Tere ajakirja oma keel, uus number on valmis ja saates on ajakirja peatoimetaja Reili Argus, tere päevast. Tere päevast. Minu nimi on Piret Kriivan ja räägime võib-olla kõigepealt sellest, mis ajakiri see oma keel üldse tegelikult on ja kellele ta on, ta ei ole eriti vanaajakiri. Jah, kui võrrelda need vanaajakirjaga nagu keel ja kirjandus mida sellise nime all oleme saanud lugeda juba üle 50 aasta, siis ta on kindlasti noor, aga samas ei ole hirmus norga, ta on ilmunud, mina seda. Nii, et, et mitte väga noorukene ja mõeldud on ta kõigile, nii nagu kaanel kirjas, et keeleajakiri kõigile. Kui autorid artikleid kirjutavad, olin alati ma neile öelda, et proovige mõelda, et oma keelt peaks lugema üks inimene, kellel on keskharidus ja mitte rohkem. Et tema peab kindlasti arusaama näiteks tavaline keskkooli lõpetaja. Või siis Loksa laevaremonditehasetööline. Et see on mõeldud kõigile, kes tunnevad keeleteemade vastu huvi. Ja kindlasti mitte mitte keeleteadlastele. Esimene artikkel selles uues numbris. Konstruktsioonigrammatika see pealkiri on küll selline, et võiks olla päris kindel, kas kõik kõik saavad aru või on kirjutatud väga lihtsalt. No on proovitud vähemalt kirjutada väga lihtsalt. Ja mõeldud on siin sellist uut, suhteliselt uut grammatika lähenemist mis keskendub mitte lausetele mittereeglitele niivõrd mitte üksikutele sõnadele, vaid vaatab konstruktsiooni kui ühte põhiüksust. Ja, ja ongi seisukohal, et keeles ei ole nii, et on sõnad ja on reeglid, mille abil pannakse sõnad lausesse, vaid on olemas terve hulk hulk konstruktsioone, millel oma reeglid. No kõige tavalisem on vast see, et võrdlused, väljendid, mis meil levivad, et need on omamoodi mallid, mõni on produktiivsem, mõne järgi saab palju uusi väljendit teha, mõne järgi ei saa. Aga samas neid ei saa paigutada sõnade alla näiteks väljend ehku peale. Et see ei ole ju sõna see väljend. Ja tal on omad reeglid, kuidas ta tekstis esineb või siis näiteks maast madalast. Et me ei saa seda seletada selliste tavaliste reeglitega nagu maast, seestütlev Lääne-madalast ja nii edasi. Et neil on omad omad reeglid. Ja Heete Sahkai tutvustadki oma artiklis seda uut lähenemist. Kuidas seletatakse keelt keelepõhimõtted just selle uue konstruktsioonigrammatika raames? Selle? Ja suur pluss on ka see tegelikult, et me saame tuttavaks selliste keele inimestega, keda me varem Tundnud ei ole just nimelt meil on see põhimõte olnud, et me autoreid valima või kutsume kirjutama väga eri põlvkondade hulgast, et meil on akadeemikuid nagu Uno Rätsep. Meil on noori keeleteadlasi Heete Sahkai näiteks selles numbris aga meil on ka päris noori autoreid. Selles numbris on neli üliõpilase kirjutatud artiklit. Et meil on alati olnud mõni üliõpilase kirjutatud artikkel ja vahel lausa õpilaste kirjutatud teid. Mõnikord On mõnel lapsel väga hea olümpiaaditöö, näiteks jääb mõnele õpetajale silma ja vahest tuleb neist väga-väga põnevad artiklid. Et ei pea olema auväärne. Et kirjutada oma keelde. Kui on huvitav teema, siis me võtame vastu kõigil keelehuvilistel artikleid. Aga tuleme ikkagi nüüd auväärse kirjutaja juurde. Huno Rätsep, akadeemik ja emeriitprofessor, kes sel aastal tähistab oma 80 viiendat sünnipäeva, on kirjutanud ka ühe artikli väga intrigeeriva pealkirjaga pahupidi kadakas. Osad on see kadakasakslus, sest see artikkel ei, see ei ole päris kadakasakslus, sest see on pigem sellest, kuidas eestlased on sõnu omatahtsi tõlgendanud ja natukene ümber teinud, nii kuidas endal mugavam või suupärasem on. Et näiteks seesama sõna kadakasaks ei tule sõnast karakas sugugi mitte. Et algselt, nii nagu Rätsep kirjutab, oli tegemist alamsaksa liitsõnaga kadensasse. Sassoli küll sakslane saks, see tõlgiti ära. Aga see kade kate, ma ei oska seda õigesti hääldada, võib-olla see oli hurtsik, nii et ta oli hurtsikus akesi poolsaks. Aga see kaade tundus inimestele hirmus võõras, et seda ei suudetud seletada, ta ei ole läbi paista. No ja kes selle kadaka sinna ettevõtlusega, seda täpselt ei tea enam. Aga sinna ta tekkis. Kuigi kadakas on püha puu ja ja, ja eestlastele hästi armas. Aga miskipärast tuli see kadakas ilmselt lihtsalt kõla pärast, et ta oli selle kaadele kõige sarnasem, et mitte mingit sisulist seost ei ole sisulist seost. Ka sõna võib-olla siiski, et võib-olla võõras sõna eesti keele sõnade hulgas torgib nagu kadakas võib-olla ka jah. Ega me ei tea, mis selle inimese peas oli, kes seda esimesena hakkas seda kasutama. Aga igal juhul rahvast võttis selle omaks ja nii omaks, et selle põhjal on ju tehtud meil pajuvenelased ja, ja võsainglased. Niiet selliseid sõnu vaatab, vaatleb Huno Rätsep oma artiklis, et seal on veel terve hulk huvitavaid sõnu, näiteks kontvõõras. Et kust see kontvõõras on tulnud, alguses arvati, et ta on sellest tulnud, et ta ilmus pulma siis, kui järelaid ainult kondid. Aga tegelikult tegelikult sealt tagant paistab hoopis sõna konti ja see konti tähendas märssi Gazedohust märssi. Ja, ja ilmselt oli siis hoopis inimene, kes tuli pulma sele märsiga ja täitis selle ära ja läks, läks pungil täis märsseljas ja see konti, seega siis ei ole mitte kondist, vaid on hoopis märsist. Või siis näiteks puusärk, mis ei ole kaela seotud särgiga kuidagimoodi. Et alguses oli liitsõna kujul puu Serk järel osase Serk oli laenatud alamsaksa keelest. Seda sõna me tegelikult teame, sest et me teame sõnasark Sark, Sarga surnukirst, sarkofaag on seal taga see sõna, nii et seda me teame, aga samas inimestele see puu, Serkvi, puu sark tundus ka ilmselgelt võõras läbipaistmatu, kus oli kujundlik, on parem. No ja nyyd hakati seda kasutama lahkunute selga panna, jah, just sellistest sõnadest, Huno Rätsep oma artiklis kirjutab, neid on tal oma 10 kontsert. Tahaksin tulla tagasi selle kadakasaksluse juurde just sellepärast, et ta on tegelikult see nähtus iseenesest on ju tänapäeval väga aktuaalne praegu ja Huno Rätsep ise on ju ka muretsenud võõrkeelte mõju pärast eesti keelele. Ja minu minu mälu järgi on ta öelnud ka, et rahvas ise otsustab oma keele saatuse. Kas nüüd tänapäeval, kui ingliskeelsus vohab meie kõnekeeles ütleme niimoodi ja tänavapildis siis kas me võime rääkida, kui peame rääkima kadaka inglusest või kuidas te ütlesite võsa? USA Inglisjah, eks eks see on üks murekoht küll. Ja inimesed otsustavad ise, kas nad panevad oma asutusele eestikeelse nime või kas nad panevad oma asutuse külge eestikeelse sildi või mitte viimasel ajal lausa juttu olnud sellest et me peaksime rohkem õpetama üliõpilasi inglise keeles magistri kui doktorikavadele. Seegi on omamoodi oht, et kui magistrikavade inglise keeles, siis järgmine samm on see, et see on ka bakalaureusekavad inglise keeles. Ja sealt edasi, eks ole. Õpetame ka gümnaasiumis inglise keeles ja keel hääboki ainult sellepärast, kui ei ole prestiižne rääkida enam selles keeles. See on seal mure. Ja ja see iseenesest ka, kui näiteks ma ütleksin, mängleva kergusega, vahetatakse ära eestikeelne sõna inglisekeelse vastu öeldakse näiteks, et poliitik tegi steitmendi või et sellel show'l, kusjuures võiks ilusti öelda sellel etendusel Et see on ka kadakasakslus, tegelikult see võsa, võsa inglus, see ei ole nagu päris hea kõlaga ja kus see sõna tulnud on, ei ole teada, see võsa, inglase on tehtud eeskuju järgi selle kadakasaksa eeskuju, järgini. Et ega võsaga tal ei ole midagi pistmist, aga lihtsalt see ilmselt torkas pähe esimesena. Aga need inglisekeelsed täna on meil tõesti väga-väga palju, et kui ma juhtusin hiljuti toimetama Est aastaraamatut suure ettevõtte aastaraamatut, siis seda lugedes pea igas lõigus oli mõni inglisekeelne fraas ja ma autoritelt ükshaaval küsisin, et aga mida te tahtsite sellega öelda. Ja siis ma sain peaaegu kõigile eestikeelsed vasted ja need kenasti eesti keeles olemas, et ei saa öelda, et eestikeelne vaenlane ei ole meil vahendeid mida kasutada, et on küll tulemusena Raamat vahel lahti võtta, kui oma peast pähe ei tule. Ja leiab näiteks oli selles aastaraamatus selline väljend nagu Street level lähenemine. Ja, ja kui siis uurida, et mis asi see on, et mis asi on liitlevel lähenemine siis selgus, et see on selline lähenemine, kus tehaksegi kaubanduskeskusesse sellised telefonipoed, kus saab ka lepingut sõlmida. Vot nii et inimene, kes tegelikult loeb seda teksti, ega tema ei pruugi aru saada, mis asi see StreetView lähenemine on. Ma olen sellises poes käinud, peab tunnistama. Tean, ja me ümber seletatult ja saame väga hästi aru, millega on tegemist, et sinna põhimõtteliselt ei olegi vaja terminit. Nende võib rahulikult eesti keeles ära seletada, mida, mida mõeldakse. Eks ta naeruväärsena kõlab vahel. Tegelikult võib-olla üks võsa ingluse näide on levinud Tallinna tänavatel. Räägitakse isegi seda, et õpilased küsivad Tallinna koolides õpetajate käest, miks buss, kirjutaja peab kirjutama kahe s-iga, kui see on tänaval suurelt kirjutatud ühe Essiga. Jah, see on tõesti üks raske asi. Tuleb välja, et meie liikluse märgistus on reguleeritud mitte meie enda seadustega, vaid mingisuguse Viini konventsiooniga. Ja seal on kaks võimalust, kas panna bussirida või kas tähistada bussirida tähega A või sõnaga pas. Meie linnavalitsus valis selle pas võimaluse. Ja ega keeleinimesed ei saagi mitte midagi teha, ka keeleinspektsioon ei saa mitte midagi teha, et see on omamoodi kurb situatsioon, kas meie enda enda märgid on kuidagi reguleeritud väljaspool meie enda riiki, nii et saage tuleks tegelikult ikkagi varem olnud. A-täht ei oleks tekitanud sellist ebakõla. Et me võime muidugi vaielda, et autobuss, et kui palju me kasutame selle autobuss ja kas A tuleb meile täpselt meelde või ei tule meelde. Aga teisalt jälle see, see buss, nagu te ütlesite, tekitab lastes sellist tunnet, et äkki nüüd kirjutataksegi niimoodi meie iga päev näen. Kui me juba laste juurde jõudsime, siis oma keele uues numbris on emakeelest koolis päris mitu artiklit. Jah, meil on alati olnud rubriik emakeel koolis, mis on suunatud kõige rohkem õpetajatele, aga samas on seal sellist teavet, mis võib olla kasulik õpilastele endale. Näiteks sellel. Selles numbris on Kersti Lepajõe kirjutanud kirjandist. Ja tema vaatleb kirjandit kui väljendusoskuse peegeldajat. Ja eelkõige ta analüüsib selliseid sidusus võtteid, mis iga teksti sees korrastavad teksti sätivad näiteks, kuidas asesõnadega seotakse eri lõike ja tähendusi. Ja tema analüüsist tuleb välja, et ega need sidusus võtted ikka lastel päris selged ei ole ja seetõttu see tekst on sageli hüplik. Mõte läheb ühelt teisele väga kiiresti üle ilma seostatud ja sujuvad õpilastööd kindlasti ei ole. Ja lõppjäreldusena ta leiabki, et neid sidusus, võtteid lihtsalt tuleks rohkem õpetada. On lapsi, kes omandavad need tekstidest aga on neid, kes neid iseenesest ei omanda. Võiks teha mõned harjutused ja õpetada. See on siis uurimistöö sellest ajast, kui küpsuseksamiks oli kirjand, jah, just. Aga päris kadunud ei ole ju selline teks praegugi jätka. Praeguse eksami sees on üks osa kirjand, nii et maja läheb teda ikkagi sidusat, teksti peavad kõik oskama teha. Tulevikus läheb, läheb laps töökohale siis ka seal tuleb tal teha ju korraliku teksti. Teie sisule olete uurinud lapse keelelist arengut, millal tegelikult algab ühe Eesti lapsi ettevalmistusküpsuseksamiks? Ma küll tahaks mõelda, et, et me ei valmistu kogu aeg küpsuseksamiks, ainult et me valmistume ikka eluks. Aga eks ta kohe alguses hakkab, et keele omandamine hakkab ju väga varasest vanusest vaieldud andmed, kas kas ta hakkab peas või ta ei hakka, sest et kindlaks tehtud on see, et loode kuuleb emakeelt. Ta tunneb pärast sündi ära need silbid, mida ta on enne kuulnud. Et nende silpide peale läheb ta nii-öelda meel rõõmsaks. Et seda on tehtud kõikvõimalike huvitavate katsetega kindlaks. Kuuleb tunneb ära ja terve esimese eluaasta, kui ta ise ei räägi, et siis ta justkui imeb endasse kõike, mida ta kuuleb. Et õpib silpidest sõnu tegema, õpib pikast sõna jadast välja korjama üksikuid tähendusega üksusi, need, millega saaks midagi teha. Mis on sõna moodi asjad. Ja, ja siis, kui ta ise rääkima hakkab, siis muidugi meie saame jälile, ta nüüd omandab. Ja eks see keeleline areng toimub kogu aeg, esimesed kolm eluaastat on väga-väga olulised. Kas sellest, millal laps hakkab rääkima, kui vanalt hakkab rääkima, kas sellest sõltub ka tema võimekus väljendusvõimekus hilisemas eas täiskasvanuna keskkooliõpetajana ega selle kohta ei ole palju uuringuid. Et mida on uuritud, on lugemisraskused. Et on tehtud kindlaks, et kui laps hakkab hilja rääkima, siis temal võivad tekkida suurema tõenäosusega lugemisraskused. Aga tänapäeva koolis, kus õpetus on tekstikeskne, on lugemisraskus üks, üks väga-väga hull asi. Et kõik ained kannatavad selle all. Me loeme, rahastas bioloogias ajaloos mitte ainult eesti keeles, matemaatikas ka väikest ülesannet just ja hiljuti konverentsil üks Poola Poola uurija, oli uurinud 10 aastat. Neid lapsi, kes hakkasid vara rääkima, need, kes hakkasid hilja rääkima. Ja mis selgus, oli see, et kui laps hakkas vara rääkima, siis nende laste hulgast tegelikult oli ikka mõni, kellel tekkis lugemisraskus, neil oli 50 last. Ja minu teada vist üks, kellel tekkis düsleksia. Aga et 50 last, kes hakkasid hilja rääkima, nende hulgas lugemisraskusega lapsi 32. Nii et see on selge näitajat. Et see on riskitegur, et kui laps liiga hilja rääkima hakkab, see ei pruugi nii olla alati. Aga isegi siis, kui ta hakkab rääkima, tal võiks lugemisraskus tekkida. Tõenäosus on palju, palju väiksem. Nii et kui ikkagi laps kolmeaastaselt üldse ei räägi, siis tuleks mõelda, miks meie suguvõsas on selline legend ühe esivanema kohta, et tema ei rääkinud ja ei rääkinud ja siis viie aastaselt. Vaata, mis situatsioon see nüüd oli, siis otsustas suu lahti teha ja kui ta käest küsiti, et poiss, miks sa varem ei rääkinud, siis ta ütles, et tahab olnud midagi öelda. Ja seda on räägitud. Üsna laialt levinud legend, aga, aga see võib nii olla, võib juhtuda, et mõni laps ongi halvem, suhtlejad ei pea vajalikuks rääkijat, et aga teisalt see ei pruugi nii olla, et üldjuhul mina hakkaksin kartma, kui, kui ikkagi viieaastane laps üldse ei räägi. Ja kolmeaastase puhul on juba see murettekitav, tavaliselt ju eesti kiirema arenguga lapsed hakkavad pooleteistaastased lauseid moodustama. Et, et see võiks olla üks selline termin, et kui pooleteistaastaselt ikka ühtegi sõna veel ei ole, siis tuleks mõelda, et äkki me tegeleme lapsega vähem, räägime temaga vähegi milles asi on. Kõigepealt omandab laps sõna. Sõnavara, mitteni käib korraga igal tasandil, areng käib korraga. Kõigepealt võiks öelda, et kõigepealt ta harjutab hääldamist ikkagi esimene aasta koogamised, lalisemised, kõik see on ju tegelikult hääldusaparaadi valmispanek. Realisemisest tulevad silbid, laps kordab ta totaal allella, neid silpe, neil on sõna moodi juba. Nonii, silp, mis hakkab sõna moodi tulema, sellega teeb Snaks valmis välja ladina sees on äratuntavad silbijadad, et need on juba meie oma sõnad, mida laps veel ei oska nii-öelda, nagu meie, ütleme. Aga ta vähemalt harjutab ja proovib. Et, et kõigepealt sõna moodi asjad, aga esimeste sõnade puhul eesti keeles me ei saa öelda, et see on puhas sõnavara, mida ta omandab, sest et vahel need sõnad on juba käändevormis näiteks kommi või saia. Et seal on juba osastav olemas, et kas ta siis on sõnavara omandamine või grammatika omandamine. Raske öelda, eks ta tervikuna alguses omandab. Aga kui on juba kümmekond sellist käändevormis sõna, siis nende põhjal ta hakkab reeglid tegema. Nii et kõike korraga. Kas on mingi vahe selles, kui peresse sünnib üks laps, kaks last või kogunisti kolm last korraga, et kuidas nemad rääkima õpivad? On ikka lahe. Vahe on kõige lihtsamalt jälgitav selles, et ühele lapsele jätkub vanema tähelepanu rohkem. Ja lapsele suunatud kõnet on lihtsalt rohkem. Kahe lapsel jätkub seda vähem, sest kaks last nõuab suuremat hoolitsust. Emal jääb vaheaega lobiseda, rääkida, arutada asju. Ja kolme lapsega muidugi hoopis hull seis, et et kolmikute vanemad on tihtipeale väga, väga kurnatud esimese kahe eluaasta jooksul. Ja palju neil siis on aega lastega vestelda. Ja, ja tähendatud ongi seda. Kaksikud hakkavad mõnevõrra hiljem rääkima ja kolmikud minu enda uurimismaterjali põhjal kuus kuni kaheksa kuud hiljem, kui üksikud lapsed. Nad küll võtavad sellepärast järele selle arengu, nii et viie aastaselt annad teistega täpselt samal tasemel. Aga algus lihtsalt on aeglasem. Sest et on öeldud, et laps omandab keelt. Koondatud tähelepanusituatsioonis, et see tähendab, et näeme, laps kahekesi midagi teevad, räägivad ühest samast asjast, et siis käib aktiivne keele omandamine. Kui keegi taustal midagi seletab, raadio on lahti või televiisor, sellest ei ole kasu saanud, lihtsalt müra, lapse jaoks. Aga, aga kui palju seda koondatud tähelepanu situatsiooni kolmikutega peres on võimalik üldse tekitada, see on muidugi küsitav. Aga kui laps vaatab Näiteks televiisorite vaatab multifilmi, siis on tema tähelepanu sellele. On ja siis ta omandab sealt ta võib omandada, on sealt midagi omandada. Mis see tähendab, kui multifilm on inglise keeles või mõnes teises keeles, siis palju ta sealt omandab, ei ole selge ja väikelaste multifilmid on tihtipeale ilma väga suure tekstita. Ja, ja selle multifilmiga on üldse, on muidugi see, et see tekst, mis seal on, see peaks olema hea, kohane, et kui see on keerukas, kas siis siis sellest ei pruugi palju omandada. Aga ometi ta omandab siis ka televiisorist palju, palju vähem kui vahetust suhtlusest. Et kui vaadata ema ja lapse suhtlust, siis see on täiesti omaette žanr kus ema kordab üle 10 20, vahel 30 korda ühtsamasena. Ja emad tihtipeale juhivad vestlust näiteks küsimustega. Ütleme, et ema ja laps vaatavad raamatut. Seal on kalu karul kollased püksid. Ema küsib, et oi vaata, mis värvi püksid on karul. Ta teab ise väga hästi, mis värvi on info hankimiseks seda küsida, aga ta tahab, et laps ütleks. Laps ütleb, siis kollased. Siis ema kordab sedasama sõna jah, kollased muidugi. Aga vaat mis värvi on selle selle püksid ja nii edasi. Et see strateegia Väike-lastega suheldes on omaette fenomen, kuidas korratakse pidevalt üle, kui laps ütleb vale vormi, siis korratakse üle õiges vormis sedasama sõna. Ja nii edasi. Ja mida rohkem ema kordab, seda selgemaks laps saab just aastal ühel rahvusvahelisel laste keelekonverentsil näitas üks teadlane, kes oli filminud oma last 24 tundi päevas. Magamise ajal muidugi mitte, aga põhimõtteliselt kogu aeg kodus määrad laes laua peale ja nii edasi, nii et kogu lapse kõneleks linti materjali meeletult ja ta ei olnud jõudnud sealt veel väga palju välja tuua. Aga mõned asjad siiski, et see, millest rääkis, oli see, et mitu korda peaks vanem kordama üht sõna, et lapsele omandaks tuli välja, et nimisõnadega umbes 400 korda kuuleb laps üht sõna, enne, kui ta ise seda ütleb. Tegusõnadega umbes 800 korda tegusatena raske aru saada, millele objektimineneca seda vastavusse viia. Ta palju abstraktsem, nii et selles mõttes või sellega on see põhjendatav, tegusname teame palju rohkem seda kuulmist, õigemini me vajame palju, rohkem, aga siiski 400 korda. Nii et tuim, kordamise järgi õppimine tegelikult. Aga nii ta on. Multifilmide mõjust veel ennist oli juttu ka inglise keele mõjust eesti keelele. Kui multifilme dubleeritakse, siis tänapäeval tundub, et dubleeritud eestikeelsed multifilmid, et see kõne intonatsioon on teistsugune. Kas mulje selline või ongi selline või ongi see ka nüüd jälle mingi nõudmine, et nõutakse inglise keele pärast lauseintonatsiooni? Need on täiesti erinevad asjad ju eesti keele intonatsioon ja inglise keele intonatsioon. Kuidas see last mõjutab? Eks ta võib raskusi tekitada. Ma arvan, et intonatsioon, intonatsioon, osa keelest ja intonatsioon ei ole ju mingi asi iseenesest, vaid ta teenib seda eesmärki, et meil oleks ladus kõneleda, et meil tekiks hingamispaus õigesse kohta, milleks mõnus rääkida. Ja, ja kui see intonatsioon on võõra keelepärane, siis meie meie kõne On kuidagi takistatud ei ole päris loomulik hingamist, pausid võib-olla vales kohas. Et, et ega ta jah, muidugi hea ei ole, iga keel peaks olema ikkagi oma intonatsiooniga, tallab, kõlaks loomulikumalt palju. Nii, Krista Kerge kirjutab õpikutekstidest. Jah, üks ütlemata huvitav uuring, mis on tehtud Tallinna Ülikoolis eelmisel aastal ja, ja uuriti õpikuid. Vaadati nimisõnavormide osatähtsust. Ta on, et tekstis kui on rohkem tegusõnu, on seda teksti kergem lugeda, mida rohkem nimisõnu, seda raskem vaadati siis sõnavara tihedust. Ühesõnaga mitu korda mingi sõna esineb. Siis vaadati lekseemi vormide ja mingite funktsioonisõnade osatähtsust. Ühesõnaga, et ühed on sellised täistähenduslikud sõnad ja funktsiooni sõnad on siis sellised, mille abil me loome teksti, millel endal ei ole nii suurt tähendust, mahtu. Ja mida siis leiti? Kõigepealt muidugi tasub öelda, et õpiku tekst võiks olla paras õppijale selline mis ei, ei ole hirmus raske, nii et ta ei tohi tunda see õpilane, et ta ei käi sellest tekstist üle. Aga samas sa ei tohiks, ei tohiks olla ka liiga titekas. Ta peaks olema ikkagi selline, mis õpetab, et natukene õpilase enda võimetest pisut üle. Aga mis siis sellest uuringust välja tuli? Et enamik õpikuid siiski on ideaalist üsna kaugele, neil on häid omadusi, nad on. Vahel on seal väga huvitavaid tekste, kujunduslikult põnevad, aga näiteks osutus igas mõttes raskeks seitsmenda klassi muusikaõpik, milles tohutult termineid ja tohutult võõrsõnu muusikaõpikus olid näiteks sellised terminid nagu ideaal, Arv imiteerima, improvisatsioon, instrument, instrumentaalkoosseis, interpreet, luuletraditsioon, meloodia mudel, aga mošee, mütoloogiline müüt, müütiline Nasaalne Nasaalne, kusjuures no teater, nüansirikas, pantomiimilaadne pendatoonika, ramadaani ja nii edasi ja nii edasi lõikude kaupa. Ja kui mina proovisin oma muusikakeskkooli lõpetanud poja käest uurida, et paljud nendest terminitest teod ja, ja selgus, et et neljandiku kindlasti ja kui mitte isegi rohkem et seega siis seitsmendas klassis eeldada, et kõik need terminid meelde jäävad, on, on selget selgelt mõttetu siis neljanda viienda klassi õpikud olid selle uuringu järgi tehniliselt raskemad ja sisud tihedamad kui näiteks kuuenda klassi oma. Mis ka ei tohiks sedapidi olla, et võiks olla pigem vastupidi ikkagi. Aga sõnavara rikkus oli see, millega jäädi rahule neljandas ja kuuendas klassis. Aga noh, seitsmendast siis siis mitte, eks ole. Ja sellest uuringust tuli välja, et kuuenda klassi ajaloo õpik, et nende mõõdetavate näitajate järgi oli kõige õnnestunum võõrsnalisusest järgi kui ka kui ka üldse teksti omaduste järgi. Nii et meie õpiku kirjutajatele on palju õppida veel õpikukirjutajad, kas õpikut, et käivad ka toimetajate käest läbi keeletoimetajate käest läbi? Jah, aga nii ja naa, mõnes kirjastuses on eraldi sisutoimetaja keeletoimetaja ja mõnes kirjastuses on üks toimetaja, kes toimetab ühtaegu nii sisu kui keelt. Ühelt poolt muidugi ma imetlen neid inimesi, kes on võimelised toimetama ütleme, füüsikaõpikut ja, ja samal ajal ka geograafiaõpikut ja eesti keele õpikut. Aga teisalt minu enda seisukoht on küll, see keeletoimetaja sisutoimetaja võiksid olla lahus, et siis saaks keeletoimetaja rahulikult keskenduda puhtalt keelele. Ja, ja kindlasti oleks vaja nende õpikute puhul ka autoritele natukene meelde tuletada täna seda, et et seesama nimisõna rohkused, neid nimisõnu võiks olla vähem ja pöördelisi verbivorme tegusõnu võiks olla tunduvalt rohkem, tekst oleks kergem. Vahel võib-olla aitaks seegi, kui öelda, et tehke lühemalt laust. Eesti raamatu toimetaja aastal 2012. Eesti raamatu toimetaja on 2012. aastal üks üle 40 naisterahvas kellel on eesti filoloogi haridus enamasti ja kes teeb seda tööd mitte põhitööna kirjastuses, vaid kodus põhitöö kõrvalt. Et see on see prototüüp, pilt eesti raamatutoimetest, mis on kindlasti muutunud, kui mõelda sellele, kuidas ta oli nõukogude ajal või kasvõi sellele, kuidas ta oli 20 aastat tagasi. Nii et sellest pärlirauaartist, kes selgubki, et tänapäeva raamatu toimetajad ei ole enam kirjastustes, need on kõik kodudes laiali. Selles numbris on ka artikkel teisest juubilarist, keeleteadlasest ja ühiskonnategelasest. Tyhindist jah, meil on ajakirjas terve pikk intervjuu kus Mati Hint räägib ühelt poolt oma teadlaseks kujunemisest õpingutest, kolleegidest tööelust õpetamisest ja jõuab muretseda ka eesti keele probleemkohtade üle. Et mis oli selles selles intervjuus tore lugeda, oli see, et eluaegne õppejõud, kuidas tema väärtustab oma õppetööd ta kirjutab väga südamlikult sellest, mida annab ühele õppejõule õpetamine ja näiteks sellest, kui kui suurt rõõmu teeb üks üliõpilane, kes kõike lennult haarab õppejõule ja keele muredest toob ta välja sellise sellise mõtte, mis minule endale ka isiklikult oluline on. Ta ütleb, et suur oht on keele bürokratiseerumine. Et on jõutud niisuguste liialdusteni, et kõneleja ei saa ise ka aru, miks ta nii keeruliselt kõneleb. Et see on see pilt, millega me puutume kokku pea iga päev, et kas me ei saa enam öelda, et naaber rikub öörahu. Miskipärast peame ütlema, et naaber teostab öörahu rikkumist või midagi sarnast. Meil on siin hea naerda küll selle väljendi üle, aga tegelikult on see lugu päris tõsine. See on tõsine tõesti ühest Tallinna Ülikooli lõputööst magistritööst. Eelmisel kevadel tuli välja, et et kahe ametiasutuse omavaheline kirjavahetus oma näitleja delt lause pikkus, keerukusaste sarnaneb seadus keelega. Nii et me kirume seadusi teda halvas keeles, sellega on kõik justkui leppinud, et seadused ongi koledas keeles keerulised, keegi ei saa aru, aga tegelikult kirjutavad ametnikud omavahelises kirjavahetuses täpselt sama keerulist keelt. Et see on ohukoht, minu arust viimane küsimus keele viktoriin. Keele viktoriin on meie ajakirjas olnud juba mõni aasta. Igas numbris esitatakse viis küsimust ja Need, kes vastavad nende vahel loositakse välja auhinnad. Tavaliselt raamatud. Ja näiteks selles ümbris on, tuleb küsimus sõna tibutama kohta. Et see tundub, et ta on tuletatud sõnast tibu aga ei ole. Ja vastajal tuleks leida veel kolm sellist sõnakus tegusõna mis on seotud looma nimega. Aga ometi ei ole loomanimest tuletatud. Nii et mõtlemise koht ja kuhu vastused saate. Vastused tuleb saata emakeele seltsi. Emakeele seltsi kodulehele saab meiliaadressi ja sinna tuleb saata. Kas võitjaga selgitatakse veel jah, võitja nimi on järgmises oma keeles ja võitjaga võetakse ühendust ja antakse üle auhinnad. Aitäh ajakirja oma keel, peatoimetaja Reili Argus. Ja soovime edu ajakirjale. Aitäh ja ajakirja oma keel värske numbri järele võib hakata ringi vaatama kümnekonna päeva pärast. Keelesaate toimetaja on Piret Kriivan. Head aega.