Vikerraadio kavas on saade sarjast meie riik. Saate teema eesti ohvitser, kommenteerib sõjaajaloolane Hannes Walter. Alustame mõiste ohvitser avamisest. Jah no ajaloolastele heidetakse tavaliselt seda ette, et nad alustavad alati sõnadega, et juba vanas Kreekas ja Roomas aga antud juhul tuleks siiski jällegi pöörduda ka tagasi antiikmaailma poole pärast, et tõepoolest ohvitseri kutse, mis ei ole sõjapealik, vaid on elukutse tekkis antiikses Kreekas ja Roomas. Kuivõrd toona olid olemas regulaararmeed, millel oli kindel struktuur. Siit iga sõjapealik ei ole veel ohvitser. Just. Ma tahtsingi jõuda, et kui me vaatame sellist statistikat, armeedia suuruse statistikat, siis kolmandal sajandil oli Rooma armees üle veerand miljoni mehe. 280000 meest oli rooma alaline sõjavägi. Sellise suurusega sõjavägi loodi või see suurusjärk, et esmakordselt alles pärast prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpus, kui loodi prantsuse üldisel teenistus, kohusel rajanev armee, kus oli maksimaalselt 600000 meest, nii et vahepeale jääb terve aasta 1000 kus ei suudetud seda antiikmaailma ütleme, organiseerimisvõimet, et ületada ja täpselt samuti ka ohvitserikutse, see tähendab erialase hariduse andmine töö kutselise sõjaväelase juhina kui elatusallikas. Kõik see oli antiikmaailmas olemas ja koos Rooma langemisega kadus, selle asemele tulid kindlastruktuurid Ta ja ilma sellise sõjakunstialase väljaõppeta sõjasalgad, võiks öelda, et keskaega iseloomustab see, et oli olemas küll võitluskunst ja oskus võidelda, aga mitte sõjakunst ei olnud olemas taktikat, strateegiat, teooriat, ja no kui vaadata Ta keskaega kujutavaid maale või, või kuulsaid kobe lääne, mis esitavad selliseid tuntud lahinguid nagu näiteks kannuste lahing või siis me näeme seal väga suurt hulka ka võitlevaid, meeste paare või kahe kahevõitluste kogumit. Ja tegemist ei olnud siis mitte sõjakunstiga, vaid oskusega teise mehe vastu võidelda. Ja sellel perioodil ka väesalga juht, sõjapealik. Inglise keeles on ilus sõna voolood. Sõjalord jah, sõjalord tema käsutada olevat meeste hulk sõltus eeskätt sellest, kui rikas ta oli, kui suured maavaldused tal olid, kui palju tal oli vasall või võisõltlasi, keda ta siis vajaduse korral oma lipu alla kogus. Ja kui üldse rääkida mingisugusest ja kunstist või selle õppimisest omandamisest, siis see toimus lihtsalt kogemuse kaudu, kas pojad isadelt või siis näiteks printsid saadeti tihtipeale välisriiki mõne tuntud sõjapealiku käe alla õppima, nii et süstemaatilist, nagu haridust sõjakunsti osas ei olnud ja puudus ka mõiste ohvitser. Asi hakkas tasapisi muutuma renessansi ajal, 15. sajandil siis esmakordselt loodi sellistele ülikute poegadele, noh, tänapäeva mõistes võiks öelda Ta väeosad kus neid siis treeniti mitte ainult relva käsitsema, vaid ka teisi mehi juhtima. Kui me jõuame nüüd 30 sõjaperioodi, see tähendab siis seitsmeteistkümnenda sajandi algupoolde siis hakkasid juba tekkima ka sellised asutused, mida võiks võrrelda tänapäeva sõjakoolidega, see tähendab siis mehi oma käe alla juhtimise alla ei saanud enam mitte igaüks, vaid ennem oli vaja läbi käia teatud kursus teatud õppe ja alles pärast seda sai siis ohvitseri patendi. Ja see areng võiks nii-öelda viis siis 18. sajandil tänapäevases mõistes sõjakoolide loomiseni meile kõige lähem sedalaadi õppeasutus loodi Soomes tuntud Soome ka poliitikategelane kolonel tänapäeva mõistes või siis värste rootsi keeles Spring portel. Kas oma residentsis Brahe linnas oma kulu ja kirjadega noori teiste hulgast silma paistnud siis sõjamehi õpetama ohvitserikutseks ja pärast seda, kui niisugune tema isiklik eksperiment oli saanud positiivse väljundi nendest meestest sai asja siis Rootsi kuningas 1779. aastal rajas siis Kuopios hiljem haabaniemis Soome esimese sõjakooli, sealt loeb Soome sõjakool oma algust ja see on geograafiliselt siis Eestile kõige lähem päris sõjakool, mis loodi 1779. Ja ma ütleks veel nii palju. Kesk-Euroopas oli selleks ajaks juba loodud ka esimene kõrgem sõjakool või sõjaväeakadeemia nimelt Preisimaal Friedrich Suure poolt 1765, nii et 18. sajand on siis see periood, kui tänapäevases mõistes ohvitseri-koolitus jaga ohvitseri kutse, mõisteti. Kas kuuldud võib siis kokku võtta nii, et me saame rääkida ohvitserkonnast, ohvitserkonna kujunemisest alles sõjaväe õppeasutuse või sõjakooli tekkega? Ja kindlasti, sest alles päkk kavade kinnitamise läbi ja nende kavade alusel siis eksamite sooritamise kaudu tekkisid kriteeriumid, mille alusel hinnata Ta, kas see või teine inimene on ohvitser või ei ole. Kõik varasem sõltus tihtipeale lihtsalt valitseja suvast ja ütleme siis konkreetse tavaliselt aadlinoormehe päritolust, mitte niivõrd tema teadmistest ja oskustest. Nii et õppeasutus, kus ja selle õppeasutuse lõpudiplom või selle nimetati, seda tõendiks selle teke andis ühtse aluse mõõt Ta, kellel on piisav ettevalmistused toimida ohvitserina Kas sõjakoolide teke on seotud mõne ajaloolise suurkujuga? Te nimetasite, Friedrich Suur. Jah, Friedrich Suur jõudis selgusele, et kuivõrd suurte väekoondiste juhtimine vajab mitte ainult kogemust, vaid ka teoreetilisi teadmisi ja neid teoreetilisi teadmisi ei saa omandada nii-öelda omal käel või ainult kellegi käe all vaid on vaja süstemaatilist haridust, siis temalt nagu pärineb tegelikult idee kõrgema sõjakooli loomiseks, kus siis kindralstaabiohvitsere ette valmistada. Ja muidugi on väga, väga suur osa tänapäevases mõistes ohvitserkonna kujunemisel Napolionil, sest Napolion, ma ei suuda seda praegu täpselt tsiteerida, aga ta ütles nii, kui te tahate saada heaks väejuhiks, siis lugeda minge ja lugege neid ikka ja jälle ja veel suurte väejuhtide, ta nimetab Gustav Adolfi, Karl kaheteistkümnendat juurust, seenerit nende sõjaga, kuid ajalugu tähendab siis läbi teatud mudeli. Mitte niivõrd ei ole oluline see kes ja kus ja millal, vaid see, milline mudel toimis. Me teame, et on olemas selline mõiste nagu kanna seal siis ideaalne piiramislahing või hävituslahingus arvuliselt väiksem jõud piirab sisse suurema jõu, näiteks Tannenbergi lahingut esimeses maailmasõjas on nimetatud kanna no nii-öelda ideaalseks prototüübiks. Aga lahing ise on ju laenatud Hannibali ajast siis antiikajast. Nii et see Napoleoni mõte ei ole mitte niivõrd selles, et peaks pähe aitüma konkreetseid arve ja inimeste nimesid, vaid et peaks mõistma, milline oli see väejuhi, et milline oli see mudel, mille alusel ta tegutses ja saavutas võidu ja selle kogemuse kaudu siis õppida olude võimaluste raamides samamoodi tegutsema. Millisest ajastust seda Eesti ohvitserkonna algeid? No Eesti ohvitserkonna, kui me räägime sigadega tegelikult üldse selline teatud probleem tähendab soomlased ei tee sellest numbrit, kas soomemaalane rääkis soome keelt või rääkis ta rootsi keelt? Ma võtsin siin kaasa ühe nimekirja, see on nimelt uusima traguni rügemendi juhtkond 20.-te aastate alguses. Võib-olla see ei ole igav, ma loeksin ette selle soome rügemendi ohvitser, korpuse nimed. Harri Alftaan on aminooto appel, Green jõsta Blomkvist Rolf Pruul kurt Tiiger pann. Gustav Änruut, Lars äärm Tuut, Hans fon SN Leo Frank Martin Frank Karl fon Hartman Aksel Lindgren Alberto messija Teppado, Ragnar Peterson Karl Gustav Ramsay Georg Ramsay Reinhold von Stackelberg ooke Vaaren Hendrik Freede punkt. See on Soome Soome uusima rügemendi ohvitser korpus. Eesti ajalooline traditsioon teeb väga karmi vahet etniliste eestlaste ja Eestimaal sadu aas taid elanud baltisakslaste mis on üldmõiste ja hõlmab tegelikult ju ka šoti perekondi, nagu Barclay de Tolly või, või, või itaalia perekondi nagu üks Liivimaa kuberner, kelle nimi oli Frideriitši ja nii edasi ja ei arva neid nagu eesti päris eesti ei kultuuri, sõjalise kultuuri ega muusse kooslusesse. Ma isiklikult arvan, et see on siiski natukene aegunud seisukoht, võib-olla see oli õige ärkamisajal, kus Eesti rahvas pidi tõestama oma võrdväärsust. Kuid tänapäeval see ei ole enam poliitiline küsimus ja ma tõepoolest ei saa aru, miks me peaksime kellelegi ja ma ei tea isegi kellele ära kinkima sellise Eesti väejuhi nagu Barclay de Tolly, kes oli vene sõjaminister ja Vene sõjavägede ülemjuhataja Napoleoni sõdade perioodil nagu feldmarssal, Vergi, Sangastes, tarid suguvõsa, Vene feldmarssali, muuhulgas ka Soome maa kuberneri ja nii edasi. Nii et kui me nüüd võtame ka nii-öelda baltisakslased mängu siis Eestimaa kui geograafilise mõiste ohvitserkond ulatub tagasi kindlasti Rootsi aega. Sest Rootsi riigis juba Gustav Adolfi ajal ohvitser korpus hakkas kujunema. Kui me nüüd tahame minna väga kitsalt etniliste eestlaste peale, siis seda teemat on uurinud omaaegne Tallinna arhivaar fotoliiv kes on kirjutanud väga huvitavaid artikleid põhjasõja perioodist ja välja selgitanud mitukümmend kindlasti eesti rahvusest talupojaseisusest meest, kes tõusid Rootsi armee ohvitserideks. Kõige kõrgem oli kapteni auaste ja teenistuskoht, siis kompaniiülemenamik olid leitnandid, Jaliptikud aga kindlasti kümned eestlased Põhjasõja ajal ehk teiste sõnadega siis 300 aastat tagasi tõusid juba ohvitseri auastmesse. Siis kui siia saabus võim, siis ka Eestis loodi esimene sell, no see oli niisugune õppeasutus, mida ei saa päris ohvitseride kooliks nimetada, need olid Saksamaal Taanis ja neid nimetati rüütli Akadeemiateks, seal õpetajat, muuhulgas ka peotantsu ja muusikat ja nii edasi, kõiki neid tolle aja härrasmehele vajalik oskusi. Ja 18. sajandi alguses toimis niisugune õppeasutus siis Järvamaal Albu mõisas. See oli ikkagi püsivalt tegutsev õppeasutus. Kursus ei, see oli püsiv õppeasutus ja selle õpilaskonnas oli kindlaks tehtav alt ka eestlasi, sest üldreeglina eestlased olid selle talupojaseisusest. Rahvust eriti ei näidatud, selleaegsetes dokumentides näidati usutunnistust ja seisust seisuslikku kuuluvust. See oli siis nagu esimene õppeasutus Eestis, mida võiks nimetada sõjakooliks. Paarkümmend aastat töötas ta Sis Albu mõisas. Teine selline väga oluline etapp sõjalise hariduse ajaloos Eestis on Tartu Ülikoolis toiminud sõjateaduste kateeder. See oli tegelikult esimene kõrgem sõjakool või kõrgem sõjaline õppeasutus Vene impeeriumis. Ja selle õppeasutuse loomine on tegelikult seotud üldse Tartu ülikooli rolliga Venemaa kõrgemas haridussüsteemis. Teatavasti toimis 19. sajandi alguses Tartus ka nõndanimetatud professorite instituut, kus siis õpilasteks olid teiste vene ülikoolide õppejõud. Niisugune oli, sest tasemevahe tol ajal siis balti provintside ja muu Vene riigi vahel ja täpselt samuti ka Tartu Ülikooli sõjateaduste. Teder oli siis tegelikult Vene riigi esimene kõrgem sõjaline õppeasutus ja see toimis siis aastatel 1803 kuni 1830. Ja kui loodi Nikolai sõjaväeakadeemia väga mainekas rahvusvaheliselt väga kõrgelt hinnatud kõrgem sõjaline asutus Peterburis siis selle õppeasutuse rajajad, esimesed õppejõud, õppekavade koostajad olid tegelikult mehed, kes siis pärinesid sellest samast Tartu Ülikooli sõjateaduste teedest. Nii et Eestist sai alguse tegelikult kogu Vene impeeriumi kõrgem sõjaline koolitussüsteem. Olid Nikolai akadeemia rajajad, kindralid. Jah. Fon meedem oli Nikolai sõjaväeakadeemia esimene siis rektori asetäitja õppekavade alal. Näiteks siit võiks tuletada Nemo turniiri või viktoriiniküsimuse. Mitu kindralit on andnud Tartu ülikool? Seda ma pean nüüd omaenda artiklis, tähendab. Järgi vaatama sellepärast, et ma olen selle ausalt öelda, ära unustanud. Üldse lõpetas umbes sadakond meest ja nende hulgast mis kindraliks tõusis 18 ja üks ka feldmarssaliks. Fonberg. Tulles korraks selle etnilise piiri juurde. Teid kuulates tekkis mul mõte, et kui väga range olla, siis me peaksime ju välja arvama Eesti ohvitserkonnast ka ühe merejõudude juhataja Herman Fonzaltsa. Jah, kindlasti, ja me peaksime välja arvama eesti ohvitser korpusest, meie vabadussõjaks, ratsaväe koolitamise juhi graphuks ordeni ja mõne teise mehe veel. Ma ei tea, kas me tohime sisse arvata Jaan Krossi teose järgi tuntud Johan Mihkelsoni, kuivõrd ta aadeldati oli Johann fon Michelson ja immatrikuleeriti, et siis ka Eestimaa aadlimatriklisse ja ma usun, et oma karjääri nii-öelda tipus seda vaevalt eriti palju eesti keelt kõneles. Aga nii või teisiti siis tõepoolest 18. sajandi lõpus tõusis esimene eestlane, etniline eestlane ka kindrali auastmesse kindlaks tehtud. Johann von Michelson. Ehk oleks nüüd õige hetk, enne kui me hakkame käsitlema vabadussõjaaegsete ohvitser konda või rahvuspolkude aegseid ohvitsere, küsida, kuidas kujunes ohvitseride auastmestik? Jah, see on selline väga põnev teema omamoodi sellepärast, et meile tänapäeval nii omaseks saanud auastme nimetused ja nende traditsioon sisaldab endas ju mõnevõrra ebaloogilisi tõsiasju. Kui näiteks leitnant on tunduvalt madalam kui major, siis kindralleitnant on kõrgem kui kindralmajor ja, ja nii edasi. Võib-olla, ja me alustaksime kõige kõrgemast auastmest, mida tegelikult Eesti sõjaväes ei ole kunagi olnud, see on suurriikide auaste nimelt marssal või siis välimarssal feldmarssal, küll aga Soomes, Soomes, jah, üks ja Poolas üks. See on prantsuskeelsest sõnast Marshall, mis tähendab tegelikult tallimeest. Kui me vaatame neid veel säilinud monarhiaid, siis on olemas ka niisugune mõiste nagu õuemarssal või hoovi marssal seal kõrge selline õukonnaametnik tseremooniameister algselt oli siis tegemist tõesti niisuguse mehega, kes vastutas kuninga hobuste eest ja kui kuningas oli kuningas või keiser oli oma lossis, siis siis oli see hoovi või õuemarssal. Kui aga kuningas läks sõjakäigule, siis vastutas tema hobuste eest välimarssal ja sellest väga tähtsast funktsioonist kasvas siis pikapeale välja kõrgeim sõjaline auaste. Kusjuures prantsuse armees muuseas ratsaväe seersant on ka Marshall dello siis, nii et see võib olla ka allohvitseri auaste. Kindraliga peaks olema tegelikult enam-vähem selge ladina keeles generaalis, see tähendab üldine juht ja, ja see on siis niisugune auaste, mille funktsiooniks on juhtida juba mitmetest relvadest tükkidest koosnevaid väekoondisi, mitte ühe relvaliigi, mitte jalaväe või insener väe või ratsaväeüksust, vaid väekoondist, mis sisaldab juba kõiki relvaliike. Nüüd vanemohvitseri auaste. Üks kraatsis kindralist allpool on meie Eesti traditsioonis või meil omaks võetud mõistela kolonel, mis tuleb itaalia keelest kolonello ja tähendab siis meest, kes juhib kolonni lahingus ühte kolonni ja see kolonn oma suuruselt oli tavaliselt 1000 3000 mehe ümber ja sellest on kasvanud välja tänapäeva mõiste või tänapäeva väeosa rügement. See on siis 1000 1000 502000 meheline üksus. See on siis sama mees, kes on Venemaal polkovnik? Jah, ja palk on rügement ja Saksamaal ooberst ja Soomes ka sinna suunda Eversti. Jah, saksa traditsiooni järgi tantsis ooberst ehk kõrgem, kõrgem teistest ohvitseridest, kuid generaalis on siis üldine juht, mis on ka temast kõrgem. No nende kombinatsioonidega on Saksamaal ka selline kindrali auaste nagu kindraloberst ja järgmine oleks siis juba välimarssal, aga ütleme siis, need on juba kombinatsioonid, aga marssal kindralkolonel oleks siis nüüd sellised kõrgemat ohvitseri auastmed, põhiskeem, põhiskeem ja järgmiseks tuleks siis major, mis on ka veel vanemohvitseri auaste. Ladina keeles major suurem, ja see antud juhul tähendab suurem kui kapten. Selles mõttes, et kapten kui pealik ladina skaaput, saksa keeles Hauppan on tavaliselt see mees, kes juhib sadakonda või kompaniid. Siiski majorist kohe koloneliks ei saa, sest vahepeal on kolonelleitnant. Ja vahepeal on kolonelleitnant ja muidugi mõnedel maadel on ka veel kaks koloneli, On olemas vanem kolonel ja nii edasi, aga need on tegelikult sõjaväes struktuuri keeru kustumisega lisandunud auastmed. Aga põhiauastmed on siis ütleme major ja kolonel kolonelleitnant lisandus sellega seoses, et rügemendi ülem vajas oma abi või asetäitjat. Ja see sõna leitnant, et ongi kellelegi asendaja või abikompaniis on ta kapteni abi. Ja rügemendis on ta siis koloneli abi, kolonelleid? Niisiis majorist aste allpool on. Kapten ja kapten on tegelikult üks laiemaid auastmeid, nagu ma juba ütlesin. Peapealik ja näiteks, kes on lugenud, ma usun, enamik kuulajaid on lugenud niisugust raamatut nagu Hegeli tähed, seal on Egeri kindluse pealiku komandandi auastmeks Cap. No see on vähemalt koloneli koht, aga tol ajal oli kapten väga kõrge auaste. Kolm kotkasulge kiivril oli kaptenil. Ja siit võiksime siis minna juba lipniku juurde. Lipnik on mees, kes kannab lippu. Igal kompaniil oli oma tunnusklipp. Voltar ütles omal ajal, et sõdur peab lipu küljes kõvemini kinni kui varras. Ja, ja lipu kaotamist bee Dino suurimaks häbiteoks, mida sõdurid võisid teha ja sellepärast valiti siis lipukandjaks üks kõige tugevam, kõige osavam ja, ja selline nii-öelda esisõdur või esivõitleja sellest siis tuli hiljem selline noori noorima ohvitseri auaste. Nick ja ratsaväes Liplikule vastab Kornet, et meil praegu Eestis seda auastet ei ole, aga vabadussõjal see hauast aeg-ajalt esineb Venemaalt üle tooduna. See on siis tegelikult mees, kes on nurgas inglise keeles, Kornet on koroner, nii nagu jalg palliski. Ja selle mehe funktsioon oli, kui ratsaväeüksus eskadron ründas, siis kummaski nurgas oli nurgapealne mees ehk Kornet kellel oli väikene lipukene. Ja nüüd selle ratsaväe eskadron ülem, keda nimetati siis rit meister ehk ratsameister, see pidas neid mehi kahelt poolt silmas, et rivi püsiks sirgena ja võib-olla et mitte liiale minna. Auastmetega ma siiski veel hüppaks ükskord selle põhiüksuse juurde, juba vanas Roomas oli, oli sadakond üks põhiüksus ja nüüd tänapäeval on sellest saanud siis kompanii see tuleb ladina keelest con, paneme ehk ühes leivas. Ja kompanii on siis selline üksus, umbes 100 meest, kellele ühes katlas süüa tehakse suures osas ka tänapäeval mees. Nii et sealt on tulnud siis nagu see põhiline auastmete jada. Ja kui ma alguses esitasin retoorilise küsimuse, et miks kindralmajor on madalam kui kindralleitnant siis oli aeg, kus see nii ei olnud. Nimelt kindraleid. Ta juhatas tavaliselt Sis kindrali asetäitjana. Ratsaväge ja kindralmajor juhatas jalaväge, aga sõjakunsti teatud arenguetapil inglise kodusõja ajal ja ütleme, kolmekümneaastase sõja ajal muutus ratsavägi tähtsamaks väeligisku jalavägi. Ja sellega seoses kindralleitnant muutus tähtsamaks kui kindralmajor. Sealt on päritud nüüd tänapäevase suhteline ebaloogilisusi. Tavaettekujutuses siiski Eesti ohvitserkond algaks justkui vabadussõjast. Aga küsigem, kui palju vabadussõjaohvitsere tuli esimesest maailmasõjast? No Vabadussõjaohvitserid tulid praktiliselt kõik esimesest maailmasõjast. Vabadussõja ajal käivitati küll Eesti vabariigi sõjakool mis töötas esimese maailmasõjaaegse vene lipnikke koolide lühendatud kursuse alusel. Sõja ajal ei olnud nimelt võimalik pühendada siis ohvitseride väljaõpetamisele aastaid ja minu enda vanaisa tegi läbi neljakuulise Liptnike kursuse esimese maailmasõja ajal. Ja tema jutu järgi seal küll palju midagi ei õpetatud, põhiliselt valiti välja täieliku gümnaasiumi või siis noh, tähendab tehnikumi tänapäeva mõistes tehnikumi haridusega mehed ja anti neile selline üldiste teadmiste kiirkursus ja saadeti nad rindele. Eriti Vene armees oli see küsimus väga terav, sellepärast et kuigi Venemaal oli sõja algusest tegevteenistuses rohkem ohvitsere kui näiteks Saksamaal, siis Tervis oli umbes kaks ja pool korda vähem kui Saksamaal ja kuna tsaariarmee läks sõtta Ta veel sellise pool romantilise taktikaga, kus ohvitser pidi palja mõõgaga olema oma allüksuse eesotsas, siis ka kaotused, ohvitseride solid, Tsaari-Venemaal väga suured. Ja sellega seoses tekkis juba teisel sõja aastal terav ohvitserid puudus ja alustati siis ohvitseride kiirkorras koolitamist ja selle kiirkorras koolituse sai ka umbes 2000 Eesti meest eesti rahvusest meest. Nendest väga suur osa olid kooliõpetajad, noh nagu näiteks kas või Julius Kuperjanov, keda me kõik teame. Ja lihtsalt siis sellised. Eesti. Ma ütleksin, keskastme haritlased, sest tsaariaegsed seadused olid sellised, et kuna Tsaari-Venemaa oli no ikkagi valdavalt kirjaoskamatu maa ja intelligentsi oli väga vähe siis Tsaari-Venemaal üliõpilased, eriti kui nad õppisid selliseid erialasid, mis olid majandusele tähtsad. Veel esimese maailmasõja ajalgi tähendab, ei võetud teenima, välja arvatud arstid, kes siis kõik kuulusid muidugi mobilisatsiooni alla. Nii et kui me vaatame seda ohvitser korpust, mis meil siis vabadussõja ajal vabadussõja alates kasutada oli, siis seal oli natuke üle 100 mehe, kellel oli rahuaegne Vene sõjakooliharidus ainult 13 meest, kellel oli kõrgem sõjaline haridus ja umbes siis 2000 meest, kes olid oma väljaõppe saanud kiirkorras põhiliselt siis nelja kuulistel lipnik kursustel, aga jõudnud tõusta ka juba näiteks kapteni auastmeni ja mõned nagu näiteks kapten Irv. Vabadussõja soomusrongide diviisi ülem ei olnud lõpetanud tegelikult üldse ühtegi ohvitseri kursust. Ta oli vapruse eest ülendatud alamlipnikuks ja sai sealt siis oma nii-öelda ohvitserikarjäärile alguse. Aga see on erand. Nii et kui me vaataksime nende ohvitseride struktuuri, kes meile Vene sõjaväest üle tulid ma kasutan siin hilisemat auastmete nimetusi, vabadus, seal olid veel veel vene auastmed siis Eesti sõjaväkke ei tulnud üle ühtegi kindralit. Ainus teadaolev kindral Lepik oli surnud tühjusesse Põhja-Venemaal ja kuigi ta rahvusväeosade loomise alguses oli kontaktis ja osales mingil määral, oli ta selleks ajaks kadunud. Ja tuli siis üle 12 koloneli või tolleaegse nimetusega polku kovnikut 28 alampolkovniku või kolonelleitnant. Ja Tsaari-Venemaal ei olnud majori auastet. Ta oli kaks kapteni auastet, oli staabi kapten ja kapten kapten vastav majorile staabi kapten kaptenile, nii et selle järgi siis 53 majorit, 177 kaptenit 322 leitnanti, 500 nooremleitnanti ja üle 1000 lipnikuks. Nii et selles mõttes pool ohvitseridest, kes tulid tsaariarmeest üle, olid lipnikuks auastmes. Oli seda vähe või palju? Sõjaväe. Loomisel tolleaegne rusikareegel ütleb niimoodi, et sajatuhandeline armee, mis meil oli, oleks normaalselt vajanud viit tuhandet ohvitseri, nii et seda oli vähe. Kuid nagu me teame, sellele 100 tuhandelisele tasemele, jõudis Eesti sõjavägi alles poole aasta pärast, tähendab nii, et vabadussõja alguses oli tegelikult ohvitseride protsent tihtipeale väga suur, kuivõrd üldine võitlusmoraal oli suhteliselt madal, oli väejooksu kahjuks päris massiliselt. Siis teinekord oli niimoodi, et rügemendis oli või polgus oli enam-vähem täiskoosseis ohvitsere ja umbes sama palju sõdureid noh, näiteks teises jalaväepolgus, mis Tartu kaitsel mässama hakkas ja laiali jooksis. Kui ta Tartust Viljandisse jõudis, siis minu mäletamist mööda oli kuskil umbes 250 300 meest polgus ja nende hulgas oli umbes 120 ohvitser. Nii et ohvitseride roll ka nii-öelda sõdurina või sõdurifunktsioonides oli sõja esimestel nädalatel päris oluline. Kas võib siiski väita, et vabadussõjas juhtisid üksusi professionaalid? Ja võib küll väita, sellepärast et valdav enamus ohvitseridest, vaatamata sellele, et nende teoreetiline haridus oli lühiajaline või ütleme, siis niisugune hädaabiharidus olid saanud kõiki ju rindekogemuse ja see rindekogemus kindlasti kompenseeris neid vähesemaid ütleme siis teoreetilisi teadmisi. Ja üldse on huvitav tegelikult see, kuivõrd tähtis on siiski niisugune üldine intellektuaalne tase. Kui me vaatame Vene kodusõda teistel rinnetel, ei tahaks küll võib-olla nii-öelda, aga isegi näiteks Läti polkude tegevust vabadussõjas siis millegipärast püüti kinni hoida niisugustest klišeedest, et pataljoni rindelõik on 800 meetrit, polgu rindelõik on 1800 meetrit. Vabadussõjas, eks ole, eesti armee niimoodi sõdida ei oleks saanud, kogu meie armee oleks siis olnud kuskil Narva rindel ja Lõuna-Eesti-Läti piir oleks olnud katmata. Et meie, ohvitser korpus suud disülemjuhatajast kuni kuni rühmaülemana väga loominguliselt sisse elada sellesse uude situatsiooni, olles tulnud massiarmeest, kus inimelu ei maksnud mitte midagi, no näiteks seesama kuulus prossiilovi läbimurre edelarindel oli tegelikult ju üks hiigelsuur tapamasin, läbimurre toimus, jah, aga ta toimus laibamägede hinnaga. Ja kui eesti armee oleks sama meetodiga sõdinud, siis paari kuu pärast oleks armee olnud hävitatud. Nii et Ühest küljest oskus kasutada maastiku, kindlustada sõlmpunkte Ta lahti laiu rindelõike, ainult hoides reserve, et nendega sulgeda vajaduse korral ohustatud suunad. Säästlik ümberkäimine inimeludega võtame arvesse, et vabadussõjas 13 kuu jooksul Eesti armee sõdides umbes kahekordse ülekaalu vastu kaotas siiski ainult 5000 inimest. Siiski ainult sajatuhandesest armeest seal suhteliselt väike arv ja kõik need niisugused tegurid, ma arvan, võib olla viitavad isegi sellele, et ei olnudki nii halb, et meie ohvitser korpus oli saanud seda tsaariaegset vene teoreetilist ettevalmistust suhteliselt vähe ja omandanud juhi kogemused reaalses lahingutegevuses. Sest meie vabadussõjas on ka selliseid näiteid, kus kutselised professionaalid, nagu näiteks polkovnik klimberkes oli lõunarinde esimene juht, püüdsid nende tsaariaegsete klišeede järgi sõdida ja täielikult ebaõnnestusid, tulid juhi kohalt kõrvaldada. Kas lubate esitada jultunud küsimuse, mille poolest eesti ohvitser erineb vene ohvitserist saksa ohvitserist, prantsuse ohvitserid Soome ohvitseri edasi? No ma arvan, et siin on tegemist ka sellise küsimusega, kus eri aegadel nagu eri vastused 1929. aastal kirjutas noor kui ma eksi, vist major šarlde cool. Et järgmise sõja kaotama Prantsusmaa kindlasti sellepärast et sõjakoolis on kohti rohkem kui tahtjaid. Konkursid ei ole, sõjaväelase elukutse on ebapopulaarne. Ja Prantsusmaa tõesti kaotas sõja. Esimeses maailmasõjas prantsuse ohvitserkonna motivatsioon oli väga kõrge. Selja taga oli küll juba 30 aastat tagasi, aga kaotatud Prantsuse-Preisi sõda. Soov saada tagasi Elsaslatring või alles Azlorään oli tõsine ohvitseri kutse oli kõrges positsioonis rahva üldise arvamuse ta oli mainekas Foli mainet, kas samuti on väga raske, näiteks kui me räägime konkreetselt sellest perioodist, nüüd kahekümnendad kolmekümnendad aastad, kus Eesti ohvitser kui mõiste oli olemas võrrelda näiteks Saksamaaga, sest Saksamaa esimese maailmasõja järel teatavasti oli sunnitud oma armee muutma kutseliseks armeeks Väike-veri nime algus oli ainult 100000 meest sinna armeesse ohvitseriks pääseda. Esimese maailmasõjaaegsest viie miljonilisest armeest sai ainult väga väike hulk, aga valitud mehi. Ja teisest küljest saksa ohvitser korpusel oli raske, olles keisri ohvitserid sisse elada vabariikliku korda Venemaal samal perioodil tsaariaegne ohvitserkond, kui kultuuritüüp oli likvideeritud ja tekkis hoopis uut tüüpi b punaarmee komandöri staatus, mis pealegi veel sandistati poliitiliste komissaride institutsiooni sisseseadmisega. Nii et rääkimata siis juba 37. aasta tapatalgutest ohvitserkonna kallal. Nii et siin on tegelikult neid võrdlusi väga raske tuua. Aga tavaliselt niisugustel puhkudel viidatakse järgmistele asjadele. Prantsuse tuuri tüüp, sõjalise kultuuritüüp sisaldub lauses, et vaprus, eneseohverdus edasi tuleneb põhimõttest vajadusest prantslase au ja Isamaa selles järjekorras. Kõigepealt selle üksikisiku au ja siis annas Isamaa. Saksamaa puhul on tavaliselt selline kollektiivsus riigikesksus hoopis tugevam motivatsioonist. Kui me sedasama lause nüüd ära parafraseerimine, siis ikkagi sakslase, Isamaa ja ausedapidi Deutschland, Deutschland über alles. Just nii. Josti Saksa ohvitser on, on, on väga tõsimeelne võrreldes näiteks inglise ohvitseriga. Ja kindlasti on saksa ohvitser, ma ei räägi praegusest pundar sfäärist, ma räägin sellest perioodist, kus me oleme. Saksa ohvitser oli ka kindlasti seisus. Väga suur osa, sel ajal oli ohvitser korpusest ikkagi aadliseisusest, nii et seal oli ka seesama seisuslik vahe. Tere, mentaliteedi puhul ma viitaks sellele, mida on kirjutanud kunagi niisugune suurepärane mõtleja, prantsuse saadik Venemaal paleoloog oma raamatus tsaaririik maailmasõjas. Ta kirjutab seal, et sakslased ja venelased on põhimõtteliselt ühtemoodi, ainult et kui keiser Wilhelm pidasid 14. aastal kõne, siis selle kõne mõju püsis 18. aastani. Kui Trotski pidas kahe seitsmeteistkümnendal aastal kõne, siis selle kõne mõju kestis täpselt kolm tundi. Ja see niisugune teatud emotsionaalsus ja heitlikus tegelikult on ka mitte ainult ohvitser korpuse, vaid on kogu rahva iseloom. Me näeme Vene sõjaajaloos ääretult suurt sangarlikkust. Aga me näeme ka suuri moraalseid kokkuvarisemise. Tähendab rahva emotsionaalsus heitleb nagu kahe äärmuse vahel. Samal ajal kui vaadata näiteks ei küsinud inglisetüübi kohta nii esimese kui teise maailmasõja ajal vist ükski teine armee ei saanud nii kapitaalselt peksa kui inglise armee aga ta ei kukkunud moraalselt kunagi kokku. Ta oli visa, sitke ja ütleme siis mõnes mõttes tegi nagu tükitööd, aga kindlasti ka professionalistlik, ma ei ütle isegi professionaalnevaid, professionalistlik. Tähendab, taganemine on ju lõppude lõpuks ka ainult marssimine punktist A punkti B mis ei pruugi veel kaasa tuua moraalset šoki. Nii et siin on nagu tegemist erinevalt rahvast erinevate tüüpidega ja ma arvan, et eesti ohvitser On Saksalikum kui Soome ohvitser. Kui vähemalt uskuda seda, mida Soome sõjaliteratuuri ja sõjafilmid esitavad siis Eestis oli selline väline vormiline distsipliin tunduvalt rangem kui Soomes. Aga eesti ohvitser on kindlasti indlaslikum ohvitser kui vene ohvitser. Ja ma arvan, et võib-olla kõige vähem nagu pistmist prantsuse ja vene mentaliteediga, nii et ma paigutaks eesti ohvitsere kuskile sinna inglise, saksa, soome vahepeale, demokraatlikum kui, kui saksa ohvitser rangem, kui Soome ohvitser. Mitte nii emotsionaalne kui vene ohvitser ja vist ka mitte nii külm kui inglise ohvitser, kuigi see kõik on spekulatsioon. Kuuldu oli ajaloolase Hannes Walteri käsitlus teemal eesti ohvitser.