Tere õhtust tänast kolme tunni ajaviiteprogrammi kõigile võitjaid tõepoolest kuulata mõnusasti tugitoolist tõusmata olles eelnevalt varunud tugitooli lähedale teetassi ja mõned maitsvad Mikmäkid. See pole muidugi teenindus väga hästi kõlbab laupäeva õhtust saadet kuulata ka autos või aias mõnd Moody asja kohmitsedes näiteks maasikaid korjates, kui ilm ja sääsed seda parasjagu lubavad vannitoas või saunas saadet kuulata, päris paslik ja veel kümnetes muudes paikades. Nii me siis arvame tänase programmi sõna ja muusika poole pealt hoolt kandnud Reet ja Tiit Made. Natukene kuulale neidel muusikat ja siis kutsume teid külla ehe meie ammuse sõbra poole. Jah, juba üle 30 aasta on see sõprus meil püsinud. Nüüd käib meie sõber tihti suvekodus randvere vahet, mitme bussiga sõidab ta ja lobeda astumisega Honda valged tenniskingad jalas. Täna õhtul aga on ta linnakodus. Nüüd me oleme Salme Reegi juures tugitoolis, sussid on jalast. Päike paistab, vaatame aknast välja, peaaegu meri paistab. Aga ümberringi on kauplused, uued kauplused, ärid, kuidas seal oli selle kögertale ja kompaniiga ja täielikult iseseisva Eesti vabariigiga. 70 aastat tagasi kas hakkas ka peale? Samamoodi nagu ta praegu on meil siin peale hakanud, et igaüks üritab kes pimesi, kes valges ja tahab jõuda haljale oksale. Ei, ma olin ikka küllalt noor selleks, et seda mõista, võib-olla aja lapsena teistsugusena olemas kui praegused minuealised. Ja ma mäletan ainult seda, et me saime näljast, välinälg oli meil vana leiba, tähendab tööliste, meil oli nälg perekonnas neli kuni Üligini ka mitte niisugune nälg, et me oleks surnud, aga leiba jää, autodi normiga, laps ei läinud niux tükkas päeval hommikul sõitsin tüki ära või jaotest puhtaleivatüki terve päeva peale, ise pidid otsustama või kui sul endal karakterit ei ole, siis ema andis suvisele tükiga üks normanni subleiba niit. See põlvkond oskab hinnata leiva väärtust ja toidu Tartust. Ja ma ei mäleta absoluutselt, et oleks tekkinud niisugused poed midagi. Ma mäletan ameerika onust kes saatis paaki. Tähendab, aga meieni see ameerika onu ei jõudnud, aga sellest räägiti, tähendab, oli väga vaesed veel vaesemalt. Kui meie olime, et sinna läks ameerika onu, tähendab, Ameerika onu saatis. Nojaa, aga vaat need läksid ikka nyyd läksid ikka tõesti nagu suppi tüki ja kus, kus inimesed olid, see oli ta tõeline eheda ja ja ma ütlen, et see on üks suur asi, et sellest vaesusest välja tuli vabariik. Ja kui me hakkame nüüd siin õiendama, et kes oli, kas päts oli hea või paha, kas ta tegi valesti või mida? Jumal tänatud, et meil olid need mehed, meil oli see rahvas, kes teadis, mis tähendab vaezovskist, teadis, mis tähendab töö ja kes teadis ka noor, et ta peab ise vastutama oma tegude eest. Jää ise tegema tööd, et saada naeratama, lõpetasin gümnaasiumi ja ja läksin küpsust, tunnistub, sega sinna ja tänna ja kohta ei olnud. Kohti lihtsalt ei olnud. Nad ei teadnud siis veel, et tegemist on salme riigiga. Naljajutt et kõik käisid ju ja ei olnud nende pise, pidid vastutama, ise pidid tegema. Ja tähendab, küsimus oli selles, et kui mina tegin lapsena siis vanemad mu ema sai käristada. Kui mina maja peale joonistasin, siis mu ema pidi vastutava sellist, tähendab, kasvatus oli juba niimoodi, see käiks nagu ringiga. Et ma ei tohtinud teha seda ja ma teadsin, et ma ei tohi sea seest mu ema-isa vastutavad minut, me ei saa korterit, kui on teada, et niisugused lapsed on peregiovskist, lõhuvad maja või joonistuvad maja peale või pruumutavad uksi. Selles mõttes oli see vabariigi õudselt hea. Aga kuna sinust sai näitleja ja seal oma sõbrannaga koos õnnelikul päeval ja õnnelikul hetkel selle sammu tegid on see töö olnud sulle lisaks ka rasketele mõnes mõttes kohustustele lõbu pakkuv töö olnud. Mulle ei kujuta ette, ma ei kujuta ette, kui ma tagasi mõtelnud, mõtlesin, et ma oleksin, oleksin teinud mingisugust teist töö, ma ei ole midagi muud teinud, ma ei oska arvata, mis muu võiks olla. Minu jaoks on see mu elu mäles, no nii kaua juba teinud. Mul on see õudselt õnne pakkunud, ei ole mulle andnud niisugust põhimõtteliselt ma, ma võin rikkalt elada. Mõnen, sõdade laps, põlvkonna sõber, jääb näha, et kui sul midagi on, see kaob ära. Kui sul midagi on, siis tuleb mingi mingi rahareform või miski, see, sa ei oska midagi teha, aga sellepärast ei maksa muret tunda. Kõik on kaduv nähtus. Ja ise pead oskama sellest üle olla. Et see teen probleemi sellest, et kas mul on üks või kaks seelikut, mõtle, kirjeldium kolm. Mul on tähtis, et mul on üks poestseenid ja seal ma olen õppinud seda algusest peale, ma pesen selle õhtul, panen hommikul ja ma olen oad, ilus inimene. Aga mis minu töösse puutub, sõnul ainult rõõmu valmistab. Muidugi on see närves olnud ja, aga see on mu suur armastus. Salme ütled, et oi, ma olin nii verinoor näitleja siis et kus ma kõiki neid asju mäletan ja muidugi ega ei tule ju nii meeldegi, aga kas sa seda nüüd oskaksid paralleele tõmmata, et kuidasmoodi verinoores näitlejasse, kui kolleegi suhtuti tol ajal ja kuidasmoodi teiendid, noori vastu võtate, kas siin on ühesugune ellusuhtumine või? Ja siin on pisut vähe, tähendab mina olin nagu kodeeritud meisse tee, vanema lugupidamine, eriline, eks ole, niisugune. Ja meetingimusi ei saa praeguste tingimustega võrrelda. Kui näitleja seisukohast, garderoob oli väga väike ja meil oli väga vähe ruumi majas. Maja ei olnudki veel meie. Vehkleja tuli Karl, enne ma pidin ise teadma, sule inimeste inimestevahelised jutud, seal kaks näitlejad räägivad omavahel, keegi ütelnud mulle, et ma ei tohi seda edasi rääkida ja võib-olla mõni asi oli põnev. Ma pidin isegi. Ma pidin garderoobi usalduse võitma, kõigepealt aga võib-olla pandi mind proovi, kus mina tead. Ahhaa, see aga tähendab, on kasvatamatu mina seda edasi rääkimisvaguneid. Mul on niisugune olukord praegu, kus noh, teater, opolüüsige saame Eestis, kus on kolm-neli inimest, on garderoobis ja kus noored arvavad ma halvasti nendega. Et see on nii endastmõistetav, et see peab nii olema. Eks ole, munas ame diivan ja mul on kõik, et ja kõik mul on võimaldatud. Tähendab, see oli nõukogude aeg, kus see oli niisugune läed, näolec, eks ole, kohe on katki, tehakse uus, Austria tuleb, keegi ei küsinud ja me ei tohi süüdistada seda põlvkonda, et nad ka ei küsi, kust see raha tuleb kummadele, jäära lõhun katki teen, või kui inimene kooli lõpetab ja kui ta oli, on diplom, nii nagu meil oli diplo ise, sinu asi on, minul oli õnnemm, mind võeti kohe draamateatri, see oli planeeritud, seda mina ei teadnudki, jumal tänatud. Ja aga need noored, kes nüüd lõpetavad. Siis nad oskavad hinnata, siis järgmine põlvkond nendest hakkab veel rohkem minna, pole vaja, nii-öelda, te peate õppima, ta näeb ise. Ma ei jõua elus edasi kuva, mitte midagi. Ei tea. Ma ei jõua, sest teised Pico minust tugevamad, sea nüüd tähendab täpselt samane olukord, mis oli 30 27, mina lõpetasin, ütleme 30 teatrikooli. Ja täpselt teadsin, et mul ei olevat maisa. Ma pean õppima ühe lisaaine, tähendab, kus on veel võimas matsingi liisida, õppisid juurde, eks ole, märjenen täiendama keeles, kuigi Ringkeeltekooli lõpetanud mina selleni jõudnud, seeskolm, pood oli see aeg, mu ema pani mind kübarapoodi modistiniks õppima, mis mulle absoluutselt ei istunud. Ja ma olin õpilane ja see 15 krooni kuus palka, see oli kolm kuud sellise kooli ja selle vajaka õnnelik, et mind sinna võeti, ma sain sinna tutvuse kaudu, kuidas ma oleks selle asja ära õppinud. Ma oleks pidanud ise ju võitlema oma elu ja omad ja keegi ei saa ei ema ega isa sind aidata. Kas näitlejad võisid oma põhilepingu põhitöö kõrvalt teha ka koostööd teiste teatritega noraadios sel ajal kuuldemängija lugemistund on vist nii palju, ei olnud. Ikka vähe oli, oma tööd ei tohtinud takistada seene, mina mängisin külalisena Estoniast kahe direktori kokkulepe. Kas etenduse jäisel ajal palju ära? Ei jäänud, see oli kohutav Arsiku etendusele. Ehk siis nüüd näitlejatega on juhtunud muudkui aina üht lugu jäävad etendused ära. Nojah see on, on tingitud sellest, mul on kurk haige ja ma temma tunnet hämma, ma ei, ma viisi saiaarst kirjutab mulle sinise vee ja jääetendusele, aga mul on ju, kui näitleja, kui vaat siin on vist vahe. Saali kinni maksab? Kui etendus ära jääb, midagi asemele ei tule. Jaid, vaatajad lähevad tagasi. Inimesed on omale nagu õhtu kinni pannud. Tulevad sisse ja siis nad lähevad koju tagasi. Nad kaotavad usalduse teatri vastu. Kid laotanud paljudel kordadel. Seda ei saanud juhtuda, selles mõttes. Läheb esimese vabariigi ajal ei saanud seda juhtuda. Inimene neegri kasvatatud teisiti, mina olen mänginud 39-ga radiga palavikuga küsimata sellest, mis tagajärjed nii, aga nüüd on niimoodi, issand jumal, kui ta mängib, aga homme võib-olla tal on kopsupõletik, siis nii ei mõeldud. Aga siis ei olnud niisugust pikka dekreetpuhkust. Näitleja tuli kohe välja, kui ta oli lapse sünnitanud, seepärast ongi vähe lapsi sünnitatud. Seal oli tähtis tema elu, kus seda saab. Treenida saab tööd tiheda töö käest ära ei lähe. Esiteks, ja teiseks ukse taga, nii palju tuleb järgmine asemele kohe. No praegu on ka palju näitlejaid, võib-olla peakski iga osa peale olema kaks näitlejat välja panna, et siis kui ühel on kurk haige, siis saab teine kohe tulla. Ja muidugi minu arvates see peab lauljate juures ilmtingimata olema ka see põlvkond, minu põlvkond kasvas niiviisi üles, et Sul on elu. Kuidas ma tohin etenduse ära jätta? Kui sa bussidega tulnud eriti lasteussidega sõitnud lapsed? Ootus, mida nad üle milliseid? Kujutage ette, kui nüüd laulupidu oleks ära jäänud vihma tõttu aga sel momendil mina seal istudes mõtlesin, issand, jumala, saad kopsupõletik. Aga kui tuli nendele Tõnis Mägi lavale ei kartnud, ei vihma, ei mitte midagi, et tuli oli, see oli üks terve Eesti rahvas, on uus põlvkond, terve põlvkond kes oskab õigesti mõelda, kes hakkab oma sõna, sest need lapsed teavad, et ise on nemad oma elumeistrit. Ma ei tea, kuidas sina sellesse asjasse suhtud, aga mind on pisut häirinud selle teatrimajanduse juures see ilmselt asja eest või on üks või teine näitleja haige olnud ja siis ma olen jõudnud teatrisse ja etendus otse ei ole ära jäänud, aga see on teatud, tuleb teine tükk hoopiski. Ja ma räägin kõigepealt näitleja poole pealt, on see kohutav, kui on, kui on tulnud. Iluduskuningannat ja talle pakutakse. No ükskõik mida muud ja osa on läinud tagasi, siis ta on juba kolm korda on mingi etendus ära jäänud, ikkadel pakutaks midagi muud ja ta ei olegi saanud, seda näeb siis kui näitleja tähendab, on sunnitud selles etenduses mängima, ta mängib, vaheta etenduses mängib, eelmises etenduses ka mängisin, eks ole, mis vahetati, see saal. Tähendab sellega teda sunniti seda vaatama. Tal on oma seisukoht ja see on surve tema tahtele. Teadu raske on näitlejal laval siis kohutavalt raske. See on, tähendab sundseisus on mõlemad, mis muud. Aga miks ei ole raske, siis ma tunnen saalist, ma tulin Stahlis. Tähendab, seda ei võeta niimoodi vastu. Sa küsisid enne, et ei jäänud siis etendusi ära. Ei saanud jääda, ei tohtinud jääda, just sellesama pärast, et rahvas pahandab, läheb minema. Aga see oli aeg, kus rahvast õpetati alles teatris käima, kus rahvas õppis tulema, teatri. Iga inimene oli kohutavalt tähtis teatri, et teate, eksisteerib, et teater ei eksisteeri ilma inimesteta ju, eks ole. Kas siis läks keegi näitleja läks raamatuga ja tegi selle rolli, rahvas andis selle andeks. Või kutsuti näitleja välja eraldi ja kes tegi sporom, seda nimetataksegi ekspromt näitlejadki, oi, Pervide näitlejaid, kes pidid olema. See on sinu elukutselt, sa pead suutma ja võid raamatuga olla ja rahvas annab sulle selle andeks. Hea küll, räägime nüüd natukene lõbusamaid lugusid, mis asja te teete siis laval, kui näiteks ühtäkki osa läheb peast ära? No mitte midagi enam meelde ei tule. Kas ootate etteütlus ei tekkes sealt alge põranda juurest või, või see on juba ajalugu. Ei tähendab üldse ei mina näiteks ei ole üldse ei tea, mis on netiütleja ja see tähendab hektarit Leon. Miteeti ütleja ei ole, vaid keegi lib teksti, kui sa proove teed juba, kui sul raamat käes need eriti Tammsaare valesti. Ja kui sa valesti ütleme, siis Tammsaaret ei saa üldse ja ta on nii keeruline, hakkad otsast peale ja muuseas, lavalonki Tammsaarega niimoodi hakka otsast peale, kui läheb segamini. Aga kui hakkad juba neli kord otsast peale. Neljandas vaatuses üks ükskord näiteks mängisin küpsuse tunnis õpetajat. Umbes veerand tundi pausi seal üks murdosa sekundit. Vahel on Kaljula kes tunneb, eks ole ta kogu aeg 40 etendust istunud, eks ole. Ja ta teab, et nüüd nüüd juhtus minuga midagi ja ta ütleb, ta jääb sidekohta. Ja ta ütleb sulle ette, jumal, kui sa selle kätte saad. Ma tean niisuguseid seal ja seal on see niisugune õnnistuse Aperata, mõtle, kui sa lähed lavalt ära. Sisemade 10 jumal, millega ma ei hakka, ma ütlen sulle tundub, et see oli Gautava publik ei saa üldse aru. Tsentraliseeriti ka mulle on küll jäänud mõnikord niisugune tunne, et mõne koha peal kipub asi kangesti improviseerimiseks minema. Ma ei oska nüüd küll näidet tuua, aga paar korda on küll nii olnud, et isegi isegi näitlejad vaatavad suure huviga kõrvalt, mida kolleeg parasjagu teeb. Ei, no ja ma ei tea, siis peab olema. Meil on niivõrd ikka tugevalt etendused ära õpitud, nokuma, teksti, mõtese. See on lihtsalt niisugune, tikib, aga näed, leer on küll niisugune ilus ja näiteks tuled esipensile. Mina olen tulnud esietendusele tuleni keedetud. Saad aru, ma tulen selleks, et oma garderoobi mul on harjumusriided seljast ära palitu pere, hakkan kohe neid käe võtma. Tiitel selge, Krikmi unustan ära, et ma lähen etendust. Kuule, Salmel laual on väga hea. Kui sa nii palju ei ole oma garderoobi sisse elanud, et kogemata nukid Mehe Krimmi endale näiteks istuda esimeses reas ja vaadata esietendus ei vedava jõeteenijatega ja siis on niisugust ju niisugune juhus olnud. Tule tere, vaatus lõpeb ära ja siis võtad korraldagi, kõigepealt tirid paruka ära. Tähendab ajavahet. Aga seda ei ole olnud, et lähed, ütleme, ühte tükki mängima või kavas on ekslik ja lähed lavale ja arvad, et sa pead hoopis teist tükki mängima? Ei, aga seda olevat olnud, aga mul ei ole. Tähendab, vaat seda on küll olnud, et ma tulen teatrisse. Mulle pole teatatud, vot nagu me juttu oli, et etenduse muudetud mulje teatatud. Ja ma tulen garderoobi ja võta, nüüd läheb lahti ja vaatan siis mul on vaja pärast muna, valed kostüümid, teopis. Ja ma ei saa aru, milles on. Vaat siis on küll niisugune tunne, et midagi on nagu midagi on valesti. Tähendab laval ei lähe, et ma tean, mida ma teen, eks kostüüm juba tingib mulle selle ja ma ei hakka. Aga ma, ma olen päev otsa saatnud mitte seepärast, et ma hommikust õhtuni tell mõte, et ma lähen täna õhtul mängima. Ma tean, et ma seda lähen mängima. Korraga tuleb, on mul Tammsaare inimese inimesi, kostüüm, miks ei ole? See võtab nagu aega. Sedasama publikul on täpselt sama. Aga kui sa nüüd ainult iseennast ei mõtle sinna lavale, vaid oma kolleege, kas nendega ka vahel mõni niisugune lustakas lugu on juhtunud, et mida teie, teised siis sealt kulisside varjust nihaadi itsitada. Noh, nüüd ma tean, et niisugused lugu, kus teen räppar, et vahisõdurid, ma tüki tuleb murele hästi meelde, praegu. Aga vahisõdurid on laval, mingi klassika läks. Ja siis seisavad nemad oma omandi, seisavad natuke eesriided. Ja vahetus lõpeb ära vette ja need vahime, üks väimees jääb seisma, jäi magama. Tuletõrjuja naljad on ju ka teatavad, pritsisid. Tule V4 küll tuletõrjenalja ja ma tean, ma olen ka. No töölisteatris juhtus niisugune lugu, Felix mängis, ma olen 26 aastane ja ja teda aeti taga, tuli, tulid tuletõrjujad lavale ja võtsite kinni sõja väetid. Lavadel elas nii kaasa, ta unustas oma tuletõrjumise töö ära ja elad etet selliniga. Seal mängisin Toms, sai liit ja mängisime viijandis. Mängisime niisugusel suvisel ajal. Ja muidugi mitte selles praeguses uhkeid Viljandi teatis, vaid skulptuuri. Tähendab vaheajal ma läksin õue ja siis tulid poisid mõjurde minud keetma. Kuidas sind koolist lubatakse? Sinna. Ja siis, kui aju Koraele siduvaid digika Kalmet lavastas selle ja mängisid kaasa koolipoisid. Ja seal esimeses vahetuses teevad, värvivad ära, aga issand, nad tegid musti. Ei, nemad ei arvestanud, nägi, panin sel momendil täpselt võrdne veel ja nad tegid lavalisata sinuga, sest meil oli võimalus seda teha. Nii et mina kui vaheaeg tuli Krimmi muutmas ja ma olin ja ära noh, niimoodi ümber tööd, et see, see on huvitav, muidugi see suhe tähendab, kui lapsed teevad kaasa, kui nendega suhtlemine, et nad võtavad su omad ja kui nemad su omaks on võtnud, siis, siis oled endaga mäel, seda saab hiljem aru. Siis tuli üks. See oli üks vene tüdruk ja ma tean, et tiitel Linzbach oli näitemängukunstnik ja ja mängisin lokkis peaga valget lokkis peaga poiss etenduse riiulit, tegelikult tulin tegelaste tuppa ja siis tuli üks väike vene tüdruk, väike ja nõudis valge peaga lokkis peaga poissi. Ja Queens Park näitasid nii, mina olen, Mul jäi varuks ära võetud peast ei ole, ta hakkas suure häälega nutma, ma nägin jumestusruumi, panin paruka pähe ja siis tulin juure. Luuksus lihtsalt laps, kuidas ta sinna lava taha sai, seda ma ei tea, sealt tuleb uks publiku poolt, eks ole. Alumisel. Ja siis ta oli nii õnnelik ja nii laulja. Ja noh, need on niisugused liigutavad momendid, niiskust, õudselt südamlikud momendid. Ja kui sa oled niisuguse momendi elus, ülejäänud sa näed lapsi, nägu, kuidas näed järgmine kord etenduse ära jätta. Mul oli niisugune nukitsamehe, etendusi oli mul järjest üks terve dekaad, seal on siin nuttu. Ja lõpuks maa riivab viis etendust mänginud? Ei ole, noh, niimoodi munen, hääl korras olnud. Ja ma teadsin, mul jäi pühapäeval etendus veel. Emad läksin laupäeval arsti juure õhtul Loidi juurde haiglasse. Loe keeles ja ma arvasin, et te tulete ja tuli, eks pühapäeval minu jaoks välja, haiglasse, et teha mulle blokaad, et ma tahaks etenduse ära mängida. Mitte ainult minema ei mõtelnud, Kvaid, doktor loikesem arst, kes sai aru, mida ta teeb, seda ma usun, et vaevalt keegi nii lihtsalt oma vaba päeva pühendab tulla ühele näitlejale Vedima blokaadi. Kas doktor loiget on rohkem vaja lauljatele või draamanäitlejatele. Sinu kolleegidel? Sina, mina ei tea seda diaptima, ta teadis, mida minuga teha. Ma ei tea, ma mäletan, et mis selle lauljanimi oli, kes siin käis? Disoli, nagu nähtuskis laulis imasemak ima Sõmakat ja Su Sumak pile, ta käis uurimas lihtsalt siis ma mõtlesin et kui arst niisugust huvi tunneb, miks, kuidas inimesi ja mismoodi tema häälepaelad on siis ta peaks ikka väga tugev tohter olema. Doktor, Elmar Luige, nii palju kui mina teid mäletan, olete te ikka kogu aeg selle oma peegliga, selle ümmarguse peegliga seal otsa ees, sellest küll ei taha vist lahkuda, hilja õhtul ka mitte, kas vahele? On olnud nii, et lähete juba polikliinikust välja või haiglast välja ja järsku õue peal tunned, et oh sa vait peegel otsa ees? No vot, seda ei ole siiani. Tähendab, ma, ma ei ole vist veele nii kõrges eas aga selge, et selle peegliga ma olen kokku kasvanud küll. Asi hakkas ka juba Tartus peale, kui minu õpetaja, professor Siirde tahtis minust koolitada Ast foniaatrit, see tähendab arsti, kes tegeleb selliste inimestega, kes häälega leiba teenivad. Lauljad, näitlejad, ka kõnemehed. Mulle meeldis. Ma ise olla vana laulumees, olin vana akadeemilise meeskoori mees, pisut õppisin laule mitte selleks, et lauljaks saada. Aga selleks, et foniaatrina Teatud taset saavutada kuid elu tegi oma korrektiivid. Isegi hakka huvitas mind siiski rohkem ja sai minust niiviisi nii kõrvaarst, kes armastab väga ka skalpelli. Sest minu arvates, mis skalpell teeb, on puhtalt tehtud ja paraku inimesed paranevad tihtipeale ka kiiremini. Praegu te ütlesite ühe oma tõesti sellise kreedo välja, sest ma mõtlesin natukene lindistada neid inimesi, kes teie kabineti ukse taga on. Aga kui ma vaatasin, kui mõtlikud on nende näod, kuidas nad kõik on lukkude või kõrvade pärast mures siis ma ütlesin eiei täna, laupäeva õhtul nende inimestega ma ei räägi. Seda enam, et ma tean, et te olete alati olnud. Mina olen operatiivse ravimeetodi pooldaja. Olen muidugi. Ja muidugi konservatiivne, ravi on ka omal kohal, aga paraku see alati ei aita. Ja kui jutt oli vaja oli patriast, siis see on jäänud mulle hobiks. Ja nagu Mark Twain on öelnud, et hobi on see, mida inimene tahab teha. Töö on see, mida tema peab tegema, paraku ma olen selles mõttes õnnelik mees et mul hobi ja töö on kokku langenud. Võib-olla siis tänasel laupäeva õhtul jätamegi need murelikud patsiendid, kes teie kui Lorry, see tähendab kurgu-nina-kõrvaarsti poole, pöörduvad oma igapäevaste muredega ja neil juba jätkub nii suvel kui talvel ja vaatame kanti, mida te teete siis, kui te konservatooriumi lähete, teie üks, see paik on ju ka selle majaga seotud. Ja juba palju aastaid. Ma olen, kuule meister, ma olen lugenud lavakunstiinimestele, olen lugenud koorijuhtidele põhiliselt küll olen ma lugenud lauljatele. No mida, lõpuxiga instrumentalist peavad teadma, kuidas ta instrument töötab, kuidas teda tuleb hooldada, nii et ta kaua vastu peab. Ja vot seda ma oma õpilastele loengi, kuidas aparaat on ehitatud, kuidas ta funktsioneerib kuidas ta peab nii töötama, et ta palju-palju aastaid vastu peaks. See, kuidas laulda, kuidas õigesti laulda, sellega tegeleda vokaalpedagoogid. Aga seda teadlikku osa, miks üks asi on nii teine teisiti, miks hääl kord kõlab ühte Moody teinekord teistmoodi? Vaat seda osa ju õpetan mina, et kasvatada teadlikke lauljaid. Et nad teavad, kuidas tuleb hoida oma tööriista, nii et aastakümneid vastu pea ja kuna ma olen seda tööd teinud aastakümneid, siis mul on ka mõningaid kogemusi. Ja tõesti on vähe sellest, loodus on andnud ilusa hääle kui väljendatud poeetiliselt ilusaima looduse kingitus. Ilusa tähel on võimalik ilusamaks teha. Inetud häält on harva võimalik palju parandada. Te vaatate inimestele suhu kurku, vaatate nende hääleaparaati nii, nagu te ütlete, kas võib kohe nii-öelda pilgu peale visata, ütelda see inimene on laulja, see inimene ei ole selle. Aga ma hakkama ei saa. No hääleaparaat on meil kõigil ja ta funktsioneerib looduse poolt on ta mõeldud ike rääkimise jaoks. Põhiliselt laulmine on juba teine kvaliteet. No kui kõne vajab ju kindlat rütmi, kõnelema ka oma meloodia olemas siis laulmise juures on need nõuded palju suuremad. Siin tuleb veel juurde teine maal meid ja nimelt musikaalsuse küsimus. Häälitseda võib igaüks aga, et kuidas laulda, kuidas helid õigesti järjestada, vot see vajab juba musikaalsust, muusikal saaste on inimeste juures erinev. Kui rütmitunne on pea on kõigil olemas, on väga harva, kui teda siis kahjuks ebamusikaalseid inimesi on küllalt palju, kuid enamik nõndanimetatud ebamusikaalsed ei ole sugugi ebamusikaalsed, vaid neid Pole lihtsalt õpetatud kuulama muusikat, neid ei ole õpetatud laulma, inimene voib olla sügavalt musikaalne, aga ta ei laula talle koheselt antu ebamusikaalne, ta ei oska viit pelada. Minu praksises on palju selliseid juhte olnud kus pea keskeas noores eas inimene, kelle kohta Öeldi, et vaat et pan ebamusikaalne, ta ei laula mõninga vaikse töö järele. Ta hakkas juba taipama aha intervall ja ta hakkas juba laulma. Kadunud Riho pätsiga. Meil olid hea kokku puutunud inimene ja tema ütles nii. Tõeliseks ebamusikaalse ja põhjuseks on see et inimesi ei ole lapsi, ei ole õpetatud kuulama muusikat sest laps õpib jäljendamise teel. Kui suur inimene kõrval laulab, ta tahab ju ka kaasa laulda, tutada, tuleb lasta kaasa laulda ja nii tema areneb ja areneb, tema musikaalsus, areneb ta hääleaparaat. Muidugi tuleb arvestada ju sellega, et lapsed nagu kuulabs, organism pidevalt areneb, kui laps sünnib maailma, tal on ja põhiliselt üks ainukene too noh, tavaliselt esimese oktavi la millega ta väljendab kõiki oma tundeid, heaolu, kurbust, valu, kõik, nüüd hea, tõustes diapasoon pidevalt laienev. Kuni kooliaegsete seitsmendaks, kaheksandaks tahaks, loeme normaalseks hääleulatuseks juba üks okta. Ja lastelaulukest juures, eriti lasteaialaulukest juures tuleb arvestada, tuleb arvestada lapse hääleulatust, et mitte hääleaparaati ülemäära koormata. Ja paraku meie heliloojad väga tihti sellega arvestavad. Võtame vanaemade hällilaulud. Reaalsused põhiliselt oli akvardi piires ja see on see, mida laps on suuteline haarama. Oma hääleulatus ja teatavasti inimene saavutab alles puberteedis. Kui palju kellelegi antud on. Kas poolteist oktavi, kaks oktaavi või isegi viis oktaavi. Järelikult nii nagu ma küsisin, et kui pilgu peale lööte häälepaelte-le siis öelda ei saa, et see inimene on laulja, see ei ole inimene, veab oma lauluinstrumenti treenima lapse east peale laulma, laulma, laulma ja siis võib sellest ka laule saada, aga kuidasmoodi kujunevad siis välja need lapsed, nagu me räägime Robetinoloreetist või. Jah kena näide. Ma jätsin ütlemata, et umbes 15-l protsendil hääleulatus võib olla suurem või väiksem kui eale omane on, aga imelaps on alati olnud muidugi kui te mainisite Robertinomoretit, no tema oli erakordne ja tema hääl Ma ei ütle, et pataloogiline, kuid midagi on seal teistmoodi, nimelt vaadake, me puutume kokku ühe momendiga, nimelt vibraatoga. Tähendab, koolitatud hääles on vibraator, see on väga väike hääle kõrguse ja tugevuse muutus viis-kuus korda sekundis. Lapse hääles reeglina vibraator puudub. Kuna vibraato on seotud Mosculus vokaalis tähendab hääle lihasega milline alles puberteedis häälepaela tekki lapsel see puudub. Ja kuna Robert Inno Loretti hääles oli vibraato, siis tähendab, on tegemist patoloogilise seisundiga, tähendab, häälepaelad pidi varem välja arenema ka Moskvas vokaalis või tähendab see häälelihas? Kas sellega siis on seletatav ka, et enamasti selliseid imelapsed täiskasvanuna enam nii lauljaks nagu ei jää või vähemalt nii väga kuulsaks ja lauljaks ei saa? Ja muidugi no kuidas võtta. Lapse eas oli erakordne, ta oli erakordne, hea tõustes ta muutus tavaliseks, ta ei olnud enam erakordne ja selge, et. Ma ju hajus ära üldisesse lauljate massi, kui ma tohiks neil väljendada. Tihtipeale ka varases eas, sellised imelapsed hinnatakse ära, võetakse nendelt maksimum ja kui see aparaat on välja arenenud, siis ta polegi enam heaks teeks suuteline. Praksises on selliseid asju olnudki. Päris mitmeid, mäletan Tartu ajastuks väga tore pois, ilusa häälega ja suure ulatusega, ta oli mind seitsme kaheksa aastane. Nii, ja tema hääleulatus oli suurem kui tema eale omane Taali oma lapse peale väga-väga uhke ja ta igale poole mängiti teda Välgi. Kuni üheksa aastaselt sattus ta minu kätte ja siis juba selliste muutustega häälepaelte need kahjuks ei olnud siin häda midagi peale hakata. Siinjuures peab mainima põri siiski kannatab suuremat koormust kui täiskasvanu, niiet mammad ja vabad, kui tal on väga ilusa häälega laps. Ärge teda üle pingutage, arendage teda vastavalt tema võimetele. Võite kindlustada oma lapsele võib-olla suurepärase karjääri lauljana. Millest on see tingitud, kui ma võtan telefonitoru näiteks ja keegi hakkab rääkima, kui see on minu tuttav inimene, siis ma võin öelda juba ilmeksimatult. Tere, ütlen nime ja ütleb, Joy tundsid ära. No miks ei tundnud siis sest et hääl, see on samasugune eriline, mis on meiega koos, see kuulub konkreetselt igale inimesele ja nii palju, kui on erinevaid välimusi, nii palju on ka erinevaid hääli, mis annab selle jälle värvi selle tämbri, selle, minu oma hääle. Hääl tekib kõris häälepaelte töö tulemusel. Säena primitiivne, nõrk häälele värvi annavad resonaatorid erisuguse mahuga erisus kujuga ja igas naatoris resoneerub, erineb oober, toon. Ja nüüd inimhääl on ju põhitooni pluss Roberdooni summaarne tulemus. Nii nagu täi kenasti ütlesite, et ei ole samane taolisi inimesi kui jälle samanäolisi ega ei ole ka ühesuguse ehitusega personaatoritega inimesi. Ja selle tõttu punaresonants Patriot erineva kuju ja mahuga siis resoneeruvad ühed või teised ooberdoonid ja vaat need ooberdoonid ongi need, mis annavad häälele tema värvi tema tämbri kui hääleulatus on meil juba geneetiliselt paika pandud sellega, et puberteedis me saavutame oma diapasooni maksimumi, ruumi ega juurde ei tule kusagilt. Mõnikord laulja, lauluõpetaja vokaalpedagoogid ütlevad, et no näete õppeprotsessist veel nii mitu tooni juurde. Ei, need olid tal olemas, aga lihtsalt laulja, see õpilane ei osanud neid kasutada, ei osanud neid neid võtta. Ja nii nagu ma varem mainisin, et ilu seal on looduse kingitus niisamuti ka meie diapasoon on geneetiliselt paika pandud. Ja kas on tegemist tenoriga või on tegemist passiga, kas on tegemist, ütleme Sapraniga valdiga seda olenevalt ei arene, nii-öelda ei saa. Muidugi bassil on suurem pikemad häälepaelad, suurem puri Valtidel samuti kõrgema häälega inimeste, kui on väiksem hääle põlvedel lühemad, kuid siin on jälle see 15 protsenti. 15-l protsendil esineb paradoksaalset seisundit, nimelt passil võib-olla ehituselt. See oli võib-olla ehituselt passi, kõri, suured häälepaelad ja nii et siin fonjaater või kurguarst eksi tähendab üks kuuendik juhtudest siin on tea hääle rihma määramisel on kindlasti vaja autentseid kaal, pedagoogi, kusjuures fonjaater on kõrvalnõuandva häälega. Perekonnaliikmed võivad tihti olla väga sarnase, väga sarnase, Lääne kõlaga. Muidugi me võime mingil määral ju teise inimese häält matkida ja tihtipeale õnnestub saisti. Laps muidugi õpib ka oma emalt, vaatab, kuidas oma ema rääkis, püüab samamoodi rääkida. Ehkki inimhääl on igal inimesel oma hääl. On ainult temale omane ja isegi nii omane, et mõnede maade kriminalistikas kasutatakse kurjategijate identifitseerimise yks ka hääleanalüüsi. Räägime ju häälemurdest, poisid teavad, et niisugune periood tuleb üle elada. Ma ei tea, minul on selline tunne jäänud, et need poisid, kes lapsepõlves just eriliselt kõrge häälega olid et nendel pärast häälemurret hääl läheb madalaks ja mahlaseks. Ja ka tohtril on selliseid tähelepanekuid, see pole muidugi mingi reegel, aga paraku väga tihti madala häälega poistest saavad kõrged tenorid ja kõrge häälega kooripoistest madala häälega lauljad baritonid bassid. Mul on aastakümneid tulnud tegeleda lauljatega, on õnnestunud jälgida ele räina noori lauljaid. Nii kuidas nad arenesid ja kuhu nad jõudsid. Ja seal oli päris palju juhte, kus kõrge häälega poisid nendest tulid, hiljem küllalt nimekad bassid. See oli niiviisi paika pandud ilmselt looduse poolt ja nii ta läks. Kurguarst tegeleb kurkude ja häälepaeltega, kõrvaarst tegeleb kuulmise ja kõrvadega ja täpselt ikka ühed ja selles samas isikus teie esikus doktor Elmar laike. Aga kui nüüd minna kõrva juurde? Loomulikult mõned inimesed kuulevad paremini, teised põlevad halvemini, mõnel on lihtsalt tents, kurva kuulmine. No see on haiguslik. Aga kui nüüd vaadata seda normaalset kõrvakuulmist, kas selle piires on ka nii, et mõnel inimesel on lihtsalt parem kuulmine, et ta suudab eristada rohkem peenemaid nüansse, kujudeni? Ma kindlasti, eks meile kõigile on looduse poolt kaasa antud ühte või teist rohkem või vähem. Ka meie kuulmine areneb teatavasti inimene kuuleb ju 25 aastaselt kõige avamine ja siis hakkab kuulmine pidevalt nõrgenema. Aga kas see, kui me räägime absoluutsest kuulmisest, kas see on üldse seotud kõrvaga või on see hoopis midagi muud? No sa natuke teistsugune mõiste. Me räägime relatiivsest, muusikalisest kuulmisest, absoluutsest muusikalisest kuulmisest. No absoluutne muusikaline kuulmine on selline, kus inimesel on kuulmiskeskuses, võtame kitsamalt musike reaalsuse keskuses on omaenda tool, põhitoon, mille järele ta võtab siis intervallid, see on tema omaenda toon. Enamik meist on relatiivse muusikalise kuulmisega. Nimelt meile antakse ja selle järele. Me võtame intervallid nüüd kas absoluutne kuulmine, õnn või õnnetus, see on suhteline, mõnel puul on tema õnn, mõnel puhul on tema õnnetus, kui tema oma tooneib, peaks sobima meie Kromaatilise heliredeliga kuidasmoodi. Teil endal on, missugune kuulmine? Olen tavaline väike inimene ja minul relatiivne kuulmine. Aga nende lauljate osas, keda te olete nii palju aidanud ja, ja kelle suu te olete vaadanud. Eks nad ikka käivad teie juures ja mitte ainult need konservatooriumi õpilased, aga ikka need päris lauljad päris sageli vist. Ei päris sageli ei käi ja kuna ma olen aastakümneid seal töötanud keskealised lauljad, eks meil ole ju kooliaegsed sidemed ja põhima nädasextotsidki oma vana tuttav üles, nad otsivad mind tihtipeale ülesse ja. Ja kohtumised ei ole olnud ebameeldivad. Et kas nende vanade tuttavate, nende lauljate, nende seas, kes teid siiski üles otsivad oma haige häälepaela pärast kas mõni lemmik on, kelle laulmist eriti meelsasti kuulata? Kindlasti on lemmikuid ja, ja neid on palju, aga kuna nad kõikuna minu õpilased olnud, siis ma jätan sellele küsimusele vastamata.