Ja tervist, head klassikaraadio kuulajad algab helikajasaade, mille toimetab täna Karingopra. Muusikaelu keskne sündmus on praegu kahtlemata festival klaver 2012 mille avakontsert toimus reede õhtul. Järgmised ülekanded klassikaraadios. Klaverifestivalilt on laupäeval kell neli, kui esineb maksimissurraa kell seitse Miroslav kultessovi kontserdilt ja esmaspäeval, kui esineb Kristjan Randalu. Kuid tänasest ajas tuleb juttu 19. oktoobril Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO sarja klassikud avakontserdist, millel kõlasid Anton Bruckneri sümfoonia number neli, romantiline ja Richard Straussi sümfooniline poeem surm ja selginemine. ERSO juhatas rootsi päritolu dirigent Patrick Ringpari. Stuudios on muusikakriitik Igor Karsnek. Siis kuuleme nelevasteinfeldi muusikauudiseid maailmast ja tänases heli kaasa on pikema arutluse teema. Kas muusika kuulamine? Me räägime klassikalise muusika ja nüüdismuusika kuulamise eri viisidest sellest, kas kultuuritaust mängib kuulamisel rolli helist kui fenomenist ja kuidas vastandub traditsioonilisele noodiõpetusele ja sellest, mis on spektraalmuusika. Stuudios on Iraani päritolu helilooja ja muusik Eesti muusika ja teatriakadeemia doktorant, arasjastani ja eesti nüüdismuusika aktiivne esitaja flööt-ist Tarmo Johannes. Sülgaja. Esimesena kuuleme Igor Karsnek, ehkki arvamust. 19. oktoobril toimus Estonia kontserdisaalis ERSO sarja klassikud avakontsert. Klassikutel avakontserdil kõlasid Anton Bruckneri sümfoonia number neli, romantiline ja Richard Straussi sümfooniline poeem, surm ja selginemine. ERSO juhatas dirigent Patrick Ring poriklassikaraadio stuudios on nüüd muusikakriitik Igor Karsnek. Tere. Millise mulje jättis sulle klassikute sarja avakontsert? Kas selline kava valikus kõrvuti on kaks suurt romantilist suurteost oli sinu meelest õigustatud? Kui õigustatud kindlasti kusjuures äri ka tähelepanu ja äramärkimist, et avakontserdile võtta kavasse Bruckneri neljas sümfoonia, mis kestab üle tunni aja, seab igale dirigendile. Ma vaatasin kohe kohustuse leida teos, mis kõige stiili poolest võiks sobida Bructer neljanda sümfoonia kõrvale ja mis ka pikkuse poolest oleks ühelt poolt vääriline, aga samas ei kurnaks publikut välja sellepärast, et neid teoseid, mida saaks esitada ühel kontserdil Bruckneri neljanda sümfoonia, ka neid teoseid ei ole muusika Lida turis maailmas just palju kirjutatud. Aga kui nüüd mõelda selle peale, et Straussi sümfooniline poeem, surm ja selginemine on üks neist vähestest sümfooniliseks põimidest, millel on täiesti filosoofiline programm, mitte, kirjeldab nagu ütleme elus pingele lõbusad Vembud või tanki hot, vaid analoogsed lagunenud hakana radustra. Et tegemist on filosoofilise teosega. Ja ka see oli mõtteline sild Straussi sümfoonilise poeemi vahend, mis kõlas esimeses kontserdipooles ja Lokneri neljanda sümfoonia vahel. See selline hilisromantismi-ile omane kerge Murbiidsus poolte teiseks selline Nidžaanlikke Schopen, harilik elu ja surmafilosoofia selles suhtes ei tasu lasta ennast eksitada Anton Bructory programmist, kus on tegemist ka selliste kirjeldustega a'la mingid kristlikud lossid ja rahvapeod. Et noh, selle muusika. Kas sinu meelest peaks kontserdikava olema valitud nii, et teoste vahel on suurem kontrast helikeele mõttes, või ongi just hea, kui teosed kuuluvad ühte ajajärku, ühte stiili? No see võib olla nii ja naa, sest et ma olen seisukohal, et kunstis ei ole mingeid absoluutseid, kummutamata reegleid kuid tegelikult kontrasti põhimõte on täpselt samasugune side nagu ütleme, teostav filosoofiline, mingi ühine atmosfäär, ainult et printsiip on teine, et siin on tegemist vastandusega ja tegelikult, kui nüüd vaadata asja nagu kuulaja seisukohast, siis ma usun, et võib-olla kontrasti põhimõte mingis olukorras võib aktiveerida kuulaja tähelepanu ehk isegi rohkem, kui on tegemist nii-öelda filosoofilise või maailmapilti puudutava mõttekaarega. Nii et need kaks teost romantiline sümfoonia brokneri loomingust ja sümfooniline poeem surm ja selginemine Richard Straussi loomingust täiendasid justkui 11 nii filosoofiliselt kui ka helikeele mõttes. Ma lisaks sinna juurde veel ka orgestratsioonimates, et kui ennist oli juttu korraks sellisest kontrasti printsiibist, siis Reathers lossi orgestratsioon natuke kõne lähtub teistest alustest kui Anton Bruckneril. Me ei tohi muidugi unustada, et Real Strauss on mängus helilooja ja selline teatraalne mõtlemine. See ei puuduta mitte ainult muusikalisi kujundeid, vaid see puudutab ka teose organisatsiooniks hästi palju eraldatud rolli mitmesugustele kas siis rühma soodadele või sõna otseses mõttes sooloinstrumentidele ja kontrastina nüüd Bruckneri orkastratsioon on märksa massiivsem, raskepärasem ühesõnaga seal on tegemist nagu selliste suuremate kuna pannoo tega ja see muidugi nõuab ka dirigendid natuke teistsugust lähenemist. Näete, kui nüüd analüüsida, mismoodi Patrick ümbori murdas juhatas Straussi sümfoonilise poeemi surm ja selginemine. Ta juhatas seda muidugi ka lähtudes teistest alustest, Bructoni neljanda sümfoonia puhul peaksin täpsustama, siis ma teen seal päris hea meelega, et orkestri detailide selline töö oli solistide riitust puhkpillimõõtkavas väga küpseks ja veenvaks lihvitud, teiselt poolt on selles Stroksisi fonis põhimis ka kujunenud välja juba partituuris juba kirjutad helile omade emotsionaalsete seisundite või kui me tahame, siis ütleme väikestesse fondis piltide galerii, mis tegelikult see kandus kogu ettekande käigus mõttes väga veenvalt, eriti just tänu sellisele pulbitsev energeetik pikale ja hästi läbitud dünaamikale. Võimas tõus tõmbab tegelikult kas mitte ainult orkestri, vaid ka publiku saalis. Ja eks omad kontrasti tulikasele sümfoonilise poeemi ettekanded, ma sinieriti, tooksin välja lõpueelset eetilist muusikut eepilises seene kuivakt lähenemine, kammiline lõpupunkt, seal siis see selginemine või sakslane sõna see tähendab ka kirgastmist. Et kui see igastmuse moment hakkas lähenema, siis minule isiklikult avaldist väga positiivsed muljed just ERSO väga ühtselt massiivset vaskpillid teregud. Richard Straussi harmoonia selle sümfoonilise põimis on üsna keeruline altratsioonid rohke ja läheb esilemanamine. See oli ümboril minu arust väga õnnestunud. Jälle kuulub selle juurde, mis ma juba rääkisin, aga noh, head asjad võib ju mitu korda korrata. Et see on jälle see orgisti, isegi rühmasisene detailide täpsus ja väga täpselt orkestrirühmade vahel paika pandud dünaamika, mis jälle omakorda siis valmistas ette selle selginemise sele kirka, lõpukulminatsioonimaa võib-olla liialdasin, kui ma ütleksin, saalis võis tekkida suisa katarsise efekt, aga sinnapoole ette mandrile mõtlemine igatahes olemas. Nii et selle poeemi surma selginemine filosoofiline sisu jõudis väga hästi ERSO esituses ja Ringdori dirigeerimisel publikuni. Absoluutselt kahtlemata, ma arvan, et selles ette kanda, see ei pidanud saalis viibides külmituks pettuma. Siiani sa oled rääkinud ainult väga headest asjadest, mis sind köitis selle kontserdil, aga kas jäiga nagu midagi millestki puudu? No ma hakkaksin võib-olla natukene kaugemalt peale, aga üldiselt ühe oma tuttava muusikakriitiku seisukohta, nagu oleks Bruckneri muusikaline dramaturgia tänapäevakuulajaks niivõrd pikatoimelised arenev, et saalis hakkab praktiliselt alati igav, et noh, loomulikult iga heli teosta võimalik esitada igavalt ja vähem igavalt ja üldse mitte igavalt. Nüüd see luckneri neljas sümfoonia ettekandelises. Ta läks sellises niivõrd kui see on üldse teades Bruckneri partituuri väga voolujoonelisus arengukaares, kuid Brutneril on see iseärasused ennissoli kõigutatite murda, installatsioon on väga massiivne, samas on ta oma muusikalise materjalikäsitluses väga vohav ja truktorigi kantomaanias. Oleksin omaette jututeema. Et milles on, küsimus on selles, et kuivõrd dirigent suudab sellest tohutus partituuris sümfoonia kestab üle tunni aja liida, sest vohavust muusikast materjalist üles kõige olulisem, mida peab rõhutama täiesti tingimusteta. Siin oli võimalikke variante, kui saalis kuulata, mulle tundus, et esimene osa sümfooniast oli selles mõttes väga oskuslikult dünaamika kujundusega. Erinevad orkestri kihistused hakkasid kohe omavahel mängima ja see muusika ja dramaturgia sai sellest jõudu nagu juurde ja Veenust juurde mõtlesin. Dirigendi oskus diferentseerida suure senise monumentaalorkestri kõlapilti nimodi tekstuur on tähistaja reljeefselt jälgitav ja esimeses osas patriarh Ründori. See kahtlemata õnnestus. Nüüd teine osa andante, millel tegelikult on kaks osa andante ja andante kvaasi allegreto minu jaoks hakkas teine osa tegelikult nagu hingama ja kõlaliselt ette kandlekese mängima alles vaat sellest kui asjale Cretu osast sest see andante osa pikk kuskil ei toimunud neid tempolisi arenguid, mida näiteks isiklikult mina oleksin saalis oodanud. Võimalik Te dirigente teadlikult hoidis ennast teise osa alguses tagasi, et seda rohkem mingiks välja just see allegreto liikumine ja kui see oli nagu selline ettekandeline idee, siis noh, see töötas ütleme isegi päris hästi, kuigi minul korraks tekkis selline muusika nagu seismajäämise tunne. Aga see tunne kadus ära, sest et kui muusika kipub seisma jääma, siis suur selline avar kulminatsioon, see lahendab alati kogu osa muusikalise dramaturgia nagu positiivses suunas ära. Ja muuseas tempolisi noh, nii ja naa. Küsitavusi oli ka kolmandas osas skersos, mis knows Kerson imik iluga ütleb, et see peaks töötama suhteliselt kiire sundimatu energeetikaga. Siin mängis väga hästi kontrastiprintsiip, sest tria osa oli rõhutatult õhulise ja siukese Arabesse kõlapildiga. Aga siis, kui tuli skerso see päris lõpuosas, see jäi minu jaoks natukene harali just. Kumuleerub ja noh, ju siis seda akumulatsiooni selles Scertsus, kas siis ei olnud õige aeg või oli dirigent natuke teisel lainel, sest et selline tempoline kumulatsioon töötas hästi, töötas finaalis finaal, ma usun, on nii kuulajaile kui dirigendile sellesse fondi ettekande puhul kõige suuremaks pähkliks see preses. No vot siin on tõelise muusikalise materjali hüpertroofia, siin kasutab eelnevate osade materjali, tekib sinna vahele ja vahepeal siis saad arvutatud, kuhu see dramaturgia üldse tüürib. Aga Ringori oskas säilitada ka siin sellist ühtset joont. Kasutaksin siin antud juhul Bructeri kohta sellist mõistet, mis pärineb nagu postmodernismist, nagu katkestuste kultuur lucker nagu nimme jätab mingid liinid välja arendamata, need dirigent peab võtma nagu kõrvalt stardipakkujaid, siis mida me edasi, et noh, et, et kogu seda muusikat konglomeraadi veenvalt koos hoida. See ei ole sugugi lihtsate killast see ülesanne ja veelgi kiirus on seda esitada niimoodi saalis oleks põnev kuulata ja ma võin kinnitada, et oli põnev kuulata, et ma tahaks teada, kes ütles, et Anton Bructer on igav, ei loe. Aga nüüd ma küsiks ühe küsimuse, tänases helikajas tuleb juttu veel muusika kuulamisest ja sellest, kas inimesed kuulavad erinevalt näiteks klassikalist muusikat või kaasaegset muusikat. Oled sa mõelnud, kuidas sa kuulad muusikat? Mida sa mõtled sel ajal, mille juures sinu mõtte viibib või kuidas seda vastu võtta, millal on sul iga, millel on sul huvitav? Oskad seda protsessi kuidagi kirjeldada? Tead, ma lähen selle peale mitmeid kordi mõelnud ja ma usun, et ma olen võib-olla oma vastuses kõige ausam. Kui ma väljendan ennast niimoodi, et kui muusika mind kõnetada, siis minu meel ja minu vaim tegeleb ainult selle muusika. Ja kui see muusika mind ei kõneta, siis ma elukutselise muusikuna ma võin aru saada, et teos on komponeeritud väga professionaalselt. Et esitus on briljantne ja suurepärane ja ma võiksin tegelikult kriitikuna laulda hosiannat, aga minu sees eriti midagi liiguta, sellepärast et võib-olla need konfliktid võib-olla see helikeel võib-olla see vormi kõnevormiloogika, dramaturg arengukaar on selline, mis mind sellel momendil näiteks ei kõneta ja võib-olla ta ei kõneta mind kunagisi, aga ma arvan, et see ei ole mitte selle teose probleem, see on minu probleem. Kusjuures mul on mõningaid hilisemaid lemmikuid olnud selliseid, kelle muusikast ma pole esimese kuulamise praktiliselt mitte muhvigi aru saanud. Ma mäletan siiamaani, et esimene ansambli tsenesis plaat Foxtrot ja ma kuulasin viisakuses selles seltskonnas ära, mõtlesin, et totaalne jama, et huvitav, mis nad selles leiavad. Aga ei, möödunud kaht nädalatki, kui ma sain aru, et mis toimub ja, ja ma usun, et selles suhtes on mul kindlasti on avastamisruumi veel. Aitäh Igor Karsnek selle arvamuse eest Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Maailma üks suurimaid muusikamesse mide avalikustas 2013. aasta jaanuari lõpus toimuva messi programmi ja tähtis reed. Saabuval messil pööratakse tänavu varasemast suuremat tähelepanu, nimelt klassikalisele muusikale toimuvad mitmed konverentsid ja kontserdid ja samuti tutvustatakse uusi noori artiste. Messil osaleb Hiina pianist Lang Lang, kes klassikalise muusikasaadikuna püüab aidata klassikalisel muusikal jõuda uutele turgudele ja seega laiema kuulajaskonna ette. Langlongi sõnul On Midemi Mess klassikalise muusika laiemaks levitamiseks täiesti ideaalne koht kuna see toob kokku erinevaid plaadifirmad ja artistid, produtsendid ja teised muusikatööstusega seotud inimesed. Midemi muusikamess toimub järgmise aasta jaanuaris. Oktoobri lõpp on olnud Ludwig van Beethoveni varem tundmatute teoste jaoks väga viljakas aeg. Kui vaevalt nädalapäevad tagasi kõlas amsterdami kontserdipaus Beethoveni 1792. aastal kirjutatud kontsert fantaasia D-duur siis 25. oktoobril kõlas Manchesteri Ülikooli saalis juba uus leid. Nimelt Manchesteri ülikooli professor Perry kuuper leidis Berliinist Ludwig van Beethoveni missa Soleminis visandite kõrvalt ka ühe seni täiesti tundmatu teose. Tegemist on umbes 1820. aastal komponeeritud koraaliga, mis kujutab endast gregooriuse koraali hormonisatsiooni. See on tõenäoliselt Austria ertshertsog Rudolfi jaoks komponeeritud teos ja professor Cooperi sõnul on see küllaltki ebatavaline, sest kõlab tema sõnul ebaBeethomenlikult. Kui käsikiri poleks olnud Beethoveni käekirjaga kirjutatud Poleks professor seda iialgi Beethoveni teoseks pidanud on küsitav, kas nimetatud teos on varasemalt juba avalikult ettekandele tulnud. Aga 25. oktoobril oli kõigil võimalik seda kuulata Manchesteri ülikoolis kohalike tudengite, sest kevadel peaks nimetatud koraal Kadrükki jõudma. Londonis avati muusikutele kliinik, mis pakub spetsiaalset ravi nii professionaalidele kui ka amatöörmuusikutele. Keskendutakse peamiselt just kätevigastustele, kuid keegi tegeleb ka muude muusikute kutsehaigustega. Uuringud orkestrites on näidanud, et 40 kuni 70 protsenti kästrantidest on kannatanud vähemalt ühe terviseprobleemi all mis on oluliselt vähendanud nende mänguvõimed ja mis on pillimängust tingitud. Pillimäng on füüsiliselt väga nõudlik tegevus ja sundasendid võivad põhjustada erinevaid vigastusi ja vaevusi. Näiteks kurdavad viiulimängijad tihti kaela ja õlgadega seotud probleeme Kreemide üle. Ja flöödimängijatel esineb tihti närvivalu, kuna pill toetada dub vaid ühele sõrmele peamiselt. Kuna üks kliiniku asutaja teates doktor John vait teenis varem leiba ka professionaalse muusikuna, siis võib arvata, et veel paremat ja spetsialiseeritud ravi on muusikutel raske leida. Hiljuti dirigent Shinik haami türannia ja ebasobiliku käitumise alt vabanenud Lõuna-Korea sümfooniaorkester on teatanud, et nende uueks muusikaliseks juhiks saab vene päritolu dirigent, pianist Mihhail Plett njov Pletnofon viimastel aastatel del hoidnud muusikuna madalat profiili, kuna teda tabasid pedofiiliasüüdistused nüüdseks sambletnov süüdistustest vabastatud ja taas on lootust teda maailma lavadel esinemas näha. Mihhail Pletnov astub Lõuna-Koreas sümfooniaorkestri ees üles juba novembri lõpus. Seniks on aga orkestrile ees küllaltki tihedad päevad, sest praeguse seisuga nor kestrist täitmata 26 kohta ja nende täitmiseks tuleb korraldada suur hulk ette mängimisi. Jaapan plaanib kasutusele võtta karmid reeglid internetipiraatluse osas. Nimelt ootab jaapani internetti kasutada stajaid karm karistus ja just neid kasutajaid, kes laadivad internetist autoriõigustega kaitstud faile. Säärane tegevus on Jaapanis keelatud juba aastast 2010 kuid seni polnud see kaasa toonud karistusi. Nüüd ootab piraaditud failide alla padjad kuni kaks aastat vangistust või trahv, mis võib ulatuda kahe miljoni jeeni, mis on umbes 20000 eurot. Säärase seaduse muutuse taga on jaapani muusikatööstuse lobitöö. Kriitikud seevastu leiavad, et tuleks siiski keskenduda inimestele, kes ebaseaduslikke materjale avaldavad. Teoorias tähendab uus seadus seda, et karistus saab rakendada juba juhul, kui kasutaja on laadinud kas või piraatfailiuuringud, on näidanud, et Jaapanis ületavad muusika ebaseaduslikud allalaadimised legaalseid tehinguid lausa kümnekordselt. Pärast säärase seaduse vastuvõtmist toimusid mitmed küberrünnakud. Pani rahandusministri, ülemkohtu juhtivate parteide kui ka autoriõiguste ühingu vastu. Tokios korraldati meeleavaldus, kus kanti maske, mis seostuvad tuntud aktivisti anonüümosega. Kuid need ei olnud sugugi ainsateks protestiavaldusteks. Võitlusega võideldakse igal pool maailmas on suletud erinevaid piraat faile, levitavaid lehekülgi ja vahistatud piraat faile, levitavaid inimesi. Ameerika Ühendriikides püüti vastu võtta Ta soppa Pippa akte ning Euroopas taheti läbi suruda ACTA-nimelist lepingut. Ja nüüd lühiuudiseid. New Yorgi filharmoonia orkester pikendab lepingut praeguse peadirigendi Alan Silvertiga kes asus orkestri peadirigendi kohale aastal 2009. Lepingut pikendati hooajani 2016 2017. Saksamaal ühendati hiljuti Baden-Baden ja Freiburgi ning Stuttgarti Ringhäälingu orkestrid ja nüüd toimus hiljuti D selle ühendamise vastane protestiaktsioon. Noor saksa helilooja Johannes kraidler astus enne orkestri kontserti lavale, võttis muusikutega pääst lavalt ühe viiuli ja ühe tšello, sidus neilt keeled maha ja ühendas kaks pilli omavahel kokku. Siis tõstis ta need protesti märgiks ülesse ja ütles, et kaks erinevat instrumenti ei saa ühendatult hästi hakkama mängides jah, häppeningi lõpuks purustas ta laval mõlemad instrumendid tükkideks. Dirigent verbulees pälvis aga Saksamaal hiljuti Robert Schumanni preemia. Preemia on poeesia muusikaauhind, mida antakse välja mantsis. Hispaanias pranit monster. Radcabajeed tabas hiljuti aga väike ajurabandus. 79 aastane sopran kukkus Jekaterinburgis proovi tehes ja murdis käeluu. Kuna ta keeldus Venemaal haiglasse minemast, siis viidi ta tagasi Hispaaniasse ja hetkel on ta juba paranemas. Ja lõpetuseks Eestiga seotud uudiseid. 25.-st oktoobrist neljanda novembrini toimub Belgias rahvusvahelise kaasaegse muusikaühing aastal festival ja Eesti heliloojate liidu poolt möödunud aastal festivalile World Music teis lähetatud kuuest teosest valis festivali nõukogu välja Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-teosed mis kõlavat belgia ansamblite esituses kokku festivalil kavas ligi 90 teost. Heliloojatelt üle tervem. Maailmafestivalil osaleb Helena Tulve teos silanslarm ja Tatjana Kozlova teos horisontaalis unikaalsusega aga ansambel Una korda, mille koosseisus mängivad kandlel Kristi Mühling, harfil Liis Viira ja klavessiini Ene Nael alustas Rootsis kontsertreisi, kus 26. oktoobril anti kontsert Stockholmi Eesti koolis ja laupäeval, 27. oktoobril esinetakse Visby Toomkirikus. Una korda annab ka meistrikursuse ansamblile loodud eesti muusikast. Seda Visby heliloojate keskuses. Pealkirjaga striim Line on kokku pandud Eesti heliloojate teostest ja rõhuasetus on Viisbys elava helilooja Mirjam Tally kahe uudisteose maailma esiettekandele esimene neist on voolujoon ehk striim Line, mis on valminud tänavu aastal ja teiseks teoseks on uus versioon teosest kollane. Lisaks Mirjam Tally muusikale on kavas gammarko kõlari kärestik Helena Tulve ilmneis Liis Viira, Stella maris ja õunakorda poolt loodud seadet Cyrillus Kreegi, Peeter süda, Heino Elleri, Raimo Kangro loomingust. Muusikauudised maailmast tõi meieni nelevastenfeld. Head kuulajad tänase heliga ja ulatuslikum teemakäsitlus puudutab muusika kuulamist. Teatavasti pole tänapäeva muusikal piire. Muusikateostes ei kasutata klassikalist harmooniat, vormi, skeemega, rütmikat, millele toetudes on hea muusikat kuulata ja mis tekitab tunde, et saame muusikast aru. Seevastu võib nüüdismuusikat kuulates tunduda, et pole millelegi põhineda. Ei aita siin kogemus ega teadmised muusikast. Olen stuudiosse palunud kaks muusikut, kes on tegelenud muusika kuulamise uurimisega. Need on Tarmo Johannes ja ras ja Taani. Tere õlkam. Tarmo Johannes ei vaja pikemat tutvustust eesti Fletist, pedagoog, aktiivne kaasaegse muusika esitaja ansamblite resonabelis ja muu liige. Ja, ja Taani on Iraani päritolu noor helilooja, õppinud klaverit, kontrabassi ja heliloomingut kodumaal Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias. Hetkel jätkab magistriõpinguid kompositsiooni erialal Baseli muusikakõrgkoolis professor Georg Friedrich Haasi juures ja alustas ühtlasi ka doktoriõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Ja Taani muusikat on esitanud juba mitmed mainekad muusikakollektiivid. Ta põhjalikult uurinud spektraalmuusikat ja tegelenud heli erinevate akustiliste omaduste uurimisega. Kui me räägime muusika kuulamisest, mida on tehtud muusikateaduses tänapäeval, millised on suunad, mida muusikateadlased uurivad? Kuulmispsühholoogia ja muusikataju uurimine on tõesti viimastel aastakümnetel nagu väga palju arenenud ja nendel teemadel palju uuringuid, kirjutusi aga, ja ei ole tõtt-öelda päris pädev inimene nagu sügavalt valgustada pigem praktikuna, mis minu jaoks on nagu selline oluline vastuolu ja probleem on see, et tänapäeval tegelikult inimesed mõtlevad heliste kõlast päris palju, et kui me mõtleme kasvõi, kuidas rokkbändid või Dimivad saundi väga palju, kuidas klassikalisest pilliõpetusest see kõla kujundamine annan, vaatate esimesel kohal vast rohkem, kui see ajaloos kunagi nii on olnud. Maas muusikaharidus tegeleb väga palju just nagu, nagu nootidega helikõrgustega või et muusikaõpetuses on klaver esikohal ja see, et ära tunda, mis noodid need on või et esikohal on see, et õigel ajal mängitakse õigeid noote. Et siin on minu meelest vastuolu ja nagu oluline on püüda nagu aidata inimesi kuulama heli ja nagu minna heli sisse, et sealt avastab päris palju Varas taani ütleb, et me kõik tunneme klassikalist muusikat ja tahame interpreteerida ja kuulata muusikat põhinedes oma teadmistele. Oluline on endalt küsida, et mis ikkagi Nendes meistriteostes, mis meid huvitab? Vanad meistrid polnud teadlikud helilaine fenomenist ega akustika küsimustest. Kuid see, millest Tarmo eelpool rääkis, pole sugugi uus viis helist mõelda. Inimesed on aegade algusest peale helidest huvitunud isegi vastsündinud last köidavad helid. Sel põhjusel on ka klassikaline muusika siiani hinnas ja nauditav. Selles on muidugi ka ilusad meloodiad, mida on hea kuulata. Kuid näiteks Beethoveni sümfoonia kuulamine on vahetult ja loomulikult nauditav just selle kõla tõttu. Mina heliloojana õpin akustikat, et luua oma teostes mingit uut ja huvitavat kogemust. Kuid klassikutel läks korda ilma nende teadmisteta. Kui klassikaline muusika seal on raamistik, millele me saame toetuda, et kas saab kuidagi rääkida, et ka nüüdismuusika on kuidagi organiseeritud, millele me saame toetuda? Ma olen ses suhtes haarašiga väga päri, et ma usun, et need põhimõtted, et kuidas on muusika organiseeritud on küllaltki sarnased muusikast läbi sajandite, tehnikat on, on väga erinevad ja see, et mille peale heliloojad on mõelnud ja mida nad on kasutanud. Aga olen küll väga seda uskuvat, et mingid teatud üldised printsiibid on sarnased ja sa isegi ei pruugi olla alati teadvustatud näiteks kõigepealt nagu stock hauseniga mõnedest sellise ülistruktuursete ja totaasias realismi heliloojate näiteks shokhauseni kohta on öeldud, et ta on kirjutanud reaalselt muusikat vaatamata sellele süsteemile. Et see on just täpselt seesama mingisuguse kõla ja muusikaomadust instinktiivne tajumine, ilma milleta ei saa loomulikult eselt pool, teadmised ja käsitöö on väga tähtis. Kui eri ajastute muusika on loodud sarnaste printsiipide alusel, kas me siiski kuulame Beethoveni ja stock hauseni teoseid erinevalt? Arasjastani arvab, et kõik inimolendid tajuvad helisid ühtmoodi. Beethovenit oleme rohkem harjunud kuulama, sest oleme sellega koos üles kasvanud. Beethoveni on kuulajale kohene efekt. Kui näiteks kuulate Berliini Filharmoonikute esituses Beethovenit, siis on see just helide voog, mis tõid kaasa haarab, pole võimalik seda mitte nautida. Stock Houdinit kuulates kuuleme samuti heli. Heliloojal oli teost luues küll teistsugune lähenemine ja me võime keskenduda kuulamisel ka kompositsiooni teistele kihtidele. Kuid ikkagi on heli see, millel on vahetu mõju. See oleks minu meelest ideaalne või see on suurepärane, kui õnnestub kuulata Beethovenit ja stock Hausonit, umbes samamoodi. Aga Ma arvan siiski, et enamasti see nii ei ole ja eriti mis ma olen nagu õpilaste puhul tähele pannud, et inimestega, kes on saanud niimoodi parasjagu muusikalist haridust, et neil on nagu mingi tausta, mingid harjumused olemas, aga selline pärist laiem sügavuti vaade veel ei ole saabunud. Nüüd võib-olla natuke üldistuse, aga tihtipeale selline Beethoveni kuulamine, inimesed tihtipeale kuulavad nagu tuttavaid teemasid, et kas nad leiavad üles selle tuntud meloodia, kas nad tunnevad ära oh, et see ekspositsiooni meloodia tuli nüüd tagasi või siin on nüüd see motiiv, et mis on tuntav, kas siis muusikaõpetusest või lihtsalt ka nagu, nagu esimesest osast. Aga see on nagu üks kiht ja suhteliselt ikkagi nagu pealmine kiht, et kuidas see ütleme, Beethovenit teema nakku toimib tervikuna, kuidas ta on orkestrist läbi voolab, et mis on see orgestratsiooni pool, mis on tema kõla sügavuselt seal, need parameetrid on väga palju veel. Ja samas kui minna nüüd samade vahenditega stock Hausani juurde, et küsida, et kus on nüüd siin see meloodia, mis nüüd mulle meelde jääks, mida ma saaksin järgi vilistada, et siis seda ilmselgelt seal ei ole. Samamoodi kui nüüd Stogausenit kuulata, et mis on üldised protsessid, mis on seal põhikujundit, kas seal on mingisugused kasvuprotsessid, kas ta tiheneb, hõreneb, mismoodi on arengujooned seal sees siis Need põhimõtted on tõesti sarnased, millega saab läheneda nii klassikalisele sümfoonia-le kui, kui tänapäeva Chifooniale need kaks esmast mõtet minu meelest, kui proovida niimoodi universaalselt vaadata, et, et siis on just see, et mis on need kujundit, millele tugineb muusika ja mis on need protsessid kuidas need kujundid muutuvad, kuidas nad on muudetud. Kuid loomulikult on täiesti võimalik, täiesti väärtuslik on ka selline nagu selgelt kontekstis kuulamine, et kuulata, kuidas see kollektiivselt Ta Beethoveni sümfooniat, tõlgitsed ahaa, et nad tegid siin hoopis sellise erinevat moodi lahenduse või kuulates Doc House nüüd kuidas see kollektiiv nüüd mingi teatud asjaga hakkama saada, kuidas kõlab neil mingisugunegi hoolade grupp või et et selline spetsialiseeritud kuulamine on loomulikult võimalik ja siin ei ole midagi halba. Aga selline kõige esmane kuulamist tasand. Mõlema muusika puhul jätab selle kuulamiskogemuse natuke vaesemaks ja kui on tõesti võimalik kuulata natuke nagu üldistavamalt, mis kõige tähtsam nagu terviklikumalt seda sellise toimub, siis kogemus on minu meelest rikkam. Rass ütleb, et tõelise kuulamiselamuse saab ainult elava ettekande puhul. Meie muusikakuulamisharjumused on viimasel ajal muutunud seoses salvestuste ja raadioga kuid minu meelest on oluline laste ainult helidest kaasa haarata. Ja see on võimalik ainult elava ettekande puhul. Ka Beethovenit saab kuulata mitte ainult jälgides meloodiaid, vaid seda, mis muusikas üldiselt toimub. Kuid Stocouseni või John Gatesi puhul. Peame inimesi harima, et nad oskaksid hinnata ta seda, mis selle muusika sees on. See on sama, kui vaadata kaasaegset maali. Võib-olla ei muretsenud Gates niivõrd kooskõla tulemuse pärast, vaid mõtles hoopis teistele elementidele. Ja neid teades oskame teost hinnata. Publikule peab andma vihjeid, mida kuulamisel tähele panna. Ja ta lisab, et nüüdismuusika ettekannete puhul on tavaline, et esinejad tutvustavad teost ja helilooja eesmärke. Nii et teadmised muusikast eelteadmised sellest teosest, mis näiteks kõlama hakkab, aitaksid kaasa selle muusika kuulamisele. Ma ütleks, et mitte tingimata, et selle konkreetse teose sisu või taust või kui jätta annultatsioon lugemata. Ma arvan, et heal juhul see ei tohiks naguniisuguste kuulamiskogemust ikkagi nagu oluliselt muuta. Aga mingisugused teadmised või eelkogemused selles vallas, et kuidas läheneda. Ja siin on mõningaid väga häid mõtlejaid olnud, kes minu jaoks on olnud oluliselt, kes on nagu väga seda teed hästi sillutanud. Ühelt poolt üks väga hea materjal, Salvatore Shariino, itaalia helilooja omad figuurid muusikas Beethoveni tänapäevani, kus ta vaatleb just selliseid üldisi protsess, põhimõtted, kuidas üldse erinevad kunstiliigid, mitte ainult muusika tihtipeale toimivad või mitte, see, kuidas nad toimivad, kuidas inimene vastu võtab, et mis on sellist tühist ja konkreetsemalt kuulamise kohta. Minu selline kirjutis ka muusika septembrinumbris minu meelest väga hea mõtlemine on Inglise elektromuusika helilooja Denis Smuuli spektro morfoloogiline teooria, mis kõlab keeruliselt. Ega selle sisu on just see, et kuidas panna tähele, mis ja kuidas muutub sagedusruumis, ehk siis, et kuulata, kuidas helid algavad, kuidas muutuvad just see, et mis nende tämbrist või spektris muutub. Ja see võib tõesti väga palju juurde andnud tähelepanu sellele pöörata ja Smuuli teoorias on just ka see hea asi, et ta tugineb üldiselt mõistetavatele terminitele nagu jah, seal isegi lendamine, lahkumine, naasmine rotatsioon ja muud sellised terminid, mis ei ole nagu ainult muusika vallast. Taani on uurinud spektraalmuusikat Ütleb, et kogu muusika on tegelikult spektraalne aga spektraalmuusikatermin võeti kasutusele kaheksakümnendatel aastatel Pariisis. Helilooja hakkas tähelepanu pöörama helile, kui fenomenile ja heli hakati analüüsima täpselt nii, nagu võib analüüsida valgust. 19. sajandi prantsuse kuulus füüsik ja matemaatik Joseph Fourier lõi kuulsa teooria, et iga heli on võimalik kirjeldada kui üksikute erineva amplituudi sagedusega siinus helide summatis. Fourier Meie analüüs on praegu kõige enam kasutatud helispektri uurimise meetod. Teooria on tegelikult pikem, aga selle põhimõte on, et kõik, mis kõlab, on õhuvibratsiooni tulemus ja me kuuleme seda helinat. Aspeks. Küsin arstilt, et kas need teadmised spektraalmuusikast aitavad teil muusikat luua. Absoluutselt vastab ta ja näeb probleemi meie muusikahariduses. Ta ütleb. Olen õppinud harmooniat instrumentatsiooni, kuid mul polnud aimugi põhjustest, et miks peab orkestreerima nii või teisiti. Orkestratsiooni õpetatakse praegu nagu religiooni. Keegi teab, kuidas asjad käivad ja meie peame seda järgima. Kuid kui alustasin akustika õpinguid, sain lõpuks aru, mis on orkesteerimis reeglite taga. Miks näiteks puhas klint pole teatud faktuuris hea või miks flööti kõla teatud registris hästi? Muidugi on see ainult minu isiklik komponeerimis stiil, mis ei tähenda seda, et kõik peavad seda järgima. Kõrva treenimisel on kahjuks sama olukord. Meid õpetatakse ainult klaverihelisid kuulma ja ainult ühes süsteemis hästi tempereeritud süsteemis. Kuigi see süsteem on ainult paar sajandit vana. Taoline treening eeldab oma kõrva, peab sundima kuulama intervalle, mis on kogu aeg ühesugused. Kuid tegelikult nad ei ole seda, sest sagedused on erinevad. Loomulikult on hea osata kuulda intervalle, kuid kui kõrv filtreerida intervalle, jäävad tajumata muusika, teised osad. Läbi sajandite on häälestatavate pillide ja laulmise juures kasutatud puhast loomulikku häälestust. See tähendab, et kõik intervallid intoneeritakse kokku kõlama vastavalt ülemhelide sarnastele suhetele. Tänapäeval, kui kõik lähtub ainult klaverist ja tempereeritud häälestuse eest, on see tundlikkus nõrgenenud. Ja ma tahaks jätkata sellest samast mõtestanud, ma olen väga nõus, et, et muusikahariduse seal seisavad, nad tihtipeale õpetavad seal on mingid teatud oskused, aga nendesamade oskuste tõttu võib juhtuda, et me oma musitseerimisega kuulamis oleme vaesemad. Et väga lihtne on tõesti see sagedusruumi või spektri komponent välja. Et kasvõi nii lihtne asine nagu Kressendo pillidega, et esmane nõukogu mõistusele Tal on mingi asi, muutub valjemaks. Aga enamasti pillide puhul, see tähendab ka see, et heli tämber muutub. Ja kui nüüd kuulata, et selle Kressendo sees tõesti on mingisugune teatud spektri ruumi kasvamine, sageduste lisandumine, sekrezendo õnnestub palju paremini mängija poolt ja moodi kuulates ka, et kui panna just tähele, mis muutub heli sees, et mis sellest nagu mood võib olla sama. No kasvõi selle orgestratsiooni näite puhul, et kui sama Grinti mängib üks pillipaar ja siis teine pillipaar või, või et kui nende tugevust suhendeine noodid on täpselt sama nooti, kiri on täpselt sama, ometigi see, mis kõlab, on väga erinev. Nii et justkui õnnestub minna selle heliruumi sisse ja kuulata, mis sagedusruumis helispektris toimub, et, et see annab niivõrd palju protsessi juurde. Sain ma õigesti aru, et nüüdismuusikat kuulates kaovad mõisted nagu meloodia ja rütm ja harmoonia vaid me räägime helidest, helidest kui objektidest, saundist, kõlavärvidest. Ei kindlasti mitte harmoonia ja rütm ei pruugi olla, aga tihtipeale on ses suhtes, ega jällegi, et, et siin ei ole midagi nagunii väga erinevad. Hoone põhimõtted võivad olla väga erinevad sellest, mis lihtsustatud Rammo harmoonias. Aga ma ei saa öelda, et nad oleks kadunud. Aga kui tähtis on kultuuritaust see koht, kus me oleme sündinud ja kasvanud ja muusikat õppinud. Varas arvab, et kõik inimesed kuulavad muusikat ühtmoodi kuid kunsti hindamisel mängivad rolli teadmised. Võib-olla sõltub kuulamine ka sellest, et oleme harjunud tabama erinevaid asju. Näiteks mina, onlasena kuulen teoses mond Iraani traditsionaalse meloodiakäiku mis on sümbolina teosesse lisatud. Kuid kuulates muusikat kui helide järgnevust, pole kultuuri taustal tähtsust. Arashi ütleb, et minu kodumaal pole inimesed harjunud kuulama Beethovenit. Aga ta on kindel, et kui iraanlased Beethovenit kuuleksid, siis neile meeldiks. Ma olen nõus, et ma usun ka, et siiski inimesed eri kultuurides head muusikat suudavad mingil tasandil vastu võtta, et kui meie kuulaks mõnda fantastilist Iraani muusikat, et siis see, mis tasandil see neile meeldib, on kindlasti teistsugune kui, kui oma kultuurikonteksti kuulaja. Need, kus võib-olla osatakse hinnata toomilise võrratu üleminekud ja tegi ühest teisest samad või millised kaunistused, mis tulevad nagu teadmise pinnalt, meie kuulame. Seal võib olla Mahleri sümfooniat mingisugust teatud spetsiifiliste asju, mida teised ei võta vastu. Siin kultuurikontekstile on kindlasti ses suhtes erinevus, mis on nagu see tasand, millel asja nauditakse. Aga ma küll usun, et kui see on kunstiliselt tugev, et see nauding mingid teatud tasandil on on olemas kultuurikontekstist vaatamata, aga kuidas, mis, mis kihis nüüd saabub, sõjaneerin? Muusikas on asju, mida kõik naudivad ühtmoodi seen, helide müsteerium. Usun, et iga viimast, kui inimest köidaks Afganistani, India või Tiibeti muusika. Sest heli on fenomen, mis mõjutab keha ja mõtlemist. Ja seda lihtsalt pole võimalik ignoreerida. See on sama efekt, kui lähete pimedusest valguse kätte. Kas ma saan kuidagi ennast häälestada, kuulamiseks uhiuut teost? Kindlasti on, et, et see eelhäälestus, sellest sõltub kuulamiskogemus kindlasti ja ma usun, et kuulamine samas on ka subjektiivne, nii et kuigi siin on teatud universaalsed alused, mida see konkreetne inimene sel hetkel tajub, et see sõltub tõesti paljudest asjadest, kas kõht on tühi või, või mitte. Ja esimene ettevalmistus ja võib-olla ongi kõik, kõige tähtsam on tähelepanu. Et unustada ära, et mida sa ootad sellelt kuula, mis kogemuselt väga tihti inimesed, ma ise samamoodi on juba enne ära otsustanud, et kas talle meeldib see mängija või helilooja aga tõesti olla tähelepanelikult kuulata, mis muutub, kuidas muutub ja, ja kui see on hästi kirjutatud muusika, siis ma usun sarmo selt, et siis on see nauditav. See on ju hea. Muusika kuulamise arutlusringis olid Iraani päritolu helilooja ja muusika Rashjastani ja Eesti Fletist Tarmo Johannes. Saime teada, et heliste kõlast mõeldakse tänapäeval palju. Samas on muusikaõpetuses endiselt esikohal noodiõpetus tempereeritud helisüsteemis. See õpetus annab teatud oskused, kuid samas muudab meie muusikakuulamiskogemuse vaesemaks. Kõlaja helide instinktiivne tajumine on omane kõikidele inimestele ühtmoodi sõltumata kultuuritaustast tajume muusikat ühtmoodi, olgu siis teos pärit klassikast või nüüdismuusikast kuid kuulata saab neid erinevat. Klassikakuulamine põhineb äratundmishetkedele siis nüüdismuusika kuulamist võiks kirjeldada kui heli sisse minekut nüüdismuusikat kuulata. See on hea, unustada eelarvamused ja olla tähelepanelik. Kuid alati on heli see, mis vahetult meie tähelepanu äratab. Tehnoloogia areng. Tänud meie kuulamisharjumusi, kuid täiusliku kuulamiskogemuse saab inimene ainult elavate helide kuulamisel. Siinkohal kõlab katkend aras Taani loomingust. Helikajale tegid kaastööd nelevastenfeld Igor Karsnek helioperaator oli Katrin maadik. Toimetas Karin kopra.