Järgneb saatetund vikerraadios kuulub naiskoorilaulule täpsemalt Eesti koorijuhtide naiskoorile, kes eeloleval nädalavahetusel tähistab oma kümnendat sünnipäeva. Sel puhul olen palunud siia vikerraadio stuudiosse rääkima oma koorist dirigendi Ants Söödi koori esinaise Kaie, kus lapi ja kauaaegse laulja Heli Sepa. Aga enne, kui jutu juurde asume kuulama ära koorijuhtide naiskoorimata. Ja olgu öeldud ka see, et kõik saates kõlavad laulud on lauldud linti Ants Söödi dirigeerimisel Eesti raadios. Kuidas tekkis selline omanäoline koorikollektiiv nagu Eesti koorijuhtide naiskoor ja kas on tal midagi ühist ka vabariikliku koorijuhtide segakooriga? Eesti koori naiskoorid on tõesti väga palju ühist vabariik koorijuhtide segakooriga. 10 aastat tagasi Vigalas tekkis niisugune olukord, et Eesti koorijuhtidel või vabariikliku segakoor läks lõhki või õigemini aeti lõhki. Sellepärast et kellelgi tekkis idee, et niisugusse uut koori ligi 200 liikmelist või, või isegi mõnel korral üle 200. Ei ja, ja et selle kooriga ei saa kõike seda, mida, nagu taheti teha niuksed, kõrget kvaliteeti saada ja, ja mobiilsust ja ja paindlikkust, et seda ei ole võimalik niisuguse suure kooriga saavutada. Ja siis tahate väiksemat koori, niisugust kontsertkooritaolist koori seal 40 kuni 60 lauljat ja siis toimus niisugune asi, et kõik need lauljad kuulati läbi. Ja paljud jäid siis sealt kõrvale jäid kõrvale sellepärast et lihtsalt noh, sinna ei mahtunud nii palju ja sinna 40 60. ja siis sealsamas tõsteti üles, ma isegi ei mäleta, kes olid vist üles niisugune probleem. Eriti puudutas naislauljaid muidugist, naisi oli rohkem kui mehi. Ja siis tõsteti üles probleem, et kas saaksid midagi nende naistega teha ja pöörduti minu poole, et võib-olla teha hoopis koorijuhtide naiskoor. Ja suur sealt siis nii me hakkasime tegema seda asja seal. Ja nii ta tekkis. Ja ma ütlen siia nüüd tagantjärgi selle kümneaastase töö järgi, olgu õnnistatud see päev kus see asi toimus, sest et ma arvan, et nüüd segakooril on tulnud selle tõttu, et nad iseennast lõhkusid, kannatada olid väga palju koorid, naiskoorid On olnud püsinud ja ta on kasvanud ja ta on tugevaks saanud. Seesama Eesti koorijuhtide naiskoor on näidanud oma head kvaliteeti nii siin kui ka kaugemal. Aga mis seal mahtunud nüüd nende 10 tegevusaasta sisse? Kadri esinemised, ma ütlen just nimelt edukad esinemised, sest. Me oleme. Tõesti võitnud südame, kus me oleme käinud kõigepealt Eestimaal, meie koolides tegime Lõuna-Eesti koolides, andsime kontserte vajaliku Eestit tutvustava muusikaga. Siis me olemegi kinud. Rahvusvahelistel koorifestivalidel. Alustasime Ungariga. See oli 1989. aastal, kui koor oli vaevalt aastane. Edasi on kombel läinud igal aastal üks selline esinemine välismaale, kus koorijuhtide koor on ikkagi näidanud oma head taset ja ma pean ütlema, kõik see hea tase on ikkagi tänu antseedile, kes imekombel Ma ei tea, kuidas ta on suutnud võluda neid naisi, kes tulevad ainult neli korda aastas kokku ja paar-kolm päeva saavad proovi teha. Aga see kollektiiv on sulanud väga-väga tubliks ka ühtseks kollektiiviks. Dirigent Ants Sööt, te olete ju töötanud väga paljude kooridega ka. Kuidas te vaatate selle koori peale, mis pilguga ja milline koht võiks olla sellel kooril meie naiskooride hulgas? Eesmärk on olnud ikkagi see niisugune. Niukene seminarivorm meie ei ole seadnud endale eesmärgiks lausa suurt kontserttegevust ja niisugust rahvusvahelistele kurssidel käimiste ja kõike seda, mida tihti koorid teised koorid teevad. Aga see olnud seminariga on noh, näiteks ütleme, niuksed, niuksed kõigepealt ütleme üks kooritöö algab alati koori lahtilaulmise ja ja hääle seadilise tööga ja, ja sellest töös on olnud meil kasuta olnud mitmeid inimesi, mitmeid lauluõpetajaid. Aga ma ütleksin ikkagi kõige põhilisem selle asja juures on olnud Ludmilla Isakova kelle suurepärane oskus ja suure ja väga suured kogemused on näidanud, kui nendele koorijuhtidele, mida peaks selles osas koorilauljatega tegema siis teine asi, puht niuksed, koorikooritöövõtted ja asjad. Need on õpitud ka mitmetelt inimestelt, kes selle koori ees on seisnud. Ja ma ütlen siinkohal, et pikki aastaid on olnud koori eska minuga minuga Vaike Uibopuu kelle töö oli väga tulemuslik ja, ja väga noh, niisugune täpne ja, ja, ja igati niisugune huvi, huvi huvipakkuv ja eeskuju pakkuv. Ja muidugi on üks töötahk on olnud see repertuaar, saar, mida me oleme laulnud. Alati olnud see, et üks Eestimaakoor olgu tema siis orjuhtide koorvi profession, mõni professionaalne koor või mõni väike küla koorikene, kõigepealt peab ikka laulma omama autorite teoseid. Ja Ma usun, et selle 10 aasta jooksul Eesti koorijuhtide naiskoor on nii-öelda valdavalt laulnud väga palju eesti autoreid, mitte ainult ainult tormist vaika, Tormise kõrval ikka nähtud ka teisi neid, kes on ennem olnud ja kes on veel hiljem tulnud. Aga muidugi me oleme laulnud lahunud palju repertuaari tervest maailmast. Ma usun, et see on andnud nendele kuuri laulitele mingisuguse niisuguse ülevaate ja ja ja ka oskuse suht, kuidas nendesse asjadesse suhtuda. Juua. Selle koori tegevus on ju omanäoline ka selle tõttu, et see ei ole ju mitte pidevalt tegutsev koor, vaid need liikmed käivad aeg-ajalt mitu korda te ütleme ühe hooaja jooksul kokku saate. Uue aja jooksul saame keskmiseks kokku neli või viis korda. Ja need mitmepäevased laulmised kolm ta rahaliselt. Ja kui me siis reisil olemas iseloom on muidugi natukene pikemat aega koos. See tähendab seda, et kõik see partiid õppimine ja suur töö tuleb ka endil kodus ära teha. Suurem oli seal ikka tuleb ta ise ka tööl. Aga no ega me ei ole ju päris hoolsed alati olnud ka. Mõnikord kulub natukene aega seal proovides ka liiga palju sele partiid omandamisele seal igaühele meile. Väikene koputus südametunnistusele, et me peaksime võib-olla veel natukene rohkem tööd tegema. Aga, aga üldiselt on meie meie koor on ääretult tore ja üksmeelne ja mõlemad lauljad ütlevad, et hakkavad ootama järgmist kokkutulekut, sest see on kõigile omaseks saanud, et me peame lihtsalt aastas aastas neli-viis korda kokku saama. Ja igaühel on kripeldus, kuidas siis mingil põhjusel ei saa järgmisele kokkutulekule tulla. Seda enam, et teie lauljad on ju kõik ka igapäevases elus muusikaga tegelevad inimesed, kes nad on. Need on koorijuhid ja muusikaõpetajad. Aga see kokkusaamine on nagu omamoodi süst meile kõigile, see annab uut energiat juurde ja kui me läheme siis selle mööda Eestimaad laiali siis me läheme siin hoopis uue energiaga ja uue tuulega. Ja kindlasti ei ole mitte ainult laulude õppimine ja laulmine. Tee, mida seda koori rahvast siia kokku toob. Ma ei oska öelda, ma arvan, et ikkagi põhiliselt on ikkagi see laulmine ja ja mis sellega kaasneb ka kontserttegevus ja ja selle kokkukäimisega viimasel ajal on tõsiseid raskusi, sest et vaadake veidi hakkab tulema palgamaalt või Võrumaalt või kuskilt mis maksab praegu üks pilet bussipileti rongipilet. Ja noh, on hästi, kui me suudame niiviisi selle toetusrahaga, mida koor laulupeo büroolt saab maksta inimesele ühe sõiduotsa välja. Aga kui on ka juhtunud nii, et lihtsalt ei ole seda maksta ja need välismaa sõidud ja need kõik on kõik on käinud nii-öelda oma tasku peal. Ja see on praegusel juhul ikkagi noh, ikka tõsine ettevõtmine, kui keegi kuskilt hakkab kaugemalt tulema. Ja ka teistpidi, koori juhatusele on olnud kogu kõik see organism organiseerimistöö äärmiselt raske ja ma ei ütle nüüd, et Meil on olnud selle aasta jooksul mitu koori esinaist ja mitu juhatust. Viimane juhatus on küll nüüd püsinud väga pikka aega. Koos esinaise Kaie Kuslap iga. Ja ma pean ütlema, et et mina nende organiseerimist ja organisatsiooniliste asjadega ei tegele. Ma ei jõuaks seda ja, ja see, see tuleks hästi välja, see on jäänud koori. Vaata see ja põhiliselt Kaie, kus lapi peale ja teate, see asjaajamine on olnud niivõrd korrektne ja niivõrd suhtumine inimestesse on olnud ääretult südamlik. Vabatahtlik kõige, ma ütleksin, kõige suurema tähega heatahtlike heasoovlik. Ja vot see on, mis on selle selle koori niisugune aluspõhi, mis võimaldab tal olla seegi on ja, ja kus kus inimene, kes astub sealt uksest sisse, ta teab, et temasse suhtutakse hästi ja see, et ei ole tülisid, pahandust, ei ole arusaamatusi, int riigidest rääkimata. Nii et see on see, see õhkkond on selline, mis tagab siis ka normaalse töö tegemise. Ongi nüüd hea võimalus küsida Kaie Kuslap, pilt, mida on siis vaja teha, et püsiks koos, eks hea koor, et kõigil on seal hea käia ja laulda. Püsib mingi mingi side. Arusaamatu, aga kindel side. Meie kõigi vahel. Ja väga hea on tunnetada seda, kui keegi ei saa mingil põhjusel tulla ja ta helistab sulle ja ütleb, et ma ei saa. Ja need naised kõik, kes sinna kokku tulevad, see on nagu üks suur mesilaspere. Ma ei tea, mida selleks peab tegema, aga, aga see on nii. Seal ilmselt väga hea. Koori vaim võib arvata, ilmselt see on hea vaim. No eks ta ikka, eks ta ikka Tarka ja asjatundlikku juhtimist enesest ei teki kuhugi, midagi nii suurt ja nii nii püsivat, nii et ma küll ei taha siin tekitanud olukordade vastastikku 11, nüüd kiidame. Aga ma ütleksin küll, et ilma Kaie kuus lapite seda koori juhatas toetuseta ei oleks seda koori olemas. Niisugusel kujul vähemalt mitte. Nii et ikkagi on tegijatest kõik sõltuv. Kui suur on praegu koorijuhtide naiskoor, palju seal lauljad on? 50, umbes ja kas see on püsiv koosseis? Nüüd on ta jäänud päris püsivaks, mõned üksikud liikumised vaatama. Palju võiks üldse seda rahvast olla, kes on laulnud selles kooris? No ma arvan, et 90 ringis peaks olema pikku, kes esimesest päevast kuni tänaseni on on liikunud üldse kuut Esimesest päevast tähendab, esimesest proovist alates on alles jäänud 20 lauljat. See on päris suur, arvasin suurev. Täna on reede õhtu, aga homme toimub ju kontsert tähistamaks selle kooriaastapäeva. Ja siis on ehk loota, et ka kõik need liikmed seal kokku saavad. Aga räägime nüüd veidi sellest eelseisvast kontserdist, milline see saab olema dirigent Ants Sööt. No vaadake, kontsert saab olema raske jälle, sest et ega siin täna hommikul tuleb koor kokku ja siis hakkab töö pihta ja homme tuleb kontsert isegi hästi, et seda teha, tuleb teha näiteks näiteks õhtudest veel kaks päeva nagu võimalik proove teha. Aga me olime siin paar nädalat tagasi, koos oli Niguliste kirikus oli meil see hommikune kontsert. Me tulime kell 12 päeval kokku kolm tundi proovi teha, siis tund aega oli nagu lõunaaega ja siis läksime Niguliste kirikusse. Saime seal kaks tundi proovinud ja järgmisel hommikul laulsime lahti, laulsime kontserdil, nii täis kontserdi on, meil ei ole lihtsalt teist valikut, see tähendab ikka seda, see kodune, mingisugune kodune töö tuleb teha, aga noh koori ja orkestri puhul ainult nii-öelda oma partiid osates. Sellega üksi nagu midagi teha. Päris need ikkagi paratamatult peaksite kooslaulmise või ka olema ja nii nüüd ka täna. Homme tuleb laulda kontsert, mis annab niisuguse noh, läbilõike või ülevaate sellest, mis 10 aasta jooksul on toimunud. Aga ta muidugi kõigest sellest ei saa kõik, kõike seda, mis seal laulda, siis me peaksime 10 kontserti võib olla tegelikult, nagu me kõik selle maha laulaksime, müüsime kuulnud oleme. Aga noh, ma arvan, et see on peaasjalikult tähtis nendele inimestele, kes selles kooris on olnud ja üksteise kõrval ennast need aastate tundnud. Kui rääkida nüüd veel kontserttegevusest, siis millised on olnud kõige põnevamad kontserdid selle koori ajaloos? Põnevat on olnud palju väga toredaid kontserdi, seal olid meil Hollandis. Aga usun, et paljudele lauljatele on meelde jäänud Aarnemy kuppel kirikus laulmine. Laulnud Oskarsamis, Rootsimaal või Itaalias. Eks igal lauljal on oma mälestused. Need on kõik väga erinevad. Aga kuidas teile tundub, kuidas mujal maailmas naiskoorilaulu vastu võetakse, meeldib publikule. Kui on hea naiskoor, siis kindlasti võetakse hästi vastu iga head kooli võetakse hästi vastu. Aga siin Eestimaal, millised on siin olnud huvitavad kontserdid? Väga tore oli esineda koolides, kui me käisime Lõuna-Eesti koolides esinemas. Imeliselt tore kontsert oli Elvas. Kus need lapsed tunnetasid seda, seda niisugust toredat sidet seal. Ja, ja seda enam, et meie dirigent on pärit sealtkandist. Ja, ja kuidas siis pöördus laste poole nii toredasti, et, et siin on teie endine kunagine koolivend, et on saanud kokku koolikaaslased siis õhkus sellest saalist lausa soojust. Vot ega ei pea olema mingisugune kontsert. Kontserdil tekib mingisugune niisugune tore atmosfäär, ei pea olema mingisugune maailmakuulus kontserdisaal, kuhu kõik tahavad minna väga ilusat, midagi, midagi erakordselt ilusat võib teinekord toimuda väikses-väikses maakohas ja ja, ja ei pea olema see kuulaja, mitte sugugi nii kõrgesti haritud, ainult muusikaprofessorid tulevad, kuulavad ja saavad aru, vaid tavaline inimene peab saama endale midagi sealt kätte ja siis ta saab kätte, kui sealt lavalt tehakse seda südamega. Ja, ja, ja kui siis tekib niisugune vastastikune side. Jaa jaa. Raske on öelda, mis on olnud, on olnud väga huvitavaid ja raskeid konkusse ja kust on neid kuldmedal võidetud ja On olnud lihtsaid kontserte. Nii ei oskagi tagantjärgi enam öelda, peab ainult lihtsalt lihtsalt peab tegema korralikult seda, mis, mis ja peab mingi sõnum olema. See on vast kõige tähtsam. Ja see ilmselt olekski koorilaulu eesmärk vähemalt siin Eestimaal pakkuda iseendale ja kuulajaile rõõmulaulust. Aga kui vaadata neid laule, neid lugusid, mida te olete 10 aasta jooksul laulnud, kas on sealt ka mingid omad lemmiklood välja kujunenud sõelale jäänud? No ma ei oska öelda, vaadake, midagi on kindlasti jäänud, noh näiteks läbi kate on lauldud näiteks Ernesaksa sinu aknal, tuvid. Tõesti, tööd ei ju väga ilus ilus laul ja niisugune väga naiskoorile lauluma, palju häälsusega ester mäe kahtlaselt valge pilve pääle, aga ka tema kuuest eesti rahvalaulust mitmeid osi. Ja muidki siis tormisest päris päris palju. Aga me oleme laulnud ka alates Karl August Hermanni-ist kuni kuni tänapäeva meisteni välja repertuaari ja sellest isegi teinud ühe niisuguse läbilõike nagu. Või kasseti, kus on, kus on nii-öelda Eesti naiskoori. Esimestest naiskooridele kirjutatud jõuludest, esimestest lauludest kuni viimasteni. Ja teeks teekski kindlasti veelgi ja saaks teha veel veel väga palju huvitavat sellest niinimetatud nõukogude ajast, kus neid neid teoseid ei ole, seal on väga häid teoseid ja ja väga heade tekstidega, aga neid ei läinud viimasel ajal jälle tehtud, neid peaks uuesti üle tegema näiteks seal Naissoo ja, ja võtamise vanematest meestest veel päts siis ja ja Raimond lättest väga palju ja. Aga ees seisab aastapäeva kontsert ja mis saab edasi, kui on see kontsert peetud, millised on tulevikuplaanid koorijuhtide naiskoorile? Sel suvel osaleda tingimata Viljandi naiskooride laulupäeval. Ja siis üritab naiskoor Heli Sepa eestvedamisel tutvuda Põhja-Soomega lapimaaga, käia jaanipäeval valgetel öödel jõuluvana juures. Tähendab, see toimubki ennem siis tulla kohe tagasi Viljandi laulupäevale ja augustis toimuvad kooriühingu korraldusel Vigalas seminar laagrid, kus seekord osalevad kõik kooriühingu kollektiivid. Ja päris aasta lõpp on veel natuke ebaselge. Kas sellised suvised esinemised on juba saanud traditsiooniks koorile või on see nüüd sellel aastal erandlik? Ja me oleme ka eelnevatel suvedel kooselu esinenud ja see on ka omamoodi puhkus meil kõik koos. Kust tekkis mõte just suvisel ajal sinna lapimaale Launa minna? Võib-olla oleks väga huvitav vahelduseks olla täiesti valgetel öödel Lapimaal ja juuridesse lapimaad just suve suvisel ajal. Ja kindlasti ka laulda seal ja kindlasti laulda. Praegusel hetkel on teada, et me laulame kindlasti viies kirikus, anname kontserte, esineme jaaniõhtul. Siis tuleb veel mõningaid saali kontserte. See tähendab seda, et teil peab olema ka sidemeid mujal maailmas tegutsevate kooridega. Et teid tuntakse ja teatakse, kutsutakse sinna, on seni. On küll, aga noh, neid kutseid tuleb nii palju, nii et kõik jõuaks täita, siis peaks inimesed ennast töölt lahti võtma. Need ei ole lihtsalt igale poole ei ole võimalik minna ikkagi õld. Seni kui õpetaja rahakott on nii õhuke nagu ta on, ei ole seal midagi teha, lihtsalt tuleb. Tuleb loobuda. Aga ikkagi, meil on väga häid sõpru Norras ja Soomes, keda me oleme ka siin vastu võtnud vastastikku 11 külastanud. Ja loodame ikka kohtuda. Ega ei saa öelda ega koristada. Suhteliselt palju ringi sõitnud, ta on käinud ikka. Võtame kõik Hispaania ja Prantsusmaa ja Saksamaa ja Itaalia, Itaalia, Holland, Belgia, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Poola, nüüd kari, need on kõik läbi käidud selle 10 aasta jooksul. Ega seni nii väga vähe ei ole. Ja eks, mis sealt iga inimene endale on korjanud? Talletanud see on ikka suur suur varandus, mis sealt nendelt reisidelt on needa. Selle nägemise läbi ja läbielamise läbi kaasa toodud. Aga kui nüüd siia kokkuvõtteks öelda, siis mis oleks kõige tähtsam, mis seal olnud selle koori senise tegevuse jooksul? Mina arvan, et see kõige tähtsam on just see, et meist on saanud väga tore ja ühtne kollektiiv. Kokkuhoidev kollektiiv. No kui ma vastan sellele küsimusele, siis, On tõesti sidunud see, seal on paljud südamed üksteisega seotud see on kõige-kõige inimlikum, mas, inimlikuma sõpruse tähenduses. Maie näiteks. Ma tean, et ma võin ükskõik, kas bussis või istuda ükskõik millise laulja kõrvale ja me tunneme mõlemad ennast võrdsena ja hästi, ajame juttu maast ja ilmast ja lastest, meestest ja naistest ja, ja, ja ja kõigest, mis ei ole, ei teki probleemi, on niisugune tahtlik vastastikune suhtumine ja ja vaadake kasvõi teinekord niiviisi jõuluõhtule kunagi mõtled selle peale, et kus nad siis need kõik on ja ja mida nad teevad ja kuidas neil läheb. Ja küll on külon ja kerge tunne. Kui sa tead, et sa saad mõelda ainult hääd ja, ja ja veel olla kõige kõige juures niisugune, noh, et tahaksid veel paremgi oleks. Tore, et selline koor on olemas siin Eestimaal. Palju õnne teile 10.-ks sünnipäevaks ja loodame kohtuda Eesti koorijuhtide naiskoori 20. sünnipäeval. Aitäh.