Tere hommikust, teile kõigile. On käes uus aasta on käes uued muinasjutud. Ja seekord läheme Eestis päris päris kaugele kuhugi, kus on soe. Täna kuulete Birma muinasjutt. Too kuuvarjutus. Režissöör Tiina Rebane, helirežissöör Virve põlver. Rivo Laasi osades Marika Vaarik, Tiina Rebane, Rein Kirss, Aare Toikka ja Aarne Mägi. Soovin teile ilusat nädalavahetust koos muinasjuttudega. Sündmus, millest ma tahan jutustada, juhtuks nii. Mu ette ei teata isegi seda, kas ta juhtus päeval või öösel. Muide, see polegi tähtis, sest neil kaugetel aegadel jalutasid päike ja kuu mööda taevast nagu ise heaks arvasid, vahel lahus, vahel koos kuked laulsid, millal juhtus. Inimestel, aga tuli lihtsalt omavahel kokku leppida, et kui heidavad magama, on ööd ja kui asuvad tööle. On päevi. Elab seal ilma üks vanaeideke. Kõikamatu hoidud armastas ta valmistada millelegi teravamaid, sellisega aromaatsed, kaneeliga, vürtsiseneyldiga lõikava ingveriga, kõrvetava muskaadiga mõrkja safrani, Kahraga magusate köömnetega, kibeda sinepiga õhkama piparmündiga ja põletavam musta ja punase pipraga. Kogu eluaja hõõrus ja purustas ta neid maitseaineid suures vaskse sup vees. Kuid ükskord, kui ta oli juba sajaaastane, tahtis ta kaneeli peeneks tampida suure piruka jaoks, millega ta kavatses oma kahte armsamat pojapojapoega kostitada. Vaid korrasaid Auslikese lünga. Uhmer järsku haledasti kõltsatase lõhki läks. Auväärne naine kurvastas väga. Maida kauem elada sellest ausalt ja Tolkumatan mind nii palju aastaid teeninud. Ei ole mul enam ohvrit kahenda Pole mingi varsti, kui ta pojapojapojale saabused vabandas eideke nende ees ebameeldivuse pärast, mida ta neile valmistab ja pärandanud ühele lõhkise uhri teisele kulunud Uhre nuia surigi ära. Noored inimesed nutsid ta pärast lõpuks aga ütles üks. Vanaemake võtanuda lõikuri. Nende sõnadega viskas ta Uhtri välja ja enam selle peale ei mõtelnud. Teine pärija aga sidus raske ohvrinuia endale kaela ega lahkunud temast päevane öösel, ehkki terve küla teda naeris. Ükskord läks ta metsa tooma ja talle tuli seal vastu Suurmad. Noormees kukkus väga ja ronis puu otsa. Mathuoka pöördus tema poole järgmiste sõnadega. Olen otsinud sind kõikjalt, et paluda sinult suurt teenet. Avad Päljuminomei, kes eile suure. Ainult sina suudad. Võib-olla suud ainult ma ei tea, kuidas tantsinud sõnas madu ja viis ta oma koopa juurde, kus lamas surnud. Maanteeamet on aprill, null ja vehi sellega mu ämm rõõmsa kadunukese nina. Noormees tegi, nagu kästi. Ja missioon. Juhtus kas oli nui nõiutud või oli temasse sajaaastased ööga palju kibedad sisse sööbinud? Ei tea. Kuid korraga liigutas surnud madu, nina. Aevastab, ärkas ellu. Aevastus v? Madu tänas noormees teenees. Noormees aga teda õpetuse eest aitäh sullegi. Koduteel leidis ta surnud koera. Proovin õige mõnuija, ta vehkis sellega peni nina ees. Ja mis juhtus, koeraivastas? Hakkas haukuma. Pas ühesõnaga ärkas ellu. Poiss võttis koera endaga kaasa ja pani talle nimeks raip. Et aga tubli peni ei Haabuks, kutsus noormees teda alati lugupidavalt. Härra laip. Peatselt levis noormehest kuulsus kui suurest arstist, kes isegi surnud ellu äratab. Ta ei ütelnud ühelegi abist ära ja andis elu tagasi kõigile, kes surid, kärvasid, hinge heitsid või lihtsalt sussid püsti ajasid. Ja seda kõike tegid avaid lõhnava ohvrinuia abil. Te ei usu? Inimesed ka ei uskunud, kuid elluäratamisest keegi ära ei öelnud. Möödusid aastad ja naabrid hakkasid märkama, et suur arst üldse ei vanane. Arvatavasti võitis Uhkre nuia lõhn, mida ta iga päev siis hingas peale surmaga vanaduse. Kuuldus sellest levis üle kogu maa ja maast taevani pole sugugi kauge. Kuulis noormehest kuu taevas väga pahaseks, vaat kus lugu. Seniajani olin ainult mina igavesti noor ja ilus. Nüüd aga sai mingi ars igavese nooruse saladuse kätte. Saaks teada, milles peitub saladus. Noorkuu ootasin nii ja ilmus taevasse. Ta piilus ööbikupessa, kes neile aegadel ei osanud veel lohulda ja sellepärast öösiti magas. Katsu teada saada arstina lähedus, mille varal ta oskab surnuid ellu äratada, eemale kihutada, vanadus. Ööbik lendas silma, pihka arsti juurde, viskus tema jalge ette maha ja piiksus. Seda öeldes tõmmustadolmuses kangeks nagu surnu. Vaene linnud, kohe elad edasi. Neid sõnu lausudes vehkisid oma nuiaga linnukese noka ees. Ööbikaga ei teadnud, kas on juba aeg ellu ärgata ning otsustas igaks juhuks veel mitteelumärki anda, imelik. Ega ometi nui põlema võimet kaotanud ja ta vehkis nuiaga veel mitu korda ööbiku noka ees. Kui ööbik sai aru, et arst talle rohtu ei anna ega nõiasõnu ei lausu, sirutas ta tiibu ja lendas otse kuuluma. Ta jutustas kuule. Ainult. Mitte millegagi kuu ei uskunud, et arstil polnud muid vahendeid ja pole midagi imestada. Mina ka ei usuks. Kuid oma lubaduse kuu siiski täitis seda, kas tädilt? Ka kuuvalgel sätendav ja sillerdab nagu hõberüüpas ei kiiresti ära. Ööbik neelas. Kas te pisara kohe alla jääda, kurk kattus kuu hõbedaga? Sellest ajast alates pole maailmas kõlavamat ja puhtamat häält kui ööbikul kuu aga ööbikut uskuma jäänud ja pöördus abi saamiseks kassi poole. Kas sina oledki? Seal on, ma olen maailmas. Kui saaga õpid veel pimedas nägima, siis võid sa katustel ronida, mitte ainult päeval. Vaid ka ööd. Kohe, kui oled välja uurinud suure arstisaladuse kuid ka kas ei saavutanud midagi rohkemat. Temal on ainult üks A. Rinnu ei näpi. Jänni jälgi. Ja veel milleierrele. Jälle ei uskunud, kuid pidas oma sõna. Vaata mind pärani silmi. Kass vaatas suurt silmadega, kuni guugeskis silmad kinni. Lutti, kas pani nii ruttu silmad kinni, et kuuvalgus jõudmata välja hüpata, jäigi silmadesse? Sellest ajast alates oskab kas öösel näha, sest ta silmad helendavad pimeduses nagu kaks väikest kuu. Kuu, aga nagu te teate, ei jäänud jällegi uskuma ja pöördus abi saamiseks seekord põdra poole. Sina oled kõige ilusam loom maa peal. Aga kas on piiri täiuslikkusel ja kas pole võimalik ületada iseenest? Ma teen sind veel ilusamaks ja kui põder tõi kuule samasuguse vastuse, käskis ta looma supelda öösel Järvis kui veepinnal mänglevad kuukiired. Pärast suplemist jooksis vesi põdraseljalt maha, kuid kuu suurepärased täpid jäid igavesti ilustama, tema nahka. Kuulnud kolmas kord sama vastust. Kuu lõpuks uskuma. Ta ootas hommikuni ja ilmus taevasse koos päikesega. Palaval keskpäeval hiilista suure arsti maja juurde. Noormees pidas pärastlõunast puhkust. Imepärane uhmi nui oli aknalaual. Härra raip kavandas seda helkiva päikesevalgusest truu peni, näinud kahvatut kuud peent lõhnad, aga ai võinud tunda, kuna ohvrinuia lõhn oli loomulikult tugevam. Kuu haaras osavasti uhvli nuia ja pistis plagama. Koer tormas talle järele, kuid ega ilma vigu räägita pole kerge kuud kätte saada, kui sa ka kikivarvul tõused. Seniajani ajab härra rait kuut, aga ja see ilmub nüüd nähtavale ainult öösiti, kui kõik magavad. Kui aga mõnikord ööbiku laul või kassi nõugumine koera keskööl tähendab hüpata varba kallale, püüab seda haarata ja alla neelata. Ainult homseni lõugade jaoks liiga suur ja sellepärast sülitab truu koerda taevasse tagasi. Ja siis algab jaht jälle uue vaatmis pärast Birmalased räägivad kuuvarjutuse, seda alati nii. Härrasaip neelas kuu alla. Aga kui varjutus lõpeb, öeldakse nõnda. Noh, näete juba sülitas kiharaid u välja.