188. aastal lahkuval aastal Eestimaa tõusis kogu maailmas teatud määral tähelepanu orbiiti. Mul on niisugune ettepanek, Indrek Toome rebige lahti oma ametipostist ja püüame vaadata Eestimaad erinevate nurkade alt. Vaatame teda nende inimeste pilguga, kes on siin põliselt elanud, räägivad eesti keelt, vaatame, kuidas võiks näha eestimaad neile kes eesti keelt ei kõnele, kuid elavad siin. Kuidas paistab Eestimaa 1988 Nõukogude Liidu teistele rahvastele Moskvale ja kuidas nähakse Eestimaad väljapool Nõukogude Liidu piire? Nõus, aga ma usun, et see saab üsna keeruline olema ja ma arvan, et need nägemise on viska mitmes mõttes oluliselt erinevad. Ja kindlasti subjektiivsed ja seda ka nii nagu igal inimesel on ka mul oma nägemine olemas kõigi nende nelja erineva tasandi kohta. Kaks annavad ennast igapäevaselt tunda igapäevases töös, see tähendab eestlased ja teised rahvused, kes siin Eestimaal elavad ja töötavad oma tööülesannete tõttu. Nii telefonitsi kui kirjati ja komandeeringuti on kontakt olemas. Keskametkondadega, keskorganitega, samuti teiste liiduvabariikidega, mitte küll kõigiga, aga üsna tihe Läti Leeduga. Ja kuigi ma käesoleval aastal on ainult välismaal üks kord käinud mai algul umbes siis vist nii tihedat välismaalastega suhtlemist kui käesoleval aastal ei ole minul küll elus varem olnud, sellepärast et välis, ajakirjanike, nii neid, kes on akrediteeritud Moskvasse, kui ka oma maalt siia sõitnud, huvituma meie elust-olust. On vist igapäevaselt Tallinnas, et mõne võiks peaaegu sisse kirjutada, ma vaidleks kõigepealt natuke vastu, siin oli üksteise seisukoht, et. Kõik inimesed näevad neljo vaatepunktikoha pealt Eestimaad. Ma arvan, et viga ongi selles, et väga paljud ei vaeva nägema meie elu mitmest punktist vaid vaatused ainult ühest kohast. Ja nähtavasti on teil õigus. Aga ma siis ütleksin niimoodi, et on väga kurb, kui tänases keerulises ühiskondlikus ja poliitilises olukorras inimene seda ei tee. Ta peab tegema, kui ta tahab poliitikas osaleda, kui ta tahab poliitikat mõista. Aga poliitika poliitikule on eeskätt nüansside mõistmine ja tabada just nüansside muutusi. Hinnata neid muutusi siis kas positiivseks või negatiivseks ja siis teha enda tarvis järeldusi, kui sellist analüüsi ei ole. Ja kui ei arvestata kõiki faktoreid, aga need erinevad tasandid on ju olulised faktorid mida peab arvestama poliitikaga. Jah, kas kõik on poliitikud, nähtavasti ei ole, aga praeguses situatsioonis tänases situatsioonis Eestimaal Ma arvan jällegi, et suurem osa inimesi arvavad, et nad on poliitika sees ja toimivad poliitikale. Jah, mul on niisugune tunne, et see oli Eestimaale väga vajalik ja tulemusrikas aasta. Ja ma usun, et kõik eestlased, kes siin Eestimaal elavad Ei osanud aasta algul arvata, et me niimoodi tema lõpetame. Ja kõigepealt ma arvan, et eestlane hindab seda muutust, mis on toiminud poliitika vallas. Ja see on tuntav muutus võrreldes aasta algusega. Eestlane ja Eestimaa on teadvustanud endale, et nad on tõesti suure poliitika ja suure ajaloo tegemise subjektid. Nad on väljendanud väga selgelt enda kui rahvuse poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke huve. Ja see on väga suure tähtsusega. Mulle kipub vägisi selline mulje, et Eesti rahvas on hakanud ebatavaliselt palju rääkima. Aga ma arvan, et see oli objektiivselt paratamatu selles situatsioonis kuhu me olime jõudnud, oli vaja sellist emotsionaalset välja puskamist hingelt selle saasta maha kraapimist. Ja, ja ta tuli võib-olla tõesti jah-sõna tulvana ja sõna Kosena, aga las ta tuli. Lõpuks neli aastakümmet ei saanud rääkida ja ütleme siis nii lasta tuli, ma usun, et me oleme tõepoolest palju teinud selleks, et propageerida imet peaaegu usku religiooni. Ja arvan, et võib-olla siin oleme isegi natukene üle pingutanud. Aga jällegi võib-olla pole selles midagi halba, selle tulemusena on inimestele saanud selgeks, et seda tuleb kõvasti kõvasti toetada. Me oleme nüüd viimasel selle aasta töönädalal siin ministrite nõukogus väga tõsist tööd teinud. Selleks et kuue aasta kahe kuuga, võib-olla isegi vähema ajaga teha ekspertgruppide abiga selgeks, mis peaks olema ime koondkontseptsioonis ja missuguseid seadusandluse projekte. Me peaksime välja töötama, et hakata teda käivitama selle väljatöötamise käiku, tahame haarata praktilisema poolega tegelevaid inimesi. Sest need kaks kontseptsiooni, mis on aluseks koondkontseptsiooni väljatöötamisel on oma enamuses siiski välja töötatud teadlaste poolt ja nagu praktikute sõel ei ole teda raputanud. Aga kui me tahame, et rääkida tema rakendamisest, siis me peame teda, kui nii võiks öelda, siis tehnoloogia tooge ka kindlustama. Kokkuvõttes võiks vast nii-öelda, et Eesti. Inimene vaatab oma väikest eesti kodumaad aastavahetusel lootusrikka pilguga, aga liigub mõne pildi teise nurka. Kuidas näeb Eestimaad eesti keelt mitte kõnelev eestimaalane? Siin, ma arvan, see pilt nii roosiline ei ole, siin on loomulikult mitmeid põhjuseid, aga nähtavasti üks põhjus on vast selles me juhtkonnas ei pööranud nii palju tähelepanu siis mitte põhirahvuse inimeste huvidele. Me ei püüdnud teiskeelsetes töökollektiivides ja võib-olla ka massiinformatsiooni vahendites neid niivõrd intensiivselt integreerida Eestimaa asju nägema, mõistma ja siis ühis programmide alusel tegutsema. Ja teiskeelsel rahval kadus nagu usk. Et kas ikkagi vabariigi juhtkond keskkomitee ülemnõukogu presiidium, Ministrite nõukogu ikka küllaldaselt kaitsevad nende huve. Ja minu kui poliitiku jaoks andis sellest tunnistust noh, näiteks kas või see, et. Ilmus interrinne veidikene hiljem töökollektiivide ühendnõukogu ja kui hakata süvenema, miks nad sündisid, siis nähtavasti teatud ohutundest. Ja loomulikult nendes liikumistes võisid hakata ja hakkasidki võimenduma mitmesugused kuulujutud ja hirmud ja nii edasi ja nii edasi. Ja mis ma võin öelda, et noh, eks kuskil on neid kas ajalehes või ajakirjas või raadios või televisioonis, on ka mitmeid selliseid läbimõtlematu mõtteid välja öeldud ka teiskeelse rahva aadressil ja teksti nendegi hulgas oli selliseid inimesi, kes, kes neid on emotsionaalselt võimendanud. Ja see mõra kahe rahvaosa vahel on täna üsnagi tuntav. Me ei ole väärtustanud poliitiku ainsat ja tõsist ja väga võimsat relva. See on sõna väga palju olnud poliitikaareenile tulnud inimesi, liikumisi, organisatsioone, kes alati ei mõista, kui suurt vastutust tuleb tunda. Tulles välja poliitikaareenile ja siit me jõuamegi mitte ainult selle kahjuni, mida võib teha näiteks vabariigi tasandil süvendades seda v lahet või, või mitte aru saamist kahe rahvaosa vahel vaid me jõuame kohe järgmisele, kolmandale tasandile, üleliidulisele ja siin kui vestled tavalise Vene rahvaesindaja siis sellise ärevusega ja teatud isegi halvamaigulisusega kohtab üsna tihti sellist, nii et mis teil seal toimub ja miks teil ikkagi selliseid latsionalistlike väljaastumisi ja natsionalistlikud organisatsioone ja, ja loosungeid eestimaal lubatakse, neid küsimusi on väga palju. Ja ütleksin niimoodi, et kuna Me kõik oleme tulnud ju oma arusaamadega ja oma maailmavaatega eilsest päevast võib-olla meil on see maailmavaade eestlastel täna küpsenud kiiremini kui keskmisel võib-olla Kesk-Venemaa oblasti elanikul siis tema näed ju näiteks kas või rahvusprotsessi siiski selle vulgariseeritud mõttes need kõik rahvused on vaja sulatad üles stiilis. Üheks Nõukogude rahvaks, ilma rahvuslike tunnusteta peab olema üks nõukogude kultuur. Igasugune meie rahvuslik ja õiglane ütlus näib nendele vaata et peaaegu natsionalismi. Ja kahjuks ei jõua meilt ei Moskvasse, ei Leningradi, ei keskvenima oblastitesse, rääkimata vist ka kaugemates liiduvabariikidest objektiivset, adekvaatset olukorrale infot, et inimesed saaksid alginfo põhjal hinnata, mis meil siis toimub vaid nagu näitavat väga rumalad faktid, ka põles keskajalehes, kaasa arvatud rauda. Vastupidi, ma arvan, et on isegi nende tõttu süvenenud selline kahtlustav hoiak terve rahva või rahvuse suhtes, et need inimesed taotlevad seal mitte sotsialistlike eesmärke või mitte nõukoguliku. Oma. Kusjuures mulle tundub, et meie poliitilised rühmitused, rahvarinne ja teised ei ole küllalt hinnanud neid nähtamatuid infokanaleid, neid niite, mis seovad erinevaid grupeeringuid ja on mõtlematult vähe, pööravad tähelepanu mitte eesti keelt kõneleva elanikkonna sidumisele enda külge, unustades ära, et just sealt läheb otse informatsioon nähtamatute kanalite kaudu teistesse liiduvabariikidesse. Jah, seda küll, eks me kõik peame õppima ka meie. Ma pean silmas siin parteid, ma pean siin silmas nii. Meie massi info, oma vahendeid, ajalehti, ajakirju, hoopis paremini peame katsuma ära kasutada meie üleliiduliste väljaannete korrespondenti, kuigi peab ütlema kahjuks, et ka need on. Mehed on teinud mõningaid apsakaid. Ma arendan natuke, vedas Velomaniide teooriat, mis järsku tekkis see teine rühmitus, kes eesti keelt ei kõnele, tema silmis on hakanud kunagi nii selgena ja kaunina näinud Eestimaa muutuma kuidagi laiali palguvaks, häguseks. Ja seetõttu ka informatsioon, mis nende kaudu edasi läheb on ilmselt moonutatud. Ta ei vasta täielikult tegelikkusele, me tunnetame seda. Ja selle asemel nüüd, et, et neid kanaleid küllalt intensiivse korrigeerida. Me vististi või vähemalt üks osa meist on hakanud lootma liiga palju sellel neljanda nurga peale välismaa peale. Võib-olla aga Zeniidi teooria ärgitas ka minutilise mõttejuppi. Tähendab, ma rääkisin siin ohutundest, oht on seotud hirmuga. Aga eesti rahval on vanasõna, hirmul on suured silmad ja eks need silmad siis ongi suuremad ja, ja eks see hirmutunne on ka edastatud. Neid niite pidi, millest oli juttu ka suuremana, kui ta tegelikult on. Me peaks hirmust vabastama ja osa elanikkonnast, see on nähtavasti kõige tähtsam selles asjas. Ja siis on meil kaks rahvaosa kahtlemata ühiselt tegemas kõiki neid programme. On ju oma eesmärkides internatsionaal ta ei ole suunatud ju ühe rahva osa elujärjeelutingimuste elukvaliteedi parandamisel, vaid kõigi elukvaliteedi parandamisele. Ja see neljas turg välismaal, see on küllalt selgelt mõista andnud et tema näeb Eestimaad ikkagi Nõukogude Liidu ühe osana. Jah, seda peab ütlema kohe kõige otsesemalt. Ma juba ütlesin, et mul on viimasel aastal olnud väga palju kontakte välisajakirjanikega, kes loovad meie Eestimaaperest roikast nägemuse oma lugejatele ja mis on mulle kõigepealt nagu hinge jäänud, on nende väga sügavi elav huvi siin toimuva vastu. Nad peavad Meie peres Troikat paljus Nõukogude Liidu perestroika eesliiniks ja neid protsesse, neid nähtusi, mis meil toimuvad, kannavad ka üle teistesse liiduvabariikidesse ja ootavad, et kas seal midagi taolist sünnib. Ma olen kategooriliselt selle vastu, et meie perestroika mudelit võiks üksüheselt üle kanda teistesse liiduvabariikidesse ja soovitada seda kui ainuvõimalikku ainuõiget. Siin eksiksime dialektika reeglite vastu ja ja eiraksime traditsioone, ajalugu rahvuslikust, nii et siin me peaksime üles näitama tagasihoidlikus, kuigi võib-olla mõned seda täna ei näita, arvavad, et siin toimunu ja toimuv, see peaks olema kohe nii üks-üheselt maha kirjutatu teistes regioonides. Teiseks sellele te juba vihjasite, need välisajakirjanikud, aga Jonad esindavad ikka oma lugejateni kogemust perestroika-st Eestimaal. On nagu ärevuses, et kas me liiga ei rutta oma perestroika, aga kas me üle ei pinguta? See on hämmastav, sest seda küsimust esitavad. No ma arvan, üks 80 protsenti minuga kohtuma päris ajakirjanikest. Ja kuidagi sellise südames kaasaelamisega, et kui te nii rutate üle pingutate, järsku kellegil katkeb kannatus ja perestroika võib saada siin Eestimaal millegi sellise osaliseks, mis, mis võib seisatada neid positiivseid muudatusi. Poliitika on suur kunst ja ehk seda kuntsi tuleb meil kõigil vedada. Mida ma arvan, et see pilt, mida me siin püüdsime maalida ja ega see väga täiuslikke tulnud, aga ka niisuguse pildi ettekujutamine on omaette kunst. Jah, see on küll õige, on möödaniku minemas see aeg, kus pilte värvitaild mustvalgetes toonides. Inimesed kes seda mõistavad, ma usun, on iserikkamad kui nad asju niimoodi näevad. Ja kahtlemata on meie rahvas poliitiliselt rikkam, kui ta on maalinud oma tänasest ja homsest tõelise, ausa, kõigi värvidega.