On laupäev eetris on kultuuriga ja tänases saates hiljuti ilmus Mart Kivastiku debüütromaan Vietnami retsept. Saates saavad sõna Mart Kivastik ja näitleja ning lavastaja Hendrik Toompere juunior. Permis toimus rahvusvaheline festival, kus muuhulgas esietendus ka lavakunstikooli 26. lennu esimene diplomilavastus. Tiit Ojasoo pedagoogiline poeem, mille Eesti esietendus ongi juba täna õhtul NO teatris. Permis viibis ka lavastaja ning õppejõud Anne Türnpu, kes nädala jooksul üles tähendatud märkmeid eetris vahendab. Sügis on kinno toonud palju Eesti filme. Seitsmendal oktoobril esilinastus Lõuna-Koreas tusani filmifestivalil Heleri Saariku film. Kõik muusikud on kaabakad. Riina Maidre neeru urte, mis varsti saab ka oma Eesti esilinastuse sõpruse kinos. Filmis räägin režissööri ja stsenaristi, Heleri Saarikuga. Kuidas? Stsenaariumid hakkasid kirjutama millestki teemavalik tulenes mulle hästi meeldis Lotte, Jürjendali muusika, see oli selline aeg, kus ma ise ka kuidagi olin selles muusikamaailmas nii sees, et see tundus loogiline. Ja mul oli vist juba kaks aastat varem isegi see pealkiri juba olemas, et midagi sellist võiks teha, et ta natukene Ida-Eesti muusikategelasi nahutada. Aga tegelikult see film muidugi ei räägi sellest, et see on ikkagi selline Trovod treeriv ja selline naljaga pooleks pealkiri, et sellest, ma arvan, saavad kõik aru. Sa ütlesid enne seda linastust, mida mina nägin, et sa oled muusikutega läbi rääkinud ja nad on kõik selle pealkirjaga nõus. See film on sellises unenäolise sõitmest tehtud mingis mõttes. Kas tänapäeva eesti muusikaskeene vastab sellele filmile või kui palju seal on sellist fiktsiooni eis elanikke ka palju fiktsiooni ja ega see ei räägi ainult muusikutest, et mulle endale meeldib hästi öelda kogu aeg, et jah, et kõik muusikud on kaabakad, aga et kõik filmiinimesed on lurjused issand, minu arust veel hullem sõna, et ühesõnaga nii. Aga eks muidugi on seal tõetera sees ja muidugi üks osa Eesti nii-öelda muusikas geenest on täitsa ligilähedane sellele, millest see film räägib ja kuidas see film räägib. Aga loomulikult see on ikka väga suur üldistus. Loomulikult on teistsuguseid muusikuid, on muusikuid, kes teevad väga palju tööd ja kes ei ole nii-öelda oma fookust kaotanud ja ei, laaberdab ringi ja ei kulutama energiat tühja-tähja peale. Aga kuna see Eesti popmuusikas noh, ma ei saa ka nii kurjalt öeldes, oleks nagu ebaaus. Aga päris palju. Praegu ma seda filmi kirjutasin, oli populaarne, selline muusika oli selline maneristlik või väline, pooleli palju tähtsam kui see, mis see muusika on. Nüüd see õnneks hakkab muutuma juba, juba on muutunud ka, aga tollel hetkel, et noh, nagu öeldakse, et filmid on alati natuke ajast maas, kui on ideed, on õhus, siis teatri sünnib kiiremini, et ta sünnib paari kuuga või poole ühe aastaga, aga filmiga no mina tegin seda filmi peaaegu kaks aastat. Eks ta natuke sellist minevikust räägib, aga samas oma mingisugune ajastatu dokumentaalsus on seal sees olemas. Mis meedium on film sinu jaoks või mida sa läbi filmi püüda või saavutada tahad, kuna ma olen filmitegija, siis ma olen filmiusku ikka täielikult minu kadunud õpetaja, mentor Jüri Sillart ütles alati, et sul saab olla ainult üks filmijumal ja nii on jah, et isegi oma teatrite õpin ja isegi mul täitsa huvitav on siin koolis. Aga ikkagi ma arvan, et ma jään seda filmi jumalat selles mõttes teenima. Et mulle tundub, et film on selles mõttes hästi aus meedium. Et esiteks, kui me võtame filmitegija, siis filmitegija teeb oma filmi, nagu ma varem ütlesin, juba kaks aastat või viis aastat või, või koguni 10 aastat. Ja see on selge, et sellele seal kasvab inimesena koos selle filmiga ja alati võib ikkagi kindel olla, kui me räägime filmikunstist, mitte mitte siis nendest kommertsfilmidest. Et kui sa lähed ikkagi kinno mingit filmi vaatamisest teatava tõetunnetus ja sa saad sealt kätte ja teatava siiruse või teatava sellise elunägemuse, mis on ikkagi väga aus. Seal on väga tähtis ja teisipidi ka näiteks näitlejate mõttes, see on kummaline, ega ma ise ka seda varem ei teadnud, aga kui ma nüüd seda filmi lavastasin siis ma avastasin selliseid asju, et filmis on ikka väga palju sellist müstilist ja seletamatut. Öeldakse, et kinolina reedab kõik. Ja see on hästi kummaline, et mõnikord tõesti näitlejate puhul kuigi arvatakse, et hea näitleja suudab näidelda kõike, suudab transformeeruda ühel päeval mängida kuningannat ja teisel päeval mängida kerioosteks. Aga kinos ei ole päris nii. See film, kõik muusikud on kaabakad, jättis vaadates küllaltki isikliku mulje, aga mitte autobiograafilises mõttes, vaid võib-olla sellest samast siiruse või aususe mõttes, mida sa enne kirjeldasid. Ja kui see protsess kestis kaks aastat, siis kas oskad niimoodi öelda, milliste lahendusteni või milliste mõttekäikude nii sa ise selle filmiga kasvada sa oled jõudnud. Ja see film ei ole autobiograafiline ja on ka kõige suurem avastus, milleni ma võib-olla jõudsin, on see, et jälle ma tsiteerin JÜRI Sillartit. Kui kasutada, et tuua tema pilti nii-öelda kuulajate ette, siis ta laius kogu aeg, et film on kollektiivne kunst, film on kollektiivne kunst ja ma arvan, et ma selles mõttes mul vedas, et ma jõudsin selle filmi tegemise käigus sellele arusaamisele, et missugune võib olla kollektiivne kunstfilmi tegemise juures. Sest alati see ei õnnestu seekord mul hästi vedas, sellepärast et me tõelises plaanis inimestega klappisime väga-väga hästi nii näitlejate kui ka oma meeskonnaga, et operaator Erik Põllumaa ja ja kunstnik Kristina Lõuk ja monteerija Jaak kollina, kas on kõik mu head sõbrad ka, et me ikkagi väga-väga palju toetasime ja nii-öelda kõndisime 11 minema järjest pöörasemaks? Ühesõnaga Meie rõõm, et kui kõik ikkagi panustavad oma ideid, et siis sünnib midagi täiesti uut ja, ja sellist, mida ütleme mina, režissööri ja stsenaristina isegi ei suudaks ette kujutada. Et see lihtsalt kogemuse rikastab hästi palju nii mind kui režissööri kui ka mind kui inimest, et see oli kihvt. Aga selle autobiograafiaga, niiet et see oli jälle omamoodi kihvt, et me oleme tagantjärele arutanud näiteks koos Riina Maidre helinadisti Lotte, Jürjendali ja minu, vaat selline nagu nelik. Me oleme arutanud, et huvitav, et kelle autobiograafia see siis on. Ja eks vastus ole lihtsalt see, et eks kõik on oma selliste autobiograafiat või sedasama siirust võib-olla sinna nii palju sisse pannud, et sealt on hoopis midagi muud. Sündinud. Su film jõudis enne Eestis esilinastumist juba filmifestivalile pusanis. See sattus sinna niimoodi, et oli kõigepealt üks filmifestival Karlovy Varys. Jaa, Tristan Priimägi lihtsalt andis ühe pooliku versiooni Nonii. Sellele nii-öelda programmi koostajale. Meeldis film ja ta leidis, et see on kuidagi selline eriline ja teistsugune. Aga see, mis tagasisidet ma sealt festivalilt sainet üks asi oligi see, et hästi palju pärast seda filmi vaatamist kordati seda, et, et see on selles mõttes hästi eriline, et nad ei ole näinud sellist asja varem, mis minu jaoks oli suur üllatus, sellepärast et kui vaadata natukene ütleme, aasia muusika videosid või või sellist visuaalset kasvõi reklaami tänavatel või telesaated, et siis nad on alati meie jaoks nii härrased, et siis mulle kuidagi tundus, et no kuidas see film siis nüüd nii eriline on või teistsugune, aga muidugi mul on hea meel, et nad seda ütlesid. Aga see, et see sinna festivalile läks enne seda, kui Eestis on esilinastus, siis see on muidugi ühtpidi väga tore. Aga teistpidi on see ikkagi natuke tobe ka. Mind ennast häirib see, et Eestis, kui režissöör teeb ühe sellise kunstilise taotlusega filmi, siis ta ei saagi seda enne Eestis välja tuua üldse, kui see peab olema lained kuskil festivalil ja see on minu arust natukene vägivaldne kõigile Eesti filmitegijatel on lihtsalt niivõrd suur hirm oma kunsti silma nii-öelda välja tuua enne, kui nad ei ole saanud välismaalt mingisugust tunnustust. Mina täpselt samamoodi. Ma ei oleks julgenud seda filmi näidata Eestis lihtsalt tühjalt kohalt, sest tean, et see oleks lihtsalt maha tehtud, sest see on teistsugune. Ja ta on omamoodi selline valge vares ja ega kõik filmid ei peagi kõigile meeldima. Võib-olla näitab midagi meie ühiskonna kohta mitte just seda meeldivamat poolt, et miks mitte olla innovatiivne või miks mitte olla teistsugune. Miks peab kõik olema selline vana ja turvaline ja miks hinnatakse korraliku käsitööoskusi rohkem kui uuenduslikust või julgust katsetada? Eriti selles kontekstis, et kui ikkagi vaadata maailma kina ja vaadata filme, mis on mujal maailmas tehtud 40 aastat tagasi, siis. Meil ei ole endiselt selliseid filme tehtud ja minul tekib ikka päris suur nagu kurbus sellega seoses. Et kui ma rääkisin seal festivalil Rotterdami filmifestivali asutaja, kes käis ka minu filmi vaatamas, tema ütles sellised lauset, et mul hakkas eestist täitsa kahju ja ta mõtles selle all just seda, et pidi polegi midagi parata, et me oma probleemistikuga oma filmikunstiga. Me olemegi ülejäänud Euroopast ikka väga ajast maas olema. Ja sinna pole midagi teha ka teisipidi me ikkagi peaksime endale aru andma, et me oleme üks väiksemaid rahvaid isegi mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas, kellel on oma filmikunst ja minu arvestan äärmiselt vastutustundetu seda filmikunsti niimoodi materdada. Kuidagi allutakse sellele survele, et Eesti film peab olema selline turvaline. Ja see peab meeldima paljudele inimestele, mis on äärmiselt tobe, sellepärast et ma rääkisin seal festivalil ühe Šveitsi lavastaja Francisco kollaga kellel just ilmus dokumentaalfilme, siis ma küsisin, et palju siis sa ootad oma filmile publikut, ütle maksimum, et mis sa arvad, et mis inimesed võiksid tulla heal juhul. Ja siis ta ütles 20000. Ma küsisin, kas sa teed nalja 20000 ainult Šveitsis riigis, kus inimestel on raha ja et üldse käia kinos ja ka aega või et elustandardit on hoopis teised. Aga et meie riigis meil siin kui ikka 30000 ei tule, et siis on ikka väga halvasti. Ja see on lihtsalt, arvestades seda, et meie Eesti inimesi üldse on kuskil 800000 ringis, et siis mida me ootame, mis või kes need standardid on üldse paika pannud ja miks filmikriitikud nende standardite järgi üldse käituvad kellena sa näed selle oma filmi publikut, olgu siis Eestis või välismaal, on äärmiselt tore, kui see jõuab välismaa festivalidele ja ka ja ka rahvusvaheliselt see leiab kokkupuutepunkte. Aga mõeldud on see ikka meie oma kreemidest kõnelema. Et ma olen mõelnud sellist asja, et kes võiks filmi vaatama minna, et seda võiksid minna vaatama, et kõik need noored, kes tahavad nii-öelda saada superstaariks, mis on meil siin Eestis väga populaarne juba mitmendat aastat. Nende vanemad võiksid kindlasti minna seda filmima, vaata ma, et nad teaksid, aga samuti ainult muusikuid või kunstiinimesed või filmiinimesed või teatriinimesed vaid kõik, kes tegelevad Eestis ettevõtlusega ja ettevõtlusega, tegelevad Eestis kõik inimesed, sellepärast me kõik peame olema ettevõtjad. Et võib-olla see natukene see film annab ka sellist kergendust või, või kergemeelsemad suhtumist nendesse raskustesse, milles me hetkel kõik koos oleme. Sel sügisel võeti lavakunstikooli vastu uus kursus, magistrante teatrilavastajaid ja filmirežissöör viimaste hulgas ka Heleri saarik. Lavakunstikooli praegune juhataja on aga lavastaja Peeter Raudsep, kellelt küsisin muljeid Saariku filmi kohta. Ta on täiesti klassikaline andeka inimese esimene film selles suhtes, et ja et inimene instinktiivselt tunneb omastiižijat, kui me sisuliselt mõtlen, millest see film on, siis minu meelest see on selline Ühe põlvkonna identiteediotsingud ühel sellisel väikesel kapitalistlikud maal, kes püüavad seda identiteeti otsida läbi kunsti ja läbi vastandumise. Mul on endal tunne, et selle noore põlvkonnaga niimoodi, et, et väga palju seda vastandumist on neile nagu pealesunnitud, sest et see vastandumine on see, mis kapitalismis ka müüb nagu seksuaalsus, see, et nad selle nagu rongis on selle vastandumise vangis. See kohati tuleb ka välja, sest et noh, kõige sümpaatsemad selles filmis on selle peategelase Leila stseenid endast vanemate inimestega seal Jelena Skulskaja, aga seal kui seal mingi selline luuletuste lugemine ja siis ta seal ühe vana väsinud mehe juures, kes talle teoloogiat räägib, seal seal ahaa, et ta nagu otsib sellest oma supp, kultuuri, väiksest kastikesest väljapääsu, mingisugust positiivset lahendust asjadele. Mingisuguse sellise Plavuurikkuse ja sellise kaamera liikumisega kõigega kuidagi kodaari esimesed filmid tulid mulle meelde seal viimsel hingetõmbel ja siis hull PRO ja kuigi andnud keegi teine, võib öelda, et noh, et kuidas, kuidas see on hoopis teine maastik mulle see, kuidas püütud seda lugu jutustada läbi teatud sellise võõrituse ja just selle, et mulle ei anta kätte mingisugust ühtset süžeed, väga. See kõik nagu meenutas seda maailma. Kuna minu põlvkond on nagu saanud nagu sellist kahte režiimi tunda. Ja mingitpidi. Me oleme ikkagi elanud selle hetke oma elus, kus on aru saada, et ükski ühiskondlik režiim pole lõplik, see muutus lihtsalt. Aga praegu elavad minu meelest noored selles aru saada saamises, et selline ühiskondlik kord, mis meid praegu ümbritseb, et siia see ongi nii et symbol siia pole mitte midagi parata ja seetõttu nagu kurb, et inimesed justkui löövad käega, et noh, nii peabki olema ja ja polegi muud võimalust, et kas sa nagu oled edukas võivad luuser selle süsteemi raames. Ma loodan, et see põlvkond jõuab ka selleni, et nad saavad aru, et ühiskonna muutmine on nende võimuses. Saak. Mart Kivastikul ilmus äsja romaan Vietnami retsept Vietnamist kirjutamisest Mardiga kõnelemegi. Katkendi raamatust loeb Hendrik toompere juunior. Kell hakkas üheksa saama, nii et linnas oli kaunis pime. Linna servas paistsid tumedat ähmased mäed kesklinna poolt kumas valgust ja nagu arvata oligi, oli külm. Külm selles mõttes, et umbes 17. Merelinn oli täielikus pimeduses seal koonutasite jäädes üpris mitte prantslaslikud lobudikud. Tundus, et nende hotell oli esimesi kinnisvarapääsukesi oma kvartalis. Vietnami pimedusega oli poiss juba harjunud, see ei tundunud ohtlik, ainult lompi võis astuda. Kodustele pimedus ei meeldinud, sest kunagi ei võinud teada. Aga võib-olla ta lihtsalt ei tundnud Vietnami. Ta oli kuulnud, et neil, kes ei oska halba karta ei juhtu midagi, sest neid kaitseb teadmatuse aura. Lühikese sõidu järel umbes paar kilomeetrit, jõudsid nad kesklinna suurele turuplatsile. Inimesi oli seal üsna vähe, kuigi ööturud olid avatud. Poiss oleks eelistanud siia jääda. Ta tundis end ümberkasvanuna nagunil solderson, kes oli algul paha, aga haned õpetasid, et tuleb olla hea mitte süüa saia, vaid minna sööma turgudele, mis olid väga odavad ja heade söökidega nagu äsjane, oo. Aga dong. Sindrinahk kavatses poisi ümberkasvatamist plaanidesse olulisi kärpeid teha. Firma tong ja sorry. IIZI Raider firma toongi. Dong oli neile ette näinud noobli söögivalgetel linadega restoranis kohe turgude lähedal. Dong peatas oma Honda, juhatas poisi restorani, mis tõepoolest oligi nii euroopalikku, ei lubatud ning küünaldega. See oli peaaegu inimtühi tundus eurooplased õieti, prantslased olid küll ta alati valmis ehitanud, aga seejärel linna hüljanud. Kohalikud aga ei tundnud seal end nii mugavalt. Võikus natsid huvitasid. Turistid pidid vist kastanid tulest välja tooma, aga praegu ei olnud neid ka, kuigi lauliblanet lubas, et neid on murdu. Vaid kaks kohalikku tüüpi istus laua taga ja limpsida küünlavalgel riisiviinaküünlad. Küünal oleks aga ka kogu mööbel helkis nagu mehhiko seebis, kus objektiiv on võiga kokku tehtud. Läikivad, lakitud pruunid, suured pehmed toolid, lakitud pruun laud. Poisse raatsinud oma pidulike teksadega esialgu istudagi. Kartis, et paneb hiilgusele põntsu. No Eeelloks tahaksin kaardistada sinu Vietnami reisid, ma saan aru, et sa oled seal palju käinud. Kuidas sa sinna sattusid, kui kaua sa seal olid? Esimest korda ma läksin muidugi kõik sellepärast, et sõbrad olid käinud ja siis nad kukkusid seda nii kiitvaid kui üks järgmine sõber jälle sinna, läksite siis tule kaasa. Ja siis ma mõtlesin, et raha pole, ei raatsi kuidagi, aga siis ma täiesti kogemaatikaga läksin, kaasnes ma olin. Ma sain sellest siukse paugu, et uskumatu sellest veetav on ikkagi täiesti imekoht ja kohe nagu sinna jõuad, sa tunned, et sinna võiks praegu elama jääda. Ja siis ma käisin lihtsalt paar korda veel mäletagi, mitu aasta, kas esimene kord oli, põhiline on see, et veetumis tõesti asjad kiiresti muutuvad. Et kui sa lähed aasta hiljem, siis. Ta läheb nii kiiresti, läheb edasi ja mis, mis on, millest on mul kahju, mul on kahju sellest, et ma kardan, et varsti seda veeta nüüd sellisel kujul nagu isegi mina nägin mingi neli-viis aastat tagasi olukorda, et seda ei ole enam sellepärast, et kogu see puumajade asi on läinud, et nad ehitavad nii kiiresti need enne kui sa oled küladel muutuvad sellisteks Hongkong ideks noh, päevadega, et sellest on natuke kahju. Mil viisil selline reisi kirjeldamine läbi ilukirjanduse aitab mõtestada seda reisikogemust või? Ma ei tea, ma ei oska nagu seda nii noh, mul oleks hea meel, kui ta oleks rohkem ikkagi see normaalsest vaksa alguses nagu seda reisikirja osa nagu järjest maha võtma, et noh, mulle nagu see osa enam ei meeldinud, mulle meeldis ta nagu sellele loona meeldis mulle palju rohkem ja paratamatult see keskkondades veetama sellega kaasas saime, sellest mööda ei saa. Sest osad asjad riisi istusin ja kirjutasin lihtsalt maha, sellepärast et seda ei ole kõik võimalik nagu mällu, ära pildistada, sellepärast et kõik need kire ja seal see malana ikkagi rohkem romaan, kui reisige. Aga ütleme paratamatult seda kirjutades või eelkõige veel toimetades ja samamoodi lugejaga lugedes ju teeb selle reisi kaasa. Jah, seda ma loodan küll, et, et see saaks justkui selle ükstapuha poisi või tüdruku sees, selle nagu kaasa sõita. Ma lootsin, et seda on võimalik pilli läbi elada, kui kui see mul välja tuli, siis ma olen hakkama saanud. Need Vietnami kirjeldused on väga selgelt läbi kogetud, kui palju selles loos on autobiograafilisest ma saan aru, et osad tegelased on päriselust, kuidas see lugu? Kes seal praegu enamik on päris, aga noh, see on niisugune, et ma ei hakka seletama, aga maksimaalsel lukku tuli pähe siis, kui mõistsin, seal sai, koolis on selline suur ristmik, kus on kogu paar, see on niisugune õllekas ja siis kõik istuvad selle vahivad, kuidas inimesed mööda lähevad, kõik käivad risti-rästi siis autod ja inimesed ja ja, ja siis seal istus mingi Austraalia poiss ja tema nimeli Henley seimis loomulikult. Ja siis, ja siis mulle ta nimi, niru ja imelik, ja siis ta pani selle õlut Hanois tulnud ja nad oma selle tüdrukuga tulid ja ütlesid, et see oli väga tore ja siis hakkasin rääkima ja siis ma mõtlesin, et teeks sellise jutu lihtsalt austraalia poisist Henry džentsis, kes tuli Hanois. Ma hakkasin kirjutama, embritseemsid, vaatasin, ma ei saa, et Austraalia poisid mulle jutu välja ei tule, sest ma olen Austraalias käinud, aga ma ei suuda kuidagi moondus Austraalia poisiks. Ja siis siis ma tegin Austraalia poisi ümber eesti poiss asjakesi lugu venima. Siis ta nagu kippusid minema pikemaks ja siis ta tegelikult meniski välja. Aga, aga see alguses oli põnev Henry Champs ise ka väga põnev. Näiteks, kuidas kompositsioon lõpuks kujunes, mis on põhimõtteliselt 200 linaaris? Kuulge kuna ma lugesin läbi selle pilveatlase ja mulle ei pandud viisasse kooke, mulle meeldis väga, kuidas nad lõhkusid noh, niisugust tegevust, seda, seda ja siis ma vaatasin mulle, siin oleks väga hästi klappis see, ma mõtlen ma sellel noh, kui seda on ennegi tehtud ja niiviisi, et see pole mingi uudis. Aga siis see pill vaata seal minu jaoks, mis mõtlesin, et noh, mingisugust trikki võiks sees olla, sest see annab sellist nagu mingit saladust ja nii sa ei tea, mis edasi juhtub ja ta annab rohkem mingit pinget. Ei ole nii lihtsalt üks järjest lugu. No mis ta võiks olla. Ma kirjutasin, et kaks lugu kirjutasin eraldi, kirjutasin esimese valmis, hakkasin teiste vahele toppima kusjuures ainult kokku selles ühes kohas vahel päris juhastanud sängi enam-vähem. Te olete rõhutanud Vietnam laste ja eestlaste sarnasust, kuidas Vietnami kogemuse pealt paistab Eesti praegu. Väga sarnane, mõnes mõttes on sellest kahju, et üks ahel, et see on nagu sa Budajaselt, et see hingevärk ja see, kuidas kõik. Ja teine asi, kuidas krabatakse viimase jõuga, et saaks rohkem raha teenida ja see seal nad muutuvad kuidagi sellisteks nagu tavalisteks, et mulle meeldib seal, kui sa külasi rohkem, aga mina ütlen inimestele, et, et elage oma külades edasi, ärge tahtke muutuda, sa ei saa seda teha, eks ju. Siin urkas sama asi silma, kuidas? Ühest küljest ma nüüd kangesti muutume, lõpuks, majad on kõrgemad kui mujal ja ei tea mis kõik, aga teisest küljest meile kaotame üsna palju sellist, ma eesti asja, millest sellele väga kahju veedame seal seal väga sarnane, et see, kui sa näed ma ütlengi, et väga sarnaseks veetluse 100 miljonit inimest on üks miljon aga samas kõik see ninn mingit moodi mõtlema, siis on väga sarnane. Ja selles mõttes on jälle need neist on hea aru saada. Lähed sa kohe mõistet, milles asi on, et huvitav, et, et justkui võiks olla nagu kaugele skulptuuride nii erinevad ja aga samas samas me oleme ikkagi väga sarnased, mingid põhiasjad on meil ühtemoodi, et seda on küll hea näha. Seistes mingis mõttes nii teatri- kui kino kui kirjanduse ristumispunktis. Millise pildi annab praegune eesti kultuur sulle, kuidas? Seda noh, mõnes mõttes ju päris hea, sest kui ma olen nii palju, kui ma olen käinud, ütleme festivalidel teatri või filmi ma olen kuulukas, muidu seis on siis segab. Mõnes mõttes on see Eesti nagu kunsti sellest teada ja see on päris hea, aga teisest küljest see on lastel üsna niiviisi nagu meie õlule, et ühesõnaga riik ütleb, et minge ja surge ja tehke oma tööd, aga samas nagu kõik need kunstnikud elavad umbes viimase jõuga sisse tegelikult kui vaadake, kui palju ikkagi lihtsalt nad on, inimesed nagu kustuvad ära ja nagu vajuvad ära, nad ei jaksa lihtsalt pidevalt niiviisi teha, et selles mõttes ma arvan, et kui nüüd see kogu see asi ei parane, kui kunsti ja kogu kirjandus ja kogu seda osa ei hakata rohkem toetama, siis siis vaatse seisne heaks jääb. Praegu ta püsib suurelt selles, et noh, kõik väga tahavad teha ja nii sega seda igavest isani püsti hoidnud. Millega sa ise praegu edasi tegeleta? Järgmiseks ma tahan teha seda kindlasti, seda filmi, see mul lugu ma kirjutanud järjest ja, ja see sõdur, mis on selle sees seal on muidugi suur võitlus, kes saab. Ma tahaks hea meelega, mul hakkas romaani kirjutama, hakkas kuidagi veendunud. Nii kui mul aega olla, üritan veel. Kas sa plaanid kuhugi reisida või kas sa tunned, et sa peaksid ainest võtma? Väljastpoolt ja see teeb elu lihtsamaks selles mõttes, et kui sa istud kodus, imed, pastakas neid seiklusi välja ka see asja ei saa sellest ikkagi, mida rohkem sa käid ja oled ja millesse muidu kirjutatud, ma ei tea, ikka sihuke Jack Londoni variant õiged, mine kulda otsima kuskile sinna. Ja siis pärast saab neid lugusid küll ja küll, aga toas istudes vajavad. Mulle meeldivad lood, mulle meeldib endal lugusid lugeda ka ja see on nagu üsna sama asi, kirjutad seda siis, ega sa elad sellesamamoodi läbi nagu nagu mingit loo lugemist. Et sellepärast see lugemine, kirjutamine on mõnes mõttes nagu sarnased, et asjad. Ja mulle meeldib filmivad. Mis on minu arust kogu eesti kirjanduse filmi põhihäda, ongi see, et nad on kõik siuksed õpetatud inimeste tehtud ega seal lõpetatakse ülikool ära, siis on prillid ja habe ja siis hakatakse kirjutama sihukses tarkus, et aga see ei ole kunst, kunst ei ole see, mis on õpetatud meeste, selline Kolst minu arust tuleb hoopis mingitest muudest kogemustest läbi elada, tahtis läbitud. Noh, kunst ei ole see, kui keegi õpib midagi, siis kirjutab raamatus, et selles mõttes mina loodan küll, et kogu see eesti asi muutub nagu noh, natuke teistsuguseks. Millegipärast estraadisõnadest, nii et me teeme sihukese hästi tarku asju, aga vähem südamega. Hendrik toompere juunior tunneb Mart Kivastiku hästi on Kivastiku näidendeid lavastanud, ise neis mänginud lisaks Dianodomperat kui inimest, kes armastab reisida ning hindab head sööki. Mardiraamatuid on mulle alati meeldinud lugeda, sest Mart on väga kerge ja lobeda jutustamisveega. Ja ingel esimestel lehekülgedel lõimule mingi Hemingway lik sihuke lähenemine nagu lõhnadena ja, ja tunnetusena lõi nagu ninna. Aga pärast õnneks ikkagi selgus, et on tegemist vana hea mardiga, kes siis jutustab? Nimelt on, põhiliselt on ta ikkagi novellikirjanik ja näitekirjanik olnud. Ta jutustab ühe novelli 300-l leheküljel väga pikalt ja põhjalikult lahti, nii et, et see oli minu jaoks nagu päris tore, ma lugesin seda päris kiiresti läbi ka paar korda pidin nagu kõrvale panema muude tööde ja toimetuste kõrval. Õieti oli üllatav see, et kui ma kuskil mingi esimese kolmandiku peal äkki hakkasin taipama, et siin tuleb teha lugedes minul, kes ma tunnen marti üks mingisugune nagu tagasi rehkendus taandamise võrrand ära lahendada. Et Mart ei kirjuta üleüldse mitte nii-öelda nagu enda vanusest, iseenda positsioonist. Aga ta kirjutab mitte iseendast, vaid ta kirjutab ju ühest hüpoteetilisest toorest minast. Sest peategelane, kel läbi kelle me seda kõike näeme, on ju 21 aastane. Siis ma mõtlesin, et naljakas küll, et miks Mart võttis nagu üle 50 aastase inimesena ja nüüd sellise käigu käsile vinnas ennast nagu üle 30 aasta tagasi on huvitav, et kas nüüd tõesti Mart, millesse nagu tõukus. Aga lõppkokkuvõttes on selles loos sees üks selline päris ilus nagu kujundlik kokkuvõte või pilt üldse meist eestlastest, eesti mehest, eesti naisest, kes võib-olla võrreldes ongi ju näiteks Vietnami ja selle Kaug-Ida kultuuriga väga noor ja mustalt oma eelarvamustele ja oma soovidelt tahtmistelt, nii et lõppkokkuvõttes kujuneb selline päris hea üldistus, kuidas eestlane või meie kultuurist tulnud inimene siis kuidas meie kultuur suhtestub muu maailma vanade kultuuridega, see kujund hakkas nagu järjest ja järjest rohkem kerima. Kuna romaani pealkiri on Vietnami retsept siis ma muuhulgas kujutasin endale ette ka seda ja kohtun siin vietnami lõhnade ja maitsete ja sellise astronoomilise ekskursiooniga loomulikult mitte ainult muudestiga, ka siis seda raamatut lugedes. See Vietnam tänu sellele peategelasele jättis mulle sellise mulje, et tegemist on suhteliselt halli külma kiusliku mitte eriti lahke. Äkki see paigana see on noh, selles mõttes, et, et vaadake, et kui seal see peategelane läheb, jõuab nagu välismaale, siis tema puhul me näeme esialgu see tegelaskuju hakkab avanema. Me näeme esialgu ühte mingisugust sellist noh kitsarinnalisus, kus on inimene, otsib ainult Talle omaseid tuttavaid asju. No nii nagu noh, sakslane läheb Aasiasse, ta tahab kohe oma ja šnitsel saada näiteks peategelane, ta ei näe esialgu Ta näeb ainult pealispinda ja ainult väliskesta ja kõige hullem selle asja juures on see, et kogu aeg tundub kõik see elu seal nii tohutul kallistena peaaegu igal leheküljel. Me kohtame seda juttu, et kõik on nii kallis, kõik on nii kallis. Naeruväärne tegelikult Vietnamis ei ole meie jaoks ausalt öeldes mitte ükski asi ei ole kallis. Selles mõttes maksab palju, et kõik on ju tunduvalt odavam. Aga see, selline pidev mure selle juures ja väga kenasti seal vastas, on see nüüd nagu see eesti naine, kes on erakordselt nagu muretu, kes on nagu täiskasvanulikum, kes elab nagu ajas kohas sees, selles situatsioonis. Tänu sellele hakkab see noormeespeategelane nägema, aga tegelikult kõiki neid süvaallhoovused, mida, mis teeb selle kultuuri teistsuguseks. Ma ei ole küll ise käinud Kaug-Idas, aga ma olen sealkandis tegelikult juba reisinud ja olnud ka pikemat aega Indias küll ja, ja noh, Malaisias ja see tõdemus tähendab, mida seal välismaal käies sellises nagu võõras kohas saad, on ju see, et sa lihtsalt ei saa aru, mismoodi need süsteemid, mis inimeste vahel toimuvad, mismoodi need üles ehitatud on samamoodi ei saa nagu aru, miks nad söövad ja toituvad just nimelt sellisel kujul ja peab ütlema, et kogu see nii-öelda nagu see gastronoomia pool või ehk siis see serveeritav pidulaud, mida siis nüüd Mart meile pakub, selle veetmine on tegelikult erakordselt mitmekesine ja huvitaval kombel tark. No üks selgelt kumama jääb. Teate, mis seal raamatus sees on, on see tähendab, et sa ei tohi kaotada nagu oma inimese nägu seda oma inimlikku poolust. Ja see on nüüd nagu üks niisugune telg selles raamatus läbi mille tegelikult vist minu meelest tulebki seda lugeda. Ja see on meiesugustele inimestele, kes armastavad reisida ja kes satuvad ootamatutes seiklustesse nagu kõige tähtsam õpetus otada nagu oma seda inimlikku nägu. Ma olen näiteks rääkinud mitmel pool varem ka seda, et kui mina olen kuu aega Indias olin, siis siis üks läbiv telg, mida mina sealt õppisin, oli see, et ma pean ootama kannatlik olema ja mina õppisin seal kannatlikkust Martupis Vietnamis, mitte kaotama. Anne Türnpu viibis NO teatriga lavastusega pedagoogiline poeem kauges Vene linnas permis, kus toimus rahvusvaheline teatrifestival. Tänase saate lõpetuseks loeb Anne seal tehtud märkmeid. 10. oktoober, Perm, mul on väga töine, praegu tõlgin 24, seitse üliõpilasest, lavastajale ja lavastajat. Aitan, magan vähe, söön rämpsu, vaatan kadedalt linna koeri, kes hulguvad. Hotell on vene uusrikka oma kallis ja maitsetu. Vastas on loomaaed, nii et akent lahti teha ei saa. Rebasefarmi hais mitte, ei saanud aru, kuidas permi naaritsaid mulle tuppa kusevad. Tiir õues ja selgus käes. Õigeusu kalmistule oli ehitatud loomaaed, kirikupapp, Distooriumisse, terraariumi, akvaarium, katedraali muuseum. Linn ise on kole betoon, betoonruudus, betoon, hall ja hall, suur, hall, väike, hall, keskmine hall. Tänavad on laiad, nii laiad, et tankikolonn pääseb manööverdama. Miljonäride tibid ja kerjused. Valitsushoone raamatulett nagu igas Vene linnas. Söögikoht, kus ühe euro eest saab ämbritäie pelmeene. Aga need ei ole söödavad. Kama jõgi ilus. Aga reoveega kaldale ei lasta, saad ainult üle reelingu sülitada ja sodi pilduda. Ja nii tehaksegi. Teater on nagu pommiauk ja salapuu. 6000 kilomeetrit maa-aluseid käike. Lähed hommikul sisse, tuled õhtul välja, päikest ei näe. Nojah, ja sajab ka lõputult, alguseta head ja paremat. Olge rõõmsad, et eile Eestis permi ei ole. 11. oktoober, Perm Berman, muuseas linn, kus toimus Tšehhovi kolme õe tegevus Moskvasse, Moskvasse, Moskvasse, omandab hoopis uue ja sisukama tähenduse. Eile oli siis ettenäitamine kahes plokis, vene lavastajad, mehed ja balti lavastajad, naised. Kõik andsid oma parima. Laura lavastaja, alkohoolikust näitleja, kes mängis Claudius, kes unustas kaks lõiku teksti ja lõpumängu poloonius, psühhopaat, kes läks nii närvi, et ei suutnud kokkulepitud stseenidest rütmidest kinni pidada. Hamlet, kes oli kaotanud hääle ja mõjus nagu reamees peale oktoobrirevolutsiooni paraadi. Ofelia võttis omale ekstraia ja venitas oma monostseeni liiga pikaks. Ometi kujunes sellest välja omalaadne tervik. Ja kuigi Laura oli kõik üles ehitanud füüsisele, mõjus see kõik kummaliselt psühholoogiliselt. Aga kui ma nägin vene poiste neljapäeva töid, siis ma sain aru, et nemad olid suutnud oma kunstnikega suhelda juba ammu varem ja olid leidnud lavastamiseks sobivad lahendused. Nemad olid suutnud suhelda enne proovide algust näitlejatega ja lood marssisid esimesse proovi, tekstid peas ja neile ei vahetatud välja suurekõrvalosa mängijat, teiseks prooviks ja neil ei olnud nii, et näitleja ilmunud esimesse proovi, sest tal oli sünnipäev. Ja teine näitleja hilines proovi peaaegu tunni ja teatas, et tal oli koeral paha olla. Väga huvitav, kas ta nimetab nõnda oma füüsist või, või ajutegevust ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma arvan, et ma ei kõnele sellest orgkomiteele midagi. Sest ühelt poolt see mõjuks nii, nagu ma püüaksin Lauralt veeretan ära vastutust ja teiselt poolt nad teadsid sealt täiesti kindlasti, et tingimused pole võrdsed. Võib-olla keelebarjääriga, mis eestlastel võrreldes muude balti riikidega on suurim, ei osanud nad arvestada. Lõbus vahepala. Meie näitleja tuleb proovi ja ütle mulle, vaata, vaata, ega mu lohkamist näha pole ja hakkab liivates jooksma. Küsin, kas sa said eile tappa või silmal oli sinikas. Tema ütles, et ei, ta kukkus tooli pealt maha ja võiski kukkuda varahommikul pärast seda, kui ta jäi auto alla, kukkus kanalisatsiooni, vedelas pargis, sai tappa ja oli kõik see aeg silmini täis. Ja seda kõike enne esietendust head ja paremat, lähen üliõpilastele reisi permi komide juurde orgunnima. Õudne on see, et festivali korraldajad ei tea midagi permi kommidest või sellest, kus ja kas nad veel elavad. Küsisin, aga kust teie linnalise nimi, term ja nemad ütlesid, et võib-olla mingist tehase nimest lühend imelik nimi ja ei ole olnud viikingite Armijat. Ei, Parmat, ei pära maad. 12. Oktoober. Perm. Tundub, et täna näeb ka päikest, midagi pilvest piilub. Käisime täna Andra ja Lauraga pedagoogilises ülikoolis permikomi keele ja kirjanduse õpetajateks õppijatega kohtumas. Päris masendav. Keegi neist ei taha saada permi keele õpetajaks, sest palk on nigel. Keegi neist ei taha linnast tagasi kodukülasse sõita, sest linnas olla võimalusi rohkem kuigi väljavaade on saada koristajaks või nõudepesija, eks kõik tahavad abielluda venelastega, sest külakommide jaoks olnud hobusevargad linna, litsid. Orgunnin üliõpilastele ekskursiooni, permikomi külasse ja pealinnakude karri. Kohtun närvilistel habraste etnoloogidega, kes iga hetk on valmis nutma puhkema ja kodanikealgatuse agentuuri tegu võimaste permi kommidega, kes võiksid mida iganes välismaalase jaoks välja ajada või maha müüa. Muuseas siin linnas pole ühtegi hulkuvad looma näinud, isegi tuvisid on napilt, linnulaulu ei kuule. Linna ümbert 100 kilomeetri raadiuses on ära kaotatud kõik külad, permi, komide, tatarlaste, manside, eestlaste ja seda juba ammu teise maailmasõja ajal. Siin oli Nõukogude tagala raskemetallitööstus, raketiehitus, praegu on lisandunud veel Kitcat poolele Euroopale. Homme meil esikas. No 99 pedagoogiline poeem. Seeni tahaks. 13. oktoober, term eile jõudsid eestlased kohale, kes rekkaga, kes lennukiga, kes rongiga. Jube tore oli neid näha, tekkis tahtmine kohe kõiki kallistada. Lahe oli permi teatri ümber eesti keelt kuulda ja kõnelda. Lahe oli eesti keeles naerda. Tore, et Eestis on hakatud päris teatriks tegema. Alustas Leedu dramaturg ja ürituse moderaator, no 99 Pedagoogilise poeemi loomingulise kollektiivi publiku kohtumist permi teatrifestival, kus nad siis esinesid. Lavastajaruumid ja universum on mõeldud eelkõige Venemaa erinevates linnades õppivatele lavastaja tudengitele kohtumiseks Balti teatriga, õpitoad, loengud, lavastused, Permi eelmine valitseja otsustas oma linna teha teiste hulgas nähtavaks kultuuri kaudu, noh mitte eriti levinud mõttevõimus nike peas tahtis teha permi Euroopa kultuuripealinnaks. Tema pani siis festivalile aluse. Siin söödetakse joodetakse lätlasi, leedukaid, eestlasi, raskemetalli ja raketirahadega kitkadki rahadega. Eelmisel aastal oli Linnateater. Nüüdseks on võimuslik vahetunud. Uus olla säästumees, säästupirnid ja pimendamine alates kella 11-st kange alkoholi ostu ja müügikeeld samast hetkest. Mul on kogu aeg tunne, et mul hakkab silmanägemine ära kaduma. Kogu aeg on pime. Keskmine vene lavastaja tudengid olid Tiit Ojasoost ja tema üliõpilaste mängust vaimustatud. Kohtumisel ütles üks Tšeljabinski lavastajatudeng, et ta on küll noor, aga pole mitte kunagi midagi nii head näinud ja ükskõik kui palju jumal talle ka elupäevi ei anna. Ta on päris kindel, et midagi nii head ta enam näha ei saa. Ka saali saabuvad eesti näitlejad võeti vastu püstitõusmise ja plausidega. Neid tuli umbes neli korda. 14 oktoober. Perm. Täna pärast päevast Pedagoogilise poeemi etendust hakkasid vene lavastaja üliõpilased arvama, et see vabadus ja piiride kõigutamine, mis õhkub Tiit ojasoolavastusest ja üliõpilaste mängust kuulub inimõigusena kuidagi ka neile. Olid õues, tagusid rusikatega vastu kohvikulaudu, hakkasid skandeerima maha see ja maha teine ja maha kolmas. Tuli politsei ja tegin neile selgeks, et vabadus on välismaalaste privileeg. Viis nad ära. Käisime Andra ja Ene-Liisiga Perm 36 muuseumis. Seal on kinni istunud Enn Tarto, Mart Niklus, Arvo Pesti oleks võinud neile ja nende peredele tuua kaasa suveniir õhupalle kirjaga Perm 36, koonduslaager. Neid müüdi seal. Kui puhel valdis, mõni osakond veel natuke töötakse, gaasitakse kremeeriks. Oleks Euroopa tagajalgadel permis aga üsna lähedal. Bern 36-le samal moel töötavad surmalaagrid. Sinna ei vii ükski buss. Tõlkisin giidi, lasksin kogu jutu oma füsioloogiast läbi. Nüüd on nii, et tahaks ennast tühjaks oksendada. Nutta ei oska. 15 oktoober lärm, retk permi kommide juurde. Minu Eestist saadud kontaktid ei pädenud, saatsin uued kirjad etnoloogidele, sain uued kontaktid, olin ise ka leidnud termist, natuke teadlasi, aga need suhtlemisahelad külanaiste tagasi läksid ikkagi liiga pikaks ja ei toiminud enam. Keekuri külakoor loobus meie vastuvõtmisest, viimasel minutil. Sõitsime Arhangelsk külasse. Aga taina tegemiseks ei jäänud aega. Permikomi toitume süüa ei saanud. Kiirelt improviseeritud tee joomine poest ostetud vorsti ja saiakest ega klubis lapsed kes laulsid meile rahvariietes klubisse sisse astunud naine, kes kohe asus kaasa laulma ühte pikka ja kummalise, mitme häälsusega laulu. Kohalik muuseum ühiskondlikel alustel, kõige parem muuseum, mida ma sellel reisil külastanud sadulakujuline kivi, mis taevas kukkunud kirikuaeda, mis ravis ja täitis soove isegi jaburaid. Üks naine oli soovinud saada poolia tšudes saatesse, see mingisugune Eesti miljonimängu analoog ja saigi kogudusevanem, kes oli ka sepp. Inimesed on puhtad, ausad, siirad, avatud, sõltumatud ja kavaluseta. Väga ilusad inimesed. Vaatasime kaugelt džuudide linnuse kohti. 16 oktoober. Koju. Öösel käisime korraks veel heas pelmennojas söömas. Uurali pelmeenid, Altai viin mädarõikasalat tomatiga. Imeline, paar tundi und ja lennukile Moskvasse Moskvasse. Lendurid energia kokkuhoid või sõjaväelendurite haridus maandusid täisnurga all, kõrvus vilistas, veresooned kippusid peast välja. Ühel üliõpilasel hakkas nii halb, et läksin apteeki otsima. Sinna mind ei lastud. Lasin siis kutsuda lennujaama arsti. Jutukas mõnus naine ratastooliga. Esimese asjana küsis, et kas patsient tahab katkestada reisi või edasi lennata. Ütlesin, et igal juhul edasi koju. Tore, ütles arst. Mul metpunktis polegi ruumi, seal on terve pere. Väike poiss jooksis lennujaama, libedal põrandal, libises, kukkus peaga vastu seina. Ajupõrutus. Vanaema sai selle peale infarkti. Ema hüsteeriahooisa lõi rusikaga vastu seina, et reis on jälle untsus. Nii et sõrmeluud puru nagu vilets kooli etüüd. Koju koju, suu kipub naerule, 11 päev on möödunud võõrad planeedil. 17 oktoober Tallinn. Pesen nõusid, kraamin tubasid, jooksen koolitundi alla, õhtul on Taarka pärimusteatri noortestuudio lavastuse, kuidas müüa setod. Etendus NO99 suures saalis. Olen lavastaja, peaksin aitama. Jõuamaid läbi joosta, on kiire. Pühapäeval hakkan taas Venemaale sõitma, seekord Mordva pealinnas Aranskisse. Selgus ikkagi, et Subrierrorzai raha ja läheb Venemaale. Sellega seoses pean olema soome-ugri teatrifestivalil Saranskis ja hullem veel. Esimese Murieline Moskva ja Piiteri teatrikriitikute hulgas. Žüriis. Aeg kaob nagu musta auku. Üldse mitte nii kaugel, ootab mind jälle Venemaa. Enamus tänases saates kõlanud muusikast on pärit Heleri Saariku filmist kõik muusikud on kaabakad. Aga et seekordne kultuuriga ja oligi natuke nagu väike Vietnami väike term, sobib saadet lõpetama Jarek Kasari klaaskuulis, millele video muuseas on samuti teinud Heleri saarik tänase kultuuriga ja tõid teieni Maria Lee Liivak ja Viivika Ludwig. Kui tuba on On ja radikas. Siis on mu väike. Antarktika kuid laud ei ole. Hoitud korra siis ammu väike. Ma kui ma ei saa nagu närv puhata sai siis oli Kui telekas tule. Lemmiks ja siis olgu väike. Ameerika ja kui köögis On täis meeldiva?