Algavas saates meie riik räägib ajaloolane Hannes Walter Eesti piiri valvamisest esimese iseseisvuse aastatel. Eesti piirivalve on 75 aastane asutamise ajaks esimene november 1922 Eesti vabariigi riigipiirmäärad ja ka Tartu rahulepinguga veebruaris 1920. Siit tulenev küsimus. Kas sel ajal vabadussõjast piirivalve asutamiseni 1922 oli Eesti piir valvamata? Kõigepealt siis esimene dokument, mis reguleerib. Eesti piiri on juba iseseisvusdeklaratsioon, sest seal on üles loetletud need maakonnad. Ja on öeldud, et Eesti, tema mõeldud on etnilistes piirides sõnastatud, on etnograafilistes, aga noh, see on ajastu küsimus. Aga muidugi veebruaris 18 ei jõutud faktiliselt tegelikult ju midagi luua. Ja Eesti riigi ja riigiaparaadi tegelik ülesehitamine algas saalse saksa okupatsioonilõpuga. 11 november 1918. Ja tol ajal ei olnud olemas ei regulaarsõjaväge ega ka mitte politseid ega piirivalvet ja kõik need funktsioonid olid alguses kaitseliidu peal. Ja esimene teadaolev dokument, mis reguleerib siis Eesti piiri valvamist on kaitseliidu ülema päevakäsk number neli, seitsmeteistkümnendast novembrist 1918 selle käsuga siis riigipiir suleti ehk teiste sõnadega piiri üle liikumine kästi võtta valve alla. Ja piirivalve korraldamine tehti ülesandeks piiri maakondade kaitse Liidudele. Kelle allkirja see dokument kannab? See dokument kannab kindralmajor Ernst Põderi allkirja, kes oli sel ajal kaitseliidule. Ja paberil loodi ka kaitseliidu piirivalve peavalitsus. Aga kuna juba 28. novembril algas vabadussõda siis seda faktiliselt luua ei jõutud ja nahka piir muutus rindejooneks. Nüüd. Peale maa piiri on Eestil ka merepiir. Ja kuigi maapiiridel käis sõda, siis merepiirivalvet tegelikult hakati looma. Ja selleks moodustati tee siis juba sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri käskkirjaga 30. jaanuaril 919 merejõudude juhataja alluvuses, rannavalve, side ja päästejaamade valitsus ühendati siis kõik need funktsioonid merel, mis tegelikult mingil määral on ka nagu piirivalvel teatavasti merepääste on ka üks piirivalveülesandeid. Ja selle asutuse etteotsa määrati mereväeleitnant Johannes herm kes peale pikka lahkumist lühikest aega hiljem täitis ka merejõudude aitäh ülesandeid. Ja nüüd Johannes herm mereväe ohvitserina koordineeris kogu tegevust, aga eeskätt juhtis piirivalvet niivõrd-kuivõrd, seda oli tegevust merel. Aga siis, mis toimus juba maismaal rannikul. See allus siis rannavalveülemale kapten Ferdinand Tõnsola. Hiljem ta auastmes tõusis ja tegelikult terve tema karjäär möödus piirivalves. Nii et Eesti piirivalve ikkagi noh, vahepeal küll järjepidevus katkes, aga Wolt sündis peaaegu samaaegselt Eesti riigi muude institutsioonidega. Ja nüüd, mis puutub maa piiri, siis, kui Eesti väed kevadise pealetungi käigus 1919 maikuus võeti teatavasti Pihkva ära ja nii edasi hõivasid või ütleme siis väljad okupeerisid ühe teatud osa Loode-Venemaast, siis tekkis uuesti vajadus maa piiri valvata. Ta ja esialgu kasutati piirivalvurid täna jälle kaitseliitlasi selliste komandeeritud üksustena oma koduvallast. Aga noh, see praktika ei olnud kuigi tõhus ja siis sellepärast 1919. aasta septembris loodi kõikide diviiside staapides piirivalvejaoskonnad ja formeeriti iga diviisi alluvuses, siis piirivalvepataljonid. Millisel joonel asus tollal maismaapiir? Maismaapiir asus, noh, kõige lihtsam on öelda muidugi piki Narva jõge ja mööda siis järvi. Aga mis puutub siis nüüd kagurindesse või tähendab lõunarindesse nii Venemaa suunal kui Läti suunal, siis võib öelda niimoodi, et piirijoon sõltus sellest, kus on rinne. Kui vahepeal rinne lähenes eesti piiridele, siis piirivalvetegevust tõmmata tahapoole. Aga üldiselt alusta sel ajal siiski Eesti ka Tartu rahu piiri ees. Ta oli lükatud nii-öelda eesti etnilisest territooriumist kaugemale. Ja need piirivalvepataljonid siis valvasid piiri, noh, ütleme siis peaaegu vabadussõja lõpuni. Organisatsiooniliselt loodi 28. oktoobril 1919, nii nagu siis nimetati sõjaväeringkonna juhatus ja määrati ametisse sõjaväeringkonna ülem kindral Andres Larka, ka. Võib-olla see termini seletuseks nii palju, et Eestis rakendati tsaariaegseid vene seadusi ja sõjaväeringkond oli Tsaari-Venemaal selline ühik millele Eesti territoorium nagu enam-vähem vastas, nii et kui ütleme kindral Laidoneri tegevust ülemjuhatajana reguleerisid suures osas juba Eesti enda seadusandlikud noh, need volitused, mis talle oli antud ja edasi siis sõjaväeringkonna ülem tegutses suurel tasa tsaariaegsete seadustega, oligi nii, et terve Eesti oli üks sõjaväeringkond, saan selle termini seletuseks võib-olla. Ja siis, esimesel detsembril 1919 loodi siis sellesama sõjaväeringkonna ülema kindral Larka alluvuses piirivalvevalitsus uuesti piirivalvevalitsus ja selle ülemaks määrati kolonel Sigrid binding kes vabadussõjal teatavasti paistis silma. Kui viienda jalaväepolguülem ja need piirivalvepataljonid eraldati, siis diviiside koosseisust nimetati ümber piirikütipataljoni teks, mis on ka tegelikult Tsaari-Venemaa traditsioon. Ja allutati siis piirivalvevalitsusele, nii et tegelikult hakati 1919. aasta lõpus vabadussõja lõpus loova piirivalvet enam-vähem sama skeemi alusel nagu ta 22. aastal taasloodi. Ainult et see töö siis katkes. Kuivõrd vabadussõja järel valdas eesti Poliitilist juhtkonda selline kirglik soov raha säästa ja raha saasta eeskätt siis riigikaitse vates valdkondades, mida seoses võiduka sõja lõpuga hakati väga suure kiiruga ülepeakaela kokku tõmbama ja niimoodi siis aprillis 1920. Jaan Tõnissoni poolt juhitud valitsus otsustaski piirivalve kui iseseisva Lotuse likvideerida kuludele kui hoidmiseks. Ja 26.-ks maiks oli see siis läbi viidud, nagu me näeme ka väga lühike aeg, praktiliselt kuu ajaga likvideeriti piiri kütti, pataljonid anti sõjaväe koosseisu ja tähendab jagati laiali see isikkoosseis teiste väeosade vahel ja piiri valvamine anti siis piiri lähedastele sõjaväeosadele. Et sellest päevast alates Jaan Tõnissoni valitsuse ajal Eestil Puudus piirivalve praktiliselt 26.-ks maiks 1920, piirivalve oli likvideeritud. Vaat siin ongi jälle niisugune tüüpiline näide sellest, et esiteks võib filosofeerida selle ümber, kas piirivalve iseseisva asutusena on vajalik või mittepraktika on näidanud peaaegu kõigis maailma riikides, et on vajalik. Aga peale selle valitsus, kabinet oma istungil tegi paberil sellise otsuse anda üle sõjaväeosadele piiri valvamine. Aga ilmselt ei olnud keegi juurelnud selle üle, mismoodi see tehniliselt toimub. Millised on need väeosad ja mis üldse toimub sõjaväes. Sest sõjaväes toimus samal ajal demobilisatsioon. Demobilisatsioon oli selle otsuse langetamise hetkel pooleli. Demobilisatsioon lõppes juunis 1920 ja selle mõttega, et mehed oleks jaanipäevaks kodus jaanilaupäevaks. See oli nagu selline psühholoogiline poliitiline püüa. Nüüd kellel on vähegi ettekujutust, kuidas toimib sõjaväeorganisatsioon, see teavet tee mobilisatsioon on vähemalt sama pingeline ja keeruline, kas ettevõtmine, kui mobilisatsioon ja nüüd nendesamade väeosade, kellele tuli siis käskkiri võtta üle piiri valvamine oma lõigus nende kaasade kaader tegelaspraktiliselt, ainult sellega kirjutati väljade mobiliseerumist, tunnistusi võeti arvele relvi, mida noh, ladustati, puhastati. Nii et ütleme, esimene kuu aega. Ma ei toimunud väeosades piiri valvamise osas üldse mitte midagi. Võib öelda tõesti, et kuskil 20 kuuendaist maist kuni jaanipäevani Eesti piiri ei valvanud, mitte keegi. Nüüd kui me lähme ajas edasi, siis väeosad muidugi püüdsid anda oma parima. Aga Eesti sõjavägi ise peale tee mobilisatsiooni tõmmati ka, noh, ütleme siis ülemääraselt kokku. Likvideeriti kolmas diviis ja sellega seoses näiteks väeosad Pärnus ja Haapsalus allutati esimese diviisi juhtkonnale, mis asus Narvas. Ja teiseks väeosad jäid tee mobilisatsiooni Ajaks nendesse asupaikadesse, kus nad sõja lõppu hetkel olid. Aga need väeosad olid mobiliseeritud hoopis teistes maakondades, tähendab üheksas jalaväepolk siis veel polkmite rügement asus Narvas, tema reservistide asusid Pärnus. Ja nüüd esimene suur ümberkorraldus, mis hakkas sõjaväes toimuma 21. aasta jaanuaris, kui sõjaaegne ülemjuhataja staabiülem kindralsood sai sõjaministriks, oli see, et väeosad nihutati nendesse asupaikadesse, kus on nende reservistid. Et sõja puhul ei peaks Pärnust Narva vedama reservist. Ja see tähendas siis seda, et kogu sõjaväes toimus suur liikumine, geograafiline liikumine ja kui nüüd üheksas jalaväe rügement oligi hakanud võtma üle piirivalvet Narva jõel, siis õige pea hakkas ta asju pakkima ja ta siirdati Pärnusse. Narva siirdati esimene jalaväe rügement, viies jalaväe rügement viidi Võru Alt, kus ta oli piirivalvel üle Rakveresse. Ja see 1921. aasta läkski väeosad ümberpaigutamise tähe all jäeti ära sügismanööver ja sügismanöövri nii-öelda jaoks eraldatud summadega, paiguta Briti väeosad loogiliselt õigetesse kohtadesse. Ja peale selle toimus veel niisugune väga suur ümberkorraldus. No võib-olla lihtsalt üks, üks väike näide, mis on tüüpiline näiteks kuues jalaväe rügement. Kuues jalaväe rügement oli demobilisatsiooni hetkel Valgas. Siis viidi ta alluvuslikult viienda jalaväerügemendi üheks pataljon, eks staabiga, Võrus. 21. aastal moodustati kuues jalaväe rügement uuesti asukohaga Pärnus. Ja endine kuues rügement moodustas selles kuuenda pataljoni siis kuuenda jalaväerügemendi teise pataljoni moodustas endine üheksas jalaväe rügement, mis toodi üle Narvast. Nii et ühesõnaga, kõik oli nii-öelda tolm on üles löödud ja kõik setis terve selle aasta ja ma julgen väita, et 1921. aastal ka keegi veel piir ei valvanud, bolševike oleks selle kohta öelnud kahjur. Kairos või mitte, aga fakt on see, et seda aspekti tõenäoliselt valitsus ei võtnud oma otsust tehes üldse arvesse. Ja noh, ütleme, teine asi oli veel see, et 1921. aasta märtsis-aprillis saabus esimene kutsealuste sisse kutse väeosadesse ja algas siis üldse sellise rahuaegse tus, süsteemi ehitamine ja kujundamine. Ja selge on see, et aa mingi paarinädalase koolitusega kutsealused ei ole võimelised toimima piirivalvurina. Ja teiseks, kui need kasutada piiril, siis kannatab nende kooli. Väga paha lugu oli veel ka see, et Eestil ei olnud piiri ju üldse välja ehitatud, piir, on ka terve hulk kordoneid valvurite liikumisteid, rääkimata nüüd juba kraavist või okastraadist sellega seoses need meeskonnad, need, kes piiri valvasid, need elasid ka talvel sellistes noh, ütleme siis telkides Muldonnides. Nende toitlustamine oli äärmiselt keeruline, tuli vedada mitukümmend kilomeetrit kuskilt väeosa köögi asukohast sinna piirile, nendele telgis elavatele külmetavatele poistele toitu ja kui rääkida, siis nüüd nagu sellest ülesande ulatusest, mis oli antud siis näiteks staabiga partus olev Ratsarügement mille isikkoosseisus oli üldse kokku umbes 600 meest, pidi valvama piiri Vask tarvast, kuni Lämmijärve tähendab lõpuni tähendab kuni nii öelda Pihkva järveni kogu järvede rand oli Ratsarügemendi valvata 600 mehega, noh, aga 600 meest on muidugi teoreetiline, sest üks osa on pidevalt seotud muude ülesannetega. Nii et kogu järvede randa valvas kõige rohkem paarsada meest. Ja selge on see, et mingisugust probleemi ei olnud noh, üle piiri liikuda, piir mitte ei tilkunud, vaid jooksis sorinal täiesti. Ja see on ka kindlasti üks põhjus, miks kahekümnendat aastat, et algupoolel riigivastane õõnestustegevus nii ulatuslikuks kujunes, praktiliselt ei olnud mingit probleemi tassida sisse relvi, lendlehti trükikodasid või noh, mis tahes. Ja eks esimese detsembrimäss oli no selleks ajaks oli juba muidugi alanud uus piirivalve loomine. Aga ta oli suurelt osalt ikkagi selle tagajärg, et piir vahepeal niimoodi tilkus. Meenutab Eesti vanim Piirivalvur Elmar Suigusaar helisalvestus sügisest 1997. Neil oli üksainukene rida, keerivad oligi. Jäi oli kolm. Üks oli ligi taati. 200 ei taha, oli rida. Seal on 100 meetrit taade, üks rida. Kuule, Jagot korri ja niru. Valve teekonnas oli viis punkti, Kaaba punkti. Enalvestajatjaid Liilu, kulda, hõbedat ja kõigi ahju ikoonific, hõbedat ja riigihhid vastu kõige rohkem piiredust. Söögikraani, kõiki värki. Eestil oli kõiki Välit. Kõigla viisid. Võtke ässivaste spekulandid, spekulantide anti võimalus üks tihumeetrit sisemaale tulla. Sellega, et ja Eesti vabariik dieediga vea hääldulikaga. Ja olen kuulnud ja, ja siis oli see asi nõnda meie jäätee pääl. Enne kui teisipäeval aga nägime soomul, Vene soomusrong tuli meie piiri äärde, Jegor jaama raudteejaam, see oli kolm kilomeetrit piirist eemale. Ja siis tulid sinna, tuli ootama ja peegli taha ja. Jätkab ajaloolane Hannes Walter. 22. aastal siis Konstantin Pätsi juhitud valitsus, siseminister oli seal siis Kaarel Eenpalu või tollal veel Karl Einbund töötas siis välja seaduseelnõu ja riigikogu 30. mail 22 võttis siis vastu seaduse, mille kohaselt taasloodi iseseisev piirivalve siseministri alluvuses. Aga erinevalt paljudest maadest, kus piirivalve allub siseministrile ja on sisuliselt nagu tollipolitsei Eestis, jäi ta sõjaliseks oktoobriks kõik piirivalvurid olid sõjaväelased, nii et ta oli küll siseministri valitsemisalas, aga ta oli sõjaväeline struktuur. Ja piirivalve tegelik ülesehitamine algas siis esimesel novembril, kui esimesel novembril 22 kui kolonelleitnant Hans Kurvits Läti piirivalveülemaks piirivalve komplekteeriti 14 10.-ks märtsiks 1923 ja alustas siis piiri ülevõtmist, sajab osadelt. Ja siis muidugi loodi ka piirivalvurite koolitamise süsteem, kas või noh, piirivalvekoer, kasvatus ja, ja kogu selline spetsiifiline õpe, programm mis siis piirivalvet nii-öelda eristab sõjaväest või võiks öelda nii, et piirivalvuritel oli sõjaväelase ettevalmistus ja lisaks sellele veel spetsiifiline piirivalvur ettevalmistus. Ja kui me vaatame piirivalve arengut, siis üks selge märk kuidas asjad edasi läksid, on see, et esialgne piirivalve koosseis oli umbes 2000 meest. Eesti vabariigi sõjaeelse ajaloo lõpuks kolmekümneaastate teiseks pooleks oli piirivalve kahanenud umbes 1000 meheni, aga tegi ära täpsemini 860 meest kuulus Eesti piirivalve, tegeleda samade, aga no kindlasti palju suurema töö, noh muidugi tehniline varustatus ja kõik kümneid kortereid oli ehitatud, valveteid, sidesüsteem paranenud ja kõik, aga fakt on siiski see, et 22.-st aastast võime siis rääkida Eesti piiri sisulisest valvamisest. Nii, missugused olid piirivalveülesanded, mida ta piiril pidi jälgima? No piirivalve piirivalvel olid sellised tänapäeval on moodne sõna, oli multifunktsionaalne. Piirivalvel olid loomulikult eeskätt, et piirivalveülesandeks oli eeskätt see, et takistada nagu tollal viisakalt öeldi, loata üle piirikäimist, piiririkkumisi ja peale selle oli piirivalvel niisugustes piiriületuspunktides, kus liiklus oli väiksem, väikestes sadamates ka tolli õigused ja, ja funktsioonid. Minu politseinikust vanaisa rääkis väga hea loo kunagi Ruhnu saare konstaablist, Ruhnu saare konstaabel oli samaaegselt, et kohaliku piirivalve ülem kordoni ülema õigustes siis kohaliku tollipunkti ülem. Siis oli ta veel ka mingi kas lootsi või majakavahiülesannetes ja too mees, kelle nime ma ei mäleta, olevat omanud ka kõiki neid mundreid kapis, tähendab nii, et vastavalt funktsioonile oli ta siis vahetanud mundrit. Aga muidugi piirivalvetöö sisu oli Eestimaa piiril ja mere piiril või maapiiridel ja mere piiril tegelikult erinev. Idapiiril oli ikkagi eeskätt poliitiliselt ohtliku elemendi üle piiri liikumise takistamine. Läti piiril oli see eeskätt salakaubaveo takistamine. Ja muide, see on päris huvitav, mida siis üle Läti piiri püüti tuua. Lätist Eestisse püüti tuua mänguasju, jalatseid oli kõige suurem kategooria Eestist püüdile, diviia, eeskätt maiustusi, šokolaadi sedalaadi. Muidugi seal oli ka väga palju juhuslikku, aga kui need suuremaid protsente vaadata merepiiril kuni Soome keeluseaduse lõpuni või ütleme, vähemalt 20-le Nendel aastatel oli muidugi piiritusevedu, oli see kõige-kõige suurem tööülesanne. Helilint Eesti raadio arhiivist Voldemar Sander lendur meremees ja piiritusepaadimootorist. Ja kui me hakkame mõtlema seda, mis võimaldas seda salakauba, miks inimese tegi siis muidugi üksainuke vastus saab olla raha. Siin jumala alguses, Eestil oli palju kartuleid sealgi Pirituseks ja seda pole kusagile panna. Ja nii kui jumala arvusse Soome tegi olles ei, peale seda sõja lõppu keeluseaduse ja nüüd doonori kuiv ja jäänutes muidugi esipõlle oma kauba kuskile panna. See eksport Piritus maksis Eesti eksportööridele 28 senti liiter. Samal ajal. Monopol, mis müüs inimestele riigi monopol, maksis pirita liiter pudeliga koos viis kuni 10 senti, see oli küllaltki suur vahe teenises, mis ahvatles juba igav. Ühtegi natuke, me, kelle osas ja rahanumbreid tundis, et siit võid teenida mitugi zoomi hakata pidama vaid ka Eestisse. Ladu oli naissaarel, seal oli 20 viirides nõud ja sealt tuli võtta, iga mees võis oma raha eest saada, nii põllu piiramatu rubla tahtis. Muidugi tingimus oli see, et ta seda siis lahi luul. Ja Eesti muidugi kalapaatide kiirpaati sel ajal veel ei tuntud. VTA SRS Kalabaadisele väike Vikstrom mootor sees, iga mees tunnistada vändast, keeras mootor käima, raha oli. Tuli võttis lassi naisele peale, läks. Aga siiski hakkas aja jooksul Soome toll märkima seda salakauplega tilgub sajeviiniga. Joobnud mehi on tänaval ja Viru rüübiduradiga Sirje ohtrasti hakkasid kontrollima rohkem ja tihedamalt. Noh, see on ju elus. Kui tehakse rahvaga, siis varas leiab selle abinõuga, kuidas lahti võtta viinavedajaid, leidikaadinov, tech'i torpeedo, et kalapaadiga viijanil laest ei hakka seda asja uputama, kui toll tuleb peale trehvad, see võtab aega. Aga torpeedo teda Veedi paadi järele. Ja esimesed ideaalse torpeedo leiutajad olid Viinistu mehed. Tehti vasevalust, valati kuue 70 meetri pikkune ja nii kui harilik turbidurna. See oli kahes tükis koos vasevalu ja kabuuri tee võida patarei tõenäoliselt enam ei ole. Tseežistreista ülemise pinna lihvitajad. Kui tal oli kõrval külje pealt pugemise luuk, nii et paras niukene, kõhna muidu mees sai luugist sisse, arvestades sellega, et need 20 piirides nõud imalus, parasi lükatakse sisse Jezdovitakse ja siis muidugi viiakse kallale, seal võeti selle välja alguses mõeli küll nii puhas piiritu sisse panna ja välja pumbata, aga et Soome rannas need pumpasid pannes rõhus tüliiol jääd hiljem balled nõudmannisena sisse, daalil mootorpaadi järel seal kalapaat vedas, muidu kala vali kiirus 12 või 13 14 miili torpeedo, järedalistkümnemiiri, torpeedo, inspektiivsed, iva, kisugi Natikvee vina alla. Ja toll oligi lähedale, siis muidugi võttis kirv reisile. Schlektoogatki sele vaieri ja torpeedoõppus. Paren torpeedo kaotades ei olnud, kui pärast taadio kõik konfiskeeritakse. Toll sõitis ligi. Muidu sellega arvestati sissekukkumisi olnud, kuid ühel ilusal päeval ööl õieti läksid jälle Lähevad torpeeduga kalapaat veab eest ja saivadiga Soome rannikut oli vees, ei vaja. Äkki toll nagu merepõhjas kerkis kõrvale? No ei ole midagi muud teha. Janit lakid kaunis, nii ütlemis kolme-neljateistkümnese kiirusega võrdlemistuge paat oli mootor ja Cervestil otsale Ani torpeedo, nagu täit jooki seal vee järele nüüd otsa lahti sai, kargas, esines otsaga tagument, raskem kargas ülesse ja hakkasin seal vee sees käima, üles ja alla. Imeloom. Tollimehed vaatasid, ehmatasid kuuvalgel siia väikese vask ilusasti seal ja hakkasid ümber sõitma ja Bergele käisid seal ringi selle poisi Pugavama panime tolli seda torpeedod vaatama ja mis asi see nüüd on, mis seal käib, sumps homseid üles-alla läigib seal hirmsasti ja sel ajal kui ta seda vaatas, põhisaid vihkas seda veidramaks hirma raha, midagi vist 50000 eesti markamissilarmid oleks maksma hirmul mäleson. Ja sinnapaika see on praegu vist Soome tollimuuseumis. Kas igal pool maailmas on piirivalve siseministeeriumi haldusalas või ei? Miks miks on meil piirivalve, oli meil piirivalve ja on tänaseni piirivalve siseministeeriumi halduses? Tähendab, meil ja mitmel pool mujal lähtuks sellest funktsioonist, et piirivalvetööd piiril jätkab politsei tähendab nende salakaubavedajatega piiririkkujatega nad siis poliitilised või mistahes piirivalve viib läbi esialgse juurdluse, annavad üle politseile ja et see ei oleks kahe ministeeriumi või kahe haldusalavaheline, et ei oleks ametkondliku barjääri, siis on väga paljudes maades peetud otstarbekaks, et seal sama kõrgema juhtimise all. Aga see oleneb piirivalvefunktsioonist, sest et on ka maid, kus nad on näiteks rahandusministeeriumi all. Ja lühikest aega oli ka Eestis jah, oli ka Eestis ja, ja, ja kui ma õieti mäletan, siis Itaalias vist piirivalvenimi on kordi ja finantsvõi midagi sellist, tähendab nad ongi, nad ongi rahandusministeeriumi alluvuses ja kui piirivalvel noh, sellist nagu militaarset funktsiooni sõja ajal ei ole ette nähtud. Väikestes riikides nagu Soome või Eesti on piirivalve sõja puhul ka katteväeosade esimene liin, esimene joon, aga noh, suurtes riikides tihtipeale on piirivalve lihtsalt riigi majanduslike huvide kaitsja ja talle sõjaaegset ülesannet ei ole ette nähtud, seda hakkab täitma siis juba sõjavägi, piirivalvurid, tsiviilametnikud, nii et see väga palju oleneb ka, millise maaga ja, ja missuguste ülesannetega seal seotud. Aga esimene põhjendus on just see, et piirivalve on see esimene liin, kelle puhul avastatud kuriteod või võimalikud kuriteod antakse üle politsei juurdlusele ja nad on siis nii-öelda ühes alluvuses. Aga loomulikult, et juba kolmekümnendatel aastatel näiteks ka võrdlemisi laialdaseks muutus see, et Eesti väikesadamaid külastasid välismaa turistid jahtlaevadega ja, ja mootorpaatidega ja piirivalvetöö muutus üha enam ka, kuidas öelda piirivalvepidi olema Eesti vabariigi visiitkaart ka positiivses mõttes, kuidas mõõta ainult takistama kurikaelte üle piirikäimist, vaid suhtlema välismaalastega lahendama väikesadamatest, nagu ma ütlesin, tollipassi kõiki neid küsimusi ja sellega seoses ka kaadrikoolitus ja kaadrivalik muidugi muutus, piirivalvur pidi olema üha enam intellektuaalkeeli oskav inimene. Ja noh, mis puutub kaadri komplekteerimise, siis piirivalves ei olnud ajateenijaid, piirivalvesse võeti ainult need, kes olid sõjaväeteenistuses ajateenistuse läbinud ja nii-öelda üle ajateenijad, nii et siis vähemalt seersandilt ja, ja allohvitserid siis reakoosseisuks palgalised, kutselise kutselised palgalised ja ja piirivalve kõrgem juhtkond. Kindralmajor Kurvitz oli praktiliselt terve iseseisvuse aja piirivalveülem ja asetäitjaks kolonel Engva. Ja vallas 39. aastal toimus siis niisugune noh, juhtkonna vahetus, tähendab, kolonel Paul sai piirivalveülemaks. Aga kui vaadata näiteks piirivalve, kui mõelda, kui väike on piirivalve koosseis vaata piirivalveosa ütleme sõjaväeliste spordivõistluste, laskevõistluste, kõrgemasse sõjakooli vastu võetud ohvitseride, nii statistikast, siis võib öelda, et piirivalve oli relvastatud jõudude eliit päris kindlasti 30 aasta teisel poolel päris kindlasti. Nii et see piirivalve, mis tolleks ajaks oli loodud, oli tõesti maailmatasemel piirivalve. Aga kui nüüd vaadata seda juhtkonda, mis oli siis ajavahemikus 23 40 siis piirivalve koosseis oli küllaltki püsiv, tähendab suhteliselt pikka aega täitsid mehed oma ametiülesandeid. Noh, ütleme 23. aastal paika pandud meestest oli kuni 40. aastani paigal Narva jaoskonna ülem Aleksander Silvet kolonel. Siis väga pikka aega, näiteks Peipsi jaoskonna ülem kolonelleitnant Särev oli 24 kuni 34 ja nii, et seal niisugusta erilist kaadri voolavust või seda ei, ei ei saa öelda, sest et kuigi piirivalveohvitserid viibisid aeg-ajalt väeosades rivi staaži, et ei tekiks mitte aru saamist ja nii-öelda kahte ohvitser konda, siis teiselt poolt pikaaegne töötamine piirivalves oli siiski obliga toonasest, see on spetsiifiliste ülesannete organisatsioon. Ja noh, kui me vaatame siin nende nii-öelda vabadussõjaaegset tausta, siis veel 40. aastal oli piirivalve tippjuhtkonna hulgast üle pooltel meestel vabadusrist, nii et nad on ikkagi mingil määral valik meeskond. Kas sellest võiks ühtlasi teha järeldused? Algne valik oli hea valik, kui paljud kindlasti kindlasti oli, aga fakt on ka see, et piirivalvesse no tõepoolest valiti mehi juba, selge on see, et poliitiline, ustav, mis pidi olema väljaspool kahtlust loomulikult kogu eesti ohvitser korpuse osas, aga, aga piirivalve osas eriti ja teiseks muidugi ka noh, kuidas öelda, kõikvõimalikud eluviisid, no piirivalveohvitser või ütleme seal jaoskonna või kordoni ülem koli teada, varastame hasartmängijad ära suured võlad, siis oli ta potentsiaalne oht, eks ole, napsu võtmisest ma räägingi. Nii et piirivalveohvitser kontori tõesti valik, valik, meeskond. Kas oleks väga raske küsimus anda väike ülevaade tehnilise varustatuse kohta mis oli olemas, kuidas see piir oli tehniliselt kaitsta? Laida piir, nagu me teame, oli kaitstud maa piir kogu ulatuses okostaabiga. Kahjuks ei saa raadio kaudu pilte näidata, mul on päris huvitav pildid kahekümnete aastate keskpaigast tähendab peale esimest detsembrit, kus teisel pool traataeda toimub punalippudega meeleavaldus protestimaks verise eesti kodanluse hirmutegude vastu. Mida Eesti poolelt siis uudistavad. Meie piirivalvurid? Meenutab piirivalvuri perest pärit Kaljo West Ma mäletan aegu, kus ma olin Komarovka piiri veel laps, küll aga mäletan, et novembripühade ajal maipühade ajal inimesed käisid piires vaatamas, mis toimub teiselt poolt piiri, sest tavapäevadel ei olnud sealt kunagi ühtegi inimest näha pääle siis selle raudtee juures oleva piirivalveputka ja siis nende vene piirivalvurite, aga nendeks pühadeks ehitati sinna suured tribüünid ja auväravad ja aeti kusagilt rahvas Peeti seal miitinguid, tantsiti, lauldi, räägiti oma suurtest saavutustest ja kõik need valjuhääldajad oli pööratud siis Eesti vabariigi poole ja see oli päris niisugune lõbus etendus meie inimestele. Nad elasid seda tantsu ja laulu ja seda juttu kaalsel naersid ja rääkisid oma jutt. Kuid nüüd, 39. aastal, kui siis see tegelikult see armee meile sisse tungis ja Narva linn. No võib-olla mõnede arvates oli vaid vene piirilähedane ja vene päritoluga inimesi elasel vene nimedega inimesi. Et siis me tõesti nüüd võib-olla kohtasime niisugust rõõmust elevust, et ometi naarsed tulid ja meie ning seda tõesti ei olnud, see oli päris kurb kurb sündmus ja kõik tajusid, et midagi on. No väga jäädavalt läinud. Jätkab ajaloolane Hannes Walter. Nõukogude liidus ju teatavasti Nõukogude Liidu poolne piiririba puhastama do hermeetiliselt suleti piirilise puhastati inimestest elanikkonnast, nii et isegi selliseid etendus jäi, ei lastud enam teha piiri ääres. Aga mis puutub tehnilisse varustusse, siis noh, Eesti piirivalvel oli, oli üks suurem piirivalvelaev Ko ja hulgaliselt mootorpaate kaatreid, nagu nüüd öeldakse. Ja maa piiril jõuti lõpuks ka muretseda, siis Peipsi järvele talveks mootorsaal tähendab pärast seda, kui oli juhtunud need traagilised sündmused meie piirivalvuritega, kes Nõukogude pole nõukogude piirivalve või NKVD-s, on ükskõik, need oli ühe ühe ülemjuhatuse all tapeti ja siis tiriti Vene poolele näitamaks, nagu see oleks piiririkkumine olnud 1930 88. Jah, talvele. Aga üldiselt, eks piirivalvur ikkagi, põhiliselt tol ajal valvas piiri jala kahemeheline patrull ja piirivalve tähtsaim tehniline vahend oli koer. Seda, mida me nüüd nimetame seiresüsteemiks loomulikult ei olnud, tähendab mingisugust selliseid tehnilisi vahendeid ei olnud, küll aga oli siis nii-öelda visuaalne vaatlus, seda piiri olid need vaatlustornid, millega sai küllaltki suurt ala jälgida. Ka see on muuseas päris huvitav arhitektuuriline võrdlus. On näha fotode peal meie ja teispool piiri olevad vaatlustornid, mis on mõnevõrra erinevad kvaliteedilt ja tasemelt arhitektuuriarhitektuuril ja just aga. Ma arvan, et üks tähtsamaid asju, mis piirivalvel siiski õnnestus noh, realiseerida oli koosneva elanikkonnaga. Sest ega on neid mehi 802000 või 2800 ikkagi ei ole võimalik panna mees mehe kõrvale käest kinni piirile seisma ja kui kohalik elanikkond on meelestatud vaenulikult ja kui ta ei tee piirivalvega koostööd, siis piirivalve tegevus on äärmiselt raskendatud ja näiteks meie rannakülades piirituse vedamise buumi ajal see üldiselt nii oli koerad haukusid piirivalvuri või politseiniku peale, muidu oli külas vaidlema, kus aga kui ühest otsast hakkas koerte haukumine läks edasi, see oli teada, et see on võimuesindaja aga 30.-teks aastateks, see kõik muu tähendab niisuguse visa tööga kohtumistega ja eeskujuga piirivalve suutis, suutis luua tiheda kontakti elanikkonnaga ja ja noh, loomulikult ka kaitseliiduga, mis kohapeal oli ma mõtlen elanikkonnaga kõige laiemas mõttes ja, ja ma arvan, et see oli ikkagi noh, võib-olla, et kogu selle edu kõige tähtsam alus. Kuuldud saates meie riik rääkis Eesti piirivalvest esimese iseseisvuse aastatel ajaloolane Hannes Walter.