Külaline. Tänaseks delta saatekülaliseks on muusikateadlane Kristel Pappel ja meil tuleb juttu väga põneval teemal. Nimelt Tallinna saksa teatrimaja kompleksist, kus praegu tegutseb nuku noorsooteater ja tegemist on kõige vanema, osaliselt säilinud teatrimajaga Eestis. Tere, Kristel Pappel, annaksin hea meelega sõna teile, et rääkida kõigest sellest lähemalt. Tere, mul on väga hea meel, et siin on võimalik sellest rääkida, sellepärast et saksa Kuritegevus Eestis on väga oluline teema ja see on väga oluliselt mõjutanud ka eestikeelse teatri kujunemist. Aga kõigest sellest kohe lähemalt tahaksin alustada kommentaarist äsja kõlanud Beethoveni avamängule mille ta kirjutas August von Kotzebue näidendi Ateena varemed jaoks. Ta kirjutas selle 1811. aastal ette kantise 1812 pestis, mis aga, kui oleks ole osa Budapestist tollal veel 1812 eraldi linn ja 1812 just nimelt selle Kotzebu näidendiga ja Beethoveni muusikaga, sellele näidendile avati pestis saksa teater. Ja praegu muide just Budapestist on suur näitus linna ajaloo muuseumis. Selle teatri tegevusest väga kõrgel tasemel toimus avamine 200 aastat selle teatri rajamisest. See teater tegelikult püsivalt tegutses piss vähem kui Tallinna saksa teater. Ja see näitab, et tegelikult kõigepealt kutsepuu oli ikkagi Euroopas ülimalt populaarne väga kõrgelt hinnatud autor, Beethoven on rohkemgi tema näidenditele muusikat kirjutanud ja et just nimelt kutse puu, näidendeid peeti mitte ainult testis, vaid teisteski teatrites avatükkide väärilisteks. Ja samas on kutsepuu otseselt seotud ju ka Tallinna teatrieluga, Tallinna teatrielu hoogustamisega ja ka Tallinna teatri rajamisega. Tallinna teater laia tänava alguses, mis põhimõtteliselt nagu hõlmab praegu laia tänava majanumbreid üks ja kolm, nii nagu see on ka ajalooliselt olnud valmis 1809. Ja võib-olla võikski välja tuua mõned etapid, et kuidas selleni jõuti, et 1809 rajada, kui siia teatrimaja, mille üle tunti uhkust ja tuletaksin meelde, et sel ajal olid teatrimajad, et siin ütleme, meie piirkonnas olemas Königsbergis miitamis ehk Jelgavas, mille teatriarhitekt oli ühtlasi ka siinse teatriarhitektiks, oli olemas teater viiburis, mis tollal oli väga elava kultuurieluga ja loomulikult Riias, kus oli juba 1780.-te aastate algusest ja siis eks ole 1809 Tallinnas. Aga selleks, et üks teatrimaja rajada, on vaja neid, kes seal mängivad ja on vaja muidugi ka raha. Ja niisugused arengud Tallinnas toimusid tegelikult sama mudeli järgi kui kogu Euroopas ja eriti võib siin paralleele tuua saksakeelse keeleruumiga ja ma jätan praegu siin välja loomulikult õukonna teadis, mis on täiesti oma spetsiifikaga vaid see on selline protsess, mis viib delta linna teatrite tekkeni. Ehkki neid alguses niinimetatud nagu ka näiteks Tallinnas teater oli Tallinna teater Johannes, hiljem hakati seda nimetama rehvale Statteater, Tallinna Linnateater. Ja kõigepealt oli vaja teatrihuvi äratada muidugi kohalikes elanik ja Tallinnas niisuguseks äratajaks oli kutsepuu oma asjaarmastajate teatriga mis tegutses 1784 kuni 1755 pidevalt ja, ja siis veel pärast kaheksandat aastat ka. Vaheaegadega ja mitte enam nii pidevalt ja selline teatud määratlused väga tähtis. Samas võib mõista, et kutsepuu siiski püüdis juba tollal arendada professionaalset teatritegevust Tallinnas. Loomulikult oli Tallinnas käinud mitmeid rändtruppe, sest tollane professionaalne teatrielu, kui püsiteatrid kohal ei olnud, oligi just räntruppide najal. Ja nii kutsus 1795. aastal Kotze puu Tallinnasse Üherand trupi, mis pärines prantsuse vaigista Lübeckis kaks põhikohta. Ja sealt siis tehke reise, solid, madaam, tilli trupp, kes oli väga nimekas, hästi tuntud teatri direktriss saksa keeleruumis ja ma tahan tilli oli teinud seiklusrikka reisi kõigepealt laevaga, siis Lüübekis Peterburi seal esinenud, andes saksakeelseid ooperietendusi. Ja sealt tuli Tallinna, kus ta ilmselt lootis suuremat edu saavutada, kui see oli Peterburis, kus oli näiteks olemas tolaga kohalik itaalia trupp ja konkurentsi tekitada oma saksakeelsete näiteks Alieeri ja Mozarti etendustega ei olnud eriti kerge. Tõenäoliselt oli madam tilli kutsujaks Tallinnasse jällegi katse puh ja madam tillianss 1070 95. aasta suvel etendusi Tallinnas. Muuhulgas ka näiteks esitades esmakordselt eesti alal Mozarti oopereid, tantse, vannid ja võluflööt ja üldse palju tollast moerepertuaari, sageeri, Grektri ja teised autorid ning vaimustus koha peal oli nii suur, et jäädi pikemaks ajaks ning tegelikult osa trupist jäigi kolmeks aastaks Tallinnasse. Nii et see oli niisugune esimene püsitrupikatse. Ja selliseid katseid oli seal veel rohkemgi. Ka 1804. aastal asutati püsitrupp aga ei olnud mingisugust teatrimaja, selle trupi heaks mängiti suurgildi saalis, muide ma tamm, killi ilmselt Ta mängis Kanuti gildis ja need olid põhilised mängukohad, olidki suurgildi saal ja Kanuti Gildi SAAL. Aga kuna teatri hulini tuge, siis juba tegelikult kaheksa seitsme sajandi lõpul otsustati leida finantsilisi võimalusi. Ehk siis tegelikult loodi aktsiaselts selleks, et arendada kohalikku teatri tegevust professionaalsel tasemel ja ehitada teatrimaja. Ja põhijõududeks olid aristokraadid ja litter raadi titteraadid, see tähendab siis lihtsalt baltisaksapruugis, haritlasi ja muidugi ka niuksed, edumeelsemad, huvilisemad kaupmehed. Nii sai võimalikuks kõigepealt see, et laia tänava alguses olnud juba noh, kaua aega tegutsenud ja elatud nii-öelda vaja, mis oli põhimõtteliselt olemas 14.-st sajandist juba sellel laia tänava ja Nunne nurga peal on teada elumaja ja kõrts ja tõesti niisugune pulseeriv tegevus juba 14.-st sajandist. Et see lai tänav üks nurgapealne maja hakkas siis kuuluma niinimetatud aktsiaseltsile aktsiaseltsis, oli just nendeks teatri asutamiseks ja kõrvalolevale krundile laidena kolm esitati teatrimaja, mis siis 1809 avati ja see oli üks terviklik kompleks, mis on praegu ka nuku- ja noorsooteatri kasutuses. Üks pool oli siis aktsiaseltsi pool koos oma saalidega ja teine oli teatripool ja mõlemaid maju sai kasutada ka ühiste pallide korraldamiseks. Ta olid vaheuksed, mis käisid lahti. Ja 1809 oli siis nihukene uhke avamine. Nüüd on huvitav, võib-olla veel märkida, et teatri sisekujunduse tegi äsja linnaarhitektiks saanud Karl Engel, keda me esmajoones teame hilisemast ajast pärit väga võimsate ja talle suurt kuulsust toonud ehitistega Helsingist näiteks toomkirik ja ülikool ja nii edasi. August von Kotzebue isikuga seotud plaanidest ja ideedest kõneleb nüüd kultuuriatašee Eesti vabariigi suursaatkonnas Berliinis. Härra Harry Liivrand. August von Kotzebue kuulub üheaegselt nii Eesti kui kui saksa kultuuriringid ja Eesti teatriajaloos mängib ta erakordselt suurt rolli, olles siis Tallinna libavad teatri asutaja ja samuti ka professionaalsem, Tallinna Tatari üks esimesi direktoreid näiteks 19. sajandi alguses kelle initsiatiivil ja väga suurel kaastööl hakata ehitama Tallinnasse ka professionaalset Tallinna teatrihoonet juba 1809. aastal ning seni on Kotze puud ja tema loomingut harjutanud ja väga pahatahtlikult tema tapmine siis 1819. aastal ühe saksa üliõpilase poolt süüdistatuna Kotzeb olemises Vene spioon. Tegelikult aga ka see siiski nii ei ole nagu väidavad viimased uurimused ning seetõttu ka sellel seminaril, mida me kutsuksime siis katsepuukõnelusteks katse pookes. PÖFF tahaksime me välja tuua nii saksa kui kui Eesti teadlaste poolt seda, milles Kotze puu tegelikult oli progressiivne ning miks on talle omistatud terve hulk negatiivseid tähendusi, mis on tegelikult seganud tema hilisemat normaalset retseptsiooni. Ja sellest on huvitatud praeguseks juba juba suur hulk juhtivaid saksa teatri ajaloolasi. Kosovo on olnud Saksamaal justkui persoon Ankraata, tähendab temast rääkimine on kutsunud äärmiselt pikale esile, kas pearaputus täielikku eitamist tema sünonüümiks on peetud reaktsionääri joon. Ma vaatan, et tal ei ole tegelikult üldse mingit tähendust, aga kui me võtame teda omas ajas, siis on ta tegelikult üks juhtivaid ja suuri näitekirjanikke, kelle loomingut esitati mitmel pool saksa teatrites kelle näidenditele komponent järgnesid muusikat. Beethoven, Schubert, Sawyeri mitmed-mitmed, teised veel, ja samas, kellel tänu vastuolule Götega võib-olla ei õnnestunud ennast kehtestada sellisel kujul, nagu see tegelikult oleks pidanud olema. Samas aga Eesti teatriajaloos, nagu ma ütlesin, on ta, on ta erakordne nähtus ning kuna ta võeti ka Eestimaa rüütelkonna liikmeks, siis kuulub ta ühtlasi ka meie baltisaksa ajaloodiskursus. Ning baltisaksa kultuuriga tegelemine ning ka baltisaksa teadusajaloo ja Saksa ja Eesti teadussidemete vähendamise seisukohalt oleks selline seminar ka erakordselt vajalik. Tuleb rõhutada, siin aga paned katse, oli esimene, kelle näidendites või täpsemalt näidendis kõlas eesti keel 1789. aastal ja ka see on, on väga oluline märkimaks ära tema tähendust, eks ole, eesti teatriloos, pluss siin veel mitmed-mitmed, tähendused ja Kotze puu aktiviteedid, millele on, on meie kirjasõnas pühendanud väga vähe tähelepanu. Ja kui arvestada rattad, kutsepuud on tõlgitud eesti keelde vist ainult ühe raamatu kujul. Ja seda siis esimese Eesti vabariigiga. Ja see on tegelikult võib-olla selline omamoodi nagu anekdoot raamat, mis, mis käsitleb siis käiku Pirita kloostrist Tallinna vanalinna omal ajal siis tegelikult tema peamine looming eksistama teatrilooming on meie jaoks siiani tundmatu ja oleks erakordselt kena, kui me selle seminari saaksime ka esitada katkendeid mõnestama näidendist ja kui seda loeks näiteks mõni Saksamaal resideeruv eesti soost näitleja Kotzebue isik on huvitanud mind pikemalt aega ja ka tema looming ning tema erakordne tähendus, tema selline elektriseeriv vaim, selline valgustusajastu persoon, ilma milleta me 18. sajandi lõppu kultuuriTallinnas ette kujutada tegelikult ei saa ning aspekt, et teda samas ometi nii vähe tuntakse ning et peamiselt tema eluloost teatakse anekdoot või kuulujutt peamiselt negatiivses tähenduses. On olnud ka need põhjused, miks seminar on olnud vaja teha. Ning kui ma selle plaani peale mõtlesin, siis ma kujutasin kohe ette ka seda, et see seminar ei saa jääda ühekordseks, et ta peaks muutuma tegelikult perioodiliseks ning toimuma praeguse plaani kohaselt vaheldumisi Tallinnas ja Berliinis. Esimene seminar toimuks praeguste plaanide kohaselt oktoobri alguses. Seda Berliinis ühes suurepärases ajaloolises väikeses linnamajas, mis on säilinud Berliini kesklinna, mis on 18. sajandi keskpaigast pärit ja mis väga hästi sobib kutse puuajastuga ning järgmine seminar toimuks siis juba 2013 Tallinnas. Koostöös Eesti teatri- ja muusikaakadeemiaga ning üks võimalikke toimumiskoht ei oleks aga kutsepuu asutatud Tallinna teatrimaja praegune nukuteater mille fassaad on enam-vähem ju säilinud 19.-st sajandist aga siseruumid mitme tulekahju tõttu tänaseks ammu hävinud. Sõime plaan. Kes selle seminari korraldamise taga sel juhul oleks? Seminari valdab siis Eesti saatkond koostöös Eesti teatri- ja muusikaakadeemiaga ning saksa teatriajalooseltsiga. Võiks öelda veel seda, et praeguseks on teada juba üks seminaril esineja, kelleks on endine Saksa saadik Eestis trump Wistinghausen, kes on tegelenud kutsepuu graafiaga väga sügavuti ning kellel on ka mitmeid huvitavaid uusi järeldusi Kotze puust ja tema ajastust ning kes tahaks kindlasti ka rääkida kutsepuu ja, ja Baltimaade sellisest laiemast intellektuaalsest atmosfäärist just nimelt valgustusajastu kontekstis. August von Kotzebue teemal kõneles kultuuriatašee Eesti vabariigi suursaatkonnas Berliinis. Härra Harry Liivrand. Taas kõlas Beethoven ja taas seotud August fancotze puuga. Nimelt Beethoveni avamäng Kotze puu näidendile kuningas Stefan. Ka see näidend oli, pesti teatri uhkete lavapidustustel 1812. aastal kavas. Ja muide, kui 1809. aastal avati Tallinnas teater, siis loomulikult otse puu kroloogikat. Aga milline see teater välja nägi, kui me praegu läheksime laiale tänavale ja vaataksime, siis laidavad number kolme peasissekäik oli väga tõenäoliselt see uks, millest praegu käivad sisse ja välja nukuteatri näitlejad ja töötajad. Ühesõnaga nii-öelda tegijate uks, see oli siis hoopiski publikuks. Ja sealt mindi sisse. Seda maja on muidugi väga palju ümber ehitatud ja siiski fassaad on enam-vähem äratuntav, ehkki ka seal on muudatusi olnud. Aga kui maja eest seista ja vaadata seda fassaadi, siis me näeme, eks ole, alumise korruse niuksed, suured aknad siis järgmine korrus, kus olid rõdu, looside fuajee, aknad ja siis veel galerii akna niisugused väiksemad aknad ja lõpuks üleval pööningul hoiti dekoratsioone. Nagu ma ütlesin, teate, et on väga palju ümber ehitatud. Kõige hullem oli see, et 1902. aastal oli selline tulekahju, pärast mida otsustati, enam teatrit sinna rajada ei saagi ja see andis omakorda tõuke uue saksa teatri rajamiseks mis valmis 1910, milles mängib praegune Eesti Draamateater. Aga laiale tänavale tagasi tulles vahepeal oli veel üks suur tulekahju, pärast mida siiski ehitati teater üles. 1855 talvel tee üht ahju liiga palju ja toru lõhkes ja oli tulekahju. Ja teatritegevus peatus viieks aastaks 1860 uuesti ehitati, ise teatas siiski üles, tõusis nagu fööniks tuhast mida tähistas ka saalis niinimetatud printsi loosi kaunistav fööniks, mis hiljem sealt küll venestusaja kõrvaldati, sest arvati, et tegemist on preisi kotkaga. Aga see põgus kirjeldus praegu annan, on just 1860.-st aastast, kus meil on nagu rohkem andmeid selle kohta, milline see teater ikkagi seestpoolt välja räägi. Avarad fuajeed, garderoobid, mis oli täiesti uus asi, sest enne ei olnud vaatajatele garderoobi ja vaatesaali ka enne 1200 kuuekümnendad aastad ei köetud. Nii et siis amorat, fuajeed, garderoobid kaks laia treppimis viisid esimeselt korruselt rõdukorrusele. Ja ka teatrisaalis olid siis nagu põrandaloosid, ehk siis nagu öeldakse, parketi loosid, siis rõduloosid ja lõpuks galerii ning juba nimetatud siis keskloos. Printsi loos orkestrisse mahtus umbes niimoodi 22 või natuke rohkem mängijaid. Orkestriruumi suurendati, nii et sajandi lõpul võis ikka üle 30 mängija olla. Samas mõelgem, et mängiti ka mitte ainult vertit, vaid ka vaatnerit ja loomulikult selleks tuli bakteri partituuri õige tublisti kohendada. Milline trupp seal mängis ja kuidas üldse oli nende elu ja, ja kuidas olid lavastused? Me peaksime mõtlema ka sellele, et alles 1860. aastal hakati teatris kasutama gaasivalgust. Enne seda olid õlilambid ja gaasivalgus siiski ei valgustanud mitte kogu lava päris piisavalt, nii et põhimõtteliselt ikka tegevus koonduslaval ees lavale. Ja sellist lavastamist tänapäeva mõttes oli minimaalselt. Ja kõik ikkagi väga palju olenes just nimelt näitleja isiksustest ja laulja isiksustest. Tallinna trupp alguses oli niisugune tüüpiline nagu linnateatritrupp, kus olid kaks kolm väga head lauljat ja ülejäänud olid laulvad näitlejad. Alles 1872 oli esmakordselt omaette ooperitrupp olemas, Tallinnas ei tähenda, et enne poleks mängitud oopereid aga just noh, natuke ebaühtlase tasemega kindlasti. Ja selles Tallinna pis olid mitmeid väga häid lauljaid, ma mõtlen just nimelt ooperitrupi, nüüd siis pärast on ka 17 aastat ja kõige kuulsamat Tallinna trupis tegutsenud lauljat. Meil on õnneks võimalik kuulda. Tallinna trupis oli tenor Kaarel Burjan noore algajana hooajal 1008 92 93. Ja juba mõne aasta pärast sai temast juhtiv Wagneri tenor, kui ta küll enam ei olnud Tallinnas, vaid Saksamaal. Ja me kuulaksin kõigepealt ühe näite, kuidas ta küll juba hoopis hiljem on salvestatud fraas Jaagolona Ubeeri koomilises ooperis Fra diavolo. Purje on, ei olnud kuulus mitte ainult vaagnale lauljana, vaid Riho Straussi lauljana. Tema aitas kaasa Riho Straussi läbimurdele ooperiheliloojana lauldes 1905. aastal riistenist Straussi Salome esietendusel. Tenori peaosa nimelt ruudest. Vurjan oli muide põlvkonnakaaslane, näiteksin rikuga Rusoga ja purje on suure edu, saavutas tas loengreenina. Jälle huvitav märkida, et loengrini rolli esimest korda laulis ta just nimelt Tallinnas. Ja Tallinna kriitid ka oli ka sellest esitusest väga vaimustatud. Märkides sealjuures, et nii noort loengrini neil pole veel laval olnud lausa ilma häbeneta noort lauljat, kuna tollal olid moes habemed ja, ja siis olid ka niisugustel suurtel tenoritel tavaliselt juba väärikad täiskasvanulikud nii-öelda habemed ees. Kes käisid näiteks sedasama noort andekat puurinani tollal kuulamas või üldse 19-l sajandil, kes olid siis publikuks. Läheme korraks tagasi sajandi algusse, kui teater rajati 1809 siis oli Tallinnas elanikke 13000. Nagu me teame, muidugi elanike arv järjest kasvas. 1271. aastal oli elanikke nii sakslasi kui eestlasi umbes 30000, natukene vähem. Kui suur oli teatrisaal, missugust hulka publikut mahutas Tallinna teatri saali pärast esimest suurt tulekahju taasavamist siis 1860 mahutas teatrisaal 900 vaatajat. Mitte alati olnud saal täis, aga väga sageli siiski. Ja siin järgmine küsimus on see, et kas Neid etendusi käisid vaatamas ainult sakslased või ka eestlastest publik. Kindlasti käisid vaatamas ka eestlased, eriti sajandi lõpupoole, kui eestlaste arv oli ikkagi juba väga suur ja, ja nagu põhiline tegelikult Tallinna elanike seas, ehkki haritud eestlaste osakaal tegelikult oli jälle vastupidi hoopis väike siis Eesti puhvices kindlasti saksa teatris ja paljud hilisemad teatritegijad mäletavad. Eesti teatritegijad mäletavad oma noorusest ja lapsepõlvest külaskäike sinna peale selle pikaajaline saksa teatri direktor Reedvat veerand 19 sajandi lõpus oli ta 25 aastat direktoriks, väga soodustas Eesti harrastusnäitlejate teatrikülastusi. Nad võisid külastada ilma rahata teatrit ja näiteks Eesti vaatajad nõudsid, et eesti lehtedes esitataks ka saksa teatri dusi ja sajandivahetuse, et seal on siis 1900. aasta paiku oligi nii, et saksa lehed hakkasid avaldama veel küll algusjärgus eesti harrastajate etenduste kuulutusi. Ja loomulikult siis eesti lehed sakslaste kuulutasid. Mis puudutab lauljat vaata näitlejatest nagu sotsiaalset staatust, siis üldiselt 19. sajandil see ei olnud eriti kõrge ikkagi veel välja arvatud juht, näitlejad, välja arvatud juhtivad lauljad, keda võeti vastu kõrgesse seltskonda ja kes esinesid näiteks sellesama laia tänava alguses oleva niisukese aristokraatlikus aktsiaseltsimaja saalis ja olid ka kõrgema seltskonna kodudes oodatud külalised. 19. sajandi teatri repertuaar oli väga mitmekesine. Ja kuna ma ise olen uurinud just ooperirepertuaari, siis ma tooksingi näiteid sellest. Siinjuures tahaksin veel kord rõhutada, et ärgem unustagem, see oli niisugune teater, kus olid kavas näitemängud ja loomulikult ka muusikalavastused. Ja ka näidendites pidevalt kõlas muusikasest, et kõigepealt üldse näidend algas ju sellega, et oli orkestri avamäng. Ja vahepeal, kui olid mingid laulud ette nähtud, siis orkester saastistada ja vaheajal kõlas orkestrimuusika Jes muusikat oli nagu nii palju, aga nüüd lähemalt siis just nimelt ooperirepertuaarist. Stopper oli 19, ma sajandil väga armastatud žanr ja see oli nagu auküsimus iga linna jaoks, et oleks ikkagi olemas ka OP trupi, vähemalt paar väga head lauljad. Tollased moodsad ooperis žanrid, mida igal pool, kus vähegi oli võimalik ooperit esitleda mängiti olid kõigepealt prantsuse koomiline per ja prantsuse suur ooper, kraan opera. Ja eriti tänuväärne oli muidugi esitleda prantsuse koomilist ooperit tänapäeval. Kuule, võib küsida, mis jutt see on, et kas nad siis kõik nii hiilgavalt rääkisid prantsuse keelt? Tegelikult rääkisid küll ja publik sai aru ka. Üldjuhul aga tollal oli kombeks, et kui ei olnud just nimelt õukonnateatris seda tegemist, siis igal pool esitati kohalikus keeles teatritükke ja nii ole imestada, et Karl Burjani näide, mida te kuulsite, oli ju hoopiski tšehhi keeles. See tähendab, et need prantsuse koomilised ooperid tõlgiti saksa keelde. Kuna prantsuse koomilist ooperit iseloomustavad kõnedialoogid siis oli see eriti hea saksa keelde tõlkida ja peale selle nad olid väga põnevad. Nad olid umbes nagu praegused õud, tus, seebi ja action filmid kõik kokku. See oli prantsuse koomiline ooper, nagu me kohe kuuleme ühest tolleaegsest hitist, mida tõesti terve sajand Tallinnas esitati, nimelt valge öö valge daam. Me kuulame sealt dženny ballaadi valgest daamist ja see muusika, mis peab olema niisugune väga õudust tekitav Peale nimetatud žanrite esitati itaalia oopereid, Rossini oli siin väga populaarne loomulikult saksa oopereid, näiteks Veeberit, Weberi nõidkütt oli ju igal pool armastatud. Ning suhteliselt kiiresti jõudis Tallinna lavale ka Wagneri muusika. Nimelt 1853. aastal Wagneri tan Hoiser ja mitmeid Wagneri oopereid, siis on sellel laval esitatud kuni aastani 1900 kas viimane niisugune suur Wagneri ettevõtmine oli 1901? Tema Nürnbergi meisterlauljate lavale toomine ja reklaamis väideti, et üle 120 proovi on sellega tehtud, kas nüüd tõsi on, aga, aga noh, võib-olla ka mõeldud on siis muidugi ka muusikalisi proove sinna juurde. Ja loomulikult mängiti ka vertit ja üldse veel laiemalt populaarselt itaalia repertuaari loomingut, Berliini tonitseti ja rõhku pandi just uudsusele, et võimalikult palju. Eks uusi teoseid kavas sealjuures varasemast repertuaarist. Mozart näiteks. Me rääkisime praegu rohkem teatrimajast, aga tegelikult väga oluline. Tallinna muusikaelus oli ka aktsiamaja. Ja sealses saalis esinesid valitud seltskonnale eriti kuulsad või siis väga andekad kad noored talendid ja siis kuulsad interpreedid. Või anti kontserte ka teatrisaalis, mis tähendas seda, et see interpreet pidi tagama, et maksimaalselt 900 inimest ikka tuleb teda ka kuulama. Ja näiteks teatrisaalis andis kontserte. 1800 seitsmekümnendail aastatel kuulus pealinst listi õpilane Hans von püülo lausa kahel õhtul erikavaga, mis tähendab publikut jätkus, saal oli täiesti välja müüdud. Aga natuke varasemast ajast ja just nimelt aktsiamajast. On teada, et seal saalis mängis noor virtuoos. Ta on koos veidi vanema tšellovirtuoosi ser veega. Ja nad olid nii edukad, et otsustati, et nad esinevad siis ka veel teatrisaalis, kus oli laiem publik, mitte ainult nii valitud seltskond. Ja nüüd me kuulaksimegi. Kahjuks me ei saa, kuulatav ja Taani, aga tema õpilane, kuulus õpilane, Isayyd mängib Viet Taani rondinud. Niisugusi eks visiit seid kontserte anti ka praeguses nukuteatri Maal saalis, nii et kui keegi kuulajatest sinna juhtub, siis võib seal ette kujutada ka niisugust peent kõrgel tasemel musitseerimist. Uhke kuulajaskonnaga ja teatrisaal oli enam-vähem samas kohas, kus praegu on niinimetatud suur saal ehk sisse. Uue saal. Ja on huvitav märkida, et saksa teatrietendustel kõlas päris palju ka eesti keelt. Ja tegelikult võib öelda, et tõesti niisugune eestikeelne teatri tegemine sai professionaalsel tasemel alguse hiljemalt 1816 sest just nimelt sellest ajast on meil teada esimene eestikeelne teatrietendus mitte ainult, kus lihtsalt on mõned sihuksed lühemad eestikeelsed lõigud vaid kus eesti keel ongi peakeel. Ja selleks oli kutsepuutalgud. Ja sellele oli ka veel järg, mida ka edukalt mängiti ja ka eesti keeles talgu taga tipp ehk peaparandamine. Need tegelaskujud, kes nendesse näidendites olid valitud, olid siis Eesti külaolustikust kõrtsmik kubjas ja taluneiu talupoeg ja noh, nende niisugune elu-olu ja siin tekib kohe küsimus, et kas siis oli tegemist eesti soost näitlejatega või esitasid sakslased nii hästi eesti keelt ja ei, siin on tegelikult üsna võimatu väga täpselt öelda, et on teada vähemalt üks eesti soost näitleja 1820.-te aastate alguses saksa teatris peetestansberg. Aga need saksa näitlejad, kes olid olnud pikemat aega Tallinnas, need kindlasti suutsid rääkida ühel või teisel viisi ja kas paremini halvemini ka eesti keelt. Ja ka publik järelikult pidi sellest aru saama tavasid nüüd eestikeelsed tükid olid puugid ja olid eksootiliste lõbusate lugudena teatriõhtu lõpus, nii et enne oli näiteks mingisugune pikem näidend ja siis tulid need eestikeelsed teatritükid. Ja me võime tegelikult täiesti julgelt öelda, kuna need ei olnud mitte ainult noh, niisugused ühekordsed asjad vaid neid oli pilgud kogu 19. sajandi jooksul näiteks väga populaarne, nii nagu paljudes teisteski linnades vastavalt kohaliku elanikkonna keelele oli sajandi teisel poolel niisugune suur etendus nagu kohaliku linnaelust mis oli kolmekeelse pealkirjaga eesti keeles oli see pealkiri, kuda Tallinn nutab ja naerab. Ja seesama pealgi ka saksa ja vene keeles vastavalt sellele elanikkonnale ja kolmekeelsena need etendused, koolid. Noh, see näitab nagu, kuidas. See tegelikult niisugune Eesti kutselise teatrialge tegelikult on sealsamas, laial tänaval, laia tänava alguses ja selles hoonetekompleksis, kus praegu tegutseb nuku- ja noorsooteater Aitäh selle põhjaliku ülevaate eest muusikateadlane Kristel Pappel ja head raadiokuulajad, kellel tekkis selle teema vastu nüüd tõsisem huvi. Neil on võimalik minna neljapäeval, viiendal aprillil kell 16 sinnasamasse lai tänav üks hetkel asuvasse nuku- ja noorsooteatrisse ja teil on võimalik osa saada suurepärasest ekskursioonist, mida viib läbi samuti Kristel Pappel. Ja te saate kõike seda põnevat kuulata kohapeal juba nende säilinud müüride vahel.