviis Narva rindelõigus ja teine Novgorodi diviis siis Pihkva Petseri rindelõigus kokku umbes 12000 tääkija mõõk ka. Ja ma tahaksin terminoloogiliselt täpsustada, et see tähendab jalaväelasi ja ratsaväelasi, aga mitte meeste arvu. Meeste arv on tavaliselt umbes kaks korda suurem. Sele tääkide mõõkade arvu sisse ei ole loetud suurtükiväelasi, sapööre või pioneerväelasi sideväelasi ja nii edasi. Nii et me võime rääkida paarikümne 1000 mehelisest grupeeringust Eesti piiridel. Esmapilgul see võib tunduda suhteliselt väike jõu kontsentratsioon, aga kogu punaarmee tol hetkel koosnes 800000-st mehest. Ja punaarmee pidas lahinguid umbes 2000 kilomeetri pikkusel rindel. Rindel oli sel ajal umbes 350000 meest üldse. Ülejäänud moodustasid siis reservid tagalaüksused. Nii et sellel taustal oli see küllaltki suur jõu kontsentratsioon. Ja pealetungi tee oli nõndanimetatud pöördukse strateegia. Nähti ette, et väed, mis liiguvad piki rannikut on alati samm kaks kolm ees nendest, mis liiguvad sisemaal. Eesmärgiks oli haarata Eesti rannik. Ka Läti rannik, teha dessant Eesti saartele ja taastuda see strateegiline olukord, mis oli enne oktoobrit 1917 ehk teisisõnu enne saksa vägede dessanti Saaremaale. See tõsiasi muide ei tule välja kaheköitelist Eesti vabadussõja ajaloost, kuivõrd seda raamatut kirjutades ei olnud autorite käsutada punaarmee dokumente. Nüüd me teame, et see tegelikult oli nii. Ja eesmärgiks oli siis jõuda mingisugusele hetkel ühtse rindena kuni Daugava või Väina jõeni. See oli eesmärk number üks. Kusjuures sisemaal liikuvad väed, nagu ma ütlesin, aeglustavad liikumist ja rannikul liikuvad väed maksimaalse kiirusega liiguvad. Kui me nüüd vaatame vabadussõjakäiku tervikuna, Marutan veidi ette sündmustest siis tegelikkuses moondusse peegelpildiks. Punaarmee oli edukas, Lätis, jõudis välja kuni kurama, viimase tipuni aga takerdus Eestis. Sellega seoses kogu algne strateegiline plaan pöörati pea peale. Ja see omakorda sundis muutma. Võiks öelda globaalstrateegilisi plaane, ehk teisisõnu. Pealetung, mis oleks pidanud kuskilt jaanuarist veebruarist täie hooga liikuma edasi Kesk-Euroopa poole. Pandi seisma 28. veebruaril 1919 ja reservid ja kõik jõud koondati selleks et likvideerida see ohtlik mõhn või sillapea, mis Eesti näol oli tekkinud. Seda ma räägin selleks, et mõista, et Eesti vägede taandumine, kuigi see meie konkreetse vabadussõja lõikes oli ebaedu või, või ütleme siis lüüasaamine oli siiski sedavõrd aeglane, toimus niivõrd tõsiste lahingutega, et see nurjas punaarmees teegilise plaani jõuda jaanuariks Saksamaale. Kas praegu oleks vara küsida, miks, miks see nurjas? No esiteks, ma arvan, et Eestis suudeti kohalikud ressursid mobiliseerida tunduvalt efektiivsemalt, kui vastaspool eeldas. Teiseks, tõenäoliselt vastaspool ehk punaarmee juhtkond ei arvestanud tõsiselt sellega, et lääneriigid konkreetselt siis Inglismaa niivõrd jõuliselt sekkub eesti sündmustesse. Siin on terve mass väga huvitavaid dokumente, mida meie saate piiratud maht ei võimalda tsiteerida. Aga fakt on see, et inglise laevastiku saabumine Tallinna oli punalaevastiku juht Palole teadmata. Soome vabatahtlike saabumine Soomest, Tallinna oli teadma. Ta, see tuli ilmsiks siis, kui soomlased juba kaheksandal jaanuaril rindel kontakti saavutasid Punaarmeega. Nüüd ühelt poolt oli tegemist väga suure ebameeldiva üllatusega ja teiselt poolt see üllatus ma ütleksin, võimendus, dimensioneeritud psühholoogiliselt üle ja soomlasi hakati nägema igal pool, kus neid üldse mitte kunagi ei olnud olnud. Täpselt samuti tee, on olemas ka üks dokument jaanuari algusest, kus punaarmee välistaabiülem tsaariaegne kindral Marcostiaajev kannab ette punaarmee ülemjuhatajale tsaariaegsele polkovnik, ole lätlaseleva Tseetisele. Et Eesti rindele on tulnud ka Rootsi armee. Nii et punaarmee luure oli suhteliselt nõrk. On teada, et näiteks vabadussõja ajal maksti küllaltki suuri summasid salaagentidele või spioonidele ka selle eest, et nad muretsesid vanu lääne ajalehti. Nõukogude Venemaa oli niisuguses isolatsioonis, et isegi nädal või poolteist vana noh, Times oli luure jaoks nii suur väärtus, et selle eest maksti salaagentidele tallinlastele putkast ostaksite, siis toimetaksid Venemaa. Ja see totaalne informeerima tõi kaasa ütleksin elamise müütide või kujutluste maailmas. Tõepoolest näiteks esimeses soomlaste salgas, kes rindele tulid major ekstreemi juhitud Soome Vabatahtlike salgas oli väga palju ka riigi rootslasi. Suur osa nendest oli võtnud osa Soome vabadussõjast oma tahtlikena, Nad kandsid rootsi vormi. Seda nähti, tehti järeldus, et Rootsi on saatnud oma armee Eestisse. Nii et vabadussõja perioodist rääkides me peame arvestama, et üks asi on see tagantjärgi tarkus tegelikkuse kohta, mida me nüüd teame. Teine asi on see kujutluste müütide muinasjuttude maailm, milles tol ajal tegelikult elati. No ma olen nüüd natukene sellest vabadussõja algusest kõrvale kaldunud, aga ma tahtsin rõhutada seda, et vabadussõda algas punaarmee poole pealt vaadatuna. Optimistlikus eufoorias. Esimese mõra sellesse eufooriasse lõi see, et sakslased hakkasid tõeliselt vastu. Teise mõra lõi see, et 28. novembri lahingus, kus sakslased ka veel osalesid, väga jõuliselt, eriti oma suurtükiväega. Muide enne sõda ma mõtlen 20. 30. aastatel sellest väga palju ei tahetud rääkida, kuna ideoloogiliselt Saksamaa ei olnud meie liitlane aga fakt on see, et selles esimeses lahingus sakslased etendasid päris suurt osa. See lahing tegelikult ebaõnnestus punaarmee seisukohalt. Kuna plaan oli hea siduda frontaalselt Narva kaitse sellise mõõduka aktiivsusega maandada Narva-Jõesuus dessant, sellega lüüa siis põhjast lõunasse ja lõigata ära sealtpoolt Narva kaitse selja taha selja taha ja teiselt poolt siis üle piimanina teise, Viljandi kommunistliku polgu jõudude näol kaarja manöövriga lüüa siis põhjast lõunasse, Narvast lõuna poolt, Narvast lõuna poolt Narvast lõuna poolt või raadios ei ole kaarti, siis on alati raske seda ette kujutada. Dessant Narva-Jõesuus maabus, toimis Arusaamatu tult aeglaselt ebalevalt. Kuigi vastas ei olnud praktiliselt mitte midagi. Ja kaarjas manööver põhja poolt lõunasse jooksis Joala väljal saksa suurtükipatarei tulla. Ja praktiliselt hävis. Teine Viljandil kommunistlik jalaväepolk praktiliselt hävis umbes 100 laipa, selleaegsel taustal väga suur kaotus ja peale selle moraalne šokk. Ja tõepoolest kuskil kella poole nelja paiku õhtul saksa grupeeringu juht, mis veel Narvas paiknes kolonel või ooberst kalts, mitte fonder. Kalts. Teatas Eesti väegrupijuhile. Selleks ajaks oli Narva jõudnud juba esimese diviisi ülem kindral Tõnisson. Et sakslased lahkuvad, lasevad õhku sillad üle Narva jõe ja eestlased võivad teha, mis nad tahavad, aga loomulikult ka Eesti grupeering tõmmati siis sellest Ivangorodi või Jaanilina silla pealt tagasi. Üksi seda kaitsta ei olnud võimalik. Ja kuivõrd strateegiline ülesanne, mis oli antud esimesele diviisile, oli viivitada vastase edasiliikumist, aga mitte seada ohtu oma jõuda siis kindral Tõnisson palus sõjaministrit, kes sel ajal oli kõrgeim ka operatiivjuht kindral narkalt luba Narva maha jätta ja kella nelja Paikuse luba saadi ja Eesti väed jätsid Narva maha. Aga enne seda oli antud päris tõsine kaitselahing. Täpseid andmeid, nagu tavaliselt Nõukogude Vene armee kaotuste kohta ei ole, neid ei ole kunagi, ei ole teise maailmasõja kohta ei ole tavaliselt olemas. Ja ma ütleksin vahemärkusena, niivõrd kui mina olen dokumente vaadanud. Küsimus ei ole alati selles, et neid kaotusi püüaks varjata. Küsimus suurelt osalt selles, et ei teatagi, kui suured need kaotused on, kuivõrd inimelu hind oli nii madal. Nii või teisiti, punaarmee marssis Narva õhtuvidevikus 1918 28. novembril. Järgmisel päeval Narvas moodustati nõndanimetatud Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu ehk siis vastu valitsus Eesti seaduslikule valitsusele aga kuni kuuenda detsembrini punaarmee praktiliselt edasi liikunud olles niivõrd vapustatud sellest esimesest kaitselahingust. Nii et meil ei ole põhjust häbeneda seda. Umbes 7500 mehe vastu oli eestlasi umbes 1000. Ilma Suurtüki, vaata kui sakslased selle välja tõmbasid, meil enam ei olnud, suurtükiväge ei olnud, soomusronge, ei olnud lennukeid, ei olnud soomusautosid, ei olnud laevastiku, kõik, see oli punaarmeel olemas. Niisuguse tohutu ülekaaluga, nagu punaarmeel tegelikult oli, ei saa seda võitu Narva vallutamist mingisuguseks hiilgavaks sõjaliseks saavutuseks pidada. Kes olid vabadussõja esimesest lahingust osa võtnud? Sõdurid vabadussõja eel oli langetatud otsus 22. novembril 1918 asuda looma Eesti sõjaväge. Kuna rahvusväeosade perioodil oli Eesti sõjavägi koosnenud või Eesti rahvusväeosad olid koosnenud ühest diviisist siis selle analoogia põhjal. Ka nüüd hakati looma ühte diviisi. Eesti diviisis oli olnud neli Eesti palku rahvusväeosade ajal, nüüd otsustati luua kuus. Ja need ohvitserid ja allohvitserid, kes olid rahvusväeosades teeninud, kohustati ilmuma sama numbrilistesse väeosadesse, nii et esimesest kuni neljanda jalaväepolgu olid siis nagu vana kaader. See oli selles mõttes väga oluline, et need inimesed juba kuid või pool aastat olid koos teeninud ja tundsid 11, nii et sellist kokku liitumise probleem enam ei olnud. Kuues jalaväepolk Pärnus ja viies jalaväepolk Rakveres olid siis uued, mis loodi aga selle esimese lahingu Narva jõe ääres Antsi siis neljas jalaväepolk, mis polkovnik Aleksander seimani juhatusel, formeerus Narvas ja komandeeritud üksused viiendast jalaväe polgust, mis alampolkovnik Nikolai Reegi juhatusel, formeerus Rakveres. Pluss Narva kaitseliit, mida juhtis alamkapten Heinrich Laretei, hilisem tuntud diplomaat ja päris palju hiljem ka Eesti eksiilvalitsuse peaminister. Tema oli suurtükiohvitser pärast, ta siirdus suurtükiväkke ja samuti komandeeritud kaitseliidu lahinguüksused-Virumaad. Narva kooli õpilased olid seal ja ka üks rühm Tallinna kooliõpilasi. Lipnik Johannese perekonnanimi on see juhtimisel, kes Tallinnast lähedale, et kõik kokku kolonel Georg Leedsi uurimuse kohaselt 1100 meest 15 kuulipildujaga olise eestlaste jõud, mis Narvas oli. Siis oli kuulda, et punased teevad meie selja taga dessandi. Ja sellepärast see tagasitõmme oli õud. Need poisid, kes olid seal üle Narva jõe teed, olla sakslasega, öelnud venelaste pealetungi tagasi ja üks saksa leitnant olla öelnud meie poiste kohta, kui need poisid saaksid trilli, teist saaks head sõdurid. Noh, ja siis tulime ikka edasi. Kaasas oli veljed kaks kuulipildujad alustatud, lahti võetud ja need sellas siis kordamööda kandsime. Lipnik Raudsep ja Johannes pidasid kõvad korda ja poisid said arvud teist muidu olla ei, saagid. Munast edasi liikumine algas, nagu ma ütlesin, siis jällegi kuuendal detsembril. Sellele eelnes muuseas terve mass vihases toonis käskkirju kõikvõimalikelt kõrgematelt staapidele. Näiteks kolmandal detsembril, põhjarinde juhataja nõudis seitsmendalt armeelt energeetilisi meetmeid tungimiseks liinile Tapa, Valga ja nii edasi. Selliseid käskkirju 100. hommikust õhtuni aga faktiliselt ei suudetud edasi liikuda siis enne kuuendat detsembrit. Ja see edasiliikumine oli. Kas ma ütleksin siiski niivõrd aeglane, et Eesti pool taandudes jõudis mobiliseerida ja kaasa võtta mobilisatsiooniealised mehed? Selles mõttes need viivitus, võitlused ja aeglane taandumine oli tuleviku mõttes väga tähtis. Viiendaks jaanuariks 1919 oli eesti armeesse juba mobiliseeritud 13000 meest. Sõja algushetkel 2200. Nii et selles mõttes mobilisatsioon jõuti läbi viia ja kõikidest selleaegsetest meie operatiivdokumentidest kumab läbi just see, et miks meil on vaja aeglaselt taanduda, miks meil on vaja aega võita, selleks et läbi viia mobilisatsioon. Mobiliseeritud väeosade lahinguvõime meelsus ei olnud kõige parem võimalik. Ja sellega seoses siis veel mitte ülemjuhataja, vaid operatiivstaabiülem. Alampolkovnik Laidoner, 21. detsembril ütles nõupidamisel tippjuhtkonna nõupidamisel, et on ja ma tsiteerin tungivalt tarvilik, et need ringkonnad, kellel midagi kaotada on vabatahtlikult sõjateenistusse astuks. Teiste sõnadega siis apelleeriti. Noh, ma nüüd riskin olla marksist klassi printsiibile, tähendab apelleeriti kodanikele, kellel on maa, majad, kinnisvara, sest need olid need, kes esimesena oleks langenud terrori ohvriks. Ja juba pärast seda, kui jõulureedel Laidoner oli määratud ülemjuhatajaks, andis ta 29. detsembril päevakäsu, kus nõuti, et iga linn ja maakond formeeriks nädala jooksul vabatahtlike pataljoni ja saadaks selle rindele. See oli üleminekuetapp, üleminekuvormel mobilisatsioon jätkus, väeosasid, moodustati, kuid selleks, et sundmobilisatsiooni võetud väeosad jõuaks kokku liituda, näid, jõutaks treenida ja nii edasi oli vaja vastane tõkestada ja nii moodustati siis kaitsepataljonid ja ka mitmesugused väeosad nii-öelda eri alustel. Noh, Kalevi spordiselts moodustas kalevlaste maleva. Ameerikast Eestisse tagasi tulnud Ameerika armee kapten Henry reissar moodustas Scoutspataljoni oma kulul. Kuperjanov moodustas oma partisanide pataljoni ja nii edasi tähendab väeosad, mis olid mingil määral improviseeritud, kuid koosnesid meestest, kes olid valmis võitlema noh, ütleme lõpuni. Ja kui need väeosad olid tõkestanud punaarmee pealetungi siis veebruaris-märtsis viimased aprillis, need väeosad muudeti ordinaarseteks jalaväe polkudeks. Aga sel hetkel selline improviseerimine ja vabatahtlike väeosade moodustamine on ilmselt ainuõige otsus. Meie riik oli nõrk. Valitsus oli korraldamata. Ülemjuhataja kindral Laidoner jaanuarist 1939. Meie juhtivad tegelased eesotsas praeguse Eesti vabariigi presidendi härra pätsiga otsustasid, et peame julgelt astuma võitlusesse. Ma ütlesin juba, et olukord oli väga raske. Valitsus korraldamata, majanduslik olukord, väga raske. Sõjavägi peaaegu ei olnud organiseerimata ilma relvadeta. Ja arusaadavalt. Et alguses vastasel oli suure eduvastane, vallutas kaks kolmandikku meie maa-ala. Oma riik on ilus asi oma riigi idee, kindlasti tiivustas meie noort haritlaskond, ta meie meie õpilasi, üliõpilasi aga puhtrohujuure tasandil, nagu nüüd soome keelest laenates öeldakse. Küsimus oli ju selles, et see võim, mis pealetungis väga konkreetselt võttis igalt inimeselt ära tema vara. Seda on juba ka marksistliku ajaloolased rõhutanud, et just selle Petrogradi piirkonnas olid sellised ka kommunistliku partei enamlaste partei sees äärmuslased võimule pääsenud, kes ei tunnistanud midagi muud kui kommuuni, tähendab iga viimane kui kana ja koer tuli ühistada. Ja see mõtteviis, nii palju, kui mina ette kujutan, on eesti rahvale orgaaniliselt võõras. Nii et ütleme, riigitee loomulikult terendas kogusele võitluse taustal, aga konkreetses külas, vallas ja kihelkonnas ja maakonnas oli võitlus ikkagi ka selle eest, et minult ei võetaks minu esiisade poolt vere hinnaga välja ostetud talu ära või, või ei, ei röövitaks paljaks lihtsalt minu kodu. Mis puutub nüüd punast eesmärke, siis siin me peame tegema ilmselt sellised ütleksime kolm astet. Esimene eesmärk, millest lähtus eeskätt punaarmee tsaariaegsetest ohvitseridest koosnev professionaalne juhtkond ja maale, seda igas seoses rõhutanud ja tahan veel rõhutada. Punaarmees oli umbes 25000 ohvitseri ja nendest ei olnud tsaariaegsed ohvitserid ainult 1600 kes olid tulnud punakaardist või kuidagi teisel moel. See oli professionaalne juhtkond. Eesti rindelõigus põhjarinnet, seitsmendat armeed, diviise juhtisid tsaariaegsed, kindralid ja polkovniku kindralstaabiharidusega. See ei olnud mingi jõuk, vaid kõrgel tasemel haritud ja esimese maailmasõja kogemustega professionaalidest koosnev ohvitserkond. Nende eesmärk oli praktiline ja mõistlik taastada vene impeeriumi 1914. aasta piirid tagasi vallutada see, mis oli nõrkuse hetkel Saksamaale kaotatud. Nüüd, kui Saksamaa oli löödud, oli jälle võimalus igasugused Johnaad ära pühkida ja jõuda Venemaa põliste piirideni. Läänemereni. Pean silmas muidugi vastaspoole seisukohta. Nüüd partei juhtkonnal oli ideoloogiline eesmärk. Partei juhtkonna jaoks oli tegemist ususõjaga ristisõjaga, levitada marksistlik-leninliku õpetust nii kaugele kui võimalik. Tol ajal Nõukogude Venemaa ja Venemaa Kommunistliku bolševike partei juhtkond päriselt uskus veel maailmarevolutsiooni. See ei olnud ainult sõnakõlks, millega varjata vene imperialismi, see oli usk, et see on võimalik. Nad tõesti püüdsid maailma punaseks teha. Ja ütleme, et need on nüüd siis miinimum ja maksimumprogramm nende vahele asetus siis senine ideoloog koogilis. Praktiline tasand. Nimelt kuna Saksamaal oli revolutsioon jaanuaris, oli teatavasti Spartacus Bondi või, või siis saksa marksistide ülestõus Saksamaal siis selleks poliitilise ideoloogilist praktiliseks ülesandeks oli välja murda Saksamaani ühineda saksa kommunistidega ja luua sellega liit, mille abil muuta esimese maailmasõja lõpptulemust. Luua uus Euroopa. Nii et Eesti vabadussõda, mis Eesti jaoks oli meie kitsa väikese ülesande lahendamine oli tegelikult ka üks element sellest, et välk teda Euroopa punaseks muutumist tervikuna. Eesti Vabadussõjaga haakuvad loomulikult sõjad Lätis, Leedus, Poolas, Ukrainas, aga me ei tohi unustada ka Ungari kommunistlikku riiki bee laguuni juhtimisel. Küsimus oli Üleeuroopalises revolutsioonis, mida Venemaa toitis, inspireeris ja püüdis ka oma punaarmee abil toetada. Missugune oli vene valgete eesmärk? Eesti territooriumi silmas pidades Eesti territoorium, Vene valged. Ta silmis oli muidugi üks mitte esmatähtis element. See oli detail kogu tervikust. Vene valged on tegelikult väga lai mõiste, tähendab Nõukogude historiograafia nimetab valgeteks kõiki, kes ei olnud punased. Ehk teisisõnu ka Esseere menševike. Ja teiselt poolt siis monarhiste mustasõjalasi. Arvestama eeskätt neid, kes tegutsesid Eesti suunas. Ja aga ma tahan seda noh, selles mõttes rõhutada, et valgete leer ei olnud ühtne. Seal oli inimesi, kes tahtsid demokraatliku Venemaad seal oli inimesi, kes tahtsid konstitutsioonilist monarhiat oli inimesi, kes tahtsid ise valitsust tagasi ja nii edasi ja see kõik oligi tegelikult valgete nõrkus. Sest punased tahtsid valgeid hävitada, aga valged punaste vastu sõdides sõdisid tegelikult ka omavahel. Nüüd, mis puutub Eestis ja siis meil oli konkreetselt siin tegemist siis Pihkvas loodud selle põhjakorpusega, see oli sõjaline struktuur, poliitilist struktuuri, valgetel siin ei olnud poliitiline struktuur, tegelikult mõeldi neile juurde või sunniti neile peale lääneliitlaste poolt hiljem juba suvel 1919, kui moodustati siis Loode-Vene valitsus, mida sunniti tunnistama Eesti Vabariiki. Kusjuures seda Loode-Vene valitsust ei tunnistanud jälle Venemaa kõrgem ülemvalitseja admiral Koltshak, keda omakorda jällegi Prantsusmaa Inglismaa tunnistasid, nii et noh, see oli selline tegelikult kavaldamine ja lihtsalt taktikaline mäng. Valgete eesmärk oli taastada Vene impeerium, ehk selles mõttes oli valgetel ja punastel täiesti üks eesmärk Vene impeerium 1911. aasta piirides. Venemaa kui riigi seisukohalt võib öelda nii, et see oli nende omavaheline kodune küsimus, kumb neist parteidest võimule tuleb, meie suhtes olid nad võrdselt vaenulik. Ja Eesti iseseisvuse tunnustamise suhtes olid valged veel paindumatu veel tõrksamad ja vastumeelsemad, kui punased punased tunnistasid tegelikult Eesti iseseisvust, nii nagu Lenin ka väga õigesti ütles. Puht taktikalistel kaalutlustel, et lüüa auk Nõukogude Venemaa vastu toimuvasse ühisrindesse täpselt sellepärast ajutiselt tunnistada selleks, et hiljem olude muutudes inspireerida mäss, revolutsioon ja uuesti sema teiste vahenditega endale haarata, mida me väga hästi mäletame väga hästi mäletame esimene detsember edasi ka siis, kui Lenin püüdis läbiv mitte, püüdis, vaid ka tal õnnestus läbi suruda ülevenemaalises kesknõukogus Tartu rahu ratifitseerimine, siis ta ütleb seal selgelt välja, et see on ajutine. Et õige pea toimub sealmaal, ma täpselt ei suuda tsiteerida sotsialistlik revolutsioon ja siis me teeme uue Eestiga uue rahu, mis on hoopis teistsugune. See oli põhjendus selle rahu vastuvõtmiseks, ärge muretsege, see on ajutine lahendus. Ja selles mõttes valged. Ideoloogiliselt võib-olla mingil määral olid meie liitlased sellepärast, et noh, nad olid antikommunistid aga riigipoliitiliselt strateegiliselt rahvuspoliitiliselt valged olid meile veel võib-olla isegi veel kaugemal kui punased. Oli kaasa teha Eesti tookordsetel liitlastel soomlastel ja. Lastel Inglismaal suur riik juba 1916. aastal, kui Tsaari-Venemaa seisis veel enam-vähem jalgadel arutati inglise kabineti salajasel istungil seda, et kui sõda lõpeb Saksamaa kaotusega ja Venemaa saab uusi territoriaalseid valduseid ja nii edasi, kuidas siis hakata vastu töötama sellele, et Venemaast saaks Euroopa mandril domineeriv jõud. Inglismaa ja Venemaaliit oli täielikult sundabielu. Inglismaal ja Venemaal olid väga tõsised vastuolud Kesk-Idas ütleme Afganistanist näiteks juba enne esimest maailmasõda olid väga tõsised vastuolud Hiinas Kaug-Idas. Jaapanit toetas Inglismaa teatavasti Vene-Jaapani sõja ajal ja pärast seda. Inglismaa toetas Venemaad esimeses maailmasõjas või oli liitlane ainult sellepärast, et Saksamaa klassifitseeriti suuremaks ohuks kui Venemaa, see oli puhtalt nautida. Ja see, et esimesel võimalusel Inglismaa sekkus sündmuste kulgu ja püüdis Venemaad nõrgestada antud juhul siis Läänemere piirkonnas oli täiesti loogiline inglise poliitika jätk, sellist poliitikat oli aetud alates vähemalt Krimmi sõjast ehk 19. sajandi keskpaigast. Mis puutub Soomesse, siis konkreetsed vabatahtlikud, kes Eestisse tulid, valdavalt olid romantikud uskusid hõimuaadet, tahtsid hõimuvendasid aidata, selles ma ei kahtle. Soome riigi poliitikat on väga selgelt väljendanud riigihoidja ja ülemjuhataja Mannerheim, kes ütles. Ma ei usu, et see asi teil õnneks läheb, kui ta saatis teele vabatahtlike, aga kui läheb, siis te olete teinud suure teene ka Soomele, sest Soomel ei saa kunagi olla ükskõik, kas meie, Soome lahe vastaskaldal on Venemaa kui meile sõbralik hõimuriik. Nii et ütleme siis lahutame kaks tasandit ja ütleme nii, et Soome poliitikud, sõjaline juhtkond nägid Eesti aitamises viisi kindlustada Soome julgeolekut. Vabatahtlikud, kes konkreetselt siia tulid, tulid siia valdavas enamuses, no jätame kõrvale need, kes lihtsalt olid sellised Lanzclehtid ja kellele meeldis omavoliliselt Rekspireerida põrsakesi ja, ja, ja apteekidest piiritust olid valdavalt need, kes uskusid Kalevipoja ja Kalevala hõimuaadet. Ma näen, varistaminesta oli, täidan Jaugozzanne viron, kärje mutad Vello haigessa vähellan. Allen, olen poolastani valmis Toristama ülesena düüna, teine läht oli Vilbidenda aut. Viron kanssa. Ja kui rääkida nüüd veel kolmandatest riikidest, siis Eestit toetas tegelikult juba Taani, Rootsi, eeskätt Taani. Taanist oleks tulnud siia. Taanis oli kogutud umbes 3000 vabatahtlikku, aga kuna see on sotsiaaldemokraatlik valitsus? Ütleme siis nii, et tõlgendas situatsioone küllaltki omapäraselt, siis nendele ei lastud siia tulla ja jõudis ainult 224 meest. Ameerika ühendriigid olid ju teatavasti viimane suurriik, mis Eesti Iseseisvus tunnistas. Üldse tuntud konservatiivne riik, ka riik, kes ei tunnistanud Eesti kuulumist Nõukogude Liitu pool sajandit. Ameerika abi tuli eeskätt humanitaarabina läbi Punase Risti ja see on muide väga oluline abi, millest on suhteliselt vähe räägitud. Suurriikide hulka kuulus siis ka Itaalia. Itaalia toetas meid väga jõuliselt ja Itaalia ähvardas teisi suurriike. Et kui ei saavutada konsensust meie juriidilisel tunnistamisel võite juure tunnustamisel, siis Itaalia teeb seda üksi. Ja see oli üks väga suur tõukejõud, et Eestit liitlaste kõrgem nõukogu juriidilise tunnistas ja Eesti võeti rahvasteliidu liikmeks suhteliselt ruttu. Meile kõige vaenulikum suur riik oli Prantsusmaa. Ja sellel on ka väga selge põhjus. Prantsusmaa oli tõepoolest Tsaari-Venemaaga väga lähedastes suhetes. Pariisis oli vene valgete emigratsioonikeskus ja see ei olnud ainult reaalpoliitika. See oli ka emotsioonid, sest et väga paljud Tsaari-Venemaa kõrged riigitegelased olid perekondlike suhete sõdureid, väga lähedased, isiklikud suhted prantsuse kõrgema seltskonnaga. Niimoodi võiks nagu klassifitseerida seda kogu seda skaalat. Ja samal ajal võib öelda, et just nimelt prantsuse peaministrilt lamanud soolt on teatavasti pärit idee sanitaarkordon ehk ümbritseda Nõukogude Venemaa demokraatlike lääne väärtusi hindavate riikide vööga selleks et kaitsta päris Euroopat, siis Kesk- ja Lääne-Euroopas elamuse edenemise vastu. Nii et siin on kaela teatud vastuolud, ainult et Prantsusmaa toetas meid sellepärast, et polnud enam valged, keda toetada. Inglismaa ei uskunud valgetesse, vaid toetas meid sellepärast, et ta tahtiski Venemaa tükkideks lõhkuda. See oleks nagu lühike vastus sellele. Ja mis meist oleks olnud, kui vabadussõda oleks kaotatud, meid ei oleks rahvusena olemas. Või oleksime olemas sellise rahvusena, nagu on meie hõimlased. Teisel pool uraali tähendab reservaadi rahvas ilma kindlasti ilma kõrgkoolita rääkimata Teaduste akadeemiast või uurimisasutustest tõenäoliselt ilma keskkoolita. Võib-olla me kodus räägiksime primitiivset, eesti keelt aga kõik, mis puudutab terminoloogiat me räägiksime kindlasti vene keelt. Ma paarkümmend aastat tagasi, siis kui Volga, sakslased said võimaluse Saksamaale tagasi asuda või, või ümber asuda ja teatavasti ju üks vool või kanal läks läbi Eesti. Siis ma juhtusin Haapsalus juttu ajama ühe volgasakslaste seltskonnaga. Kõik, mis puudutas potte, panne, pliidipuid, see oli saksa keeles kõik, mis puudutas tööelu, raha, autosid, laevu, lennukeid, see oli vene keeles. Oma keel oli välja surnud ja ärme unustame, et juba kolhoseerimise käigus 29 31 pandi toime genotsiid soomeugrilaste vastu Karjalas Ingeri maal, ka kaugemal seal sisealadel, Venemaa sisealadel. Ja teine laine tuli kolmandate aastate lõpus. Kui me oleksime need kaks hävituslainet üle elanud. Me oleme ülejäänud, ainult vabandust, et ma nii ütlen, 41. 49. aasta küüditamise, aga kui sinna oleks lisandunud 20 931 ja 37 39 siis tõenäoliselt meid sellel maalapil enam ei elaks. Või kui me elaksime, siis me oleksime vaatamisväärsus ja noh, maksimum, mida me suudaksime teha, oleksime Nõukogude Liidu vennalikas rahvaste peres esitaksime laule ja tantse. Kuuldud saates meie riik rääkis Eesti vabadussõjast sõjaajaloolane Hannes Walter.