15 aastat hiljem jätkab ja selle tunni lõpus on kolm saate tegijad taas koos siinsamas stuudios siis Erki Berends, Ainsaar. Ent talu, aga praegu läheme me vaatama, kuidas Eestis elu on läinud kahe väga-väga erineva näite varal. Kõigepealt läheme viinistule ja võib öelda, et sellele väikesele kalurikülale kukkus selle lotovõit. On paiku, kus ei olnud nii suurt tuge, nagu me kohe kuuleme ega nii suurt alla panemist. On paiku, kus inimesed on ise väga nutikad olnud ja otsinud ja oma elu arendanud. Mul tuleb näiteks meelde lilli külaselts, kes oma väikese kooli tegi külaseltsi kool, et need lapsed saaksid käia kodu lähedal koolis. Niisuguseid toredaid, aktiivseid hakkajaid, inimesi on Eestis küll, aga mitte kõikides paikades ei ole käinud nii hästi, aga Eestis. On paik Viinistu, kus läks hästi. Ja ma rääkisin külainimestega juttu, et mida nemad arvavad ja kõigepealt külamees Raivo. Nagu hoidlikum vabalt minna ei hooli paati, enam luku Etti panna kuskile vaata järjesse. Soojenda elu on läinud nagu paremaks või kehvemaks või kuidas? Need on, aga ma ei ütleks, et ta kehvemaks on läinud. Noh, nüüd ma olen pensionär. Aga pensiooniga olen ka rahul. Et enam ei ole nii, kui mõnikümmend pumpla ikkagi paar 1000 krooni antakse. Umbes sama pal saan ikka kui kehv töömees palka. No Viinistul on muutunud hästi palju, mis sa arvad, kuidas see elu oleks siis läinud, kui Manitski poleks järsku mõelnud siin toimetama hakata? No kindlasti keegi oleks hakanud, aga seda ei kujuta ette. Niimoodi oleks tegutsenud. Ja muidugi siia juba üritasid tulla närvi mehede aga sellele nagu küla oli vastaja näidet, Jaan Manitski muidugi tuli ja ta on siin pall verre teinud tõesti, et need hooned ära kasutanud, kui palju praegu ütleme siin Eestis vedeleb neid vanu Karjala juttu ja asju, kus ei ole ettevõtlikke mehi. See tähendab jällegi seda, et hästi palju käib inimesi viinistule ka mõnel õhtul, kui kolm teatrietendust oli, oli 2000 inimest. Midagi hirmsat ei ole ja nüüd praeguse aja tehnika, nagu need sõiduautotki nii vaikselt solvavad, ega siis see sega kedagi. Mina ei leia küll, et see nüüd nii kedagi eriti segakse Küll sa oled väga hea suhtleja. Mulle tundub, inimesi käib võõraid külasse palju. Kui palju sina nendega jutule saada? Aga ma ei ütle jutuajamisest kunagi, härra ja muidugi suur miinus on see, et ei oska ju keeli. Aasia käin nüüd palju võõrast rahvast mujalt. Külgev, sakslasi, rootslasi, noh, mina voin suheldav kuidagimoodi veel ütleme soomlastega ja keel, see oli meil ju koolis põhiala. Et soomlaste ja venelastega saan hakkama, aga muidugi kahju on, et nüüd seal inglise või saksa keelt seda ei oska. Kuule hakkasid õppima juba natuke hiljaks jäänud. Ei tea, mida, kuidas selle elukestva õppega oli, et istud sõpradega poe juures, võtad raamatu kätte ja õpite inglise keele sõnu, vat see oleks järgmine. Seda muidugi oleks omaette huvitav, aga kui juba sõpradega oled, siis on juttu nii palju, et ei jõua enam raamatut vaadata. Ahhaa roosa, kas elu vinistun on läinud paremaks või halvemaks, 15 aastaga, 15 aastaga? No kui vastata otseselt ja väga väheste söömata ikka siis tõepoolest kolossaalselt on kõik muutunud. No isiklikus elus ma mõtlen seda. No kõik on avardunud, igale poole võid minna, keegi ei küsi sult passi, keegi ei uuri Sult, kust sa tuled ja miks sa käid, kui sa lähed. See on üks asi, keegi ei saanud neile külla tulla, kui ei olnud Nendel load võetud kuskilt ja vabadus on igal juhul meil käes. Kuidas sa tunnetad seda vabadust, tunnetan seda, ei igatipidi, see ongi raske küsimus mõne sõnaga öelda. Aga lihtsalt sa oled vaba, lapsed saavad ilmas käia, õppida ja mul on sellest hea meel, mul on laste pärast ja meil lastelaste pärast hea meel. Kas sa vene ajal käisid ka talvel naabrinaisega suusatamas iga päev üle ja Mohnja kuu, oh ei. Käi sellepärast see võimalus on täiesti olemas, aga siis ei olnud siis siis oleks meid ära toodud sealt jää altkae piirivalvuri veel või sureva armee vahel veel kalda kassi, aga mis teenistele muutunud väga palju on muutunud. Ja mõni asi on ka seisma võib-olla jäänud ja no ütleme, kalurid on kurvad, et nad ei saa merele minna. Neid lubasid ei anta nii, nagu vaja on. Nii suured piirangud on sellega ka Greenistu nüüd nimetatakse juba kunsti või, või kultuuri või teatrikülaks, et kuidas, kuidas see on mõjunud seda mina vaatan ainult ühest aspektist, et et see on tänu Jaan Manitskiga oma peas alati võrdlen kolme meest, sest 40 aasta sees ma ei ole siin neid rohkem näinud, eks võrdlen kolme meest kes on erilised. Esiteks, kui ma siia elama tulin, oli Rosen, Harry avara silmaringiga, igatpidi noh, niisugune esinduslik kuju ja, ja tark ja oma nime järgi on pandud minu vennalegi nimi. Tema ja Harry ja tema juhtis tol ajal toonast kaluri, kolhoosisid. Teine mees kahtlemata oli, oli kuul Oskar, seda ei, sellest ei saa mööda minna, kes seda eitab, eks ole, see, see ei mõtle õieti, ei räägi õigust. Aga tema oli võimas majandusmees, vaatasin, kui meie kuulu, eks seal eesotsas oleks riik ka teistmoodi. Näeks välja. Niimoodi mõtlesin mina ja Jaan Manitski nüüd võtame või laste mänguväljakust peale ja mõtlen, et inimesed seda võtavad praegu, nagu oleks juba kaasasündinud vähese mänguväljakul ütleme lihtsamalt asja, eks ole. Et oh, et see peabki nii olema, aga ei juhtunud, Nonii 100 aasta eelmise 100 aasta jooksul ei olnud ju siis järgmisel ka poleks olnud, kui poleks jaani, on külas, käib nüüd palju palju rahvast, kas külarahu on sinu meelest sellega läinud või ei ole, ei ole, küla elab. Me istume emakeeleõpetaja, Urve Toompuu veranda peal. Ja palun sul meenutada, et kas sealt tuleb üldse meelde, missugune oli Viinistu küla 15 aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvaks sai, tuleb sul üldse see pilt ette. Tegelikult on vist niimoodi, et kui sa ise kogu aeg elad selles külas siis nendest muutustest ei olegi sulle õiget aimu või. Aga kõik need inimesed, kes on mul käinud nende aastatega jooksul nüüd nende 15 aasta jooksul külas iga kord, kui nad tulevad, ütlevad, et näed, et teil on jälle nii palju muutunud teil selle tekkinud, see asi ja see küla on läinud ilusamaks ja küla on läinud huvitavamaks ja küll teil on siin ikka ilus. Et see, kui sa siin oled ilmselt neid muutusi niimoodi taju, sest et see kõik tundub nii loomulik. Hargielu puhul või sellise tavaelu pool selliseid muutusi niimoodi tajub. Mis sa arvad, mismoodi see elu oleks külas läinud? Kui oletame, igale külale ei juhtu Jaan Manitskit, eks ju. Et mismoodi see siis oleks olnud. Raske öelda tegelikult noh tegelikult see, mis Manitski on meie rannas meie külas toimetanud, see on meid toonud Eestiga mardile, sest et sest et aastaid tagasi, kui ma ütlesin, et ma olen sündinud ja kasvanud Viinistul ja elan praegu ka jälle siin, siis hakati küsima, et kus kohas kuskohas see viis tasub ja et kas see on Viitna lähedal ja ma mäletan ühte esimest, Meie atest interpreedi, kes tuli Viinistu kunstimuuseumi esinema, laulma ja tuli suure hilinemisega, sest et ta oli kõige käinud Viimsis aganüüd kui ma ütlen, et ma lähen viinistalt, siis öeldakse oi, et, et me teame küll, et et jätkus huvitavas kohas sa elad ja et kas me võime sulle külla tulla ja no niimoodi. Aga ma ei oska ütelda, mis oleks, mis oleks olnud, kui meil nüüd ei oleks seda, seda kunstiküla nime ja seda, mis selle nime taga on. No küllap ta oleks jäänud selliseks väikeseks-väikeseks kalurikülaks ja ma ei kujuta ette, mis nende suurte hoonetega, mis olid kalatööstuse hoonete, oleks keegi teine suutnud toimetada. Ma arvan, et raske oleks midagi paremat nendega olnud toimetada, kui, kui praegu Kalureid need, kes ikka tõsiselt kutselised kalurid on, ma ei tea, kas siin külas keegi veel lausa kannabki niisugust ametit või, või ei? Ei ma tean, et mõned mehed on siin kutselise kaluri paberitega aga kuna meri on nii tühi ja kala on nii vähe, siis elukutset kaluri elukutse, et meil ju enam ei ole, nii nagu öeldakse, et et Eesti ei ole enam mereriik, vaid mereäärne riik, sest nii vähel laevu on sinimustvalge lipu all, nii oleme meiegi ka kaluriküla ilma kutseliste kaluritega ja ja suuresti tuleb tunnistada sel aastal, et ka ilma kalata Jah, no hea küll, natuke on, aga niisama nagu sa ütled, et meri on tühi, kui me oleksime jäänud siin selleks, et just nimelt kalurikülaks. Et kas oleks pannud inimesi siis mõtlema oma tuleviku peale aktilis, tirinud neid kuidagi teisiti otsima või, või kuidas sulle tundub? No ma ei tea, eks meil, eks meil on olnud siin külas ikka see probleem, et noortel ei ole siin tööd ja et paljud inimesed praegugi käivad tööl väljaspool vinistat ju noh, ma arvan, et see probleem, et kust saada tööd ja leiba oleks jäänud nii või, ja sest et ega siis muuseumiosagi kõikidele leiba lauale ei anna. Mõnel inimesel ikka inimesele ikka annab. Ja seda kindlasti jah, jah, ja ma vaatan, et lapsed on siin, kooliõpilased on siin suvel ilusasti ilusasti töös ja leiavad endale väikese võimaluse. Need on need niuksed, füüsilised muutused, mis kõlaga toimunud on, ütleme need, mida saab käega katsuda ja silmaga näha ja aga kõik see, mis inimeste peas toimub või kuidas inimene ise muutub oma mõtteviisilt ja kas on seda märgata. No ikka on, kõigil on väga kiire, kõik on väga koormatud, mäletan, et et ajab tagasi, ei olnud küsimus. Kui sa helistad, kas ma tulen sulle külla või isegi helistanud ja seisid väravas, öeldi. Tere tulemast. Nüüd see enam niimoodi ei ole ju. Et sa pead ikkagi mõtlema sellele, kas kas sulle üldse sobib külla minna ja kas on ikka teisel inimesel aega ja, ja lõppude lõpuks endal ka on kogu aeg kiire, nii et need sellised suhted küll, et astun üle õue ja lähen külla. Need on jäänud küll lahjemaks. Kas see on kuidagi mõjunud ka külaelule vanasti ju tõepoolest suheldi tihedalt ja siis toimusid ka rahvamajas kooskäimised ja kuidagimoodi tegi sellest külastika oma küla, eks ju, ja omad inimesed kõik, et, et kas need on meil oma küla ja ja võõrad inimesed või? Ma arvan, et need külainimesed, kes on huvitatud sellest, mis toimub kultuuri vallas meie külas, on asjaga väga rahul ja alati on ju selliseid inimesi, keda see köidab. Ja siis nendel on silmsist ükskõik ja no loomulikult inimene peab ikka vaatama, kui ta ka poe juurde läheb, et ei lähe enam nii, et ja ma jooksen ruttu poest läbi ja et üldse ei vaata, mis sul üle ja ümber on. Et sa pead ikkagi mõtlema, et et võõrad inimesed on külas ja sa pead natukene natukene ennast sättima ja kammiga läbi juuste laskma. Ja niiviisi, aga ma küll ei usu, et see kellelegi siin häiriv on. Ta ei ole meil siiamaani ikka niisugune suvitusküla ja selle üle me oleme küll väga rõõmsad, et ta ei ole saanud selliseks suvituskülaks. Aga muidugi noori vähemaks, aga seda suurem rõõm on see, et noored tahavad tulla siia oma vabadel hetkedel ja ja no minu oma lapsed küll, kui nendel on vähegi vaba aega, on nad alati kodus. Ja tunnevad siin ennast hästi ja rõõmsasti ja. Sa ütlesid õige sõna, et see küla ei ole saanud suvituskülaks, kuigi ta on saanud külaks, kuhu tullakse. Et ta on niisugune aktiivne küla selles mõttes, et ta ei ole nagu Lasnamäe magalad, kuhu tullakse. Kuu minnakse magama ja ta ei ole selline küla, kuhu tullakse kaheks kuuks suvel ja siis minnakse ära ja unustatakse On küll ka selliseid selliseid inimesi, kes on tõepoolest siin suvitajatena, aga nad kuidagi väga orgaaniliselt on meie külla sisse tulnud ja, ja mõni nendest on jäänudki siia päriseks, et alguses oli suvitaja ja nüüd on ta päris küla elanik. See teeb ainult rõõmu. Vaata need üle Eesti laiemalt 15 aastat, kas oli midagi eriliselt rõõmu ja midagi, mis milles osas? Eesti vajaks järeleaitamistundi? Ma mõtlen kõigepealt ehk sellele, et me võiksime rohkem hoida seda, mis meil on, me elame tõepoolest väga kenas kohas ja et osta ka rohkem meie inimesed kaunistavad oma kodu ja, ja vuntsivad nii, et pool suve läheb, kui mitte terve suvi, sellele jääd praegugi. Ikka üks naaber kopsib katusel ja, ja teine kõnnib, pintsel peos ja. Ja kolmas trimmerdab kuskil nagu meile taustaks. Just, ja siis selle kõrval mõtled, sellele missuguseks on saanud meie metsaalused. Ja mismoodi see tahab prahti ja solki ja prügi, kui sa astud ainult natukene arest kõrvale metsa sisse, kui sa vaatad, mida sinna kõike on viidud, mida inimesele endale enam justkui vaja ei ole. Aga sellele kai mõelda, et tegelikult tegelikult on endale tehtud üks jube karuteene. Ja et kasvõi seda sunnime, plats, sigimismeie küla keskel on, tuleb iga nädalalõpp pika koristada ja korjata üles neid neid tühje pudeleid, ehkki prügikast nende jaoks kaks on, on sealsamas, see teeb küll kurvaks, et et natukene niisugust laiemat mõtlemist ei ole. Aga ometi võiks. Ja iga küla ei saa endale lubada toeks Jaan Manitskit, see on nüüd tõsi. Ja kui märkasin ma seda, et kui ta tuli minuga juttu rääkima intervjuule ja ta autost välja tuli siis ta ütles kõigepealt oota natuke. Läks kaks sammu kõrvale korjas üles kolm õllepudelit, mis sinna maha olid visatud, lihtsalt tee peale. Võttis need kaasa, pani prügikasti ja läksime siis rääkima. Mina küsisin talt kõigepealt, et mis on tema esimene mälupilt, kui ta Eestisse tuli, uuesti, tähendab. Ta läks ära nii väiksena need tõepoolest, ta tuli küll uuesti tagasi. Ma mäletan väga hästi, see oli detsembrikuus 89 peale 46 aasta, siis esimest korda olin Eestis tagasi. Ja mul oli selline võimalus siis, et eestide nagu ring peale teha käisime Lõuna-Eestis, Tartus, Pärnus ja mitmes kohas. Ja isegi jõudsin siia põhjarannikul. Sünnipaika Viinistul. Missugune see küla siis oli? Mäletad sa veel? Detsembrikuus ta oli pime tali all, majad olid hallid. Kui nii võib öelda, inimesed olid kaalid ja eriti palju naeratust küll näha ei olnud. Millal sul üldse tekkis mõte seoses Viinistu ka, et et siin midagi teha, ega see ju kohe ei tulnud. Tuli kohe, aga see oli võib-olla tei. Teistsugune mõte. Papa lepa talumajas olin teisel korrusel tagakambris, kus ma ise sündisin 42. aastal. Head helilainega, vaatasime aknast välja. Tema kurtis, et vanasti oli merd näha, aga nüüd oli, on Kiirovi kolhoosi kalatsehh, varjab vaadet. Ma mäletan väga hästi, kui ma lainele ütlesin, siis et aga varsti üks päev, siis tellime buldooserid ja tõmbame terve selle kiirvärgi eest ära, siis sul on jälle merevaade. Selline oli esimene plaan. Mõni aasta hiljem oleksid mul see võimalus muidugi olnud, et laine akna all maha lükata, maha need ehitised ja aga noh, kuidagimoodi tuleb kompromisse teha ja tuleb asja edasi viia, arendada ja, ja seal siis me veel käivitasime kana kalatehaseid täies ulatuses ja oli 240 töölist siin veel mõned aastad. Nii kaua, kui see idaturg püsis, aga siis kui see kalatööstus lõpuks tegevuse lõpetas 98. aasta sügisel, no siis siis oli küll kurb lugu siin külas, sest töökohta enam ei olnud. Sularaha suurde liikunud külapood suleti. Sidekontor postkontor oli ka vist otsustatud, et pidi koondama. Ja siis tuligi midagi uut leida ja säält saigi alguse kunstimuuseum ja mis nüüd hiljem siis on tulnud ja ega mul pikemat niisket plaane ei olnud, et kui ta seda edasi arendada. Vaitsiooniga aastaga on midagi uut nüüd juurde tulnud. Ja noh, tänapäevaks meil on kolm teatrilava kontsertsaali ja on muuseum, on restoran, külalistemaja, hotell? Jaa jaa. Aasta loodame, et enne sügise torme saame ta sadama. Valmis kas vaikselt juba need, kes merd sõidavad, käivad piilumas, et millal Viinistu sadam valmis on. Käivad mõned arvamused on see suvi juba käinud siin, kuigi ta veel valmis ei ole olnud ja ja ma tean, näiteks Helsingi jahiklubi juhatus on mitu korda ühendust võtnud, et milla nad saavad oma suurema regatiga üle tulla ja samamoodi Pirita sadamalt ja loodetavasti järgmine aasta piirist-piirini regatt ka peatub liinist. On see sulle endale kuidagi intrigeerivaid, mis siin veel teha saab? Üks asi ilmselt sünnitab ise teise. Tookord ka, et ega siin pikemat plaani ja keegi ei nõua ja kellelegi vastu mingit otseni kohustusi ei ole, vaid nii kuidas vajadus tekib ja võimalused tekivad, nii, oleme seda arendanud ja aga arenguruumi. Meil on siin veel palju, sest nagu näha siin territooriumil ja külas üldse on veel palju tegemata ja see, mis, mis arenguruum võiks olla noot, kui me vaatame siit nüüd, kus me istume aknast välja. Vana söökla ja vana kauplus, mis siin kord kolhoosiajal oli kui saaks. Aga sinna me ei ole jõudnud kinnisvaraärimeestega kes seda haldavad, nüüd seal oleks ka sobiv külale, kohalik kauplus üle kolida vanast hoonest, sinna oleks külaraamatukogu külamuuseum ja noortele kogunemisruumid, lisanäituse ruume. Fantastiline koht keset küla, aga no on natuke raskusi, et leida lahendus nendega, kes, kes seda hoonet nüüd haldavad. Kas inimeste mõtlemine on kuidagi muutunud, seda näeb ju kõrvalt, inimene ise võib-olla ei tunne seda ka, et et kui küla on käima veetud, et kas see on ka inimeste mõtlemise käima vedanud? On viljana mõnes asjas võiks, võiks võib-olla rohkem soovida, ütleme seda head peremehelikkust näiteks, et prügi tekib tee äärde, siin on mõnikord, et kuigi paberikorv on mõni meeter ainud eemal, aga ikkagi visatakse maha ja ja selline suhtumine ühtemoodi on muidugi kerge, et uus auto osta ja, või majale värv peale panna, aga enda inimese enda suhtumine asjasse, see, see võtab pikemat aega, aga kindlasti on muutumas ja Ma arvan, et siin edaspidi on kõik käituvad nii heaperemehelikult. Ma just mõtlesingi, et inimesed teevad oma kodud korda briljantselt ja vaatavad, et oleks veel parem kui naabril, nagu see eestlastel ikka on, aga nii kui koduuksest välja astub, siis Eesti just nagu ei ole enam kodu, et metsa alla veetakse prügi. Oma kodu jah, aga siis on järgmine samm, loodetavasti on, et tuntakse ka vastust oma küla vastu oma piirkonna elupiirkonna ja ja lõpuks terve riigi vastu. Need jõuaks natuke kaugemale just seal, et Eesti riigi juurde, et Eesti valis pärast iseseisvumist hästi kiirete reformide tee ja, ja majanduslikult kiire arengu. Et kas, kas sinu meelest jäi midagi sellele siis jalgu, et kõike korraga ei jõutud, et miski asi läks väga kiiresti ja milleski oleks meil praegu järeleaitamistundi vaja? Tagantjärgi nii on muidugi kerge tark olla ja öelda, et see seda oleks võinud teistmoodi teha, aga selles olukorras, kus me olime 15 aastat tagasi ja kui me siis võrdleme, kuidas teistel on läinud, kellel oli sama lähtepunkt siis üldiselt ma ütleks, et peame rahul olema, sest oli väga kehv seis, palju hullem, palju raskem olukord, kui näiteks Ida-Saksa, Tšehhoslovakkia, Ungaril või mitme teisel Kesk-Euroopa riigil oli teatud majandus iseseisev majanduskellel oli oma ütleme, riigi bürokraatia olemas ja oli midagi, kus peale alustada, ka meil tuli see kõik taastada ja uuesti üles ehitada ja ja täielikult majandus ümber korraldada, dada ja ma arvan, et üldiselt võiks küll ja öelda, et need, kui me tahame nimetada seda radikaalseks, ma ütleks, et ainukesed võimalused, mis meil olid ja et need sammud sai võetud ja nendega liiga ei venitatud sest siis oli inimesed, inimesed tahtsid muudatust ja olid nõus nende raskustega oligi seda venitanud, siis oleks rasked neid reforme hiljem läbi viia. Kuula kivid kõnelevad, laulis Henri Laks. Kell on nüüd 14 ja 34 minutit ja nüüd me läheme ühte hoopis teistsugusesse Eestisse. Mida me külastasime enne seda laulu? Me näeme nüüd Ida-Virumaale ja vaatame, kuhu viib meid Jüri Nikolajev. Viivikonna alevik, mida kohalikud inimesed mitmel erineval moel, kas siis Iraagiks Jugoslaavia aks, Liibanonis võitsid, Chaniaks hüüavad. Oleneb, kus kandis parajasti sõda käib. Ei asu teadmis mitme maa ja mere taga, vaid kõigest mõni kilomeeter maad Sillamäelt lõuna poole. Bussist maha tulles ei saa kohe arugi, et just seda asulat nimetatakse Ida-Virumaa kõige maha jäätumaks ja masendav omakspaigaks. Puud ja rohelus varjavad inimtühje maju. Samas ei suuda isegi loodusega enam-vähem korras hoidnud tänavad ja kellegi poolt ja meil läks püsti pandud uhiuued liiklusmärgid varjata seda kõhedad hääbumist, tunnet, mida toonitavad kahekorruseliste Stalini tüüpi majade tühjad aknad ühiskondlike hoonete varisenud seinad ja katused ja lõkkeasebussi lõpppeatuses. Asula on suremas, suurem osa elanikest on siit lahkunud. Sellest, et keegi veel kusagil elab, annavad tunnistust üksikud terved aknaklaasid ja tubadest õue ulatuvad raudahjude korstnad. Ümberringi on vaikus, ainult juhututtavast teejuhi hääl seletab, et siin oli kunagi pood, siin haigla, siin raamatukogu, see rusuhunnikul jaga kunagi klubi kusel paarkümmend aastat tagasi lõbusalt tantsu löödi. Kohalikke elanikke on alles jäänud väidetavalt 50 kuni 70 hinge. Kel vähegi jõudu ja hakkamist on põgenenud ümberkaudsetes asulatesse. Jäänud on need, kel pole kusagile minna või kes tänapäevast kõnepruuki kasutades pole küllalt edukad nagu näiteks 72 aastane Varvara Jakovlev na endine kaevandustöötaja, kes Rahu tänavamajakese ees jalgu puhkab. See kõik, mida te näete, algas kümmekond aastat tagasi, seletab Varvara Jakovlev. Na kõigepealt kadusid töökohad, siis läks pankrotti kohalike elamumajandus, kuna inimesed ei jaksanud enam üüri maksta. Ühel hetkel kadus keskküttevahepeal polnud Vedki inimesed hakkasid asulast põgenema, jättes maha kodusid ja võlgu. Ühel hetkel jäi Varvara Jakovlev na Kahekorruselise majja üksinda elama. Hirm võttis võimust ja koos tütrega ning lastelastega koliti veidi eemal asuvasse ühekordsesse majakesse, mille endised elanikud põgenedes maha jätsid. Nii elataksegi. Kuigi elada eriti ei tahakski, kinnitab pensionär. Kes siis inimeste arvates Viivikonna suretamises süüdi on? Otseselt riiki keegi nagu ei süüdistagi. Mõni ütleb, et põhilise põntsu olevikule pani Eesti põlevkivi, kes kaevurite töökohad koondas või siis öeldakse, et süüdi on lihtsalt võimud ja igat sorti ülemused, kes mõtlesid ainult endale. Igatahes nagu väidab Varvara Jakovlev na, sellist Eestit ei osanud 15 aastat tagasi keegi oodata. Viivikonna asula tuletab meelde anarhistliku elamispaika, kus pole ühtegi kontoritega ametiasutust, rääkimata poest-apteegist, lasteaiast või veel millestki tänasest. Viivikonna ametlik võim asub 62 kilomeetri kaugusel Kohtla järvel sest Viivikonna nagu teisedki endised kaevurite asulad nagu Sompa Sirgalaoru on ametlikult Kohtla-Järve linnaosad, millest Kohtla-Järve juba aastaid vabaneda püüab. Sumpad pakutakse Mäetaguse vallale orud Toilale ning Sirgala ja Viivikonna Vaivara vallale. Rikkad vallad aga ei taha hingepakkuvatest ja põhiliselt venelastega asustatud paikadest kuuldagi. Samas aga näiteks Viivikonnas ainult muulased, ela aleviku servas ehitas kunagi omale maja Ojaste abielupaar peremees Herman Ojaste elab siin alates 51.-st aastast ja asula hääbumist vaatab rohkem kõrvalseisja pilguga. 10 aasta pärast Viivikonna alevikus saab üks võsane koht selle jaoks, et aiamaad, mis praegust on, need jäetakse maha ja selle koha peale kasvab pajuvõsa peale. Ja tulevikus on sedasi, kui viivikonnast ühtegi kraavi kaevata. Ta siis viivikond täitub veega Viivikonda madala koha peal selle piirkonnast vee äravoolukraav ei ole talle isegi kassa õiged männimetsa pead ei kasva piirkondade ja praegu siin ka juba väga palju kohtades, mis on juba võsal. Ja kui kaob vesi, kahvlid ära nagu jõuluvesi nüüd on. Enam veevärgist vette ei saa, siis tähendab aiapidajad kaovad ära kõik ja kasvavad pajuvõsa peal ja muud mitte miski ei saa ja need mõni vanad budiksid, mis nüüd on, need surevad ära ja sellega on lõpp Viivikonna peal, see on umbes 10 aasta pärast jõudsin mina, mitte miski peal, see peab niimoodi olema, kui see on halb areng. Ei, minu arvamuse järgi on see normaalareng, sest et kõik töölisasulad, mis on, kust on võetud ära nagu põlevkivi välja võetud, siis loomulikult jaan tööd ei ole. Ja siis need alevikud kõik haua tagasi, sest need on ju ajutised töölise alevikud tehtud. Näiteks Viivikonna majad on ehitatud 50 aasta peale 50 aastat, nüüd on 50 aastat täis. Nüüd on need majad juba ära lagunenud ja neid enam ei tasugi remontida ja ta ongi aeg ära lõhkuda ja muud mitte miski ei olegi nendega teha, niiet Viivikonnas ei ole 10 aasta pärast ei ole kindlasti mitte miski järel. Samas aga selgub, et Viivikonna viimane või eelviimane eestlane ei tunne niivõrd muret aleviku kui riigi käekäigu pärast. Selle pühapäeval saab Eesti vabariigi taasiseseisvumisest 15 aastat. Kas on see Eesti, milliste tahtsite? Ei praeguseni ei ole niisugune veel nagu mina tahtsin. Nii kaua, kui meil on teatud asjad, need suured asja meid kõiki eesotsas, kes on tegelenud endise kommunistliku režiimiga, juhtivatel kohtadel, olnud nii kaua, kui need on kohtade peal, nii kaua ei saa, mina lepid sellega vaid meil on tänapäeval edutata vaja uusi noori noori inimesi ja asjatundlikku, kes oskavad palju keeli ja targad ja et siis need saaks võimu enda kätte. Aga mitte sedasi, et need vanad endised kommunistliku aja asjamehed on kõik eesotsas praeguste juhtivatel kohtadel ja nemad otsustavad, otsustavad noorte, tervete inimeste saatust, see ei ole õige. Mina ei olnud nõus, sest mina olen Venemaal käinud ja nende all kannatanud ja mina seda ei kannata. See Eesti vabariik ei ole veel täielik õigusvabariik. Nüüd on muidugi natuke muutunud natukene ainult muutnud, aga tuleb rehkendada sellega, et veel ei ole see Eesti vabariik nagu on ja mina, Ma ei ole veel sõjakirvest maha matnud sellest, et nii kaua kui on siin kommunistlik vaim sees ja kui meid eestlasi alahinnatakse, eriti nii kui siin Kohtla-Järvel niisugused asjad, siis mina ei ole veel sõjakirves maha matnud. Olgu pealegi, et 83 aastane, vananenud ja meie nõuame kindlasti korda mis kasvatab eesti rahvast, aga mitte ei kahanda. Kuidas te suhtute sellesse, et teie Viivikonna alevik on ja noh, peaaegu surnud juba? Ja c Viivikonna alev lagunemine, see algas peal juba meie endi selle linnaosa vanem, aga see juba hakkas lagunema, tema hakkas majasid lõhkuma, tema igavene päev jõi ja siis tema soodustas seda majade lõhkumist. Aga tema soodustas seda, et kõik uksed, aknad kisti eest ära, põrandad ära ja siis omavahel jagati raha ja niisugust asja. Ja sellega algas lagundamine. Ja nüüd on see lagundamine praegust edasi uuesti, ainult selles ka praegune linnaosa vanem, kes on kolme linnaosa peal, ta käib Viivikonnas võib-olla kuu aja jooksul üks kord või kuskil see linnaosa vanem aga tema enda kontorist välja ei saa, seal vilets kontor on, see kontor on isegi nii armetu ja vilets rämps kõiki täis igasugust võimatuid, asju kõiki. Ja seal ta siis suitsetab ja õiendab üks tund aega palju ja sõidab minema seal tema töö kõik tehtud ja mis ta oli veel üks suur viga, on esimene asi, kui me läksime juttude taga, läksime kohe tülli, ma ütleksin seda viset, hakkasin rääkima eesti keeles ja tema ütles, et et tema ei nipanima jutt seda, et tema ei oska seda keelt. Aga no kuidas see siis jälle niisuguse töö pealt saate olla, kuste rahva ja inimesed läbi käite ja kuidas te saate siis selle ainult siis puhtalt selle vene keelega läbi. Aga tema ütles seda selgesõnaliselt, et minul ei olegi vaja eesti keelt, mida? Sest, et venelasi on siin rohkem kui eestlasi ja terves Eestis on üle 30 protsendi venelasi. Tuleb kaks keelt teha, et temal ei olnud vaja õppida ja siis me läksime tülli ja ma rääkisin natuke ikka vene keelt Kadale siis ütlesin, et mina su enam rohkem juttu ei aja ja siis temal oli sedasi jagati endil linnaosa vanem, see siis määrati temale abiks. Et siis oskab eesti keelt linnaosa vanema suhteliselt Kohtla-Järvel, nagu ma aru saan, jah, kindlasti Kohtla-Järvelt elab ma täpselt tea, kus elab, igatahes siin ta küll ei ela. Aga temal on šampa ka veel ja siis on ta siis Sirgala kolm linnaosad, on need kolm nääbuvad linnaosa on tema käes. Ja need siis. Ma arvan, et kui tema selle endal selle ameti maha paneb, et siis need linnaosad on enam-vähem kõik ära kadunud. Vähemalt viivikond on küll ära kadunud. Praegu aga elavad Viivikonna asukad talve ootel, varutakse küttepuid ja vaadatakse valmis soojemad riided. Just talv on see aastaaeg, mis nii mõnegi asja looduse hoolde jäetud asulas paika paneb. Käes läheb. Ta. Täna. Peatage Lasnamäe. No see laul ei vere keema ja, ja eriti tol ajal kui ta oli väga-väga aktuaalne, kui ta oli seevastuhaku laul. Erki, sina valisid selle praegu. Ja noh, minu meelest on see sellest viiest isamaalisust Alo laulust natuke erineb oma rütmi ja muu poolest ka, et on Henno Käo sõnad erinevalt Jüri Leesmendi sõnadest, mis on teistel lugudel. Aga ma mäletan jah, et omal ajal oli see lugu oli ikka täiesti selles mõttes šokeeriv, et keegi nii julges välja ja öelda, et peatage ja migrant ja noh, need sõnad olid seal ikka täiesti tabud ja kui see raadioeetris kõlas, siis inimesed teatud mõttes nagu ka ühe või teise asja peale panin nagu natuke rohkem ja julgemini mõtlema. Kuigi oli ka neid inimesi, kes andsid sooje soovitusi selliseid lugusid eetrisse mitte panna paar korda pidanud ise nii-öelda oma omal vastutusel omal ajal vikerkajas neid ka eetris mängib. Selge märk see, et võitlust ei peeta mitte iga kord relvadega ja, ja ka inimketiga või vot vot Need laulud, mis olid tihedasti meile ikka ikka toeks ja. Ikka tõrgutasid seda, seda, seda vaimu küll ja andsid julgust ja, või ma ei tea, kuidas teie tunnete, et ilma nende lauludeta oleks, oleks need asjad võib-olla jällegi kuidagi teisiti olnud meie enda sees. Tegelikult ma meie saateploki alguses korra nimetasin ka Tartu muusikapäevi, kust need laulud hakkasid ju tegelikult ka hargnema. Ja milline meelsus. Ma arvan, seda mäletavad, milline oli see meelsus, kui neid ka vabas õhus tõepoolest esitati ja ja kui närvilised olid mõned struktuurid tollases Eesti ühiskonnas, kui neid lugusid ehitati, esitati ja armsaks saanud ju tänase päevani loomulikult jäänud ja üks ja teine olukord, tuleb meelde. Ja kuigi neid ka võib-olla iga päev ei taha enam kuulata või noh, võib-olla see aeg on muutunud ja ka see kontekst, milles me elame, on muutunud tunduvalt mingis mõttes naiivsed ja võib-olla isegi lapsikud tänasel päeval kuulata, aga, aga sellest hoolimata on oma aja märk ja ja see on hea märk, väga hea, saame neid tagantjärele kuulata ja võib-olla ehk toob see meie meie igapäevaellu mingi uue nüansitopsis. Just nimelt Postimehe kolleeg küsis mu käest paar päeva tagasi, et mis tunne on meenutada, vabandust päevi 15 aastat tagasi ja ma jäin talle siis vastuse võlgu. Ei olnudki sel hetkel nagu mingit tunnet, aga kuulata sedasi need arhiivilõike tekkis omamoodi just nimelt niuke lõhestatud tunne. Tule jumal appi, me oleme selle kõik üle elanud. Me oleme selle kõik välja kannatanud. Et praegu me just nagu tajume seda eelmist riigikorda kuidagi abstraktselt, et me nii ta ju nii teravalt enam seda sisu. Aga et kuulates need lõike, siis, siis tuleb ikka mõtet. Küll on hea, et õnnestus jalga lasta. Et inimene harjunud teistsuguse ka kiiresti ja nüüd ma enam üldse väga ei imesta enam selle lääne heaoluühiskonna inimeste sinisilmset mõistmatust N Liidu lõburuste suhtes. Nende jaoks niisugune asi on võimalik, see seda ei olnud olemas. Ja ma arvan, et lähevad peed, sõbrad natuke aega ja ja kui me räägime võib-olla oma lastelastele oma elust N liidus siis mõtlevad nad, vanaema, vanaisa paneb segast. No täna oli meie saates ka 91. aastal sündinud noored neiud. Nende jaoks oli ju probleem seegi, et, et missugune see Eesti NSV lipp õieti oli? Jah, loomulikult ja aeg läheb edasi ja nii see ongi. Ja tulevad, needsamad noored ütlevad, et jah, aga missugune see Eesti siis peab olema, kui te mingisugust muud Eestit tahtsite, kui täna on? Jah, sest nende meelest niisugune Eesti peabki olema. Nii et jah, küsimusi võib saada nii ja teistsuguseid. Ma tahaksin siia juurde veel lisada. Et tõepoolest tekib nagu samasugune mulje nagu Andrus ütles oma intervjuus, et sa oled nagu elanud kaks elu. Et üks on nagu selline eelmine elu, kus olid tõepoolest noh, siinsamas Tallinnas sellesama raadiomaja ees olid kallurit, mingit buldooserit, mingit tohutud kuhilad, mingisuguseid betoonmoodustisi ja kõik see kõik oli mujal ka täpselt samamoodi. Siis on võimalik, et see kõik oli siin ja samas meie elus ja tõepoolest, see on ju niimoodi olnud ja head. Et sellest me saame rääkida veel ja võib-olla ehk aitab seal mõningatest asjadest ja mõningatest probleemidest ehk kergemini üle saada. Just 15 aastat hiljem saade vikerraadios saab kohe otsa. Saate tegid Erki Berends, Ain Saarna ja Riina Eentalu ja helipuldis oli Liivi Salumäe ja Erki. Millega me lõpetame? Me lõpetame ühe ilusa Alo looga, mille pealkiri oli ja on lootuses inspee ja sõbrad, mul oli väga hea meel teiega üle 15 aasta taas jälle koos saadet teha, aitäh teile. Ilusat taasiseseisvumispäev. Laatu. Kuus. Ja. Kui jaa? Uus.