Tänases saates Eesti kaitsejõud Kaitsejõudude peastaabi kolonel Oskar Mark. Me loeme, et Eesti kaitsevägi on seal kõik Eesti me alates 19 kuni viieaastane kuni kuuenda segarauakaitseväe tegevus on suunatud selle reservi kasvatada. Ja kaitseväe rahuväeosad tegutsevad kui väljate keskused olles valmis, toodavad reserve, mis kriisi või sõjaolukorras mille baasil formeeriti juba sõjaüksused sõja kaitsta. Need kavad on meil välja töötatud ja käivitatud. Sest ütleme, põhimõttelise aru saama, et sadu täna kaitseväkke tuleb riiki kaitsta. Ta tuleb õppima, kuidas kaitsta. See teenistusaeg on 12 kuud alles peale põhjalikku väljaõpet. Reservväelased, vot need on, see on see inimene, kes suudab midagi ära teha. Eesti kaitsejõudude kujunemisloost räägib sõjaajaloolane Hannes Walter. Ma tahaksin siiski rõhutada seda, et päris tühjale kohale ehitamine on selline revolutsiooniline unelm mis tegelikkuses ei ole kunagi realiseerunud. Meie esimene kindral Johan, kes kaadeldati fon Michelson sündis 18. sajandil. Meie ohvitser korpus kujunes välja Vene keisririigi perioodil meie ohvitserikorpus, kui ütleme siis sotsiaalne rühm, mida saab arvestada juba teatud kutsegrupina kujunes välja esimese maailmasõja ajal kus Tsaari-Venemaa armees teenis üle 100000 eestlase ja nendest ebatüüpiliselt suur protsent olid allohvitserid. Sel lihtsal põhjusel, et eestlased olid kirjaoskaja rahvas ja sellega seoses Vene impeeriumi keskmisest tasemest tunduvalt kõrgemal. Ja sellele eeldusele rajati kõigepealt rahvuspolgud ja rahvuspolkudele, mis juba koondas ja liitis ja süstematiseerida meie sõjaväelist kutserühma rajati siis vabadussõja alguses, Eesti sõjavägi. Ma tahaksin meenutada seda, et esimesed päevakäsud, mis ilmusid vabadussõja eel ja algul kohustasid Eesti ohvitsere ja kutselisi allohvitsere ilmuma sama numbrilistesse polkudesse, kus nad olid teeninud rahvusväeosade perioodil. Nii et kuigi Saksa okupatsiooni ajal rahvusväeosad olid laiali saadetud teatud üksteise tundmine, teatud kooslus oli tekkinud ja see kindlasti tunduvalt kergendas meie riikliku sõjaväe loomist vabadussõja väga rasketel algusaegadel. Kolleeg Toe nõmm, Eesti suurimaid relvanduse spetsialiste, on ühes oma ettekandes öelnud, et Eesti oli ainulaadne riik maailmas kõige väiksem riik rahvaarvult ja territooriumilt või ütleme siis nende kahe näitaja kogusumma kogusummas millel oli olemas suur riigistruktuuriga riigikaitse, see tähendab kõik väeliigid ja nende sees kõik relvaliigid. Ja ma arvan, et ilma sellise baasita, mis kujunes Tsaari-Venemaaperioodil järsult, siis edenes rahvusväeosade perioodil ja omandas mõnes mõttes lõpliku ilme. Vabadussõja perioodil meil tõenäoliselt sellist riigikaitse struktuuri ei oleks olnud. Meil oli olemas siis maa-mere- ja lennuvägi. Ja siinkohal tahan ma teha väikese õela märkuse praeguse terminoloogia osas, kui on võetud üle angloameerika nism. Õhuvägi mis eesti keeles kõlab väga võõralt. See on või Ennovast, Ušniozii-le või siis Aeforsis, aga eesti keeles on olemas ilus sõna lennuvägi mis hõlmab endasse mõiste nii lennukeid kui ka õhutõrje. See vahemärkusena merejõud, mis sisaldasid laevastiku ja rannakaitset ja mahlagi missis sisaldas kõiki relvaliike. See kõik kujunes vabadus ajal välja ja vabadussõja järel oli olukord, kus esiteks majanduslikel põhjustel teiseks poliitiliste võimaluste tõttu. Me võisime radikaalselt kahandada oma kulutusi riigikaitsele riigikaitse struktuuri kokku tõmmata aga kokku tõmmata moel, et ta oleks vajaduse korral kiiresti taas kasvatatav sõjaaegsele tasemele. Ja kui me nüüd vaatame Eesti riigikaitse arengut kahe maailmasõja vahelisel perioodil siis me võime tinglikult jagada nelja etappi. Esimene oleks kirglik soov kokku hoida ja võimalikult palju kokku tõmmata, see on siis 20 21 22 23, on teatud kainenemise periood ja sellise funktsioneerima rahuaegse riigikaitse struktuuri kujundamine. Mida tehti kokkutõmbumise perioodil? Kokkutõmbamise perioodil lihtsalt mehaaniliselt demobiliseeriti. Kõik väeosad jäid sinna, kus nad sõja lõppemise hetkel olid. No üks näide, üheksas jalaväepolk, Narva, kõik reservistide Pärnus ja Pärnumaal. Mis juhul, kui oleks näiteks 1921. aasta sügisel, no ütleme näiteks Ida-Karjalas toimiv või kasvanud konflikt paisunud siis kogu regiooni hõlmavaks sõjaks ja toonud kaasa vajaduse üldmobilisatsiooniks Eestis oleks tähendanud absurdset raudtee ülekoormamist Eesti territooriumil, kus siis Häädemeestelt oleks tulnud mehi vedada Narva. Kui kiiresti taibati mõttetu kokkuhoiupoliitika ohtusid? No laias laastus võiks öelda, et 1922 23 vead parandati, see oli järgmine etapp. Jah, see oli järgmine etapp. Vahepeal meil isegi likvideeriti, kolmas diviis, tähendab Eestisse jäi armees struktuuris ainult kaks diviisi. Siis taastati kolmas diviis, loodi eraldi ranna, õhu ja sisekaitse ülema staap, Tallinnas. Diviisi staabiõigustes. Kas see mängis olulist rolli 1924. aasta esimese detsembri mässu maha suruma? Otsustavat rolli ma ütleks otsustavat rolli sellepärast et selle staabi põhifunktsiooniks oli välja töötada tegevuskavad nii-öelda pealinna kaitseks Tallinn, Harju. Ja kuna need kavad olid 24. aasta hilissügiseks olemas siis võimaldus ka rakendada kaitsestruktuuri väga otstarbekalt ja väga ruttu detsembri esimese detsembri vas likvideerida. Teiseks suureks murranguks oli 1928. aasta kui Eestis mindi üle kahe aastaselt kohustuslikult ajateenistuselt üheaastasele kohustusliku ajale. Kas te peate seda kolmandaks? Jah, ma peaks seda kolmandaks etapiks ka siin mängis oma rolli vajadus kokku hoida teisest küljest kogu Euroopas sõjajärgse kümnendi siis 20.-te aastate mentaliteet, vaimsus ja, ja uskumus oli see, et kui sõdava kunagi peaks tulema, siis ebamääraselt kauges tulevikus. Sõjavägi ei olnud populaarne peaaegu üheski Euroopa riigis. Ma meenutan seda, et 1925 näiteks käivitus Rootsis väga ulatuslik sõjaväe kärpimise programm mis rakendus järk-järgult ja mida Rootsi ohvitser korpus hindas kui Rootsi kaitsevõime likvideerimist. Alles 1936. aastal, kui Natsi-Saksamaa oli alustanud oma taasrelvastumise või võidurelvastumise. Noh, niisuguste intensiivset ringi hakati Rootsis mõtlema uuesti sellele, et võib-olla isegi Rootsil tuleb kunagi veel sõdida. Nii et Eesti ei olnud mingi erand, oli siiski üks osa Euroopa struktuurist, kuulus ta sinna siis ametlikult või mitte, aga aga meeleolud ja, ja poliitilised suundumused olid samad. Ja ka Eestis avalikus nõudis kokkuhoidu, rahade ümberpaigutamist, rohkem ühiskonna arengut, sotsiaalabi ja muid selliseid sfääre teenindavatesse sektoritesse. Ja tegelikult ega siis nüüd kaheaastane teenistus oluliselt ikka väljaõppe osas palju midagi ei lisaga. See, mis on ikka mehele võimalik ühe aasta jooksul ära õpetada see õpetatakse ära ja see teine aasta on lihtsalt sõna vägi on suurem. Ja 28. aastal toimus siis kaks olulist asja, noh, tinglikult võime öelda, et see algas esimesel oktoobril 1928, see suur reform mindi üle üheaastasele tegevteenistusele. Sellega seoses loodi uus sõjaväe organisatsiooniline struktuur ja viidi sõjaline algõpetus koolidesse, kooliprogrammidesse, kohustusliku õppeainena, riigikaitseõpetust riigikaitseõpetusele. See muidugi eeldas pikaajalist sellist. Projekti tähendab esiteks intelligentsemad, et noorte hästi haritud ohvitseride pedagoogilist täienduskoolitust, et nad oleksid võimelised toimima gümnasistide harjatena. Teiseks teatud baasi, et neid gümnasiste, kes siis saavad talve jooksul või õppeaasta jooksul sõjalist teoreetilist haridust, saaks suvel laagriperioodil kolme nädala jooksul ka praktiliselt koolitada. Ja kolmandaks, see nõudis noorsõdurit aitäh ja ajateenijatega kui terviku väljaõppe järsku intensiivistamisest. Kaheaastane programm ühe aastaga tuli läbi viia nii, et see oleks nagu need tapmisalgas 28. Ja tegelikult Eesti sõjaväestruktuur kujunes siis välja selliseks, millega ka Eesti vabariik läks vastu teise maailmasõja eelõhtule. Neljandaks suureks perioodiks Eesti sõjaväearengus on siis ajastumis, algab sõjavägede ülemjuhataja institutsiooni taas sisseseadmisega märtsist 1934. See tõi kaasa väga mitmeid muudatusi. Aga kõige tähtsam võib-olla on kaks momenti. Esiteks loodi kaheksa sõjaväeringkonda Nende staabid. Kui ennem oli olemas kolm diviisi staapi ja siis otserügemendi staabid siis nüüd loodi vahe lülina sõjaväeringkonna staabid, mis sõja ajal pidanuks kujundama brigaadi staabid. Sellisel moel loodi siis üks vahelüli juurde. Ja, ja teiseks suureks muudatuseks oli üks Soome uurija nimetanud seda ülesaamine tankihirmust. Nõukogude Liit alustas oma viisaastaku taga väga intensiivset võidurelvastumist, mille üheks põhisisuks oli soomusvägede või siis tankimassi loomine. Ja Eesti sõjaväe juhtkond 30.-te aastate alguses ei leidnud, nagu mingil määral võiks öelda adekvaatset vastust sellele uuele situatsioonile. Eesti sõjaväe, mida siis hakati nimetama kaitseväeks 1929. aastal. Kaitsedoktriin muutus passiivseks ja ma ei taha öelda allaandlikuks, aga kõik lahingudemonstratsioonid, manöövrid, sõjamängud mängiti läbi põhimõttel, kuidas viivitada vastase edasiliikumist. Aktiivsus kadus. Laidoner asudes uuesti kaitseväe või sõjavägede ülemjuhataja ametikohale 30. aastal. Alustas psühholoogilises plaanis väga intensiivset vastutegevust sellele tankihirmule. Ja tõi uuesti aktiivsuse momendi Eesti kaitsestruktuuri aktiivsuse muidugi meie võimaluste piiridesse. Loomulikult Eesti ei saa minna strateegilise pealetungil hakata valutama Novgorodi ja Smolenskis aga kohalikul tasandil rindelõigu tasandil vastulöökide taktika. See toodi uuesti päevakorda ja seda kajastab ka siis muide kolleeg Toe Nõmme hinnangul Eesti kaitseväe taas nimetamine sõjaväeks. Nii et see ei olnud ainult sõnademäng, vaid selles on ka oma sisuline tähendus. Kas sõjavägi või kaitsevägi. Nii et 34. aasta tähendab siiski aru strukturaalseid muudatusi ja veelgi rohkem muudatust meie sõjalises mõtlemises, nii et need oleks siis need neli neli suurt perioodi. Marsib Eesti vabariigi sõjakool heliülesannete aastast 1938 Millele oli rajatud Eesti kaitse? Eesti kaitse oli rajatud kasiis. Reserv. Tähendab Eesti rahuaegne kaitsevägi oli suhteliselt väike, seal 12 kuni 15000 meest, see on aastate lõikes veidi kõigub aga eesti tol ajal suutis välja õpetada kogu reservi, tähendab aastakäigud, mis teenistusse kutsuti. Kui välja arvata tervislikel põhjustel vabastatud siis õpetati täielikult välja ja sellega seoses oli Eestil väljaõpetatud reserv umbes 100000 meest tegelikult rohkem, mis mobilisatsioonikava täielikult täitis ja oli ka veel tegelikult ülejääk. Mobilisatsiooniplaan nägi ette, kui ma õieti mäletan, 86000 mehe mobiliseerumist. Nendele meestele oli kõigile olemas isiklik relv, teiste sõnadega, vintpüsse. Oli olemas piisav hulk laskemoona ja ka teatud hulk siis suurtükiväge ja ütleme, automaatrelvastust ja nii edasi. Eesti soomusvägi oli praktiliselt null. Tähendab, meil oli küll tankette ja mõned vanad tankid ja, ja, ja paarkümmend soomusautot. Aga keegi ei mõelnudki nendega hakata sõdima punaarmee tankimasside vastu, lihtsalt väljaõppeks oli vaja ka soomusmasinaid, et jalaväe õpetada nende vastu võitlema. Eesti merekaitse nagu viimasel ajal nüüd siin Soome uurijad on ka esile toonud, juhul kui teda oleks õnnestunud ühitada Soome merekaitsega oleks olnud väga tõhus ja oleks suutnud sulgeda Soome lahe. Meie moodsad allveelaevad Tallinna merekindluse oma väga võimsate moodsate patareidega ja miiniväljad või tähendab, miiniväljade rajamine oleks seda suutnud, aga loomulikult üksinda Eesti seda ei suutnud, nii et ka siin võib öelda, et meie tehnilised kontaktid Soomega olid olemas, ühised plaanid olid olemas, aga poliitilist otsust noh, nagu me teame, ei tulnud kunagi. Eesti õhukaitse oli just sel ajal ümberkorraldamisjärgus. Omal ajal kahekümnete aastate lõpus osteti lennuvägi oli vananenud ja kasutades ära Hispaania kodusõda, müüdi Se vananenud tehnika sinna maha ja algas Eesti lennuväe uuendamine. Aga kriitilistel hetkedel oli see veel pooleli, nii et Eesti õhukaitse oli nõrk. Sellise oleks lühidalt siis võib-olla öösel iseloomustus meie riigikaitse olukorrast, aga muidugi, mis kõige tähtsam, Eesti sõdur ja eesti ohvitser eriti olid kvaliteetselt välja õpetatud ja kui oleks olnud aega ja ressurssi, et seda armeed korralikult relvastada siis oleks ta olnud vähemalt sama tõhus, kui Soome armee talvesõjast. Millist jõudu kujutas endast kaitseliit? No kaitseliit, esiteks rohkem kui 40000 mehega hoidis peaaegu poolt reservist meie siis sõjaväereservist pidevas treeningus, kusjuures treening ei maksnud riigile mitte midagi. Tähendab, ta maksis midagi, jah, kaitseliidu aasta eelarve oli 650000 krooni 650000 krooni, see oli tunduvalt väiksem, kui näiteks 2000 mehelise politsei aasta eelarve. Ja kaitseliidus oli üle 40000 mehe. Nii et kaitseliit ikka eeskätt panustas meeste enda aega. Väga suur hulk, kui näiteks lasketiir oli ehitatud talgutöö korras. Kaitseliitlaste enamus oli muretsenud endale vormi omal kulul, sõitis õppustele omal kulul, nii et on arvestatud nii, et kaitseliitlast oma panus aastas oli umbes neli korda suurem kui see riigi panus. Seda on väga raske arvestada, sest mis on siis nagu tööpäeva hind või noh, mis on pühapäeva hind, aga niisuguse arvestuse omal ajal tehti. Ja teine asi muidugi kaitseliidu puhul oli see, et kaitseliit kattes kogu maad, ulatudes igale poole tagas ju selle, et meil ei olnud vaja mingisuguseid nii-öelda sandarmeerial üksuseid, sest et see konstaabel, keda vallas oli tihtipeale üks, üks politseinik vallas selle toeks olid olemas riigitruud ja vastava välja Ta saanud kaitseliitlased, see oli üldiselt teada ja see tagas ka ühiskonna sellise sisemise stabiilsusega. Sel ajal hakati rääkima eesti laskur. Sest ja, ja see on muidugi eeskätt kaitseliidu suur teene. Tegelikult peab tagasi minema veel varasemasse aega, Eesti ütleme, Eesti laskespordiisa oli Ottostele tariga teedeminister. Aga kõige tähtsam oli see, et ta oli pikka aega Eesti jalaväeinspektor või siis laskeinspektor, kellele kogu laskeasjandus allus. Juba vabadussõja ajal kirjutas ta sõduris niisuguse kriitilise artikli laskeosavuse või õieti selle puudumise kohta. Mul on meeles, ta toob seal ühe niisuguse näite, et kuidas annab laskejuhataja korraldusi. Poisid, tõmmake kõrgemalt veel kõrgemalt, andke nii kõvasti, kui jõuate. No ja siis ta alustas alguses oma väeosast, oli kaheksanda jalaväerügemendi ülem ja pärast siis juba kogu kaitseväe ulatuses niisugusema toodilise täpsuslaskmise õpetamist, muidugi mitte. Spordi mõttes tipptasemel, aga lihtsalt, et ei paugutaks, vaid sihitaks ka. Kui taastati kaitseliit 24. 25. aastal siis juba 26. aastal algas teadlik metoodiline töö lasketaseme tõstmiseks. 32. aastal, kui ma õieti mäletan, lotsis olid maailmameistrivõistlused, Eesti meeskond võttis juba osa, ma ei tea, kas ta jäi viimaseks või eelviimaseks aga see ei olnud tähtis. Tähtis oli saada mingi kogemus suurtest rahvusvahelistest võistlustest. Ja. Teine niisugune suur oluline moment oli see, et Eesti hakkas ise välja arendama ja arendaski välja oma täpsusrelvad tähendab arsenali täpsuspüssid. Nii et see töö, mis ütleme, 26. aastal algas kümmekonna aasta pärast, andis juba hiilgava resultaadi. Roomas 35. aastal maailmameistrivõistlustel Eesti võistkondlikult ei olnud veel noh, esimeste hulgas, aga üksikud mehed tulid juba isegi maailmameistriks või esimese kolme hulka. Ja 37. aastal Helsingis. Eesti üllatas kogu maailma ja Šveitsi ja Soome ees tuli maailmameistriks ja kordas seda siis lutsernist 39. aastal võites kuulsa Argentiina karika. Nii et miljoniline rahvas suutis panna välja meeskonna, mis lõi palju suuremaid rahvaid. Põhjendus või on väga lihtne, miks Eesti, Soome ja Šveits sellepärast, et need olid kõik maad Šveitsis võiks öelda, et oligi ainult kaitseliit, sest et Šveitsi kaitsesüsteem on miilitsapõhjaline. Soomes oli 100000 meheline kaitseliit Eestis 40000 meheline kaitseliit ja kõik need mehed, kümned tuhanded mehed olid pidevalt treeningus ja nende hulgast võis valida tippe. Ainult tippude peale mängida, ilmselt ka suurtel riikidel ebaõnnestus kuna laskmist harrastati ju väga intensiivselt ka Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides ja nii edasi. Nii et nende maade löömine oli eeskätt just selle massilise laskmise tagajärg, kui tulemus, mille põhjaks Eestis oli. Ja juunikuu hommik 1938 on võidupüha Vabaduse väljakul algamas iseseisva Eesti suurim paraad. 20000 kaitseliitlast üle maa, kes on tulnud vaba mehe vabal tahtel. 1009. No ma alustaksin, võib olla sellisest. Võrdlemisi triviaalselt väljendist, et relv on vaba mehe tunnus. Ja kui me vaatame Eesti ajalugu väga pikas perspektiivis, siis see populaarne arusaam seitsmesajaaastasest orjapõlvest ei ole päris täpp. Eestlased tegelikult ju kaotasid õiguse kanda relva alles 16. sajandi alguskümnendil. 1000 501502 ordu ja Novgorodi vahel peetud sõjas võtsid eestlased maakaitse vaena veel jõuliselt osa. See pool sajandit, mis lahutab seda sõda Vene-Liivi sõjast, mis algas 1558 on see aeg, kus eestlased kaotasid õiguse kanda relva ja tõeliselt pärisorjastatud. Siis Liivi sõja perioodil. Eestlased muutusid taas relvakandjaks rahvaks. Ma meenutaksin siin populaarset kuju Iivuashenkelberg, keda on väga tendentslikult käsitletud filmis viimne reliikvia. Tegemist oli tegelikult veidi teistsuguse inimesega. Ei, ma meenutaksin seda Põhjasõja ajal üle 12000 eestlase kandis relva Rootsi armee Eesti rügementides. Et esimene eestikeelne sõjaväe määrustik pärineb aastast 1699 Rootsi aast. Tähendab, eestlastel on ajalooliselt tunduvalt pikem kodumaa kodupere kaitsmise traditsioon kui ainult see viimane 80 aastat. Ja kaitseliit on rahva enesekaitsetahte väljendus. Eesti rahvas on olnud 1000 aasta jooksul riigi rahvas vähem kui sajand. Aga rahvana on eestlased pidanud ka kõikides teistes sõdades, mida peavad kolmandad riigid meie territooriumil valima halva ja veel halvema vahel. Eesti rahvas on intuitiivselt valinud siis selle halva ja võidelnud veel halvema vastu. Ja rahvana ei ole eestlased kunagi loobunud võimalusest kaasa rääkida oma maa saatuse kujundamisel. Jaa, kriitilistel hetkedel on pidanud seda tegema relvaga käes. Ja see rahva enesekaitse instinkt väljendub kõige selgemini meie kaitseliidu ajaloos. Kaitseliit sündis omakaitsena 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui lagunes riigivõim. Ma mõtlen siin tsaarivõimu. Kui sõjapõgenikke ja võõra sõjaväe laostunud pandud, hakkasid rüüstama meie maad ja kodu ohustama inimeste tervist ja omandit. Riigi sunnita kogunesid tõsised mehed, võtsid relva, hakkasid patrullima ja ülal pidama korda. Saksa okupatsiooni ajal 1900 18 nägid ettenägelikumat ohvitserid, poliitikud et kui Saksamaa variseb, siis Venemaa ei jäta kasutamata võimalust taastada 14. aasta piirid. Ja kui Saksa võimud ei andnud võimalust meil legaalselt organiseeruda, loodi põrandal kaitseliit. Vabadussõja esimestel nädalatel oli kaitseliit see, kes praktiliselt kandis Eesti riigikaitset. Teiste sõnadega kaitses maad ja rahvast. 1924. aastal esimese detsembri mässu kogemus veenis patriootilist osa Eesti rahvast et oht ei ole riigi loomisega möödas ja institutsionaalset kaitsestruktuurid, politsei, sõjavägi vajavad kogu rahva laia toetust ja see tõi kaasa kaitseliidu taassünni. Ma veel kord rõhutaks. Kaitseliit on eesti rahva kaitsetahte väljendus sõltumata sellest, milline on võimul olev koalitsioon. Milline on konstitutsioon, mis meil kehtib. Kaitseliit väljendab seda, et eestlased ei taha, et keegi võõras siin maal pere mehetseks kamandaks oma valitseks. Ja see ürgne peremehe instinkt ja vaba mehe eesõigus ja kohustus kanda relva väljendub kaitseliidus kõige selgemini. Kas Eesti kaitsejõududel on vaadeldaval perioodil olnud õnnejuhtidega? Ma arvan küll, ma arvan küll. Traditsiooniliselt loomulikult me alustame kindral Laidoneri, st, kes on meile muutunud sümboliks. Ja seda õigusega. Aga ma tooksin esile ka seda õpihimulist vaimu, mis eesti ohvitser korpuses valitses. Vahel on peetud kõige andekamaks eesti ohvitseriks, kindral Nikolai Reek. Kes oli rahvuselt venelane? Jah kuigi noh, kasvatusvanemad või kuidas seda öeldakse, olid eestlased kindral Reegi mitte eriti toekas, aga taga sisukas brošüür või, või kirjatööjuhi otsus ja selle kujunemine on üks väga väheseid Eesti Teadusmõte avaldusi mis on õppematerjaliks olnud paarikümne aasta jooksul kõigi suurriikide kõrgkoolidest, ma pean silmas kõrgemaid sõjakoole või sõjaväe Akadeemiaid, see tõlgiti kõikidesse kultuurkeeltesse, sealhulgas ka jaapani keelde ja oli õppevahendiks kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Kolonelleitnant Luts ütleb tema kohta isegi, et Eesti sõjavägi oli talle liiga väike. Aga see selleks, teiselt poolt Eesti ohvitser korpus, vaatamata sellele, et ta sai, ma pean silmas siis vabadussõja periood ja selle eelset perioodi. Et ta sai väljaõppehiidriigi armees. Riigis, kus valitses seisuslik kord ja ohvitser korpus oli lausa müüriga eraldatud alamväelastest ei võtnud omaks seda Üleolevat seisuslikku suhtumist alamväelasesse või sõdurisse. No kõige tuntum kuju on siin kindlasti, kindralmajor Ernst Põder. Tõeline rahva kindral kellest räägitakse, näitaks sellist lugu, et enne Võnnu lahingut toimus siis nii-öelda sõjanõukogu, kus olid tema staabiülem, sel ajal alampolkovnik Reek ja polguülemad. Juurde astus üks tavaline lihtsõdur kes ka üle õla küünitas vaatama piirkonna kaarti. Ja kindral Põder pöördus selle sõduri poole ja ütles, et no mis sa siis sellest asjast karvad mille peale sõdur ütles, et, Vabandust, väga sellest asjast ei arva ma midagi, aga kas tohiks tuld paluda? Mille peale põder olevatele siis tikutopsi ulatanud, nii et Eesti sõjaväes ei saa öelda, et oleks olnud anarhia või distsipliinilagedus aga samal ajal oli teatud Kokkukuuluvuse tunne mille sünd on mulle isegi, ma ütleksin mingil määral mõistatus kuidas see ohvitser korpus suutis ümber orienteeruda niisuguseks vendluse ja, ja õlatunde tasemel sideks sõduritega, mis Tsaari-Vene armees oli täiesti võõras, aga fakt on see, et see toimus. No veel kindral Põderist võib-olla, et näiteks Landeswehri sõja ajal tal oli kombeks sõita rindele soomusrongil oli alati nii-öelda kontrollplatvorm oli esimeste võitlusvagunite ees, et kui on tee mineeritud, siis lendab õhku ja võitlusplatvormiks pääsevad tema sõitis sellel lahtisel platvormil, istus tugitoolis, üks jalg ravivannis ja, ja tervitas tervitas neid rindeüksuseid, mille liinides ta siis läbi sõitis. Vaat sellised. Ma ütleksin, intuitiivsed võtted mida sõdurid armastasid, mis läksid neile hinge. See on teine poolus meie tolleaegse juhtkonna iseloomustamiseks, üks poolus on akadeemiline, teadmusvõime juhtida ja nii edasi. Teine poolus on see, et Eesti sõjaväge juhitakse eesti moodi. Mitte kisendamise mitte ainult kandude tagumisega, vaid mõistlikkusega ja võib-olla teatud talupoeglik kusega. Aga kui me lähme ajas edasi, siis loomulikult alates 1923.-st aastast, kui Eestil õnnestus sõlmida Prantsusmaaga vastav kokkulepe hakkasid täie vanemohvitserid õppima. No ma ei taha öelda massiliselt, aga no võrreldes väga paljude meist palju suuremate riikidega siiski suurearvuliselt prantsuse kõrgemas sõjakoolis. Praegu võib ju keegi öelda? Nooh, Prantsusmaa kaotas teise maailmasõja, aga. Aga meenutame seda, et esimese maailmasõja ta võitis, nii et see oli tolle hetke Euroopast parim sõjaline haridus, mida võis saada. Kümned eesti ohvitserid, lõpetasid prantsuse kõrgema sõjakooli, eesti ohvitserid täiendasid ennast mere- ja lennuväealal Inglismaal. Lennuväealal, Poolas, õppisid Soome kõrgemas sõjakoolis, õppisid Belgias? Eesti oli euro integreeritud, kui kasutada moodsaid termineid sõjalise hariduse osas ja ärme unustame, et need noored kolonelid, kes kahe maailmasõja vahel omandasid sellise eurohariduse teises maailmasõjas väga edukalt, juhtisid Eesti rahvusväeosasid kuigi mitte eestivormis. Aga ta. On vahetanud põlvkonna tõesti, mehi on hävitatud ja taastatud Eesti riik ent püsima jääb vajadus kaitsta iseennast, oma riiki, rahvast, rahu. Sügis 1997 Paldiski sajandi suurimad sõjaväeõppused Eesti pinnal. Kaheksa osaleja riigi rivis Eesti kaitsejõudude üksused. Mida ühist on tänasel Eesti kaitseväel? Esimese iseseisvusaegse sõjaväega, mis ühendaks kaht. Te olete võib-olla veel 92 93? Ma ei oleks julgenud seda öelda. Praegu 98, ma julgen, sant tahe. Mul on ääretult hea meel kasvõi näiteks nende esimeste Soomes hariduse saanud eesti ohvitseride kursuste pärast. Need noored ohvitserid on noh, ütleme siis leitnanditena saanud majorite kohtadele. Ma ei ütle seda halvustamisega ette heita ka, ma ütlen seda lugupidamisega. Ja nad on hakkama saanud, sest neil tahe ja ka tol ajal eriti vabadussõja esimestel nädalatel või kuudel ilma võib-olla isegi veidi hullumeelse tahteta oleks loetud kokku meie ressursid ja vastase ressursid, öeldud, et poisid ei tule välja, ei ole võimalik. Aga kuna oli tahe, siis õnnestus ja ma julgen öelda, et ka praegu me näeme juba seda, kas või viimase vabariigi aastapäev aparaadil, kuigi paraadide ei ütle sõjaväe kohta kõike ja võib-olla isegi mitte peamist. Aga me näeme seda, et on olemas tahe teha ja kui see tahe on olemas, siis probleemid on lahendatavad.