Algavas saates meie riik vaatleb ajaloolane Hannes Walter Eesti riigi seisundit ja tema valikuid sügisel 1939 28. septembril kirjutas Eesti delegatsioon Moskva survele, alistades alla baaside lepingule, millega lubati 25000 meest punaväge Eestisse. Lepingu järgi 10-ks aastaks. Üheksa kuud hiljem oli Eesti okupeeritud riik. Kuressaare mudaravila ei saa siit ja suurebuna. September 1939 oli Eestile rasket Nende otsuste langetamise aeg. Ja nähtavasti see aeg on pärandanud meile rohkem küsimusi kui vastuseid. Esimene küsimus selles saates. Millal märgati Vi, täheldati esimest märke eesti tulevase okupeerimise kohta. Kas neid märke oli, neid märke kindlasti oli, tegelikult on sellele küsimusele väga raske vastata. Vastata võib nagu mitmekihilised või oleneb, millise silma läbi seda vaadata. Sellepärast et meenutame esimest detsembrit 1924, kui nõukogudeagentuur püüdis riigipöörde vormis Eestit üle võtta. Meenutab kõiki neid salakuulaja, aitäh protsesse, põrandaalused trükikodasid, relvaladusid, mis aastast, olete ju 20 aasta jooksul Eesti vabariigi rahuaja jooksul avastatud? No näiteks 36. aastal küllaltki massilist Eesti õhupiiride rikkumist Nõukogude lennukite poolt. Mida lähemal Sis kriitilisele hetkele siis juba Eesti piirivalvurite tapmist Peipsi järve jääl. Et noh, ütleme siis sõjavägede staabi, teise osakonna ja poliitilise politsei jaoks ilmselt see oht oli pidevalt arusaadav, reaalne ja taju. Kui me läheme nüüd nii-öelda tavakodaniku tasemele, mina ei ole sel ajal elanud, aga noh, näiteks minu ema oli sel ajal tütarlaps ja, ja, ja, ja selline noh, kooli õpilane, tavaline inimene. Tema küll näiteks mäletab 39. aasta suve kui just väga rahulik, kui meeldivat ja toredat suve. Et see, mis oli võib-olla asjaomastele inimestele arusaadavuse ohtlikuks tav ilmselt tavakodanikuna seda ei olnud ja, ja ka teise maailmasõja puhkemine oli ju mitte ainult Eesti ühiskonnale, vaid ka väga paljudel Euroopas. Šokk ja üllatus. Inimesed uskusid, et viimasel hetkel siiski rahu päästetakse, sest kriise oli olnud ju palju, oli olnud seoses Itaalia Abessiinias sõjaga tõsine kriis Itaalia ja Prantsusmaa vahel kui Saksamaa reemilitaliseeris Reini tsooni 36. See oli tõsine rahvusvaheline kriis ka Müncheni sobing, millega tegelikult siis sandistati Tšehhoslovakkia ja oli inimestele väljaspool Tšehhoslovakkia siiski noh, mingil määral positiivne, sest rahu päästeti, nii et kriise ja, ja selliseid ohtlikke momente oli olnud palju lehtedes suuri pealkirju, relva tärinat, aga sõda siiski ei puhkenud ja siis ühel hetkel ta äkki puhkes ja see oli käes, nii et selles mõttes nagu avalikkust see siiski üllatas keeris. Aga reaalselt võib hakata rääkima, ma arvan, sellest nüüd tagantjärgi tarkus kusena Nõukogude liidu valmistumisest otsesest valmistumisest sõjaks läänepiiridel 37. aasta suurtest balti laevastiku manöövriga, sest üks selline Ameerika publitsist nagu Harrison soolsbri on kirjutanud väga hea raamatu. Hästi paksu taipab äkki? Line Haldrid täis 900 päevase käsitleb tegelikult Leningradi blokaadi aga selles raamatus, kus ta on kasutanud sadu ja sadu nõukogude autorite mälestusi nõukogudematerjali niivõrd-kuivõrd, see oli siis kättesaadav. Ta kirjeldab ühte jutuajamist balti laevastiku admiral-ide ja manöövrit kõrgema poliitilise või parteijuhina jälginud meile tuttava seltsimees Ždanovi vahel, kus admiraliteet kortsid Zdanovile üha võimsamaks muutub. Üha rohkem suuri sõjalaevu omav balti laevastik on lämbumas selles Kroonlinna baasis selles Soome lahe kurgus ja laevastiku ei ole perspektiivi. Niikaua kui vaenulikud kodanlikud riigid Soome ja Eesti kontrollivad väljapääsu Soome lahest mille peale seltsimees Ždanov oli andnud lubaduse, et see lähemal ajal lahendatakse see probleem. Teisest küljest ei olnudki nedele admirali del José deviis sugugi vale, strateegiliselt, sest nagu nüüd äsja, see oli vist möödunud aastal ilmunud Jari leskise raamatust Eesti-Soome salajase sõjalise koostöö kohta selgub, oli tõepoolest Eesti ja Soome laevast Victoria ranna kindlustel väga tihe omavaheline koostöö ja plaanid kriisi puhul Soome lahe sulgemiseks täiesti reaalselt olemas ja välja töötatud võimalused ja võimalused, tehnilised võimalused. Nii et tähendab, puht sõjalise mõtlemise seisukohalt oli admirali del õigus rahvusvahelise õiguse ja moraali eetikanormide järgi loomulikult ei saa olla ühe laevastiku paisumine argumendiks teiste riikide eest ära pühkimisele, sellel laevastiku oleks rohkem ruumi tegutseda. Sõja eelõhtust kirjutab väga huvitavalt tollaaegne Soome saadik Berliinis haarnevoorima kes einestas, kui ma õieti mäletan, siis vist Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise järgsel päeval Saksa välisministeeriumi ida osakonna juhataja fon Vaitsekkeriga koos ja Vaidzecker talle juba rääkis, et Saksamaa ja Venemaa vahel selline kokkulepe on saavutatud, mines jagad, takse huvisfäärid ja kui siis saadik voorima küsis, milline on Soome roll või asend uues olukorras, siis olevat fon Vaidzecerioolistanud laualinale oma noaga visandanud siis balti mere ja noh, Loode-Euroopa kaardi tõmmanud joone läbi Baltikumi teatavasti esimese lepingu järgi. Leedu pidi jääma saksa mõjusfääri ja öelnud sellest joonest põhja poole, Saksamaal kaine interEsson Mölder huvisid ei ole. Kui hoori maali tahtnud keset pooleliolevat lõunat tormata, siis muidugi kohe omavalitsust informeerima rahustas ta maha ja ütles, et enne septembri algust ei toimu midagi, sest Hitleri järgi Bayroitis vaagnale pidustusi ja seda ta ei lase segada niisuguste asjadega nagu sõja alustamine. Noh, sellised jutud kõlavad alati veidi niisuguse humoorika na. Aga fakt on see, et selleks hetkeks, mil sõda puhkes ka Eesti kõrgem juhtkond teadis, et noh, mäng kahe vaenuliku suurvõimu vahel ei ole enam võimalik. Ma ütleksin siis nii. Tegelikult ei ole mina välispoliitikauurija ja mind on huvitanud rohkem kui selline diplomaatilise mängu jälgimine, sellised suuremad strateegilised küsimused ja minu arvates see kõikide eestlaste jaoks väga valus küsimus, et miks ikkagi Eesti vastupanu ei osutanud seal suurelt osalt ikkagi seletatav sellise psühholoogilise šokiga mille üheks kõige tähtsamaks momendiks minuarvates vaadates on Poola ootamatult kiire kokkuvarisemine. Eesti sõjaline juhtkond, nii nagu ka muide suurriigid Prantsusmaa, Inglismaa olid arvamusel nagu Poola juhtkond isegi Poola on loomulikult küll nõrgem riik kui Saksamaa, aga mitte suurusjärgu võrra nõrgem. Poola üks ühe vastu võib sõja Saksamaaga kaotada, aga ta suudab sõdida pikka aega ta suudab vastu panna niikaua, kui talle võib see potentsiaalne välisabi kohale jõuda. Kui Poola tegelikult osutus riigiks, mis ei suutnud põhimõtteliselt ei suutnud sõdida Saksamaaga siis lõi kogu seniste strateegiliste plaanide vundamendi ja võiks öelda siis nii, et olukorras, kus lääne suurriigid füüsiliselt ei pääsenud abistama Balti riike ja Poola näide veenvalt tõestas, et võimalikud vastased ei ole mitte kaks-kolm korda tugevamad kui 20 aastat varem meiega võrreldes vaid 100 korda tugevamad näiteks siis see psühholoogiliselt paraliseeris meie juhtkonna, ütleme siis poliitilise tahte halvas selle ja sama sündroomi. Me näeme ju tegelikult ka Kesk- ja Lääne-Euroopas, kus varisesid Taani, Belgia, Holland ilma vastupanuta Austria, Tšehhoslovakkia ja nii edasi, nii et võiks öelda, et see esimese maailmasõja järel tekkinud väikeriikide Euroopa. See mentaliteet, mis tugines osalt versai rahule, osalt rahvasteliidule, see kõik osutus Ki seebimulliks, kõik oli jälle nii räige ja, ja, ja nii alasti ja nii füüsilisele jõule rajatud. Kõik niisugused asjad nagu 29. aastal alla kirjutatud Briaan, Kellovi pakt, millega sõda kuulutati seadusevastaseks, keelati ära ja kõik see ju oli kasvatanud põlvkonna, mis rohkem või vähem ikkagi uskus niisuguste uute moraalsete eetiliste väärtustega tugevus või vastupidavuse. See kõik varises hetkega põrmu ja suurelt osalt oli see ka põhjuseks, miks oli halvatud poliitiline tahe väikeriikides, sealhulgas ka Eestis tehnilisel tasandil. Eesti sõjavägi oli valmis nii hargnema kate osadena piiril, et katta mobilisatsiooni nii käivitama mobilisatsiooni. Tähendab tehniline valmisolek oli olemas, puudus poliitiline korraldus, see masinavärk käiku lasta. Miks poliitiline korraldus jäi tulemata, ta selle kohta võib avaldada erinevaid arvamusi. Põhimõtteliselt ma kaardistaks sellised arvamused, et esiteks mitte vastuhakkamise õigustajad väidavad, et sellega vaatamata Nõukogude aasta terrorile ja materiaalsetele kaotustele siiski säästeti inimelusid ja eesti rahva vara, et sõja puhul oleks olnud hävitustöö suurusjärgu võrra suurem või sattunud ohtu isegi rahvuse füüsiline edasikestmine, see on üks argument ja seda on väga jõuliselt just emigratsioonis esitatud viimase poole sajandi jooksul. Selline üks niisugune rahvalik või, või, või ütleme noh, populistlik, võib-olla argument on see, et tolleaegne juhtkond oli äärmuslikud väited, on see, et juhtkond koosnes äraandja, sest noh, natuke pehme väide on see, et juhtkonnal lihtsalt puudus moraalne selgroog ja, ja poliitiline tugevus vastu hakata. Ja sellega seondub veel niisugune sisepoliitilise mudeli broitseerimine sellesse aega, et kui vapsid oleks olnud võimul, siis oleks vastu hakanud, see on üks niisugune, küllaltki levinud seisukoht, et päts tegi oma riigipöördega, mida mina isiklikult riigipöördeks ei pea vaid põhiseaduse sätete rakendamiseks lõpu vapsidele ja sellele järgnenud aeg nagu olekski valmistanud ette, siis noh, nõukogude võimu, sest et kadus ära selline dünaamiline rahva tahte avaldumine ja nii edasi, et vapsid, oh oleks olnud teised mehed ja samasugused seisukohad või vastakad seisukohad avalduvad ka siis Eesti sõjaliste võimaluste hindamisel. Üks äärmus on see, et me nende tibladel oleks veel näidanud, kui oleks lastud võidelda. Teine äärmus on see, et Nõukogude lennuvägi oleks realiseerinud Eesti vastupanu noh, mõne tunniga ja nõukogude tankid oleks okupeerinud Eesti mõne päevaga, noh, sinna selle skaala vahele mahub siis erinevaid, selliseid tahke. Paraku tähendab opereerimine niisuguste noh emotsionaalsete seisukohtadega on mõnes mõttes arusaadav, aga see ei ole analüüs ka pidamata jäänud lahinguid või toimumata jäänud sõdu saab analoogiat teatud statistiliste teate võitlevate võimalike võitlevate poolte väljaõpe ja selle muu kõige võrdlemise alusel mudelina tõenäose mudelina kujutada ilma äärmuslike emotsionaalsete avaldustega. Ja, ja selles mõttes ma rohkem huvitun sellest aspektist, milline sõda teoreetiliselt oleks võinud olla. Ja kuna ajalugu ümber teha ei saa, siis ma ei usu ka, et leitakse briku adekvaatset vastust küsimusele, miks tookord ikkagi vastupanu ei osutatud. Minu vastus minu enda jaoks on see, et poliitiline juhtkond oli psühholoogilise shokis, oli tahte halvatuses ja ei mõelnud adekvaatselt. Tänu kelle otsus oli alistuda või oli see ühine otsus? No formaaljuriidiliselt oli see ju lõppude lõpuks kogu Eesti tolleaegse võimustruktuuri tähendab nii valitsuse kui ka parlamendi ühine otsus, seda ei teinud üks inimene ja siin ongi selline noh, küllaltki huvitav aspekt, et kuskilt monarhia aegadest on ilmselt ikkagi pärit tava, et inimesed seostavad võimu ühe isikuga isegi siis, kui sellel isikul olulist võimu ei ole, noh näiteks president võib olla suhteliselt dekoratiivne institutsioon, aga riiki tema tegu kirjeldatakse ikka nii et noh, president, ma jätan igasugused nimed ütlemata, ma ei taha kedagi vihata isiklikult. Tegi nii Prantsusmaa tegi, nii itaalia tegi, nii see tähendab, eks ole siis isiku kaudvad president ütles nii ja naa. Kui Eestis oleks olnud. Tõepoolest, selline väga selge lõhe võimulolijate ja opositsiooni vahel siis kerkib küsimus, kuhu jäid hääled, kad, jõuliselt protestid ja kes olid siis need, kes oleksid olnud sõjalise vastuhakkamise poolt, otsustavalt tähendab meie käsutuses ei ole materjali, et näiteks rühm rahvasaadikuid oleks kategooriliselt keeldunud nõustumast alistamisega. Et oleks olnud no ministreid, kes astuvad tagasi kindraleid, kes loobuvad oma auastmest ja lahkuvad sõjaväest protesti märgiks. Noh selle otsuse vastu, mis tehti, väga hea, on muidugi nii mõelda. Eesti koosnes väga tublidest ja toredatest meestest, välja arvatud üks kaabakas, kelle nimi oli Konstantin Päts ja see andis alla kõik teised oleks teinud paremini ja ilusamini. Väga suure hilinemisega kuskil tagantjärgi on välja ujunud kunagi mingi umbes 50 väidetava eesti ohvitseri testikiri vastuhakkamise poolt. See ei kallata allikakriitikat, sest selles kirjas esinevad niisugused terminid nagu näiteks sapöörid, mida Eestis teatavasti ei olnud, olid pioneerid ja nii edasi. Nii et tähendab sisuliselt ikkagi Eesti rahvas, sel hetkel langetas selle otsuse küllaltki suure konsensuse alusel loomulikult väga raske südamega hambaid kiristades ja ja, ja nii palju, kui ma olen nooremate ohvitseride toonaste noorem, olete ohvitseridega rääkinud ka ohvitser korpus oli masendatud ja, ja oli noh, sisuliselt valmis vastu hakkama, kui ma selle poolt. Aga selles mõttes ei saa me praegusel hetkel, kui väga me ka tahaks, ei saa, me tähendab vastandada paari-kolmejuhti ja muud rahvast, kellele oleks see otsus nagu vägisi kaela määritud. See on minu nägemus, ma ei ole sel ajal elanud. Kas neil päevil, kui Moskvas Eesti delegatsioonile suruti peale baaside lepingut ei tehtud mingeid teisesuunalisi ettevalmistusi sõjavägede staabis? Ja ettevalmistused olid kõik tehtud, oli valmis ka Laidoneri poolt, esimene sõjaaegne päevakäsk. Nii nagu kolonel Lutsu mälestustest selgub, oli ta endale määranud ka asetäitjad sõja puhuks, kui ta ise peaks langema või, või oleks siis takistatud enam juhtivast toimus vägede hargnemine varjatud kujul. Noh, minu enda ristiisa, tolleaegne leitnant Telliskivi oli pioneer, ohvitser ja tankitõrje kompanii juurde kinnistatud, toimus positsioonide ettevalmistamine. Ja ainsa riigikaitse lülina oli osaliselt ka mobilisatsioon läbi viidud meie merekindlustes, aga noh, see teatavasti oli üks kõige tähtsamaid lülisid. Nii et ei saa aga öelda, et midagi oleks tehtud, jäi tulemata mobilisatsioonikäsk. Ja mis puutub mobilisatsioon nii läbiviimisesse, siis tihtipeale on on opereeritud sellega, et mobilisatsioon ei oleks õnnestunud läbi viia just selle hirmsa Nõukogude lennuväetegevusega, mis oleks halvanud siis puruks pommitamise teel kõik sillad ja, ja purustanud siis kogu transpordivõrgu. Mul on siin tolleaegse mobilisatsiooniplaani ja, ja siin on öeldud selgelt, et üldse veetakse kogumiskohtadest osadesse umbes 12200 reservisti. Eesti mobilisatsiooniplaan nägi ette. Meil üldse olemasolevast 155-st 1000-st reservistist esimeses järgus siis 85600 mobiliseerimise, nii et transpordi kasutada tamise või see mobiliseeritute hulkas üldse vajas vedamist, oli tühine protsent võrreldes mobiliseeritute kogu massist ja Xi tähendab oma mobilisatsioonipunkti jõudmist ei oleks suutnud halvata küll ükski lennuväetegevus, see on nii vahemärkusena öeldud. Läti ja Leedu viisid läbi mobilisatsiooni vähemalt osalise Muidugi siin jällegi noh, väike õppetund võib-olla ka tänaseks päevaks ja, ja üldse laiemalt väikestele riikidele. Nõukogude taktika esitada oma nõudmised 39. aasta sügisel doominoteooria järgi, siis kõigepealt Eestile ja siis teistele balti riikidele 40. aastal, teistpidi teatavasti kõigepealt Leedule ja, ja siis teistele toimis suuremat sarnaselt ja ma olen tõesti üllatatud, et, et tolleaegne juhtkond, kellel oli äsja ju praktiliselt, olid kõik niisugused inimesed juhtkonnas, kes olid vabadussõja ajal ka olnud juhtidel vatel kohtadel ja kui me vaatame suurriikide tegevust agressiooni otsest või kaudset mingisuguseid poliitilisi aktsioone siis need on, need hõlmavad regioone, teadvustamata Peegilisi piirkondi. Kas piirkond moodustab ühe osa naaberriigist või hõlmab ta mitut naaberriiki või osi mitmest naaberriigist, see on iseküsimus. Suurriigi mõtteviis on regionaal. Ja kui üldiselt siiski oli juba teada, et, et nõukogude liidule on loovutatud Saksamaa poolt vabad käed toimimiseks huvisfääris, mis hõlmas Lätit, Eestit ja Soomet. Ja kuivõrd iga pilk kaardile näitab, et näiteks Eesti ranniku kontrollimine ilma et Soome rannikut kontrollitakse, ei ole eriti mõtekas või vastupidi. Te vaba väljapääs Eesti saarestikus Liivi lahest, mille teine kallas on Läti käes on üks strateegiline tervik, siis on üllatav, et Ta võis esineda sellist lapselikku lootust, et kui me hoiame nüüd sellest esimesest ohvrist hästi kaugele istuma, hästi vaikselt ja püüame hästi head nägu teha, siis meid ei puudutata. Ma ei taha järjekordselt hakata süüdistama, nagu eesti historiograafia son kombeks soomlasi ja lätlasi tähendab me ise oleme näiteks siis 40. aastal, kui Leedule ultimaatum esitati, samamoodi käituvad. Aga üllatav on siiski see, et, et meie suhteliselt edukas vabadussõjaaegne diplomaatiline korpus sõjaline juhtkond, kes siis sai aru, et koostöö Lätiga on mittevajalik, vaid elu küsimus. Ka ütleme, Lätil, leedu vahekord vaatamata poliitilistele probleemidele moodustas ikkagi ühe terviku. Et ei suudetud selles kriitilises olukorras esineda siiski ühise rindena. Ja see, kes jäi agressiooni ohvriks, sellest püüti eemale hoida naiivsus lootuses, et võime päästa oma nahka. Nii et tegelikult see aeg peaks olema väga suureks õppetunniks tänapäeval, et palju pehmematel puhkudel ei maksa rõõmustada, kui kellelegi vastu ei ole kehtestatud karistavaid kaitsetolle ja, ja, ja, ja meie vastu näiteks on, siis ei maksa naabril selle vastu rõõmu tunda, et õnnestub rohkem müüa, vaid pigem on see siiski jaga ja valitse poliitika, selline pehme ilming, mis tõelise kriisi puhul toimima karmimate vahenditega. Täpselt samamoodi. Eesti esiteks, ma arvan, sellepärast, et, et see võimaldas läbi raiuda balti riikide ja Soome ühendusteed ja Eestis kanda kinnitamine tähendas seda, et Soome võimalused vastupanu osutada sõjatehniliselt halvenesid järsult, nagu teada. Talvesõja ajal kasutati Eesti baas ja selleks, et rünnata Soome sihtmärk. Eesti oli mingil määral võtmepositsioonil mingil määral. Teiseks Eesti oli siiski tõenäolisem vastupanuosutaja kui näiteks Leedu. Sest Leedu ja Poola vahel oli pikka aega olnud konflikt Vilniuse piirkonna pärast, nüüd, kus Poola kokku varises ja nõukogude liit kavatses anda selle mänguasja natukeseks ajaks Leedule, et siis koos Leeduga tervikuna alla neelata. See võimaldas psühholoogiliselt Leedust rohkem töödelda ja Leedu vastupanu tähendab nii moraalselt vastupanu võimet nõrgestada. Eesti oli selles mõttes nagu halvem probleem, et vastupanu tõenäolisus oli suurem. Venelaste ilma Helsingin mängima viiendast paigal on saanud haiga irvitada tho, kas sa, Aivar, Lenny Audo ademon valitama, lähed üles ja ette Vahva maa viljeleja Maido Kepufen toimida, loota, vähenema asunud Palo pommivaba piha on nüüd täine. Audo jäänud. See reporter räägib neist 80 kilomeetri kaugusel Helsingi pommitamise esimesel päeval. Oli alanud Soome talvesõda, mis kestis 105 päeva ja läks Venemaale maksma veerand miljonit inimelu. Miskipärast ei nimeta Venemaa seda suure isamaasõja eeskujul väikeseks Isamaasõjaks. Taasiseseisvunud Eesti esimese kaitseministri Ülo Uluotsa postuumselt ilmunud raamatus Nad täitsid käsku. Otsitakse vastust küsimustele. Milliseks oleks kujunenud olukord, kui Eesti oleks soomlaste kombel ultimaatumi tagasi lükanud. Kui kaua meie sõjavägi oleks suutnud vastupanu osutada? Milline oleks olnud rahvusvaheline reaktsioon, kui suurte ohvrite hinnaga oleks vastupanu lõppenud? Igasugune oleks on ju tegelikult spekulatsioon, aga kui rääkida tõsiasjadest, siis ma usun, et enamik meist on näinud neid kaadreid sellest, kuidas avatakse Eesti piiriväravad ja Eesti piirivalvuri auvalvelseisva piirivalvurist mööda, siis vuravad kassajaid nõukogude punaarmee sõduritega. Neid kaadreid tasub selles mõttes hoolikalt vaadata, et te näete veoautode kolonni ka tankide ja soomusautode kolonn, mida te ei näe, need on liikuvad töökojad. Varustusüksused väga-väga harva ka välikööke. Tei. Näe kiirsildu muid pioneeri või vene süsteemi järgi öeldes siis sapööri tehnilist varustust tähendab Eesti piirile, nii nagu ka talvesõja eel Soome piirile koondatud okupatsiooniarmee armee, mille ülesandeks oli sisse marssida, mitte sõdida. Ja kui Soome lükkas tagasi Nõukogude ultimaatumi, see oli 13. novembril, kui ma õieti mäletan siis kõigi loogikareeglite järgi oleks pidanud järgnema vältimatu kiirusega Nõukogude armee sissetung. Ükski agressor, kes kavatseb rünnata, ei anna vabatahtlikult oma võimalikule vastasele või ohvrile aega kaevata kaevikuid viia läbi korralikult mobilisatsioon rahulikult edasi. Midagi sellist ei toimunud, Nõukogude armee provotseeris alles 27., kui ma õieti mäletan novembril nõndanimetatud marinila lasud, kus siis tulistati omaenda sõdureid, väitis, et seda on teinud valge soome lihunikud. Ja seda ma mäletan kindlalt, et sõda algas 30. novembril Nõukogude vägede sissetungiga tähendab Soomele tükk aega läbi viia lõplikult Soomes mobilisatsioon varjatud kujul käis juba läbirääkimiste ajal. Ülemääraste kordusõppuste näol anti läbiviija aega mobilisatsioon tegelikult ka piiririba evakueerida ja nii edasi. See tähendab seda, et Venemaa ise ei olnud sõjaks. See tähendas seda, et piirile kogu selle kahe ja poole nädala jooksul alles veeti sõdimiseks mõeldud armee või õigemini siis okupatsiooniarmeed täiendati nende üksustega, mida oli vaja selleks, et alustada sõda. Eesti puhul on tegemist täpselt samasuguse mudeliga, kas see aeg oleks olnud nii pikk või lühem võttes arvesse meie piiride suhtelist lähedust suurele keskusele, Leningradile ja paremat teedevõrk kogu Karjalas oleks aeg olnud võib-olla lühem. Aga nii või teisiti, Eesti ei, ei oleks tähendanud viie minuti pärast Nõukogude sissetungi ja sellega seoses ka argument, et meil ei oleks olnud aega mobiliseerida või tähendab, et on asetatud kõrvuti kaks numbrit Eesti piiridel 160000 Nõukogude punaarmee sõdurit eestikate osades 3200 või 400, mis arv on tavaliselt toodud siis esimene ja seitsmes jalaväe rügement vastavalt Narva ja, ja Petseri suunal pandud need kaks arvu kõrvuti öeldud, et meil ei olnud šansse, ei ole pandud kõrvuti arvu, kus Eesti armee mobiliseeritud ja on üle 100000 mehe. Nii et juba selles algab loogikaviga. Nõukogude Liit ei olnud võimeline alustama sel hetkel sõda, kui me oleks öelnud ei. Teiseks ka Eesti puhul oli ju jutt sellest, et Nõukogude Liit tahaksin saada baase ja nii edasi. Ka meie puhul oleks pidanud välja mõtlema mingisuguse provokatsiooni. Kas Peipsil oleks lastud põhja mõni vene piirivalve kaater või midagi sellist agressorit isegi siis, kui nad on tohutu suures ülekaalus ja on langetanud kindla otsuse sõdida kuidagi ikkagi häbenevad maailma avalikku arvamust, sakslased lavastasid rünnaku Clywitzi raadiojaamale, väitis, et seda tegid poolakad ja nii edasi. Ma tahan öelda seda, et sõda ei oleks alanud sel hetkel, kui Eesti oleks teatanud, et ta lükkab selle nõudmised tagasi. Nüüd teine moment on see, et Eesti ja agressori võimalikku siis sõda sõja puhul on jällegi pandud kõrvuti niisuguseid numbreid, Eestil mõnikümmend lennukit moraalselt vananenud, mina ütleks niimoodi, et Eestil lennuväge ei olnud Eestil olemas lendurid ja oli olemas teatud hulk õppe-treeninglennukeid sõdimiseks võimelist lennuväge meil ei olnud. On pandud kõrvuti arvud eestil Kuustanketi ja, ja tosin moraalselt vananenud tanki Nõukogude liidul 600 tanki ja noh, niimoodi on siis loodud selline tabeli kujul selline mulje et ei olnud šansse. Tähendab, Eesti kaitsekavas ei olnud kunagi ette nähtud massiivseid, õhu- ja tankilahinguid võimaliku vastasega. Eesti sõjavägi oli eeskätt jalavägi aga äkki oli õpetatud võitlema mitte diviisidena, mitte rügementide na, isegi tihti mittekompanii tänavaid, rühmadena ja veel väiksemate üksustena. Eestil oli muuseas, puht absoluutarvuliselt rohkem tankitõrje miin nagu Soomel sel hetkel, kui sõda algas. Seda on pidanud Soome sõjaajaloolased ja selles sõjas võidelnud Soome üheks kõige suuremaks nõrkuseks, et jätkunud tankitõrjemiine. Eestil oli jah, alla 50 moodsa tankidele kahuri. Soomel oli 100 alates tankitõrjekahureid umbes 100, noh võttes arvesse, et ründab umbes 1000 tanki, ei ole see vahe just oluliselt suur. Ja nii edasi, tähendab me peame kõigepealt relvastuse osas hindama seda, mida armee oleks teinud. Soomel oli ka muide Inglismaalt ostetud suhteliselt moodsaid Vickers tanke üks kompanii, aga sõja algushetkel nad ei olnud relvastatud, nendel ei olnud kahureid veel ostetud ja, ja Soome praktiliselt tanke ei kasutanud talvesõjas. Nii et sõdis ikkagi jalaväelane, kellel pidi olema isiklik relv, vintpüssi, kollektiivne relv, kuulipilduja ja seda toetas siis niivõrd-kuivõrd, seda oli suurtükivägi. Eestil oli olemas jalaväeautomaat ja suurtükiväerelvastus, mitte vanaaegsem või iganenud või Soomes. Ja meie mobiliseeritava armee suurust arvestades jäi isegi üle varustust. Selles osas, nagu suhtarvuliselt oli Eesti olukord Soomest, parem sellepärast, et Soome ei suutnud täielikult relvastada seda inimhulka, mida ta mobiliseeris. Teiseks on räägitud, et Soome maastik on teise iseloomuline ja, ja Soomel üldse palju suurem maa. See on kõik õige, ainult et kui me vaatame kaitstava piiri, kust siis Narva jõe joonel oli see umbes 50 kilomeetrit, jättes rabad välja Eestist, ma räägin praegu soome vajas siiski umbes 1000 kilomeetri pikkuse piiri kaitsmiseks inimressurssi. Ja muidugi meie nõrk koht oleks olnud see kõhualune seal Kagu-Eestis. Aga kas seal on ringi rännanud, see ka teab, et seal ei ole võimalik tankidiviisiga rünnata, 40. aasta lahingud näitasid seda ka. Kitsad defileel kuppelmaastiku vahel nõuavad seda, et rünnatakse üksikute tankidega koos jalaväerühmaga või ütleme seal tankirühm koos jalaväekompaniiga. Nii et. Mul ei olnud see asi nii hull, pealegi saabuvad seal kaks tõsist veetõket Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Emajõgi, nii et seesama nurka, mida 40. aastal edukalt kaitsta, oleks tõenäoliselt kujunenud ka meie kaitsejooneks. Ja lõpuks siis, kui territoorium oleks järk-järgult kaotatud ja ta oleks kaotatud oleksid taganetud Tallinna silla peale, kus merekindluste suurtükid küündisid umbes 40 kilomeetri kaugusel, aga maismaale tulistama ja seal oleks siis ilmselt antud viimane lahing. Oh, see oleks kästud, seda on väga raske öelda. Eesti mobilisatsioonivaru kõikide relvaliikide laskemoona osas oli üheks kuuks mõnede osas kaheks kuuks. Selleks oli siis arvestatud see varu. Selleks ajaks oli üks kahest, kas sõda läbi või leitud need riigid välisriigid, kes oleks olnud siis valmis Eestit aitama ja milliseks oleks kujunenud kaotused ka seda on väga raske öelda. Kuid Eesti kaotas ilma sõjata ühe Nõukogude okupatsiooniaastaga üle 60000 inimese. Soome kaotas talvesõjas kolme kuuga umbes 25000 inimest. Kui Eesti oleks kaotanud selles vastupanus 60000 inimest, nii nagu ilma sõjata siis ja mõtestatult kaotanud, mitte mõttetult nagu nüüd ilma sõjata läks siis ma julgen oletada, et vastase kaotused oleks küündinud mitmesaja 1000-ni. Võttes arvesse seda stiili, millega punaarmee sõdis, seda äärmist hoolimatust, mis ilmutati noh, inimese, see tähendab sõduri suhtes. Ja Sõjavägi ei ole ainult relvad ja, ja tähendab tehnika. Iga keskmine eesti poiss tundis kompassi ja kaarti. Rääkimata sellest, et tundis kella. Eesti sõdur oli võimeline toimima mitte ainult väikestes üksustes, vaid ka ihuüksi, kui vaja, seda näitas ka 41. aasta suvesõda armees alla roodu komandöri taseme, üldreeglina kaartega kompassi keegi ei tundnud, õigemini teda ei tohtinudgi olla. Tähendab Eesti sõduri niisugune üleolek sellises sõjas, kus võitlevad väikesed üksused hajutatult, metsa ja rabaaladel punaarmeest oli kindlasti vähemalt sama suur, kui oli see Soome sõduril üleolek punaarmeelased talvesõjas. Ma ei taha sugugi siin noh, sellist eufooriat üles kütta selles vaimus, et me neile veel oleks näidanud, me oleks selle 100 kaotanud, aga mitte nii nagu väga paljud ekslikult on väitnud mõne tunniga või mõne päevaga. Tähendab, me oleks kaotanud, aga hoopis teisiti. Reaktsioon no sümpaatiaavaldusi oleks kindlasti tulnud, sellepärast et niisuguse sõja puhul eks ole, oleks olnud tegemist ühest küljest klassikalise suure kallaletungiga väikesele. Teiseks see suur oli ju maailmarevolutsiooni kodumaa ja sellega seoses kõikide kapitalistlike riikide ametlike avalik vaenlane ja ka talvesõja ajal ju isegi väga ootamatutelt noh ootamatutest riikidest või regioonidest tuli vabatahtlike Soome sõjaväkke näiteks Lichtensteini, prints ja ja selliseid tegelasi Itaalia väga innukalt tahtis Soomet aidata Ta ja nii edasi, nii et sümpaatiat oleks olnud kindlasti palju. Mis puutub nüüd reaalsesse abisse, siis selle tee oleks võinud olla ju ainult läbi Skandinaavia, tähendab sest Taani väinad olid kinni ja sealt sakslased ei oleks neid läbi lasknud kindlasti. No ma ei usu, et me oleksime suutnud nii kaua vastu pidada, et isegi kui oleks tahetud, oleks jõutud saata Ta siia mees, abi või abiväge. Inglismaa ja Prantsusmaa teatavasti ju valmistasid ette abikorpuse Soome toetamiseks. Soome ei võtnud seda abi vastu, nagu me teame, aga ka reaalselt see korpus oli valmis tulema siiski alles paar kuutele sõja algust, tähendab nii, et paar kuud oleks pidanud olema kindlasti vastupanu, et isegi tehniliselt oleks keegi jõudnud siia tulla. Aga reaalselt ma seda ei usu, et seda poliitilist tahet oleks olnud siin sekkuda. Üks nendest küsimustest oli, et milline oleks olnud hävitustöö, ma olen seda ka kirjasõnas öelnud ja vist ka vist ka mikrofoni ees. Varem on väga tähtis aru saada, et nõukogudeaparaat, julgeolekuteenistus, parteiaparaat kõik repressiivorganid ei karistanud vaid püüdsid ette ära hoida nõukogudevastaseid väljaastumisi alates 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobripöördest. See terror, mis viidi läbi Balti riikides või ükskõik kus mujal Nõukogude haardes oli ette valmistatud plaanipärane, teatud inimrühmade hävitamine, teatud tunnused, nagu ohvitser haritlane, teatud rikkusega inimene Nõukogude võimu vastu varem kunagi võidelnud ja nii edasi olid ette määratud hävitamisele, sõltumata sellest, kas oli sõda või mitte. Ka see, mis toimus nõukogude aastal 40 41. Ei olnud mitte improvisatsioon koha peal, vaid see oli ammu ette planeeritud aktsioon, nagu me nüüd ka dokumentide järgi oleme teada saanud. See tähendab seda, et hävitustöö oleks toimunud igal juhul. Ainult et sõja puhul oleks olnud see keerulisem, sest siis ei oleks saanud NKVD üle võtta kõikide Eesti riigiasutuste arhiive. Ei oleks saanud nimekirja järgi oma elukohajärgselt elavaid Ministreid, Colodele, direktoreid, professoreid, tublisid talumehi, kaupmehi, lihtsalt nagu. Ma ei taha inetult öelda ka nagu lambaid kinni võtta, siis oleks need inimesed olnud teistes kohtades oma elukohad metsas peidus maapaos ja ma usun, et Eesti rahva geneetilise panga seisukohalt oleks kaotused olnud väiksemad. Kuuldu oli saade meie riik Eesti rasketest otsustest, rääkis ajaloolane Hannes Walter.