Kannel ja Kambja mäng on meil selline kultuurinähtus, mille üle eestlased võivad õigustatult uhked olla. Tõsi küll, kannelt peab oma rahvapilliks koguni 10 teineteise naabruses elavat rahvast. Eestlastest lõunas on lätlaste, liivlaste ja leedulaste pini põhjas karjalast, soomlaste oma, idas aga vadjalaste isurite, vepslaste ja loode-venelaste muutumist. Vanemad kandled on kõigil 10-l ühelaadsed kitsa piklikku, ühest puutükist küna taoliselt õõnestatud kõlakastiga millele pingutati puust keerdpulkade abil vähemalt viis pillikeelt. Neid tehti lamba sooltest, hobusejõhvist või vasesulamist ehk messingist. Kui eesti mõistatuses küsitakse, mida tähendab kuldsete soontega must kukk või härg siis on see suitsutoas mustaks suitsunud kannel, millel kollased messing keeled peal. Vanimad olemasolevat kandled pärinevad 12.-st 14.-st sajandist. Just nii vanad on Novgorodis arheoloogilistel kaevamistel leitud pillid või nende detailid. Neil on olnud viis kuni kaheksa pillikeelt ning peab ütlema, et põhimõtteliselt ei erinenud sellest kuuekeelsest kandlast mille leidis Oskar Kallas 1890. aastal Saaremaal Karja kihelkonnas. Kahjuks me ei tea, kuidas kõlas muistne eesti kannel sest selle juba ammu tõrjus kasutuselt välja uuem kannel, eks Zimmel. Kuid selle sajandi algupoolel on viiekeelse kandlemängu fonografeeritud Karjalas ja kirde-leedus. Kuulame esiteks, kuidas improviseerib kuuekeelsel eesti kandlel tuule kann. Lugu on Kirile loo CD-plaadilt. Viiekeelsel kandlel mängib järgnevalt soomlane Antti Randonen. 1936. aastal, mil helisalvestus tehti, oli ta viimaseid vana kandlemängutraditsiooni jätkajaid. Soomes kuuleme esiteks kandlehäälestust ja siis kahte pulma polskat. Samal ajal, see tähendab 1900 kolmekümnendail aastail fonografeeriti arhailist kandlemänguga Kirde-Leedus kus kandlel mängiti vanustutartiinesid ehk ainulaadseid leedu kahe häälseid sekundiliste koos kõladega laulu ja pillilugusid. Kõigepealt kuulete nüüd üht reaalselt Sutartiinet kandlast Vilniuse Pedagoogilise Instituudi folklooriansambli pooringe esituses. Seejärel mängib autentselt kujul kaks vanastutartiinet viiekeelsel kandlel ansambli juht Marie Paltriniene ning lõpuks kõlapsetartiine Lipplapp. Leedu riikliku laulu- ja tantsuansambli kontsertkannel te rühma esituses. Vana viie-kuuekeelne kannel püsis kaua just seal, kus säilis kauem ka vanem rahvalaul. Väga pikka aega polnud rahvalauluviisi ulatus karjalast Leeduni mitte üle viie-kuuetooni mistõttu polnud ka kandletegijail vajadust pillikeelte arvu suurendada. Viiel keelel võis mängida päris palju lugusid. Esmalt kõlab nüüd katkend pikemast Karjala runolaulust, mis jutustab Väina mehise kandlemängust ja seejärel kuuleme soome folkloristid Hannu saha esituses popuriid vanadest viiekeelse kandleviisidest. Erki päevan Näen annas kauga kand. Loo ESTA, Vironsepa vinge ESTA eestowitzee laagi. Ased Li Pallo, Veelo. Soovi. No see on siiski ta kohta kaaluma, on, teen ja laat lollaadu, hundu ja lauloot maas, ta ka ju. Väinanis hoiti maa jääriviviisi. Viiekeelne kannel on Soomes praegu üsna populaarne pill. Seda kasutatakse edukalt kooli pillina. Väikesed kandled kõlavad mitmesugustes ansamblites ning tulemus on üsna põnev. Üks tore improvisatsiooniline Plymbatus on näiteks heliplaadil nimega primitiivse muusika orkester priima milles järgi mööda ühinevad koosmänguks kuus viiekeelset kannelt. Tuntud Soome kandlemängija Martti põgela kasutas aga oma kandletrios viiekeelset kannelt, mille keeled on tehtud hobusesabast võetud jõhvidest. Kõlab Karjala tantsulugu ripatska. Jõhv keelte plaksumine on kahe suurkandle taustal selgesti eristatav. Karjalas ja meil Setumaal oli vanasti populaarseks kandlelooks Vene õigeusu kirik, kellade imiteerimine. Suurte väikeste kellade rütmiline löömine oli heaks eeskujuks vastava kandleloo tekkimiseks. Esiteks kõlab minu enda esituses kuuekeelsel Setukandlel Irboska kirikukellade löömine ning seejärel soomlane Hannu saha mängib nüüd juba kümnekeelsel kandlel valamu kloostrikellade jäljendamist. Soomest ja Karjalast teeme nüüd mõttelise hüpe Lääne Lätti kuramaale ja kuulame Alsonga vana pärast google mängu. Selle loo mängis 13 aastat tagasi jaanis poritis viimaseid vana kandlemängu jätkajaid sealkandis. 64 aastat tagasi laulsid Alsonga naised heliplaadile rahvale kolu, pimedus on pimedus ning neid saatis vanapärasel kooklel Nikolai sentis. Kuulame seda lugu. Kuid tahaksin siinkohal rõhutada, et kandle saatel on ilmselt lauldud vaid uuemal ajal ja uuemaid, peamiselt 19. sajandil levinud laule. Vanu Kalevala ruunale laule eesti regivärsse, läti leedu rahvalaule ega ka vene põliinasid pole kandle saatel reeglina lauldud. Leedu vana pärast kandlel ehk kanklessel mängitud Sutartiinet me juba kuulsime, kuid vanema Leedu kandlemuusika näitena võiksime lisaks kuulata üht tantsulugu folklooriansambli Jevaras kahe pillimehe esituses. Omalaadne kandle ehk Kusly mänguala on Loode-Venemaa, praegused Pihkva, Novgorodi, Tveri ja Leningradi oblast. Sellel maal ristusid ühelt poolt läänemeresoome Eestis vadja isuri, karjala, vepsa ning muistse džuudi ning teiselt poolt vene rahvamuusikatraditsioonid. Nüüdseks on ka vene rahvapilliuurijad üldiselt tunnistanud, et Loode-Vene Kusly on läänemeresoome algupära. Vanas Rodis said Kuslid 1000 aastat tagasi arenguimpulsse ka seal asunud skandinaavlastega. 12.-st 14.-st sajandist pärinevad vananenud kuradi arheoloogilised Kuslid. Nagu ma juba ütlesin, ei erinegi palju meie tüüpilisest vanast kandlast kuid hiljem tekib eriline venepärane kandlevorm. Seda tingis akordiline katmistehnikas Kusly mäng, millega saadeti tantsu. Vene kandlel pilli kõlakaaspikeneb üle kandlepulkade omapäraseks tiiva kujuliseks pikenduseks, millele mugav toetada vasakut kätt. Kui pin serviti, selle võeti. Selline Kuslid levis ka Setumaale ning setud nimetasid seda pikendust Helühanud ehk siis helisaba, mis pidi ja nüüd on seda ka helimõõtmistega kinnitatud kandle tugevdama. Vanematel loogilistel Novgorodi Kuslidel on vähemalt viis keelt, kuid hiljem kujunes tavaliseks mittearvuks kuus või veidi enam. Kusly võeti serviti sülle ja vasaku käe sõrmed pandi keelte vahele, mitte keelte peale. Parema käega tõmmati aga le keelte. Niimoodi sai mängida kahte põhiakordi, millele üksikuid noote vahele tõmmati. Line Kusly mäng pole Pihkva ja. Gorodimaal tänini kadunud, seal on ta ka edasi arenenud. Kuulame nüüd Kusly mängu näitena üht 1980. aasta salvestust Ivan Mihhailov esituses. See on eriline külatänaval jalutades mängitud lugu Linnova. Ajapikku võtsid venepärase kandlemalli koos akordilise mängustiiliga üle vepslased esetud, mis sobis hästi nende venepäraste tantsude saateks. Lääne Ingeris elavad isurite ja vadjalaste säilitasid kuni viimase ajani Läänemere Soomelise kandlemalli, kuid võtsid ülevenepärase akordilise mängutehnika 12. Keelsel kandlel mängib sellises tehnikas isur Teppa rebo, kes elas kaua Soomes, kus ta ka suri 35 aastat tagasi. Tema esituses kõigepealt vene tants Ruskava ja siis virolinen polka. Niisiis vene ja eesti lugu. Alustasin juttu vene Kuslist, kuid põikasin hoopis isurite juurde ja see polnud juhuslik, kuna üks isuri kandlemees osutus vene kontsert Kusly ehk nõndanimetatud kontserte, kus üheks edasiarendajaks. Lugu oli aga selline, et tuntud vene rahvapillide propageerija ja uurija Nikolai privalov kindlustussajandivahetusel niivõrd Peterburis elanud eestlaste kandlemängust, et otsustas moderniseerida vanapärase vene Kusly ning viia see sisse Viktor Andrejev. Nõndanimetatud suur vene rahvapilliorkestrisse privaalovil oli ka tuttav ja Kusly mängija Ossip Smolenski. Ossip töötas tollal Peterburis kojamehena. Üheskoos Smalenskiga valmis privaalovil uue vene kontsert, kus Lyonis. Kuna tuntumad Peterburi vene pillimeistrid pidasid mingite lihtlabaste, Kuslide quica balalaika tegemist enda jaoks alandavaks siis läks Nikolai privalov pillimeister Ivan normanni juurde. See tegi esimese kontsert, kus oli valmis seda muuseas ka omalt poolt veidi täiendades. Meie jaoks põnevad nüansid on selles loos aga asjaolud, et Ossip Smolenski oli isur vask Narvast mitte kaugel ida pool asuvast Tobruutsina vallast Ivan normanni kohta pidasega privaalov vajalikuks kirjutada, et Tõele au andes oli uute täiustatud kontsert Kuslide meistriks, eestlane Ivan ilmselt siis algselt maagile jaan. Ivan Martõnovitš Norman, kes privalovi näpunäidete järgi määras nende vormi. Norman lisas muide uuele Vene kussile tolleaegsetele eesti uuematele kannetele simlitele omased raud, Virblid ja keelteroobi. Kuulame nüüd siis täiustatud kontsert Kusly mängu Kusly virtuoosi Dmitri lokseni esituses. Naljaviluks kuulame nüüd, kuidas Dmitri laksin, mängis Eesti Tuljakut. Samal ajal, see tähendab, 19. 20. sajandivahetuse paiku toimus vene Kusly mängu ja eesti kandlemängu kontakt veel ühes liinis kuid meenutan esialgu põgusalt eesti uuema kandle ajalugu. Meile praegu hästi tuttav külakannel, eks Zimmel kujunes põhiliselt 19. sajandi teisel poolel, asendades vanema kuuekeelse kandle. Sajandivahetuseks oli eesti Zimmel juba üsna arenenud muusikariist nii pilliehituse kui mängutehnika poolest. Impulsse said eesti kandlemeistrid Lääne-Euroopast tuntud Citritest Saltritest Jaharphinettidest. 19. sajandi teisel poolel Venemaale välja rändavad eestlased viisid kaasa ka oma uue kandlemängu. Pillimehed on igalt poolt väga maiad uute pillide järele, nii et üsna ruttu hakkasid ka venelased mitmel pool Eesti kannedel mängima. Eriti laiaulatuslikult levis uuem eesti kannel venelaste seas just Peipsi idarannikul endises Oudova või medowi maakonnas kus oli eriti palju eesti asundusi ning. Petserimaal viimases, eriti käesoleva sajandi 20. 30. aastail kui Petseri vene noormehed Võrumaa taludes tööl käisid ning Eesti kandlemänguga tutvusid ja eesti kandled oma küladesse kaasamis. Tollal mängiti Tartu ja Võrumaal katmistehnikasse päkarauaga, nagu eakas kandlemees Aksel Tähnas tänini mängib. Kuulame tema esituses Venemaal kiputavat Kraku lööki. Paarkümmend aastat tagasi esines sellise kuslik nimetatud kandlega Moskva televisioonis üks Pihkva kandiga nendesse mees. Sellest tekkis väike pahandus, kuna saate autorit süüdistati vene rahvapillide nõrgas tundmises. Pidin siis kirjutama autori palvel Moskva televisioonile õiendi, milles seletasin, et Pihkvamaal kuulub eesti kannel juba ka vene uuemasse folklooritraditsiooni. Mõnevõrra teisiti juurdus eesti kannel vene traditsiooni Pihkvamaa põhjaosas. Oudova ümbruses. Oudova vene pillimehed muutsid mõnevõrra eesti kannel te häälestust, et mängida venelastele omase Murdoon saatega. Oudova ehk oi, kus oli ansambel, oli 1930. aastal üsna kuulus. Ühel Moskva konservatooriumi rahvamuusikakabinetis nähtud fotol on selle ansambli pillimehed pea kõik eestipäraste kanneldega. Oudova Kusly ansambel esitab nüüd vene rahvalaulu mööda sinist merd. Venelased tundsid Kusly nime all veel poolümara kujuga pilli, mida nimetati psaltriks Kuslipsalt. Ehk Slimi viidne Kuusly siis kiivrikujulised Kuslid, kuid need pole rahvatraditsioonis säilinud. Seevastu mängitakse sellistel psaltritel Kesk-Volgamail ja seal on ta meie hõimu Vellede, maride, jõudmurtide, armastatud muusikariist. Polegi täpselt teada, kuidas sellised poolümara kujuga kandled Kuslid sealmail kasutusele võeti. Ühed uurijad arvavad, et see küsle Kress on volga soomeugrilaste põline pill. Teised jällegi, et see on vene laen, mis võeti üle peale kuueteistkümnendat sajandit, mil Volgamaad Venemaaga ühendati. Kuidas seal ka poleks, kuid Volga kannelt vanale päritolule viitab asja palu, et Udmurtide ja maride kannel on tugevasti seotud kohaliku mittekristliku kultusega. Nimelt mängiti seda pilli pühades hiites palgustel. Selleks puhuks olid kohe erilised niinimetatud suured kriisid. Volga rahvaste kandlemuusika ka näidetena kuulete esiteks ehtsat niidumari pillimeest kes mängib ühe tantsuloo lamba sooltest keeltega kandlel ning seejärel mängib üks mari kandleansambel, kuid juba mõnevõrra täiustatud küsledel ja kõlavad juba metallkeeled. Juba 18. sajandil levis Venemaal veel üks Kusly tüüp, mis meenutas väliselt lauda sest pillikast asetses jalgadel siit ka nimetus, stalaviitne Kusly, lauakujulised Kuslid. Kuna neid soosisid just vene vaimulikud, siis sai see pill nimeks ka pappi, kuslik papowskingusly. Selle Kusly kuju eeskujuks oli Lääne-Euroo roopast tuntud harfinet, mida kasutasid Eesti alal ka baltisakslased. Eestis olidki just uuema eesti külakandle üheks prototüübiks. Üks niisugune lauakujuline kannel avastati kunagi Lüganusel, hakates vana köögilauda lammutama. Uuemast eesti ja soome kandlast räägin tulevikus eraldi saates kuid täna kuulame lõpetuseks üht vene lugu laua kujulistel.