Oi, kuidas Tommy ja Annika ema ning isa oma lapsi patsutasid, suudlesid. Siis tuli imehea õhtusöök, lõpuks painduvad lapsed voodisse ja katsid hoolikalt EKigagi madistasid kaua-kaua voodiserval kuulasid laste jutustusi kõigest tähelepanuväärsest, mis nendega kurnurruudi saarel oli juhtunud. Kõik olid hirmus rõõmsad. Ainult üks asi oli halvasti. Nimelt jõulud. Tommy ja Annika ei tahtnud endale tunnistada, et nad on kurvad jõulupuust jõulukinkidest ilma jäämise pärast. Aga nii see igal juhul oli, tundus ju nii harjumatuna tulla tagasi, nagu ikka pärast reisil käimist. Sellest oleks tublisti üle aidanud jõuluõhtu. Aga just seda ei leidnud tagasi tulles enam eest natukenegi Tommyle Annika haiget ka see, kui nad Pipile mõtlesid. Nüüd lamasta mõistagi ka summasuvilas jalad padjal ja tal polnud kedagi, kes teda tekiga kataks. Nad otsustasid minna, Pipid vaatavad nii pea kui võimalik. Kuid järgmisel päeval ei tahtnud ema neid ära lasta, sest ta polnud ju lapsi nii ammu näinud. Pealegi pidi vanaema lõunale tulevaid neile tere tulemast öelda. Tommy ja Annika tundsid muret selle üle, mis Pipi küll päev otsa tegema peaks. Ja kui õhtul väljas hämarduma hakkas, ei suutnud nad enam vastu panna. Kallis ema. Me peaksime Pipit vaatama minema, eks lipake siis, aga ärge ainult liiga kauaks jääge. Tomi ning Annika jooksid minema. Kui nad segasumma suvila väravasse jõudsid, jäid nad seisma ja vaatasid. See nägi välja täpselt nagu jõulukaardi. Kogu maja oli pehmelt lumme maetud ja kõigist akendest paistis rõõmsat valgust. Randal põles tõrvik, mis heitis valgust kaugele üle valge lumevaiba maja ees. Parajasti siis, kui nad verandal jalgu lumest puhtaks trumpisid, avanes uks ja seal seisiski Piipi. Rõõmsaid jõulupühi sellele majale. Ütles ta, siis lükkas talad kööki. Tõesõna, seal seisiski jõulupuu. Küünlad põlesid ja 17 säraküünalt särises, nii et sädemed lendasid ja mõnus toss levis ümberringi. Laual oli jõulupuder, sink, vorstid ja kõikvõimalikud muud jõulusöögid. Koguni piparkoogipoisid ning küpsised. Pliidi all lõõmas tuli puudekasti juures seisis hobune ning kaapos erksalt jalaga. Härra Nilsson, hüples kuuse otsas säraküünalde vahel. Mõte oli niisugune, tan jõuluingliks, aga tühja taseme paigaldus. Tõsi, Tommy ja Annika olid keeletu. Oi kui imetore. Kuidas selle kõigega valmis jõudsid? Mulle virk loomus. Tommy ja Annika tundsid ennast äkitselt hirmus rõõmsate õnnelike kena. Minu arvates on väga hea, et me oleme jälle kodus segasumma suvilas. Nad võtsid laua ümber istet ja sõid hoolega sinki ja riisiputru vorsti ja piparkooke ning leidsid, et need on veel paremad kui banaanid ja leivapuuviljad. Imetore, nii on meil ikkagi jõulud, kuigi loomulikult ilma jõulukinkide eta. Te peate nad ise üles otsima. Tommy ning Annika laud vaimustusest aretama. Nad kargasid püsti ja hakkasid otsima. Tommy leidis puude kastist suure pakikirjaga, Tommy. Selles oli uhke vesivärvikarp. Annik avastas laual paki oma nimega ja selle paki sees oli ilus punane. Päevavari selle võime korra nurru. Saarele kaasa võtta, järgmine karkalisime, sõidame päris üleval, pliidikummi küljes rippus kaks tee. Ühes oli väike mänguauto Tommyle ja teises nukuserviis Annikale. Hobusesaba küljes rippus ka üks hästi pisike pakike. Sellest tuli nähtavale kell, mis pidi seisma Tommy ja Annika juures lastetoas. Kui nad olid kõik oma jõulukingid üles leidnud, kallistasid tänutäheks kõvasti kõvasti. Piipi, aita, Bibi, aitäh. Mitte nii. Pipi seisis köögiakna juures ning vaatas lumist aeda. Amme ehitame lumest maja ja õhtuti paneme seal sees küünlad põlema. Muidugi. Hüüdis Annika ja tundis üha suuremat rõõmu koju jõudma. Sest ma mõtlen, kas me saaksime teha kelgumäe katuselt alla hangedeni ja ma kavatsen hobuse ka suusatama õpetada, ainult ma ei oska välja arvata, kas tal läheb tarvis neli suuska või saab ta ainult kahega hakkama. Homme on meil kohutavalt lõbus. Küll on tore, et me jõudsime kujukesed, jõuluvaheaeg on, neil on alati lõbus siin segasumma suvilas ja korru norra võti saarel ja igal pool igal pool. Bibi noogutas nõusolevalt. Nad olid kõik kolmekesi köögilaua alla pugenud. Korraga libises üle Tomi näovari. Ma ei taha kunagi suureks saada. Mina ka mitte. Ei, see pole tõesti midagi väärt. Vaata, suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat, neil on ainult need kuhjakaupa igavad tööd ja pentsikud, riided ja konnasilmad ja kumminaal maksud. Ei Bibi, Jaanika kommunaalmaksud üks kama kõik. Ja siis nad on läbinisti ebausklikud ja mõtlevad välja igasuguseid tobedusi. Nad usuvad näiteks, et tuleb suur õnnetus, kui mõnikord juhtunud, süües nuga suhu pistma ja palju muud sellesarnast mängida nad ka ei saa. Küll on kole, et peab ükskord suureks kasvama. Aga kes ütles, et peab kui mu mälu ei peta, on mul kuskil mõned pillid, mis pillid? Mõned väga head pillid sellele, kes ei taha suureks saada vastust. Pipi ning hüppas laualt maha. Ta otsis kõikidest kappidest sahtlist ning veidi aja pärast tuligi ta millegagi, mis meenutas täpipealt kolme kollast hernetera. Siin nad on herned, harvad või. Need pole mingisugused herned, need on vääniku pillid. Ma sain nad ükskord ammu ühe vana indiaanipealiku käest Riios, kui juhtusin nimetama, et ma ei hooli üldse suureks saamisest. Kas needsamad pisikesed pillid aitavadki muidugi ainult et neid peab sööma pimedas ja sinna juurde tuleb öelda veel niimodi. Äiki häänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu? Ei kasva, tahtsid sa öelda, muidugi, kui ma ütlesin kasu, siis ma mõtlen ka kasu. Vaata sellesse nõks ongi saadalu. Enamik inimesi ütleb, kasva ja see on kõige halvem, mis juhtuda võib. Ükskord sõi üks pois sihukesi pille, ta ütles, kasva selle asemel, et öelda kasu. Ja kus ta siis hakkas kasvama, nii et mine või lolliks domeetrid päevast. Muidugi see oli täitsa kurb lugu. Mugav oli see ainult senikaua, kuni ta võis käia ja kaelkirjaku kombel õunapuude otsast õunu hammustada. Aga varsti ta seda enam teha ei saanud, sest ta kasvas liiga pikaks. Ja ükskord õlitame tädikesed külla ja tahtsid talle öelda, et kui suureks ja tubliks oled kasvanud siis pidid nad seda Megofoni karjumeta kuuleks. Temast ei läinud enam midagi muud peale, kahe pika peenikese jalamil kadusid üleval pilvedesse nagu lipuvarras. Mitte kunagi enam ei saanud keegi temast midagi kuulda. Või õigemini ükskord siiski ta katsus keelega päikest limpsata ja põletas keele peale Willi. Siis ta röögatas valu pärast, nii et allmaa peal närtsinud lilled ära. Aga see oli ka viimane elumärk temast. Ehkki ma arvan, et ta jalad kõnnivad siiamaani Riios ringi ja tekitavad liitlus segadusi. Mina ei julge ühtki pilli võtta. Äkki ma ütlen valesti? Ei ütle sa valesti midagi. Kui ma mõtleksin, et sa seda teed, ei annaks ma sulle mitte mingisuguseid pille. Sest see oleks ju väga üksluine, kui meil oleks mängukaaslasteks ainult sinu jalad. Tommi, mina ja sinu jalad oleks kerad. Ja sa ei ütle mitte midagi valesti, loomulikult. Ja siis. Tahtsid kõik kuuseküünlad köögis läks täiesti pimedaks, välja arvatud pliidiesine, kus uksepraost kuumast tule, kust vaikides istusid nad põrandale ringi. Nad võtsid käest kinni. Pipi andis siis Tomile jagannik kale need vääniku pillid. Pinevusest jooksid kõigil ludinal mööda selgroogu mõelda ainult hetke pärast on neil pillid kõhus ja nad ei tarvitse mitte iialgi suureks kasvada. See oli imetore. Nad neelasid oma pillid alla. Hääniga anna heitma suureks ja lähikasu, ütlesid kõik kolm korraga. Ja sellega oli asi tehtud. Pipi süütas laelambi. Oivaline. Nüüd me pääseme suureks saamisest ja konnasilmadest ja kõigest muust sellest viletsusest. Ehkki pillid seisid mu kapis ilmatu hulk aega, nii et päris surmkindel ei või olla. Kas neist ehk jõud pole välja läinud. Aga me loodame parimat. Nicole tuli midagi pähe kui Bibi. Aga sa ju tahtsid hakata mereröövliks, kui suureks saad? Seda ma võin ju niikuinii, ma võin igal juhul hakata pisikeseks abiseks mereröövliks, kes levitab enda ümber surma ja segadust. Ta juurde siis natuke aega. Kuulge. Aga te mõelge ainult kui kunagi, mitme mitme aasta pärast läheb siit mööda mõni tädi ja näeb meid aias ringi jooksmas mängimas. Vahest ta küsib siis sinu käest, Tommy kui vanas sõbrake, ja ütled sina, 53 aastat, kui mu mälu ei peta. Kõik naersid rahulolevalt. Küllap siis leiab, et ma olen kohutavalt väikest kasvu. Ja seda muidugi, aga sa võid ju neile öelda, et olid suurem, kui alles väiksem oli. Parajasti sel ajal torkas Tommyle Annikale pähe et ema oli neil käskinud mitte liiga kauaks jääda. Me peame nüüd koju minema, aga need tuleb anda tagasi. Rahva Me alustame lumemajaga täpselt kell kaheksa. Ta saatis neid väravani ning ta punased patsituudisesid pea ümber, kui ta segasumma suvila poole tagasi lippas. Tead, kui ma poleks teadnud, et need on vääniku pillid, oleksin ma võinud vanduda, et need olid kõige tavalisemad herned. Annika seisis oma roosas pidžaamas lastetoa akna juures ja vaatas segasumma suvila puhule. Vaata, ma näen Pipi. Tommy kiirustas apla juurde tõepoolest. Müütkus puud seisid, raagus paistis siit lausa Bibi kööki. Klipistus köögist, peagedele toetatud. Unistavale ilmel põrnitses ta pisikest Hubiseva leegiga küünalt laual enda ees. Paistab kuidagi üksildasena. Nii kui oleks juba homme, siis võiksime kohe tema juurde minna. Latseisid vaikselt ning vaatasid talveõhtusse. Tähed sirasid segasumma suvila katuse kohal. Seal seisundis Bibi. Ta jääb sinna alatiseks. Aastad lähevad aga Pipi, Tommy ja Annika ei kasvagi suureks. Loomulikult, kuid juhul, kui vääniku pillidest polnud nende jõud kadunud tulevad uued kevaded ja suved, sügised ja talved. Kuid nende mängud kohad homme ei toonud lumest. Majaja teevad kelgumäe segasumma suvila katuselt alla. Ja kui saabub kevad, ronivad nad jälle tammepuuõõnde, kus kasvab limonaad. Nad mängivad asjade otsijaid ja ratsutavad tibi hobuse seljas. Istuvad puude kastis jutustavad lugusid. Võib-olla sõidavad nad mõnikord koguni kuru nurruvutisaartele, Voomot, vaalad ja teisi vaatama. Alati tulevad nad segasumma suvilasse tagasi. Jah, see oli imeliselt lohutav mõte. Tipp jääb alatiseks segasumma suvilasse. Kui ta siiapoole vaataks, siis me lehvitaksime talle. Aga Pipi muudkui vahtis unistava pilguga enda ette. Ja siis kustutas ta küünla.