Algavas saates meie riik vaatleb ajaloolane Hannes Walter Eesti riiklike teenetemärke, vabadusristist maarjamaa ristini. Kas riikliku teenetemärgi võiks asetada samasse ritta riigilippu, vappi, hümniga? Ja kindlasti kindlasti juba vähemalt kaks-kolmsada aastat on riiklikud teenetemärgid riikluse atribuudid, vähemalt samavõrd, kui on lipp ja vapp ja hümn. Ja neid riike, millel riiklikke teenetemärke ei ole on maailmas aga vähe. Ja nendel riikidel on tõsiseid probleeme. Ma ütleksin, kuivõrd riiklik teenetemärk on selline riikluse riigivõimu poolt antav sümboolne autasu, mis, tõsi küll, tihtipeale on ka rahalises väljenduses küllaltki hinnaline. Aga mitte see rahaline väljendus ei ole tähtis, vaid tähtis on see sümboolne tähendus. Ja kui riikliku teenetemärke ei ole, siis peab riik leidma mingisuguseid muid teid viise oma ja teiste sõbralike riikide kodanike autasustamiseks. Ja see saab tavaliselt olla ainult mingisugune kingitus. Aga kingitus on ta siis nahkalbum, kristallvaas, hõbeserviis, mis iganes. Sellel on kuidagi siiski väga selgelt mõõdetav kaubaline väärtus, rahaline väärtus. Ja siis hakatakse nagu võrdlema neid kingitusi rahalise väärtuse alusel või sellest printsiibist lähtudes. Riiklik teenetemärk on selles mõttes just nagu noh, niisugune puhas sümbol. Et keegi ei mõtle, kui palju maksab vabadusrist, vaid kui keegi vabadusristi kavaler, siis ta on teada, et ta on Eesti riigi heaks teinud midagi väga suurt ja ja tänuväärset, ja see rahaline väljendus ei ole tähtis. Kui kellelegi kinkida vaas või, või, või, või hõbeserviis siis hakatakse kohe seda ümber arvutama rahasse. Nii et see ongi nagu riiklike teenetemärkide eelis ja, ja, ja riiklike teenetemärkidega kui niisuguse autasustamise viisi üldlevimise alus. Heitke pilk laia maailma ja minevikku. Kui vana on aumärkide jagamise komme ja siit tulenev küsimus, kas riiklik teenetemärgi aumärk on kattuvad mõisted? Siin me läheme tegelikult sellisesse terminite maailma eesti keel, mul on seda väga valus öelda, paadunud natsionalistina. Eesti keel on, on mõnes mõttes kuidas vaene kuivõrd eesti rahvas sattus võõrvõimu alla sellisel Fjodaalse ühiskonnakorralduse kujunemise algetapil ja Eestis ei kujunenud omaenda aadliseisust ja sellega seoses olevaid kõikvõimalikke korporatiivsed, ühinguid, sellega seotud atribuut, et siis meile on jäänud selline seisuslikku ühiskonna terminoloogia küllaltki võõraks. Ja sellega seoses on meil ka vähe oma sõnu, millega väljendada selliseid spetsiifilisi ainevaldkondi nagu heraldika, teadus, Fappidest, Faleristika teadusaumärkidest ja mõned teisedki aumärkide süsteem aumärkida selles mõttes siis, et riiklik põim austab oma või ka siis sõbralikuma kodanike mingite teenete eest, kusjuures sama teene eest antakse alati sama aumärk. Sündis antiikühiskonnas Vanas-Kreekas Roomas. Ma ei peatu sellel pikemalt. Ma ainult fikseerinud selle tõsiasja, et antiikühiskonnas olid tänapäeva mõistes aumärgid või teenetemärgid olemas. Ja siis, kui antiikühiskond lagunes, vana maailm kokku varises, hakkas tekkima siis keskaegne seisuste ühiskond siis mõneks ajaks hajus või, või murenes või lagunes ka aumärkide või teenetemärkide süsteem. Keskajal asendas kirik suurelt osalt riigivõimu antiikaegse riigivõimu funktsioone. Kirik oli kultuurikandja oma kloostrite süsteemi kaudu. Kirik oli moraali eetika ja ka õiguse, see tähendab siis jurisprudentsi kandja. Ja kiriku rüpes taastus ka antiikaegne teenete või aumärkide süsteem. Ja seda läbi sõdur munkade orduda. Ja nüüd me tulemegi terminoloogilise probleemi juurde eesti keeles on kaks sõna. On olemas sõna ordu ja on olemas sõna orden. Ordu tähistab siis sõdur, munkade või lihtsalt munkade korporatiivsed ühendust, mille liikmed on andnud vande seista mingi teatud ideest kristlikku ideest. Ja millel on oma teatud välistunnused, ordu rõivas ja sellele ordu rõivale algselt tekstiilist välja õmmeldud ordu märk. Ristorden on võrdusmärgiga riiklik teenetemärk. Väga paljudes keeltes, sealhulgas saksa, prantsuse, inglise keeles on need kattuvad sõnad order. On orden saksa keeles order, inglise keeles on sama sõna nii teenetemärk kui ka see keskaegne ordu. Ja siin me lähme eesti keeles veidi niisugusele problemaatilisele pinnale. Nimelt millisest ajahetkest alates muuta sõna ordusõnaks orden. Sest kui me võtame sellised, praegu kehtivad kõige vanemad ja soliidsemad riiklikud teenetemärgid, ordenid nagu näiteks sukapaela orden siis see on tekkinud kui ordu. Ja nüüd me peame omas mõttes leidma sellise õige hetke, milleni me kasutame sõna sukapaela ordu ja millest alates me hakkame rääkima sukapaela ordenist. See on selline intuitiivne küsimus ja tegelikult ei ole üldse viga rääkida praegusel hetkel aastal 1999 aasta 2000 künnisel kasukapaela kodust. Kuivõrd selle ordeni saanud inimesed ordeni kavaleride Gordioni rüütlid moodustavad sellise korporant tiivse ühingu millel on oma matrikkel oma sekretär oma heeralt, kes peab arvestust siis nende ordeni saanute vappide üle, nendel on oma kabel, kus käiakse teatud pidustuste puhul koos ja nii edasi. Tegemist on tegelikult orduga, nii et öelda, et tänapäeval ka sõna sukapaela ordu ei ole vale. Teisest küljest on tegemist Inglismaa või tähendab siis Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigi kõrgeima tunnustus väljendusega ordeniga, riikliku teenetemärgiga ja ka sõna orden või teenetemärk ei ole vale. Nii et siin on selline terminoloogiline probleem. Aga tulles nüüd tagasi selle küsimuse juurde, et millal siis tekkisid teenetemärgid, nagu ma ütlesin, antiikajal olid nad olemas. Keskajal omandasid nad sellise korporatiivse ühingu ehk orduvormi. Ja nüüd, kui antiikajal anti mingisugused teo suurepärase väärika üldkasuliku teo eest mingisugune väline tunnusmärk siis keskajal arvati mingisugustele moraalsetele eetilistele kategooriatele vastav inimene ühe ühingu liikmeks ja selle liikmeks olemise kohta. Ta oli väliseks märgiks selle ordu tunnusmärk kordurist dema rõival. Nii et juriidilises mõttes veidise situatsioon muutus, aga lõpptulemus oli sama. Tegemist on ära valitusega või välja valitusega suure hulga inimeste seast. Sellise inimese väljavalimisega, kes paistab millegi poolest silma. Ja silma paistab ta tänu oma teenetele, kusjuures antud hetke ühiskonna, väärtushinnangute süsteem määrab ära, mis on teene ja mis ei ole. Tänapäeva maailmas võib olla näiteks ei saa pidada suureks teeneks suure hulga inimeste mahatapmist aga ristisõdade perioodil õigeusu eest uskmatute mahatapmine oli väga suur teene ja selle eest autasustati arvati ordu liikmeks ja inimene oli äravalitud välja valitud, autasustati. Jutt on liikunud üsna tõsisel pinnal. Ehti lubate ühe küsimuse, mida võiks pigem oodata seltskonnaajakirja esindajalt? Te ütlesite, et autasusid, see tähendab aumärke, jagati juba antiikajal. Ei kujuta hästi ette, kuidas seda kinnitati toogale või tuunikale ja milline see välja võiks näha. No Vana-Rooma aumärkide süsteem koosnes põhiliselt siis nagu, kui räägime välistest märkidest kahte tüüpi võiks vist öelda siis esemetest. Ühed olid pärjad, mida kanti kas peas või kiivri peal ja teised olid siis medaljonid või medalid, mida kant rinnal rõivastusel. Tegelikult sõna Faleristika, mis siis tähistab teadust aumärkidest, teenetemärkidest on pärit vanakreeka sõnast Fales. See on selline metall, plaadikene või medalist kele, mida võis kanda kas siis sõjamees oma rüü rinnal või ka hobune oma rinnaesisele kinnitatuna. See plaadse Fales, sellest tuleneb siis sõnafaleristika teadusaumärkidest. Vanas Roomas oli süsteem väga selgelt välja kujunenud. Oli olemas eraldi märjad, mida anti selle eest, et keegi esimesena tungis vaenlase kindlusemüürile ja seal kanda, kinnitas selle eest, et keegi murdis läbi blokaadi või, või piiramisrõnga ja vabastas omade laagri või linna sissepiiramisest. Selle eest, et keegi esimesena tungis abordaaži abil, see on siis, kui merelahingus laevad kõrvuti on ja ühe laeva valt visatakse sellised rünnak redelid teise laeva pardasse ja tungitakse teise laeva peale. Esimesena tungis vaenlase laevale ja nii edasi ja nii edasi. Nii et need olid siis pärjad. Ja muidugi kõrgeim oli võidupärg loorberipärg tegelikult hiljem siis kullast tehtud loorberipärja koopia või või loorberipärga kujutav pärg kullast mis anti väejuhtidele suurte lahingute või sõjakäikude võitmise eest ja madalamaks astmeks siis nagu ma ütlesin, et medalit, mis rinnale kirjeldati ja ka olid olemas spetsiaalsed käevõrud, mis tähistasid siis teatud tüüpi kangelastegusid, nii et täielik süsteem oli olemas, mis vastas tolleaegsele rõivakultuurile ja tõstis siis vastava isikuvälise nähtava märgi abil esile. Nagu ma juba ütlesin, keskajal rüütliordu taevasõdur munkade Orsude perioodil oli tegemist eeskätt siis riidest keebi või hõlstiga, midagi eriti soomusrüü peal. Ja sellel hõlstid oli oma teatud värv ja sellele oli siis väljaõmmeldud või pealeõmmeldud riidest teatud tüüpi risti kujutis. Ristitüüp on kümneid olemas, nendel on oma nimetused ja rist kui niisugune tähistas seda, et antud inimene on kristlane võitleb ristiusu põhimõtete eest, aga ristitüüp näitas siis, millisesse ühingusse ordusse ta kuulub selle ristiusu eest võideldes. Missugune on praeguse ajani jagatav vani? Teenetemärk, ja see, mis küsimus tuleks esitada mitmuse tähendab, see on tegelikult väga hea küsimus, sellepärast et paljudel ordudel ja nendest välja kasvanud siis orderitel või teenetemärkidel on olemas ajalugu ja spekulatiivne ajalugu. Ehk ajalugu müütides ja legendides. Kui me võtame praegu kehtivaid rüütli ordusid, siis tõestatult on vanim Johan niitide ehk oma vahepealse pikaajalise asupaiga järgi tuntud Malta ordu, mis asutati aastal 1048 Palestiinas. Aga on olemas terve rida selliseid ordusid, mis loevad ennast tunduvalt vanemaks, viidates noh, sedalaadi allikatele nagu näiteks meil on Kalevipoeg või, või, või, või mõned muud sellised müüdid näiteks hispaania alkantara. Jaa jaa, Al Kasari ordud väidavad, et nad pärinevad kaheksandast sajandist ja nii edasi, aga seda ei ole võimalik pädevat arhiivimaterjalide põhjal tõestada. Üldiselt siiski, kui võtta noh, maailmas on ilmunud ordenit, ajaloost sadu raamatuid ja, ja, ja kui keskmiselt võtta üks selline üldkäsitlus ette siis algab ordenite kui ordude ajalugu, siis Johan niitide ehk Malta ordu ajalookäsitlusega ja aastaga 1048. See on siis nüüd ordu, mis ei ole seotud konkreetse rahvuse või riigiga, ta on paavsti või kirikuriigi kuuria juures. Aga kui me nüüd läheme tänapäevaste, mitte vaimulike ordude või ordenit ajaloo juurde, siis tuleme jälle aastasse 40, kaheksaga aastasse 1348 ehk siis ehk siis 300 aastat hiljem. Siis käis Inglismaa ja Prantsusmaa vahel saja-aastane sõda. Ja peale suuri võite prantslaste üle Inglise kuningas Edward. Kolmas asutas sukapaela ordu, mida loetakse vanimaks ilmalikuks ordeniks või rüütli Orduks. Nii et kõige vanem vaimulik ehk sõdur munkade ordu siis 1048 ja kõige vanem ilmalik rüütliordu tänapäeval siis orden 1348. Miks selline omapärane nimetada? Jah, sellega nüüd seondub ka mitmesuguseid legende, see legend, mida paljudes popule väärsetes käsitlustes esitatakse, on see, et olevat olnud tantsupidu ja tantsupeo ajal kuninganna olevat. Või kuningannal oli sukapael lahti läinud, pudenenud siis selle pika kleidi alt põrandale. Kõik püüdsid teha nägu, et nad seda ei märka, vaatasid mujale, üks julge aadlimees olevat tõstnud ja ulatanud kuningannale. Ja kuningas ütles siis selle peale. Ma nüüd häbenen oma kolleegide ees, sest et ma võin hääldada väga valesti, aga ma tean ka prantsuse keelt, hääldati üldiselt nii nagu kirjutati, mitte nagu tänavast prantsuse keelt ehk honi soid kui maali Bence. Häbi sellele, kes sellest halvasti mõtleb, sõna-sõnalt või õigem tõlge oleks võib-olla isegi, et olgu hukka mõistetud, see, kellel on inetud tagamõtted. See on üks niisugune ilus legend, tegemist on inglise vapi deviisiga või vapikirjaga ja tegelikult oli asi siiski selles ordeni esimene välismärk või selle sukapaela ordeni välistunnus oli rüütlitele põlve juurde kinnitatud tav selline sametist kuldtikandiga ilupael või ilupannal rüütlid teatavasti olid raudrüüs ja kuskil pidi midagi siis välistunnust kandma ja sellest on see siis edasi läinud ka tänapäevale, kui õukonnas on tänapäeval küll väga harva on sellises vanaaegses riietuses tseremooniat, kus käiakse sabakuubedes, valgetes sukkades, pannaltega kingades ja põlvpükstes siis kantakse kaaseda ordeni välistunnusena, sellist samet paela kuldtikandiga põlve juures ja daamid kuninglikust soost daamid kannavad seda siis ümber vasaku käsivarre. Nii et see sukapael oli tegelikult tol ajal mitte ainult sukapaela ordeni välistunnus, vaid tihtipeale põlve juurde kinnitatud Läti näiteks rüütlid oma südamedaami käest saadud, et mingist värvi siidisalli või, või noh, niisuguse märgina, et nad viivad, kannavad selle värvi või selle südamedaami käest saadud eseme lahingusse. Aga see legend muidugi elab ja see legend on väga ilus. Tõeline ajalugu on siiski see peale neid võite, nagu ma ütlesin, saja-aastases sõjas kuningas otsustas siis esimese seltskonna oma lähimaid rüütleid eest võitlejaid ära valida ja autasustas neid siis sellise raudrüü põlve koha pealt ümber jala seotud ilupaela või, või lindiga. Liikuge seda rida mööda. Tase sukapaela orden vist edasi teiste vanemate teenetemärkideni nimed on mõned. No tähendab üks selliseid vahvamaid ja selle juures veel ka Eestiga seotud aumärke on Taani elevandiorden. Elevandiorden Taanis kõlab veidi naljakalt, aga tegemist on siis sellise eksootilise loomaga, mida ristisõdade ajal muuhulgas Taanist pärit ristisõdijad rüütlid esimest korda nägid ja tegemist oli niivõrd mõjuva eksootilise, ebatavalise mingisuguse ürgse jõu kehastusega. Et Taani kuningas otsustas tutvustada selle imeliku olendi siis Taani kõrgeima ordeniga elevandi ordenina. Elevandi ordeni eripära on see, et, et ta antakse inimestele üldreeglina, kui tegemist ei ole Taani kuninglike printside printsesside ka siis ainult teiste maade riigipeadele, on väga üksikuid inimesi, kes ei ole olnud kuninglikust soost ja on saanud elevandi ordeni. Ta antakse ainult eluajaks. Peale ordeni kavaleride surma tuleb tagastada Taani riigile. Ordeni maksumus nii väga ümmarguselt öeldes on kaks miljonit Eesti krooni. Ta on väga suurte juveelidega kaunistatud väikene elevandiluust tehtud elevant. Ja põhimõte on siis selles, et nende ordenit Arv, ordumärkide arv on konstantne ja sama ordu märk antakse siis uuesti välja, kui eelmine kavaler on surnud, ta läheb tagasi taadi riigile või siis Taani kuningakojale antakse uuesti välja, samad ordenid käivad siis ringi, kõik on ükshaaval käsitööna tehtud, kahte täpselt ühesugust ei olemas. Kuigi noh, siis üldine kujundus on sama. Ja noh, sellise kuidas öelda Roosumina võib siis öelda seda, et juriidiliselt ajavahemikus 1560 kuni 1645, kui Saaremaa oli üks osa Taani kuningriigist, tähendab Hertsog Magnuse valdus kehtis see orden ka Eesti alal, nii et tegemist on selles mõttes sümboolselt ka eesti ordeniga ja ainsa Eesti inimesena Eesti vabariigi kodanikuna eesti rahvusest inimesena on siis elevandi ordeni saanud meie president Lennart Meri. Eesti Maal kehtis ka rootsi ajal Rootsi ordenit süsteem ja Rootsi organite puhul kõige vaarikamaks on kindlasti Rootsi orden mille kehtestas Gustav Vasa 1522. aastal ja ta ise sümboolselt seda ordenit kehtestades deklareeris, et tegemist on mõõgavendade ordu elliks siis Eesti ja Lätimaa ristiusule vallutanud rüütliordu õigusjärglasega. Loomulikult ei ole tegemist mitte reaalselt eksisteeriva järjepidevusega tegemist on sellise mentaalse ideoloogilise järjepidevusega, mida siis Gustav Vasa deklareeris. Ja see võiks siis olla siis nagu teiseks väga soliidses ajalooliseks ordeniks mis Eesti alal on kehtinud. Kolmas orden, mille puhul seos Eestiga on ka väga selline otsene, võiks öelda, on Taani kõige populaarsem teenetemärk, orden, roog ehk siis Taani lipp, sellele pühendatud orden, kuivõrd teatavasti vähemalt nii on öeldud kõikides Taani kooliõpikutes. Taani lipp on vanim riigi rahvuslipp, hüppas pärineb aastast 1219, kui taanlased eestlastele Tallinna all naha peale andsid ja raskel hetkel, kus eestlased olid juba võitmas kukkus taevast punane plagu, valge ristiga Tammev roog, Taani lipp. Ja noh, see legend ilmus kirjasõnasse paar-kolmsada aastat pärast seda sündmuse väidetavat asetleidmist on asi omaette. Aga vähemalt kõigi taanlaste jaoks on see tõsiasi ja ka teine Taani riiklik orden, Dane proogia orden on nii Eestiga küllaltki lähedalt seotud siis oma legendaarse alguse saanud talinaalt. Ja kolmas riik, mis on Eestiga olnud seotud pikka aega umbes 200 aastat, on Tsaari-Venemaa ja sellega seoses on muidugi siis Eestiga seotud ka Tsaari-Venemaaorganite süsteem, mis õieti riigi alguse just siis, kui Eestimaa Vene alla läks, Peeter Esimese ajal, sest esimesed vene ordenid kehtestas tsaar Peeter esimene ja enamik Nendest organitest, siis antigi just välja 18. sajandi esimestel kümnenditel Põhjasõja reaalja, kõige väärikam ja vanem nendest organitest on siis Püha Andrease esikannataja Püha Andrease-le pühendatud orden, mis kehtestati 1698 ja oli Tsaari-Venemaa kõige kõrgem orden, kuni siis veebruarirevolutsioonini 1917. Selle ordeni kavaleride hulgas on siis ka kaks eestlast. Need on tuntud Eesti päritoluga arstid, keisrite ihuarstid, Philipp Karell ja Gustav Hirsch. Ning tänu Jaan Krossi raamatule Michelson immatrikuleerimine tuntud mees, esimene teadaolev eesti rahvusest kindral Johan Michelson, kes ka foniks sai peale immatlikuleerimist. Tema sai siis sõjaväelasena Püha Andrease ordeni. Noh, üldse anti välja 200 aasta jooksul umbes 1000 ordenit. Et kui nende hulgas on kolm eestlast nende ordeni kavaleride hulgas, siis seda on päris palju. Võrdluseks võiks öelda, et soomlasi on ainult kaks või õigemini soomemaalasi, need on mõlemad ka rootsikeelsed soomemaalased. Küsijal on kiusatus esitada kaks küsimust korraga. Millal asutati esimene Eesti riiklik teenetemärk ja milline on Eesti riiklike teenetemärkide süsteem? Jah, no ma usun, et esimene Eesti riiklik teenetemärk peaks olema ka praegu siiski kuigi teda enam reaalselt ei eksisteeri, tan seadusena olemas või seaduse paragrahvina olemas ja ma usun, et tänasel päeval, kui me seda saadet teeme, on ka olemas veel üks selle ordenikandja. Nimelt Karl Jaanus, sajaaastane Eesti vabadussõja veteran. See esimene riiklik teenetemärk on muidugi Eesti vabadusrist ja Eesti Vabadusristi sümboolne või statuudi järgne asutamise kuupäev on Eesti vabariigi esimene aastapäev, 24. veebruar 1919. See kuupäev on ka Vabadusristi südamiku pöördel ehk siis ordenit keeles reversil. Kuid tegelikult oli tegemist loomulikult siis sellise seadusandliku protsessiga ja jaanuaris 1919, kui vabadussõda käis siis valitsus oma istungitel mitu korda kaalus seda teemat, et tuleks asutada oma aumärk. Et hinnata Ta rindel võitlevate sõdurite ja ohvitseride vaprust ja teeneid. Ja esimene niisugune kindel dokument, mis viitab sellele, et aumärk on otsustatud asutada on sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri päevakäsk 21.-st jaanuarist, kus ta annab siis suunise või juhise hakata väeosades ette valmistama esildisi Vabadusristi saamiseks, tähendab Ta neid nimesid ja neid teeneid dokumenteerima mille eest vabadusrist anda. Ajutise valitsuse dokumentidest esimene teadaolev on siis otsus kolmandast märtsist 1919 kus on teatatud, et Eesti vabadusrist on asutatud ja on moodustatud siis vabadusristi põhimääruse blah rahvusvahelises keeles. Statuudi väljatöötamise komisjon on määritud ministrid, kes sellest osa võtavad. Ja 16. aprillil andis siis ajutine valitsus dekreedi korras seaduse Vabadusristi mõtlemise kohta. Sellessamas seaduses on siis sümboolseks asutamiskuupäevaks loetud 24. veebruar 1919. Nii et vabadussõja ajast Ajast, mil sõjas pööre oli toimunud vaenlane oli Eesti piiridest välja visatud. Sellesse aega jääb siis ka esimese Eesti riikliku teenetemärgi või ordeni vabadusristi asutamine. Kelle mõte see oli? See on hea küsimus, tähendab minu käsutuses olnud paberite järgi tegelesid väga intensiivselt oma aumärgi küsimustega pea- ja sõjaminister Konstantin Päts ja välisminister Jaan Poska. Mõlema isiklike paberite hulgas on märkmeid, arutlusi sellise oma rahvusliku aumärgi asutamise kohta, kusjuures Poska nimetab seda kalevipoja võidu märgiks. Nimetus, mis siiski ei realiseerunud, jäi vabadusrist ja ma oletan, ma ei saa seda tõestada. Ma oletan, et Soome eeskujul, sest Soomes oli sel ajal juba kehtestatud oma riiklik aumärk. Tuntud kunstnik Allen kallela joonistas riigihoidja kindral Mannerheimi juhtnööride järgi siis esimese kavandi ja Mannerheim sellega kehtestas. Ja kuivõrd meie pea- ja sõjaminister Konstantin Päts oli suur hõimutegelane ja teatavasti pooldas ka isegi Eesti-Soome ühisriigi ideed ja nii edasi, siis ma oletan, et võeti eeskuju või mõõtu siis Soome lahe põhjakaldalt. Kuidas seletada Eesti riiklike teenetemärkide süsteemi? Eesti vabariik on üks isevärki riik. Kõigepealt oli tegemist niisuguse riigiga, millel kuni 1933. aastani elliksis vapside põhiseaduse vastuvõtmiseni puudus riigipea. Teine selline riik oli või tegelikult teist sellist riiki ei olnudki, aga noh, natukene sedamoodi liikuri Šveits, kus oli nii-öelda rändav riigipea või siis kantonite presidendid olid kordamööda riigipead, aga päris sellist riiki, kus riigipead ei oleks olnud, eurooplastest ei olnud. Riigivanem oli valitsuses Valitsuse juht ja Eesti riigi kõrgeim institutsioon oli riigikogu, tähendab sajaliikmeline, Paide diktaator tega ütlesid, vapsid irooniliselt, ma ei ühine sellega, aga ma tsiteerin, see oli niisugune üks eripära. Ja teine eripära oli siis see, et Eestis ei kehtestatud peale Vabadusristi mis kehtestati enne, kui asutav kogu võttis vastu Eesti vabariigi põhiseaduse. Ja põhiseaduses oli, oli ta siis kuulus või kurikuulus punkt number kuus, mis ütles, et Eesti vabariigi kodanikele ei anta ja Eesti vabariigi kodanikud ei tohi vastu võtta ka välismaalt mitte mingisuguseid aumärke kauda. No see natuke vanaaegne sõnastus, aumärgi all oli siis mõeldud niisugusi, noh nagu teeneteriste ja autähe all siis seda, mida me nimetame ordeniks niisukest kõrgemat teenetemärki, millel on kaasnevad teatud privileegid ordenid või aumärgid, seoti põhiseaduseloojate mõistuses ja meeles mõistega eesõigused privileegid. Ja kuna Eesti vabariik oli demokraatlik riik, kus kaotati ära aadlitiitlid ja kõikvõimalikud seisuslikku tees õigused siis nende hulka arvati ka aumärgid, ordenid. Kuivõrd ainus selline süsteem, mida seadusandja või vähemalt enamus seadusandjast tundis, oli Tsaari-Venemaa ja Tsaari-Venemaal teatavasti aumärgi saamine tähendas automaatselt ka teatud sotsiaalsete õiguslike eesõiguste saamist ühiskonnas. Ja kuna demokraatlikus ühiskonnas kellelgi kodanikul eesõigusi ei tohtinud olla, siis otsustati, et Eesti vabariigis ei ole kaubark. See oli täiesti mõistetav põhimõte. Ja see oli täiesti mõistetav põhimõte, ainult et maailmas on suur hulk riike, alates prantsuse revolutsioonist ja esimese konsuli Napoleon Bonaparte poolt kehtestatud auleegioni orderist mis on nii-öelda demokraatlikud ordenid ja ei ole seotud seisuslikkuse ega, ega privileegidega. Tähendab siin lihtsalt oli tegemist seadusandja vähese informeeritusega Lääne-Euroopa asjadest ja külgse lähenemisega sellele küsimusele nüüd, mida see faktiliselt kaasa tõi, faktiliselt, see tõi kaasa seda, et kuna vabadusrist oli kehtestatud juba ennem põhiseadust, siis seda ära ei kaotatud, ta jäi kuidagimoodi kehtima, olles tegelikult põhiseadusega vastuolus. Ja teisest küljest siis Vabadusristi annetamise või vabadusristiga autasustamise, ma olen saanud riielda selleks, et ma kasutan sõna annetamine seal niukene kahekümnete aastate sõnavabadusristiga autasustamise venitamine kuni 1925. aastani oli tegelikult Vabadusristi väärikuse ja maine seisukohalt võttes viga. Tähendab Vabadusristi, tegelikkuses ei antud ainult vabadussõja ja Eesti riigi loomisega seotud teenete eest, vaid seda hakati kasutama nii nagu kõikides normaalsetes riikides kui ühte diplomaatilise läbimise vahendit. No näiteks kahekümnendatel aastatel enne aastat 25 toimusid esimesed riigivisiidid nii Eesti-Soome vahel, kui Eesti-Läti vahel ja Vabadusristi anti, ma ei tahaks nii-öelda, aga tegelikult täiesti suvaliselt, tähendab, kes kuulus delegatsiooni, siis nomenklatuuri järgi anti vabadusrist. Kas sellest siis ka Vabadusrist, Mussolini rinnal? Mussolini puhul isegi on natuke teine asi, sest et Itaalia oli üks niisugune isevärki riik mis tahtis kangesti tõestada, et ta on ka suurriik. Ja kuna ta faktiliselt nagu Inglismaa ja Prantsusmaaga ega päriselt ei saanud võistelda suures poliitikas, siis ta sellistes vähemates küsimustes käitus küllaltki radikaalselt ja, ja Itaalia valitsus käitus Eesti vabariigi juriidilise tunnustamise osas väga radikaalselt. Olles liitlaste kõrgema nõukogu liige, kuhu kuulusid siis võitjad, suurriigid Itaalia deklareeris, et kui nüüd kohe liitlased kollektiivselt Eesti Vabariiki de jure ei tunnustasid, Itaalia teeb seda üksi. Ja Itaalia väga jõuliselt toetas Eesti nii diplomaatilist tunnustamist, täie täie määralist, diplomaatilist tunnustamist kui ka vastuvõtmist rahvasteliitu. Nii et Itaalia kuninga ja Itaalia kõrgete valitsusametnike autasustamine Vabadusristiga ei ole lihtsalt niisama dekoratiivne akt, vaid sellel on taga ka oma teatud reaalsed põhjused. Itaalia oli suur Eesti sõber ja miks ka mitte, sest Eesti oli nii kaugel ja sellest mingit reaalset probleemi ei sündinud Itaaliale. Hoopis teisiti käitus Itaalia Balkani uute riikide suhtes, mis olid tema naabruses, aga see on teema omaette. Ja vabadusristiga, nagu ma ütlesin, siis autasustati esiteks diplomaatiliste printsiipide järgi riigitegelasi, kellel polnud midagi pistmist Eesti vabadussõjaväe Eesti iseseisvumisega ja teiseks, nagu me kõik teame, Vabadusristi anti ka esimese detsembri mässu mahasurumise eest, mis oli juba väga selges vastuolus Vabadusristi statuudiga. Et vastu oleks kuidagimoodi varjatum, anti siis esimese detsembri mässu mahasurumise eest mittesõjaliste teenetega isikliku vapruse vaid tsiviilteenetevabadusristi, seda nende mõeldud sinist risti, mis normaalselt oli mõeldud diplomaat, ütleme nii, et Eesti riigis oma rahuaegse tsiviilteenetemärgi jaga sõjalise teenetemärgi puudumine osutus probleemiks puuduseks. Ja sellest ülesaamiseks mindi siis niisugust praktilist teed mööda. Et kaks suurt ühiskondlikku organisatsiooni punane rist ja kaitseliit kehtestasid oma organisatsioonisisesed aumärgid. Eesti Punase Risti alguses oli selle nimi mälestusmärk, kuigi tegemist oli tegelikult teenetemärgiga ja kaitseliit siis kehtestas kotkaristi. Ja nüüd, kui me vaatame, kes neid aumärke said, siis loomulikult oli seal ka nii kaitseliidu aktivist, maleva pealikuid ja aktiivseid laskur, veidi edasi ja Punase Risti tegeliku töötegijaid, aga nende hulgas oli ka kümneid välisriikide ministreid, kindraleid suursaadik, kuid Rootsi kuningas, Ungari riigihoidja, Belgia kuninganna ja nii edasi. Ja kui me vaatame Punase Risti dokumentatsiooni, ma pole nii hoolega vaadanud, aga kotkaristi seda pearaamatut olen ma põhjalikult vaadanud. Seal on alati siis märge, kelle ette panema on siis kotkaristinõukogu teinud otsuse anda siis näeme seal kõrgemate aumärkide puhul valdavas enamuses välisministeerium, majandusministeerium, haridusministeerium, riigivanem, välisministeerium, välisministeerium, riigivanem, majandusministeerium tähendab mitte kaitseliidu oma aparaat, vaid riigivõim kasutas ära siis nüüd seda organisatsiooni aumärki selleks et tagaukse kaudu siis nagu Eesti riigi nimel ikkagi autasustada. Ja lugedes neid mitte kuigi arvukalt, aga siiski natuke on ka mälestusliku materjali, näiteks Pusta mälestused on olemas, Pusta andis Belgia kuningannale üle selle Punase Risti teenetemärgi siis ega Belgia kuninganna ei teadnudki, et see pole Eesti riigi aumärk. Tema arvas, et on saanud selle eesti riigilt seda pisiasja, et see on ühe organisatsiooni aumärk ja seda antakse selle organisatsiooni juhatuse poolt, seda ei räägitud. Nii et Eesti riigi oma riiklike aumärkide puudumine tõi kaasa sellise, noh, ma ütleks, mitte kõige normaalsema situatsiooni, kuni siis 1936. aastal diktaator päts lahendas ka selle küsimuseni, nagu ta palju teisi küsimusi lahendas dekreediga pärast 16. oktoobril 1936 andis ta teenetemärkide seaduse ja selle seadusega loodi siis Eesti riigivapi teenetemärk kui kõrgeim autasu kõikide teenete eest, mis riigi ees on osutatud valgetähe teenetemärk. Kui tsiviilteenete eest määratud autasu eeskätt oli mõeldud, siis riigiametnike ja omavalitsusametnike tähendab. Riigi ja omavalitsuse teenistuses olevaid inimesi, sealhulgas diplomaate ja sama dekreediga riigistati või muudeti riiklikuks üks teenetemärgi kotkarist kui riigikaitseliste teenete eest antav aumärk ja punane rist. Kui ühiskondlikke sel ajal kasutati sõna seltskondlik teenete eest antav aumärk, mis oli mõeldud siis kirjanikud, kunstnikud, kõikvõimalike organisatsioonide Maanaiste Ühendus ülemaaline Eesti noorteühendus, kõikvõimalikud sellised organisatsioonid, mis ei olnud siis riigiteenistuses nende raamides osutatud teenete eest antav Aumere ja tolleaegne statuut nägi siis ette, et riigivapi teenetemärki sai anda ainult neile, kes oma tegevuslõigus olid juba saanud kas punase risti valgetähe või kotkaristi teenetemärgi. Kui inimene jätkas edukalt tulemusrikkalt oma tööd mingis ainevaldkonnas, siis sai ta mitte teist korda kotkaristi valgeristi, vaid siis sai ta siis riigivapi teenetemärgi kui sellise üldriikliku tunnustuse. Selline oli lühidalt meie teenetemärkide süsteem enne sõda mis tänaseks päevaks on uuesti taastatud või kasutusele võetud. Aga sinna on lisandunud siis president Lennart Meri algatusel. Uus sõjajärgne orden, teenetemärk, maarjamaa rist, mis põhimõtteliselt on siis ainult mõeldud välismaalastele ja see ei ole Eesti eripära. Maailmas on palju riike, kus on mõni orden spetsiaalselt mõeldud välisriikide kodanike autasustamiseks teenete eest konkreetse riigi ees. Kuuldud saates vaatles ajaloolane Hannes Walter Eesti riiklike teenetemärke. Teine saade vabadusristist, maarjamaa ristini on kavas tuleval kuul. Laupäeval, 13. järgmises saates meie riik.