Võib-olla meenutuste seisukohalt oli kõige põnevam nädal enne esimese numbri ilmumist sest kogu selle nädala me tegime ettevalmistusi ja mõtlesime, et missugune see esimene peaks olema. Ja ma mäletan, me istusime koos Aados Lutsk, Valdo Pant, Lembit, Lauri ja mina ja, ja siis meie keegi olnud lehe juures töötanud, aga seltsimees Slutsk pidevalt ütlesime makett päev meil selge olema, muidu ei tohime eetrisse minna. Ja siis kogu selle nädala Me tegimegi maketti, kuidas võiks esimene Päevakaja number välja näha. Ja siis realiseerumise päev see oligi siis see oli üks esmaspäev, kuues oktoober 58, nii nagu nüüd juba öeldud on. Kuid tagantjärele ma vaatasin arhiividokumentidele, et see oli meil õnnetu aeg, oli kontserdivaheaeg ja kogu saate pikkus võis olla ainult 22 minutit. Mälestused tuhmuvad muidugi mulle tundub, et see maketi tegemine kestis mitte nädal aega, vaid terve kuu aega. Tsiteerisime tõesti, kuu aega. Ajasime kriteeriumina käis nii et peamiselt me püüdsime endale selgeks teha, kas me suudame kindlustada seda ideed, et kõik päeva sündmused, mis meie mikrofoni haardeulatuses on, et need elavas dokumentaarses raadio šurnalistika vormides kuulajateni tuua. Ja see niisugune maketeerimine, nagu me praegu seda tinglikult nimetame see andiski meile kindluse, et selline saatevorm on võimalik realiseerida ja ta peaks ennast õigustama. Sest me peame arvestama, et see oli siiski täiesti uus kvaliteet. Varasem selline tipp oli nädalas investeerinud. Ja see tundus olevat ka julge ettevõte, sest nädala sündmuste ringvaade sinna võeti kokku kõik nädalakesksemad huvitavamad sündmused. Reporteril oli aega lihvida saadet, anda talle võimalikult palju juurde, nüüd aga tuli kõik see töö ära teha nädalas seitse saadet, nii et seitse korda lühema aja jooksul, kusjuures kvaliteet ei tohtinud sugugi mitte olla halvem, vaid pigem parem. Küsimus seisneb selles, et tekkis vastuvaidlematu vajadus ümber organiseerida, reorganiseerida kogume informatsiooni, süsteemi sessenn, informatsiooni süsteem nagu eksisteeris tol ajal Eesti raadios enam ei rahuldanud kuulajaskond. Nonii piltlikult öeldes informatsiooni kiirus, läbimise kiirus oli kaubarongi kiirusega võrdne, sest ainus orig informatsiooniallikas oli, meil oli vana väga auväärt töötaja, seltsimees, kes hiljuti lahkus elavate inimeste seast Nadežda arv, kes iga päev hommikul tuli suured Paberikorviga, raputas kirjat välja, seal ta siis no poisid, nüüd võite uudise teha, siin on Kolkonna, teeb ümbriku selliselt muidugi enam tööd teha ei saanud ja vot siis tekkiski päeva karda, kuidas kogume, informatsiooni organiseerida ja üks esimestest pääsukest mitte ainus sellest räägime hiljem oligi päevakaja. Mina mäletan seda aega kuulajana ja kuidagi äkitselt nagu nende uudiste vahele, mida diktor luges, tulid, elavad hääled, tulid ühest paigast vabariigi paigast, tulid kalurite juurest, tulid tööstusest ja kuidagi saade hakkas elama ja mind väga huvitas, et kes on need mehed, kes nii ladusalt räägivad, täpselt, oskavad küsida, oskavad hinnata, oskavad leida üles neid mehi, kelle juurde linna, see tundus alguses kuidagi niisugune, täiesti nagu võimatu, et kõik, nii siit-sealt üks sekund ja juba tuleb päevasündmus vabariigi teisest nurgast ja kuidagi pani nagu imetlema, siis ma hakkasin mehe jälgima ja ei läinud kaua aega, kui pann. Lauri Trikkel olid mul täiesti tuttavad mehed. Kuigi mõned kuud elus näinud. Ja ka ikkagi minevik näib alati kaunimana ka kuulajale. Ma vaatasin just neid vanu arhiivimaterjale ja teises või kolmandas numbris on mul üks reportaaž või intervjuu. See on siis vaieldakse Mustamäe linnaosa projekti üle. See vestlus raadiosaates olid kuus minutit pikk, kui ma praegu kujutaksin ette, see on kolossaalne ajakulu. Aja jooksul te annate kolm head operatiivselt informatiivset materjali eetrisse. Nii et see ei olnud sugugi nii, et siis kõik oli juba väga täpne ja väga hea ja parim farm. Mulle tundub, meil venib natukene pikale, see probleem ja see diskussioon sellest, kas rajati päeva tühjale kohale või mitte, ma arvan, see ei ole kiita, kõige tähtsam ja kõige olulisem kahtlemata iga vili küpseb oma kindlaksmääratud ajal ja ka Päevakaja sündis siis aja ta tekiks, oli vahetada, organiseerida. Ma arvan, et päevaga tõi kaasa ka oma teoreetilisi probleeme, tekkis probleem mikroreportaarsest, tekkis probleem, mille peab olema mikrointervjuu ja nii edasi ja nii edasi ja need sinna, kui diskuteerisid, selles küll mulle tundub, tähtsam oli just see, milles rääkis seltsimees trikki, et see on see uue informatsioonisüsteemi loomine kõikide uude teenistustega, nii nagu siin juba mainiti eelinformatsiooniteenistus. Kirjad lakkasid eksisteerimast, tekkis telefon, telefonikulud kasvasid. Ma mäletan, raamatupidajate murelikud näod, kui telefonikõnet kasvasid kahekümnekordselt siis igasugused teised sidekanalid. On võeti tarvitusele ja siinkohal tahaks veel kord, eile juba seda tehti tänada kõiki bussijuhte, dispetšerite kõigis sideala töötajad, kes abistasid lintide kohaletoimetamisel. Päevasündmus pidi samal päeval realiseeritama. Aga veel kord tahtsin kriipsu alla seda momenti, et ega päevaga üksinda ei tekkinud sel hetkel sel hetkel reorganiseerida kogu informatsiooni, et ilmselt kõik päevauudised, spordisaated, kõik said uue aluse ja see on minu arvates võib-olla kõige tas. Võib-olla meenutaksime, et ka esimeses saates läks eetrisse esimene väliskommentaar kadunud Albert kääri suu läbi, kes jäi esialgu hulgaks ajaks ainsaks meie väliskommentaatoriks kuid otsekohe fikseeriti kuulajate väga suur huvi välisinformatsiooni vastu ja kui me nüüd vaatame sealt edasi, kuidas meie programm muutub, kui palju on meil praegu väliskommentaar igasugust informatsiooni, siis see oli lõik, mida varem ei olnudki. Võib-olla oleks oluline? Me oleme juba kõnelnud päevakajale on palju kuulaskonda, et 80 protsenti vabariigi elanikkonnast sageli, see tähendab vähemalt kolm, neli korda nädalast jälgib Päevakaja saateid. Ma tean, see on väga kõrge näitaja, see tuleneb ikkagi selle kollektiivi tööst, kes praegu seda tööd teevad. Ja seepärast võib-olla peaksimegi endale küsimusega, mida Päevakaja on andnud meile. Me rääkisime, mida Päevakaja on andnud kuulajatele. Ja ma tahaksin veel kord toonitada. Päevakaja on olnud selleks kooliks, kus nüüd on kasvanud Eesti raadioreporterite noorem põlvkond, kes tänapäevaga juhib. Ja siin on küllaltki oluliseks faktoriks kasvõi see moment, kui me julgesime tuua reporteri koos teadustajaga stuudiosse. Ja reporter hakkas otsesaadet juhtima. Seda probleemi analüüsitud ja leitud, et see on üks olulisi päevaga ja tunnuseid. Sest reporter oma isikupäraga subjektiveerib uudiseid. Ta toob emotsionaalsest, ta ühendab kogu selle saate tervikuks. Samal ajal kasvab reporterite kaader niiviisi. Siin oli enne küsimus, mida see töö on andnud. Alguses andis niisuguse nagu mingi erilise kuupaiste nende meeste vastu, kes juba reporteritena töötasid hiljem, kui elu nendega ise kokku viis, siis selgus, et nad on ka päris argipäevased inimesed, aga ainult et nad muretsevad, mõtlevad enne, kui nad võtavad mikrofoni, vaevlevad, loevad, uurivad ja lähevad alles siis partnerit otsima. Ja eks see havi kanga külge jäänud paljudele härra ikka kohe visates välja Torma uksest, kuigi vahel peab ka minema, siis võib-olla kohale, kui sündmus juba vaata, ta hakkab lõppema, sest elu on kiire ja kõik eelinformatsiooni jõuate kohale. Ja need mikrofoni tutvused on minu arust niivõrd vaat et aastatega, need juba nagu teevad su kuidagi teiste inimeste töö ja saatusekaaslaseks. Mul tuleb ikka jälle meelde, kuidas ühel vana-aastapäeval oli vaja põllumajandusest ka midagi niisugust koledad, luguva, midagi teistsugust, aga igaüks teab, et ega põllumajanduses vana-aastapäeval mingit etapilist tööd ei ole. Sai Tartus oldud ja kõik me tunneme teenelist agronoomi Ülo Läänemetsa Tartu Lenini nimelisest sovhoosist. Ja ma arvasin, et kui selle mehe kokku saaksid see aitabki hädast välja. Sõitsime majandisse, seal öeldi, läänemets on haige. Kodus ei ole, ta on naabermajandis Rannu kolhoosis ja meie võtame praegu Rannu kolhoosi oma tiiva alla. Sõitsin sinna ja tõesti, mees oli näost kahvatu, sall ümber kaela, tõusis püsti, andis, naeratas ja mis mured siis vanast õhtul raadiomeheni kaugele toovad? Ütlesime, et juhitomaal midagi sünnib ja aastaid vaatasime, et mullad on kõrvuti võrdsed, aga saagid on naabritel väikesed, tuleb appi minna. Ja küll oli hea meel, kui aasta pärast sai teha uue reportaaži, et ka nendelt Rannu muldadelt kasvas teraviljasaaki 10 tsentneri võrra. Ja vot niimoodi juba nagu iseenesest elad nende inimeste elu, kelle juures alguses juhuslikult käisid. Hiljem lähed juba töö pärast, huvi pärast juba kutsutakse. Ja näiteks ma võin öelda ott kooli eest, keda täna siin ei ole, tal on puhkuse viimane päev. Ta saab näiteks isiklikult kohe kirju, talle kirjutatakse vahel oma rõõmudest, vahel kutsutakse kohe appi, et arvataks, usutakse, loodetakse, et ott kool suudab aidata ja mitmel korral on tähelepanelikult raadiokuulajad märganud, et seal, kus ott, kool on käinud, On ta midagi hiljem juhtunud, on midagi muutunud. Et see on minu arust üks väga väärt suhe, mis tekib võõraste inimeste vahel. Töö käigus. Ja ma võtaksin nüüd kinni just Toivo make viimastest sõnadest. Mõned head aastad tagasi, kui mina veel olin päevaga juures, me palusime nagu kõrval seisvatel analüüsida meie tööd ja jaa jaa, anda hinnang. Ja ma mäletan, siis dotsent palamets Tartust oli lahkelt nõus jälgima meie saateid ja siis ühe funktsioonina või eripärana tõi ta esile just selle. Lisaks operatiivsusele päevakajas on küllaltki palju unikaalset informatsiooni, niisugust informatsiooni, mida teised kanalid ei levita ja see on just näiteks nüüd seesama need ott kooli aktid, need kontaktid inimestega tähendab informatsiooni vahendamine ühel teisel tasandil. Ja Mondo momendina nimetas ta veel isikupärase, on see, et ott kool on isiksus, on selline mees, keda usaldatakse, keda Talumees ootab, nii nagu Tartu reportereid ootavad õpetlased, sest nad teavad, et nad on nende probleemidega kursis. Nii et võib-olla niiviisi me toome ka tasahilju väljapäevaga ja teatud noh, võiks öelda karakterijooned. Aga teisalt Päevakaja ikkagi karastub tegijat ka. Kuivõrd me teame, mida me tahame, taotleme, läheme tegema lugu, kuskile reportaaže, intervjuud, kuid kohapealsed olud tihti seavad tohutult palju takistusi kõigi selle realiseerimiseks, mis esialgu tundubki päris loomulik ja kerge olevat. Võtame kas või meie juubelisaatesse tehtud ühe väikese reportaaži silikaadist. Kokkulepitud ajal jõudsin kohale, selgus, et komisjon, kes pidi atesteerima foolium, roidi jäi hiljaks, jäi hiljaks, pool tundi, noh, pool tundi kulus ootamisele. Siis tuli komisjon läks tutvuma, tehasega juhtus parasjagu nagu tellitult teha, siis väike avarii. Suurliin, mis töötas muidu laitmatult, jäi seisma, inimesed olid närvilised, kõik ümberringi. Tsehhijuhataja, mis te siin käite, mikrofonide lasketööd ka teha. Niimoodi siis samal hetkel tulid tutvuma tsehhi tööga hoopis hoopis teistest aspektidest ka, mis nõukogu esimehe asetäitja Saul ja minister vihveli siis juhtus, nii et riikliku atesteerimise komisjoni esimees sai juhuslikult pimesi ataki enne intervjuu algust, justkui mikrofon oli talle ulatatud ja pärast seda oli vaja ikkagi fikseerida tsehhi kollektiivi tubli töö tulemus. See foolium ruberoid sai riikliku kvaliteedimärgi, see muidugi ka tehtud, aga see näitab veel kord, et meie töö ei olegi alati nii lihtne ja nõuab, nõuab väga vastupidavust. Me oleme rääkinud nüüd kogu aeg nendest probleemidest, mis meile näivad tähtsad ja on olulised, kuid saade läheb ju kuulajale ja kuulajal on pisut teine distants meiega, nii et võib-olla me peaksime praegu tutvustama natuke ka seda, mis meile on iseenesest mõistetav. Kasvõi seda saate valmimise struktuurikäiku. Ma ei teagi täpselt, kust algab näiteks homse saate tegemine aga, ja selge on see, et meil eelinformatsiooni näitsikute käes on kartoteegikastid, kus on sees juba kaardid, aastaarvuga seal 76 77. Muidugi, nii kaugel me iga päev ei vaata, aga selge on see, et kõik rajooni lehed, kõik vabariiklikud, lehed, ka teistes keeltes ilmuvad suuremad väljaanded tuleb kasvõi käsu korras läbi lugeda, aga see ei anna veel seda, mida me ise peame otsima. Reporterid, kellel on juba kümneaastane 20 aastane staaž, kui nad kuskilt tulevad juba saagiga õhtuks koju, siis on päris loomulik, et tal on üks, kaks asja juba meeles. Ta vormistab väikese kaarti, paneb kirja, jälle täieneb võimaluste ring, kuhu tulevikus minna. Meil on hästi palju aktiivseid kaastöölisi. Need on väljaõppinud ajakirjanike rajoonikeskustes. On neid inimesi, kes on hakanud meile kunagi juba nagu teatama, mis tuleb, oleme nendega tuttavaks saanud, niiet telefonid helisevad igatahes eelinformatsiooni toas hommikust õhtuni ja vahel imestad, kui lähed õhtul hilja ära, heliseb ka veel. Ja siis siit ja sealt vasakult ja paremalt ise toodud ja otsitud ja küsitud ja, ja helistatud. Kõik see võtab juba nagu konkreetsema ilme eelinformatsiooni väikese valge kaardi peal. See on niisugune lihtne, kus on siis orienteeruv kuupäev? Täpne kuupäev on teada, üks telefon, üks inimene võimaliku sündmuse sisu. Ja neid hakatakse siis juba nädala jooksul ette vaatama, täpsustama see nüüd, laias laastus. Enamuse päevasündmusi kätte, aga näiteks põllumajanduses on oma hooaja tööd, me teame, et küll saab hakkama, kuskil on agaramad mehed kuskil teaks seda paremini. Ja aastatega on juba välja kujunenud nagu silmavaade selles suunas, kuhu me peame nagu vaatama. Vaat hea side näiteks ministeeriumidega, seal vastava osakonna inimesed annavad meile lahkelt alati abi, annavad nõu, konsultatsiooni ja sageli me käime lugusid tegemas, mitte üksi, vaid võtame kaasa, palume kaasa näiteks põllumajandusvalitsuse peaagronoomi, võtame aga vahel kaasa mõne vana põllumehe, kes on pensionär, kes on näinud seda põllumajanduse arengut aastakümnete jooksul, nii et meil alati on ka mingi tugi, mis võib olla kuulajale nagu ei tulegi nii välja. Aga me kasutame nagu abilisi. Ja iga mees on mures selle pärast, et, et homme oleks jälle midagi värsket otsida või öelda või välja pakkuda teistele. Ja siis hommikuks, kui eelmisel päeval on nagu eelinformatsiooni bülletanist tehtud, omakorda kajab, ületan, vaadatud valmis seitse kaheksa teemat, mis on nagu tähtsamad, mis pakuvad rohkem huvi, on nagu vajalikumad, siis järgmisel hommikul toimub veel täpsustamine ja siis tõepoolest korrespondendid, kuigi nad ei ole enam nii, noored vaatavad nagu linnupojad toa ühte nurka, kus siis, kas tuleb siis nüüd õigesti välja, kellele miski teeme, antakse või läheb ka vahel teistmoodi, sest oleme ausad, ega kõik teemad ei ole magusad, nõuavad rohkem vaeva, mõned on nagu endast ja oma mõtetest kaugemal. Nojah, tõrvaga, siis kihutabki Juhan Virkus meie revolverreporter välja ja kohapeal selgub, et siiski kõik ei klapi täpselt niiviisi, nagu oli eelinformatsiooni kaardil, aga õhtune saade on vaja täita. No tema pluss on see, et ta ilma saatjata tagasi ei tule ja ega ta tulles ei ole vähem rõõmsam kui minnes. Mõni elab rohkem üle, on tõsisem ja nagu iseenda peale pahane ja sageli ei ole aega vaadata, mis mehel viga on, aga siis selgub ka, et see hea partner, kellega eelmine kord sai väga hea suusooja vestluse oli sõitnud, komandeeringusse ära läinud, leidis teisi, aga see kuidagi nagu ei tundnud teda, jutt läks nagu natuke kandiliseks, aga, aga leiab kolmanda, neljanda partneri ja ega vist et lood tegemata jäänud ei ole. Kuidas valmib eelinformatsiooni, kaotades koostesse peletaja aga põletan, koosneb ju mitte ainult informatsioonist päevaga kohta põleda on suur ja lai ja miks ta on suurem ja miks ta haarab rohkem probleeme kui ainult päevaga. Probleemid. Sest Päevakaja on see saade, mis õhtul kell üheksa läheb eetrisse ja pool tundi oma elavate lõikudega probleem lõikudega kommentaaridega uudistega, aga hommikust õhtuni ju kõlavad raadios uudised. Päeval ilmub ju päevaga ja noorem vend vikerkaja ja kõik nad vajavad värsket informatsiooni, uudiseid ja tseb, ületanil on mitu lehekülge veel lisaks sellele, mis päeva käes on plaanitud, siis see annabki nagu toitu ja võimalusi teistel osakondadel. Olgu see siis uudised, sport ja kes meil veel on oma tööd teha ja sealt tuleb kohe tagasiside, sest need inimesed ütlevad jälle, kuidas midagi täpsustavad, mida nad kuulsid tulevikus sünnib, annavad teada ja nii tekib mitmekordne ring mis ei saagi seisma jääda. Ja aga siin on ka selles, et minu meelest päevaga reporteri roll on eriti raske, kuna see on selline kahepalgeline roll. Ühest küljest pead sa olema universaalne, aga siiski vajab toimetused teatud Otterit spetsialiseeruks teatud ainevaldkonnale ja see on Asedamatult vajalik, sest muidu ei ole kompetentsed kaasvestlejad tega intervjueerijat, nii et see on paratamatus ja mida rohkem noored suudavad leida oma teema, see on küllaltki vajalik. Ja mida rohkem on leitud oma teemat ja iseennast ja on saadud tuult tiibadesse, julgust minna välja küllalt tõsiste probleemide kallale ja neid ka püüda lahendada. Mulle tundub, et samal ajal seal on ka nagu päevaga ja tervikuna kuidagi kasvanud. Ja mäletame ju, kui päevaga kasvas poole tunni pealt tunni peale, seal olid niisugused rubriigid nagu kirjavastused siis liikluskeerise minutid, õnnitlused arsti minutit, seal oli väga palju niisugusi eraldi teemasid, mis jäid nagu päevaga teise poolde. Aga tegijad tundsid, et nad peavad nagu veel rohkem süvenema, võla rohkem ütlema. Ja nii siis ongi andnud päevaga ära mitu eraldi saadet, mida tuntakse näiteks praegu juba teiste teile saate nime all. Liiklustund. Liiklussaade on juba tund aega pikk. Õnnitlused rändasid hommikusse õhtu kellaaja pealt. Ja samal ajal on tulnud päevakajale veel omad satelliidid. Päevakaja mehed teevad mitte ainult päevaga ja vikerkaja, vaid teevad ka päris suuri saatesarju. Ma mäletan, kuidas kevaditi Juhan Virkus muretses selle pärast, kas roheline jõuab linnarahva lauale, olid sanitaarreidid. Siis kui tulid kaks vaba päeva inimestele, jäi nagu aega kätte. Omamoodi tekkis nagu tegevusetus, kuidas siis, ja aidata inimesi tervisejooksule. Ja see oli kolm kevadet ja sügist, käisid treenerid ja Päevakaja Reporteriarst kaasas mööda vabariigi linnu ja siis oli hirmus tore, kui näiteks läbi raadio hõikasime välja, et me oleme paides linnamäel. Homme hommikul kell seitse. Ega me ei teadnud, palju rahvast tuleb, tulin näiteks 150 inimest, oli küsijaid, oli, vaated oli kaasa, tegid, oli neid, kel oli kogemusi ja haaras inimesi ja üks suur kunst on ka tunnetada just kuulajat kaaskodanikku selles mõttes, mida ta oma võib-olla kõige rohkem vajab midagi talle tuua lähemale, mida ta ise pole veel kätte saanud. Aga kui nüüd tunnetada kuulajat just nimelt selles mõttes, et kas ta mõtleb, et need kõik on purud, tõsised mehed ja naised, kes selle päevaga ümber on ja kas kõik see töö on ainult nii rangelt ja täpselt korraldatud, kas siia ei löö vahel pikne sisse, kas siin ei ole vahel ka niisuguseid asju, millest isegi naerutoonil rääkida võib ja peab? Aga kui veel niisuguseid teistsuguseid momente töö juurest meelde tuletada, siis mul on ka hästi meeles, kuidas mürsku külmusin kinni lugu tehes. Tervisele ei mõjunud, aga räägiti, et kuremaa järve peal on üks kalur, kes on luuletaja ja niisugune väga huvitav mees ja võiks ta kokku saada, ta pakub palju huvi sinna toodud, Albaania oli palju kala selles järves ja saime siis paadiga talle ligi. Aga noh, võrgu väljavõtmine seda vett tilkus sügise pool ilus tähistaeva nööliks sputnik tormas üle taeva, seda nägime ja, aga see mees ei saanud aru, sest mul oli ka üks, kes mind sinna toimetas kalurile tuttav mees ja tema ei saanud üldse aru, mikrofon ana, mis mees ma olen, arvasid mulle kala vaja. Ja väga nii kõik sõbralikult kodus, et see asi algas ja see mees või täiesti huvitav meist oli palju luuletusi teinud. Aega niimoodi veetnud ja pakkus ja niisugust loodusesõbra poole pealt mitmetigi võimalusi lähenemiseks ja, aga noh, huvitav oli kuulata ja, ja siis, kui ma tahtsin üles tõusta lõbuskupaat sadamasse, sohi sisse, läppustest püksid olid kinni, külmunud selle paadi külge ja ja nüüd ei teadnud matkas tõusta kohe kõvasti või aegamööda, mis abi küsida. Ja siis teised hakkavad paadist välja minema ja minule ka üks kala valmis pandud ja mina nagu ikka ei taha tulema tulla. Ja siis mõtlesin pimedas, mis seal juhtub, et ma ikka tõusen. Mis juhtus täpselt edasi räägi, aga ikka juhtus ka midagi. Eks neid asju, ohvriterohkeid rohkemgi olla, ma mäletan, see oli vist umbes pool aastat tagasi tuli Riina lugu tegemast ja ise kuidagi väga õnnetu, et näed, lugu on mingil määral ikka olemas, lindi peal, aga vaata, näe barrettik ja vist salli, kaotasin ära. Nii palju rahvast oli, et tuli trügida, et lugu kätte saada, aga näe, kaotus oli. Mikrofoni juhe oli ka katki, televehklitali laenate hoopis magnetofoni. Partner läks rahvasummas ühe uue maja avamise juures nii kiire sammuga eest ära. Riina läks järele ja siis läkski pisut seal üht-teist kadu. Võib-olla on nüüd veel üks liin, millele tahaks nagu kuulaja tähelepanu juhtida sest seigad ja sündmused ja, ja omamoodi humoristlikud lood, need on siiski seotud meie elukutsega ja sageli meile küllaltki murettekitavat. Ja ajakirjaniku kujunemine on ka küllaltki keerukas ja pikaajaline ja kui me vaatame kas või seda seltskonda, kes praegu istuks siin ümber laua meenutame kasvõi seltsimees Lutskit ja Felix Leet, kes on suure isamaasõjaveteranid nende kõrval on näiteks päris noored, siin on Feliks Undusk, Riina Mägi, kes on tulnud kõrgkoolist, Tiit Karuks, on hästi meeles. Riina Mägi on meie seltskonnas ainus õppinud surnalist, sest teised on ka teiste erialade inimesed. Kui sa käisid esimest korda tegemas oma esimest lugu, see oli. Praktika ajal viiendal kursusel üleüldse kui nüüd öelda seda, kui ma oleksin hingelistki rohkem teadnud Päevakaja spetsiifikast, ei, mina ei oleks julgenud tulla sinna Diva trikkeli rohkem hulljulgust, julgust mind tuua selles toimetusse. Ja pärast seda on mul muidugi olnud alguses igast oma sõnast kahjumis välja lõigati, mulle tundus, et need kõik on olulised ja ja kuidas saab üldse kolmeminutilist lugu teha, siis kasu on küll niisugune, et ma praegu suhtun kuivargi kunagi oma oma jutus rääkisin ma juba loo lõikamise või lindistamise ajal, tean, see läheb linti, läheb välja. Need, suhtun kriitiliselt Riinama sõnadesse. Jah, aga selle esimese looga oli tõesti nii, et Ivar ütles, et tuleb teha Päevakaja lugu ja ma teadsin, et seda tehakse koha pealt ja kuivõrd partner tookord oli jutt raekoja restaureerimise arhitekt tädi Beckle ütles, et nojah, muidugi me läheme siis raekotta. Me läksime aga, aga paraku olid kõik ruumid nii kinni, ta ütles, et ei ole parata, trepist minna keldrisse. No me eksime, keldris keldris ei viinud tol ajal ühtegi treppi. Seal ei olnud ka isegi elektrivalgust, et ma mäletan, me ronisime Augustelt sisse, seal oli mingi lauajupp, sealt tuli alla hüpata keldrisse. Mis temal viga, ta võis rääkida kõik, mis ma küsisin, aga kust ma neid nuppe nägin? Ma ei tea, see lugu sai ära tehtud just nimelt seal pimedas keldris. Orbáni nonii, hea inimese poolest ka sissesaatesse. Sõna on ikka kole kallis, ilmus kallis tegijale reporterile, aga toimetaja tähendab selle sõna peale, mis on helilindil hoopis teise pilguga. Ja kui Felix saadab Pärnust oma reportaaži toimetaja kätte, siis siis mõne aja pärast see tähendab järgmine päev kuuleme telefoni kolinat sellises noh, mis seal siis nii pilt oli, pidi nüüd selle koha pealt välja lõikama. Ja seda ei ole mitte nii ainult Felixi iga tegija iga reporter tahab, et tema reportaaž, mis on sündinud tema higi ja verega näeks ka ilmavalgust, see tähendab, et läheks tervenisti eetrisse, aga toimetaja toimetaja suhtub materjalis hoopis teise pilguga, teise kõrvaga, samal ajal ta homme ise report. Jalakäija ja autojuht, kui sa oled roolis, siis sa kirud jalakäijaid ja vastupidi, kui sa käid jalgsi mööda tänavat, siis mõtled, et küll need autojuhid, nii on ka toimetaja-reporter vahend. Ja viimane kord oli sellisega just niisugune lugu, et oli tõesti lool vaja öelda lõpulause, mis nagu selle terve keskustelu võtaks kokku ja lõigati toimetaja poolt ära. Loomulikult tegeleb maruvihaseks, aga hiljem selgus, et liini peal oli käinud kaks korralikku krõpsumis, neelasid ühe sõna, aga ilma selle sõnata seda lauset ei olnud ja kuidas ära räägitud, siis olime nagu kõik rahul ja jälle hakkasin muud päevage tegema. Meie reportereid oleme võib-olla märkamatult isegi õppinud ümber käima, sõnaga näiteks kui meil on need kohtumised, mis igas kvartalis toimuvad, kas kolhoosides, vabrikutes või kalurite juures siis on meil niisugune korded lisaks orkestrile solistritele lähevad ka lavale portreid ja räägivad midagi meenutavad midagi. Ja küll on tore siis vaadata, kolleege ennast ju ei näe, mõnel lähevad põsed punaseks ja, ja mõni mul tuleb meelde Valgas, kuidas Feliks Undusk äkki muutus niisuguseks rahvameheks jutumeheks. Väravad plaksutavad ja ta ise ka ei märganud, et nüüd hakkaks lõpetama, sest meil oli nagu see aeg etteantud olnud. Varem oli, vähem ei märganud, ei olnud käinud, sest sa tulid hiljem meie hulka. Siis on tore vaadata, kuidas ja ka seltskondlikke koosviibimistel, nagu juba võetakse seadusena, et raadiomees peab ka sõna võtma. Ma ei usu, et see on lihtsalt meie nagu narritamise pärast, et ega nad toime ei tule ju ikkagi siis me midagi tulles ütlevad seda niisugust, et järgmine kord kutsutakse tagasi ja jälle tahetakse näha mismoodi me siis ütleme ja, ja mida me suudame öelda, nii et niisugune sõna otsimine ja sõna armastamine temaga ümberkäimine. Ja kui me suudame seda kuulajale lühikese ajaga anda edasi läbi oma isikliku, mina ja oma niisuguse hinge ja tunnetuse ja mis siin võiks veel juurde öelda, siis oleks tore küll, aga vahel ikka midagi jääb puudu, näiteks juubelisaate puhul on niisugune asi, et teksti tuli nagu rohkem ja ma jõudsin sellega üles kakras, nii et kohe hakkab signaal peale ja ole mees aka peale. Aga masina kirjutan ka inimene tema mõne tähe kuidagi üleval teise kohta. Ja küll see mõjub imelikult, kui sa nüüd loed, saad nagu sisse äkki vaatad, mis sõna see nüüd on ise kirjutanud, ise tead. Aga kuule mõtleb, et no mida ta seal nüüd otsib, ei saa öelda välja näiteks sõna täna või midagi niisugust. Nii et siin on niisugust põlemist, on siin kogu aeg. Aga see põlemine vist tuleb ikka kasuks ka. Küll on tore, hommikuti kõik tulevad tööle niimoodi, üks on rõõmsam ja teine natuke nukram ja üks varem, teine hiljem, eks varem, teine hiljem ja ja siis hakkab Haasimine, noh kuidas voodi ja hea uni ja teisedki jutud ja ja noh, räägime palju, ühesõnaga, räägime soojaks terve päeva peale. Ainult üks mees on meil toimetuses, kes hommikul suurt midagi räägi, kehtavam aprilli vaikselt seal niimoodi ja mugistab veidikene ja, ja natuke vait ja, aga tegelikult tema toodangut, kui nii võib öelda, on iga päev reedeks päris mitu korda sõnuga Avila meie väljatoni sepp ja mees, kes tõi päeva kaija ja vikerkaija täiesti uued rubriigid. Mis juhtus päevast teel ehk teiste sõnadega politsei- peegli. See on teemad, mis puudutavad meid kõiki ja ka huvitavad kõiki, aga paraku nii, et päevast rubriik saate lõpus ja, või saade kipub siis üle minema, siis tihtipeale on niimoodi, et vaatad, jätta või välja. Aga muidugi siin me juba oskame arvestada sellega, et eks kuulajat hoitakse pärast veel võib-olla isegi mõnevõrra rohkem kui paar-kolm lugu nende hulgast, mis varem eetrisse läheb. Kuugavila ees peab mütsi maha küll võtma, ta võib-olla üks pool aastat juba tundis, nagu, et peaks kuulujuttudel nagu sabad maha lõikama, andma lühikese informatsiooni või autoõnnetusest, võib-olla ka mõnest vargusest hullemast tuleõnnetusest, ka midagi muud, kes jahil seadusi rikuvad. Aga alguses nagu oli võõras, ei olnud midagi niisugust ja siis ka ikkagi rääkis ja seletas ja leidis ka mõttekaaslasi ametimeeste hulgas ja ja hakkaski ilmuma, mis juhtus. Ja õige varsti me märkasime, et rajoonilehtedes on rubriigid ka, mis juhtus analoogilised kohalikud koha peal, vajalikud, oleme ausad, ütleme et siis tuli õhtulehes null üks null kaks null kolm ja on teda mujalgi, need ei võta palju ruumi raadiusega ajalehes. Pärast seda on meil tunduvalt vähem helistamised. Kas põles näiteks pool Türi linna maa? Me kuskilt kuulsime, öeldi, et põles teisel korrusel üks tuba ja õnnetusi juhtunud samal momendil on jutt klaar. Nii et niisugune võib-olla jah, nähtamatu töö, sellega võib ka palju ära teha. Ja teiseks on suugavile veel niisugune kaval semu ka, et eks ikka juhtub, kuskil käid. Ja äkki siis kuuled, teises toas naerdakse rahvas raadio juures ja hommikune jutt on juba jõudnud Vikerkaar ja siis seal sihukseid olijatoni moel kuidagi nimed on teised, aga mingisugused juhtumised on nagu samad. Ja kui sa saad keset päeva nii suutäie näiteks naerda, head tuju. Teine pool päeva läheb kasti. Näiteks seesama viimane juubelisaade, mis millegipärast tükib ikka südamesse ja seal näiteks diktorid Rein Lepik ja ainurippus olid millegipärast niivõrd heas tujus vahel olnud ametlikud asjalikud, diktuda seekord kohe naerunäolised kuidagi niisugused nagu hoopis teistsugused. Ja seal siis sai mõne kolleegi kohta öeldud ka nii pool sooja lauset ja küsivad, et ei tea, mis siis ka meie kohta öeldakse. Ütlen siis. Naisteaastane, võibolla soovitate midagi? Öelge, mis te tahate, ärge öelge, korrektne. Ma ütlesin, ma ütlen, et alati vormis ja see ei ole õige, aga see kõlab hästi. Ja siis Rein lepikusi pagasis, mis minu kohta öeldakse, tema armastab hästi palju päridad. Mis täht see on, mis on tehtud sulepeaga ja kas see sõna peab siin olema ja ja siis ma ütlesin, et teie kohta ma tean, mis ma ütlen, et ma ütlen lõppu siis, et alati vormis ainurippus ja igavene toriseja. Rein Lepik. Vaadake selle, ma keelan ära. Ma ütlesin, et ei ole, et see mikrofoni avamise nupp on minu käes ja siis jäi hetkeks tõsisemaks ja siis oli vahva, vaata, kuidas ta piilus, kui tuli see saatejuhi, minu viimane leht, et mis seal diktori ees on siis öeldud ja kui ta ära nägid, ei ole epiteete ega midagi võrdlusi. Siis oli lõpuni lõbus. Muide, nüüd on üks niisugune moment veel, et nagu tekib kartus, et kuulaja kuuleb ainult meie seda perfektselt vormistatud või korrektselt vormistatud saadet. Et kõik see närvipinge ja see muretsemine ja need päevased jooksmised, et need ei jõua nagu temani. Kuid need siiski joovad, tema oli sellesama saate kvaliteedi näol ja kui ma alguses ütlesin, et 80 protsenti vabariigi elanikkonnast on sagedane päevaga ja kuulaja siis tuleb ikkagi öelda, et Teie tööl on tunnustus ja teie tööl on auditoorium. Ja kui te kõnelesite siin sellest, et kohtumised mööduvad alati väga soojas õhkkonnas, ma olen ise ka mitmetel nendel olnud, näen, et inimesed tahavad saada tuttavaks nende häältega, kes on nende kodudes sõbraks saanud ja nendele kohtumistele tullakse siis nii nagu ott, kool on saanud kirju, nii on raadio Päevakaja toimetus aastate jooksul saanud uskumatult ilusaid mälestusi ja kingitusi. Ma mäletan kord, et aastavahetusel saadete tervele toimetusele tikitud linik, kus olid väga mitmed motiivid meie saadetest olen mina ise saanud käpikud. Talvel külm ei oleks mikrofoni hoida ja palju-palju selliseid väga toredaid sooje mälestusi on, mis siiski näitavad, et see töö, mida nüüd päevaga ja noor põlvkond teeb kõigi oma naljadega kõigi oma muredega kõigi oma probleemidega. Et see jooksja siiski tühja eetrisse leiab eest kuulajad leiab eest igal kindlal õhtul oma oma avatud raadiot 5000.-st numbrist, siis järgmisteni Ja veel üks moment, vat ei tea, kui neid nooremad inimesed meid kuulavad, kas neil tekib tahtmine kunagi reporteriks hakata. Aga järelkasvu on vaja ja ja julgeks öelda küll, et näiteks noorele inimesele õpida reporteriks saada. Ma ei tea, mis veel toredam on, sest. Pikad sõidud on ees kui paljuneb inimesi, huvitavaid, lihtsaid, oma lihtsa ütlemisega, väga tarku inimesi, kelles tõmbad sirgu, tõmbus sirgu ja kuidagi nagu kardades ratast rumalam, aga ta on niivõrd tark, et ega ta seda pahaks ei pane. Ja selle tõttu vaevalt, et me loeme näiteks igalt erialalt muidu raamatuid või. Me läheme raamatukogu uurima, põllumajandustööstust võib minust ehitusmaterjale või seda ruberoid, mida siin Juhan käis vaatamas kvaliteedimärgiga nüüd ja aga kui sa käid koha peal, jalutad seal koos peainseneriga natukene aega, räägib sulle töömees. Pisut enne astud sisse teadme teenistusse, mis meil on olemas, kus meil abi antakse, sest üks pea ju kõike ei saagi teada ja meeltega jätta. Ja tahes-tahtmata siis nagu vahel märkad, et kui sõidad kuskil rongis või kuskil on palju vaba aega, läheb jutuks julgeks öelda küll, et ei ole seltskonnas just see kõige rumalam mees, kui räägitakse maailma asjadest. Jah, see aeg, kui palju hirmu tegelikult Toivo ütles küll, et õppida reporteriks ja tore on, tore on jah ja kui palju hirmu eluks ajaks hirmu sisse. Minul näiteks ei lähe hirm siiamaani verest välja. Et ma tahaks enne loo tegema minemast, isegi eelmisel päeval sain teada, kardan ikka. Ma tahan teada, kas tõesti praegu on keegi, kellel ei ole, hirm, on. Tuleks vist rääkida Missy Ramzan mitte, sa ei karda magnetofoniga välja minna, sa ei karda intervjueeritavat, vaid sa kardad, kuidas seda lugu hästi teha? Nojah, hirm igal juhul ikka noh, pabin sees. No kas seda hirmuks nimetada just, aga noh, mingisugune teistsugune tunne, kui need tavaliselt. Meie sööriks leediga oleme vist nüüd juba nii vanad siin kahekesi meie võime öelda näiteks, et võib-olla see polegi hirmus, on üksjagu vastutustunnet. Aga vist on ka niiviisi, et reporter, kes ei sütti või, või teemaga kaasa ei lähe iialgi oma kuulajat, ei sütita. Ja miks ma viisin jutu võib-olla nende noorte peale, kes võiksid mõelda või hakata püüdlema reporteri kutse poole? See oli nimelt tehtud ka pärast, et õige varsti me korraldame konkursi. See teekond saab ilmselt olema vaevaline, nendele, keda me vastu võtame, aasta kaks peavad nad käima meil päris korraliku koolipoisina meie juures reporterite koolis. Aga tasuks raadiot kuulata, raadiolehte lugeda ja õige varsti nad saavad teada tingimused ja keda me nagu paluksime enda kõrvale õpipoisiks ja hiljem juba kolleegideks ja võib-olla veel hiljem ka asendajat, eks seal sellepärast tehtud. Me oleme rääkinud sellest, kuivõrd paratamatu aja nõue oli päevaga sünd. Mulle tundub, et ka praegu on tekkimas selline uus situatsioon, kus aeg lausa nõuab meilt uute meetodite rakendamist informatsiooni teenistuses üldse kogu raadiojuhtimisest. Seepärast, kuivõrd meie vestlusringis on ka komitee esimehe asetäitja lutsema, paluksin ette mõne sõnaga ka need tulevikuperspektiivid visandaksite. Paremini poiste tee siseministritel sellest rääkida, kuna perspektiivseid töid teostab meie arvutuskeskus, kus te töötasite juba teist aastat vanem teadusliku töötajana. Aga jah, nagu ise igas ja areneb, areneb ka väga kiiresti hoogsalt. Me informatsiooni süsteem ja süsteemi paremaks juhtimise koordineerimiseks on ka ette nähtud siin palju rutiinsed ja nii igapäevast tööd automatiseerida. Ja üks kõige tähtsamatest momentidest ongi päevauudistetöötlemine displeid Valgusekraanide kaasabil. See on keerukas ja paljude probleemidega süsteem, mida hakatakse aastavahetus rakendama. Mis sellest tuleb, peab näitama tulevik, see on meie vabariigi oludes esmane katse. Aga veel tähtsam on minu arvates veel ulatuslikum veel veel tihedamat seos teadusega üldse, eeskätt just auditooriumi Me kanalite uurimise osas. Selleks, et tööd teha, veel efektiivsemalt, veel lähemale tuua nendele vajadustele, mis eksisteerivad vabariigis, mis muutuvad kogu aeg vastavalt seal, nagu inimeste maitse dünaamiliselt muutub, muutub ka situatsioon informatsiooni teenistuses. Ja sellest võiks seltsimees trikil juba teaduse aspektist natukene rohkemat ütelda. Komine. Vanale raadiotöötajale näivad need probleemid esialgu lausa fantastilise, no kasvõi see näiteks, et me hakkame tassilt talt saama informatsiooni otse Deletaibi lindilt ele troonilist teed mööda, siis raali või arvuti mällu. Et me võime selle oma kuvarile kutsuda ja redigeerida mitte tavalise pastakaga, nii nagu me seda oleme tavaliselt harjunud uudiste puhul tegema vaid elektroonilise pliiatsiga. Et me võime seda läkitada teadvustajale, kes selle mõne minuti pärast juba otse-eetrisse loeks. Mõistlik operatiivsus. Kuid kui meil kõigil on inimlik mälu ja aastatega see meil mitte ei parane, seetõttu tundub oma hädavajalikuna meile see infopank see maal, kuhu me kogusime kogu vajaliku informatsiooni, millel on kestvam väärtus, ühesõnaga toimetaja õhtul juba valib, mida võib minna vaja homme või aasta pärast või viie pärast ja need viiakse vastavatesse massiividesse ja õhtune valvetoimetaja, olgu see näiteks Riina Mägi, kes ei ole eriti spetsialiseerunud, ütleme elektroonikaküsimustes, kuid tal on vaja mingit informatsiooni, ta saab selle informandid soni masinalt mõne hetke jooksul ja selline abi on muidugi ajakirjanikule asendamatu. Siin ei teki küsimust, kas üldse tulevikus siis reporterit vaja ongi, võib-olla kogu tehnika lihtsalt asendab meid loov tegevus, jääb ikkagi see impulsse, säde, see ainet otsimine, inimesega kontakti võtmine. Kuid kõik abiteenistused peavad olema nii maksimaalselt tänapäeva tasemel mehhaniseeritud, automatiseeritud, kui see on võimalik.