Meie jaanuari külaskäik on nõu alevisse Tartust kaugel teel Elvasse on niisugune alev. Siin asub üle Eesti tuntud matemaatikute eri keskkool. Siin on suure majandi keskus, siin tehakse väga head juustu ja viimasel ajal on siia kerkinud ka suured suured elumajad ja ühe niisuguse elumaja suures korteris. Me olemegi külas Rudolf kuiva perekonnal. Kuid kui nüüd hakata natukene kaugemalt peale, siis teie elus on päris palju seotud hoopis teise kohaga. Emajõega. Teise maailmasõja käigus lahingute tee jõudis sarja saksa fašismi väljaajamise ja taganemise purustamisega Emajõe kallastele. Võik oli ikkagi meile kõvasti kaldunud juba üle Emajõe edasi. Kui aga sõjateed olid meie Eesti mandri puhastanud ja sõjaväest vabanenud, siis tuli ka sealsamas lahingupaigas asuda uut põllumaadest organiseerima ja tööd. Kas siis ka nimetati seda kohta juba kolhoosi nime järgi Emajõe kolhoos? Jah, see majand on kogu aeg kandnud seda nime ja kannab seda nimega praegu. Kaua te siis seda majandit tüürisites? Minul tuli seda majandit tüürida seal 11 aastat töötasin kakul Kingissepa kolhoosis. Peremees käis pidevalt ikka rääkimas, et siiapoole tulla ja kuna oli ikka aastaid ka kogunenud, juba tahtsin muretseda ikkagi vanaduspäeviks pensionipäeviks endale kindlat kodu ja maja ehitada. Elva Nõo ümbruse maastik, Eesti maastik on ju väga ilus ja tõi mind siiapoole. Pere oli ka nõus ja siin nõualevisi väga liiklemisvõimalused raud, autobuss, väga tihe maanteed, korralikud kastmine, Elva poole vaid Tartu poole, nii et lõbus igatpidi. Teie kohta räägitakse, teie olite isevärki töömees, et võisid olla juht ja ka päris masina peale minna korra, kui tulid meile need väga head liikurniidukid, Sist, olite ise rooli läinud ja öelnud, et ega seda igale mehele anda või? Kari tahab korralikku söötaja, masin tahab hooldamist ja nii et siis tegite päris põllupalgatööd. No ja egas, kui korraldused said ära antud, kõik läksid tööle ja kalduvus oli juba väiksest saadik ise ka nii käed külge panna, tööle ja masinale. Ja ega ikkagi juhtida ei ole kuigi hea, kui sa ise ka masinate seda tööd põhjalikult ei tunne. Nagu peale läksid, juba istus ja meeldis ja praega pensionipäevi pidades lähen ikka veel oma töökohta tagasi, aitan kibekiirel ajal töid läbi viia, et õigeaegselt koristada ära, mis meile loodus on andnud. Kas töö kõrvalt on erihuvide või hobide jaoks ka aega olnud või jäänud? On kuidas oma aega jagada? Perekonna juures jäi aega napiks, aga eriti pealesõja-aastatel, kui rahu oli juba sai jalgrattaspordiga tegeletud. Ja jalgrattasport oli just põhiliselt maanteeratas, sellepärast et sõja-aastad olid kõik tööstuse purustanud, võistlusrattaid ei olnud. Ja siis võistlesin jõudi liinis. Jalgrattasõidus, kus sai kahel korral kuulutud Nõukogude Liidu maanoortevõistluste meeskonda. Ja siis üheksa. No siis on jalad trenni küll saanud. Jah, aga ega ma ei nurise, sai sõidetud trennitutega, jalad on praegugi veel terved. Eks majanditki sai juhitud omal ajal ja liiklusvahendid ei olnud, oli ainult jalgratast, siis klappis see asi hästi kokku. Nii, ja kus siis teie kokku saite? Kus siis pere alguse sai? Pere sai alguse Reolas, see tähendab praeguse Ülenurme sovhoosi maa-alal. Me olime naabrilapsed. Meil on kaks poega ja tütar, tütar Esta ja pojad Jüri ja Sulev. Mina abikaasaga rääkides jäime niisugusele seisukohale, et las lapsed valivad tärmeni, suuname Lasfarlivat vabalt ise, mis neile meeldima hakkab, mis mitte. Nad näevad ära, kui raske see on, ütleme, isade kohta ema töökoht. Aga kui nõu küsitas, siis nõu anname küll ja nii me ka tegime. Mis viis siis ESTA Eesti põllumajanduse akadeemias? No eelkõige ikka sellepärast, et maaelu meeldib hoopis rohkem kui linnaelu ja pole nagu tahtmist kunagi linna elama minna. Maale jääda. Ja mida siis praegu nüüd seal õppida tuleb? Maakorraldust ja selle valisime just eelkõige sellepärast, et päris põllumehe elu kutsumast naisterahvale natuke liiast kodule jääb vähe aega ja perekonnale ja aga see on selline ala, et, et jõuab tööga toime kodugaga. Ja vend oma töötan sides ja õpin ka. Astusin Leningradi elektrotehnilise sideinstituuti ja praegu olen viiendal kursusel kaugõppes. Mulle meeldib ja olen rahul. Ja vend teda ei ole täna kodus, täiesti loomulikud, elab Tallinnas, aga mida tema täpsemalt teeb? Tema töötab elektronarvuti peale on insener, lõpetas ka TPI ja siis oli võimalus minna tööle. Purjespordikeskusesse olümpia ajal ja siis sinna ta jäigi. Ütlesite siin ennist, et valisite nõu selleks, et ehitada endale üks kodueraldi majapidamine. See jääb siit natukene eemale Elva jõe äärde, sinna päris lähedale. Vapramäe taha masina poole siinkandis tuntud kohanimed. Maja on suur ja aed paistab juba täiesti tip-top olevat. Kuidas sealt seestpoolt on? Ma ei ole külas käinud. Seestpoolt on nii, et kevade kavatseme sisse kolida ikkagi ära üht, kui teist teha on. Aga hakkab ikkagi valmima praegu, kui pensionär on, on aega ka mõningal määral rohkem ja kevadel päevad pikenevad. Ega siitki korterist lei surutamis välja, vaid direktor on öelnud, et ela, ela edasi, pea vanadusepäevi. Aga noh, oma kodu ikka oma kodu. Nii et saab siis pensioni eas ehitada maja küll. Saab küll, kellel aga tahtmist on ja ei ole midagi. Teie olete näosovhoosis raamatupidaja, teie käest lähevad läbi kõik arvud nõu sovhoos. Kui ta loodi, siis ta oli vist tolm momendil Eestis üks suuremaid põllumajanduslike majandeid, mitmest väikesest pandi kokku. Mis teile tundub missinäo sovhoosis nagu klapib või, või pole vigagi? No minu arvates on nõo sovhoosis kogu elu ikka tublisti paremuse poole läinud, nii kultuuriliselt kui ka tööalaselt kasumid on meil pidevalt tõusnud ja korterid on need kõigi mugavustega vesi ja ja soojus ja. Kui te olete eluaeg töömees olnud ja oma isikliku eluga näidanud, et käed peavad käima, mõte peab liikuma siis peab perel olema paigas, et pere hästi koos püsib ja lapsed tahavad koju tulla ja. Eks ikka jaa-sõna ja suuna andmine kodusoojus. Millest kodusoojus koosneb pere? Ma arvan, et üksteise mõistmisest Üksteise mõistmine ongi see, et kui perekonnas on midagi ette võetud, siis kerreegel ei ole tarvis öelda, vaid saadakse aru, et don ta siis isa poolt või ema poolt midagi ette võetud, et kõigil tuleb aidata. Ja ma pean küll ütlema väga suure rõõmuga, et. Poole öö peale aga ei vaadatud raskustele. Oli ühine pesa ehitamine.