Lihti Ave Maria. Ei ole isegi mitte väga oluline praeguses saates teada kas see teos on listi või kellegi teise kirjutatud. Ave Maria sid on kirjutatud paljude maade muusikas paljudel aegadel. Seda on palutud väga paljudes kirikutes läbi sajandite. Ja ometi me ei teagi võib-olla päris hästi, miks see palve nii tähtis on, mida ta õieti maakeeli tähendab ja miks on nii vajalik, miks peab kasvõi näiteks Vatikan nii vajalikuks igal õhtul kolmveerand 11-st 11-ni üle maailma olla eest palvetajaks ikka sellesama palve najal kuidas see võiks kõlada eesti keeles ja miks see palve just sellisena on kristalliseerunud. Eesti keeles, tema tõlge on niisugune. Ole tervitatud, Maria, täis armu. Issand, on sinuga. Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihuvili Jeesus. Püha Maria jumalaema, palu meie patuste eest nüüd ja meie surmatunnil. Aamen. See palve on vähemalt 11.-st sajandist peale läänekristliku maailma põhilisi palveid. Ta moodustab omamoodi kolmiku triaadi kahe teise palvega. Need on pater noster ehk Meie isa palve, millele on harjutud lisama Ave Maria. Ja kolmandana glooria paatriat Philju, et spiritu isanto ehk au olgu isale ja pojale ja pühale vaimule nõnda nagu alguses oli, ikka on ja jääb igavesest ajast igavesti. Tekst ise ei sündinud algul kohe mitte sellise tervikuna, nagu me teda tunneme. 11.-st sajandist peale kasutati õieti esimest poolt, mis on Luuka evangeeliumi esimesest peatükist kahest lõigust kokku pandud. Esimene on niinimetatud inglitervitus, kui ingel Gabriel ilmus eimidagi ootavale neitsile. Jaa, üllatas teda oma sõnadega, ole tervitatud, Maria, täis armu, issand on sinuga. Ja teine pärineb samast luuka evangeeliumi esimesest peatükist, 42.-st salmist kus Elizabeth, et kes on sama ime läbi teinud Maarja vanem sugulane. Kui marja teda külastab ja mõlemad ootavad last saab püha vaimuvalgustuse ja selles ekstaasis hüüab. Õnnistatud oled sina naiste seas. Ja õnnistatud on sinu ihuvili. See on selle palve esimene pool ja nõnda seda paluti ligemale viis sajandit kuni 16. sajandini välja. Siis lisandus teine pool ja sellises kompleksseks vormis see palve on kasutusel tänase päevani. Teine pool on siis niisugune Püha Maarja jumalaema palu meie patuste eest nüüd ja meie surmatunnil võiks öelda palve on siis kahetaktiline teiste sõnade, aga kui inimene midagi soovib saada või soovib oma tunnetuse sfääri laiendada kontakti astuda välispidiste kõrgemate jõududega siis esimene asi on pöörduda ja defineerida Tase pöördumise objekt. Ja teine pool on siis palve, et me midagi saaksime selle kaudu, et meie olukord võiks paraneda. Ja siin pöördutakse jumalaema kui lunastaja kõige lähema isiku poole kes selle tõttu selle läheduse tõttu selle intiimsuse tõttu saab tema juures meie eest kõige paremini kosta. Midagi meie eest teha meid mõista nõnda nagu meie emagi seda võiks teha. Ja see palve veel ajaliselt klassifitseeritud, see kehtib ajalises absoluudis. Ta kehtib praegusel momendil, me palume eestpalvet nüüd antud momendil ja me pikendame seda oma surmatunnini, tähendab üks palve kehtib siis kogu meie elu jaoks ja kuna vorm on meie palvetada meie patuste eest, siis välistab sega suletuse egoismi, sest kui me mõtleme ka kellelegi teisele seda palvet tehes, siis kehtib ka meie kohta. Ja täpselt vastupidi. Kas ei ole ka nii, et selle palve esimese osa ajal inimene häälestab ennast ise sellele kontaktile, tähendab see imetluse ja tänuavaldus, millega me pöördume, millega on läbi sajandite pöördutud Maarja poole, olgu see sõnas või olgu läbi loodud muusika. Son ka iseenda inspireerimine selleks, et oleks üldse alust abi või tuge või mõistmist saada. Aga mis puudutab palve teist poolt, siis seal on üks pimestav hetk minu jaoks see on see hetk inimese elus, kus täna praegu ja surma hetkel ühinevad Pole tihti selle peale mõelnud, mismoodi on, me ikka kujutame ette, et seal vahepeal on pikk vahemaa praegu ja siis veel palju kordi ja siis veel kunagi seal kunagi seal on viimasel tunnil Muusikuna mulle tundub, et see palve tekst nagu ka kõige paremaid ja kõige tõsisemad rahvalaulud nii kasepalve nad ei kujune mitte kogemata selliseks, nagu nad on kujunenud. Ja helilooja on arvatavasti ka see esimene osa, see teatud rahulikum pinnas, mida ta loob, on heaks ettevalmistuseks teisele palvepoolele arendusvõimalusi pakkuv ja tõusu pakkuv, nii nagu see ju enamasti ka on noh, mitte ilmaasjata näiteks ka selles kõige tuntuma ehk kõige rahvalikuma Saavema Riias, mis tegelikult sellisena loodud ei ole. Mida me kõik teame, kui Bachi hästi tempereeritud klaveri esimesele prelüüdi le Kuno kirjutab peale viisi. Ave Maria vanadele mulle tundub, et just selle harmooniline käik, harmooniline alus, millele see tuntud prelüüd on kirjutatud Bachi poolt, inspireeris selle harmoonia kulg vastas palve pinge kulgemisele. Ja tõepoolest, ilmselt on niimoodi, et praktika ise on näidanud selle vormi ja sisu peaaegu et ideaalsust ehk esimesel pilgul seda võib-olla päris niimoodi aru ei saa. Ilmselt see on oluline ka järjepidevus läbi aegade sama sisu ja vorm, mis on juba kindlaks kujunenud. See on kõige lakoonilisem vorm ja samal ajal ütleb ta praktiliselt kõik ära, mis inimesel vaja on. Kui ta võtab aega, et asju enda jaoks üks lihtsustada ja nendesse tõsisemalt suhtuda. Ja mis on veel oluline minu meelest, et ta ühendab inimesi, sarnasesse, rütmi, tõepoolest võib öelda, et igaüks võib ju palvetada, kui tal selleks vajadus on, nii nagu talle meeldib ja kahtlemata seda ka tehakse. Kuid selle kõrval on teatud palvete vormid, ideaalpalvete vormid. Ja see on umbes nagu hästi tõmbav korsten mis on juba sisse töötatud ja kust see inimeste püüdluste, nende õiges suunas suunatud soovide ja püüdluste tõmbus, viib needsamad soovid kõige kindlamini ja kõige kiiremini õigesse kohta. Selles mõttes siin oli juba juttu Vatikani raadiost. See on üks näide, kuidas tänapäeva massiteabevahendeid on võimalik kasutada vist küll ainulaadseks eksperimendiks, mis kordub tegelikult igal õhtul kes on õhtuti enne ühtteist lühilainet läbi käinud, see on sageli sattunud selle kollektiivse palve peale. Ja kui mõelda, et samal hetkel ilmselt kümned tuhanded ja veel kord kümned tuhanded inimesed kõige erinevamates Euroopa maades samas rütmis ja sama keskendumisega teostavad sama asja siis mulle tundub, et selle mõju võiks olla tõepoolest väga suur. Täna on kummaline päev. Me tahtsime pühendada selle saate eeskätt Maarjale, Maarjale, muusikas ja täna just sellepärast, et see on Maarjale kuulutamise päev inglikuulutuse päev, nii nagu teda eesti keeles on harjutud hüüdma paastumaarjapäev. Ja samas on täna ka kirikuaasta ja miljonite kristlaste aasta kõige vaiksem päev. Eile õhtupoolikul suri Kristus ristil ja ikka ja jälle oodatakse ta pühapäeva hommikul üles, tõuseks surnuist. Ja sellega seoses nagu paratamatult mõtted lähevad ka Kristusele. Aga ometi peatuksime ehk enne sellel ingli kuulutusel sellel, mille teksti Luuka evangeeliumist on jälle nii paljud heliloojad sõna-sõnalt kasutanud ja sellele oma kõlalise kujutluse lisanud ja muusika kaudu meieni toonud. Nimetame seda magnifikaadiks magnifikaare ülistama, suurt kiitma. Ja et ladinakeelsest tekstist aru saada, ma loeksin teile ette maarjavastuse tulevasele ristija Johannese emale Elizabethile antud vastusest reageeringust temapoolsele ülistusele. Mu hing ülistab väga issandat ja mu vaim rõõmutseb jumalas minu õnnis tegijas, sest ta on vaadanud oma ümmardaja alanduse peale. Vaata nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest minule on teinud suuri asju vägev ja tema nimi on püha ja tema halastus kestab põlvest põlve, neile, kes teda kardavad. Ta on oma käsivarrega teinud võimsa teo. Ta on pillutanud need, kes on suutelised oma südame meele poolest ta on tõuganud maha vägevad au järgedelt ja ülendanud alandlikud. Näljased on ta täitnud heade andidega, aga rikkad tühjalt minema saatnud. Ta on vastu võtnud oma sulase Iisraeli meelde tuletades oma halastust, nõnda, nagu ta on rääkinud meie isadele Aabrahamile ja tema soole kuni igavikuni. Neid sõnu on palju. Helilooja, igaüks kasutab neist nii palju, kui talle tarvis on. Aga magnifikaate kuulates ei maksa ennast lasta segada sellest et neid ühe Neitsi poolt räägitud sõnu laulab, koor laulab, meessolist laulab naissolist. Neid asju ei saa seostada süzeelise eneseväljendusega, nagu me oleme seda eriti romantilise muusika pinnal harjunud. See on muusikaline ehitus, nii nagu teda on ehitanud antud helilooja ja rõhutab ta neid mõtteid, kordab neid sõnu või lauseid, jagab neid nende esitajate vahel, nagu tema oma idee käigus vajalikuks peab. Kusjuures mees väljendab sama rõõmu ülendatust tänu inimliku, nagu seda teeb naine. Magnifikaat on üks hea väljend sellest, mis moodustab iga tõelise religiooni omamoodi põhiprobleemi. See on hingematva kõrguse, ülemuse ja kõige sügavama alanduse ja lihtsuse süntees. Sest nagu siin ingel kuulutab. Ta kuulutab seda kellelegi, kes väliselt ei ole mitte midagi kel pole just nagu mingisuguseid teeneid. Ja samal ajal seesama kuulutus ja seesama osa, milles Maarja asetatakse, tõstab ta inimestest kiriku hierarhias kõige kõrgemale kohale isegi kõrgemale kui needsamad inglid kelle kuulutus, kelle ilmumine Maarjat algul kohutab. Ja siin on üks omamoodi müstiline seos. Selleks, et saada kätte elu tõelised väärtused, tuleb neid siin maailmas vähemalt vaadelda sageli ümber pöörduna. See tähendab, et mida me siin oleme juba kätte saanud, need järgmises maailmas ei kehti. Ja vastupidi. Teiste sõnadega, selle kuulutuse mõte on niisugune, et omadused, millele saab ehitada väga perspektiivseid ja aegu ületavaid asju need on tegelikult kõige lihtsamad valmisolek usalduses vastu võtta. Meid antakse vabadus kõrkusest omakasupüüdmisest, valmisolek sõna kuulmiseks, puhtus, teenimine, isetus ja täielik usaldus selle vastu, mis toimuma peab minu kaudu. Ja nende omaduste ülistamine magnifikaadis ju tegelikult toimubki, aga see annab sisuliselt kogu kristliku eetika ühe väga olulise tahu. Juba kontsentratsioonis. Tiga religiooni põhiküsimus on see, kust me tuleme, mis on meie ülesanne siin maailmas ja mis meist edasi saab. Mis on meie saatus? Ja selle taustal veel konkreetsem küsimus, kas see maailm siin on meie päris kodu või mitte? Ja vastus, mida tõsised usundid pakuvad, sellele küsimusele on niisugune. Me peame arvestama oma oma eksistentsi mitmeplaanilisus ega või nagu seda evangeeliumis kusagil öeldakse väidab Kristus, minu isa majas on palju eluasemeid. Siit siis järeldus, et see maailm, see füüsiline elu siin ei ole, et ainus ja ei ole tingimata ka parim mõeldav. Ja oleme ilmselt kogenud paremat, oleme sellest ilma jäänud. Ka piiblis on pärimusparadiisist eedeni aiast, kus inimene elas algses harmoonilise seisundis oma loojaga ja ülejäänud loodusega. Ja nüüd sellest eedeni aiast inimene nii-öelda küüditati välja ta pagendati. Aga kui meie puhul küüditamine vähemalt formaalselt toimus mitte meie süü läbi siis antud juhul tolle vanaprotsessi puhul on põhjused inimeses endas. Need on inimese piiratud ajalikud motiivid, mis asendavad teda mässama olemasoleva harmoonia vastu mis õhutavad teda minema üle seatud piiride. Taotlema võib-olla seda, milleks tabel küps ei ole. Mis õhutavad temas kärsitust ja kadedust. Kõige selle vastamis, kõrgem iseenda ebaloomuliku upitamist. Usurbeerimist ja sellele vastanud on siis toob pärija ja poja seisund kes loomuliku küpsemise teel saab lõpuks kätega pärija õigused ja seitsis. Seisund tolles maailmas on tõepoolest tüüditatu seisund. Aga me peame aru saama, miks me küüditatud oleme. Miks meil ei ole päris kodu ja miks me oleme jätkuvalt teed, kus kõik näiliselt turvalised eluasemed mõne aja möödudes ka lakkavad olemast. See kõik seostub meie kõikide jaoks Jon läbi aegade seostunud kannatusega. Inimene tahab läbi saada võimalikult väheste kannatustega. Kahetsusväärselt mõtlete, et kui keegi peab kannatama kannata, kui, siis vähemalt keegi teine, aga mitte mina või minu pere. Ma just täna me puutume kokku Maarja elus kahe kombinatsiooniga tegeliku missiooni alguse sära ja rõõmuga. Nii, kuidas see kõlas magnifikaadis ja tema missiooni tegelikku kulminatsiooni iga seisab ema risti all selle sama risti, kes talle ju kätte anti, kui kõikide aegade kõigevägevam, ainulaadne poeg, lunastaja, inimeste päästja. Ta on sellesse hardalt uskunud, ta pole mitte üksi Jeesuse ema olnud, on ju olnud ka tema järgi ja tema austaja. Jeesus pole enam laps, ta on 33 aastane mees, kes on kolme aastaga väga palju ära teinud. Kuidas sa vaatad kannatusele mille vastu inimene loomu sunnil nii väga on? Ja kuidas sa vaatad Maarja kannatusele? Tänase päeva probleem, õieti Kristuse kannatus ja see on jällegi üks religiooni põhimõisteid. See on selline mõttekas kannatus, mis aitab meid ületada teatud eksistentsi tasapindu ja avab meile tee hoopis teistele plaanidele. See on niisugune. Kannatus, mida teeb läbi nisuiva, kes ohverdab oma välise vormi selleks, et paljuneda ja kanda vilja kuid mitte seal mullas kuhu ta väliselt sureb, vaid hoopis mullast, kõrgemal hoopis teistes tingimustes. Maria kannatus on Kristuse kannatuse kõrval inimlikum ja meile lähedasem. Sest tõepoolest tekib küsimus emast, kes täidab oma missiooni sõnakuulelikult suure pühendumisega. Aga kes inimlikult ja seda inimlikku joont on kristluses väga oluliseks peetud. Kes inimlikult elab läbi kõike seda, mida noh, üks ema niisugustel puhkudel läbi elab. Seda kannatust väljendab ka tuntud kirikulaul 13.-st sajandist staabat maator Dolorosa. See koosneb 20-st salmist. Teda on omistatud Jacob Boonedatoodile, kes suri 14. Nende algul. See ongi suure reede laul ja see kujutab just Kristuse risti all seisvat valuliselt kurba ema. Esimene salm kõlab tõlkes nõnda. Maluline ema seisis pisarais risti all, kus rippus tema poeg. Ja edasi kujutatakse juba siis kõrvaltvaataja inimese silmade läbi. Seda seeni edasi. Meenutatakse mida ema kogeb, kui tema poja süda läbistatakse odaga. See esialgu äratab kaastunnet tema vastu kuid seejärel juhitakse vaatleja tähelepanu toimuva mõttele. Ja just nimelt sellele, et see ei ole mitte juhuslik stiihiline kannatus mille puhul tuleb lihtsalt masendus tunda selle kohutava momendi suhtes vaid see on mõttekas ette planeeritud perspektiivne kannatus. Just selle kannatuse kõige kohutavam moment avab tegelikult mitte ühele inimesele, vaid tervele inimkonnale kõige avarama perspektiivi, mida ta üldse oma ajaloos on saanud. Ja edasi minnakse juba selle juurde, et ka kõrvaltvaatajal ei piisa lihtsalt haletsemisest kaasa tundmisest vaid ta hakkab äkki tajuma, et see kannatus on isiklikult temaga seoses katoliku kirikus. Ristiteekonna protsessioonides, mis toimuvad Kristuse kannatuse ajal on traditsiooniliselt erilist tähelepanu juhitud sellele, et inimene ise on kaasvastutav Kristusele tehtud kannatuse eest. Kuna Kristus on võtnud endale inimkonna kannatuse ja süü millest too kannatus õieti juhtub siis teiselt poolt iga inimene ka vastutab selle eest niisuguses mõttes, et ta teab nüüdsest peale iga tema halb tegu on täiendav põhjus, miks Kristus peab kannatama. Ja sellele juhitakse tähelepanu ka tolles Stapat, Matari laulus. See on inimese omavastutus, sest lõppude lõpuks jõuab ta tõdemuseni, et minu pattude eest Jeesus Kristus ja tema ema peavad kannatama. Ja leevendada saan Ma niihästi nende kui ka iseenda kannatusi mittesteriilse haletsemisega, mitte masenduse tundega, vaid konkreetsete tegudega, tähendab, kasutades ära seda Kristuse ohvrist saadud vabastavate energiat selleks et tõsiselt iseennast muuta. Ja ka siin on jällegi lahutamatu muuseas väline surm ja tegelik eluväline kannatus ja mõte, mis on selle kannatuseta ja mis viib meid tegelikult hoopis kvalitatiivselt paremasse olukorda. Heliloojaid on mitmeid kirjutanud suuri teoseid sellele samale tekstile. Kõigi nende tekst on sama ja kui seda arutada, siis sinna lisandub teatud mõtlemisele omane neutraalne objektiivsus. Muusika võimaldab meile kahte, tähendab me ühtaegu läheme koos seda kannatuse teed sest kuidas ka ei saaks aru ema oma poja kannatuste mõttest ja kuidas ei saanud seda ka Maarja omal ajal, kelle kannatustes liituvad kõikide eelmiste järgmiste emade kannatused. Mõte küll, aga kannatus tuli põletavalt läbi kannatada. Mida suurem muusik sellest kirjutab, seda kannatus rohkem seda, seda sügavam, seda, tõsi, seda raputavam on iga inimese jaoks see kurbus.