Vikerraadiokava jätkub saatesarjas meie riik, räägib ajaloolane Hannes Walter täna Eesti vabariigi tunnustamisest de facto ja dejuure. Alustagem ehk nende ladinakeelsete mõistete seletamisest. Ma olen kindel, et juristid ja rahvusvahelise õiguse spetsialistid suudaksid anda praegu siin täpse definitsiooni, mida nii nii täpselt ei suuda aga de facto ehk siis tegelikult olemasolevana tunnistatakse riike tavaliselt siis kui mingisugune õiguslik või poliitiline protsess on pooleli. Ja minu teada esimest korda võeti see kasutusele selline määratlus de facto siis kui ladinaameerika endised Hispaania asumaad vabanesid Hispaania ülemvõimust. See oli pikaajaline protsess ja Euroopa riigid, eeskätt Inglismaa rajasid faktiliselt kaubandussidemeid, majandussidemeid, nende endiste Hispaania kolooniat, aga aga samal ajal ei tahtnud minna vastuollu paania kui vana ja olulise Euroopa riigiga. Ja siis leiutati selline vormel de facto ehk siis tegelikult olemasolev, ilma et ta oleks saanud täielikku juriidilist tunnustust sellistel puhkudel tavaliselt ei nimetata sinna riiki suursaadikut, vaid mingi asjur või madalama astme tegelane ja on ka väljakujunenud praktika. Juriidilist tunnustust, täieulatuslikku tunnustust ei anta uutele riikidele enne, kui riik, millest ta lahku on löönud või milles ta on eraldunud on tunnustanud uut olemasolevat riiki. Niisiis tee juure tunnustus de jure tunnustus on täielik tunnustus, millega riik tunnistatakse täiskasvanuks ja õigusvõimeliseks kõikides rahvusvahelistes toimingutes. De facto tunnustus on piiratud tunnustus tavaliselt tähtajaline tunnustus kuni mingi suure rahulepinguni või, või mingisuguste muude õigus aktideni. Kas tunnustus eeldab tingimata riigi eksisteerimist riigi olemasolu või võib tunnustada ka riigi eest võitlevat rahvast iseseisvuse eest võitlevat rahvast. Üldreeglina tunnustatakse valitsusi, millel on kindel territoorium. Muidugi rahvusvahelises praktikas on poliitilistel kaalutlustel käitutud ka teisiti. Kui ütleme kaks suurriiki või kaks suurriikide ploki omavahel on sõjajalal siis võidakse mingeid kolmandaid riike ühelt või teiselt poolt tunnustada lihtsalt selleks, et vastaspoolt nõrgestada. Seda. Seda praktikat on kasutatud aga üldreeglina siiski tunnustada võtakse valitsusi, millel on riigi tunnused, tähendab, millel on territoorium ja rahvas. Meie saate teema täna on Eesti tunnustamine de facto ja. Juure kui kaugelt alustame? No kõigepealt ma alustaksin just sellest samast eelmisest küsimusest, et kas võib ka rahvaid tunnustada. Eesti poliitiline juhtkond enne 1900 seitsmeteistkümnendat aastat oli silmapaistvalt tagasihoidlik või, või ettevaatlik hankima eesti rahvapoliitilistele taotlustele rahvusvahelist toetust. Eesti poliitiline juhtkond praktiliselt ei teinud midagi, mida oleks saanud kvalifitseerida vene valitsuse poolt vaadates Isamaa reetmiseks või, või riigi äraandmiseks. Hoopis teisiti oli lugu näiteks poolakatega, kellel oli väga tugev immigratsioon Pariisis, teiselt poolt ka Austria-Ungari territoorium, kus loodi isegi relvastatud üksused. Sama lugu oli soomlastega, kellel oli tugev immigratsioon. Stockholmis ja hiljem ka Saksamaal loodi väeosad saksa sõjaväe koosseisus. Ja isegi no näiteks leedulast, seal oli väga võimas immigratsioon Ameerikas ja juba 1905. aasta revolutsiooni ajal Ameerika leedulaste kongress nõudis Leedule iseseisvust. Ta tegi kõva lobitööd Ameerika kongressis. Eesti poliitikutest niisugusel, noh, ütleme siis pagulaspoliitikuid või sedalaadi tegevust enne 1905. aasta revolutsiooni praktiliselt üldse ei olnud, tõsi küll, on mõned kuriositeedid on Andres Tiido või nagu ta hiljem ennast nimetati, too meie esimene teadaolevalt poliitiline emigrant Pariisis. No on ka nüüd juba filmi läbi kuulsaks saanud Keskküla ja nii edasi. Kas samadi too, kellest kirjutas Tuglas? Ja sama tema oli mees, kes põllumeeste seltside kongressil Riias 1882 nõudis Eestile iseseisvust, et sellest siis maalt välja tähendab, Vene riigist välja. Ja tema elas Pariisis ja ta elas Eesti vabariigini ja ka meie esimene esindaja Pariisis Kaarel Busta kasutas tema tutvusin juhtivate ajakirjanikega ja ütleme seal salongi tutvusi ja nii edasi, nii et temast oli kasu. Aga ükski Eesti selline. Nimekas poliitik ei ole olnud enne iseseisvust pagulaspoliitik erinevalt, nagu ma juba ütlesin, näiteks poolakatest võiga, Chessidest. Tšehhi vabariik kuulutati teatavasti välja Washingtonis massariki poolt kaugel kodumaast. Nii et selles mõttes Eesti oli väga ettevaatlik. Nimetasite küll keskküla siin korraks, jah, aga Ma tahtsin rõhutada, et keskküla puhul on väga vastakad tunded eesti eesti juhtivatel poliitikutel ja ja teda on peetud saksa agendiks ja lihtsalt Žannatanics ja nii edasi ja film muidugi on huvitav, aga ei ütle midagi selle kohta, mida Eesti, ütleme siis arvestatavad poliitilised jõud taotlesid. Aga kui me nüüd tuleme selle seitsmeteistkümnenda aasta juurde, siis peab ka ütlema, et ega Eesti poliitiline juhtkond ei, ei läinud seda teed, et hakata Vene valitsusele väljastpoolt survet avaldama või väljastpoolt toetust taotlema. Mitte vabal tahtel, vaid see oli sundkäik. Vene riik lagunes sügiseks 1917 juba niisuguse piirini, et riigivõim ei suutnud enam tagada oma kodanike julgeolekut. Ja teiseks Vene armee laostus selle astmeni, kus muutus reaalseks, et Eesti okupeeritakse saksa vägede poolt vene provintsina, see tähendab oma tahtetu maa-alana ja rahvatükina. Ja võidakse siis liita saksa riigiga, mida Eesti poliitikud tahtsid kõige vähem ja see ei olnud mingi luulsest, Kuramaa oli juba sakslaste poolt okupeeritud ja Kuramaa rüütelkond töötas juba tugevasti selles suunas, et kuramast luua siis saksa vasallriik ja ka Eesti ja Liivi maadli esindus, immigratsioon Berliinis töötas selles suunas ja nii siis sellise situatsiooni taustal Eesti maapäev, mis oli valitud vene valitsuse loal autonoomia seaduse alusel tegelikult siis ületas oma võimupiire. Ja seitsmendal septembril 1917 nimetas siis välisdelegatsiooni. See oli esimene selline kõrgematasemeline poliitiline otsus viia Eesti küsimus rahvusvahelisele tasandile ja õige pea 26. oktoobril järgnes ka juba esimene välispoliitiline aktsioon, nimelt et maapäev avaldas protesti liitlasriikide ja erapooletud riikide saadikute ees vene vägede rüüstamise vastu Eestis. No seda võib käsitada kui Vene riigi äraandmist, sest ühe autonoomse kubermangu haldus kogu astus välja omaenda riigi valitsuse vastu apelleerides, välisriikidele, kuid ka siin peeti veel siiski teatud piiri, sest ei pöördutud Venemaa vastu sõdivate riikide poole vaid pöörduti liitlaste ja erapooletud riikide poole. Nii et sügisel 17, siis reaalselt meie välispoliitiline tegevus algas. Ja meie esimene välisdelegatsioon siirdus siis välismaale. Noh, sellest on päris palju kirjutatud piip Londonisse, Busta Pariisi. Menning tahtis minna Saksamaale, kuid ei pääsenud töötas Kopenhaagenis. Ja Jaan Tõnisson jäi Stockholmi ja Eduard Virgo siis välisdiplomaatide vahel sideme, üheksa hiljem ta teotses Itaalias. Nüüd sellel välisdelegatsioonil olid maapäeva tused esindada Eesti maad ja rahvast, mitte riiki, mida ei olnudki veel välja kuulutatud. Ja tegelikult olenes nagu nüüd nende esimeste välisesindajate loomupora pärastest diplomaadi andidest, sest nad ei olnud ju tegelikult õppinud diplomaadiks nende suhtlemisoskusest nende inimlikust farmist kindlasti. Kuidas nad siis nendes asukohamaades esindades noh, praktiliselt ei midagi suutsid ennast maksma panna ja see on minu jaoks küll üks. No mingisugune väike ime võiks öelda, et nad siiski suutsid. Puhtalt kasvõi see, et noh, näiteks Briti välisministeeriumi kõrged ametnikud üldse olid nõus juttu ajama Ans piibuga, sest täpselt samuti oleks võinud tulla mingi mees tänavalt ja öelda, et ma tahan väga eesti asja ajada. Nii et selles mõttes need esimesed, meie diplomaadid tõesti väärivad vähemalt vähemalt sama suurt austust kui meie vabadussõjaaegsed väejuhid, nad tõepoolest kogemusteta ja, ja hoopis teiste erialade inimestena viisid Eesti rahvusvahelisele tasandile on välisdelegatsiooni töö, loomulikult sai hoopis teised või hoopis uued raamid ja, ja tähenduse siis, kui Eesti kuulutas ennast 24. veebruaril iseseisvaks ja mõni päev hiljem siis saksa vägede poolt okupeeriti. Nüüd läks asi selles mõttes tõsiseks, et see, mida kardeti seda poolest ka realiseerima Saksa võimud, kohalike baltisakslaste inspireerituna hakkasid, hakkasid moodustama balti hertsogiriiki ja ühe sellise diplomaatilise Ettevalmistava sammuna siis 27. augustil 1918 Saksamaa sundis Nõukogude Venemaad alla kirjutama lisaleppe Bresti rahu juurde, millega siis Venemaa loobus igaveseks ajaks kõigist oma õigustest Eesti- ja Liivimaale. Venemaa on Eestist igaveseks ajaks loobunud ajaloos korduvalt, nagu me teame, see oli üks nendest kordadest. Ja Eesti siis välisdelegatsiooni niisuguseks põhiliseks tegevuseks sai vastutöötamine nendele baltisakslaste kavadele. Ka baltisakslastel oli oma esindus näiteks kolmis väga tugev esindus ja ka väga palju isiklikke, kasvõi juba aadlisuguvõsade perekondlikke sidemeid Rootsi kõrgemas seltskonnas. Kuid teiselt poolt see, et lääneliitlastega sõjajalal olev Saksamaa oli Eesti peerinud. Kindlasti parandas meie rahvusvahelist positsiooni, sest siin avalduski just see, millest ka ennem alguses Ta oli lääneliitlased, tahtsid nõrgestada Saksamaad, vähendada tema poliitilist kaalu ja tegevusvabadust. Ja sellega seoses siis esimesena Suurbritannia kolmandal mail. Sellele järgnesid Prantsusmaa 13. ja Itaalia, 29. mail andsid siis Eesti maapäevale kui kõrgemale võimule Eestis de facto tunnustuse 1918 saksa okupatsiooni ajal tihtipeale sellistesse lühemates või, või ütleme, lihtsustatud tekstides on öeldud, et nad tunnustasid Eesti Vabariiki, de facto see päris nii ei ole. Nad tunnustasid maapäeva kui Eesti rahvaesindust ja kõrgemat võimu Eestis. Aga Eesti nagu ka teiste endiste vene territooriumide küsimuse lõplik lahendamine lükati edasi rahukonverentsile, mis pidi kogu Euroopale andma uue näo ja vormi. Ja kui nüüd rääkida välisesinduste tegevusest laiemalt, siis see oli muidugi kõige suurem. Teine asi oli pidev töö, kohaliku ajakirjandusega, pidev informatsiooni levitamine, mis Eestist oli võimalik saada ja seda saadi üle Venemaa toimusse. Kanal üldiselt. Ja Eesti esindaja oli tol ajal muide ka ebaametlik esindaja Nõukogude Venemaal hilisem välisminister Julius Seljamaa ja tema töötades Petrogradis olekus, mida raske isegi defineerida. Põrandaalune ja poolametlik suutis siis välja anda seal ka Eesti päevalehte üle 40 numbri ühe brošüüri Vaba Eesti trükkida, mida siis salaja Eestisse toimetati ja siin levitati ja punaselt venelased sealt Venemaalt Saksamaa poolt okupeeritud Eestisse Eesti rahvuslike kirjatöid. Ja kui nüüd välisdelegatsiooni niisugust tööd võib-olla millegagi kokku võtta mingi mingi dokumendiga, siis siis 12. oktoobril 1918, kui kõik märgid näitasid, et Saksamaa On sõda kaotamas kohe kohe siis välisdelegatsioon võttis vastu sellise avalduse, Eesti saatkond Eesti rahvale. Ja see on niisugune pidulikus vormis dokument, kus siis öeldakse muu hulgas, et silmapilk on käes, kus võõras vägivald Eesti pinnalt peab kaduma ja vaba Eesti oma riikliku iseseisvuse lõplikult, et peab saama ja nii edasi, selline üleskutse ja, ja innustav dokument, millele siis teadupärast ka kolme nädala pärast tõepoolest järgnes Saksamaa kokkuvarisemine ja algas siis eesti järk-järgulise tunnustamise protsess. Nüüd loomulikult ei oleks otstarbekas käsitleda kõiki riike üksipulgi, kuidas tunnustamine siis toimus. Aga võib-olla, et peakski siis alustama Saksamaast. Sest Saksamaa oli tegelikult esimene riik, mis Eesti iseseisvust tunnustas. Tunnustas Saksamaa Eesti iseseisvust või nojah, ütleme siis nii, et kui jätame need kolm lääneriiki, loeme selle ka kuidagimoodi de facto tunnustuse lisaks saksa volinik, Saksa valitsuse erivolinik Baltikumis August winning. 19. novembril 1918 kirjutas siis alla ametlikule dokumendile Saksa valitsuse nimel millega ta loovutas võimu Eestis Eesti ajutisele valitsusele. Tegelikult seda võimu võeti üle astmeliselt, et sõjaväevõimudelt Tallinnas juba 11. novembril raudteed Lõuna-Eestis loovutati lõplikult sõjavõimude poolt alles detsembris, kui vabadussõda juba käis, aga see kõik on nii-öelda praktiline pool. Nii või teisiti, Saksamaa tunnustas siis de facto Eestit 19. novembril 18 ja juriidiline tunnustus tuli palju hiljem, üheksandal juulil 1921 alles. Linnavalitsus oli tullut põranda alt välja 11. novembril. 1918 11-l novembril ja alustanud siis võimu faktilist ülevõtmisTallinnas ja mujal. Nüüd Saksamaa oli meile sel hetkel kindlasti kõige tähtsam riik ja teiselt poolt muidugi Saksamaaga suhted olid komplitseeritud ja jäid kompliktseerituks ka ka kahekümnete aastate algupoolel. Seal oli baltisakslastelt mõisade äravõtmisega seoses protsessid ka Landeswehri sõda, kuigi Saksa valitsus ametlikult ei olnud meiega sõjajalal, oli siiski selline konflikt, kus osalesid saksa riigi kodanikud. Ja see oli ka üks põhjus, miks Saksamaa väga kaua venitas oma täievolilise saadiku nimetamisega. Tunnustus tuli siis juulis 21 ja alles juulis 23 nimetatud siis esimene saksa täievoliline diplomaatiline esindaja, keda nimetati diplomaatilises rangide jadas või ministriks, aga antud juhul minister on madalam kui saadik. Ja esimene Saksa saadik Wolfgang Frank astus ametisse alles 27. märtsil 1925. Nii et võib öelda, et Saksamaaga see 20.-te aastate esimene pool oli noh, komplitseeritud suhete aeg. Teine riik, mis meile oli kõige tähtsam vast veel tähtsam kui Saksamaa, kes oli muidugi Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa ei tunnustanud mitte ainult Eesti vabariiki ega Eesti valitsust, vaid vastupidi. Nõukogude valitsuse avaldused, vabadussõja vahetult eeli algul käsitasid Eesti ajutist valitsust kui kuritegelikku ühendust. Ja on tuntud dokumendid, kus kõik Eesti valitsuse liikmed ja tema, nagu seal öeldakse, agendid kuuluvad siis ilma pikema juurdluseta represseerimisel on lindpriid, on lindpriid ja justakse saab nagu ikka sõjas olevate riikide vahel tunnustus, siis tuleb välja sellest, kui hakatakse rahu sõlmima. Ja võiks öelda, et nõukogude valitsust de facto tunnustas Eesti Vabariiki 31. augustil 1919 kui tuli rahupakkumine. Tõsi küll, see rahupakkumine oli adresseeritud Tallinna valitsusele. Seega nüanss ja see oli oluline nüansse, sellele vastati sama olulise nüansiga, nimelt vastus adresseeriti Moskva valitsusele. Ja sealt siis algas selline faktiline suhtlemine. Vastastikku tunnustati diplomaatilist puutumatust, tegelikult kui delegatsioone vahetati ja juriidiliselt juure, siis Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariiki 14. veebruaril 1920 kui ratifitseeriti Tartu rahuleping. Nii et selle ratifitseerimisega siis lõplikult ja nagu me teame, rahulepingust taas kord igaveseks ajaks loobuti kõikidest pretensioonidest Eesti territooriumile. Tee tuleks just kohane küsida definitsiooni või mõistet, mis on igavesed. Eks jah, igaveseks ajaks on ilmselt erinevate maade leidev mõista. Kuid ma siin paari sõnaga tahaksin nimetada seda Nõukogude Venemaa esimesed saadikud Eestis olid väga värvikad kujud. Esimene Nõukogude saadik oli isi toorKukovski, kes oli ka Tartu Rahu delegatsiooni liige olnud. Oli olnud ennem Vene Nõukogude Venemaa rahanduse rahvakomissar. Ja siis Tartu Rahu delegatsiooni liige ja tema esimeseks tiitliks, kui ta nimetati Eestisse esimesel jaanuaril 1920 oli ülevenemaalise Tarbijate kooperatiivide keskliidu volinik Eestis, siis oli veel diplomaatiline tunnustamine olemata. 16.-st veebruarist sai temast ka väliskaubanduse rahvakomissariaadi täievoliline esindaja ja Vene NFSV esindajaks ta tegelikult ei saanudki, et ta oli. No lühidalt öeldes, GPU laskis ta kuritarvituste pärast maha suureulatusliku riigivarguse pärast ja sinna tema karjäär lõppes. Aga järgmine ja järgmine esindaja ja esimene siis täievoliline saadik pol, nagu see vene nõukogude lühend sel ajal oli oli väga tuntud nõukogude diplomaat Maksim Litvinovi. Ja tol hetkel, kui ta suursaadikuks nimetati, ütleme siis rahvusvahelise tava järgi suursaadikuks 13 jaanuar 1921 oli ta ainus Nõukogude Venemaa suursaadik, sest Eesti oli ainus riik, kellega Venemaal olid normaalsed diplomaatilised suhted. Nii et see oli ka omamoodi omamoodi huvitav moment. Tema siis lahkus novembris 21 ja nagu me teame, oli hiljem Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar pikka aega. Aga 1939. aastal. No nagu kõik teavad Maksim Litvinovi rahvuselt juut ja kui võeti kurss Natsi-Saksamaaga kokkuleppele, siis loomulikult ta ei saanud jätkata enam välisasjade rahvakomissariaadi eesotsas. Ja tema karjäär jätkus siis teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu suursaadikuna Ameerika Ühendriike Washingtonis. Ja nüüd võib-olla siis nende suurriikide kõrval, kes meie saatuse otsustamisel olid, määravad meie kõige lähemad naabrid, Balti riigid. Siin peab kõigepealt ütlema kohe, vahe oli väga suur. Leedu on ainus riik, kes ei ole kunagi Eestit tunnustanud, vaid on avaldanud deklaratsiooni, et on Eestit alati tunnustanud. Nii et sellist kuupäeva nagu leedu tunnustamist ei saagi välja tuua. Leedu see pidulik noot oli selline. Umbes nii, et pole küsimust, loomulikult me oleme alati tunnustanud Eestit. Kuidas seda mõista, on see rohkem või vähe, seal rohkem, see oli ikka mõeldud, see oli mõeldud sellena ette, et, et see on enesestmõistetav, et Eesti on riik. Ma Leedu esindajad olid meil juba siin, vabadussõja ajal töötasid ja kõige nimekam vast siis nendest oli, kes sai ka. Esimeseks suursaadikuks oli Joonas austolis, kes oli hiljem ka Leedu välisminister, nii et nüüd, mis puutub Lätisse, siis siin on olukord risti vastupidine. Noh, eestlased üldiselt teavad meie rolli riigi rajamisel ja aitamisel, kuid Lätti tunnistas Eestit juriidiliselt de jure alles teisel märtsil 1921. Teisel märtsil 21 ja esimese saadiku nimetas ta ametisse maikuus 1921. Siin taga oli siis üks selline konflikt, mis sai alguse? Võiks siis öelda, 18. veebruaril 1919, kui tolleaegne Läti vabariigi esindaja Eesti vabariigis jaanis raamanis. Paljus vanemas kirjanduses on ka ramman kirjutatud selle inimese nimi kirjutas Läti valitsuse nimel alla ulatuslikule Eesti, Läti koostöölepingule. Läti valitsus oli sel ajal äärmiselt raskes seisus, tegelikult praktiliselt kogu Läti oli punaarmee poolt okupeeritud ja baltisakslastest domineerisid täiesti sõjaväestada balti Landeswehri ja Läti valitsus selles nõrkuse hetkes, mida Eesti valitsus alatult ära kasutas, kirjutas alla lepingule, kus ta loovutas piiriäärsed vaidlusalused territooriumid kõik Eestile, sealhulgas ka Valga linna ja, ja, ja veel üht-teist ja lubas kinni maksta kõik need kulud, mis Eestil sünnivad seoses Eesti pinnal Läti väeosade loomisega. Kui Läti valitsus Eesti kolmanda diviisi võidu tõttu Landeswehri üle uuesti tagasi Riiga sai siis ta seda lepingut enam ei tunnistanud. Esiteks tunnistatud piiri ja teiseks ei tahetud maksta. Ja siit sündis selline pikaajaline konflikt, mis tegelikult lõplikult lahenes alles siis, kui oktoobris 1923 Läti tol ajal ka peaminister, aga mitmekordne välisminister, sihvitš Meyeroovitš saabus Tallinna ja tõesti briljantne Läti diplomaat, nagu meie ütleme Piip Poska Eesti välisminister Akeliga, siis jõuti esimesel novembril 1923 lepinguteni, mis reguleerisid siis lõplikult piiriküsimused, sõjakahjude küsimused ja nii edasi. Võiks öelda, et siis novembrist 23 meil Lätiga nagu hõõrumist ja probleeme enam ei olnud enne seda küll ja see avaldus siis ka selles tunnustamise ja, ja saadik hilise nimetamise noh, praktikas nüüd meile alati väga tähtsad on olnud põhjanaaber Soome ja Skandinaavia riigid. Soome tunnistas Eestit de facto siis kaheksandal augustil 1919 vabadussõja ajal. Ja noh, võiks öelda, et Soome tunnistas Eestit reaalselt juba varem, sest et juba saksa okupatsiooni ajal nimetati Soome konsul Tallinnasse, kes toimis siis faktiliselt Soome esindajana ka Eesti valitsuse juures pärast konsulit vahetada. Soome valitsus sõlmis Eestiga lepinguid, kus anti laenu, sõjalist abi ja nii edasi, nii et ütleme, et Soome puhul see siis oli selline sujuv protsess. Ja de jure tunnustus andis Soome siis seitsmendal juulil 1920 ka sugugi mitte hilja ikkagi tubli kaks aastat varem kui Ameerika ühendriigid. Ka see on niisugune huvitav asi, et Soome tegelikult käitus samamoodi nagu peaaegu kõik riigid ja tunnustas meid tegelikult tunduvalt varem kui, kui näiteks Lätti. Aga meil selleaegses ajakirjanduses ja ka hilisemates kirjatöödes. Ja on ikkagi kuidagi selline väga, niisugune kibestunud ja, ja etteheitev toon soomlastele. Ma tahaksin küll soomlaste kaitseks välja astuda ja öelda, et me ei saa olla nagu pahur laps, kes nõuab, et Meide noh, rakendatakse mingit erikohtlemist ja Soome unustaks oma huvid ära. Tegelikult oli praktiliselt kõigi riikide, näiteks ka Skandinaavia riikide tunnustamise hetk sõltuv sellest, millal annavad tunnustuse sõja võitnud suurriigid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, nende hulka kuulus ka Belgia kui väga siis suure panuse andnud sata. Sellest sõltus tegelikult kõik. Ja see, et Soome oli samamoodi aga ootaval seisukohal ja ei, ei tormanud uisapäisa tegema samme, mis oleks võinud teda ennast kahjustada rahvusvahelisel areenil. Ma arvan, see on päris loomulik ja, ja Soome lõppude lõpuks tunnistas Eestit siiski. Kui nüüd Leedu kõrvale, vaata siis esimesena peale Nõukogude Venemaad. Ja võiks öelda, et oli siis esimene riik, kes meid tegelikult üldse tunnustas, sest Leedut ennast ei olnud tunnustatud Nõukogude Venemaad ei olnud tunnustatud. See oli esimene rahvusvaheliselt juure tunnustatud riik, kes meile juure tunnustuse andis. Nii et selles mõttes peaks siiski mitte mitte virisema, vaid pigem lugupidamisega suhtuma soomlastesse. Ja ka Poola andis meile de jure tunnustuse juba 31. detsembril 1920 seega siis enne suurriike kuna oli Eestiga, nagu me ilmselt kõik teame väga lähedastes suhetes. Meie tähtsust Poolale näitab ka see, et Poola ametlikuks esindajaks küll teiseks esindajaks esimene oli vähetuntud isik oli vahetult pärast vabadussõda, siis Leon Vassilevski, kellest hiljem sai Poola välisminister. Ja Poola oli ka sel ajal riik, mille tunnustuse andmine enne suurriike, ütleme seal enne Prantsusmaa Inglismaal oli osalt seotud Poola enda välispoliitiliste pürgimuste, poola nimelt tahtis esineda ka suurriigina. Ja see oli mingil määral demonstratsioon ka lääneriikide suhtes. Et Poola ei ole kavandatav, ei ole käsitletav väikeriigina ja Poola järel siis kolmanda, rahvusvaheliselt tunnustatud riigina. Üllatus küll aga tunnistas meid Argentiina. Nimelt 12-ni Harju 1921. Argentiinale küll ei ole suursaadikud kunagi Eestis olnud, tal oli siin peakonsul. On üks kahest Argentiinlasest, kes on vabadusristi kavalerid, teine oli Argentiina president peakonsul Antonio Mantes soom ja, ja Argentiina siis esimese, mitte Euroopa riigina, andis meile tunnustuse. Nüüd kõige tähtsam otsus siis võib-olla rahvusvahelises plaanis oli see, et suurriigid ja belgia tunnustasid siis Eestit ühiselt vastava organi, liitlaste kõrgema nõukogu otsusega ja see toimus siis 26. jaanuaril 1921. Liitlaste kõrgem nõukogu ei olnud üksmeelne. Kõige kahtlevam oli Prantsusmaa, kus vene valgete immigratsioonil oli väga suur mõju. Ja kõige innukamalt toetas meie tunnistamist Itaalia Itaalia ja ähvardas, et kui liitlaste kõrgem nõukogu nüüd kohe ei võta seda otsust vastu siis ta lööb ühisrindest lahku ja tunnistab Eestit üksinda eraldi. Kuidas seletada itaalia sümpaatiat? Tähendab üks asi on sümpaatia, aga teine asi on see, et ka itaalia tahtis näidata, et ta on suur riik ja teda ei võetud päris võrdsena Inglismaa ja Prantsusmaa poolt. Ja ohtlik oli minna demonstreerima niisugustes sfäärides, kus oleks võinud tulla väga reaalne konflikt samal ajal sellistes sümboolsetes küsimustes oli hea näidata selgroogu. Aga noh, sellega seoses on ka vabadusristi kavalerid Itaalia kuningas ja Mussolini. Itaalia, Itaalia oli heas kirjas. Ma võiks öelda, et Itaalia mõnes mõttes isegi tunnustas juba üksinda Eestit enne sellepärast, et juba 18. veebruaril 1920 pärast ta siia ametliku diplomaatilise asjuri Shar saadafääri mis tegelikult oli tunnistamine. Niisiis tuli tunnistamine ühe korraga Prantsusmaalt, Inglismaalt, Itaalialt, Jaapanilt ja Belgiat. Ja kui rääkida nendest esimestest esindajatest, siis küllaltki selliste tavaliste karjääridiplomaatide kõrval, mis suurriike meil siin esindasid peab nimetama siis belgia konsulit Michell, Eduard ja kes nimetati konsuliks kolmandal detsembril 1920. Ta on oma mälestustes öelnud, et ta kuulis esimest korda, et Eesti on olemas. 1909. aastal kui ta töötas Peterburis prantsuse Ühe pangakontori ametnikuna ja tema elukäik siis viis eestlastega kokku esimese maailmasõjajärgsetes Segadustes, Murmanskis ja rangerskis, kus ta oli Belgia konsuliks. Ja sealt ta tuli siis üle Skandinaavia Tallinna ja nimetati kolmandal detsembril siin belgia konsuliks ja tema töötas siin Eesti vabariigi lõpuni. 1935.-ks aastaks oli ta jäänud ainsaks välisriigi esindajaks Tallinnas, kes oli vabadusristi kavaler, teised, kes alguses olid, olid ammu juba noh lahkunud ja teinud karjääri. Oli väga populaarne isik talina kuidas seda ilusamini öelda, heas seltskonnas. Võib-olla siis niisuguse viimase blokina skandinaavia Abja maad. Skandinaavia riigid arutasid esimest korda balti riikide tunnustamist augustis 1920 lükkasid selle edasi suurriikide otsuseni. Kui suurriigid olid otsuse teinud, siis Rootsi välisministeerium pöördus tsirkust Laariga siis oma Taani ja Norra kolleegide poole. Ja viiendal veebruaril Rootsi, Taani ja Norra konsulid andsid siis Tallinnas Eesti välisministrile tunnustus dokumendid üle tunnistamise kuupäevaks loetakse siis viies jaanuar 1921. Kuigi Rootsi vastav dokument oli kuninga poolt juba eelmisel päeval, tähendab alla kirjutatud, nii et võib ka neljandat kuupäeva pidada. Ja kui rääkida Skandinaaviamaade diplomaatilistest esindajatest, siis nende hulgas on üks tõeline tõeline hiiglane diplomaatilises maailmas. Taani saadik Flemming, teler, kes toimis Harri diplomaadina 1904.-st aastast ja nimetati 1921. aastal saadikuks Soome või saadikuks Helsingisse ja töötas seal ühtejärge kuni pensionini 1948. aastal 27 aastat järjest Taani saadik Helsingis paralleelselt siis 1922 kuni 40 ka Eestis ka kõige kauem kõikidest suursaadikutest ja 1926 kuni 40 ka Lätis, aga tema alaline asukoht oli, siis oli siis Helsingis ja kui ta 70 aastaselt läks pensionile peale 44 aastast diplomaatilist karjääri elas ta veel 24 aastat täie tervise juures, nii et suri 95. eluaastal ja, ja on üks kõige rohkem aumärkidega dekoreeritud Taani diplomaate üldse peale Eesti vabadusristi ka veel kotkaristi esimese klassi orden, muuhulgas. Ja meie hõimuma Ungari oli siis Eesti tunnustamisel meie enda süüdata mitte esimeste hulgas, nimelt juba 1920. aasta suvel. Eesti Ungari esindajad pidasid Pariisis kõnelusi ja Ungari valitsus teatas, et ta on valmis Eestit kohe tunnustama, aga palus siis Eestil esitada vastav märgukiri. Mingisugustel segastel põhjustel see märgukiri Ungari välisministeeriumisse jõudnud ja seega tunnustamine lükkus edasi kuni siis kuuenda veebruarini 1921. Ja juba enne seda oli ametisse nimetatud asjurina doktor Mihhai kes siis nüüd sai saadiku hauast pähk diplomaatilises redelis ja tõi Eestisse ja muuhulgas ka väga sõbraliku kirja Ungari riigihoidjalt hordilt koos kahe väga väärtuslikku Ungari hobusega, mis meie riigivanemale kingiti. Oled sellega on nagu sellised olulisemad riigid läbi käidud ja võib-olla siis lõpuks veel Eesti vastuvõtmine selleaegsesse ÜROsse ehk rahvasteliitu. Teatavasti Eesti juba 1920. aastal pürgis rahvasteliidu liikmeks, esitas vastava taotluse ja meie delegatsioon sõitis eesotsas äsja erru läinud kindral Laidoneri ka Genfi. Aga seal selgus siiski, et Eesti delegatsioonile lubati ainult vaatleja staatus. Kui enamik maailma riike ja mis kõige tähtsam suurriigid olid Eestit tunnustanud, siis 22. septembril 1921 rahvasteliit rahvastiku täiskogu võttis Eesti ühel häälel liikmeks ja teise täiskogu istungil oli siis juba ka Eesti delegatsioon eesotsas ands piibuga ja maailma, noh, selline üks tähtsamaid riike, Ameerika Ühendriigid andis oma tunnustuse siis alles 28. juulil 1922. Ameerika oli väga kaua äraootaval seisukohal, mis, mis saab Venemaal, kas ei oleks võimalik kokku pida uut tüüpi, kapitalistliku ühtset jagamatut. Ja alles 22. aastal siis jõuti nii kaugele, et tunnustati Venemaast lahku löönud riita. Kuivõrd eesti rahvas sattus teise maailmasõja käigus olukorda, kus riik faktiliselt likvideerus siis võib-olla tekkis uuesti ja veelgi teravamalt kujul seesama olukord, mis saksa okupatsiooni ajal esimese maailmasõja ajal 18. aastal, kus riiklus taas edasi välisesindustes ja see eesti diplomaatiline eksistents, mis võib-olla aastakümneid paistis sellise, no nagu nõukogude propagandatagi ütles, liivakastimänguna aitas meil siiski 1991. aastal valutult ja väga ruttu tagasi tulla rahvusvahelisele areenile võrdse partnerina ja saada täielik tunnustus ÜRO liikmena ja nii edasi, nii et kui oleks pidanud nullist algama, kui see töö tookord 80 ja 75 aastat tagasi ei oleks tehtud hästi ja põhjalikult siis kindlasti ei oleks 91. aastal nii libedalt läinud. Kuuldud saates meie riik rääkis Eesti vabariigi tunnustamisest ajaloolane Hannes Walter