Vabadusvõitluse veteran. Viimane, aga sellega seoses kõige tugevam mees nendest kahest 1000-st, kes vabadussõjas vabadusristi vääris ja mul on väga heameelt ja väga sügav meeleliigutus. Eesti vabariigi valitsuse poolt sellel tähtsal päeval teile vabadusristi kavaler Karl Jaanus, on ta Kalevipoja magada vabatahtlikult Ta läinud meele meie rahvuseepose Kalevipoeg köide, kus on kõigi vabariigi valitsuse liikmete allkirjad alates Mart Laarist. Südamlikud õnnesoovid 100.-ks sünnipäevaks, tänulik vabariigi valitsus. Kuna. Selle raske eluajal, mida te olete läbi elanud on teil see auväärne tunnus meie Eesti Vabadusristi ära valitud, kaduma läinud siis ainsana taastatud Eesti vabariigis on Eesti vabariigi valitsus otsustanud selle risti asendada uue ehtsa vabadusristiga. Vasta. Südamlikud õnnesoovid ajju paljul tänu selle poolt, see on vabariigi valitsus ja kaitseministeerium. Vabariigi valitsus, Mart Laar ja teised looming. Väga palju tänu. Ma olen kinni mõttes, et äsjane sündmus oli midagi enamat oma suuruselt ja tähenduselt kui ühe vapra mehe 100. sünnipäev. Ja kahtlemata ma arvan, et kuna on sajandi lõpp ja selle sajandi lõpp, kus Eesti vabariik sündis kus Eesti vabadussõda võideldi ja võideti ja kus üle 2000 eesti mehe autasustati vabadusristiga siis viimase elusoleva vabadusristi kavaleri 100. juubel sajandi lõpu künnisel tõmbab nagu joone alla kogu Eesti rahva ajaloole meie lõppemas oleval 20. sajandil. Ja annaks jumal, et, et tõesti läheksid täide need sõnad, mis Karlile Jaanuse juubelil välja öeldi tema kohta, et ta on kolme sajandi mees. Et tõepoolest see vapper eesti sõdur, vabadusristi kavaler, Karl Jaanus kannaks Eesti vabadussõjavaimu mitte ainult mõtteliselt, vaid füüsiliselt oma isiku kaudu ka järgmisesse sajandisse, aastatuhandesse. Selles mõttes ma olen absoluutselt nõus sellega, et tegemist oli mõnes mõttes ainult otse sündmus, aga seda ei ole varem olnud, seda ei saa enam kunagi hiljem tulla. Tegemist oli teatud sümboliga või märgiga. Sel puhul ei ole liigne vaadelda veel kord Eesti vabadusristi, kui Eesti riigi kõige kõrgemat teenetemärki. Nii ajas kui ruumis. Ma võib-olla natukene kordan sissejuhatuseks seda, mis eelmine kord sai räägitud, nimelt seda, et Eesti vabadusrist ei ole selles mõttes maailma aumärkide hulgas ainukordne, et on ka teisi selliseid aumärke. Ah, kehtestatakse ainult sõja ajaks, noh, võib-olla kõige tuntum sellistest aumärkidest meie kultuuriruumis on saksa Raudrist, mida on kehtestatud siis Napoleoni sõdade ajal Prantsuse-Preisi sõja ajal esimese ja teise maailmasõja ajal teiste sõnadega siis aumärk, mis juriidiliselt kehtib kogu aeg ka pida, faktiliselt antakse välja ainult sõja ajal. Ma olen küll sõjaajaloolane, aga ma ei tahaks muidugi mingil juhul öelda, niiet et Eesti peaks kunagi veel sõdima. Annaks jumal, et seda ei juhtuks. Ja sellisel juhul võiks siis öelda nii, et vabadusristi jääb meist 20.-sse sajandisse maha sellise ainulaadse Eesti sõjalise aumärgina aumärgina, mida jagada sõjas ainsas sõjas, mis Eesti rahvas on olnud võimeline või eesti rahval on olnud õnn võidelda oma lipu all oma vormis oma riigi eest. Eesti Vabadusristi sünniloost me eelmine kord juba põgusalt rääkisime. Vabadussõja puhkemine tekitas vajaduse oma aumärgi järele. Ja 24. veebruaril 1919 seal siis sümboolne Vabadusristi asutamise kuupäev jõuti siis oma aumärgi loomiseni võimul ka siinkohal, kui oli juttu sellest, et ajas ja ruumis siis oleks kohane rääkida sellest, milline on vabadusristi, noh, ütleme siis vaatus maailma orderita hulgas Eesti inimesele eesti sõdurile, vabadussõja ajal olid tuttavad eeskätt, et vene aumärgid ja vene keiserliku organite süsteemis või aumärkide süsteemis oli kõige lugu peetumaks Püha Georgi orden või ka siis, nagu meil rahvakeeles öeldi Jüri ristohvitseridele Sis orden, sõduritele neljaklassiline Georgi rist. Ja, ja kui me vaatame nüüd seda statistikat esimese maailmasõjaaegset statistikat siis Georgi risti neljanda nagu ehk siis kõige madalama järgu sai esimese maailmasõja ajal üks sõdur, 15-st kolmanda järgu, siis juba kõrgema järgu, üks sõdur, 150-st teise järgu, üks sõdur 240-st ja esimese järgu üks 450-st sõdurist, kes sõjast osa võtma disvabadusristi, mis jaotus teatavasti kolmeks liigiks ja selle teine liik oli ette nähtud isikliku vapruse eest sai vabadussõjas madalama kolmanda järgu üks ja mees Eestis ei tehtud enam vahet ohvitseride sõdurite vahel 50-st ja teise järgu mis oli väga haruldane aumärk, üks mees kolmest 1000-st. Nii asetub siis vabadusrist Georgi risti, kuidas oma madalama kolmanda järgu osas neljanda ja kolmanda Georgi ristijärgu vahele ja teise järgu osas mõõtmatult kõrgemale esimesest järgust, nii et selles mõttes on siis vabadusrist nagu võrreldav Vene ordenit süsteemiga. Igal juhul anti vabadusristi välja. Me võiksime kokku võtta range aitäh põhimõtete alusel. Kui vereid ajas veidi ette, ruttame Teise maailmasõtta teise maailmasõjaperioodi, kus ka kümned tuhanded eesti mehed võitlesid olude sunnil küll saksa vormis siis saksa põhiline lahingu aumärk oli raudrist ja raudristi kõrgem järk kooli raudristi rüütlirist, mida siis kogu sõjast osa võtnud saksa mundris võidelnud meestest sai üks mees kahest ja poolest 1000-st, nii et meie vabadusristi teise liigi teine järk on haruldasem või, või teda anti rangemalt kui teise maailmasõja ajal rüütliristi. Nii et selles mõttes Vabadusristi igal juhul kuulub selliste maailmas nii-öelda range aitäh printsiipide alusel antud aumärkide hulka ja, ja tõepoolest ka kahe maailmasõja vahel Eesti ühiskonnas Vabadusristimaine vabadusristi kavaleride lugupidamine oli väga kõrge ja võib-olla vabadusrist on üks väheseid meie 20.-te 30.-te aastate riikluse sümboleid või, või, või atribuute, mida tunti vaatamata kõigele võib olla ebatäpselt võib-olla ähmased. Aga mõistena tunti ka selle poole sajandilise Nõukogude okupatsiooni jooksul. Siiski teati, et kui keegi on vabadusristi kavaler, siis on ta üks, üks väga kõva mees ja vabadusristi kavalerile. Lapsed ja lapselapsed olid ka selle läbi lugupeetud inimesed ühiskonnas, nii et Vabadusristi asutamine ja need printsiibid, millal, mille alusel teda annetati on igal juhul rahvusvahelise rahvusvaheliselt taustal kannatavad välja võrdluse ükskõik millise riigi sõjalise aumärgiga. Kas võiks samal põhimõttel Vabadusristi võrrelda, nüüd lähinaabrite siis Soome vabadusristi ja Läti karutapja ordeni k kui kergel käel või kui rangelt, nagu te ütlesite. Võrreldes Läti ja Soomega jagati Eesti Vabadusristi? No võtame siis need kõik riigid kes Iseseisvus Sid esimese maailmasõja tulemusel ja lõid lahku Venemaast, kuna nad on enam-vähem samas poliitilises ja sõjalises situatsioonis aastatel 18 20. Soome Vabadusristi idee isaks oli tol ajal küll ratsaväe kindral, hilisem marssal Mannerheim ja väliskuju teatavasti vormistas või joonistas tuntud soome kunstnik Allen kallale. Ma olen lugenud spetsiaalselt uurimust teemal marssal Mannerheim ja aumärgid. Ja Mannerheimi põhimõtteks oli see, et maksimaalne, reaalselt suur hulk sõjamehi peab koju pöörduma sõjast nii, et tal midagi linnas on. See oli veidi teine põhimõte kui meil Eestis. Meil Eestis võeti aluseks nagu selline Georgi risti statuut, Vabadusristi statuudi või õigemini selle statuudi lahti seletava dokumendi koostamisel. Ja sellega seoses meie nagu Eesti ja Soome Vabadusristi päriselt võrrelda ei saa. Tähendab, Eesti ja Soome armeed vabadussõdades olid enam-vähem ühesuurused. Tundub kurioosne, aga eesti armee oli tollal suurem kui Soomer Me 85000 meest umbes 70000 vastu Soome armees. Ja kui Eestis eesti kodanik, kellele anti ümmarguselt 2000 vabadusristi ehk siis tegevarmeed, arvestades üks rist 42 mehe kohta. Ta siis Soomes anti välja vabadusristi 28000 ehk üks rist kahe ja poole mehe kohta, nii et tunduvalt rohkem seal tehti vahet eeskätt siis selles kõrgemaid klasse anti vähem välja, nii et võiks öelda nii et Soomes vabadusristi ja vabadusmedal kui autasud omandasid osaliselt ka. No ma ei tahaks öelda, et mälestusmedali rolli, aga tähendab, sellega tähistati, et mees on ikka päriselt rindel olnud ja tõeliselt lahingutest osa võtnud ja see gradueeriti siis nagu kõrgematesse järkudes, kui ta juba midagi erilist oli sooritanud. Nii et selles mõttes Eesti vabadusristi anti välja tunduvalt rangemate printsiipide alusel kui soomes. Poola põhiline sõjaline aumärk oli juba varasematest aegadest päritud enne Poola jagamist asutatud orden virtuuti military tähendab siis ladina keeles sõjaliste teeneteorden ja neid ordeneid anti välja umbes kolm korda rangemate printsiipidel kui Eesti vabadusristi ehk siis tegevarmee osa võtnud meestest üks orden 121 mehe kohta. Meil siis meenutan 42 kohta. Nii et Poolas on tegemist rangemaks printsiipidega. Ja mis puutub Lätti sõjalisse organisse karutapja ehk laadžkreesise ordenisse mis tuletati või mille nimi tuletati Läti rahvuseepose põhikangelasest karutapjast Plansbleesisest, siis Läti puhul oli tegevarmees teeninute ja ordeni saanute vahekord selline, et sai üks mees 36-st, noh, see on siis praktiliselt samadel printsiipidel nagu Eestis. Mis puutub Leedusse, siis Leedu põhiline sõjaline orden oli viitise võima, hääldan valesti, vist võttis, hääldatakse seda rist, mida anti välja üks 38 tegevarmee sõduri kohta, see on siis jällegi kuskil seal Eesti ja Läti vahepeal. Nii et Eesti, Läti, Leedu lähtusin enam-vähem samadest printsiipidest Poola umbes kolm korda rangematest põhimõtetest ja Soome siis märksa erinevam Nendest põhimõtetest. Aga mis puutub Poolasse, siis Poolas ei olnud ainult virtuuti military orden, vaid oli ka teisi sõjalisi aumärk, kõike mida anti veidi pehmematel või, või ütleme siis lõdvematel printsiipidel. Nii et siin need võrdlused ei ole absoluutselt adekvaatsed, siin on, siin on raskusi sellise võrdlemise juures. No nii või teisiti, kõikides nendes riikides aumärkide devalvatsiooni ei toimunud kõikides nendes maades põhilise sõjalise ordeniga autasustatud meeste positsioon ühiskonnas ja lugupidamine nende vastu oli absoluutne ja muide, kõikides nendes riikides kaasnesid ka teatud materiaalsed ja, ja sotsiaalsed hüvitised ja teatud poliitilised, isegi eesõigused nende lahinguliste aumärkidega. Kui me vaatame vabadusristi väljaandmise statistikat ja analüüsimehe vabadusristi kavalere sisuliselt siis võiks öelda, et kurb tõsiasi, et Eesti riigil ei olnud kuni 1936. aastani riiklikke aumärke Vabadusristi anti välja kuni 25. aastani siis vabadusristi puhul ka eriti kolmanda liigi tsiviilteeneteliigi ja mingil määral ka esimese, see on siis sõjaliste teenete, mitte lahinguliste vapruse liigi puhul. Kasutati vabadusristi mingil määral ka diplomaatilise suhtlemise atribuudina Eesti vabariigile sõbralik riikide peade, peaministrite Ministrite juhtivate sõjaväelaste autasustamiseks. Ma tahaks slängi kasutada, aga, aga ütleme siis nii, et selleks, et Eesti vabariigi mainet nendes maades tõsta. Ja isiklikult ma pean seda muidugi kahetsusväärseks nähtuseks noh näiteks tagasi siis selle väljaandmise statistika juurde Vabadusristi anti välja aastatel 1920 21 põhihulk 1922. aastal ainult 17 1923. aastal ei antud välja ühtegi. 1924. aastal anti välja siis esimese detsembri mässu mahasurumise eest, mis on teema omaette ja 25.-na aastal vahetult enne vabadusristi väljaandmise lõpetamist anti jälle välja üle 200. Ja kui me nüüd analüüsime neid aastaid, siis võiks öelda nii, et 1920 21 anti vabadusriste välja siiski ikkagi ainult ja põhiliselt vabadussõjaaegsete teenete eest. Aga see hilisem jagamine kandis endas juba teatud diplomaatiliste poliitiliste vajaduste märg. Näiteks Soome presidendi Lauri Kristian õlanderi visiidi ajal Eestisse 1925 anti vabadusrist selleaegsele Soome sõjavägede juhataja kohusetäitjale kindral malbergile, kellel ei olnud Eesti Vabadussõjaga mitte mingisugust pistmist. Ja neid näiteid võiks tuua teisigi. Nii et vabadusristi puhul nagu siiski kõige selgem ja mõõde. Ta valus on need vabadusristid, mis anti välja otseselt sõjalise vapruse eest, seal siis teise liigi vabadusristid ja selles osas on ka, ütleme, erinevate maade Eesti vabariiki vabadussõjas abistanud riikidevaheline statistika mõõdetav välismaalastele anti isiklikum pruse lahinguliste teenete eest 575 vabadusristi ja nendest siis 490 tähendab välismaalastele ja nendest siis 494 läks Soome, 28 Taani, 11 rootsi ja 21 Briti meremeestele. Oleks nagu siis selline täiesti selge puhtal kujul sõjategevuse eest antud vabadusristide hulk, aga kui me hakkame vaatama juba neid vabadus ristimis anti diplomaatiliste teenete eest siis seal, no ma ei tahaks öelda, et, et see oli just juhuslikud inimesed, aga noh, näiteks kui Eesti võeti vastu rahvasteliidu liikmeks siis rahvasteliidu täiskogu istungid juhtus juhatama sellel istungil, kus Eesti vastu võeti siis Kolumbia diplomaat Restreepo, kes sai ka kolmanda liigi, see tähendab siis tsiviilteenetevabadus Eesti kõrgeima esimese klassi. No ma julgen öelda, et kui oleks juhtunud juhatama menetlusse küla või, või või Portugali diplomaat, siis oleks tema sele saanud, nii et siin ei saa enam öelda, et see oleks otseselt seotud nagu konkreetse isikuga, see oli juba selline žest sellele riigile, millega häid suhteid taheti hoida. Sellest põhimõttest lähtudes võiks öelda õnn, et tollal kommunistlik Venemaa ei kuulunud rahvas. Ja muuseas, siin on üldse üks väga huvitav moment, kui poliitiliselt vaadata Vabadusristi vabadusriste ei antud esimeses maailmasõjas kaotanud riikide kodanikele, tähendab, ei antud sakslastele ei anta taustal lastele, kuid anti siiski ja ma julgen öelda erandkorras ungalastele, nii et siin ilmselt hõimusidemed osutusid tugevamaks sellisest poliitilisest solidaarsuse momendist. Veri on paksem, veri on paksem kui vesi. Vabadusristi kavaleride hulka kuulub ka admiral Horti, Ungari riigihoidja või regent. Ja teiselt poolt, kui me vaatame 20.-te aastate Eesti ajakirjandust, siis selles on väga palju kiitvalt kirjutatud tolleaegses Tšehhoslovakkiast kui väikeriikide ideoloogia kandjast president Masarikust kui väikeriikide Euroopa ideoloogilist. Aga ühtegi Tšehhoslovakkia kodanikku ei ole vabadusristiga autasustatud ja ma julgen oletada, üks põhjus on see, et Tšehhoslovakkia oli Ungari tükeldajate hulgas üks põhiline Ungari alade ja Ungari ungarlastega asustatud alade Nonii, ütleme hõivajaid. Esimese maailmasõja järel. Vabadusristi kavaleride hulgas ei ole, ma usun arusaadavatel põhjustel mitte ainult Nõukogude Vene kodanikke, vaid ei ole ka Saksa kodanik. Vene rahvusest Eesti vabariigi kodanikke on loomulikult, aga siis muidugi ei ole nende kahe riigi kuigi Eesti ei olnud kunagi sõja vahekorras Saksamaaga de juure. Aga Landeswehri sõjaga seoses Saksamaa oli siiski meile ebasõbralik riik vabadussõja perioodil Vabadusristiga olete hulgas, on muidugi omamoodi kurioosne seltskond. Kui me lähme ajas edasi teise maailmasõjaperioodi, siis me leiame sealt näiteks niisugused omavahel sõdivate riikide juhid, nagu Inglise peaminister Winston Churchill ja Itaalia diktaator Benito Mussolini, kes mõlemad olid vabadusristi kavalerid. Prantsuse marssal pette ja prantsuse marssal Beta Lähen. Noh, kelle ütleme tegevust teise maailmasõja ajal praegu Prantsusmaal ka jälle mingil määral ümber hinnatakse. Oli loomulikult prantsuse marssal Fuš kui liitlasvägede ülemjuhataja, esimeses maailmasõjas oli terve rida siis briti ja prantsuse poliitikuid ja diplomaate. Ja siinkohal ma tahaksin öelda ka seda, et kõik need statistikad ja tabelid need veidi vaieldavad. No mõned tabelid näiteks toovad välja eraldi Vatikani kodanikud, vabadusristi kavalerid. Tegelikult Vatikani kodakondsus tekkis aastal 1929 lateraallepetega, kui siis paavsti ja Itaalia riigi vahel sõlmiti esimest korda peale 1860 teist või kuuekümnendat aastat pil paavst kuulutas ennast vangipõlves olevaks, siis normaalsed suhted loodi Vatikani pisi pisiriik ja selle kodakondsus. Nii et tegelikult need inimesed said Vabadusristi kui Itaalia kodanikud, mitte kui Vatikani kodanikud. On vaieldav, kas itta Itaalia, prantsuse ja briti tundmatud sõdurid on nende riikide kodanikud või peaks selle suhtes rakendama mingit muud määrangut kasver tööni. Linn on prantsuse kodanik. Kas Navangaari maha Radža, kes esindas indi rahvasteliidus briti maailma riigi raamides, on Briti kodanik või India kodanik ja nii edasi, need on sellised Finessid mille üle Faleristika ehk ordenit teadusefännid võivad omavahel pikalt vaielda. Aga noh, nii-öelda tavalise inimese seisukohalt, see on marginaalne probleem. Tegelikult on tähtis siiski see, et Vabadusristi statistika näitab ilmekalt seda, milline roll meie vabadussõjas oli meile sõbralikes riikidel. Esimesel kohal on loomulikult soome 666 kodanikku, kes said vabadusristi. Ja suurematele järgnevad siis veel briti, Läti, Poola kui meie kaudne liitlane Taani ja Rootsi suhteliselt tagasihoidlikult on esindatud Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriikide kodanik, kes said Eesti vabadusristi, on ainult 36 ja kõrgemaid järke, ameeriklastel on antud vaid üksikuid. Põhiline osa ameeriklastest olid Ameerika Punase Risti töötajad, kes vabadussõja ajal siis aitasid ulatuslikult Eestit. Poliitikuid ameeriklaste hulgas peaaegu ei ole ja see on ka päris arusaadav, sest Ameerika ühendriigid suhtusid Eesti riigi tekkimise ja Eesti riigi tunnustamisse küllaltki vaenulikult ja eitavalt. Ameerika ühendriigid olid viimane suurriik mis tunnustas juriidiliselt Eestit. Võib olla suhteliselt üllatav on itta Itaalia kodanike suur arv. Itaallasi on tervelt 12 ja selle juures on tsiviilteenete kõrgematel kui esimest järku antud 10-le itaallasele. Itaalia oli suurriikidest kõige innuga kamalt, Valmis. Et oma või oli vol toetamas Eesti riigi täieulatuslikku diplomaatilist tunnustamist võrdväärse rahvaste ühenduse liikmena. Ja ilmselt oli siin üheks põhjuseks see, et Itaalia tõstis oma profiili, tahtis ennast näidata suurriigina teiste suurriikide hulgas. No nagu me teame, Prantsusmaa oli suhteliselt kaua vene valge aitäh mõju all ja suhtus ka skeptiliselt balti riikide tunnustamisse mis liitlaste kõrgemas nõukogus see oli siis organ, kus sõja võitnud suurriigid ja belgia koordineerisid oma poliitikat viis selleni, et Itaalia ähvardas tunnustada Eestit juriidiliselt üksinda ilma teiste suurriikide ta juhul kui nad ei tule siis kaasa selle ühise tunnustamisega. Ja selle võib-olla demarši üks järel oligi see, et Eestit suhteliselt siiski kiiresti tunnustati. Statistika poole pealt võiks veel, võib-olla öeldakse ka, et Eesti ja Läti, mida tavaliselt peetakse suhteliselt sarnases olukorras olevat Nendeks riikideks vabadussõja ajal oma aumärkide poliitikas läksid oluliselt siiski lahku. Nimelt, kui vaadata suurriike, siis Eesti Vabadusristi ant, eriti Suurbritannia kodanikele, kui rääkida siis välismaalastest 12 protsenti ja prantsuse kodanikele natuke rohkem kui kolm protsenti. Läti karuda biorderitest ligemale 16 protsenti anti prantsuse kodanikele ja karutapjad Briti kodanikele antud ühtegi, nii et see siis näitab, kumb suur riik vastavat iseseisvust taotlevat Balti riiki toetas. Ja päris arusaadav on ka see, et Läti karutapjaorganitest, mis üldse välismaalastele anti, ligemale pool üle 46 protsendi läks Eesti kodanikele, Eesti oli ju põhiline Läti toetaja. Vabadussõja ajal ja vastavalt siis eesti vabadus ristidest Läti kodanikele 4,7 protsenti. Nõnda olid siis mehed, kes eesti ülem katuse all koos eestlastega võitlesid, nii et selles mõttes, nagu see vabadusristi statistika ei ole lihtsalt numbrite joru, mis näitab, kui palju metallehistöötükikesi mingisugusele maale anti. Vaid selles väljendub sümboolsel moel kogu poliitika, rahvusvahelised suhted taotlused, kellega sooviti häid suhteid või suhtumine kellelegi suhtes ettevaatlikult või tõrjuvalt. Nii et see on selles mõttes väga oluline ka päris suure poliitika näitaja. Nagu kuulsime, Eesti Vabadusristi, jagati paljudesse välisriikidesse mida on teada nende ilma peale jäänud prisside säilimisest või ka suhtumisest nendesse aastakümnetel, mil Eesti oli okupeeritud. Kas nad olid kusagil eksponeeritud? Ja see on väga hea küsimus, kahjuks me oleme sellele küsimusele vastamisel alles algfaasis. Eesti sõjahaudu hooldeliit on niisugune organisatsioon, mis ei tegele mitte ainult haudade selgitamise ja tähistamise ja korrashoiuga vaid tegeleb ka uurimist tööga. 97. aastal publitseeriti selline register nagu eestivabadusega risti kavalerid, kus on siis kõik Eesti vabadusristi Eesti kodanikest kavalerid ära toodud ja mis on alustööks kunagi tulevikus välja antavale uuele vabadusristi kavaleride albumile. Ja praegu on käimas materjali kogumine välisriikidest välisriikide kodanikest vabadusristi kavaleride kohta. Me oleme pöördunud kõikide nende riikide saatkondade poole mille kodanikud vabadusristi on saanud. Mitme riigi saatkonnad on meile saatnud vastuseid. Ühed põhjalikumad, teised vähem põhjalikud. Kõige tublimat tööd on teinud Laidoneri muuseumiga pikaajalist koostööd teinud inglise ülemkoja liige Krahv Karlil, kes on on, on väga-väga palju meid aidanud materjali kogumisel ja alles nüüd meil hakkab nagu kujunema pilt sellest, mida siis need mehed ja ka mõned naised, kes Vabadusristi said välisriikide kodanikest edasi tegid, mis oli nende edasine elukäik, nende saatus, sest üldreeglina olid nad Eesti vabadussõja ajal kas nooremohvitserid või noorema astme diplomaadid ja nii mõnigi neist tõusis hilisemas elus oma karjääriredelil küllaltki kõrgele. Ja sellega seoses hakkab mingil määral kaardistuma siis ka nende ristide saatus. Maa ei suuda praegu sellele küsimusele vastust anda. Aga võin siis absoluutse kindlusega öelda seda, et koht, kus Eesti vabadusristi täiskomplekt see on siis üheksa vabadusristi on kogu aeg säilitatud ja peaaegu kogu aeg olnud ka eksponeeritud on Belgia sõjamuuseum Brüsselis. Mul oli endal võimalus möödunud aastal seal käia. Muuseumi ekspositsioon on ümberkorraldamise faasis, tähendab küllaltki vana ekspositsioon. Ma mõtlen, kujunduslikel printsiipidel tehakse moodsamaks. Ja seal on olemas ka eesti vitriin, kus on vabadussõjaaegsed vormid, eesti lipp ja vormi tunnused, veidi relvi. Ka Vabadusristikomplekt oli viidud ära fondi luku taha. Toodi sealt küll meie külaskäigu ajal välja ja see on kindel koht, kus Eesti Vabadusristi täiskomplekt kogu aeg on olnud. Teine niisugune koht, kus ma isiklikest kogemustest võin öelda, et on küllaltki ulatuslik kollektsioon Eesti vabadusristist on Soome sõjamuuseum Helsingis. Ja peale selle on veel niisugune ekspositsiooni keskus. Seda ei saa muuseumiks nimetada nagu tihedama voolus, kus on väga mitme konkreetse isikukollektsioonid, kes on hästi vabadussõjast osa võtnud ja on saanud siis vabadusriste, seal on eksponeeritud koos vormirõivaga siis vormirõivapeal. Ja olemas ka juba nii hakkab korjama andmeid selle kohta, milline on olukord näiteks Poolas. Ka küllaltki arvestatavalt on säilinud kollektsioonides Eesti vabadusristi. Aga muidugi, mis puutub nüüd üksinda kysikutesse erinevates riikides, on tavad erinevad, aga põhimõtteliselt siiski säilitatakse kultuurriikides kas perekonnas või siis sõjaväelaste puhul tihti. Ka pärijad kingivad kollektsiooni vastavale väeosale rügemendile, kus konkreetne isik on teeninud nii, et sellistes väikestes rügemendi muuseumites kindlasti võib, võib Vabadusristi leida. Kuhu sattusid tavaliselt arreteeritud vabadusristi, vendade ristid? Nad sattusid tavaliselt NKVD istide tasku ja ma ei suuda täpselt enam seda aastat meenutada, see oli kuskil Hruštšovi sula ajal siis mingisugune hulk aumärke mitte ainult vabadusriste andis KGB üle ka näiteks eesti ajal muuseumile seal on vabadusristi puhul eriti just siis seal isikliku vapruse risti puhul, mis on must raud oksideeritud seda probleemi ei olnud, aga oli näha, et nii mõndagi kullavärvilist ristil abitud ja kriibitud, et saada selgust, kas tegemist on päris kullaga ja kui selgus, et kullaga tegemist ei ole, siis noh, sellel hetkel ka sellest mingil määral noh, kergema südamega loobuti, huvi kadus huviga, pluss selle vastu ja aga. Suur hulk Eesti sõjamuuseumi, varasema vabadussõja muuseumi hilisem sõjamuuseum kogudest. Võiduka Töörahvarevolutsiooni käigus 40. aastal lihtsalt füüsiliselt hävitati ja teine hävituslaine käis üle siis, kui talid maha jäeti. 41. aastal, kui venelased taganesid, välja läksid, ma ei suuda seda tõestada, aga on väiteid, et revolutsioonivaimustuses Petserlased olevat ka ohvris puruks tagunud augu, märg Käia, põletanud linte, nii et kindlasti on Eesti vabadus ristidest suur hulk ka lihtsalt füüsiliselt hävitatud, puruks pekstud ja nagu selgus, millega meie tänane Talgas Karl Jaanuse puhul kaevas ta oma ristimaasse, et selle arreteerimisel ära peita ja ei leidnud enam pärast ülesse ka selliseid saatused. Kindlasti. Seal on praegugi mullas son praegugi mullas, kus on kindral Laidoneri vabadusristid. Me teame, et nende ristide teekond on omaette lugu. Ehk nagu vahel öeldakse, stoori. Jah, ei no praegusel hetkel rannad veel minu andmetel Ameerikast Ühendriikides teatavasti kolonel Saarsen kogu kindral Laidoneri aumärkide või ütleme siis regaaliate kogu sealhulgas olid mõõgad pärast Laidoneri arreteerimist tema kodust võttis kaasa, toimetas Soome, sealt Rootsi ja Rootsist, siis hiljem Ameerika ühendriikidesse ja nagu ka ajakirjandusest on läbi käinud protsess, nende tagasitoomiseks Eestisse käib. Aga mul ei ole ei volitusi ega, ega, ega nii täpseid andmeid, seda praegust hetkeseisu kommenteerida. Ma olen kindel, et üheks takistuseks on olnud ka see. Kindral Laidoneri muuseum on olnud siiamaani valla muuseum ja Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium mille alluvuses on asutus, kes praegusel hetkel neid aumärke hoiab. Usutavasti ei hakka ühe väikeriigi vallale neid tagastama, vaid ikkagi Eesti vabariigil Eesti vabariigi sõjamuuseumile mis loodetavasti saab sündima. Eesti Vabadusristi jagamine lõpetati 1925. Midagi elab vabadusristi sümboolikast siiski edasi. Kõigepealt ilmselt vabadusristis põhisümbol mõõgaga soomustatud käsi tõstetuna e ehk siis sümboolselt Eesti kaitsele. Nikolai Triigi kujunduses on vist üks õnnestumaid sümboleid, sest et Eesti riigivapp ei ole eesti meeste looming, vaid on ajaloost üle võetud. Ja see sümbol sai juba enne teist maailmasõda kahe maailmasõja vahel selliseks üldsümboliks mitte ainult vabadusristi, vaid eesti sõjamehelikkuse või Eesti sõjanduse sõjaväe selliseks üldsümboliks. Ja tänapäeval muidugi on sellel sümbolil kanda veel palju rohkem traditsiooni, kuivõrd teise maailmasõja ajal saksa vormis sunnitud eestlased, kes isamaa eest võitlesid, kandsid seda sümbolit oma lõkmel. Ja kui näiteks 1988. aastal loodi Eesti akadeemiline sõjala seltsis, valis sõjaselts sellesama sümboli oma oma oma embleemiks või, või märgiks. Sama sümbol on meie sõjaväeette, nende organisatsioonidel. Et selles mõttes vabadusristi südamik on saanud üldtuntud üldkehtivaks eesti sõjamehelikkuse sümboliks ja ma arvan, et nii on ka õige. No näete kaitseväe juhataja käskkirja 25.-st oktoobrist aastal number 561 lähtudes rahuaja riigikaitsest ja kaitseväe teenetemärgi statuudis Eesti riikliku iseseisvuse esteet võitluses üles näidatud vapruse eest ja seoses 100. sünnipäevaga käsi autasustada vabadusristi kavaleri Karl Jaanus kaitseväe teenetemärgiga. Urmas Roosimägi, kolonel kaitseväe juhataja kohusetäitja. Tere väikevoos sellele vaprale mehele olevat surra.