Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Valev Uibopuu raamatust, välismaine Kirjanike liit. See ei ole tegelikult esimene ka ainuke raamat, mis Kirjanike Liidust veel jutustab, on ka olemas Katrin Raidi loomise lugu mis on väga põnev sellepärast, et seal on kõik kirjanike tülid sees ja see on ikkagi tore lugeda, kui tuleb välja, et ka teised on lihtsalt inimesed ja kaklevad ka mõnikord ja mõnikord labaselt lihtsad ja reetlikud. Välismaine Eesti Kirjanike liit muidugi, ka selles ajaloos peitub igatsetud tülisid ja asju. See asutati kutseühinguna paguluses kuuendal detsembril 1945 Stockholmis. Võite arvata, mis aeg oli, aeg oli vilets, halb, kole, maailmas oli kõik asjad sassi keelatud ja kirjanikel ei olnud samamoodi kuskil olla nagu lihtsale inimesele. Ühesõnaga kirjanikud pillutati maim peale laiali, need, kes siia jäid, pidid riskima, kas sellega, et nad ei saanud avaldada, neid ei olnud võimalik midagi välja anda või siis olid nad riigitruud kommunistlikud kirjanikud ja nende nii vormiline kui ka statistiline kui ka sisuline pagas oli üsna piiratud kõik. Nii et see on ju huvitav lugeda, mis kirjutati 40.-te lõpus ja 50.-te alguses Nõukogude Eestis, ainult et suurem jagu sellest ikkagi väga halb. Välismaal olid asjad teistmoodi, liidu esimehed on olnud seal August Mälk siis Kalju Lepik ja siis n nõu, et ongi kolm esimest olnud sellel liidul läbi ajaloo märkagi pikema aja 80. isa kastanilepik siis kümnend peale teda umbes ja Enn Nõu oli viimase otsa esimees ja pikk aega kuulusid juhatusse näiteks Karl Ristikivi remont, Kolk, Arvo Mägi, juhatus tegutses Rootsis. See oli pagulaskirjanike kõige suurem asukohamaa, seal oli kõige rohkem kirjanikke koha pääl ja tegevusaja jooksul kokku on välismaise Eesti Kirjanike liidule olnud umbes 78 liiget ja neist pooled elanud Rootsis. Ülejäänud igal pool maailmas, USA-s, Kanadas, Soomes, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Austraalias, Brasiilias ja lõpuks aastal 2000, alles 2000 ühines välismaine Eesti Kirjanike Liit meie kirjanike liiduga, nii kaua nad meid ei usaldanud. Võib-olla täitsa põhjusega, ikka tuli vaadata, et kas, kas need seal kodu Eestis on kommunistid või on päris eestlased. Osutusime õnneks päris eestlasteks. Nii. Ja see Uibo Ma tegelikult ei olegi niivõrd raamat, kui ta siis Uibopuu pikemad tekstid, mis on ilmunud meedias ja läigivad Kirjanike Liidu ajaloost, on siis kokku pandud raamatuks ja siin on suur tööd näiteks Jaanika kroonbergi kanda olnud, kes on seda toimetanud ja sobitanud. Kusjuures ma läksingi hea meelega lõigu kroonbergi järelsõnast, mis on Kalju Lepiku kohta. Kalju Lepik on võib-olla üks paremaid eesti modernismi luuletajaid, kes üldse on elanud ja teda võib-olla ei tunta mind nii hästi kui võiks. Aga raamat ütleb nii Kalju Lepiku esimese sõjajärgse eesti külastamisega 1990. aasta kevadel veel Nõukogude okupatsiooni kestes oleks nagu alanud uus ajastu eesti kirjanduses mitte vähem tähtis kui Ristikivikonverents 1987. aastal. Kalju Lepikuga kaasnes alati teatud pidulikus tema isiksuses luules kui ka avalikes esinemistes oli ülemust ja mõõdutunnet, mis esimest tagasitulekut maalima pinnale kohta mu ema ja võtma vastu Juhan Liivi luuleauhinda, mis samm-sammult maapao lõppu kuulutamiseni. See tagasitulek, need koduhetk, et 20. sajandi viimasel kümnendil tähistasid ja saatsid vägivaldselt lõhestatud eesti kirjanduse üheks saamist inimlikul tasandil rohkem kui ehk miski muu. Ja mingis mõttes see raamat on ka Justin tähis, tõsi, hea sõber Birk Rohelend kirjutas just Kirjanike Liiduga 90.-ks sünnipäevaks väikese näidendi ja siis Estudeeris kaduda liidu ajalugu, ütles, et see on alati olnud noorte ja vanade lööma ajalugu, et nii inetu, et alati noored tahavad vanadele ära panna. Vanadel ei võta noori tõsiselt. Tegelikult tasume. Janika Kronberg ütles mulle, et selline hea kisma on ju mõnus energeetiliselt. See annab hoogu juurde, et võib-olla praegu on isegi liiga vähe neid tülisid. Aga samas minu enda kogemus ütleb, et tegelikult seda põlvkondade lõhet, et nii hull üldse ei olegi. Mäletan, kas Mati sirkel laskis meid noori luuletajaid ikka oma toas harjutamas käia ja kogunemas, kuidas Andres Vanapa ja Andres Ehin kogusid enda ümber nii noori kui vanu sõpru-semusid. Ja viimased kaks esimest, Jan Kaus, Karl Martin Sinijärv on pigem noorema generatsiooni esindajad ja ei ole ka ei vanadega noortega tülis. Mõtlen, et kui ma olin vahepeal paar aastat Soomes, mul tekkis ka juba peaaegu pagulaskirjaniku tunne ja Jüri Aarma ütles mulle ükspäev soovitus, et järsku peaks praegu pagulaskirjanikuks hakkama, et ütelda, arvata võib, et need sellised kogukonnad hakkavadki tekkima välismaal nii palju eestlasi, kes lihtsalt lähevad, ilmselge, et varem või hiljem keegi neist, kes kirjutab juba juba tean tegelikult paari, kes on nii-öelda uue generatsiooni väliskirjanikud. Võib-olla tõesti peaks isegi seda liini vedama, aga see raamat vale Uibo, välismaine Eesti Kirjanike liit ei ole tegelikult huvitav mitte ainult nende tülide poolest mitte ainult selles mõttes, et seal Välismaiste kirjanike lugu, see on ikkagi osakene sellest, kes me oleme, kust me tuleme, millist kirjandust Me teeme, millist keelt me kõneleme ja, ja räägime ja kirjutame. Nii et lugege Valev Uibo puud, mina olen Jürgen Rooste ja järgnevalt jälle uuest raamatust.