Vikerraadios läheb saade 15 aastat hiljem edasi. Seda saadet teevad Erki Berends, Ain Saarna ja Riina Eentalu. Ja helipuldis on Liivi Salumäe. Sest tunnis räägime Andrus Öövel iga, kes 15 aastat tagasi oli Eesti piirikaitseameti peadirektor või piirikaitsepealik. Ain ja Erki on läinud saatjaga linnapeale ja nendega kohtume ka selles tunnis. Aga kõigepealt me kuulame Eestimaa laulu. Nojaa. Energiat jäi. Tere, Andrus Öövel pere, siis kui Eesti vabanemisprotsessid algasid, siis tuletame meeldekodukaitse staabiülem. Ja sel hetkel, kui 15 aastat tagasi sündmused toimusid, putsi päevad olid, kas siis seda piirikaitsejuht või piirivalvejuht. Ma arvan, et, et see juma tänase päeva perspektiivist mingisugust tähtsust, aga tõepoolest kodukaitsest oli saanud selleks juba selleks ajaks juba riigi ja piirikaitseamet ja minul oli au olla tema esimene peatööta. Ja hiljem Eesti vabariigi kaitseminister, aga praegu. Ma arvan, et mitte väga paljudel inimestel ei ole antud võimalust elada oma elu kaks korda. Minul on. Mina püüan aidata kolleege Albaanias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Horvaatias, Makedoonias, Serbias ja Montenegros. Selleks et nad saaksid üles ehitada efektiivse ja toimiva piirikontrollisüsteemi. Probleemid on valdavalt samad, mis Eestis 90.-te aastate alguses. Ja ka lahendused, kui oskama nad panna õigesse ajaloolisse religioosses poliitilisse konteksti, on üsna sarnast. Kas sa seda tööd teed liigubki riigist riiki vä? Meie peakorter või, või niisugune kirjutuslaud, mille taga ma istun, asub Genfis. Aga kuna tegemist on kuue erineva iseseisva riigiga ja me tõepoolest tahame aidata kaasa muutustele, me tõepoolest tahame teha midagi, mis, mis on kasulik praktilises mõttes siis sellest tulenevalt oleme tõepoolest palju regioonis. Ja kui me vaatame näiteks selle programmi, mida ma juhin, siis selles programmis on 44 üritust aastas, ilmselt tuleb arvata nii et rohkem lennuk on mu kodu, kui, kui mingi mingi muu paik, mis, mida sa koduks pead, Ginfini. No eestlane olen ja eestlaseks jään. Ahah, et mis hetkel see eneseteostus Eestist väljaspool oluliseks sai? 99. aasta alguseks 11 aastat pärast seda, kui, kui mitte millegist alustasime olin mina jõudnud küll sellesse staadiumisse, kus ma olin nii väsinud, et ma ei mõtlenud mitte millegile muule, kui ainult sellele, kui kuidas saaks natukenegi magada. Kõige otsesemas mõttes. Ja, ja sellepärast võimalus minna Inglismaale, tegemaks oma esimest teaduskraadi ja teadustööd paistis Mullen sihukese hea perspektiivina, kus, kus mul ei ole mingeid muid kohustusi, kui ainult mõelda, kirjutada ja mõelda ja kirjutada ja ma ei pea palju endast füüsiliselt andma ja ehk see siis oleks olnud ka ka piisavaks puhkuseks. Kirjutades oma väitekirja väikeriigi rahvuslikust riigikaitsest ja tema erinevatest elementidest, püüdes neid panna tähtsuse järjekorda analüüsides, miks ja kuidas. Jõudsin selle mudeli nii, mis Šveitsis täna väga hästi toimib. Ja, ja sealt tekkis vehklemine, see on niisugune tõsine kontakt Šveitsi kaitseministeeriumiga ja kui nende poolt oli välja käidud mõte, et üks uus rahvusvaheline keskus Genfis tuleks luua, mis aitaks maid ülemineku perioodil siis võtsin ka, meil on ettepaneku ühineda selle keskusega hea meelega vastu, sest see oli, oli jälle kord midagi ei, mitte millestki. Ja me hakkasime tõepoolest peale samamoodi kui piirivalve loomisel üheksandal aastal eestlastest ei olnud, ei kirjutuslaudu, ei olnud telefone, ei olnud telefoninumbreid, sekretäri käest või autodest rääkimata. Tänaseks ma julgen öelda, et Genfi armee kontrollkeskus on kujunenud üheks maailma juhtivaks uurimisasutuseks, kellel ei ole mitte ainult võimekust uurida vaid kellel on võimekus ka see uurimustulemus tegelikkuses ellu viia. See julgeoleku strateegia sa kunagi tõepoolest vist 10 aastat tagasi lubasid, et kirjutad selle. Nüüd ma saingi vastuse, et, et see on tehtud, et kuidas Eesti seda jälginud on. Ma arvan, et, Eestis on vedanud selle poolest, et, et päris algusest peale on ühelt poolt olnud suur hulk loomingulist intelligentsi meie iseseisvuse taastamise juures aga teiselt poolt suur hulk insenertehnilist mõtlemist 90. aastal mitte keegi maailmas ei olnud valmis neid väga tõsiselt aitama. Meie sõbrad kolleegid läänes olid ehk valmis, kui ma lõunasöögi ja, ja rääkima maalidest ja kaunitest kunstidest, aga, aga paljumite professionaalsest aspektist ja sellepärast tuli meil väga palju asju ise välja mõelda, ise katsetada, ise eksida ja lõpuks leida iseenda jaoks sobivaim lahend. Ma, ma usun niimoodi, et sellest tulenevalt on Eesti järginud küllalt ratsionaalset teed edule ja kui ma täna vaatan väitlusi lugupeetud riigipea ja kaitseministri ja kaitseväe juhataja vahel siis tegelikult vastused kõikidele nendele küsimustele, mis jälle ja jälle ja jälle kerkivad, on juba ükskord antud ja, ja ma usun, et meie riigikaitsepoliitika põhisuunad, mis said vastu võetud 95. aastal on tõepoolest dokument, mis ammendavalt kirjeldab seda, mismoodi väikese riigi julgeoleku strateegia peaks välja nägema ja kuidas riigikaitse selles julgeoleku strateegias välja näeks. Et noh, olles palju reedel mind natukene teeb nukraks, et me ikka vaidleme selle üle, kas iseseisev kaitsevõime või professionaalne Kaitsevägi NATO koosseisus siis tegelikult lahendus on leitud Eesti jaoks ja need mõlemad oma koosluses annavad tegelikult tulemusi. Kõrvalt öeldakse, et paistab paremini, et aga ka, kuidas Eesti elu üldiselt sealt kõrvalt vaadates paistab praegu. Igavesti vahva. No mis mõttes, ma arvan, et Eesti on tõepoolest edukas näide edukas mudel paljudele riikidele, kes, kes vaevlevad ülemineku küüsis. Ja kui ma tulen koju, siis ma puutun kui kõikvõimalike probleemide nägelemiste, eriarvamuste ja, ja erinevate visioonidega, aga kui ma vaatan kõike seda, mis Eestis toimub Genfis või, või ka Lääne-Balkanilt või kus iganes siis ma usun, et kõik, ka riigid maailmas kadestavad seda väikest ja, ja edukat riiki. Siin peaks aplausi tegema, aga tuleme nüüd ikkagi selle viie, 15 aasta taha. Et kui palju sina ja, ja kõik, kes te koos siis siin seda asja juhtisite putsistide plaanist teadsite rohkem kui kõik meie. 15 aastat hiljem tahaks olla targem ja, ja tublim ja tugevam ja misiganes ja noh, vähemasti näiliselt jätta muljet, et ega midagi sest tegelikult ei juhtunudki ja me olime kõigeks valmis ja, ja kõik plaanid olid koostatud Läks lepase reega. Tegelikult sellel ajal oli märksa teistsugune minu jaoks 19. augusti hommikul kell viis vastu võtab telefonikõne, kus piirivalvekorrapidaja palus mul lahti teha televiisori, et ma saaksin jälgida pressikonverentsi, mis toimub Moskvas seoses toime pandud putšiga. Poli kahtlemata üllatus. Me ei olnud valmis taoliseks lahenduseks vähemuste sellel ajahetkel. Mul võttis ma usun minutit 15 jõudmaks oma oma Koplis olevast kodust Toompeale. Ja esimesed liigutusena, mida ma tegin, ma tõstsin telefonitoru selleks, et helistada Raivo Varele, kes oli tollel ajal riigiministriks ja meie lähemaks kuraatoriks pidada temaga nõu, missugused võiksid olla meie esmased sammud. Ja kui telefon töötas. Huvitav on see, et ma ma tõepoolest ei võtsin ta selleks, et helistada, aga samas olime ääretult üllatunud, kui ma sain aru, et telefon töötab, tundus mulle, et seda lahingut on võimalik võita puhtalt sellepärast, et telefon töötas. See näitas seda, et vastane ei olnud kavandanud oma samme väga põhjalikult. Ja järelikult meil oli võimalus ja elu näitas, et me suutsime selle võimaluse realiseerida. Mis plaan see oli, mis siis käiku läks? No tegelikkuses oli ju ju tõepoolest niimoodi, et me olime erinevates kriisisituatsioonides olnud vähemalt kahel korral eelnevalt ja sellest tulenevalt olime me teinud või proovinud ka erinevaid viise kuidasmoodi selles situatsioonis, kus meil praktiliselt peale tahta, mitte midagi ei ole hakkama saada. Ja, ja sellepärast augustiks olime me me tõepoolest oluliselt paremini valmis kui, kui maiks 90 või jaanuariks 91. Meil olid selged arusaamised, vaat sellest kuidasmoodi ehitada barrikaadid ümber elutähtsate keskuste meil olid arusaamised selles, milliseid nii-öelda majapidamisvahend teed on võimalik kasutada sõjapidamiseks ja siin ma pean silmas eelkõige vedelat seepi, mida Florast oli olime tarditud piisaval hulgal, et määrida kokku kõik Toompeale viivat teed ja läbi selle muuta võimetuks raske roomikutega ülestulemise. Meil olid ka juba esmase väljaõppe saanud mehed. Aga kõik see oli ikkagi algus. Ja ma usun niimoodi, et et me peame ühelt poolt tõeliselt tänama jumalat, aga teiselt poolt loomulikult neid ettevõtlikke asjalikke mehi, kes oskasid, tahtsid ja suutsid teha mitte millestki midagi. Aga veel rohkem teame me täna maa meid kõiki ehk kõiki neid Eesti inimesi, kes olid, olid sellel hetkel valmis andma praktiliselt kõik selle eest, et riik kui selline saaks toimida. Ehk hea näide on see, et mina iseennast iseenda arvates kogenud komandörina olin sügavalt veendunud, et see aeg, kui võis ja tuli kasutada inimkilti tähtsate elutähtsate objektide kaitsel on möödas ja me oleme võimelised tegema seda juba oma loodud piirivalvestruktuuridega siis parlament otsustas teisiti ja teatavasti vaatamata mu mus iga nädala protestile inimesed, nii raadio- kui telemaja kaitsele kutsuti, noh, ütleme nii, et läks õnneks, et see kaitsemeetod ennast õigustas ja, ja me tõepoolest ei kandsin kaotusi. Inimesed olid vaimselt valmis võib-olla taktika, kuidas käituda, oli ka paigas. Aga relvi ei olnud. Nii et relvastatud vastuhakuks ei valmistanud. Noh, selle üle on palju räägitud ja räägitud sellest aspektist relvi ei antud välja, no me peame olema väga ausad, et ei olnud mitte midagi, mida välja anda. Need, et tõepoolest see aja tänasest päevast vaadatuna ei olnud võimeline tegelikuks lahingutegevuseks või tegelikuks kaitseks klass selle sõna klassikalises mõttes. Aga tuleb öelda, et vaimujõud on ilmselt suurem kui ükskõik milline teine jõud. Iseolemise tahtmine ja ise teha tahtmine oli nii suur, et selle vastu ei saanud mitte keegi mitte kuidagi. Konkreetselt tankid tulid Tallinna ja enne kui nad teletorni juurde läksid paigutati nad Tondile Matrossovi polku. Et kas te teadsite, mis seal Matrossovi polgus õieti toimub? Tondil vaid, vaid olid majutatud ka samamoodi Kemadrjevi juhitavas piirivalvesalgas mustamäel. Ja ega meil ei olnud teist teed kui, kui püüda noh, nii-öelda imbuda nendesse sõjaväeosadesse, et saada tõepoolest pilt sellest, mis tegelikult toimub. Ja siin ma pean ütlema suur tänu nendele Nõukogude ohvitseridele eesti soost Nõukogude ohvitseridele, kes selle töö enda kanda võtsid ja kes kasutades ühelt poolt oma ametipositsiooni teiselt poolt Tõepoolest hoidsid meid meid kursis sellega, mis toimub väeosades sees. Et sellest hetkest alates, kui luhamaa piiripunktis 136 kergelt anketi piiri ületasid, oli meil küll olemas täielik pilt sellest, mis toimub. Kui palju me suutsime seda mõjutada, on veidi veidi iseküsimus. Jah aga siin me oleme, Eesti taasiseseisvumise 15. aastapäeval, siin ongi ehk vastus. Aitäh tulemast stuudiosse, Andrus Öövel. Kell on nüüd 13 ja 27 minutit ja nagu ma enne ütlesin, ain ja Erki on läinud saatjatega linnapeale. Ja kui ma lõpetasin jutu Andrus Öövel ikka sellest, et mis siis toimus 15 aastat tagasi Matrossovi polgus seal Tondil, kus vene tankid olid paigutanud siis praegu on Erkki no sellesama koha peal või. Enam-vähem küll jah, tõsise Matrossovi tänav, mis sellest Matrossovi polgu eest läbi sõites nendes vahepeal tonditänavaks muudetud ja kui me vaatame siin vasakut kätt, Selverit paremat kätt, on siin grillbaar, üks uus motokeskus on siin avatud ja kuulutab seda siis ja 15 aastat tagasi, kuivõrd ma olen siin Matrossovi polgus kordusõppustel käinud, sest ma tean, et seal on umbes enam-vähem sama koht, kus siin olid garaažid kus olid varjualused, kus siis hoiti kõike seda sõjatehnikat, mis oli noh, lihtsalt ühe polgu jaoks vajalik. Aga nagu me teame, Me osa sellest pihta diviisi väekontingendist, kes siia Tallinna poole veeres, majutus ka siia nendesse kasarmutesse, sellele territooriumile. Ja seetõttu oli täna 15 aastat tagasi see üsnagi kuum paik, vähemasti minu jaoks, kes ma oma päevinäinud rohelise Žiguliga siin aeg-ajalt tiire ümber kogu selle kvartali tegin, vaatasin, kas on näha mingisugust liikumist, kas on näha mingisuguseid arenguid. Kõrge plank oli muidugi ees, aga sellest langus olid ka kindlasti augud ja, ja mõnest kohast oli ka okastraat ära katkestatud, selleks et sõdurid saaksid aeg-ajalt linna peal jooksus käia või sama Volkas, nagu seda omal ajal öeldi hüppes just nimelt. Ja, ja sellepärast oli, oli see jälgimine noh, täiesti mõeldav, kuigi ma mäletan, et et seda valvet oli tol päeval või nendel päevadel üsna tõhusalt tugevdatud. Nüüd aga on siin hoopis kõik teistmoodi ja kuivõrd minu kõrval seisab mees, kes samal ajal jälgis täpselt samamoodi nii Tallinnas kui ka erinevates Tallinna punktides toimuvat, Jaanus Rahumägi, siis on mul rõõm teda just nagu klaver põõsas siinsamas Selveri juures tervitada. Tere, Jaanus. Millisena sina seda kohta ja neid paiku mäletad, mis 15 aastat tagasi mulle vähemasti tundus, olid kuumad võib-olla teie jaoks, kes te valasite ehk rohkem informatsiooni ja teil olid hoopis teised ülesanded. Kas te pidasite seda kanti ja seda piirkonda ohtlikuks? Minu mälestused siin endise Matrossovi haaval algavad hoopis kuskil 70 aasta lõpus, kui õppisin Tallinna spordiinternaatkoolis ja Matrossovi polk oli siin teiselt poolt, et kogu aeg. Nii et mina tean seda kohta juba üsna pikka aega. Aga kui me räägime 90.-test, siis eks tegelikult kogu eesti rahvas oli üsna pinge see, kes vaatas tänava peal, kes vaatas televiisoris, kes kuulas raadiot ja eks kõigi kõigi jaoks oli see info vajadus ülikõrge, sellepärast et sellest, mis tegelikult resultaat lõpuks oleks olnud, sõltus kõik kõikide meie saatus. Ja samas nagu tuleb, muidugi tuleb tunnistada, et nii nagu üldse kogu terves Nõukogude liidus Nõukogude süsteemis ei olnud kõikidel selle süsteemi mutrite ja poltide ja ei olnud samasugune arusaam sellest, mis toimub ja miks toimub ja täpselt samamoodi ka Eestis, sellest on nii palju räägitud, kus tegelikult väga paljud sõjad, väelased, kes samamoodi ka näiteks KGB, väga paljud miilitsad, kes olid ju Nõukogude süsteemi osad, aga kes aktiivselt osa ei võtnud sellest tegevusest, et uuesti nii öelda džinni pudelisse tagasi toppida. Nii et see segadus oli üleüldine, nii et mina küll ei tõmbaks sellist jämedat musta joont vahel, et ühed olid väga sellised nii-öelda sinimustvalged ja teised, kõik olid nagu punased, nii et nende punaste seas ja täpselt samamoodi ka sinimustvalgete seas oli selliseid tegelasi, kes üsna sellise ettevaatlikkusega jälgisid, mis nagu toimuma hakkab, et kus pidi ja siis lõpuks tuul nagu puhuma. Nonii siinsamas me oleme jalutanud Jaanus jutuajamise ja lähemale nendele kasarmutele ja noh, seal kuskil eemal raudtee poole minnes on need kasarmud hakanud päris uhkelt välja nägema ja ma usun, et kindlasti on pretendente siia elama tulla väga paljudel, aga aga just seesama mustamäe-poolne ots, see vist näeb enam vähem enam-vähem sama välja nagu siis, kui armee siit välja läks. Aga Jaanus, ikkagi küsimus sellest, kui suur oli see oht, hoolimata sellest, et need mutrid ja, ja kruvid seal selles kogu süsteemis päris korralikult logisesid. Sõjavägi on ju alati olnud äraarvamatu ja ka mõni väiksemgi detail, mõni väiksemgi, selline nüanss võib, võib mingisuguse plahvatuse täiesti ootamatult. No täiesti selgesti, sellepärast kui me vaatame, mis toimus Lätis, mis toimus Leedus, kuidas protsessid liikusid Gruusias või paljudes teistes kohtades ka Moskvas, siis on täiesti selgelt, ega me oleme ju tegelikult, et meil on hästi läinud, meil ei ole keegi surma saanud. Samas tuleb ka kindlasti tunnistada seda, et sõjaväelased ju võimalikult vähe ja see on nii-öelda sõjaväelise aukoodeks, kus lihtsalt oma riigis oma rahva vastu minna. See on nagu juba mitte midagi seal, midagi sellist, mis sõjaväelane üldprintsiibis ei tohiks teha. Korraks, ma näen siin üks proua läheb tere päevast, tohib Eesti Raadio otsese a- või põlistisse nats? Tallinna Kopli pommiteetid Ni Roshi põli harusse ja et nad Ei jõua esineda viis okupatsioon. Passiva varustava, nagu me kuulsime, kaua on sõjaväelase lesk ja tõsi küll, tema abikaasa siin selles polgus ei töötanud, aga aga oli õppekeskuses ja neid päevi 15 aastat tagasi. Algul ei tulnud talle meelde, mis sellega seondub, aga pärast seda ütles, et ta siiski mäletab teatava hirmuga. Muide, see proua, kes praegu ära läks, ütles kõva häälega sinu selja taga, mida te raadiokuulajad ei kuulnud ja mida sina ei kuulnud, ütles seda, et tema elu ei ole kunagi veel nii hea olnud praegu, nii et mulle tundus, et ta on tegelikult eluga rahul. Nii, aga meil jäi jutt pooleli. Ostsin omale sinnal seal pooleli jätta, kui suur see oht oli? Oht oli täiesti ilmselt ilmselgelt olemas ja pigem ma tahaks öelda, et eestlaste selline tasakaal, Lucas, mõnes mõttes ka selline rahulikkus on ka seekord meid mõnes mõttes teise valgusesse sättinud kui väga paljusid teisi teisi rahvaid, et me võime rahulikult olla uhked oma nii-öelda sellise rahvusliku karakteri üle, mida teinekord öeldakse, et võib-olla ma olen natuke liiga uimased, aga sellele vaatamata on see meid väga palju ajaloos edasi aidanud, nii et nii on, aga ka seekord pikk mõtlemine, aeg-ajalt tuleb isegi kasuks. Ütleme, tasakaalukas, tasakaalukas ja mitmeid kordi kaalumine. Aga nüüd, Jaanus, jalutasin jälle tagasi teisele poole. Ma tean, et mitte ainult need inimesed, kes olid, et Eesti poolel ja tegid Toompeal mehetegusid ka mitte see rahvas, kes ennastunustavalt tuli raadiomaja telemaja kaitsma, käisid teletorni juures mitte ainult poliitikud, aga tegelikult üks seltskond, kellele tundub, peaksime ka pisut tänu võlgu olema, kuigi ilmselt Nõukogude armeejuhid mõtleksid teistmoodi. Jutt käib nendest kõrgetest ohvitseridest, kes Tallinnas asunud väeosasid, kas siis juhtisid otseselt või olid need, kes andsid korraldusi ja mõnedki korraldused jäid andmata. Ja ilmselt ka see võis olla üks põhjus, miks pärast kogu see asi paari päeva jooksul suhteliselt valutult möödas. Eks need põhimõtteliselt tegelikult on rohkem ja üks põhjus ja üks põhilisemaid põhjuseid tegelikult miks Eestis oli rahulikum, kui oli Lätis ja Leedus oli see, et Eestis puudus tolleaegne selline hirmuäratav eri eriteenistus nagu moon, mis oli siis mõeldud sellisteks eri eriotstarbelist eksülesanneteks, kes siis nii-öelda pidid vastumine, seal on mingisugused demonstratsioonidel, mis oli nõukogude korra vastu ja nii edasi Eestis omal ajal see üksus loomata tegelikult Leedus täpselt samamoodi. Need rünnakud, mis rahva vastu pandi, toime ei pandud toidu mitte sõjaväe poolt, vaid pandi toime eriüksuse poolt, ehk kui need, kes tegelikult lahingutegevuses ei, ei reaalsus osa ei võta, ma võtan regulaarselt lahingutegevust, aga Eestis olid kõik need sõjaväeosad olid ikkagi regulaarväeosad, mis ei olnud üldse ette nähtud sellisteks asjadeks. Ja olgem ausad, ega see oli üks olulisemaid põhjuseid, miks läks ta üsna rahumeelselt, sest ei olnud sellist konkreetset jõudu, millega siis Nõukogude süsteem oma viimastes rappumistes oleks võinud meie pihta lüüa. Aga Jaanus oli ka neid inimesi, kes mundrit ei kandnud, kes liikusid rahva hulgas väga konkreetse ülesandega. Nimetame neid lihtsalt KGB agentideks. Kas teil oli ülevaade, mis need mehed teevad, millised on nende sammud, millised on nende poolt edasiantavat infot keskustes? Nii palju kui minu teada ja ma olen üsna palju rääkinud sellel ajal ja ka hiljem nende inimestega, kes selles süsteemis töötasid, samamoodi on, ma mäletan enda kogemustest teenistuspäevil siis, kui me eriteenistused üritasime üles ehitada ja koolituse mõttes siis tegelikult ega kohalik KGB juba kuskil 88.-st aastast võttis üsna sellise vaatleja positsiooni, et Nad ei olnud repressiivsed. Näiteks nad lasid üle piiri NATO standardile relvi tuua, selleks, et eriteenistuste koolitada ja mul on jäänud mulje repressiivse ja sellise agressiivse loomuga ei olnud tähendab seda, et nad oleks selleks muutunud kohe peale seda, kui sündmused oleks võtnud teistsuguse käigu, ehk oleks tagasi pööratud selline jõhker Nõukogude süsteem, nii et küllap neid mehi oli küllaga, kes siin rusikas taskus käisid ja nagu näha ja nagu mõneks või me tahame tunnistada, on nad jäänud kindlasti vähemusse ja pugenud oma urgudesse tagasi. Aitäh Jaanus Rahumägi tänase intervjuu eest lülitamast möödas otsesaatesse ja näen, et sul on pintsak seljas, lips ees, järelikult ootab sind Kadriorg ja sinna pead sa juba üsna varsti jõudma. Nii et aitäh veel kord head pidupäeva, jah, teile ka ja ma lähen sinna koos oma kogum perega, nii et tütar ja abikaasa ja abikaasa ema ja ja meil on täna üsna rõõmus päev. Tore, aga sündmusi Tallinnasse jätkub mujalegi ja annaksin siit endise Matrossovi nüüdse tondi tänava juures siis sõnajärje taas stuudiosse. Stuudiost anname selle sõnajärje kohe Harju mäele ja ainsa Arnale. Ja meie oleme nüüd jõudnud vahepeal Harju mäele. Loodan, et ka vikerraadio kuulaja kuuleb, et siin on üks tõsine muusikaüritus pooleli tõepoolest, Vabaduse lapsed, kolm niisugune noorte kontsert on siin käimas, sest meil tuleb tõele, kui anda need pisipõnnid, kes sündisid augustis 1991, on tänaseks kasvanud tublideks, noormeesteks ja neidudeks. Neil on tänasel päeval oma muusika, mis neile meeldib, mida kuulatakse. Ja ühe detailina panin tähele, et seda muusikamöllu siin Harju mäel on juhtimas legendaarne diskotaat Riho Baumann. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, ma leidsin. Harju mäelt kaks kena neidu, Triin ja Marika. Teie olete sündinud 1991. aastal, Marika juulikuus, juuli, kas veebruaris. Nii et te olete poolest nüüd need lapsed, keda hellitavalt nimetatakse vabaduse lasteks Te olete Tallinna tüdrukud? Kas te õigupoolest olete nüüd aru saanud, mis päev see täna Eesti riigi jaoks on? See ei ole eksami küsimus. Öelge nii nagu teie olete asjast aru saanud? Et seal taasiseseisvuspäev, et 15 aastat on möödunud, kui me taasiseseisvusime Jah, see on täiesti viit väärt vastus. Nii see on, sellel puhul täna lipud lehvivad ja tänasel päeval küsitakse ka seda, et, et kas me siis niisugust Eestit tahtsime 15 aastat tagasi. Teie, noored neiud, mida teie selle peale ütlete? See on nüüd õige, Eesti, kus me elame teie arvates? No kõik on hästi, et minu arust on kell selline Eesti, mida tahtsime. Aeg varem ütlesin, alati saab paremaks, ega väga tore. No mis selles Eestis võiks parem olla ühe koolitüdruku jaoks, seda ta ju ometi olete. Haridusjah kindlasti haridussüsteem mingil määral. Ja. Ei teagi. Haridus eelkõige, ma arvan, minejad. Aga nüüd vanainimese juttu rääkides, siis vanasti oli see, et noortel ei ole kuskil oma vaba aega veeta ja ja nii edasi, no seda puudust vist aastal 2006 noorte jaoks küll ei ole. Kindlasti mitte, et vaba aega on igal pool veeta ja siin on nii palju teha igasugused üritused ja festivalid ja kõik on nii kutsuv. Jää. Muusika noortele mõeldaks, selleks palju tehakse. Häidritsin. Nii et selle üle ei kurda, kas vaheldeidriga raamiga pannakse. Ei. Mitte eriti. Ei nagu raami küll. Et teeme, mis tahame, täiesti vabadet. Ahaa, nii et 91. aastal sündinud vabad vabaduse lapsed. Niimoodi ime praegu neidudega siit rääkisime, stuudio poolt on küsimusi siia Harju mäele. No pean tunnistama, et ma pidasin ühte telefonikõnet, kui te alustasite, aga ma mõtlen, et kas need noored inimesed on kordagi mõelnud, et meil oli eelmine riigikord, et kas nad üldse on endale teadvustanud, mis asi see oli? Jah, vot see on tegelikult huvitav küsimus ka, et ma sõnastaksin kõigepealt niimoodi, et tüdrukud, kas te teate, mis oli missugune oli eesti lipp enne seda, kui tuli sinimustvalge või mis riigikord see üldse oli, kas teil koolis seda asja ka tänapäeval õpetajat? Enne taasiseseisvunud punane lipp oli nõukogude ajal Päris punane. Dirke hirvi vägedega. Oli tegelikult ka merelained ei avanenud. Õnneks Me oleme vabal ajal siin küll meil on ikka siin. See on kõige tähtsam sinimustvalge. Riina tuleb sulle öelda siit Harju mäelt, et need noored inimesed suurt ei tea sellest, mis oli enne eriti palju ja ega nad väga ei tahagi ja ega pole väga oluline, kui just nendest noortest inimestest ei saa ajaloo süvaõppijad. No siis nad saavad teada, mis oli aitäh sulle, ain, kas, või jätkata sealt. Praegu meil. Siinne kontsert läheb täie mühinaga edasi ja ma ütlen siis veelkord, et kogu rahvas, kes meil siin Tallinnas liikvel on, on oodatud kindlasti kell 16 raekoja platsile, kus üks suur ja tore kontsert toime saab ja loomulikult ka kell kaks ollakse oodatud Kadriorgu roosiaeda, kus samuti üks aastapäeva kontsert toimub, aga praegu siit Harjumaalt kuulmiseni. Meri siin seisma jäi. Keegi peatas, ta, kallas veest jagu, sai kaldast, algas maa. Peagi siis kokku sai esimemm ta vaevaga kodu lõi lapse majja, tõi. Tulega mõõgaga tuli kaasees, häda tõi valu, tõi võõrast leiba, sõi. Memmeke lapseeeos vennake piisoravist märjaks sai. Isa ema oi ma taadima memme endisel Tonda. Kullane kivine mullane, pilvine, tuuline oo puutu täi. Kell on nüüd 13 ja kohe saamas 49 minutit. Ain ja Erki sõidavad tagasi raadiomaja poole. Et meil on üks tund pärast täistunni uudiseid veel olla eetris saatega 15 aastat hiljem. Aga kuulame laulu. Et asja aetud, saatsid lahkumised lahkelt läheksid ja vankrid sõidaks säärafaamandajata oksa ära do v torga nutnud ja kapo taiaco käele. Tule jale suuningejatega keelel ei käi päid ka nii, jah, ega ta. Et mees sotid sirgeks saaksid, piiripostid paika saaksid, puu laadee, tähendab antaksid valede saajad Paab Antarktika keelde, et ka ette ja äraandja häbene. Jaole käijatega keelelgi käitlejad on pälvinud ka nii. Ja. Ei ole. Tega keelelgi, ei käi. Ja. Ei ole. Keele ei käi. Maadu. Ja laanemaa täita. Ja laul. Ja las ka. Ja kui. Ta, mis aasta või vaenukuuli, mis juba luuli või juba-le ja, või ta kuus või kuus võima leek leiva ja sest on ja laast Kuule. Ta ei ta alas ja täilaast laast ka, kui ta Pole müra ja tuule veeniku udu ole meist maa päevitaalast ka ma, ma, ta laat ega ja luu ja last ka maatuule täita laas. Ta ei lase ka ja ta ei ta laste ja lastelaste. Ka madu. Ei. Ega jaa, laugud tuli peavad ka maatuuled ei lase. Maa tuleb täita lastega tol ajal me olime sellega kõik nõus. Kas me oleme ka tänapäeval veel nõus, et Eestimaa tuleb täita lastega? Ning. Meil on liiva ka. Viimane aasta.