Eesti sõduritund. Juulikuu 13. tori kohal tubli pool rügementi mehi. Pärjad vabadussõja sambale on pandud jumalateenistusel taastatava stoori kirikus käidud mehi Virust, Saarest, Sakalaste, mujalt sätib end rongkäiguks. Lippude alla sajab, sajab vahetpidamata. Õnnetustele mehed, mööduli teie maale, teil parem oleks, aga mitte midagi keeveeemmbee. Vaata kus oli eile, meil oli nii ilus ilm tulema kohe nii kuum ja kõik viimaseni, eile oli jube Orion kehva botari võrgu alguses oli tangid ja nüüd esimest korda täis tulema, pagan black-metalit alustab, tuleme siia, siis oli teada, et Vene tankid liiguvad, tead, kolonnis liiguvad siia tori poole. Muidugi mõista meil ei olnud, tead, torusid ei olnud kaasas, muidu oleks vastu võtnud, aga aga siis liikusime vaikselt ärasena Dahli poole, seda metsa äärde module ülesse ja tegime ikkagi oma. No enam-vähem tead selle kokkusaamiseni, aga meid on siin väga palju neidoto, kelle siin midagi ei olnud, mina sõitsin filisega, tead, selle koha läbi lasti ilusti vabalt läbi, sõõrime ainult. Läksime Taali sinna surnu taha, seal tegime üles ära elada, tegime seal tule ülesse ja siis istusime maas, Estanc heli tulemas, siis neid lugeda keegi ei läinud ja meid ei huvitanud üldse see koossesse swed ei olnud need vastu sõbralikud saanud, neid vastu võtta, oleks olnud, millega vastu võtta, siis ma oleks ära lugenud, palju maha jäi. Aga need ei ole nii viis või kuus tankeriaga, nad läksid sinna. Ja seal Pärnu seal masina, raudtee uue, uue silla juurde sõna sõitsid siia silla taha välja, Tori silla taha välja ja siis keerasid ära ja miilitsapatrullid. Ja ega ka jõe äärt mööda olid, teadsid raiped, kommentime, tule siis hiilisid mööda võsa, minust ei saanud aru, mina tulin, mul oli vene villis ja millisega naine ja see mööda ja tulid ikka ilusti siia surnuaia juurde välja ja käisin ausamba juures. Kuus aastat, vaid kuus aastat tagasi saadeti neid vanu mehi hirmutama tankid, mis tulid Pihkva poolt ja muidugi ka eesti rahvast korrale kutsuma. Tänavu kirjutas tori kokkutulekust üks Eesti venekeelne leht, Ivox nimi, jumal temaga, las meenutavad top ka või paar hinge alla heitnud vanakesed möödunud päevi. Aga ajalehte ärritab see, et kokkutulekut austavat kohalolekuga Eesti ametivõimude esindajad, kes pealegi osavõtlikke kõnesid teha ja kellele. Pikki aastaid mõnitada, tõsi, kuulnud mehed, marsivad läbimärjad läbi vihma ja vee loikude. Just neid kõnesid kuulama. Eesti vabariigi riigikogu ja riigikaitse nõukogu poolt tervitab riigikogu esimees Toomas Savi. Sõnasõjamees on kui seda kuulata. Omaette ja ilma siduva taustata ta kõlaks nagu ähvardavalt ja kuuluks justkui ainult meeste maailmasõja. See on sõda ja mees. Kui järele mõelda, siis tähistab selle sõna teine pool pigem mehisust, mida eriti vajatakse, kui tuleb nagu eestile tihti. Saatuseks on olnud kaitsta end ülekaaluka vaenlase vastu. Või mehisust, tänu millele püsisid meie kodud. Tänu Villega toimetasid meie eesti naised ja emasid peresid toites siis, kui mehed olid sõjas või vangistuses. Erilist mehisust ilmutasid vabadussõja rindel VEEL meheks sirgumata koolipoisid, paljud jõudsid lahingutes mehisuse kõrgema piirini, andes vaba Eesti vabariigi eest oma elu. Mitu põlvkonda meie hulgast tunnistas seda ohvrit ja lugedes Henrik Visnapuu luuleridu. Tuletan meelde, nii ilus on surra, kui oled noor. Kas see ka täna meid samuti liigutav kui tookord meie vanemaid põlvkondi täna kohtame ikka veel, kurb küll, aga just eestikeelses pressi sõnas üleolevat muljet Meie kaitseliidu kui ka kaitseväe ülem. Sooviksin siinkohal, et neil kriitikutel oleks mehisust ise riigi kaitsevõime tugevdamisele õlg alla panna. Mitte selleks, et koorem kraavi kummutada. Mida ju õppinud, kuid enesekriitilise meeleta sõnaseadja näikse kerge teha olevat vaid aidata koormal õigel teel püsida. Mehisust kuluks meist paljudele, et tunnistada. Meie taasiseseisvumine tuli veretult. Meil polnud vaja sõdida, meieaegsed poliitikud ei pidanud näitama samaväärset vaprust ja leidlikkust kui Eesti vabariigi loomisaegsed. Rahva ja väejuhid jätkub meil mehemeelt, et me paisutaks oma teeneid riigi taasloomisel võrdseks Laidoneri, Kuperjanovi irve, partsi, puskari, Tõnissoni või Pitka teenetega. Sest eriti kurb on, kui me olles uhked oma kindla kursiga krooni üle püüaksime nullisid juurde joonistada oma riigi taastamise ajal poliitilisele kapitalile. Nii nagu seda tegid peet vallaku üks jutukangelane lambavaras närts, kui ta oma tagakambris raha markadele nulle juurde joonistas. Head kuulajad, sõda ei ole Eestile kunagi olnud ega saagi olema omaette eesmärk. Sõda on hädapärane, kõige äärmuslikum vahend oma maa ja rahva iga inimese vabaduse eest seismiseks. Ja kui Eesti vabariigil ongi tulnud sõdida, siis vaid agressioonile vastates oma kodu kaitstes. Kahjuks on eesti soost sõjamehe sunnitud sõdima ka võõrriikide armeedes, kuid ikkagi öeldes sõnasõda, mõtleme tegelikult vabadust, mõtleme õigust ja võimalust oma kodumaal rahus elada. Usun, et kui täna siin kokku tulnud ka kunagi on küsinud üksteiselt, kas ma tahan olla vaba ja kas Eesti peab olema vaba vastuses kindlad ja see vastus on üks jah. Eakamad meie hulgas on vastuse andnud tegudega paljud oma verega juba vabadussõjas, paljud teises maailmasõjas. Küllap on edasi mõeldes jõutud arusaamisele, et vabadus ei tähenda ainult ja lihtsalt lusti ja hõlpu vaid eeskätt vastutust ja kohustust, vastutust oma vaba ja iseseisva riigi eest. Vabadust on võrreldud aususe ja headusega, mis iseenesest ei anna midagi, kuid kohustab paljuks. Vaid ori võib nõuda enesele ainelist heaolu ise millegi eest vastutamata olla, olgu siis traataia taga või võõrvõimu all olles. Vabaduse püüa on rahvuse eneseuhkuse tunnus. Eesti vabariik sündis tänu rahvavõimele mõista saatuse poolt antud võimalust tänu julgusele ja mehisusele see võimalus teoks teha, olla oma saatuse vääriline. Loodan, et me kõik ja eriti meie noored riigikaitsjad, Te nõustute, meie vabadus püsib arusaamisel, et vabadus on vastutus. Teisisõnu meie haritusel Meie mõistmisvõimet, head kohalviibijad, soovin kõigile kokku tollele jaga Torisse, mitte jõudnud sõjameestele vabadusvõitlejatele tugevat tervist ja sirget selga. Seda oli öelda riigikogu esimehel Toomas savil Toris vabadusvõitlejate juulikuisel kokkutulekul. Teisena meeste poole pöördunud kaitseminister Andrus Öövel lõpetas oma kõne järgmiste sõnadega. Toonane võitlus oma vabariigi eest aitas oluliselt kaasa eestlaste kui Euroopa rahvuse säilimisele. Tõsi, selle võitluse hind oli väga kõhn. Väga paljudele liigagi. Langenutele. Lisandusid siin ellujäänute allasurutud lootusega püüdlused, jälitamine ja paljudele pikad vangla-aastad kodumaalt lahkunud, talt lahkunud tald tuli leida elujõudu võõrsilt kohanemiseks ning naasonis lootuse säilitamiseks. Kuid rabas seda. Iseseisvus on ajaloos peaaegu alati nõudnud palju kannatusi. Et me ikka veel oleme, ei ole mitte pime juhus ajalookirjutus kulgemises vaid see tuleneb meie vaimu ja vastupanujõus, mille kindlakstähiseks ka ennastohverdav võitlus kodupinnal ainult teie läbi raskematagi aegade murdumatu ja koondumatu iga loomu läbi on püsinud meelekindlus. Ja see meelekindlus on meie vabadusi tee. Aitäh teile, et teie elu ei ole olnud mitte ainult olemine vaid on olnud võitlus. Aitäh teile, et läbi teie on seda võitlust krooninud võitlema. Kaitseväe juhataja kolonel Kert Lugupeetud vabadusvõitlejad kes te olete, kõik Eesti sõdurid? Tänane päev on meie kõigi pidupäev. Tänane päev on tee laste, naiste sugulaste pidupäev. Ja täna on see, kus me see päev, kus me meenutame Meie kõrvaldana rivis ei seisa. Ja kes on läinud igaviku teed? Täna ei ole päiksepaisteline ilm nagu mõned aastad tagasi. Täna just suurim. Selliseid ilmu on kaevikumudas ilmselt küll ja küll teie selja taga. Täna on paljud Eesti sõdureid, kes on ajateenistuses, tegevteenistuses samuti õppustel. Täna toimuvad kolme balti riigi ja Ameerika Ühendriikide ühisõppused läbi. Järgmisel aastal on samad õppused Eestis. Neid sõnu kuulab 1237 meest, arv on meelde jäänud raportist ja neile kõigile annab kaitseväe juhataja koha peal käsu. See käsk kõlab nii. Tuleb teha. Noortele selgeks need arusaamad, mis viisid teid teise maailmasõja linnatele ja panid töid võitlema Eesti riik ja iseseisvus meelde. See on teie tänane ülesanne ja järgmisel aastal samas kohas kontrollima jõududele. Kuuldud Marss, põhjalaager võis tuletada sõjaeelses Eesti kaitseväes teeninutele meelde kuue aastakümne taha vajunud aegu. Ühest tollasest sündmusest teemegi juttu. Juulikuus 1936 ristiti Barrous Vickers Armstrongi laevatehases kaks Eesti allveelaeva. Nad said nimeks Kalev ja Lembit. Selleks ajaks olid kohal ka eesti meeskonnad. Ühe salga mereväelisi viis Inglismaale Nikolai nurmsoo ise. Muhu saarelt pärit mees. Esimene kord kui ma mereväkke teenima tulin, siis oli meresõit päris huvitav. Siis me olime, kas ma ei mäleta, vist oli Eestimaa. Loomi Tallinnasse ja ja siis oli hirmust. Ja siis loomadega on igavene jama. Nad ei seisnud püsti seal laevas kuidagimoodi kukkusid, komistasid ja nendega oli jääma ja siis mina ütlesin siis, meil oli neli poissi, Kuressaare Gümnaasiumi poisid ja ütlesin, kas, kas me tõesti peame vastu tormile? Et siis meid on õieti määratud merele? Ja nii see nii oli. Et pidasin vastu, ei hakanud levima, neile vähe jäänud merehaigeks ei jäänud, meil jäi see kõik oli korras ja kõik oli korras ja siis mõtlesin, et nii ta on õieti tehtud, et neid mereväkke vändid meid peamisele kutsume merre ka välja kannatama jäägannatasimegi ja siis ma ei tea, võib-olla sellest siis tuli meil niisugune asi, et edaspidi ka mingit muret ei olnud, kui me allveelaevadega tulime. Aga räägime nüüd sellest, kuidas te neid allveelaevu esimest korda nägite, kas need olid valmis juba siis? Nii nagu ikka vene uurima ja siis läksime proovireisile. Ükskord, kui valmis sündis. Kas see oli, mis leidsime veebruarikuus? Ma ei mäleta enam, kas proovireis oli siis maikuus maikuus või aprillis, arvatavasti maikuus vist. Kuidas laevad välja nägid? Laevad nägid väga ilusad välja ja väga korralikud meediumid. Kalevi pealmine. Jah, ei midagi seal ja kõik oli korras. Niuke asi, kui me ära tulime, seal juulikuus tuli ära, siis juhtus ka jälle nii hirmus tormiilm. Allveelaev on niisugune asi, raskus. Ikka veel olime, kahe kolme mehega tulime nagunii ära, masinas olime poisid ikka puhkasin tuulivalis, kopsusid jälle, olime kopsuvähi ja kõik läks korda, nii et veenus Tarmo tuligi, läheb vedes vastu, kõik oli korras ja mehed olid ka need, kes, kes nüüd puhkas, puhkasime väega, valvemeeskond töötas, ühtedikesed olid, meil jätkub. Kas te tahate öelda, et te tõite allveelaeva kolme nelja mehega ära? Ei, terve teekondi, aga suusapõhja Põhjameres sõitsime natukene aega kahe kolme mehega masinas oli küll vähe kolme mehega ja. Niimoodi on iseasi, kas seal oli mõni pidulik moment kah, kui inglased üle andsid, oli küll, oli küll, tuletage meelde seda. Me käisime kroonimispidustustel. Kui päike Niisiis, meie merejõududel oli kaks moodsat allveelaeva. Kuid nad said eesti sõjalippu kanda napilt neli aastat. Kalev viis üsna sõja algul endaga merepõhja oma uued isandad Lembit samuti vene meeskonnaga tegi punalaevastiku koosseisus sõja läbi ja vanuigitoodi Tallinna lahele. Mõnigi Tallinna elanik, eriti aga mereväelased nagu Ants vaadre, võis süda kripeldama silmitseda nii tuttavat siluetti kuni küpses salanõu. Võtmeneed juba käis ammu niisugune jutt, et võtame ära sellepärast, et Eesti rahva nii-ütelda rahadega ehitatud laev ja nüüd järsku võõra meeste käes ja võõralikval ja võõra lipu all ja need töllerdavad seal, et aitab küll, et see peaks ikka meile kuuluma. Käisime selle jutuga, esinesime see oli vist 89. aastal ja läks see asi nii-ütelda natuke laiemasse ringkonda. Ajaloolased meremuuseumimehed ja veevanad Eesti mere ääres merega kogu mehed. No ja soomepoisid. Aga, aga valitsus ei tulnud ju taha, me kirjutasime vist kolm või neli kirja, kirjutasime valitsusele, et seal veelaev lõppude lõpuks peab kuuluma eesti rahvale, aga mitte me oleme saanud juba andmeid, et neli admirali, kes tahtis ära viia siis me lõppude lõpuks ärme siis peaminister, jah, ikka Vähi oli tookord peaminister, saime siis tema käest selle loa üle võtta ja on öelda üle võtta, kas võtate, mis võimuga ja mis väega kaikaga ei lähe sinna, seal oli kuus meest peale, eks ole. Võib-olla nendel hambuni relvastatud sa oled, sina ütled, et kuule, kallis Ivanned, mine nüüd sellel laeva pealt ära, et ma tulen ise asemel ja siis läheks, vaat siis oleks asi kriitiliseks. Ühel ilusal õhtul helistab üks daam, ütleb, et kahe päeva pärast bokser on siin ja kahe päevers lüüakse allveelaev minema. Vaat siis läks jooksuks lahti. Teil oma keelt sadamas? Gnome sadamas oli nende abil, nendel oli agendid ja meil olid Lägendid ja, ja ega muidu ei saagi elada. No ja siis tuligi niimoodi välja, et, et läks kiireks, istusime Muuseumis koos ja, ja jutt käis seal igatpidi ja ma ütlesin, et ega nüüd pole muud mitte midagi, kui Laaneots oli siis ülemjuhataja? Jaa, jaa. Laanes juurde läheme, küsime mehi sellel samal päeval jah, peale lõunat läksime sinna, rääkisime asja ära, mis asi on. Ja oligi niimoodi, et, et saime tema kest kaksistest järgmise hommiku kella kaheksaks ja vormis mehed, müüdud relvast. Kaikaga. Need olid vormis mehed ja need olid ikka ikka ohvitser kaasas ja eelmine päev meie luure tegi kindlaks, et mehel peal. Ja, ja noh, seal oli meil peaaegu nii, et üle päeva või kolme päeva takka käis meil luure kogu aeg, et mida nad seal sebivad, et seal peal, et, et kas on näha, et hakkavad juba pakkima ja hakkavad ära kolima laeva pealt või hakkavad üleüldse selle laevaga koos ära minema. Läksime siis hommikul sinna ja ja rääkisime seal ohvitserile ära, milles asi seisneb ja kuidas see asi peaks toimuma, aga vaata, öösel me luuret ei teinud, jäid, jään nüüd, kas, kas on valve peal või ole valve peal. Ja seal üks esimese järgu kapten oli sir komandöriks veel nendel selle jaja, noh ilusti mehed läksid peale, jaa. Jaa, ei olnud, ei tuldud sealt laevast, ei kippu ega kõppu, kõik oli jumala vaikus. No ja, ja aga ei saanud neid neid luuke lahti. Et saaksime laeva minna, et vaadata, mis seal on. Ja siis me ikka kah natuke juhendasime, lõbus, see tuli vallikaid, torniluuk oli lahti ja, ja, ja võib öelda niimoodi, et noh, justkui oleks teada olnud, et mahorkaving ainult oli järgi jäänud nendest meestest ja seal peal ei olnud mitte kedagi ja ja me võisime laeva rahulikult üle. No aga, ega sellega pealse pidu lõppenud meil hea meel. Ja, ja Eesti lipu olime varunud ja nii et jeldaks teiste ees käisime Eesti lipulaevale. Jaa jaa, peale seda oli siis kohe Kadrioru politseikomissar koos oma komandoga. Nelja Žiguliga olid seal paugu uksed laiali lahti ja ja, ja ma küsisin siis selle mehe käest ühe esimese automehe käest, et mis te siit soovite härrasid aga kahjuks need härrasid ei osanud mitte side eestimaa keelt ja nemad rääkisid suurt raudteekeelte, nemad isand minust tuhkagi aru. No ja siis lõppude lõpuks me tegime selle suure raudtee asja selgeks nendele, et nendel pole siin mitte midagi teha, nendele keegi helistades seal allveelaeva juures huligaanid, võetakse, et nemad tulid huligaane laiali ajama. Me ütlesime, et vabandused, te olete aadressiga eksinud, kusagil mujal võideldakse huligaanitseda ka mitte siin allveelaeva juurest ja, ja siis lõppude lõpuks Nad tahtsid minna laeva peale, aga meie meie andsime nihukese komando sellele meie sõjameestele, et kui keegi tuleb, autod tulevad kusagilt siis varjuga ära, nii et ei tule üldse näha ei ole. Et muidu võib pahandust tulla, et mõni mees tuleb järsku torkima või midagi niukest. Kui mõni auto sealtpoolt hakkab tulema, et siis noh juba näha, et siis olge rahulikult ja poisid olid ka vaiksel seal mere pool küljes ja tornis olid ja, ja siis. Aga peale kahtteist. Me saime laevaluugid lahti ja siis me käisime vaatamas, seal ma ütlen nii, umbes mahorka hais oli veel järgi jäänud ja aga kõik see, mis nende seal sees oli, see oli alles sõda, hakkas alles järgmisel päeval või õieti sellesama õhtul, sellepärast et me jätsime valve peale. Nii nagu me kokku leppisime, härra Laaneotsaga nädalaks ajaks valve peale vähemalt ja siis vaatame, mis edasi saab, serblased tont teab, mis öösel juhtub päeval seina võid seal hõisata küll, aga õhtul tehakse lükkadeksin merre. Poisid jäidki siis peale ja ja siis amma õhtu hilja tuli see selle laeva see peavalvemees, see ikka kapitan terrorankovist seal. Ja, ja siis üks muuseumimees ja siis me tegime neile selgeks. Kirjutame alla, kapitalile. Nende laeva õileja laeva meie ju tegelikult meie rahva rahadega korjandustega ehitatud, jah, nüüd siin võimelised. Ja siis üks üks läbi hammaste ütlesite, et oodake te laeva näete, mis me näeme küll näe, ilusti seisab, vee peal pole ta midagi. Vaat niisugune nali oli selle laevaga lühidalt rääkida, aga, aga temast peaks saama ikka sümbolg meie laevastikust ja ta vist praegu nii, nagu kirjas on kakki laev number üks Vaatleja. Akula. Apola. Salu. Vaata. Ka veel jaamale. Alla. Ikka ja jälle on saabunud eesti sõduritunnile küsimusi, kellel on õigus saada Saksamaalt sõja aafri, pensioni, välisõigusabi advokaadi. Büroo juhataja Ivo maa nagu ka varem juttu on olnud on õigus sõjaohvrite pensionitele Saksamaalt saksa pensioniseadusandluse järgi eelkõige leskedel, kelle abikaasad langesid Saksa sõjaväes. Teiseks, nende vanematel langenute vanematel Ka teatud juhul lastel, kui nad on olnud eluaeg töövõimetut, invaliidi ning lisaks selle sellele pole olnud ka abielus. Nüüd sõjast osa võtnud osavõtmise eest iseenesest pensionit ei saa, kuid kui nad on Wehrmachti või selle teenimise tagajärjel iga vangilangemise tagajärjel kaotanud vähemalt 25 protsenti oma tervisest võimest saksa normide kohaselt siis on ka meil õigus saada seda niinimetatud sõjapensionit. Kuidas asjaajamistuleks alustada? Ma soovitaks kõigepealt meile helistada. Iga konkreetne asi on niivõrd eripära et raske on anda üldist retsepti, kuidas üks või teine asi lahendada tuleks. Seetõttu võib meile lihtsalt helistada telefonil 44 44 11 ja me võime juba ette ütelda, millised perspektiivid asjaajamisele konkreetsel juhul oleksid nii kui esimene paber on tehtud. Esimene Vaberon tegelikult avatus pensioni maksmiseks, mitte mingeid muid pabereid esialgu vaja ei ole. Üks-iga, mis on tehtud selle asja juures, ongi see, et inimesed otsivad kokku või üritavad leida tõendeid ühtede või teiste asjaolude kohta mida võib olla vaja üldse ei olekski. Ning alles siis, kui nad on kõik asjad kokku kogunenud aasta kahe või kolme jooksul esitavad avalduse. See oleks viga. Tegelikult sakslased maksavad pensionit alates avalduse laekumise kuust kui ka dokumentide kogumine võivad taastuda T4 aega. Nii et juhul, kui inimene on alustanud õigesti otsustanud avalduse ja alles siis dokumente koguma hakanud siis sellisel juhul asja võidu korral saab ta mitme aasta pensioni tagantjärgi. Kui palju aega nõudnud, keskeltläbi eduka lahenduse saavutamine jällegi retsepti ei ole, aga alla poolt aastat ei võta asi kunagi aega. Lihtsalt sel põhjusel, et Saksamaal on ette nähtud teha terve rida kontroll järelpärimise arhiividesse ja allapoole aasta arhiivi ei vasta, tavaline on. Kui asi on lihtne asi, siis võtab see aega aasta-poolteist aga üldjuhul kaks aastat, ütleme ja keerulisemad asjad või isegi rohkem on asju, mis on meil neli-viis-kuus aastat juba menetluses olnud ja ka nüüd alles lõppema või lõpu isegi paistab. Kas on olnud juhuseid, kus te olete saavutanud võidu, nagu te ütlete? Teisel katsel pärast esimest keeldumist ja neid on olnud väga palju, esimesele avaldusele on ta olnud väga tihti äraütlev vastus võib-olla mitte alati argumenteeritult äraütlev vastus. Ja me oleme siis ütleme, lisatõendeid välja nõudnud ja hankinud, selgitusi andnud ning teisel, kolmandal ja isegi neljandal katsel lõpuks asja võitnud. Eesti sõduri tunni kaudu palutakse teateid järgmiste kadunud ja langenud rindemeeste kohta. Rannas. Johannes sai hilissuvel 1944 Põhja-Eestis haavata ja evakueeriti Saksamaale. On kuuldusi vangilangemisest Tšehhi põrgus, kuid oodatakse täpsemaid teateid tema saatuse kohta. Rennid Peeter oli aastal 1941, omakaitses langes juulis või augustis 1944 Tartu rindel. Kes teab, millises väeosas ta teenis ja millises langes. Tahvel Hans Voldemar mobiliseeriti veebruaris 1944 oli Kadrinas ja Tartu all arvatavasti esimeses piirikaitse rügemendis. Viimati on teda nähtud Kalinini sõjavangilaagris. Kes teab, mis üksuses Hans Voldemar tahvel teenis, millal ja kus suri? Tapnier Karl Konstantin oli Narva rindel. Viimati piirikaitse rügemendi ka Tartumaal, kus langes või lasti maha koosal. Septembris 1944. Küsitakse teateid hukkumise kohta. Ja millises väeosas mees teenis terna ka tärna. Elmar kuulus arvatavasti neljandasse piirikaitserügementi. Langes 21. septembril 1944 Porkuni lähedal. Jällegi küsimus, mis väeosas mees teenis? Täps ka Täpsi. Aleksander oli neljandas piirikaitse rügemendis kompaniiülema kutsariks sai surmavalt haavata Griva soo lahingus 12. septembril 1944. Kes teab kinnitada tema teenistuskäiku või teab tema langemisest. Vessel Eduard olevat langenud augusti lõpus 1944 permis küla lähedal neljandas piirikaitse rügemendis Bent Nurbekundi kompaniis. Otsime Vesseli üksuse kaaslasi. Uus Rein oli Eesti politsei rindepataljonis number 292 oli Narva rindel kuningaküla ja permis küla vahel langes neljandal septembril 44. Palutakse teateid teenistuse ja langemise kohta. Wacker Priit mobiliseeriti veebruaris 44, oli väljaõppel Luunjas olevat olnud esimeses piirikaitse rügemendis ja langenud Emajõe lahingus septembrist 1944. Kes teab teda. Vares Eduard mobiliseeriti veebruaris langes hilissuvel 1944 Narva rindel. Kuremäel palutakse andmeid tema väeosa ja langemise kohta. Kordame nimesid. Johannes rannas, Peeter Renit, Hans Voldemar tahvel. Karl Konstantin tapner. Elmarterna ka tärna. Aleksander täps ka Täpsi Eduard Vessel, Rein Uus, Priit Wacker, Eduard Vares. Ootame teie kirja Eesti raadio aadressil. Iga teade aitaks kedagi, meie aadress Gonsiori 21 e-null üks 100 Tallinn. Eesti sõduri tund. Järgmine sõduritund on kavas juba ületuleval laupäeval, 10. augustil toome selles helikilde eelmisel päeval ESTO ürituste raames toimunud Linnahalli konverentsilt teemal eesti sõdurit võitluses Eesti vabariigi iseseisvuse eest teises maailmasõjas. Jälgige palun saatekava.