Minu nimi on Ene Lukka. Ja tänases saates oma ja ehtne. Tahan ikka rääkida oma eestimaast ja sellest, et väikese. Aga kui palju on siin erinevaid nurki, kus igas nurgas on oma eripära ja ikka jälle sa üllatud, et midagi on veel täiesti avastamata ja tegelikult vägagi paljut tundmata. Avatud maailmas avastamas oma maad, Eestimaad. Põhidi on vähemusrahvussedapuhku Peipsi-äärne asustus ehk Peipsi venelased. Viljandi kultuurikolledžis kahtlustatud oma pärimuskultuur ja seda koostöös õppejõudude ja üliõpilastega. Tihti peab seda aga alles tundma õppida, sest mitmete asjaolude sunnil oma kultuuri võta või ei osata seda tähele panna ega väärtustada. Lihtsalt öeldes ei tekita küsimusi, miks tuleb õppida näiteks antiikse kreeka-rooma kultuuri, Lääne-Euroopa kirjandust, vidiaatrit, Põhjamaade ajalugu ja nii edasi ja nii edasi. Kuid esialgu tekitab noores inimeses küsimusi, miks meile oma pärimuskultuur, kombed, tavad, lugulaulud, äkki on nad ajast ja arust ainult loengutega oma kultuuri õpeta. Parim viis katkenud sidemete sõlmimiseks vajalike sidemete sõlmimiseks on vahetu kontakt antud kandi kultuuri või silekandjatega. Puutudes kokku seto külades vana meile ainuomast rahvalaulu traditsiooni tundvate memmedega, kelle hõbeehted tähelepanuväärselt väärsus ise ning väärikas side eelkäijatega võib katkenud sideme enese jaoks taas kokku sõlmida. Igatsetud oma kultuuri järjepidevus peitub ka ehete edasi parandamises. Emalt tütrele. Katkenud sidemed võib kokku sõlmida Ta ka Kihnus kus lavarahvatantsu kõrval võimalik õppida tundma Eesti tantsustiili. Et nõukogude ajal tekkinud internatsionaalse lavarahvatantsu kõrvale võiks ära tunda tegelikult meile oma sobiva stiili tõsiselt nähtavaks mõtlemisainesektsioon ühele noorele, ka Kihnus oma eripärase riiete kandmine naiste seas on ka täiesti mõistetav ühe noore neiu tahe hakata Kihnu kört ma kas või kihlase jaoks küll juba moest ära läinud. Positiivne kogemus tekitab tahte midagi ära õppida järele või samamoodi teha, omada tegelikult ka avab silmad ja õpid tähele panema oma kõige lähemat ümbrust mitte ainult Eestimaalt laiemalt, vaid ka oma kodukanti, selle kultuuri, selliseid vahetuid, kokkupuuteid küsimused, oma kultuuri vajalikkusest võivad otsa saada. Aga tekivad teised. Kuidas ühel nii väikesel maal on eripärane kultuur ja kui palju sellest rikkusest on tegelikult säilinud. Kui palju on üle võetud kultuuri ja kuidas sellega sobitunud või muutunud? Kui valdavalt oleme õppimas setu ja kihnumaal siis sel korral otsustasime minna Peipsi äärde Peipsi äärde ka just sellepärast, et kolledžis õpib ka vene rahvusest noori, kes tulevikus asuvad õppima tööle õpetama vene koolidesse põhilised laste ja noorte huvijuhtidena. Ja nii tuligi mõte pärimuspraktika raames tutvuda peipsivenelaste, aga eriti Suviste asustuse ning kultuuriga sedapuhku küll põhiliselt vaatlejana kui enamik vene rahvusest noori on seotud vene õigeusuga ja vanausulistest teatakse tegelikult äärmiselt vähe. Sama kehtib ka muidugi Eesti üliõpilaste kohta. Asustus on tõepoolest äärmiselt kirev. Vanausulised, õigeusklikud, eestlased, luterlased, artistid, kes kõik veel. Vene rahvusest inimesed elavad Peipsi järve ääres enam kui 200 aastat. Täpsemaid andmeid selle kohta ilmselt polegi. Siis sajandi keskpaiku Venemaal toimunud kirikureformi tagajärjel toimus Novgorodi metropoliit, tolleaegse Venemaa patriarhi Nikoni eestvõtmisel vene kristlaste lõhenemine nii kui nimetas end jumala asemikuks maa peal, mida vanausulised riigiks ei pidanud ega pea senigi nimetavad end jumala teenriteks. Kiriku reformimine toimus tollal suure ja ühtse Venemaa loomise eesmärgil. Üks osa kristlastest pooldas vana vene rahvausundilise taustaga pitsantsist 10. sajandil üle võetud usku, mille tagajärjel said venelastest kristlased, kes ei soovinud aga kuuldagi mingitest ümberkorraldustest. Teine osa majandusmeelne nõudis tungivalt ja ülekaalukalt kiriku tsentraliseerimist, mille tulemusel muutus kirik patriarhi keskseks. Loenduse läbiviijad ei olnud rahul nende arvates liialt vabameelse ja vana vene rahvausuga liigselt seotud kiriku tegevusega. Selle tagajärjel tõrjuti aga välja tegelikult hulgaliselt vanu rahvapäraseid, kombeid ja riitusi. Nii hakatigi oma usu juurde jääjaid nimetama vana usulisteks ehk taroweedideks res painikuteks või lahku solistiks. Vanausulisi hakati sunniviisiliselt ümber ristima ning neid igati taga kiusama. Palju neist põgenes seetõttu kas Venemaa äärealadele või või ka täiesti võõraste rahvaste rahvastest tühjaks jäänud või asustamata aladele. Ka eestlaste, lätlaste, poolakate ja teiste naabrusse. Kusagil. Kui kümmekond aastat tagasi teavet ei saa, teavitas ajakirjandus minemaal siberi põlis Nendest leitud vanausuliste perekonnast kes elanud sealt seal muust ilmast lahus, tegelikult juba sajandeid. On sai selleks paikkonnaks eestlaste poolt väheasustatud Peipsi järve ümbrus. Sellise põgenemise tulemusel tulemusena õnnestus Vanausulistel väljude õigeusu mõjupiirkonnast. Ja ilmselt tõepoolest võis elada nendel aladel venelasi ennegi sest külade nimelisi küladeni imesid vene külade nimesid mainitakse ka eelnevatest aegadest. Kuid näiteks külas elavad vanausulised juba seitsmendat põlve. Kui Venemaal vanausulistele maad ei antud või sunniti neid end ümber ristida laskma, siis siinne kohalik balti parun selle maanile andis. Saate alguses kõlanud lood oli uuem, õigeusklik vaimulik muusika. Vanausulised on säilitanud mitmete keeldude ning tagakiusamise kiuste oma vana usu mis paljuski erineb Vene õigeusust. Ka muusika. Nende vaimulik muusika on täiesti eripärane. Konsulised laulsid, laulavad tänaseni ühehäälselt unisoonis, aga õigeusklikud on õigeusu kiriku reformimise ajast peale läinud Itaaliast üle võetud mitmehäälse kirikulaulule. Konsulistel on ka eriline laulu üleskirjutamise viis, kus on nii tekst kui meloodia üheskoos ei kasutata noote, vaid erilisi märke. Ja nende lugemiseks ei sobi kaasaegne vene vanaslaavi keel. Nii ongi palved ja laulud vanaslaavi keeles. Vanausulised ise peavad taolist vaimuliku rahvamuusikat eriti tundlikuks ning hingeliseks. Kõigis koolides, kus õpivad vanausulised. Nende lapsed õpitakse tegelikult kui vanaslaavi keelt. Eks ikka põhiliselt selleks, et vanadest laulikutest osata lugeda ja laulda oma muusikat. Vanausuliste tegevus on olnud keelustatud tegelikult ligikaudu kolm sajandit kogu sarismi aja ning ka nõukogude ajal kuid ometigi on jõutud tänasesse päeva, mil meil valitseb usuvabadus. Mitmed käsud ja keelud, mida on aastasadu meeles peetud ja täidetud, on üsna rahvusvahelised nagu suitsetamise, viinajoomise keelt meestel habeme ja naistel juuste kandmisega seonduv. Et peale abiellumist ei tohi mehed habet ajada ja naised katmata peaga välja minna. Eripärane on olnud varasem varasemal ajal teatud teejoomise keeld. Tänaseks on aga vanausulistel kujunenud tee joomisest omaette tähtis rituaal. Igas peres peab olema loomulikult samovar sama varitee maitse jänvad, muul viisil tehtud tee maitsega võrreldagi. Joomine on nagu mediteerimine lähedaste seltsis. Ja et iga teejoomise hetk on pöördvõrdeline viibimisega ajal k viibimise ajaga paradiisis. Omapärane on ka, et diabi elluta teises usus inimestega. Rahvus ei oma nii suurt tähtsust. Pimedasse võõrausulisi ei lubata. Palvelates kasutatavad küünlad tehakse ise näiteks mesilase vahast. Aja jooksul on vanausulised lahknenud kahte suunda. Pigem suund ehk vedasseieblased ning veidi vabameelsemad pomuurid. Kolkjas on esindatud mõlemad suunad ning kummalgi on ka oma palvela. Peipsiääre vallas on kokku neli palvelat, neist kolm kuulub kooridele kehtestatud reeglitest, kommetest ja tavadest peetakse rangelt kinni. Näiteks laps ristitakse kaheksa päeva peale sündimist palvelas, kus on Anu kohalikust jõest võetud külma veega või just selle külmaga latika, mis parasjagu õues on. Laps asetatakse pette üleni ja kolm korda järjest. Selles külas polevat keegi veel selle protseduuri järel haigestunud. Äärmiselt maalilises kallaste linnakeses oli meie sihtpunkt surnuaed, oli juba videvikuaeg ja oli väga ilus talveilm. Tegelikult esimene niisugune ehtne jõuluilm, novembrikuu 13 ja 14, kuupäev. Kui me seal olime just tuli, siis eriti Ida-Virumaale tuli niisugune ilus lumi maha ja kõik oli nagu muinasjutus. Niisiis surnuaed, matustega seotud kombed ja tavad on ikka ühed vastupidavamad. Nii toob üks käik surnuaeda välja antud kandi rahva rahvuslikud või ka usulised erisused. Kasvõi pisiasjades. Kallaste surnuaias valitsesid peamiselt musta värvi rauast õigeusuristid. Vähe oli vene surnuaiale tavapäraseid kadunu fotoga hauaplaate leidus külga, päris erkpunased ja mürkrohelisi üksikuid riste. Meie teejuhiks olnud Eesti Rahva Muuseumi teadur Pärdi juhtis tähelepanu vanadele Kreeka päritoluga nimedele, nagu näiteks vedas, siia on Fizza. Realistil oli isegi üks eestipärane nimi ja see võis tõesti viidata Eesti päritolule ning oli ilmselt erand. Üks üliõpilane kirjutab jaoks oli otse Peipsi kallastel kallaste linna linnas asuv surnuaed meeliköitev, sest seal puhkajate kõrvus heliseb armastatud püha Peipsi kohin. Hea oli vaadata ja tunnetada, kuidas hoolitakse omaste hingedest. Osuliste tähtsamad pühad on vana kalendri järgi ülestõusmispüha liikuva pühana jõulud kuuendal seitsmendal jaanuaril, nelipühad kevadise liikuva pühana ning jumalaema surma Pärkus peenie. 28. augustil. Aastas on vanausulistel 190 paastupäeva Musta eest asutatud raekülas segaklooster, kus tegutses ka ikoonimaalimise ehk kirjutamise kool. Tuntumaks õpetajaks olnudki Gabriela Frolov olnud 11 õpilast, kellest üks ka saavutas maailmakuulsuse ikooni kirjutamises. Raeküla palvelas on 95 protsenti koonides kohalike meistrite toodang ja maalimiseks on kasutatud vaid looduslikke materjale. Muuseumis Kolkja põhikoolis, kuhu hiljuti tegi visiidiga Eesti vabariigi president Lennart Meri on küll väga väike muuseumituba, aga see on eriliselt põnev. Seal näidati meile erinevaks otstarbeks kasutatavaid riideid, ristimiseks valged palvelat laulmiseks ja palvetamiseks põhiliselt tumedad rõivad. Naiste suririided on heledad, roosa, valge meestel tumedad. Meeste kui naiste riietuse peale pannakse lisaks valge vaid silm lauvabaks jätma savanni muuseumi toakese vahendusel. Võimalik heita pilk vanausuliste erilisse maailma, kujutada ette nende omapäraseid riitusi, kombeid ja laule sest palvelasse meid ei lubata ja tarre ei tihka minna. Vanausulised asustasid Peipsi-äärse soise põlluharimiseks kõlbmatu rannikuala Kolkest kuni Mustveeni aja jooksul eetiga sobivad tegevusalad. Põhilised köögivilja, sibula, kurgi, porgandi ja muu aed- ja köögivilja kasvatamine. Mõnes külas on esikohal sibula, teises porgandikasvatus 60. aastal saadetud siitkandist Leningradi turule iga päev ligikaudu 20 autokoormat aedvilja Nende kasvatatud aedvilja peetud väga maitsvaks. Kui naised tegelevad põhiliselt köögiviljakasvatusega, siis mehed käivad järvel kala püüdmas. Uhkeid sibulapeenraid silmasime paksu lumevaiba altki. Võis aimata hoolset tööd, head saaki, mis kahjuks tänapäeval vähe turustamist leiab. Varasemal ajal on vanausulised olnud tuntud ka väga heade müür seppadena. Nende ehitatud kivimaju leiab kuni Kesk-Eestini välja Tartus näiteks turu ja pangahoone. Üksikuid ehitisi leidub ka Tallinnas, Peterburis ja Riias. Põhiliselt punasest telliskivist omapärases stiilis majad. Oma naabritest eestlastega on hästi läbi saadud. Läbikäimine on toimunud põhiliselt kaubavahetuse eesmärgil. Eestlastelt osteti, tulid käsitööd ja muud sellist enam probleeme olevat vanausulistel hõimukaaslastest, õigeusklike venelastega. Aga eks see ole ikka teada naabrite asi. Peipsi, venelaste, nii vanausuliste kui ka õigeusklike asustused piirnevad põhiliselt Peipsi järve rannikualaga. Oma usulised elavad Farnias, Kasepääl, Kolkjas, kallastes, õigeusklikud, jaamal, Alajõel Vask Narvas nina külas, tihedal. Tuliste õigeusklike segakülad on aga näiteks tiheda kükita raja Mustvee kusjuures ja küla on üks vanimaid. Venelasi on rännanud ka sisemaal, näiteks Välgija koosa küladesse, kus nad aegade jooksul on eestistunud. Vene päritolu võib laimata vaid nimest või nime tüvest. Peipsi-äärsed eesti külasid on märksa vähem Kodavere, Rannapungerja, Kauksi. See kõik oli üks omapärane ja imelik maailm. Niisiis kirjutabki üks yliõpilane. Mina imestasin, kas, et kas oleme ikka Eestis nii teistsugune, tundus kõik või kummaline, millised on sealsed küla, traditsioonid ja kombed. Sinised majad otse Peipsi kaldal, uhkete katuseviilu nikerdustega teevad südame soojaks. Või see? Mulle oli üllatuseks see, et majad asuvad ühe pika tänava ääres. Eriti pikk on raja küla. Giidide selgitustest sain teada, et vana usklike külades on elumajadel uksed tänava poole, aga õigeusklike külades uksed hoovi poole. Enamjaolt on tegemist nimetatud puhaste küladega. Küla elanikkond on ühest rahvusest või kuuluvad ühte religioosse rühma. On see eriti vanausulistele tänini. Läbi aegade ei ole külades toimunud olulist segunemist, ei teiste rahvustega uskudega. Vähem esineb segakülasid. Näiteks 18. kandil asustatud Lohusuu on küll segaküla, mis jaguneb kaheks õigeusklike venelaste puhul, mida nimetatud vene lõhusuks ja Ülejõe eestlaste küla, mida nimetatud Eesti lohusuks Kükita külas nägime üsna lähestikku kahte surnuaeda vana usklikke ja õigeusklike omi. Eriti suured on õigeusklike külad Jaama, Alajõe ja Vasknarva. Üks vene küla on kunagi olnud suurema elanikkonnaga kui mõni praegune eesti linn. Nüüdseks on näiteks Jaama küla kunagisest paarisajast perest ehk ligikaudu viiest 1000-st inimesest alles jäänud vaevalt kümmekond peret. Enamik vanemad inimesed. Pask Narva asub otse Narva jõe kaldal ning oli üks suuremaid rannikuala vene külasid ning oli kuulus oma naha, parkalite ja kingseppade poolest. Teisel pool kallast laulatuse kaugusel Venemaa kaldal seisvaid Eesti poole vaatavaid venelasi. Narva küla on esmakordselt mainitud 1416. aastal. Ja seal on ka ordulinnuse varemed, mis on sinna rajatud 1349. aastal. Samal aastal seega üle jõe venelaste poolt hävitati. 1440. aastal ehitati linnus taas üles purustati omakorda Liivi sõja ajal ning püüti taastada seitsmeteistkümnendal 18. sajandil. Praegu võid seal näha vaid omapärase, pika verise ajalooga kindluse varemeid, verstaposti ning mälestusmärki võitlusest idapoolsete vaenlastega kirjutab üliõpilane. See vaade oli lihtsalt hämmastav, enim meeliköitev. Et selle kõrvale enam miski muu ei mahtunud, olin justkui teises maailmas. Kolkja põhikool annab haridust eelkõige vanausulistele. Õpetus on seal venekeelne. Õpitakse ka, nagu eelnevalt öeldud, vanaslaavi keelt ja eesti keelt. Eesti keelt osatakse halvasti, pole vajadustega praktikat. Varasemal ajal osatud eesti keelt paremini, sest käidi eestlaste taludes teenimas. Nii ongi vähemalt keele oskaja vanemad inimesed, eriti mehed. Aegselt remonditud kool koos lasteaia aia ning vanausuliste muuseumiga jättis igati kena mulje. Mul õnnestus vaadata pisikesi Tõdujaid just nimelt une ajal neid ruume ja seda äärmist puhtust korda mis seal valitses. Kolkja põhikooli ruumides asuva vanausuliste muuseumi looja on igati ettevõtlik Hiina Jossif Fanna paraanina kes on pärit ise tegelikult Pihkva tagant ja nagu ta ise ütles, seetõttu teda veel päris omaks ei ole tunnistatud, kuigi on elanud seal juba mitukümmend aastat. Ime esiFovna paraanina andmeil on Peipsiääre vallas elavaid inimestest ligikaudu 96 protsenti. See on kuskil 1000 inimest vanausulised. Ülejäänud on kas eestlased või vene õigeusklikud. Kallaste on põhiliselt vene linn. Keskkoolis õpivad vaid vene lapsed, nende seas ka vanausulised. Eesti keele oskusega on samad, üldiselt probleemid pole loomulikku suhtlemisvajadust. Nähtus on Mustvee, kus elavad kõrvuti vanausulised, õigeusklikud luterlased ning Pakistid. Kõigil on selles väikeses linnakeses oma kirik või palvela. Mustvees on kaks keskkooli, üks eesti, teine vene. Kui valdavalt õpivad vana usuliselt vene koolis siis Mustvees leidub neid ka Eesti. Sest seal on segaperedki tavaline nähtus. Kui üks vanematest on eestlane, võib laps sattuda ka eesti kooli samuti valda, põline põline venelane, seal vabalt eesti keelt. Nina külas külastasime kohaliku jumalaema kaitsmise õigeusu koguduse kirikut, mis on rajatud 1824. aastal. Tegemist on tavapärase vene õigeusu kirikuga. Üliõpilane kirjutab. Nina küla on üks vanimaid vene külasid. Seal oli võimalus sisse astuda väikesesse õigeusu kirikusse. See oli armas luksuslikult kaunistatud kirik, millest jäi eriti meelde kirikukalender kui siga. Igat päeva aastas tähistas mõni pühaku kuju. Bene külades võis näha täiesti elamiskõlblikke ehitisi, mis aga kahjuks olid enamjaolt elanikest tühjad. Kohapeal elavad põhiliselt vanemad inimesed, kelle lapsed ja lapselapsed lapsed vaid külas või suviti puhkamas käivad. Oma usuliste külad jätavad hetkel enam elava mulje. Kõrvuti vanade uhkete kivi ja puumajadega seisavad moekalt korrastatud või päris tuliuued. Kaunid elamud. Majad on valdavalt kivist punasest tellisest, sest metsa sealkandis praktiliselt pole. Heiki Pärdi andmetel toimus 1920. aastal. Sanitaartopograafilise uurimuse põhjal selgus, et Peipsi-äärsed vanausuliste majad olid palju puhtamad kui eestlaste omad. Iseloomustabki vanausulisi kuni tänini eriline puhtus ja kord. Tutvudes tasuliste külade kommete ja tavadega oli hea võimalus külastada lähedal asuvat Vene õigeusklike pühamat paika Pühtitsa jumalaema uinumise nunnakloostrit kuremäel. Tegemist on ainukese Eestis asuva kloostriga. Maaliline peamiselt vene stiilis kloostrikompleks on rajatud 1892. aastal ning see pidi kaasa aitama õigeusu levikule. Selle rajajaks oli tolleaegne Eestimaa kuberner vürst Sergei šahovskoi. Üliõpilane, kirjutab seal pühapaik. Kuigi ta minu südamele on võõras, tekkis minu sees mingi aukartuse tunne. Meenus minu esimene kunagine käik siiasamma kloostrisse. On hästi meeles, et süütasin küünlavanaisa mälestuseks kerge hirm oli küll. Kas see on õige tegu teha seda võõras kirikus ja võõratava järgi, aga ma tahtsin seda teha ja hingse hiljem rahu. Pühtitsa kloostriga on tihedaid sidemeis kõikide ümberkaudsete külade kirikute kogudused. Tavapärane kloostris käiakse risti mas, oma lapsi, pulmi registreerimas ja matusetalitusi korraldamas. Meie kloostris viibimise ajal peeti matusetalitus korraga kahele surnule. Ühele noorele raskest haigusest surnud neiule ja maha lastud 36 aastasele mehele. Kuremäe nunnakloostris võivad elada ka kloostriga, mitte otseselt seotud inimesed elada nende külalistemajades, teha koos kloostri elanikega tööd näha kloostrielu seestpoolt. Üliõpilane kirjutab meeldiva üllatuse osaliseks endistimis hoones. Sinna oli sisse ehitatud bassein, kus hulga mugavam inimeste ristid on selles soojas, mis tekkis kange soov näha ühte ristimise tseremooniat. Kloostri surnuaed on äravahetamiseni sarnaste ristidega. Need on niisugused õhulised mustrilised läbipaistvad kirjas vaid ja, või mõne teise lahkunu eesnimi Anna Maria, Anastasia. Meie juures on aiakese sees eestlaste kunagine hiiepuu tamm mis esimesel hetkel tundus ära kuivanud olevat. Kuid lähemal vaatlemisel selgus, et pool leidub ka noori õrnu oksakesi, mis võib anda tunnistust selle kohta, et puu siiski veel hingitseb. Eks ole see tähelepanuväärne, et õigeusklikest venelased hoolitsevad eestlaste vana hiiepuu eest. Tammel olevat üks eestlasest talupoeg 16. sajandil näinud ikooni jumalaema uinumine ning rääkinud sellest õigeusklikele nimelt selles jumala tahet antud paika klooster ehitada. Niisiis sündiski see olevat kirjas Vasknarva kiriku kroonikas. Kloostrilähedaselt allikalt joodi ja kasteti oma nägu püha veega, kel pudel kaasas, see võttis vett kujugi kaasa. Meenus setude tarkus. Igas kodus peab olema püha vett, et oleks võtta. Kui keegi sünnib, haigestub iga sureb väikestest laudadest kokku klopsitud majakeses või isend üleni kasta. Lumel võis näha paljaste jalgade jälgi. Kokkupuude võõramaailmavõõra usuga tekitab huvi oma pere küla linna kihelkonna kultuuri vastu. See paneb kuulama oma koduste keelt koduseid esimesel hetkel igapäevaste tavalistena tunduvate tavade pisiasjadele vaatama hoopis teise pilguga. Tundma rõõmu ja rahulolu. Kui minu kodus on ka midagi sellist, mille vastu keegi teine, võib kadedust tunda. Kui aga seda eripärast eriti pühadepoolselt on nii vähe siis tuleks vist luua või taastada, sest igal inimesel on õigusrikkale ning väärtustatud elule. Kokkuvõtteks mitmendat põlve Eestis elavad Peipsi venelased on loonud omanäolise kultuuri. Arvatavasti on selles ka eesti kultuuri mõjutusi, kuid üldiselt elatakse nagu riik riigis. Järgitakse oma religioosseid kultuurilisi kombeid ja tavasid. Oma usulised asuvad hetkel kolme maakonna Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Tartumaa piirides. Viimastena andmetel on vanausulisi 10000 inimest 11. koguduses. Võrdluseks Eesti õigeusulisi 40 kuni 50000 inimest. Vene õigeusklike 20 kuni 30000 inimest Eestis. Siseministeeriumi usuasjade osakonda juhtiv ilma au peab vanausulisi lausa etnograafiliseks harulduseks. Lootus saada paremaks tõmbab inimesi kirikusse. Eesti Keld kahjuks valdab vaid vähene osa venelastest, põhiliselt vanemad põlisemad. Koolides on venekeelne õpetus, eesti keelt õpitakse tavapärase võõrkeelena. Nähtavat Eesti Vabariiki esindavad siinkandis tihtipeale vaid piirivalvekordonis. Peipsi ääres oldud kahe päevaga avastati jälle üks killuke Eestimaast kus elavad inimesed ei tunne ennast kehvemini kui inimesed Viljandis, Väike-Maarjas või kus tahes elavad teised lühikest, kuid äärmiselt huvipakkuvat tutvumist. Ühe vähetuntud eesti kandiga vaadati külaelanikele hoopis teise pilguga, lugupidav aga Aubaklikuga. Üks noor neiu väljendas nähtud-kuuldud südamepõhjast tuleva kadedustundega. Tahaksin olla nii rikka kultuuri üks osaline. Tahaksin, et minu kodus oleks ka midagi sellist omapärast järjepidevat. Küsimusi, millele tahaks vastuseid saada, jäi palju. Kuid üks jäi eriti kummitama, kuidas ühel nii väikesel maal nagu Eesti on maa lapikesi, kuhu tegelikult eestlasel muud asja polegi, kui ekskursioonile minna. Ongi see ajaloo õppetund. Kui ühes paikkonnas asuvad valdavalt või ainult võõramaalased, siis selleks nad ka jäävad. Nad ei integreeru kuidagi teise rahvuskeelsesse ja meil siis ühiskonda. See võib juhtuda ainult sel juhul, kui teisest rahvusest inimesed elavad põhis rahva põlisrahvuse keskel mitte eraldi oma kogukonnana. Ilmselt ei saa väita, et eesti keelel ja kultuuril Peipsi venelastele mingit mõju pole. Kuid millest see mõju avaldub? Ei oskagi öelda. Suures integreerumist õhinas võiks uurida, vaadata, mis on Eestimaal toimunud sajandite jooksul ja sellest oma järeldused teha. See on kasulik, äärmiselt vajalik. Nii eestlastele kui venelastele. Üliõpilane lõpetab. Mis mulle meenub? Käega katsutav Venemaa kalamehed Peipsil, matusetalitus kuremäel toidu Jaht kallastel Sõpruse tänav rajal, Juhan Liiv, hingematvalt kaunis Peipsi lumme mattunud Eestimaa loodus. Tõeliselt soe tunne ning siiras soov sinna peagi tagasi minna. Et sellest kultuurist osa saada. Ning ehk samovaris teedki juua. Lõpetuseks tahaks tänada meie reisijuhte Allalašmaanovat ja Heiki Pärdit Eesti Rahva muuseumist ning kohaliku kõnelejad Liina Jassi Fonna paraninat aitäh. Saates külas õigeusklikke ning vanausuliste vaimulik muusika.