Vikerraadiokava jätkub saatega sarjast meie riik. Täna teeme juttu Eesti riigiks saamisest. Praegu Balkanil toimuva taustal näeme kui valuline võib-olla väikerahva väljamurdmine impeeriumist, et ise oma saatuse üle otsustama hakata. Ajaloolane Hannes Walter. Jah, no kindlasti on see selline väga valuline näide ja ja kindlasti on sellel Balkani sündmustel ka oma pikad ajaloolised juured, kuna seal on erinevaid rahvusi uske väga kaua segatud. Ja sellel taustal võiks öelda, et kuigi Eesti esimest korda sai rahvusriigiks, ma tahan, tahan rõhutada sõna rahvusriik ka läbi vabadussõja siis ikkagi oli see nonii, veidi rahvapäraselt öeldud, üks selge asi. Ja üks põhjus, miks meie riigiks saamine oli küllaltki selgepiiriline ja ühemõtteline protsess oli kindlasti see, et eestlased küllaltki kompaktselt elasid oma asualal väga pikka aega ja ei olnud segatud teiste rahvustega ega ei olnud läinud ka ise teisi rahvuseid endaga segama. Kuid ma tahaksin võib-olla alustuseks öelda häda, et kuigi me tähistame 20 neljandat veebruarit, et kui Eesti iseseisvuse päeva või Eesti vabariigi sünnipäeva, mis on kindlasti ka õige, see on tõesti kõige tähtsam pidulik akt, mis Eesti vabariigile aluse pani siis ühe rahvariigiks saamine on pikaajaline protsess, ta koosneb paljudest astmetest ja teisalt rahvusriik ja teatud territooriumil olev riik, keham, kui kasutada professor Tarvel vanema väljendit on siiski kaks ise asja. Nimelt selline mõiste kooslus nagu rahvusSai ülimaks väärtuseks peale suurt prantsuse revolutsiooni ja võiks öelda, et siis 19. sajandi kestel. Kuid enne seda keskajal rahvus ei olnud niivõrd oluline näit Ta ja teatavasti keskaegne ühiskond oli seisuslik. Ja ei ole mitte Eesti või Eesti ja Läti eripära, see, et valitsev seisus rääkis üht keelt ja valitsetav rahva siis põhimass, teist keelt, nii oli väga paljudes Euroopa riikides. Ja no kui ei võta siis nõndanimetatud vanadest riikidest ja vanades demokraatia teatesse kõige vanem ja väärikam nimelt Inglismaa siis aastal 1066, kui vere poolest skandinaavlane keele poolest prantslane William Vallutaja või peaks ütlema hoopiski Joom vallutas Inglismaa siis anglosaksid muutusid samasuguseks valitsetavaks rahvaks nagu eestlased 13. sajandi alguses. Ülemkiht rääkis tuhandeid teist keelt, aga sellegipoolest Inglismaa ajalugu ei katkenud aastal 1066 ja ei alanud uuesti kusagil. Kui need kaks keelt siis segunesid ja noh, sündis siis tänapäeva mõistes Inglismaa ja ka Eesti puhul tuleb silmas pidada seda, et on veidi lihtsustatud ja ekslik rääkida seda, et Tyson valitsenud sakslased, poolakad, taanlased, venelased, või et Eesti on kuulunud Poolale, Taanile, Saksamaale. Keskajal see asi oli veidi teistmoodi. Tol ajal oli kõige tähtsam riikluse kandja kõige tähtsam institutsioon monarh, valitseja isik. Ja kui me vaatame nüüd Eesti riikluse ajalugu siis võiks öelda, et esimest korda kui me jätame kõrvale muinasaja, mille puhul meil ei ole kirjalikke allikaid ja need vähesed allikad, mis on tähendab siis meie muistsed maakondade lepingud, vallutajaga, mida on uurinud professor Jüri Uluots omal ajal põhjalikult. Nende põhjal me võime siis öelda, et Eesti kui üldse rääkida sõnast riik oli siis iseseisvate maakondade lõtv konföderatsioon ja kuivõrd me sellest nii vähe teame, siis ma ei läheks sellisele romantilisele teele ja ei hakkaks rääkima meelsasti Muinas-Eesti iseseisvast riigist. Kui me tuleme sellisesse aega, kus on olemas juba kirjalikud ürikud ja, ja dokumentaalseid materjalid siis võiks öelda, et Eesti riik sündis aastal 1219. Kui Taani kuningas Valdemar teine, kes oli eestlased alla heitnud, selle maa risti usustanud nimetas selle maa Eestimaa hertsogiriigiks ja oma abieluvälise pojak nutiEestimaa härtsogiks. Ja Taani aja lõpuni siis aastal 1346 küllaltki pika aja jooksul. Taani kuningas oli kas ise Eestimaa hertsog või oli keegi tema poolt siis nimetatud Eestimaa hertsog võiks. Aga Eesti ei olnud selles mõttes Põhja-Eestist, ma räägin siis eestimaast ei olnud selles mõttes Taani oma või osa Taanist. Et no oleks olnud nagu üks kubermang või maakond. Tegelikult oli tegemist omaette riigiga, mida sidus Taaniga tõsiasi, et oli üks valitseja, üks monarh. Ja kui me vaatame siis erinevaid niisuguseid elu aspekte, siis ka näiteks keskajal väga tähtis moment oli kirik alates 1277.-st aastast. Eestimaa peapiiskop ei allunud mitte kellelegi mitte ühegi teise maa piisk, pillasin, maalid allus Lundi peapiiskopile, vaid juriidiliselt valisid kohaliku piiskopi, valis toomkapital, tegelikkuses küll nimetas kuningas, aga räägime juriidilistest aspektidest. Taani seadused ei kehtinud sugugi automaatselt Eestis, vaid Harju-Viru hilisem siis Eestimaa rüütelkond. Selle esinduskogu pidi need seadused siin kohapeal vastu võtma ja mis kõige tähtsam, kohalikud võimuorganid ei suhelnud mitte Taani riigivõimuorganitega, vaid otse kuningaga, kes siis antud juhul oli Eestimaa hertsogi omadustes. Nii et kuigi selles riigis eestlased ei olnud need valdavalt, kes seda riiklust kandsid, ei sallitud seda, et Eesti moodustas või tähendab siis osa Eestist põhjaeesti moodustas omaette maa riigi mida sidus Taani riigiga ühtne valitseja isik ja nagu me teame, sellest faktist, tuleneb siis ka meie praeguseni kehtiv kolme lõviga vapp. Mitte sellepärast, et see oleks olnud taanima vaid sellepärast, et solidaani valitseva suguvõsa vapp ja Taani kuningas andis õiguse kohalikule rüütelkonnale oma pitsatit seda vappi kasutada märgina sellest, et osa kuningavõimust oli üle antud kohalikule rüütelkonnale või siis Tallinna linna Raele Tallinna linna pool. Loja Eesti alal eksisteeris teatavasti veel terve rida ristisõdijate poolt loodud riike. Tart, dohc-, piiskopiriik, Saare-Lääne piiskopiriik ja suurema ja võimsamana siis orduriik alguses mõõgavendade, hiljem Liivi ordu. Liivi ordu oli tõsi küll, Liivi ordumeister allus saksa ordu kõrgmeistrile kuid see situatsioon lõpp pes aastal 1525, kui saksa ordu likvideeriti ja 1525.-st kuni 1561. aastani oli Liivi orduriik täiesti iseseisev riik. Ei olnud ühegi teise riigi koosseisvusega alluvuses. Jah, kiriklikult oli Liivi ordumeister paavsti alluvuses ja formaaljuriidiliselt oli ta ka Saksa rahvuse Püha Rooma riigi keisri vasall, aga nii olid ka Baieri kuningas, Tšehhi kuningas ja nii edasi. Vaatamata sellele tegemist iseseisvate riikidega. Ja see keskajal alguse saanud selline kohaliku omavalitsuse või autonoomia traditsioon ja õiguskord kandus siis üle ka Rootsi aega. Teatavasti mitte ükski valitseja ei loovutanud eestimaad Rootsile, vaid Tallinna linnaraad ja Eestimaa rüütelkond. Neljandal juunil 1561 vandusid truudust Rootsi kuningale ja andsid maa Rootsi kaitse alla teostasid välispoliitilise akti. Kuivõrd enam ei olnud ordumeistrit kui kõrgemat võimu, see oli ära langenud seoses Vene-Liivi sõjaga ja ise valisid uue maaisanda. Ja täpselt samuti ka Rootsi ajal. Rootsi riigipäeva otsused ei kehtinud Eestis automaatselt, vaid kohalikud võimuorganid, see tähendab siis rüütelkonna maapäev vaata, pidid selle vastu võtma. Ja kui me lähme nüüd ajas hüppame edasi Põhjasõja aega, kus Rootsi riigivõim ei suutnud enam Eestit kaitsta oma koosseisus, siis täpselt samuti 29. septembril 1710 kus sõlmitud lepinguga vahetasid kohalikud seisused jällegi maaisandat, valisid Rootsi kuninga asemele vene tsaari, kes lubas säilitada siis kõik seisuste õigused ja eesõigused jällegi siis küll pika ajavahemiku järel maaisanda äralangemisel, kohalikud seisused esindasid maad ja rahvast ka välispoliitiliselt ja teostasid sellise päris poliitilise akti. Ja kui rääkida siis nõndanimetatud vene ajast, siis võib-olla on ka suhteliselt vähe teada. Need tõsiasjad, et ligemale 100 aasta jooksul ei sidunud Eestit ja Lätit või siis balti provintsi Venemaaga tõepoolest miski muu kui ainult valitseja isik. Alles Nikolai, esimese ajal 19. sajandi alguses võeti Balti provintsides kasutusele vene raha, sinnamaani kehtis Rootsi või linnade oma raha. Kuni 18. sajandi päris lõpuni oli Eesti ja Venemaa vahel tollipiir. Eestis ei olnud õigeusu kirikul mitte mingisuguseid eriõigusi, võitsin sõidus luterlik kirik oma institutsioonidega, asjaajamiskeeleks oli saksa keel ja nii edasi, nii et selline autonoomne riik, keham, ma kasutan sedasama parema puudumisel, eksisteeris tegelikult, et ka vene ajal edasi. Ja ka esimene Venemaa konstitutsioon kui põhiseadus aastast 1906. Oma paragrahvis number 59 sätestab, et Vene keiser valitseb Eesti- ja Liivimaad kui Eesti ja Liivimaa vürst. Nii et see ei ole mitte tähendab üks lihtsalt vene kubermang vaid üks niisuguseid vasallriike, nii nagu Vene keiser oli, Soome suurvürst oli Poola kuningas, nii olid Eesti- ja Liivimaa vürst. Tõsi küll, juba Aleksander kolmanda ajal algas venestuspoliitika tasapisi kõiki neid kohalikke asutusi ja nende eesõigusi õigusi hakati lammutama. Eesti rahva seisukohalt ei olnudki see alati nii halb. Sellepärast et vene linnaseaduse kehtestamine Eestis ja Vene vallaseaduse kehtestamine Eestis võimaldasid ka eestlastel pääseda lähemale võimule. Nii et see ongi väga selline vastuoluline ja dialektiline küsimus. Milline oli baltisaksa aadli ja linnakodanluse roll meie ajaloos. Poolt kaitsesid nad Eestit ja Lätit tasalülitamise eest nii Rootsi, Poola, Taani kui ka vene võimude poolt. Teiselt poolt, kui seisus valitsev seisus kasutasid nad seda võimu selleks, et säilitada oma ülemvõimu majanduslikult, juriidiliselt Eesti rahva üle Eesti talupoja rahva üle. Kuid fakt on see, et niikaua kui ärkamise ajal eesti rahvas teadvustas ennast rahvusena muutus kultuurrahvaks oleks tähendanud selle küll saksakeelse valitseva seisuse puudumine tõenäoliselt meie lahustumist kas ühes teises või kolmandas siin valitsenud riigis. Ja, ja selle läbi tahakski nagunii sissejuhatavalt öelda, et kui me nüüd praegu, aprillis käesoleval aastal meenutame Eesti asutava kogu kokkuastumist missis viimistas lõplikult juriidiliselt Eesti vabariigi olemasolu siis Eesti riikluse ajalugu siiski ei alga alles 20. sajandil, vaid selle juured ulatuvad väga kaugele minevikku. Aga just mulle. On see koht meeleldi, Estonia kontsert, saades avadel riigikogu siis Ülle sülle aprillikuu sees, see oli asutav kogu asutav kogu ja oma seal seal selle täitsa pass. Et root sõdurit, Laidoneri poolt sõdurit oodata iga igaks juhuks. Aga midagi vahejuhtumeid ei olnud. Siis ainult rahva meeleolu väga-väga-väga ülev. Ma mainisin siin alguses seda 20 neljandat veebruarit juba Eesti vabariigi ajal kahe ja kolmekümnendatel aastatel, tegelikult väideldi siis selle üle, et missugune kuupäev, missugune akt Eesti ajaloos on Eesti riigi loomise seisukohalt kõige tähtsam ja 24.-ks veebruariks lepiti siis tõesti kokku, aga kui me vaatame seda protsessi, siis tegelikult Eesti rahvusriigi loomine selle eelduseks oli loomulikult siis Vene revolutsioon veebruarirevolutsioon ja revolutsioon või selle revolutsiooni järele antud aktid kaotasid ära Vene riigis seisused ja kui kaotati ära seisused, siis kadus ära ka võimalus nüüd baltisaksa aadli kui seisusel valitseda siin ja teiselt poolt üldises demokraatia laines sündis siis parlamentaarne demokraatlik Vene riik, mõni kuu seda ainult on olnudki. Ja Eesti poliitilised erakonnad olid selles mõttes üksmeelsed. KÕIK asetasid prioriteediks kolm momenti. Kõigepealt Eesti ühendamine üheks rahvuskubermangu, kus Eesti oli teatavasti siis Põhja- ja Lõuna-Eesti vastavalt Eestimaa ja Liivimaa kubermang. Teiseks kohalikule siis sellele Eestimaa kubermangu-le sisemise autonoomia taotlemine, mis tähendas siis kõikide küsimuste lahendamist kohapeal, välja arvatud riigikaitse ja välispoliitika. Ja kolmandaks eesti keelekasutuselevõtu ametliku keelena kohtus asutustes, koolis ja nii edasi. Ja 30. märtsil 1917 vana kalendri järgi siis Vene ajutine valitsus, vürst Lvovi juhitud ajutine valitsus andiski Eesti autonoomiaseaduse ja need nõuded, eesmärgid saavutati, mis meie erakondadel selle autonoomia seaduse alusel valiti siis esimene demokraatlik Eesti rahva esindus mis ametlikult oli Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu, aga meie keelepruuki on läinud kui maapäev selle vana keskaegse eeskuju järgi. Habe, vastus kokku esimesel juulil 1917, sellest hetkest oli siis Eestil rahvuslik parlament. Ja 20. juulil samal aastal kujundati maavalitsus kui täitevvõimu organ, mis oli siis vastutav poliitilised maapäeva ees. Nii et nii seadusandlik kui täitevvõim oli Eestis autonoomia tasandil olemas. Ma ei tahaks teie mõttelõnga katkestada, aga tulgem korraks tagasi autonoomia andmise juurde see ei olnud andmine lihtsalt niisamuti, et palun võtke vaid järgnes teatud surveavaldusele. Ja loomulikult, no kõigepealt peab üldse ütlema, et eestlased, kes tavaliselt on meie enda kõikides juttudes muistendite anekdootides väga uimased ja unised ja aeglased, antud situatsioonis käitusid kõikidest Vene riigi ikestatud rahvastest kõige operatiivsemalt kõige kiiremini esitasid oma autonoomia nõude vahel vahetult peale revolutsiooni, mil uus revolutsiooniline valitsus Venemaal ei olnud veel üldse konsolideerunud, valitses tegelikult peataolek ja segadus. Ja teiseks Peterburg oli teatavasti väga suur eestlaste keskus ja Peterburgi sõjaväeringkonnas teenis umbes pool nendest eestlastest, kes tsaariarmees teenisid peaaegu 50000 Nendest Peterburi linna garnisonis ka kuskil 15 20000 päris täpselt seda ei tea. Ja autonoomia nõude toetuseks toimus siis Petrogradis, mitte Peterburis, vabandust, võimas meeleavaldus, üks võimsamaid, mis selles linnas revolutsiooni ajal üldse toimus selle autonoomia nõude toetuseks. Kui me meenutame Vene riigi ajalugu sellele 17 18 19 perioodil siis me teame, et umbes 12 15000 Lätti kütti tegid vene impeeriumiga, mida tahtsid. Ja põhjuseks oli see, et Vene armee põhimass, mis koosnes venelastest, oli totaalselt laostunud. Ja kui me nüüd kujutame ette Vene ajutise valitsuse tundeid ja meeleolusid olukorras, kus talvepaleest marsib mööda kuskil umbes 12000 distsipliini, säilitanud täies relvis Eesti sõjaväest ja nõuab Eestile autonoomiat orkestrite ja lippude loosungitega siis sel hetkel kujutasid eestlased Eesti Eesti rahvusest sõjaväelased Petrogradis endast reaalset sõjalist jõudu. Ma ei taha nüüd liialdama hakata, spekuleerin keerima, aga ma olen kindel, et Niil, vürst, Lvovi kui ka teistel ministritel käis peast läbi see mõte, et see on piisav jõud, et sooritada riigipööre. Ja et sellest probleemist võrdlemisi vähese vaevaga vabaneda, oli lihtsam autonoomia Johnadele anda, et neist lahti saada ja nad enam ei ohustaks suure impeeriumi enda saatust. Autonoomia saadi vastavad organid. Ja tegelikult on nende kuupäevade juures või kõrval, mida ma olen nimetanud väga tähtis ka 20. aprill 1917, kuivõrd siis asuti looma Eesti rahvusväeosasid eesti rahvusest sõjamehed hakkasid koonduma kodumaale järk-järgult moodustati siis eesti rahvuspolgud, lõpuks Eesti diviis ja ka Eesti sõjaväelaste ülemkomitee. Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimeheks oli lipnik Konstantin Päts kes samaaegselt oli ka eesti autonoomse maavalitsuse esimeheks ehk teiste sõnadega peaministriks. Nii et see amet, mis Konstantin Pätsil oli vabadussõja ajal nii-öelda juba siis ametlikult vormistatuna pea- ja sõjaminister oli tal tegelikult juba seitsmeteistkümnendal aastal sest autonoomiaseadus ei võimaldanud ametlikult luua sõjaministeeriumit. Aga seda funktsiooni täitis Eesti sõjaväelaste ülemkomitee. Ja kuna Pätsi isikus oli ühendatud nii maavalitsuse juhtimine kui ka ülemkomitee juhtimine, siis võiks öelda, et varisõjaministeeriumi eksisteeris juba ka siis ülemkomitee tegelenud riviliste küsimustega majutamise moonastamise kodumaale toomise, organiseerimise ja kõige sellega, millega sõjaministeeriumid normaalselt tegelevad. Ja kui ma seda mõttekäiku, millega ma olen nüüd väga haruliseks läinud alustasin, siis ma ütlesin, et, et juba sõjaeelsetel aastakümnetel vaieldi selle üle, milline peaks olema Eesti riigi sünnipäev. Ja siin me tulemegi siis 28. novembri juurde 1917 Vene riigis oli toimunud enamlaste riigipööre mida meil ka 50 aastat nimetati revolutsiooniks. Tegelikult mitte Vene riigis, vaid ainult Belgorodi linnas ja ajutine valitsus, kellel oli mandaat valitseda ka troonilt lahkunud keisrilt keiser loovutas oma võimu ametlikult siis nüüd tekkis hoopis uus olukord, maailma riigid, Venemaaliitlased ja erapooletud riigid, kes aktsepteerisid Vene ajutist valitsust juriidiliselt korrektsena ei aktsepteerinud enam enamlaste valitsust, sest sellel puudus nii rahvaesinduse kui ka eelmise võimu valitsemismandaat. Ja see juriidiline olukord rahvusvahelise õiguse seisukohalt, mis tekkis, on siis kokku võetav lausesse. Nagu ütles üks prantsuse diplomaat, saadik Venemaal tsaari Venemaalt paleoloog, et Venemaal riigivõimu enam ei ole. Kuulutati lääneriikide poolt välja seisukoht, et Venemaal ei ole üldse seaduslikku valitsust. Ja nüüd see eesti autonoomse kubermangu maanõukogu kui rahvaesindus ja maavalitsus kui täitevvõim, millel oli mandaat selle endise vene riigitüki rahvalt sai automaatselt õiguse üksi ise otsustada, mis saab sellest maatükist edasi. Küsimus ei olnudki selles mõttes nagu mingisuguses revolutsioonilises julgus tükis vaid taustaks oli ka rahvusvaheline õigus ja seal üldine aktsepteerimine maailma riikide pere poolt. Ja selles riikluse vaakumis võiks öelda, mis oli tekkinud. Tuli siis maapäev kokku ja 28. novembril 1917 otsustas, et maapäev on kõrgeim võim Eestis. Teatas, et ta võtab võimu enda kätte ja teiselt poolt teatas igasuguste riiklike riikluse suhete katkestamisest Vene riigiga. Selles mõttes võiks öelda. Eesti iseseisvumine oli otsustatud ja osa juristide riigiõiguse spetsialistide arvates võiks 28. november olla ka Eesti vabariigi aastapäev. Need juristid, kes sellele vastu väitlevad, sealhulgas tuntud professor Uluots, lähtuvad sellest, et 28. novembril öeldi, mida enam ei ole aga ei öeldud, mis nüüd on. Ja tegelikult oli see täiesti teadlik samm, sest et sel ajal oli väga tugevaid ringkondi, kes pooldasid näiteks Eesti-Soome ühisriiki. 28. novembril 17 oli ka Soome vabariik veel välja kuulutamata, toimus teatavasti kuuendal detsembril. Millised ringkondades oli? No eeskätt maalid, Konstantin Pätsi pooldajad, aga teiselt poolt ka väga suur hulk igasuguseid ütleme siis intellektuaalne, kellel oli kultuurialaseid hõimusidemeid. No Gustav suits näiteks ei olnud küll kaugeltki mitte Konstantin Pätsi ideoloogiline liitlane aga toetas seda väga jõuliselt. Ja see mõte oli üldse populaarne, sest et kõikvõimalike kultuurikontaktide hariduslike kontaktide, kasvõi laulupidude kaudu, see eesti, soome hõimuvendluse idee oli üldlevinud üldtuntud rahva hulgas oli ka mõtteid. Ta võiks moodustada balti riigi siis riigi koos Lätiga ja meil oli äsja jutusin kaugemast ajaloost. Eesti oli ju sadu aastaid moodustanud ühe riikliku vihiku Lätiga. Nii või teisiti, 28. novembri maapäeva deklaratsioon kõrgemast võimust Eestis jättis ukse lahti edasiseks tegevuseks ja selles mõttes iseseisvat Eesti riiki ei vormistanud. Iseseisev Eesti riik vormistati siis 24. veebruaril 1918 iseseisvusmanifesti ka, kus eesti kuulutatud iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Sellega oli määritatud, et Eesti on rahvusriik ja et ta on vabariik ja Eesti oli tegelikult ainukene nendest uutest esimese maailmasõjatules sündinud riikidest, mis ennast kohe vabariigiks kuulutas. Soomel alguses kuningriik pidi saksa printsi tooma oma troonile, Leedu kuulutas ennast alguses kuningriigiks. Poola kuulutas ennast 1916. aastal kuningriigiks ja nii edasi. Eesti oli selles mõttes ainukene nii-öelda noor riik, kes ennast kohe vabariigina määritles. Millist tähendust tuleks omistada siin sõnale? Kraatlik Vabariik ma arvan, et sõna demokraatia oli sel ajal esiteks noh, niisugune peaaegu et nõutav sõna aga teiselt poolt see distantseeris Eestiga enamusest sest Venemaa oli ka olnud demokraatlik vabariik kuni enamlaste riigipöördeni ja see sõna siis kadus riigi definitsioonist. Sovetid olid vastanud demokraatiale ja selles mõttes oli see määrang tähtis, et sellega öeldi ka ideoloogiliselt ei enamusele. Ja muidugi on tähtis manifestis veel ka see moment, et Eesti kuulutati iseseisvaks vabariigiks ajaloolistes ja ekslikult väljendudes etnograafilistes mõeldud on etnilistes piirides. Siin jälle võib tunduda see meile, eestlastele nii enesestmõistetav, et noh, kuidas siis üldse teisiti. Aga päris enesestmõistetav see ei ole, sest näiteks Leedu ei kuulutatud iseseisvaks riigiks oma etnilistes piirides, vaid taotles Leedu suurvürstiriigipiire, mis oli olnud kunagi keskajal suur Leedul Leedu pidas enese loomulikuks valduseks kogu Valgevenet näiteks ja lähtus mitte rahvusriigi loomisest, vaid ajaloolise Leedu riigi taastamisest. Selles mõttes oli Eestil ja ja Leedul näiteks erinev filosoofia. Ja no nagu me teame, 20. veebruari deklaratsioon reaalpoliitiliselt avaldas mõju, kus päeva, kus kaks, kuus, kolm sest saabus Saksa okupatsioon, kuid rahvusvahelise õiguse seisukohalt andis see võimaluse välisdelegatsioonile, mille ajutine valitsus jõudis moodustada esineda sismit sakslaste poolt okupeeritud Vene kubermangu vaid iseseisva okupeeritud riigi nimel. Ja see oli Eesti riigile tunnustuse hankimise seisukohast väga oluline. Kui Saksa okupatsioon langes 11. novembril 1918 asusid siis Eesti riigiorganid uuesti tegevusse ajutise bar lamendina toimis maapäev. Ja sellega seoses, et oli ajutine parlament, oli ka ajutine valitsus. See sõna ajutine vahetevahel võib tekitada mõistmatust, kuid Eesti riigi kõik demokraatlikud erakonnad või õigemini võiks öelda erakonnad, sest et bolševike partei ei olnud Eesti erakond, vaid Vene Erakonna Põhja-Balti sektsioon. Kõik Eesti erakonnad olid ühel meelel, et maapäeval ei ole õigust langetada Eesti riigi loomisel püsivaid otsuseid, kuna see ei ole valitud riidi bar lamendiks, vaid autonoomse kubermangu parlamendis. Ja kõikide erakondade konsensus valitses selles küsimuses, et esimesel võimalusel tuleb kokku kutsuda Eesti asutav kogu sõna asutav kogu on ajalooline ja praegu võib-olla kõlab arhaismina. Mõeldud on tegelikult põhiseadustandev kogu kõik riigid, mis on eraldunud teistest riikidest või siis ka mitmest väikeriigist kokku pandud, nii nagu Itaalia või Saksamaa. Selleks, et seda uut riiklust vormistada, on esmalt valinud asutava kogu aga teistes keeltes ta ongi konstitutsiooniandev või, või, või põhiseadustandev kogu see asutav kogu on selline teatud arhaism eesti keeles. Ja on huvitav, et juba noh, võiks öelda mõni päev pärast seda, kui siis vaenlane vabadussõja käigus oli Eesti piiridest välja tõrjutud. Nimelt kaheksandal veebruaril 1919 algatas maapäev otsuse määrata asutava kogu valimised ajavahemikule. Viies kuni seitsmes aprill, kui me siin meenutame väga paljusid kolmanda maailma diktaat patareid, kes võimuhaaramise järel teatavad, et kunagi kutsutakse kokku demokraatlik parlament ja leiutavad põhjuseid, miks seda kokku kutsuda ei saa, kas on rahvusvaheliselt terav olukord või on üleujutus või on või on ikaldus, siis seda võiks öelda küll, et Eestis oli see lausa maatiline demokraatia taotlus, sest et ettekäändeid mitte toime panna valimisi isegi mitte ettekäändeid, vaid põhjuseid oli ju küllaga. Sõda käis Eesti piiridel elu ja surma peale aga sellele vaatamata siis aprilli esimesel nädalal valimised viidi läbi ja kui vaadata selleaegseid, ajalehti ja kihutuslendlehti ja nii edasi, siis valimisvõitlus oli väga äge. Sellest valimisvõitlusest ei saagi nagu järeldust teha, et käis sõda ja teiselt poolt on oluline ka see, et valimistel osales tõesti väga kõrge protsent valimisõiguslikke inimesi. Toimusid tõesti täiesti demokraatlikud valimised. Emotsionaalselt isegi mulle veidi üllatav, et Eesti rahvas keset seda sõjamällu nii suure huviga ja nii suure innuga valima läks. Aga selles on muidugi üks, üks üks konkreetne seletus. Ma arvan, et Eesti talumehele võib-olla isegi see põhiseadus oli kaugem probleem. Esimene ja tähtsaim probleem oli maaküsimus. Ja asutavalt kogult oodati eeskätt maareformi. Tõepoolest asutav kogu ju ka maaseaduse võttis vastu enne kui Eesti vabariigi põhiseaduse, nii et selles mõttes noh, see oli, see oli see kõige tähtsam küsimus. Asutava kogu liige Jaan Mets kirjanik Enn Nõusalvestus Rootsis Alaline liige oli, see oli keeluseadus ja alkoholi keeluseaduskomisjon. Kus kohas sa seda kogu kokku tunnis? Igav taevas vahelisega Estonias jää. Tartu lähedal maal. Ja. Olin nii mitmeti ise seotud. Ja ma ei mäletagi enam mitte, kas ma nüüd mitte tagasi astuma, ma ei mäleta seda enamikel. Ja kogu Landeswehri sõja ajal koos oli, seda ma mäletan sellest, et üks üks ülevamates momendidest, oi see Landeswehri sõja algus. Ja kui see asi algas, siis ühe mõjusama mitte ühivaid, kõige mõjusam kõne pidas Hans Kruus. Üleskutse oli sel Tuletas meelde Lembitu sõnu põlvepikkuste poistele. Ja see oli Kaarel kõndige nüüd kuulamas. Meil oli väike 180 liiget, oli kool. Ja varem oli üks mälestus sellest samast saalist oli maapäeva lahti laialiajamine. Inimesed tulid siis see nii, nagu nad olid töö juurest lavikutest armastab ja ja, ja Mallory kerave Aga kui me tuleme nüüd riiki loovate aktide juurde, siis, kui jüripäeval 1919 asutav kogu Tallinnas Estonia ruumides kokku astus ja oma tööd alustas siis asutav kogu oma pidulikul istungil 19. mail 1919 võttis vastu sellise spetsiaalse pika ja põhjaliku dokumendi nagu Eesti tavakogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest, rippumatusest. Ja nüüd see dokument seadustab, kõik need aktid riigi loomisel enne asutavat kogu olid astutud maapäeva otsus, 28.-st novembrist maapäeva vanematekogu otsus määrata diktaator lüke volitustega päästekomitee kolmeliikmeline, mis siis omakorda kuulutas välja Eesti vabariigi 20. veebruaril ja samuti ka moodustas ajutise valitsuse, mida hiljem siis maanõukogu kui tervik kinnitas juba novembris 18. Nii et selles mõttes võiks ka öelda, et Eesti riik vormistati korrektselt ja lõplikult 19. mail 1919, sest nüüd selle deklaratsiooni andis juba rahva poolt riigi loomiseks valitud rahvaesindus. See dokument on võib-olla vähem tuntud ja vähem teatud, sest selle sünd ja vastuvõtmine ei olnud nii dramaatilises olukorras kui 28. november, kus enamlased meilgasid tänaval maanõukogu ees. Või kahe vedas, veebruar, kui Saksa väed olid just just sisse tulemas. Teiselt poolt on see dokument aga väga oluline, sest see sündis asutavas kogus esindatud kogu poliitilise skaala kõigi erakondade konsensuse alusel ja rahulikkus niivõrd-kuivõrd õhkkonnas seda oli aega siluda ja vormistada, välja töötada. Ja isiklikult arvan, et see dokument, see on väga hästi sõnastatud, väga hea dokument, seal on antud väike ajalooline ülevaade eesti rahva saatusest meie õigusest luua oma riik nii nõndanimetatud loomulikust õigusest kui rahvusvahelisest õigusest lähtudes. See dokument võiks olla võib-olla natuke paremini tun. Meie meie avalikkuses ja kui rakendus asutava kogu poolt vastu võetud Eesti põhiseadus siis võiks öelda, et Eesti riik oli saanud küll noorukiks, aga ikkagi täiskasvanuks ja hakkas elama oma normaalset riiklikku elu. Kuuldud saates rääkis Eesti riigiks saamisest sõjaajaloolane Hannes Walter.