Kui keegi 11 aastane koolipoiss kirjutab niisugused laused tahan saada kooliõpetajaks, et siis lapsi õpetama hakata, et eesti rahvale head teha. Kui ma juba kooliõpetaja olen kirjutanud ka, pane raamatu. Kui me neid lauseid kuuleme ja nendele mõtleme, siis tekib kahtlus, kas siin on tegu mingisuguse erilise pretensioonikusega. Kui me aga teame, et need laused on kirjutanud Gustav Ernesaks, saab asi kohe selgeks. Ja nüüd algava järjekordne saade sarjast hääled ongi pühendatud Gustav Ernesaksale. Ja esimene helilõik, mida me nüüd kuuleme, pärineb aastast 1969, kus ta räägib oma õpingute algusest. Peame meeles, et tolleaegne konservatooriumi eelkäija asus siis kontsertsaali naabruses. Kõige esimeseks. Külastamine Estonia kontsertsaali mäletan väga suured ja rasked eesriided olid siin ja seal ja ma tahtsin olla oreliklassi pääseda ja selleks pidin kontsertsaalis eksami tegema professor, tockmann, eksamineerija, siis ta ei olnud veel professor, aga ma ei saanud sissekonnajalad üllatanud pedaalide nii. Aga ma mäletan, mida ma suure hooga mängisin seal Karl August Hermanni teretame kõiki. Soovitus minnes klaveriklassi, aga ma ei läinud sinna mitte. Ja järgmised muljed on juba siis uuest majast, mis tegi kaunis vana välja, aga ta oli siiski koht, kus, kus sai õppetööd alustada. Selle kõrval oli seal, kus nüüd Kunstnike maja oli väike mägi, mäe otsas oli onni ja sealt mäe otsast talvel poisid oma ronitsetele veel alla siis koridoris sai oodata oma tundi oma järjekorda. Ma olin siis Raudkats õpilane ja kuna ta oli väga nõudlik, sest natuke värisesin seal ja vaatasin, kuidas poisid vabadusest luules siis oli juba direktoriks Jaan Tamm, metsasarveklass oli tal ja seal oli tal väga palju õpilasi. Ja ta soovitaski sinna, kes kuhugile ei pääsenud, sarved klassi astuda ja ma isegi tahtsin küll muusikaõpetaja klassi pääseda, aga veel puudus ühte ja teist ja ta soovitas Milka metsaklassi astuda. Ja ma õppisin seal kolm aastat, mäletan, ühel eksamil sain isegi kaks ja aga ikka käisin seal ära ja siis sai Aaviku juure edasi mindud. Gustav Ernesaks meenutas siin oma klaveriõpetaja Eva Raudkats noormaad, kes olevat olnud kuri õpetaja. Tegelikult oli asi vahepeal isegi hullem. Olukord oli niisugune, et noor õpilane jäi koolist ära ja kui see energiline õpetaja ei oleks tulnud mulle koju järele kui ma ühel väga mustal päeval olin otsustanud õpingud katkestada, ei tea, mis üldse oleks tulnud soli siis Gustav Ernesaksa enesemeenutus. Nüüd aga veel üks lõik sellelt helilindilt, mille on teinud Ivalo Randalu aastal 1969 ja siin tuleb juba juttu Artur kapist. Kaks vedru, lisades juurde, torkas vähe õigendav kuulajagases vaata järele, et võiks ju ka nii ikka. Samas ütles Artur Kapp, viis sain viis miinust. Nii et tähtsatel numbril ei pannud. Ja aga ei olnud tarviski, tema, tema isik mõjus niivõrd toredas, tõi sõda, oli niisugune suur, võimas kuju, graniitne, väga soliidne. Ja sõna juhtus tal ka ikka õigesse kohta tuleb. Ja ta oli väga peen, mõnikord sealsamas ta võis otse silma ilustamata selle kõik selgeks teha mis ta tahtis, nii et ega tema ette keegi ei tahtnud nii kergesti jäädagi. Armastusega vokaalmuusikat ja kõik tema õpilased jäid ka sellele enam-vähem truuks. Ja huvitav ka selle tõttu, et ega tema ennast nii-ütelda peale ei pressinud, vaid laskis nii kasvada, nagu kellegi nokk on kasvanud. Jättis nii-ütelda oma näo, nii et oleks niisugune võimas ja esinduslik kuju lahutamata piibuga, kui ta siis koridoris kõndis ja mööda sinust läks ja kui ta üle rünnani kuidagi pysti ja sa seda kohe ei haaranud, siis jäid ilma tereta, nii et oleks otse oma endises tempos edasi. Konservatoorium personal oli aga õieti kahest isikust seisis nagu koolidirektor, kolmas direktor, siis oli asjaajaja, oli praeguse Estonia dirigendi kellus raudseppa isa. Ja siis oli proua peetin, kes võitis, õppemaksud, maksis palgad ja oli siis konservatooriumi kontserditel kassahoidjaks üldse kõik asjad, mis proua pidid siin on isegi tema, noomis sind ja ja nõnda edasi. Heliloojana tegi Gustav Ernesaks läbimurdeaastal 1930, kui ta kirjutas laulu hakkame mehed minema. Aga teatud ajaloolise kurioosumina on kaks tema kõige kuulsamat laulu ENSV hümn, mida me kõik teame, ja eestlaste mitteametlik hümn? Mu isamaa on minu arm ette kantud ühel ja samal ametlikul aktusel. See toimus 21. juulil 1944, kui tähistati NSV aastapäeva. Aga siiski, kuidas sünnivad laulud ja kuidas on luuletaja ja helilooja Suhe, kõneleb Gustav Ernesaks. Ette heita luuletajatel, kuidas peavad tegema kannat, kui nad maha istuvad, ega nad ei mõtlegi, et nad kirjutaksid laulutekste, vaid lihtsalt kirjutavad luuletusi. Ja ega iga luuletus nagu ei ei inspireeri muusikale ka vahest nendelgi, väga sügav mõte on ja väga-väga toredad. Minul on isiklikult nii, et esimene pilk ütleb mõtlemiseks selgelt, kas ma tahan sellele teha või ei taha. Tavaliselt tekstidega ka, nii et kui on palju aega, ei kirjuta tega halval tekstil, aga kui mõnikord ajapuudus on, juhtub hea teksti, sa leiad selle aja ja ja istud klaveri taha ja kirjutades ja isegi parem, kui mul oleks mitu teksti korraga klaveri peal. Heal näkkamise päevad nagu, nagu kalameestel on, viskad õnge sisse ja see kahetaktiline teema on sul käes ja õieti mõnikord rohkem tarvis. Kui sa vaatasin need vaks tahtlik käkke, siis passidelt on jah, et terve kala välja tõmmatud. Peale selle jääb ainult niisugune tehniline töö või siis on palju kergem edasi minna. Terlik nagu tuleb ise. Kaks takti on kõige raskemad, seda kogesin ka, kui ma ooperi kirjutasin, seal grafi motiivi, otsisin kahte takti, jõudsin poolteist aastat umbes ja teisi teisi niisamuti, aga see mõtleksin nekamise asi välgatada korraga ja ja sa võid käia jää ringi ja otsida ja vaadata ja ja sa ei saa mitte head ja imetavatele sulevarrest välja, siis ei ulatada ka. Siis sellest järeldub, et peaks Laatrile varutekste järge ootamas. Jah, ma olengi lasknud välja kirjutatud teksti ja panen luuletuste vahele valgeid lehti. Mõtlesime kaotanud jälle ära, kuidagi mul kord ei ole. Väga hea, aga siis õige mitu tükki korraga ja isegi on praegu veel nii, et et vaest vaatorit mõni vanameeste laule on veel tegemata, mõtlen siin liiv ja isegi seal paar asja, isegi ennust nagu tahaks veel ära teha ja kui hoolega vaadata, siis veel veel nagu mõned tekstid nagu kiusavad veel, et kuule, et kas sa ei saaks aega kusagilt ja mingil ajal. Aga niimoodi võtete helilooja ainult ära, selle hea vabanduse tekste pole. Lendabki hea tahtmisega. Aga täna on aga ikkagi nii veel, et pöördluulutate poole. Aga ma tund, luuletajad ju peaaegu ka kõik, aga imelikul kombel seda teed ei ole siiski käinud, kellelt ma kõige rohkem saan, ütleme Kersti Merilaadilt Debora Vaarandi, mõne Mart Raualt. Ja muidugi noh, Liivilt on mul palju tehtud, aga ütelda, nüüd kirjutan nüüd üks tekst ei oska kae. Mõnikord on saanud ju teha niimoodi, sest näiteks kalurid süüd sai ka nii tehtud, et smulile sai soovi avaldatud. Ma tahaks niimoodi, et algab hommik peale ja nädalase tuleksid kontrastid mitmesugused ja need teemad said enam-vähem kokku lepitud. Et see siiski on geenides. Aga seal sai siis vahepeal muudetud ka ja mitte kõikidele tekstile ei saanud teha, see on küll nii kokku lepitud. Palju teisi tekste praegu ei teagi. Tellimise peale. Ma ei tea, kas teil on laule, milles just hea tekst on lausa nii sundinud laulu kirjutama. Niisugust erinevad meeleolud on, ütleme, rabamaastik seal või nad tulevad hommiku kandis tuvi toa aknal võrdlemisi eredat neljani. Ja veel üks lõikus, Gustav Ernesaks räägib oma helilooja tööst. See pärineb samalt lindilt aastast 1975 ja küsitleja rollis oma Helsaarne. Kõige kiirem olema, laulu olen küll kahe minutiga teinud, aga aeglasem on juba 30 aastat, ikka ei ole veel valmis. Aga sellega tegeleda on ju tore. Aga ma mõtlesin end olla helilooja tähendaks ikka veel midagi muud, see tähendaks seda, et iga päev tegeleda sellega iga päev kuulata, mängida, käia ringi ja, ja mitte nii, et sa siis koori juhatada ja pedagoog kolled ja ja vaid ikka päris helilooja pühendajana. Üheksas ei ole, ei, ei pea, ei pea, see on niisugune pühapäevaharrastus on nii armas harrastus, omale meeldib kangesti. Ja mõnikord on päris hea olla ja, aga ma mõtlen veel, järsku oskan omal veel kusagilt mõne poole aasta välja osta, nagu meil siin varem juttu oli. Ma olen heliloojaga olnud, see oli 34. aastal, oli valge ja metsas üks, kaks kuud maalilises onnis, vot sedasama helilooja kirjutas. Palju ma ei kirjutanud, neli, viis laulod sõrma tundsin sa saad sa juures olla, sest selle asjaga on ikkagi ka nii nagu iga asjaga. Esimesed kolm päeva istun niisama ja vaata kus kusagilt ei saa kinni hakata, alles siis hakkad laulma, miski läks vaja aega ja aega ja, ja see aeg läheb nii, et siis hakkad mõtlema, kui palju sa seda aega raisanud, lihtsalt raisanud ja mitte midagi mõnikord selle eest saanud halvasti kaubelnud Mailukad. Muidugi, mõnikord on see mõni niisugune moment tarvis. Aga siis ta peab olema ikka Aafrikas ette nähtud, kuidagimoodi vahelduseks. Kogu aeg ka, et ega ikka nädalate viisele klaveri taga ei istu, lähed, sa võid seal toolist läbi kasvada ja kogu aeg koori juhatamisega, Kayla tegeleb pedagoog, rügavat, nad kõik üksteise järel astuvad su ellu sõja hakkad ühte asja tegema, teisest asjast, seal puhkus, puhkus, kogu aeg, puhkus ja pidu kogu aeg. Nii et mitu ala on õnnetuseks ja õnneks. Volvo näiteks seda koorijuhti on aidanud see, et ta on helilooja olnud ja et ta on pedagoog olnud ja võib-olla pedagoogi on aidanud see, et ta on helilooja, onud ja tan tegelik koorijuht olnud ja, ja kõik nende kombinatsioonile annab, mine tea, siin tuleb välja. Eri Klas on öelnud, et muude asjadega Novaland õppinud Gustav Ernesaksa alt ka just suhtlemist avalikkusega eel kõigega suhtlemist, lauljate, suhtlemist, koori ja orkestriga. Aga me teame, et Gustav Ernesaksa kirjutanud palju raamatuid, kus ta on jaganud oma mälestusi, tähelepanekuid, arvamusi, seisukohti, aga ta on olnud ka meeldiv vestluskaaslane ja hea meelega rääkinud oma tööst. Ja siin veel üks helilõik, kus ta räägib oma töödest-tegemistest. Tagasi vaadates võin kogemuste põhjal märkida, et iga ooperi esialgne klaveriseade variant võttis aega umbes neli kuud. Siia pole aga arvestatud eeltöid Libretuga otsimisi, muuseumide vara, aitades, tegevuspaikade külastamist, vastava kirjandusega, tutvunemist ega ka eeltöid näiteks paari taktiliste tabavate teemade leidmisel. Kuule jälje näib kummalisena, et kõnelen siin paarist taktist suure ooperi puhul liivaterast kõrbe puhul. Kui näiteks ooperi Tormide rand kirjutamisel lähtusin nii-öelda peategelaste juht motiividest siis krahvi kahetaktilist motiivi otsisin poolteist aastat. Siin ta on, root, otototoot, udu, ei midagi erilist. Seitse nooti enda autorile näis, et sellesse on kätketud nii krahvi ülbus ja merre koeral loomus ühtlasi nagu näiteks taustana tormist ja ohtlik. Ent lugu peategelase Leemeti motiivi kooli keerulisem leida ostsin selle alles siis kui viimistlesime ooperi kolmandat varianti. Tormide rand, Tormide rand, teemas, nagu tundus julgust, vabadust ja avarat merd. Nii teema otsimisega on lugu mõnikord keeruline. Näkkamine oleneb, tihti kalamehelikkust õnnestub. Teil on muidugi õigus, ära hakka enne tööle, kui sul kogu materjal koos kole või oled sa selle sulevarrest imenud. See järeldus on õige. Ja kui nüüd on valminud, nagu ütlesin keskmiselt nelja kuuga ooperi esimene visand, alusmaal sisenes, läheb tõsiseks tööks lahti, nagu ütlesin, ooper on nagu surmaan, nagu suur õlima. Käesoleval juhul Helimaal. Viimistlustööd on palju. Kas on paigutatud kõik suured muusikalised lõigud, ooperikooride aariad, stseenid õigetesse kohtadesse proportsioonidesse, kontrollida iga tegelase muusikalist käitumist kogu ooperi vältel. Olen lõiganud kümnete lehekülgedega. Kahjuks tuleb hiljem ka libreto muudatusi. See on kõige tülikam, sest muusika on sõna kondi peal jumala heaks kasvanud. Nii et tööd jätkub surmani ja nagu öeldakse tublisti ka veel pärast seda. Laulude loomisega on olnud analoogilisi juhuseid. Nad on valminud kahest minutist kuni 25 aastani. Endine kiirusrekord oli 10 minutit unu lahe tekstile kirjutatud pulma naljalaul aga ilmus kahe minuti jooksul. Kuid märkigem jälle ma olen seda korduvalt lugenud ja selle üle pead murdnud. Oota. Hukkuda Lätti. Ma ei tee ka ise tahad, ma, M. Trellid laut ja käega. Aga. No. Nii kes enne puhangud Näitajad. Kuid mõni noorepõlve kavatsus on tänini kirja panema. Tavaliselt kogun omale meeldivaid tekste, ühtekokku lehitsen neid vahetevahel aeg-ajalt mõnele neist üksikuid visandeid tehes siis aga sobival juhul, nagu oleks nad nagu tomatit vahepeal valminud panna kirja võrdlemisi kiirelt. Ja kui ma nüüd olen heliloojate liidus korraga rohkesti näha toonud, siis ei tähenda see veel seda, et ma oleks kõik nad alles eile kirjutanud. Mõned loovad oma paremad teosed nooruses, teised hakkavad eriti viljakalt tööle alles oma elu teisel poolel. Näiteks Artur Kapp lõi viimase 10 aasta jooksul rohkem kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku. Mart Saar toonud pärast rasket haigust üle 100 koori ja 40-ga soololaul. Näeme aastaid ei pidurda tööd. Tähtis on vaimule südame noorus ja Jõksus. Looming toimub piltlikult öeldes südame ja pea koostööna. Loomingulise energia pinge ise kogub aga kui äikeseilm meie kohale meisse endasse ja soodsale atmosfääri teistel tingimustel raksa piksevardasse Su uude teosesse. Pärast seda on hulk aega hea lahe elada, nagu oleks kosutav vihm sind puhtalt suhtunud. Usun, et igal inimesel on sarnaseid loomingulisi pingeid. Tal puuduvad tihti vaid kümnete aastate jooksul omandatud tööoskused, et seda kõike jäädvustada. Seda muidugi vastavate annete olemasolu puhul. Üht sunnib see tugev jõud lõuendi juure astuma maali juurde, joonistuse või noodipaberi juurde, teine peab kirjutama raamatu ja nii edasi. Seega kallis kuule, tegelema vabal ajal oma lemmikharrastustega. Ent tegele järjekindlalt süsteemikalt. Ära jäta oma kalduvusi metsikult kasvama. Lase heidutada mõnest ebaõnnestumisest. Mõned viljad valmivad väga aeglaselt. Ära unusta umbrohutõrget. Viljade kasvatamist ja umbrohutõrjet tegi Gustav Ernesaks tõesti väga usinalt ja järjekindlalt pikkade aastakümnete jooksul. Tema mitmekülgsest tegevusest peab siin meenutama ka tema artikleid, artiklite kogumikke, temalt on ilmunud ju mitu raamatut. Me ei räägi täna põhjalikult laulupidudest, meenutame vaid aga, et tal oli tänusõnade kõrval ka kaks ettepanekut või etteheidet laululavaehitajatele. Kõigepealt oleks ta soovinud, et laululava sissepääsud kõrvalt oleksid olnud laiemad. Lauljad saaksid kiiremini nagu ühise voona laululavale minna. Ja teiseks soovis ta, et keskmine, kõige suurem ava, kuskohast lauljad lavale tulevad, tuleks kinni ehitada. Seal olevat kõige magusam plats ja koht laulmiseks. Aga huvitaval kombel on ta olnud kehv päevikute kirjutaja. Ta on alustanud kahel korral aastal 23 ja hiljem 31 päevikute pidamist aga need olid lühikesed ja koosnesid vaid mõnest lausest vahel ainukesest sõnast ja hüüumärgist. Isegi mõni sõna ei olnud välja kirjutatud. Nii on ta ise öelnud oma päeviku pidamise kohta. Teisest küljest aga me teame, et ta soovis saada lauluõpetajaks ja sellepärast tegi läbi stuudiumi pedagoogiumis. Ja seal oli ülesannete kõrval, mida õpilane pidi täitma ka niisugune, et pidi kedagi küsitlema esitama küsimusi ja saama nendele vastused. Ja huvitaval kombel küsitles Gustav Ernesaks iseennast. Siin on mõned küsimused ja vastused, mis ta on siis hiljem ka trükis avaldanud. Näiteks toitumisest, sööb ja joob kiiresti, tihti loeb sealjuures ajalehti. Sellepärast vähe kõhnavõitu polnud aega kindlatel kellaaegadel süüa. Ujusin kord nädalas basseinis, õppisin enne jõuluseliliujumise päris korralikult selgeks. Nüüd ei julge ujuda, kardan külmetamist. Me teame, et Gustav Ernesaksa oli kirglik tennisemängija ja ta 35 aastat olevat kuulunud ka rammi jalgpalli meeskonda. Veel paar lauset Enda kohta siis on tähelepanelik, näeb vahel rohkem kui tarvis. Mõnikord ei pööra nägu objekti poole, aga näeb ikkagi. Gustav Ernesaksa oli tubli tegija õige mitmel alal, nüüd aga me kuuleme helilõiku, kus ta on kehv näitleja. Mitte ainult küsimused ja vastused, vaid tundub ka, et isegi emotsioonid ja meeleolud olid ette antud. Peame aga meeles, et oli aasta 1951 kaks aastat enne Stalini surma. Sõitsime üle 12000 kilomeetri, külastasime kümmet nõukogude liiduvabariiki, andsime kontserte 20. viies linnas üldse esinesime 70-l kontserdil. Me nägime, kuidas õnnelikult virgad Nõukogude Liidu rahvad, vaata töötavad ja kuulsime nende laule ja laulsime neile. Küllatasime kooriga vabrikuid, laulsime suurtes tehastes, laulsime konservatooriumis. Kas teie korga noortele laulus, aga muidugi, mitmel korral, küllatasime pioneer näiteks Bakuus olid kogunenud pioneerid suurele üldisele koondusele. Me külastasime neid ja andsime neile kontserti. Suure vaimustusega kuulasid pioneerid laule. Kontserdi lõppedes ei tahtnud aga kuidagi rõkkavad kiiduavaldused lõppeda. Aga huvitav oli ka külaskäik pioneeride majja Minskis. Muuseas saatsid nad kingitusi ka meie pioneeridele. Andsime need hiljuti Tallinna pioneeridele edasi. Aga noortele? Vanad oleme küll. Me oleme esinenud paljudes koolides ja korraldanud ka lastele, kontsert esineb. Meil on juba lähemal ajal kavatsus korraldada järjekordne kontsert lastele ja siis lasteaia ette ikka koolides. Tahame seda kava pakkuda ka väljaspool Tallinnat asuvatele noortele. Meie sooviks, onju, et noored koorilaulu kuulaksid ja pärast seda suure hoo ja innuga oma koolikooris laulaksid. Eks ole ju teie hulgas ka neid, kes ei, kes pidigi soovivat muusikat õppida. Eelmine helilõik võib panna kas muigama või õlgu kehitama, aga huumor ei olnud Gustav Ernesaksale võõras. Seda teeme me kõik. Ja nüüd heli niidistus aastast 1963 küsitleja Valdo Pant ja juttu tuleb ooperis Tormide rand ja selle kõige kuulsamast kõrtsis stseenist. Ma pean ütlema, et ega mina seda kirjutanudki, see on peaaegu tervenisti rahva omalooming, selles stseenis, midagi ma seal muidugi tegin ka ja ja võib-olla mõni viisijupike on isegi oma kirjutatud, aga see huumor, mis seal on, see on, see on Juhan Smuuli huumor ja grafo pärimuslik. Aga vähemalt õlletegemise oskus peaks ikkagi heliloojal olema, kes nii meisterlikku kõrtsist selliseid ise ei oska, aga mul isad, isa teeb selle töö ära, et me jagame, siis mina teen laulud ja temade põlled. Need nääriõlu teie peres on ikka olemas. No ikka ikka. Ja mõni õllelaulgi on tulnud, mäletan, Jaani süüdis seal oli oi seda hüva õlutaja vist. Kui ma ei eksi, siis oli eelmisest kavast, kui te Tormide randa kirjutasite oliteedikaga Hiiumaal. Ma sõitsin seal ringi ja nendes kohtades tegevuspaikades oli üks niisugune Johuskisel. Kõndisime ringi, oleks meie koorimeestest, oli mul kaasas ka hiidlane. Ja siis Deletasin tema sugulast, kes seal kündis põldu. Tervist, mis te teete seal ka? See oli kohe nobe vastavat Abun maa ümber pööranud pööradest õieti. Ja nii, et sain kohe täravine hiinlastega räägib. Ega asjata öelda, et nali on hiiglase leivakõrvane ega teist niisugust rahvast vist ei ole. Nii, nii sõnakid. Harris Corp. No me olime. Aga ette? Puudub lainer. Pakkuma ta käske. Iraadi, vead. Nähtavasti on nii, et nagu iga teinegi asi, ka meie huumorisoonest tuleb lihtsalt hoolitseda kas või tihedamini Hiiumaal käia või leida siis tuge kirjandusest või alt või ma arvan, et seda peaks vist igal vool olema. Sest kui me töötame, töötame päevad läbi ja anda edasi mõni naerupahvakas kusagilt uni hästi öeldud lause või annab sulle järsku uut jõudu ja keerab meeleolu paugupealt kuidagi nii roosilisemaks. Seekordne saade sarjast hääledori pühendatud Gustav Ernesaksale ja saate pani kokku Martin Viirand.