Tere On laupäev ja kultuurikaja tänase saate teemat tegelevat utoopiat düstoopiatega. Utoopia mõiste tõi kasutusele Toomas Moor 1516. aastal peaaegu 500 aastat tagasi, kirjeldades mitte teostatavat ideaalühiskonda. Tänaseks olnud toopia mõiste muutunud laienenud olemuslikult saanud osaks pea kõikidest kunstidest. Von Krahlis esietendus paar nädalat tagasi Kertu Moppeli sinihabe, mis lisaks klassikalisele muinasjutule lukustatud keelatud toast tugineb Carey platvormidest toopiale Fahrenheiti 451, milles on ära keelatud raamatut. Tallinna kunstihoone galeriis on praegu üleval tõsi veel vaid täna ja homme. Tatjana Morovskaja ja Marino Napruskina ühisnäitus kadunud utoopia. Utoopia ja düstoopia. Kui arge ulmelistest nähtustest ja teadusfantastika tänasest päevas palusin rääkida kirjandusteadlasel Jaak Tombergi. Tomas Morris saadik utoopia arengutes toopiatakse düstoopia, utoopia positsioon tänases mõtlemises või kirjanduses. Miks me selle juurde tagasi pöörduma, kobad? Koopiate nappusele on on veel üks väga lihtne, mingis mõttes reaalne või ajalooline põhjus Thomas maarjaajal. Utoopia oli mõeldud kriitilise ühiskonna peegeldusena, aga mitte niisuguse visioonina, mida vahetult tuleks ellu viia. Sel konkreetsel julgel põhjusel, et mooduse ajastu ei olnud meie tänapäevases mõttes veel ajalooline. Ma laenaksin Ungari teoreetiku Georgi luugatsi mõtet, kes ütles, et alles prantsuse revolutsiooni päevilt alates nii-öelda ajalugu kui niisugune kutsuti massidesse see tähendab seda, et üks inimene oma eluaja jooksul võis näha mitut nii-öelda režiimi muutust seoses siis prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni tõusu ja langusega. Ja veel enam ta nägi seda, et ka tal on ajaloo kulus mingi sõna sekka öelda, kui ta tänavatele läks barrikaadidele ja nii edasi. Niisiis teatud mõttes ajalugu kutsuti massidesse ja sealt edasi võib öelda ka, et sellega koos kutsuti ta ka nii-öelda kirjandusse. Vahetu ajaloolise muutuvuse perspektiiv kutsuti kirjandusse ja sellest ajast saadik mooruse laadsed, üldse klassikalise vaha, moodsa utoopialaadsed, vormiliselt väga staatilised teosed, kus kirjeldatakse ainult ideaalse sotsiaalmajandusliku ühiskonnakorra, neid või teisi aspekte ei mõjunud enam uuel ajal nii-öelda usutavalt. Usutavana mõjusid pigem just vahetule ajaloolisele muutuvusele orienteeritud teosed ja siis moorusaegne kriitiline utoopiline impulss, mis oli mitte ajalooline, ma arvan, kolis üle nii-öelda düstoopilisse teosesse, leidis oma asupaiga, seal, kus kirjeldati rohkem hoiatavalt selliseid halvemaid katastroofilise maid või viletsamaid, tulevikunägemusi ja sedasorti kirjanduse siis nii-öelda 20. sajandi klassikalisemalt, eks näidata, eks oleks Orwelli 1984 või Haksli hea uus ilm või siis ka Ray Bradbury Fahrenheiti neli, viis üks. Ma arvan, et ma võin välja tuua vähemalt kaks aspekti, millelt meie igapäevane olevik on ulmeline või siis täpsemalt teaduslik-fantastiline. Ja kui suhtuda kriitiliselt, siis võiks öelda, et need aspektid tähistavad nii meie olevikku teatud laadi kriisi kui ka ulmekirjanduse või teadusliku fantastika kriisid. Kaks aspekti oleksid ühelt poolt teadus, progressi ja igapäevaste sündmuste, ütleme kriitiline kiirus ja teiselt poolt tehnoloogia kui niisuguse paljunemine ja loogilise mõõtme kriitiline lähemale tulek inimesele. Kui siis kõigepealt võta see meeletult kiirenenud teadvus, progressi aspekt ja igapäevaste sündmuste näiteks massimeedia ja meediavahendite mõjul üle kiirendatus, respekt, siis see valmistab nüüdisaegsele ulmekirjanikuna, kes tahaks tulevikku ennustada ühe väga konkreetse probleemi. Nimelt et sündmused jõuavad enne kätte, kui ta neid ennustada jõuab. Nagu Kanada kirjanik William Gibson on öelnud tal ei ole enam piisavalt kindlat või piisavalt stabiilset olevikulist jalgealust, millelt enam tulevikku ennustada või ette näha. Teisisõnu olevikuliste sündmuste kiirendatuse tõttu tekkinud gravitatsioon on nii suur, et olevik justkui oma sündmustikult ei jõuagi enam tuleviku välja murda. Nii et ühelt poolt ulmekirjanik ei ole väga hästi võimeline enam tulevikku vaatama. Aga siin võiks teiselt poolt ka öelda, et ta ei ole võimeline enam ennustama ka selliste radikaalselt erinevad tulevikku, mis võiks olla? Et kui kunagi noh, ütleme ulmekirjanduse algusaegadel võis mõjuda täiesti usutavana see, kui keegi unistas nii-öelda lendavast autost või jõudmist kaugetele planeetidele, siis nüüd tänu teadus progressi üle kihendatusele ja igapäevaste sündmuste üle kiirendatusele ei jõuta üleüldse niivõrd kaugete asjadega niivõrd kaugete maailmadega tegeleda, ollakse hõivatud rohkem siinse ja igapäevase ka nii, et selle igapäevaste sündmuste kriitilise tihkuse tulemus võiks olla nii-öelda suutmatus aia loolisuse tunnet alal hoida teatud mõttes ühelt poolt see siis tähendaks ka suutmatust mingis mõttes minevikku mäletada või seostada paaniliselt meie mineviku ja olevikuga, nii nagu väga paljud panevad seda süüks noorematele põlvkondadele. Aga teiselt poolt tähendab see siis ka suutmatust radikaalselt erinevad tulevikku ette kujutada. Olevik on niivõrd ülekiirendatud ja niivõrd külgetõmbejõuline Havitatiivne, et ta justkui nõuab kogu tähelepanu endale ja ma ei ütle, et see on mingisugune pöördumatu protsess. Et kunagi ei võiks asjad olla teisiti, aga praegusel hetkel antud kultuuris meie tehnoloogiliselt küllastunud kultuuris see tundub mulle niimoodi. Teaduslik-tehnoloogiline võõritus ei tule enam vahelistest Mehhikestest või kaugetest planeetidest või lendavatest autodest, mis pealekauba juba mõnes mõttes tõeks saanud, vaid seesama võõritust tuleb nüüd meie tehnoloogiast läbistatud igapäevast seda ulmekirjandusliku või ütleme täpsemalt, teadusulmelist kriisi on kirjeldatud ka näiteks natuke teistsugustes terminites. Ühendriikide teoreetik Frederic Jameson on öelnud, et millegipärast on meil väga palju lihtsam kujutada ette seda, kuidas maailm või inimeksistents või inimkonna eksistents üle pea ära lõppenud näiteks mõne katastroofi läbi. Kui kujutada ette seda, et meie igapäevane tehnokultuur või õigemini kapital siis täpsemalt üldse kusagile kaoks ja seetõttu me näemegi igapäevases kinos võrdlemisi palju apokalüptilised meelestatud filme või katastroofidega tegelevaid Hollywoodi kassahitte. Aga me näeme väga vähe teoseid, mis tegeleks näiteks parema maailma esile Monamisega ja seesamamoodi on ma arvan, teatavast oleviku liigsuurest gravitatsioonist tulenev nii-öelda utoopilise mõtlemise kriis. Von Krahlis esietendus paar nädalat tagasi Kertu Moppeli lavastus Sinihabe. Selles mängivad Mart Koldits ning Graali noored näitlejad Liis Lindmaa, Maribokinen, Ragne veensalu, Kait Kall ja Tõnis Niinemetskunstnikuna Natura rula muusikaline kujundaja Loore Martma. Düstoopilise ühiskonna liigset ratsionaalsust etena, lavastuse alustekstidel, muinasjutt sinihabe ning Ray Bradbury Fahrenheiti 451 kõneleb lavastaja Kertu Moppel. Sinihabeme idee sai tegelikult alguse siis, kui me käisime Lauri kaldega Berliinis ja siis mõtlesime, et võiks Eestis teha ka mingit näiteks muinasjutu või mingeid hästi tuntud lihtsalt lugu ja samal ajal lisada sellele mingi pädevam, kultuuriline, pidev punkt või sotsiaalne pidepunkt. Ja siis me mõtlesime, mida annaks teha ja siis jõudsime järeldusele, et tegelikult oleks väga hästi kokku panna Ray Bradbury Fahrenheiti ja sinihabeme muinasjutu. Ja sealt see tuligi. Lavalt paista on Farn Haitist juba küllaltki kogenenud, mil viisil see stoppeta klassikasse kuuluv romaan seda lavastust püsti ajab? Ma lugesin seda romaani jupp aega enne proovide algust ja siis ma läksin proovidesse suhteliselt tühja lehena. Näitlejad olid seda romaani lugenud, aga me mõtlesime, et me lihtsalt unustame selle korraks ära, et me ei mõtle selle peale üldse enam. Et hakkame oma omadus toopiat looma. Aga kummalisel kombel juhtus see, et enamik stseene tegelikult, et on Fahrenheiti põhistajanide analoogid. Mart Koldits, juhtisime tähelepanu sellele, et enamik stseene tegelikult ongi. Need raamatus teenid aga lihtsalt väga-väga teistmoodi nihestatud. Mis on see maailm, mida sa sellise düstoopilise teemavalikuga tahtsid leida või uurida? Mulle tundub, et praegu on oht selles, et see maailm liigub järjest järjest rohkem ratsionaalsuse poole, mitte et ma arvaks, ratsionaalsus on halb. Aga, ja tundub, et praegu käib igasugune teaduse ületatiseerimine ja see ei oleks iseenesest halb, aga see käib minu arust terve mõistuse arvelt. Kõige parem lause iseloomustamaks seda maailma on Allan Kööbi artiklis, mida me kasutasime ka kavalehel, mis räägib pseudomodernismist. Seal ta ütleb umbes sellise lause, et tänapäeval, et me võime suhelda näiteks interneti kaudu maakera kuklapoolega ühe liigutusega aga samal ajal peab meile riiklikute kampaaniatega meelde tuletama, et me sööks rohkem juurvilju. Et selline asi oleks pronksiajal olnud mõeldamatu. Et mulle tundubki, et kõik liigub kuidagi väga-väga ratsionaalsuse suunas ja kõik on kuidagi utility, ristlik ja kõik peab olema mõõdetav ja näiteks hinnas väljendatav. Kõik peab olema paberile kantav. Et igasugune, selline loominguline ambivalentsus, see kaob ära. Ühesõnaga mulle tundub, et kõik liigub sellise väga-väga bürokraatlikku maailma poole, kus on ära kadumas terve mõistus. Me analüüsisime kõiki neid asju, me mõtlesime, et noh, et mis siis on need asjad, mis tulevikus toimuma hakkavad, enam-vähem, et kuhu see maailm liigub. Ja me leidsime igale asjale, mis seal lavastuses toimub. Me leidsime igale tegevusele paralleeliga tänapäevaelust, et lihtsalt, et see kõik on kokku kontsentreeritud, aga tegelikult on kõik need elemendid olemas, lihtsalt mingi hetk võib see piir ära kaduda või et need elemendid, mis tunduvad praegu seda lavastust vaadates natukene utoopilised, et oht ongi selles, et nad kuidagi kuhjuvad üle ja ja sõidavad tervest mõistusest üle. Räägi oma kokkupuutest Graali näitlejatega ja sellest lavastusprotsessist. Ma arvan, et see on kõige kõige väsitavam naljakam ja hüsteeriliselt avastusprotsess, mis mul olnud on, sellepärast et need näitlejana kõik noored ja nad on enam-vähem just kooli lõpetanud minu vastu, neil ei ole mingit tohutut aukartust, et selles mõttes me saame väga hästi läbi ja kõik on hästi, aga aga lihtsalt, et need inimesed ei pea mitte mingisugust piiri, et sa ei pea neile ütlema. Või see, sa ei pea neid paluma väga palju, et ole kena teinud seda või nad hakkavad kohe ise tegema lihtsalt. Ja ma mäletan, et pärast mingeid proove mul lihtsalt käed värisesid või me kõik olime väga-väga väsinud, sellepärast et see oli lihtsalt nii intensiivne, nii hull. Ja ma arvan, et see hullus jõuab lavale ka. See lavastus ei ole vist pooltki nii hull kui see, kuidas meil proovides oli, aga väga, väga vabastav oli, väga tore oli teha nendega mis teemadega seal selle lavastuse eellavastuse käigus oled tegelenud või mis teemasid see võiks lahendada vaataja, näitlejate või su enda jaoks. Tegelesin päris palju selle teemaga, et ma otsisin ja me näitlejatega koos otsisime seda, kus muutub inimmõistuse ratsionaalsus absurdiks, et kus on see ratsionaalsuse ja ajuvabaduse piir, et kui ratsionaalselt, kui sa saad minna ilma et see muutuks täiesti jaburaks. Jah, ma katsusin leida näiteid igalt poolt, kirjandusest ja, ja maailmast ja kus juhtubki, see tundub, et kõik inimesed on Nad, tegutsevad otsekui ratsionaalselt aga selle asja lõpptulemus on absurd, sellepärast et keegi ei lase sisse mingeid loomingulisi impulsse või me kõik arvavad, et kõik peab olema seletatav, et kõik peavadki kõike mõistma, aga tegelikult ei pea. Sa oled sellest lavastusest rääkides mitmel korral toonud jutuks postmodernismi pseudomodernismi, kuidas see lavastus, ütleme, postmodernistlikus post-postmodernistlikus kontekstis paigutub? Käisin luule, Epner loengutes ja me pidime kõik tegema referaadi ja luulemina valisin kogemata ilma teadmata, milles artikkel räägib allel Kööbi artikli postmodernismi surm ja mis saab edasi? See tundus väga intrigeeriv teema ja siis ma sain aru, et see haakub täpselt meie lavastusega, et seal oli väga-väga täpselt kirjeldatud mingeid asju, millest meie oleme rääkinud proovides ja mida me teha üritasime ja siis Kööbi toob seal, tekitab sellise termini nagu pseudomodernism, tema sõnul on postmodernism läbi see sai läbi umbes vist umbes üheksakümnendatel ja nüüd see, mis on tekkinud see virtuaalajastu ja kõik see, et see on tegelikult pseudomodernism, et see, see ajastu tähendab lühidalt seda fetiseeritakse selliseid teoseid, kus on inimese osalus, näiteks internet või noh, see on väga hea näide pseudomodernismist kõik need reality show'd, kus inimesed sisse helistada ja kõik need asjad Kirby sõnul kuidagi kaob ära kultuuriteose mõte, pseudomodernism, mis aga jääb ainult see vorm. Ja see vorm on tihtipeale väga labane, sellepärast et see on üles ehitatud sellele, et inimesed saaksid ise kaasa lüüa selles nii-öelda kultuuri loomises, skulptuuri teoses. Aga ühesõnaga, autorlus kaob ära tema sõnul. Ja siis ma hakkasingi mõtlema selle peale, et tõesti, et räägitakse, et postmodernism on läbi, aga minu arust ei ole tekkinud sinna mitte ühtegi uut asendust, kui postmodernism oli kõike lõhkuv ja siis me seal lavastuses nagu püstitame probleemi, mis saab pärast seda ajastut, mis lõhub kõike, kui alati on olnud, see hakatakse mässama millegi vastu postmodernismi modernismi vastu, modernism omakorda eelneva vastu, aga et mis saab siis, kui see lõhkuv ajastuga ära lõpeb ja mis väidetavalt ongi praegu lõppenud ja keegi ei teagi, mis ajastusse siis on. Ühesõnaga, et miks on meie lavakujundus põhiliselt üheksakümnendad tegevused tegelikult tulevikust ja toimub umbes umbes umbes 50 60 aastat tulevikus selle lavastuse tegevus? Seda küll välja öelda, seal, aga meie ise mõtlesime, et see toimub nii. Ja siis me mõtlesime, et teeme lavakujunduse, sellised on üheksakümnendad. Et üheksakümnendad on nende inimeste jaoks, kes elavad tulevikus antiik, kõik vananeb järjest kiiremas tempos. Nii et kahe tuhanud Te kaheksakümnendatel on üheksakümnendatel juba antiik nende jaoks. Ja siis meil on seal lõpus üks laul, Nigmarid söönud Innossents, kus siis üks näitleja mängib tulevikus vanamuti ja siis ta kuulab seda laulu sellepärast et see on tema noorpõlvelaul, et see on üheksakümnendad, kus on veel Bosmoranism, ta tahab sinna postmodernismi tagasi. Kõik sinu lavastused tegelevad väga suurel määral intellekti ja ratsionaalsuse lahkamisega läbi teatava absortismi või groteski. Kas sulle tundub, et sellele üle määrasele ratsionaalsusele saab vastu ainult ülemäärase ratsionaalsusega? Pigem saab sellele vastu lollusega, et ma saan aru küll jah, et et kõigis minu senistes lavastustes on olnud see väga tugevalt selline intellektuaalsuse vastandamine lollusele ja sellest sai absurd, tekibki või sellesse teravus tekib seal. Kui tihtipeale see ülim ratsionaalsus tekibki sellest selline lõhkuv ratsionaalsus, mis ei vii mitte kuhugi. Tekibki sellest, et inimesed lihtsalt kardavad lollid välja näha ja siis nad võtavad koos ja et nad on hästi targad, et nad on hästi tublid ja siis see viibki omadega rappa. Tundub mulle, et eluterve lollus on alati hea. Millisena sa noore lavastajana näed tänast Katri pilti, millest sa puudust tunned? Ma arvan, et viimasel ajal on eesti teatriga sest väga kirjuks läinud, mis mulle väga meeldib. Aga ma ise üritaks ajada natuke rohkem, sest autoriteatri rida mitte autori selles mõttes, et ma peaksin ise selle materjali kodus kirjutama. Aga minu arust on väga, väga, väga suur väärtus sellel, et kui teha lavastus, mille protsessis kõik inimesed osalevad, näitlejad osalevad, ise ka pakkuvaid asju välja, teevad improvisatsiooni. Selle põhjal ma saan selle kokku kirjutada, aga minu arust on väga suur väärtus siis, kui see lavastus tekibki täpselt sellel hetkel täpselt nende inimeste vahel. Et see tekst tekib täpselt nende inimeste vahel täpselt sellises sõnastuses, nagu ta tekib. Et kui oleks keegi teine seal prooviprotsess, mõni näitleja näiteks oleks teine oleks vahetuses, siis seda lavastust ei tekiks, tekiks mõni muu, mulle meeldib see isiklikus aste selles, et kui inimene tuleb, vaatame sinihapet, siis on kindel see, et ta mitte kunagi mitte kuskil maailmas ei näe seda teksti enam kunagi. Seda lavastust näevad ja seda teksti kuulevad ainult need inimesed, kes tulevad nendel päevadel Von Krahli, kui seda etendust mängitakse ja mitte keegi isegi mitte kuskil ei näe seda rohkem. Ja sinna see tekst lõpebki minu arust on, see väga tekitab väga hea isikliku tunde, et ta ongi täpselt nii, nii, selles ajahetkes, kus ta on sinihabe, on mingis mõttes mäng teemadel, milline võib-olla neid ümbritsev maailm 50 60 aasta pärast. Tõsi, kassa selle lavastuse käigus oled mõtestanud või mõelnud või lähemale jõudnud sellele, milline sa arvad, et tegelikult maailm on tulevikus. Aga ma väga loodan, et see maailm ei ole selline, nagu meie seda näitame. Ma loodan, et midagi juhtub inimestega inimeste teadvuses, et inimesed saavutavad parema ja teineteise tunnetuse. Sest et seal lavastuses on igasugune inimestevaheline kontakt kohutavalt häiritud, et me üritasime luua sellist lavastust kuste, puudutata näiteks kordagi armastuse teemat, mehe naise vahelise armastuse, romantilise armastuse teemat ja kus puudub peaaegu igasugune füüsiline kontakt ja on väga palju möödarääkimist. Mulle tundub, et maailm läheb sinnapoole või seda on näidanud ajalugu, et see kõik see linnastumine ja kõik see, et see sinnapoole tüürib. Aga ma tõesti väga-väga loodan, et see lõpuks nii lahe, et, aga mulle tundub, et kui mingit suurt muutust varsti ei tule. See ongi läänemaailma tulevik siis kui midagi ei juhtu. Mis seal, mis juhtuda võiks? Ma arvan, mingi mõtlemise muutumine ja kui mitte see, siis ilmselgelt mingit ökoloogilised, katastroofid või mingi mustem stsenaarium. Kui see asi samamoodi edasi läheb. Mart Koldits, kes sa ju õieti oled lavastaja ja mingis mõttes ka Kertu Moppeli õpetaja. Sinu enda lavastused mingis mõttes kas stopilised või see teema tundub sulle kuidagi hinge lähedal olevat. Ma ei oska selle kohta öelda düstoopia nagu selles mõttes, eks ole, et see on fantaasia sel teemal, et mis juhtub siis, eks ole, mingid nähtused meil arenevad äärmuseni, eks ole. Ma võib-olla enda lavastuse kohta veel niipalju öelda, et noh, ma ei ole nii mõtet, ma nagu olen omast arust kaardistanud seda, mis hetkel juba on lihtsad, aga selles mõttes ikkagi, et mis, Kertu asja puhul, kuidas ja ma mäletan, kui Krahlis esimene koosolek üldisest ideest rääkis, siis noh, mul lõi kohe nagu justkui näitleja koha pealt käima, et ma sain kohe aru, et jube puljad mängida seda, et kui sa võtad mingi tegelaskujule mingisuguse noh, nagu ühe loogika, siis üritad sellega lõpuni minna, et see on selline mõnus, selline intellektuaalne mäng, et sa eladki rolli sisse noh, nagu et noh, see eesmärk on siis see, et eks ole, et võimalikult selline ratsionaalne, sõnastatud pragmaatiline mõtlemine ja eks põhimärkus, prooviperioodid, üllatut rasketes oludes on see teist plaani ei tohi olla, tegelasele peavad olema üheplaanilised inimesed päris keel oli väga lõbus. Et see mingi teine plaan ikkagi vist kipub tekkima, aga selles mõttes, et need inimesed vähemalt ise tahavad olla. Teine plaan on mingisugune metsik asi, et see nagu ei kuula siis ainult selle konkreetse inimese tunnus. Milline see maailm on, mida te sinihabemes kajastati, mis on, ma saan aru, 50 60 aastat tulevikus. Noh, vaata, meie põhilähtepunkt oli vähemalt minu jaoks oli see, et kui me üritame mingi ühiskonna tekitada, kus asjad oleks ratsionaalsed ja räägitakse ratsionaalselt, keeti kõik nii-öelda kõik otsused nii-öelda arvutatakse välja, et siis noh, mismoodi siis peaks käituma, see oli kõik, millele me keskendusime, see on see tulevik, on see minevik, on see tegelikult me sellega üldse vist seekord isegi kordagi kellegi tunds vist isegi pähe? Noh, ma julgen küll öelda, et vahest ma tunnen küll, et meie, Eesti vabariigis siin minnakse sellega natuke liiale. Sellise pragmaatilise loogilise mõtlemisega Samas tundub, et Eesti vabariigis toimuvaid protsesse iseloomustab viimasel ajal kuidagi eriti süvenev absurdi siism. See on see samas sõnani paradoks, et millest tükk räägib, et kui sa hakkad loogiliselt mõtlema, siis tuleb, kuidas seda läksite. Kui lõpuni aus olla, tuleb lõpp väga ruttu. Kui lõpuni loogiline olla, tuleb ka lõpp väga ruttu, sa jõuad karuta absurdi välja, sest elu tegelikult see, ütleme, see formaalloogika või noh, see paraku Aristoteles ikkagi jättis midagi eluliselt ärkamata. Ent visioon, mis loogika siin asjad käivad, et see paberil see toimib, aga elus tihti on alati mingisugune tundmatusessaa. Mis võiks olla sinihabemežanri määratlus? Klassikalisi kategooriat kasutades võib-olla ikkagi farss või või mingi satiir. Ma arvan, et üsna julgelt võib öelda, et Kertu on sinult palju õppinud ilmselt nii näitlejana kui lavastajana. Mida sina Kertult oled õppinud näitleja või lavastajana? Noh, et alati võiks kuidagi nii konkreetne lihtne see suhtluslavastaja ja näitleja vahel olla. Kui selgus, mingi stiil, asi, tuli jube lihtne küsida konkreetselt, kuule, kas ma teen siukest asja või ma ei tee, et on see tuu matš või ei ole väga konkreetne? Ei, see on liiga palju. Jah, seda tee. Kuidagi sa saad sellest kuidagi aru, et kuidagi tal on head närvid. Ta kuidagi pidas lõpuni ilusti vastu. Millisena sa näed, Kertu lavastajana Eesti teatripildis, Kertu lavastaja käekirja ja milline on eesti teatripilt sinu silme läbi? Kui kasutada sellist klassikalist vaata nagu vanasti, et mida tähendab mehelik, naiselik sihuke, kes on nagu ratsionaalne lavastaja sihuke mitte väga romantiline ja ei lähe läilakse mis iganes siis ütleks nii, sellelt pinnalt on Kerdaks mehelikumaid lavastajaid Eestis. Kes nagu ei hakka soiduma, ei hakka senti, mentaalitseva karge noh, minu jaoks on nüüd Eesti teatripildis üldse. Ma ei räägi isegi Est eetikast, vaid sellest, et kuidas inimest või elu kujutatakse, eks ole. Et eks seda sentimentaalsus ja seda on minu jaoks natuke palju või noh, see ei ole minu jaoks usutav ja siis, kui ma kaotan, teadis, eks ole, selle usutavuse, et noh, see on, see on ilustatud see elu või noh, midagi siis kaob ka võimalus tõsist elamust saada. Selline, nagu asi on, tihti teeb kurvaks teatris, et noh, sa tunned seda, et noh, et eemaldatakse reaalsest. Aga loomulikult aktsepteerin seda. Reaalsus ongi erinev inimeste jaoks, lihtsalt see on see, kuidas mina näen inimeste elu nii endale kui teistele kõrvalt, et noh, ma näen seal selliseid hoopis teistsuguseid pinge, võnkumisi, mis ei lahenegi tihti akordi, vaid jäävadki, loed võnkuma ja see Joonia seisund tuleb hoopis teisel tasandil, mitte see, et põhikonflikt või noh, ütleme põhiasi, mida mõtlen, et olen või mis mõttelt mõnest kõige rohkem olen avastanud mitut ma käed rusikas ringi käia. Ei, lihtsalt, et noh, mis, ma nagu tunnen. Et see on see koht, kus ma tunnen, et ma ei kuulu sellisesse kohta nagu teiste teater sellesse seltskonda. Tatjana, mu raske on ukraina juurtega kunstnik Eestis, Marino Napruskina Aga Minskis sündinud Berliinis tegutsev kunstnik. Nende ühisnäitus kunstihoone galeriis kannab nime kadunud utoopia. Näituse tutvustuses öeldakse. Oma näitusega tahtsime rääkida minevikku ja isikliku mälu tõrjutusest. Sellest minevikust ei ole võimalik enam rääkida. Kuna meie olevik dikteerib niinimetatud õiget vaatenurka minevikule. Tahtsime öelda, et aega ei saa jagada minevikuks olevikuks, kes või mis neid piire seab. Mis tõi sind ja Marina Nopruzginat ühise pealkirja all kunstihoone galeriisse oma töid näitama? Kes paar aastat tagasi, kui ma osalesime koos Moskva kunstibiennaalil ma osalesime erinevatel näitustel ühes majas ja siis kaks aastat tagasi, meil tekkis mõte koostada ühisnäituse ja seekord esinema kahe erineva projektiga Marina käsitlepa Moskva arhitektuurselt, Veiko ja mina käsitlen oma isikliku Ukraina provintsi ja kultuurilist minevikku. Kuidas need kaks näitust utoopia pealkirjaga seostuvad? Marino näitus Marina projekt räägib võimatusest ja sellest kadunud minevikust mida ei ole võimalik konstrueerida uuesti ja mis on lammutamas. Ja võtab selle kui võimalust sellest uuesti rääkida ja, ja selle ajanud käsitleda hästi emotsionaalsel tasandil. Ja mina, mina siis endale näituseprojektiga räägin siis uuesti enda kultuurilisest taustast ja ma leian, et see idee, mis 20 tagasi Eestis oli esile tõstetud, et rahvad ja rahvused koos ühe territooriumi peal on, on võimalik elada rahulikult koos. Ma arvan, et et see tänapäeval ei kehtivaga täpselt nii, nagu oli alguses mõeldud, et mina arvan, et see kultuuriline kood, mida ma kannan, mis, mis mul sees on, see ei ole aktsepteeritud, tähendab kunstnikuna, kõigepealt räägin iseendast ja, ja reflekteerin ümbritsevale kõigepealt poliitilistele sündmustele, majanduslikule sündmustele ja reflektsiooni on on saanud sellise väga isikliku lahendusse väga isikliku vormi sugulaste ja tuttavate Ukraina provintsist. Fotod. Mul oli hästi oluline öelda sellest, et multikultuursus internatsionalistlikud ideed, mis olid õhus 20 aastat tagasi, nad ei saanud teostatud ja isiklik kultuuriline aspekt on muutunud teisejärguliseks ja rahvuse erinevused on, on muutunud ka hästi sekundaarseks, et ma tahaksin neid esile tõsta jälle uuesti, avaldas sellest, et mõlemas selle meie erinevused kaotamas ja, ja see, see utoopia, millest me unistasime, et saame jääda iseendaks on kaotamas. Mina tegin hästi olulise enda loomingu jaoks sellise suure pööre. Kui ma käsitlesin enda loomingus eelnevalt Eesti identiteedi ja Eesti ajajuut projektidega näiteks positsioonid või Nemad, kes laulsid koos või monumendid, siis siis selle projektiga ma ma vaatan sissepoole, endast sissepoole ja siis räägin enda isikliku ajalood ja, ja uurina enda tundeid ja nostalgeerib Pisam enda minevikust ja kultuurist. Kuidas sa kujutled või näed tulevikku, olgu siis kultuuri mõttes või Eesti tulevikku? Selle näitusega koos Marino pruskin, aga me tahtsime mõlemad väga selgelt öelda, et see eelmine maailma, milles elasid meie vanemad ja need unistused ja ettekujutused, mis olid nagu meie lapsepõlves tekkinud, et see maailm on täiesti kaotatud mitte ainete geopoliitilises mõttes, vaid kultuurilises ja sellises mentaalses mõttes, need on tekkimas uued uued järgmised võimalused ja uus, järgmine maailm on tekkimas koos selle majandusliku langusega ja koos selle euroliidu ümber konstrueerimisega majanduslikus mõttes. Kõigepealt mõlemad tahtsime rääkida meie kultuurist, meie minevikust ja tõmmata teatud joont alla, et saaks edasi liikuda. Mina olen valmis selleks, et meid ootab ees. Ma ei tea, vaadates, mis toimub idanaabritel ja mis toimub. Süüriasse kahtlustan, et varsti-varsti, ma arvan, et kunstnikel ei ole aega maalida ja, ja skulptuuri teha, et hakkame pidama dokumenteerima ja salvestama videosid pildistama ja hakkame joonistama plakateid, et. Ma arvan, et see, see hakkab olema hoopis teise maailma konstrueerimine ja kunstnikul on selle, sellel hakkab olema väga rakenduslik. Kutsun. Ja kirjutada loosungeid ja joonistada plakati. Ma pean oluliseks suheldes seda, et loen, loen ajalist ja loomulikult ma tean, et energiakulud leiva hind läheb kallimaks ja nädalavahetusel aega veeta võiks vahelduseks ka kunstigaleriides, mis on täiesti tasuta. Need on siis kunstihoone galerii linnagalerii kesklinnas ja vanalinnas hobusepea ja draakoni, et minu arust ja on väga hea mõte veeta koos oma perega aega galeriides, mis on nädalavahetusel lahti kella kuueni. Mis on võimalus? Nad on sellised nagu minu arust kvaliteetselt aega veeta ja astuda kunstnikuga dialoogi, kuidas kunstnik reflekteerib selle maailma toimuvale? No mõelda koos, kas on see õige analüüs, kas on midagi, mis jäi ütlemata ja mis põhjustel jäi ütlemata kunstnikul et ma pööraks tähelepanu sellele, et meil on täiesti Kultuuriministeeriumi poolt finantseeritud galeriid, mis võib nagu külastada ja see on hea. Oktoobri lõpp tõi Eestisse lume. Järgmine saade on juba novembris. Tänase saate tegid Maria Lee Liivak ja Vivika Ludvig. Möödunud nädala märkmeid loeb aga näitleja ning autor Tiia Kriisa. Pikki aastaid olen kirjutanud päevikut. Panin kirja selle, mis mul oli oluline ja väga kallis hirmuli unustada. Tahtsin hoida oma elu nagu peo peal. Aga seda, et ma oma päevikut avalikult ette loen, selle peale ei tulnud ma ealeski. Täna loen seda, mõtlesin küll, et kui olen kättesaamatus kauguses ehk leiab keegi mu poegadest või viiest lapselapsest vanad koltunud lehtedega kladed ja suvatseb nendesse süveneda. Jenny mõndagi ridade vahelt lahti muukida. Hommikul joogade päikesetervitus tegin paarisarvu kordi neli. Jõin sidrunivett mehe valmistatud tatraputru kohvi. Lugesin lehest, et täna on Mart Laari esimese valitsusaastapäev. Tiit Ojasoo pedagoogiline poeem esietendub õhtul, no 99 diaatris Tallinnas mängivad tema kolmanda kursuse üliõpilased. Kuulasin eelmise nädala kultuurikajas Anne Türnpu muljeid permi teatrifestivalilt, kus seda lavastust esmakordselt ka mängiti. Sealne publik olnud ojasoost vaimustuses. Noored vene lavastaja tudengid ütlesid, et pole kunagi midagi nii head näinud ja ei usu, et kunagi veel näevad. Meie käisime vaatamas esimest läbimängu kaks nädalat tagasi. Väga tugev kursus, eriti tüdrukute osas. Selle kursuse vastuvõtueksamite ajal oli ilmselt tähtede seis just tüdrukute poolt. Pühapäeval, 21. oktoobril. Pühapäeval on minu jaoks igavesti eriline lõhn. See lõhn ei kao, kas surres täna hommikust saadik, päike veel kestab, kuldne sügisilma, teatajat kõnelevad, et Aafrikas tuleb soojust veel mitu päeva. Jätkub ka Euroopa ääremaadelegi. Eile tulnud Taanis ja Rootsis taevast alla veriseid vihmapiisku. Need olla vihmapiiskade Sahara kõrbe liivaterad. Üks Saaremaa mees jõudis kurta, vere sai üle ka Eestimaal. Eestimaa pikka talve käest võiks ka kõrbesse kolida. Mitu nädalat? Vaatan juba oma mononäidendeid. Arvan, et pakun näitemänguagentuurile. Võib-olla kedagi huvitab mononäidendit suurtest naistest. Aino Kallasest Karin Lutsust Karenblyksenist aastaid tagasi kirjutasin need näidendid ja mängisin mitmel pool Eestimaal. Esmaspäev, 22. oktoober. Joogat helistas valve. Ta oli väga aktiivne osaleja Eesti taasiseseisvumise ajal. Rääkis toonaste valitsuse ja parlamendiliikmete kokkutulekust. Rääkisid see 20 aasta tagune aeg oli jäägitud andumise aeg. Eesti elu loomine ei olnud veel professionaalseid poliitikuid olid loomingulised inimesed. Mitmed Laari kabineti töötajad ei läinudki edaspidi enam poliitikasse. Mina armastan oma kodumaad sellisena, nagu ta praegu on. Ärgu virisegu koduma võib kaduda. Mis siis saab? Helistas Mart, tahavad Anuga homme õhtul seenelkäiku, vaata. Vihje aastaseks. Aeg lendab. Viiekuune kass rõmmib terve kehaga uksele, viskub kehaga vastu ukselinki. Valus kullata. Ta arvab, et meie kuulume talle, mitte tema meile. Võtantiidril sülle. Pisike süda taob kõvasti. Sügan lõualt, põristab nurru ta. Nii vähe ongi õnneks vaja. Teisipäev, 23. oktoober. Täna nägin und üle hulga aja. Üksvahe muudkui vaatasin unenägusid. Ütlesin siis mehele. Ainult magaksin, unes nähtud elu on nii ilus. See oli korduv uni. Olen temaga harjunud. Möödunud aegadel nutsin, ärkasin ja nutsin edasi. Hirmust jõuetusest. Paratamatu, sest Lõin korteri aknad pärani, panin kassi vannituppa kinni. Väljas paiskub veel sügise lõhna. Enne suurt ka must mees tööl loetud ajalehed köögilaua peal laiali. Soojemad riided selga ja rõdule hommikutervitust tegema. Las korter tuuldub. Valve helistas. Palus, et tooksin talle täna Tõnu Õnnepalu raamatu mandala tagasi. Õnnepaluga kohtumine Rahva raamatupoes jõudsin õigeks ajaks. Võtsin kaasa 1993. aastal ilmunud piiririigi. Õnnepalu kirjutas sellele raamatule sellise lahuse. Tiia kriisale Piiririik kõigis maailmades, mis meil siin on? Tõnu daatumita. Autor luges katkendi mandalast peast. Isegi etles veidi ajas naerma. Mõista, kuhu see aeg kaob, mitte ridagi. Oma näidenditest vaatamata. Jõudsin õigeks ajaks neelele järgi võtsime takso. Kiiresti kollane kõrvitsasupp keema, üks minu firmaroogadest nele lemmikkotletid pannile, krõbuskid võiga pannile. Siis supi sisse. Sõime kohe mängima teatrit. Lumivalgekese jaotasime rollid. Vanaisa keeldus kütti onu mängimast. Sain kiita, et mul on võõrasemaks väga hea hääl. Neile ise oli muidugi lumivalgeke. Mart, janu jõuavad ka sööma. Said südamest naerda. Käisin seenelkäiku varem vaatamas, olin naerus toimet. Näitlejad lollitavad professionaalselt. Muidu kipuvad eesti filmidest sügavat mõtet otsima morbiidselt mängima. Kolmapäev, 24. oktoober. Telefon helises. Olin poolunes, püüdsin varjata. Poeg Rasmus helistas Pärnust. Tegin reibast, säält tulevat Katrini ja Tuuliga, homme Luikede järve vaatama. Tuulil esimene koolivaheaeg. Minul ka piletid võetud. Lähen, hiinlanna sõbrannaga. Elu on juhuseid täis. Ka täna õhtul lähen Estoniasse koos mehega ain Angeriga Fausti kuulama. Joogatasin. Sajab vihma. Tulgu vihma. Siis on ikka veel sügise tunne ees pikk, ahistav talv. Pärast jõule jõud otsas. Ain Angeril võimas, paindlik ja väga tundeline pass. Kahjuks jalutab laval üleliia palju dirigent Vello Pähn. Hiiumärk. Mänguline ooper. Kurjade jõududega kokkulepe oli väga mõjuv. Neljapäev 25. oktoober. Hommikul tuli juba lobi hakat. Lõuna ajal päike väljas. Hüvastijätmise ilu veel viiv enne talveund. Mees vahetas täna autokummid ära. Lõuna söödud Rasmus meenutas Luikede järve vaatamist Moskva suures teatris, kui oli üheksaaastane mäletas Halba musta luike neitsist tütrega vaatama. Tuuli mängis kaks lugu, plokk Floydilt aplausid. Pesin nõusid. Kohe algab see hirmus sättimise aeg. Etendusele. Kui ilus õhtu selja taga ilu kätte ei saa surra. Nutta saab. Homme oleks minu isa saanud 103 56 aastaseks. Kõik, mida saab mõelda? Ta ei saa ööni.