Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna penn okri raamatust jumalaid hämmastades. Selle on tõlkinud eesti keelde Mathura, kes on väga hea luuletaja ja reisikirjanik ja tõtt-öelda on see väga õige Bennokkisi nüüd lõpuks ka eesti keeles niiviisi saadaval. Varem on eesti keeles ilmunud küll ka tema romaan näljutatud. D Mul on tunne, et see jumalaid hämmastades on olulisem ja tähtsam, kuigi naljatatud tee on auhinnatum. Bennocrit kohtusin mina kunagi aastate eest Stavangeris Norras Põhjamere ääres oli selle oma tütrega koos ja ta läks hämmastavalt kihvt mustanahaline vana mees, kes kohe mu lapsega juttu hakkas ajama ja minuga ka. Mis mulle meelde jäi, mis ta ütles, mis oluline asi, kuhu me siis õhtu jooksul nüsib väikest veini libistades ja maailma asju arutades jõudsime, ütlesin, et kui on Aafrika haige, on terve planeet haige ja aafrika manner praegu sellisena on haige paigastele katki. Ja väga paljud sellest, mis penokri kirjutab, puudutabki seda aafrika teemat. Leidsin, mis Erki Simonen on kirjutanud Aafrika kirjanduse ja Bennokri kohta selle eelmise raamatu puhul ja loen teile ette. Aafrika kirjandus on väga noor veel lühema ajalooga kui Eesti kirjandus. Aga suuline pärimus ulatub aastatuhandete taha ja annab musta mandrirahvastele aluse kõnelda oma kultuurist kui võrdsest, mis tahes kida rahvaloominguga. Nii ma teen siin väikse vahelepõike, tuletan teile meelde, et tegelikult ikkagi eestlane on Euroopa neeger, pole midagi parata, me olime veel kuni viimaste aegadeni olijad ja, ja ka meie kirjutatud kultuuri ajalugu on väga õbluke. Napid paarsada aastat, eks ole, kui, kui sedagi, sõltub, kus me tahame lugema hakata, kelle juurest, eks ole. Nii veel, Erki sibanen, loen edasi suuliselt pärimused, mis alles praegu hakkab Aafrikas tasapisi oma tähtsust kaotama. Sedamööda kuidas kasvavad suurlinnad, levivad euro, ameerikalik haridus ning teabetehnoloogia on aegade algusest peale olnud rituaalne tähendus. Laulikul jutu vestel on ürghõimus priviligeeritud seisund. Loo jutustamine ei ole lihtne ajaviide, vaid omamoodi loits, liturgia. See on kui viiruse poetlemine olemise arvutiprogrammi, mis sealt peale ei käitu enam endiselt, sõnas on vägi, ta ei ole võõrandunud tagajärjest ja aafrika nooreditelatuuri mängu asubki, selle sõna nõiduse loojaku hämaras nikeerijat täpsumini, joruga päritolu Bennokri, kelle seniseid romaane võiks stiili poolest külmutatud. Eesti Euroopa Liidu eilsetes koloniaalmaades kasvanud Salman Rusti ja arun Touchi Roy raamatutega on saanud Aafrika mandri tuntuim kirjanik. Nii milles Bennokri räägib oma selles poeetilises lühiromaanis, jumalaid hämmastades räägib ühest nähtamatust poisist, kes kasvab suureks ja temast saab nähtamatu mees. Ta seikleb eriskummalises maailmas, kus ta õpib tundma teisi nähtamatuid inimesi või noh, need on kõik kellegi jaoks nähtavad, kellelegi jaoks nähtamatud. Ja tegelikult, et ütleme, see on niisugune mõistukõned, on natuke nagu mulle meenutas stiili poolest võib-olla pisut Ristikivi hingede ööd, et selline vaimurännak, aga tegelikult on see üks mõistukõne või selline allegooriline pilt. Ja ma loen teile natuke site ette. Kõigepealt raamatu algusest. Parem on olla nähtamatu. Nähtamatuna oli tema elu parem, ehkki tollal ta seda ei teadnud. Ta oli sündinud nähtamatuna. Juba tema ema oli nähtamatu ja suutis seepärast teda oma last näha. Tema rahvas oli endaga rahul, kui sai töötada põldudel, elada tuttava päiksepaiste all. Nende elud ulatusid kaugele nähtamatute sajandite taha ning kõik, mis seal eri värvi ajastutest tänapäev oli jõudnud, oli legendid ja rikkalikud traditsioonid, mida keegi polnud kebi pannud ja mida seetõttu mäletati. Neid menetleti, kuna nende järgi elati üles kirjutamata ajastute päikesevalguses, sirgus ta vabana vastuoludest ja poisikesena unistas karjuseks saamisest. Ta saadeti kooli, kus õppis kummalisi mõtteid, veidraid tähestik ning avastas. Seega on võimalik sõnadeks kirjutada just raamatutest avastaski tama, nähtamatuse, otsis endi oma rahvast kõigis ajaloo ürikutes ning märkas oma nooruslikuks hämmelduses, et teda polnud olemas. See seik jäi teda vaevama. Nõnda otsustas, niipea kui on jõudnud piisava vanuseni kodust lahkuda ja asuda otsima neid, kes olid olemas. Ta tahtis näha, millised nad välja näevad. Mingis mõttes meie, eestlased, oleme, on ka sellised maailma suures raamatus nähtamatute tahame alati koledasti nähtavaks saada ja omal vaiksel moel, ma arvan, see meil õnnestubki üha rohkem ja rohkem. Nii et mina tunnen küll selle musta mandri musta mehe Bennokri vastu sügavat soojust ja poolehoiutunnet. Minu arust on ta väga põnev kirjanik. Soovitan teil lugeda Ben Nocrit jumalaid hämmastades. Jürgen Rooste. Ma olen seda ka järgmisel nädalal ja räägin teile uuest raamatust.