Vikerraadiokava jätkub saatega sarjast meie riik teemaks Eesti riikluse sümbolid ja traditsioonid ning sellest tulenev küsimus, milleks üldse riigile sümbolid? Sõnasõjaajaloolane Hannes Walteril. Võiks öelda niimoodi, et keskaegne tava oli selline, et riik kehastus valitseja isikus ja sellega seoses ka riigi põhilised sümbolid olid lihtsalt valitseva dünastia sümbolid. Nüüd see suur muutus toimus prantsuse revolutsiooni ajal 18 sajandi lõpus kus mõiste riiklus, rahvusriiklus lahutab tus mõistest monarh valitseja. Ja siis sai ka alguse see tava, mis kehtib tänini. Et riigil on nagu kolm põhilist sümbolit vapp, lipp ja hümn, mis on kõigi riigi kodanike ühisvara, võiks öelda või sümboolne ühisomand ja ehk teisele küsimusele, vastus oleks siis selline, et riigid sõlmivad omavahel kõikvõimalikke lepinguid. Ja juba väga hallidest aegadest on pärit selline tava, et lepingut kinnitatakse või nende tõesust tõestatakse pitseriga. Ja see pitser on alati olnud siis lepingu sõlmima papp. Teiseks riigid kohtuvad omavahel eeskätt sadamates, merel laeva sümboliks, mis näitab, millisele riigile ta kuulub, on ahtrilipp, nii et see on nagu teine põhiline funktsioon riiklike sümbolite lipp. Ja mis puutub hümni, siis hümnid monarhiate domineerimise ajal keskajal olid ülistuslaulud valitsevale isikule, no nii, nagu ta Venemaal oli poolset sariaakroni või või ütleme, Inglismaal on tänapäevani koolseilse king. Aga prantsuse revolutsiooni ajal tuntud marseljeesi revolutsionääride laul sai siis selliseks kogu rahvuse muusikaliseks sümboliks võrdkujuks mille ühislaulmine näitas kokkukuuluvust teatud ühtsust. Ja see traditsioon on nüüd siis Stalini tulnud ja noh, nagu me teame, hümnidel on väga tähtis osa siis, kui kui näiteks Erki Nool võidab või, või, või mõni teine selline mitte väga poliitiline sündmus ja kus noh, ütleme siis kultuurriikides siiski hümni ei mängita, vaid lauldakse kaasa. Siin kahjuks on meil veel teatud teekäija, meil tihtipeale on piinlik vaikus publikus, kui orkester esitab siis hümni ja kahjuks veel siiski piisavalt palju ei laulda kaasa. Siin võiksime näiteks sama viisiga hümni meie põhjanaabritelt seda nii, ütleme ühist laulmist eeskujuks ja seal on veel veel kasvuruumi. 50 aastat okupatsiooni on oluliselt mõjutanud rahva tõekspidamisi ja eetilisi nähtusi. Tahame selgelt välja öelda, et ennesõjaaegses Eestis valitsenud vaimu on vaja ka tänapäeval. Käisin hiljuti ühes koolis lõpuaktusel kus eesti hümni mängiti maha plaadilt. Ükski õpetaja ega lõpetaja ei laulnud kaasa. Kuidas on see võimalik? Meie vabaduse seitsmendal aastal? Kui vanad on Eesti riikluse sümbolid, kas oma vanad, kui Eesti riik ise nooremad või vanemad? No meie Eesti riiklikud sümbolid on või ütleme siis sümbolit, millest on saanud Eesti vabariigi sümbolid on märksa vanemad kui Eesti riik ise. Eesti riigivapp, mis meil tegelikult selline rahvalik sümbol, minu arvates võib-olla ma eksin? Ei ole meie kuldne kolme sinise lõviga kilp on tegelikult ju umbes 750 aastat vana. Kui ta hakkas tähistava alguses, siis Harju-Viru rüütelkonna alasid hiljem laienes kogu Eestimaale. Eestimaa ei ole Eesti, Põhja-Eesti, minu kui ajaloolase kõrva riivab alati see, kui räägitakse Eestimaast ja eestimaalastest, siis ma mõtlen, kas võrukad ja, ja Valga ja Põlva inimesed, sinna ei kuulubki ka väliseestlased, ka väliseestlased. Ja see meie vapp, erinevalt sellest, mida tihti sellised ütleksime, poolikute teadmistega inimesed võib-olla esitavad või väidavad, ei ole mitte jutumärkides taani vapp või taanilt laeva laenatud vappi mingi võõras asi. 13. sajandi keskpaiku siis, kui Põhja-Eesti kuulus Taani kuninga valduste hulka ka ja Taani kuningas oli samaaegselt ka Eestimaa hertsog siis ta loovutas oma kuningliku pitseri kasutamise õiguse Harju-Viru vasallidele või Harju-Viru rüütelkonnale märgina, et ta Telegeeris oma kuningliku võimu osaliselt sellele korporatiivsele ühingule. Niisiis, see oli akt, millega see regioon siin tükike Eestimaast sai teatud määral omavalitsuse õiguse ja sellepärast ei ole see papp rohkem Taani vapp või eesti vapp, see on selle valitseva suguvõsa vapp, mis on vahepeal valitsenud ka Kreekas. Suguvõsa täielik nimi on Schleswig-Holsteini sander, purk lõksburg ja selle suguvõsa vapist on välja kasvanud omaaegse kuningliku Kreeka, praeguse Taani kuningriigi ja praeguse Eesti vabariigivapid. Mis on, ütleme Heraldilises mõttes kõik võrdsed, nii et meil ei ole sugugi mitte taani vapp. Ja kui Eesti vabariik sai iseseisvaks siis alles 1925. aastal. Riigikogu võttis vastu seaduse, millega see lõvi kil muudeti siis eesti riigi vapiks ja õigustatud küsimus on, miks alles siis? Vastus on kaheosaline, esiteks kui 1900 seitsmeteistkümnendal aastal autonoomia seadusega Vene ajutise valitsuse poolt antud seadusega Eesti ühendati üheks kubermangus, siis laienes Eestimaa või Põhja-Eesti vapp kogu Eesti territooriumit väljendavaks eraldiliseks sümboliks. Kui sündis Eesti vabariik, siis see, nagu enesestmõistetavalt kandus üle Eesti Vabariigile. Kuid kahekümnete aastate alguses oli meil selliseid isamaalisi, ma ütleksin, romantilisi ringkondi. Nakeseraldikas ei olnud just võib-olla kõige suuremad spetsialistid ja kes leidsid, et see vapp ei ole nüüd see päris Eesti või Eestile. Ja toimus ka selline konkurss uue vapi kavandi leidmiseks. Sealt võtsid osa mitmed väga nimekad kunstnikud, sealhulgas ka Kristjan raud. Aga see konkurss siiski ei andnud rahuldavat lahendust, kuigi sellel konkursil osalenud suhteliselt tundmatu kunstnik Timus tema kavand sai vist teise või kaasteise preemia pärast siiski kasutati ära kaitseliidu vapina või kaitseliidu sümbolina selle põhjakotkana. Ja kuivõrd see konkurss siis ei andnud tulemusi, siis 25. aastal siiski lõvigil Eesti riigivapi sai ka siis oli muide veel ringkondi, kes püüdsid seda kuidagi eestistada seda sümbolit või legendi. Ja tulid välja sellise vapi seletusega, et kolm lõvi tähistavad kolme suurt eesti rahva vabadusvõitlust. Lembit aegne jüriöö ja vabadussõda, irvhambad ütlesid, et kui tuleb veel eesti eest sõdida, siis võib-olla jääbki kitsaks, et lõvid ei mahu ära. Ja ka see seletus tegelikult, et siis läbi ei läinud. Ja igal juhul eraldilises mõttes on vapiväärtuse mõõdupuuks tema vanus. Ja see meie lõvikilp on väljendanud seda ala, kus eesti rahvas elab juba 13. sajandi keskpaigast ja see on üks vanemaid maa-ala Fape Euroopas, nii et me võime selle peale uhked olla. No mis puutub lippu, siis ma arvan, et oleks haavav kuulajatele hakata sinimustvalge ajalugu ümber jutustama, sest see peaks siiski olema küllaltki Ta võib-olla mõne sõnaga sellest, et see värvikombinatsioon siiski ka selle üle diskuteeriti. Ja siin on nüüd selliseid kaudseid jälgi kui Eesti üliõpilaste seltsi eelkäija korporatsioon Vironia, mis jäi teatavasti Sis asutama selle konvent septembris 1881 võttis vastu sinimustvalge värvikombinatsiooni siis protokollidest ei selgu, et oleks olnud väitlus värvide üle. Küll aga ilmus järgmisel aastal 1882 Isamaa kalendris Bergmanni Bulaul mis tsensori poolt tehtud märkuste järgi Ontateeritav varasemaks seal kirjutatud varem ja trükki antud kui see EAS-i konvent, kus sinimustvalge peale peatuma jäädi ja selles lipulaulus on siis trikoloor, mis ei ole päris, nimelt on juttu sinimustrohelisest ja ka üks samal aastal meelejahutaja silmunud pseudonüümi all ilmunud luuletus Eesti lipp, seal on must roheline sinisest juttu. Nii et ilmselt siiski haritlaste ringkonnas mingi diskussioon sel teemal toimus aga juba seesama Bergmani lipulaul, kui ta ilmus uuesti 1901 on siis sinimustvalge värv on asendatud ja pärast seda õieti diskuteeritud lipuvärvide üle ei ole. 1922 võttis riigikogu siis lipu vastu või andis seaduse, millega sinimustvalge tehti Eesti riigilipuks. Küllaga oli ringkondi riigikogus esindatud ringkondi, kes tahtsid rõhutada seda, et Eesti kuulub põhjalasse Skandinaavia kultuuriruumi ja panid ette kujundada lipp risti kujulisena, nii nagu Norra ja, ja, ja Islandi ja nii edasi. See ettepanek ei läinud läbi. Ja muide, Konstantin Pätsi erakond pani ette lahutada rahvuslipp ja riigilipp ja riigilipuks võtta siis Eestimaa kubermangu Eestimaa rüütelkonna ajaloolised värvid, roheline, lilla, valge, ka see ettepanek ei läinud läbi ja kurjad keeled rääkisid, et kuivõrd meie poliitikamaastikul oli kaks suurt Tõnisson ja Päts ja Tõnisson oli EVSi mees ja pats oli Fraternitas Estica mees siis Fraternitas Estica värvid oleks pätsula sobinud paremini riigivärvideks kui Evessi värvid. Seda ma ei sai, ei keera taga ümber lükata, aga, aga niimoodi omal ajal räägiti. Ja nii siis ka lipp on tunduvalt vanem kui Eesti riik. Aga tulles nüüd hümni juurde, siis siin tahaks jällegi kummutada sellise väite, et Me oleme laenanud soomlastelt hümni. Või et meil on Soome hümn, on tõsi see, et Eesti vabariik loodi 20. veebruaril 18 ja Soome riik kuuendal detsembril 1917 aga mõlemal maal kujunesid saksa rahvusest helilooja Frederik paatsuse viisile rootsi keeles luulebergi poolt kirjutatud sõnadega laulud vastavalt siis eesti ja soomekeelseks riigihümniks paralleelselt aste astmeliselt ja teineteisest sõltumatult. Professor Mati klinge, kes on Soome sümboolika suurim uurija on oma monograafias käsitlenud põhjalikult Soome praeguse hümni kadalippu selleks, mis ta praegu on. Ja kuna tegemist oli algselt rootsikeelse lauluga hoortlan, et siis soomekeelsed haritlas ringkonnad üldiselt vältisid selle laulu laulmist isamaalastele üritustel ja oli terve rida alternatiivseid soomekeelseid laule, mis olid palju tähtsamad kui hilisem mamme. Nii et kui nüüd esimesel eesti laulupeol 1869, siis Janseni mitte tõlkes, vaid ütleme, eestinduses kanti ette see ilus laul Soomes, tõsi küll, varem 1848. Ühel teatud rahvapidustusele siis mõlemal maal tänu vene võimude repressioonidele, tänu sellele, et seda laulu millegipärast kardeti, hakati keelama. Pärast 1896. aasta laulupidu kuberneri määrusega Eestis ei lubatud seda laulu laulda enam välistingimustes või seda võis ette kanda ainult seltside kinnistel pidudel ruumi sees. Ja peale 1900 kümnendat aastat keelati see laul täiesti ära. Vaata tänu sellele repressioonipoliitikale hakati seda laulu järk-järgult üha enam pidama rahvuslikuks hümniks. Nii et suur aitäh Pabrikovile ja teistele vene võimukandjatele, kes sellest laulust tegid siis üldtunnustatud eesti rahvusliku sümboli. Eestlased peavad tänava kuberner korrozdovetasid korrastavad siit just ja just nimelt kelle keelule vaatamata siiski 1910. aastal seda laulu laulupeol lauldi. Ja see oli tegelikult selline huvitav lugu, et samal aastal samas seoses laulupeoga pandi nurgakivi Estonia teatrile ja Estonia teatri nurgakivi panekul oli ära keelatud see laul ja sinimustvalge lipp. Ja protesti märgiks ükski selts või koor ühing ei tulnud välja oma lipuga, nii et ei olnud ühtegi lippu ja ei laulnud ühtegi laulu. Aga siis järgmisel päeval, laulupeo viimasel päeval lauldi Mu isamaad vene hümni asemel ja rahvas tõusis püsti, see oli niisugune noh, päris julge, meelavad. IMF puudus jäi ja me näeme selgelt oma silmaga vana kann ja kurg Tartumis, kurg, esimese tehnoli mehe, mõlema nätsiva laululava dada rahva hulka. Järsku tõuseb laul Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Terve rahvas seisab püstilaona. Ja me vaatame eestrehast. Pargi alla meeste midagi snooliendaticki sekatesse 10 tolli natsi ära, aga ega ta laule dollaks lõppe, kui esimene laulusalm. Jalalaudades taheti veel lauda sadamas aga laulma, siis hakkasime mehe küberit ilma üles tervezi kübara käsi üles-allameelse mõtlekasnäkiberid kätega saame, küll oli pilt, kus kübarektiidati üles Taivale. No ütleme siis, et rahvusvahelises plaanis võid rahvusvahelise traditsiooni alusel lipp, vapp ja hümn on nii-öelda kohustuslikud sümbolid. Ilma nendeta on raske suhelda teiste riikidega, osa võtta olümpiamängudest või olla esindatud ÜRO täiskogul. Aga peale selle on mitmel maal veel selliseid lisasümboleid, mis on tegelikult võib-olla väga tugevad või väljendavad väga selgelt rahvuse meeleolusid, traditsioon ja nii edasi, see võib-olla mõni taim, see võib-olla mõni lind, see võib olla ka mõni rahvustoit ja väga tihti militaarsust plaanis on selleks teatud riigi kõrgeim sõjaline või isikliku vapruse eest antav aumärk. Auleegion Prantsusmaal on mõiste ennem revolutsiooni Püha Georgi ordeni ja noh, ütleme siis Jüri rist, nagu eesti rahvas seda nimetas, oli mõiste Saksamaal raudrist on mõiste ja üks selline mõiste meil Eestis on Eesti vabadusrist, mille sümboolsest asutamisest möödub siis 24. veebruaril käesoleval aastal 80 aastat. Tegelikult vabariigi valitsuse istung, kus vastav seadus väga lühidalt sõnastatud seadus vastu võeti, toimus kolmandal märtsil, aga otsustati, seadusesse kirjutati, et Eesti vabadusrist on asutatud vabariigi esimesel aastapäeval 1919. Ja Eesti Vabadusristi statuut. Eriti selles osas, mis puudutab siis isikliku vapruse või mehisuse eest antavaid riste. Suurelt osalt kirjutati maha vene Georgi või jüri risti statuudilt. Ja see oli selles mõttes väga õnnelik ka lahendus. Et esimese maailmasõja või ka varasemaid sõdasid Vene-Jaapani ja Vene-Türgi sõdasid kaasa teinud Eesti sõjamehed üldiselt tundsid väärtustasid Georgi risti ja vabadusrist oli selles mõttes nagu arusaadaval selgel alusel seisneb aumärk, mida anti väga konkreetsete teene teest või väga konkreetse isikliku vapruse näitamise eest. Ja kui me vaatame Vabadusrististatistikat, siis noh, umbes 2000, et Eesti kodanikku sai vabadusristi Eesti sõjaväes vabadust seal oli, noh, ütleme siis umbes 100000 meest ja järelikult võib siis sealdatud arvutusi teha, nii et vabadusrist tegelikult oli tunduvalt rangemal alusel välja antav aumärk, kui näiteks raudristi esimene klass. Ja läheb sinna Georgi risti, see, mida Vene keeles öeldakse pold, oli see täielik komplekt, siis neli Georgi ristisõdurile sellega enam-vähem võrdsele tasandile ja kuivõrd seda tõesti nii rangelt jälgida, et jagataks onupoegadele ega, ega tagalas noh, ütleme heades suhetes, kõrgema juhtkonnaga olnud isikutele siis vabadusristil algusest peale kujunes väga kõrge maine ja mul on tõesti hea meel, et see sümbol elas ka läbi selle poolesaja endise nõukogude okupatsiooni ja on ka tänapäeval tuntud ja väärtustatud kui, kui tõesti mõiste vabadusristi kavaler. Selles suhtes nagu rohkem küsimus ei pea enam esitama, et kes see mees on, ta vabadusristi kavaler ja sellest piisab. Et pidada teda eesti rahva paremikku kuuluvaks inimeseks. Ja teisest küljest, Eesti vabariigi 81. aastapäeval ja Eesti vabadussõja 80. Eesti vabadussõja sündmuste 80. juubeliaastal on väga hea meel, et üks mees, Karl Jaanus isikliku vapruse vabadusristi kavaler on veel meie hulgas, on kontaktne, on, on reibas niivõrd-kuivõrd, selles soliidses eas saab olla ja on oma isikuga selle no ütleme siis järjepidevuse sõnana ehk kulunud ja liia palju kasutatud, aga on selle järjepidevuse traditsiooni kandnud meie tänasesse päeva. See on omamoodi kangelastegu. Karl Jaanus risti viimane kavaler. Ei ole, ükski ei ela meil jala. Need on kõik juba surnud. Mina läksin noorelt kaitsja, istkümnaasia, seal. Aga seda õiget kirja ei pandud, kui ma seda rääkisin. Kui ma õige kõik ära rääkisin, öeldi, et see on kõik õige pilt, seal ei käinud lapsed, Süüria kaitseliitlased, nüüd korjati kõik ilma kohtuotsuseta viidi korjati kokku 1500, see oli 75. aastal. Eestist vanglastilt korjati kokku kõik ilma kohtuotsuseta. Aga need olid kõik, kes vara anti. Need olid suur park, jäi seal ja oligi. Arreteerige kleid täitjana kõik. Ja. Ja võib-olla siis Vabadusristi puhul veel selles sümboolikast paar sõna, et ma ise oma raamatus Eesti teenetemärkidest olen üritanud lahkuda, lahti mõtestada või tähendab leida seletusi Vabadusristi sümboolikale? Kahjuks meie käsutuses ei ole kirjalikul moel sellist legendi või, või lahtiseletust, miks kunstnik Nikolai Triik, kes Vabadusristikavandi tegi, valis just selle väga haruldase ristitüübi, sulus risti või kark risti. Miks ta Vabadusristi südamiku kujundas just sellisena, nagu ta kujundas? Kuna suur soome kunstnik Akseli kallan, kallela, kes oli Mannerheimi isiklik sõber ja adjutant Soome Vabadussõjal kavandas Soome Vabadusristi ja kasutas selle juures Karjala maakonna sümboolikat, milles väljendub nagu see geograafiline asend ida ja Lääne piiril, seal on vastamisi kaks kõverdatud kätt, ühes sirge läänemaine mõõk, teises kõverdatud, idamaine, saab veel. Siis võib oletada. Ma ei julge seda väita, aga võib oletada, et veidi võis eeskujuks võtta siis soomlaste kunstilist lahendust Nikolai Triik. Teisest küljest on väga huvitav kokkulangevus see, et Eesti kuulus ju sadu aastaid Liivi ordule saksa ordu mõjusfääri või saksa ordu koosseisu ja meie vabadusristi siluett või ristitüüp, kark või sulus. Rist, nagu ma ütlesin, on saksa ordu kõrgmeistri sümboliks või tunnuseks seda. Ma ei usu, et Nikolai Triik seda teadlikult silmas pidas, aga ütleme siis eraldilises või Faleristilises plaanis on see väga huvitav traditsioon või kokkusattumus kuid nii või teisiti, eriti vabadusrist ei ole ainult aumärk. Vabadusristi südamik. E-mis tähendab Eestit soomustatud käsi mõõgaga tõstetuna e-Eesti kaitseks oli juba enne teist maailmasõda Eesti sõjamehe või sõjanduse sõjamehelikkuse üldsümbol kasutatud väga palju vabadussõjas langenute hauamonumentide kaunistamisel. Teise maailmasõja ajal, nagu me teame, meie mehed ei saanud võidelda eesti mundris ja Eestile pool, nad olid sunnitud võitlema soome ja saksa lipu all ja vastavate võõraste riikide mundrites. Kuid mõlemal, nii Soome kui Saksa armees sõdinute oli seesama vabadusristi südamik selliseks põhisümboliks, mis eraldas neid teistest Vastava suure armee sõjameestest. Nüüd, teise maailmasõja järel, alguses välisEestis pärast kodumaal on seesama sümbol, vabadusristi südamlikkust võetud sümbol olnud veteranide organisatsioonide tunnuseks ja on ka näiteks Eesti akadeemilise säära seltsi sümboliks, nii et sellest on tulnud niisugune ütleme siis lipu, vapi ja hümni kõrval üks väga oluline rahvuslik tunnusmärk eriti siis just riigikaitse ja, ja sõdurliku vapruse tunnusmärk. Kui palju jagati Eesti vabadusristi ja kes said esimesed Eesti Vabadusristi jagati, noh, ma ei hakkaks ühelise täpsusega ütlema, ütleme siis niimoodi, et kõik kokku umbes 3000 Nendest umbes 2000 Eesti 1000 välisriikide kodanikele välisriikide kodanike hulgas esimesel kohal on Soome, kuivõrd Soome vabatahtlikud kõige ulatuslikumad meid vabadussõjas aitasid siis 666 Soome kodanik kokku on saanud Vabadusristi. Vabadusriste on antud natuke rohkem, sest mõni sai mitu vabadusristi. Siis loomulikult meid toetanud Suurbritannia, Taani, Rootsi, meiega koos võidelnud Läti aga ka sellised eksootilised maad nagu näiteks Argentiina, hilisem Argentiina president oli vabadusristi kavaler seoses sellega, et ta juhatas rahvasteliidu täiskogu plenaaristungit sel päeval, kui Eesti võeti vastu rahvasteliit. Nii et orden on teisest küljest ka teatud diplomaatilise suhtlemise vahend. Kuid praegu ma pidasin silmas eeskätt neid mehi ja neid riste, mida anti siis konkreetsel rindel rindetegevuse eest ja siin on siis noh, summa summaarum umbes 1600 eestlast, kes on saanud siis otseselt rindetegevuse eest vabadusristi kes olid esimestena Eesti vabadus. Siin tuleb jällegi natukene nagu diplomaatia mängu. Nimelt esimesed Vabadusristid anti välja tegelikult meid toetavad briti laevastiku ohvitseridele ja ühtlasi anti siis vabadusrist. Hiljem anti muuseas ka Itaalia, prantsuse ja britid tundmatule sõdurile aga kõige esimesena diver tööni linnale, kindluslinnale Prantsusmaal ja seda ei mõelnud mitte meie välja, vaid kuna värdöönist sai liitlaste noh, ütleme siis visaduse ja, ja vastupanujõu sümbol esimeses maailmasõjas siis liitlasriigid ja ka liitlastele sõbralikud, erapooletud riigid annetasid oma aumärgid ja sellega koos ka muuseas oma rahvuslipu veretööni linnalemis paigutati Verdeni raekotta. Major ise seal käinud, aga ma olen lugenud, et see kollektsioon ekspositsioon oli ja on pidevalt väljas olnud, nii et see on siis Brüsselis Belgia sõjamuuseumi kõrval. Teine koht, kus ka okupatsiooni ajal võis Eesti Vabadusristi näha. Elas üle ka teise maailmas elas üle ka teise maailmasõja. Ja viimased Eesti. Vabadusristid anti pärast esimese detsembri 24. aasta mässu mahasurumist. Jah, noh, siin me läheme tegelikult juba sellise natukene laiema teema juurde. Eesti vabariik sündis kunagised saristliku, Venemaa sellisest seisuslikku aumärkide süsteemi rüpest ja meie esimene rahvaesindus asutav kogu ei saa teatavasti oli vasakpoolne enamus mis leidis aumärk, sellasena on kurjast ja Eesti vabariigis ei ole üldse aumärke ja Eesti kodanikud aumärke vastu ei võta. Selles nähti nagu teatud demokraatia garantiid. Ja kuivõrd niisugune seadus oli vastu võetud, aga Vabadusristi statuut oli ennem põhiseadust kinnitatud, siis Vabadusristi tagasihaaravalt ei likvideeritud, elas edasi Eesti vabariik, aga seda ma elama oma normaalset loomulikku elu, mille üks osa oli ka diplomaatiline suhtlemine ja teatud hulk vabadusristi on antud tegelikult isikutele kes esindasid meie meile sõbralikke riike, kuid kellel tegelikult vabadussõjaga ei ole midagi pistmist, need olid juba riigivisiidid, mis tehti kahekümnete aastate alguses. Ja siis sündis selline traagiline hetk, kus meile vaenulik nõukogudeagentuur üritas esimesel detsembril 1924 riigipööret ja selle riigipöörde mahasurumise eest või sellel mahasurumisel silma paistnud sõjameestele. Ja, ja jah, üteldes kaitseväelastele oli vaja midagi anda. Kuna mingit muud aumärk ei olnud, siis anti vabadusriste, aga kuna tegemist oli rahuajaga, siis leiti selline, ma ütleksin, juriidiliselt kaheldava väärtusega lahend. Et anti neid riste, mis muidu tegelikult olid ette tsiviilteenete eest aga lõplikult siis alles 1936. aasta oktoobris riigivanema dekreediga antud teenetemärkide seadus lõpetas selle. Ma ütleksin keerulise olukorra, kus loodi siis uued riiklikud teenetemärgid, millega juba sai autasustada Eesti kodanikega rahuajal. Täiesti vabalt. Kus siis saab siis vabariigi aastapäeval 80 aastaseks, jah, samal päeval möödub 80 aastat esimesest aastapäeva paraadist Vabaduse väljakul tollel küll veel Peetri platsil. Jah, ma ütleks niimoodi, et meil ka siin käesoleval aastal käis teatud kumu läbi ajakirjandusest, et kas paraadi on vajajad, selle paraadi võiks ära jätta. Ja eesti keeles on ju olemas ka selline negatiivse maiguga sõna nagu paraaditsemine. Kuid teiselt poolt peaks ütlema nii, et demokraatliku ühiskonna ja demokraatliku riigikaitseväe üheks eduka eksisteerimise eelduseks on avatus või nagu nüüd on moes öelda läbipaistvus ja kui rahvas oma kaitseväge ei näe, siis on ka väga raske inimesel teha hinnanguid selle kohta, mida siis ära on tehtud. Ma ise mäletan esimesi paraade, kui meie siis veel isegi mitte kaitsevägi, ilma relvadeta. Niisuguse kardinatülli taolise õhukeses Prantsusmaalt abi korras saadud riietes, milles talvel külmetati ja see väline pilt, mis meile avaneb siiski teatud moel, kajastab ka seda sisulist arengut, edasiminekut, mis kaitseväes on toimunud. Ma arvan, et selles mõttes on paraadid vajalikud teisest küljest. Ega läikivad saapad ja taktsamm ei ole välja mõeldud selleks, et kiusata sõjaväelasi. Esimese maailmasõja ajal teatavasti läänerindel oli selline väga vastik, kaevikusõda porine, räpane ja enda vormi. Riietuse ja iseenda korrashoidmine. Oli oli tülikas kohustus, mida tegelikult keegi ei tahtnud täita. Ja prantsuse armees tehti üks eksperiment, ühe jalaväediviisi rügemendi lubati, ma ei mäleta, mitu nädalat või kuu aega olla siis nii nagu poisid tahavad, enam ei nõutud, ei pesemist, habemeajamist, saabaste puhastamist, mundrite pressimist, mitte midagi. Ja tulemuseks oli see, et kuskilt kuu aja pärast tuli mitte ainult see rügement vaid kogu diviis kuuserügement kuulust laiali saata, sest oli moraalselt täiesti laostunud. Selline väline distsipliin, väline täpsus ja edasi mõjub, kiirgab tagasi ka selle sisemise distsipliini ka sellise sisemiste väärtuste tugevdamise poole. Ja ma mäletan kunagi, kuna tegemist on meile sõbraliku riigiga, siis ma seda riigi nime ei nimeta. Ta ühe riigi laevad olid Tallinnas külas ja oli üles rivistatud selle laeva meeskonnast, auvahtkond laeva pardal. Ja kui siis võeti püssid õlalt jalale, siis kostis selline koll, koll, koll, koll, koll, koll, koll iga püst langes ise hetkel tähendab sellele laevatekile laev kõikus. Ja nii et aga samal ajal niisugune korrektne ja täpne esinemine on. Nagu ma veel kord tahan rõhutada ka sisemise teadliku distsipliini kasvatamisel väga tähtis. Ja teisest küljest muidugi paraad sellasena on siiski kaitseväele üks tipphetk teadlasele konverentsil esinemine, muusikule ütleme uue aasta kontsert kunstnikule personaalnäituse avamine. Kuskil peab olema selline sündmus, millele, milleks valmistutakse, mille õnnestumise üle ollakse õnnelik ja uhke ja kaitseväele. Selline sündmus on paraad, sest eriti tänapäeval, kus taktikaline õppus on õnnestunud, siis, kui midagi näha ei ole ei ole kaitseväel võimalik ennast eriti näidata mujal kui paraadil. Nii et selle traditsiooni jätkumine õnneks niisugune otsus on langetatud. Eriti just nüüd, kus on vabadussõja 80. juubeliaasta ja möödub 80 aastat meie esimesest paraadist Peetri platsil on minu arvates väga tähtis positiivne lahend. Kas nüüdsest. Selle aastapäeva paraadidel on taotletud järgida sõjaeelse Eesti kaitseväe traditsioone. Paraadi läbiviimisel põhimõtteliselt jah küll, kuigi muidugi siin on ka oma teatud eripärasid. No ma tean seda, et mitme välisriigi sõjavatašeed on imetlenud sõjaeelsel ajal meie sõjakooli rivi sõjakooli rivi oli nii veergude vahel kui ka viirusmeeste vahel uskumatult hõre ja mida hõredam on rivi, seda raskema, seda rivi hoida. See oli siis selline noh, kuidas öelda omamoodi koreograafia või akrobaatika näitamine, et me suudame hoida nii diagonaalis kui viirus perfektset rivi, olles üksteisest poole meetri kuni 75 sentimeetri kaugusel, me usutavasti kõik, kes ei mäleta, need on ainult kaadritest. Missugune oli enne sõda punaarmee rivi, kus tagumine rida põlvega esimest ergutas, et samm samaks püsiks. Ja selle loodan, et nüüd, kus kaitseväelased õppeasutused on taasloodud ja sõjakool, et mingisugusel hetkel võib-olla me suudame seda rivi jälle uuesti näha meile, ma arvan, on siiski sobib just ka selline noh, ütleme Põhjamaade ja Soome tüüpi paraad, mis ei ole hirmus raiuv ja väga selline Preisilt. Ma ei mäleta täpselt aastat, aga 20. aastatel loobuti meil sellisest noh, preisi sammust hirmsast trumpimast sammust ja mindi üle sellisele poole põlve tõstega sammule. Ja mis on veel väga meeldiv ja kus võiks tõesti tõmmata paralleele sõjaeelse ajaga, on see, et meie riigikaitsestruktuuride orkestrid, kaitseväe orkester, piirivalve, orkester on jälle jõudnud ka täiesti arvestatavale rahvusvahelisele tasemele, nad on võimelised nendeks keerulisteks ilu marssideks ja, ja muusikaline tase on väga kõrge. Ma tahaks rõhutada seda. Sõjaväeorkester on üks üks ajalooliselt kõige mõjuvamaid viise propageerida sõjaväega. Kui peale Napoleoni sõdu Inglismaal leiti, et armeed ei ole enam vaja, piisab laevastikust. Ja selle pealt võiks nagu kokku hoida eelarvesummades siis sõjaaegne ülemjuhataja, Wellingtoni hertsog oli see mees, kes kohustas kõiki rügement igal võimalikul juhul oma orkestrite ka esinema laupäevadel, pühapäevadel, parkides ja randades. Ja need avalikud kontserdid, sõjaväe orkestri avalikud kontserdid suurelt osalt muutsid inglaste avalikku arvamust. Et kui armeed muu asja jaoks vaja ei ole, siis vähemalt orkestrid peavad alles jääma. Ja see, et meil on nüüd kaitseväe orkestrit jällegi väga heal tasemel, loomulikult kõik võib paremaks minna ja lähebki. Ma arvan, see on ka üks väga-väga mõjuv positiivne sõnum, mis avalikkust Kaitseväele lähendab ja kaitseväge propageerib. Lõppevast saates meie riik käsitles Eesti riikluse sümboleid ja traditsioone. Sõjaajaloolane Hannes Walter.