Monooli uue voodilinatüki saanud paistus nüüd peaaegu iga päev peale lõunat Huldaja Henriku juures ning tikkis emale laudlina. Ühel sellisel õhtupoolikul küpsetas Hulda köögis vahvleid ja Henrik istus moonaga toas. Rõõmustad sa jõululaupäeva üle, Hendrik ja eks ikka vanatädi Pole tuleb meile. Muidugi väga meeldiv, aga eks ta natuke vaikne ole, lisas ta ohates. Kas sa siis jõuluvööndereidantsigi ei? Sellest ei tule küll midagi välja ja ohkas siis õigust öelda veel üks kord. Nojaa, Moona tõusis püsti ja mõtles tükk aega. Aga võib-olla tuleks ikka sel päeval meelde? Meil on küll siis hirmus tore, mis sa arvad, mis su ema selle kohta ütleb siis? Teid on isegi nii palju, aga võib-olla teie tuleksite hoopis selle asemel alla? Ei, meie küll ei taha jõuluõhtul kodunt ära tulla. Aga maaliit on üles, küsin järele. Küsimisi ja moona. Maksiski ema emakas, Hendrik Huldaja vanatädi hoole võivad jõululaupäeva õhtul meile tulla. Ema laskis pilgul ringi käia ega öelnud midagi. Kas nad ei tohi? Kas neil tuleb siis olla istuda ja nad ei saa isegi kuuse ümber tantsida? Puhil muidugi mitte. Ainult arvestasin, kas meil nende jaoks ruumi jätkub ja ruumi on saavaid paluneid tulla? Althull tal oli väga hea meel, kui moona tuli tagasi neid kutsuma. Pean ütlema. Ema ja isa ja kaheksa last ehtisid oma kodu jõuluõhtuks kauniks. Nad lõikasid kuldpaberist tähti välja ja kleepisid kõikidele koikudele. Laest rippusid alla hõbedases värvitud käbid. Ja muidugi oli neil ka jõulupuud. See ei olnud küll suur, sest neil oli vähe ruumi, kui ta tehti selle nii nägusaks, kui oskasid. Ema oli teinud mõned imetillukesed jõulukorvid, mis nii hästi sobisid väikesele puule. Ning lapsed olid igat värvi pisikesi linde meisterdanud. Ja peale selle olid need veel päris ehtsad küünlad. Uusi trepil Huldaja Henriku ja vanatädi hoonia samme süütasid nad küünlad ning kui külalised sisse astusid, säras ja helkis jõulupuu neile vastu. Moona oli asetanud oma väikese paki, milles oli ema laudlina kuuse alla ning isa ja ema ja teised lapsed olid pärast samuti sinna mõningad pakid poetanud. Ka hulgale Hendrikule oli mingid konksud kaasast. Seda võis selgesti näha ja ema ütles. Pange neid neid jõulupuu alla, siis läheme sööma. Ta oli pidanud katma nii köögipingi kui ka laua, et kõigil oleks ruumi. Üle kogu köögipingi oli ta laotanud Punase krepp-paberi ja keskel seisid väikesed valged küünlad. Just sel hetkel, kui nad olid lauda istumas. Kõik vaatasid pisut ehmunult üksteisele otsa sest jõuluõhtul ei oodata ju nii väga külalisi peale nende, kes on kutsutud sess. Uks avanes vaevalt paakile ning selle vahelt vilksatas punane tuttmüts ja palju valgeid juukseid. Ütles Mona. Ta oli nagu pisut kohkunudki, sest oleks ta vaid selle peale tulnud, et neile võiks jõuluvana tulla. Millija Miina peitsid end ema selja taha ja Morten kadus kiiresti nagu välklaua alla. Isa tõusis püsti ja ütles. Palu lavastuses jõuluvana. On see alles meeldiv. Aga terasemalt jõuluvana vaatasid. Tuli välja, et see polnud siiski mingi jõuluvana. See pidi olema jõuluõit, sest tal oli kleit seljas. Tere, ta ost. Jätku leivale, see hääl tundus Mortenile kole tuttavana. Ta kiikas ettevaatlikult laualt. Olo ema, onu. Tundsin teie järele igatsust ja sõitsin jõuludeks vanadekodus tulema. Ja siin ma nüüd olen nõges, tohin teie manu jääda? Arusaadavalt? Oi, tule ja istu lauda. Ta otsis ühe kasti, kuhu ta ise peale istus, sest rohkem tuule neil ei olnud, aga vanaema sai tema ja ei tea, mis ma talle kotiga tegema pean. Ma kudusin teile kõigile sukad, nagu ma ütlesin, vii kuuse alla. Väike jõulupuu oli küll lausa hirmul kõikide pakkide pärast, mida tal varjata tulid. Ta pidi oma alumised oksad üleval hoidma, et kõik sinna ära mahuks. Kuid õnneks ei tulnud nüüd vist enam palju juurde ja see oli hea. Lõpuks võisid nad siis jõuluroogasid maitsma hakata ja vanaema noogutas neile kõigile joonis südamest rõõmus, et ta jälle nende juures oli. See oli ikkagi hoopis midagi muud kui istuda jõuluajal vanadekodus. Tantsisid nad siis kuuse ümber, Nad pidid kaks ringi tegema, et kõik saaksid kaasa lüüa. Nii suured kui ka väikesed laulsid. Ja sa võid ette kujutada, kui ilusasti see kõlas nii paljude inimeste suust korraga. Nad laulsid kõiki jõululaule, mida nad oskasid. Ja parajasti siis, kui oli poolele, oh, jõulurõõm kargas oma uksest välja välke sinine kägu ja laulis kaasa. Seejärel võisid nad oma pakid kättesaadavad. Isa oli väljahüüdja, luges, mis iga paki peale oli kirjutatud. Emal oli väga hea meel laudlina üle, mille ta moonalt sai. Aga isal oli veel paremini soojade sokkide üle, mis vanaema tal oli kudunud. Ent kui kõik olid oma pakid lahti harutanud, tiris maatsid midagi suurt rasket koridorist tuppa, millega seoses tulevad pagana pihta. See on väike kingitus suitsutorule, see väike kingitus oli suur tünn ja kui maatsele vanu ajalehti peaaegu täis ladus ja ahju kõrval asetas, hüppas suitsutoru sinna sisse ja sellest päevast peale ei tahtnud ta kunagi kusagil mujal lesida. Siis oli jõuluõhtu selleks korraks möödas. Hulda ja Henrik ja tädi hoole tänasid südamlikult. Ta ema tegi vanaema jaoks köögipingile aseme. Lõpuks kustutasid nad tule ja vaatlesid aknast tähistaevast hingasid head puhas talveõhku. Jõuluöö oli kodus, jõuluöö oli tänaval, sõitsid nad pikali, jäid kõik magama, alates suitsutorust tünnis ja lõpetades vanaemaga köögipingil.