Eesti sõduritund. Enamik nooremaid eestlasi ei teagi, et teise maailmasõja ajal ei võideldud Eesti vabaduse eest mitte ainult maa peal, vaid ka õhus. Loomulikult oleks tahetud võidelda Eesti relvajõududes ja omas väeligis sinimustvalgete tunnusmärkidega lennukitel vaenlase vastu lennates. Kuid selleks ei andud sakslased ja ka soomlased paraku mitte mingeid võimalusi. Nii tuligi paratamatusega leppides asuda võitlema Saksa sõjaväes loodud Eesti lennuüksustes mustade ristidega lennukitel ja Saksa mundris kuid sinimustvalge mundrikuue käisel ja vaba Eesti eesmärgina südames. Nii kirjutab Hendrik Arro oma hiljuti ilmunud raamatu saatesõnas. Raamatu pealkiri on eesti lendurid lahingute tules. Ülevaade eesti lendurite sõjateest teise maailmasõja päevil. Kuna teos ei ole ega tulegi lähiajal vabamüügile ja tutvuda on saanud sellega vaid vähesed pühendumist sellele teemale pea terve sõduri tunni. Saate Hendrik Arro. No see asi algas niimoodi peale, et 1941. aastal, kui sõda algas, siis eestlased teatavasti olid koondatud, tekkis punatujus lööst, olin koondanud 22. territoriaallaskurkorpuse juures asunud üksikus lennueskadrilli asukohaga Jägala Jägala joale mõisas oli see asi seal muuseas yht-aegne reservlennuväli soli lendur teie ennegi linna on sealt. Ja siis, kui see sõda algas, siis meeste hulgast üldiselt oli selline noh, meeleolu arvestab kõiki küüditamise arreteeriv, kõik seda, mis ei olnud et venima sõdima minna tahtsid tõesti vist väga vähesed. Ja siis oli niimoodi, et otsustati, et, Aga metsaminekus konkreetselt 27. juuni õhtul kui tuli korraldus sõita nõmmele, minna siis ladina rongi peale viia Venemaale kokku see eskaadri koosseis luua kas sellega peale, et kui esimene auto, esimene auto vormine makas kaks voodi Estamiseni abordile siis siis oli selge, et need juba teised mehed ja see, et need esimesed mehed enam nõmmele ei lähe. Ja see auto vooriusega tähendab kõrb, metsapula rase, lendurite osa vähemalt. Ja nii oligi, kui jõuti sinna Jägala sõite Tallinna Paljas Piibe maantee pidi enne kui sinna Narva maanteele välja jõuti, siis nagu tolleaegsed mäletad, vaata seal kapten Aare istus ees, autojuhi kõrval oli sellele väikselt nii-öelda noh, püstoli ribidesse panud, öeldi, et nüüd kuulad minu käsku autojuhile, autojuhile ja autojuht olevat selle peale vastanud, et härra emal on oma mees. No ja siis auto, simuleerificet, ülejäänud voor lasti mööda levivate järgud on autojuht, näeb mootorit, parandab kui see asi oli, oli tehtud ja siis Autost oli sunnitud lahkuma kapten Nõmmik, kes Soidjada kommunistliku tema after ülejäänud seltskond pööras siis sillalt pöörda Tallinna poole, pööras hoopis alla Kuusalu poole. Vastu oli tagantjärgi järele major Juha lainglasse eskadrilli komandör, seerumis kalendrit autole ja see auto sõitis kuni Kuusallu, sealt jäädi metsa sisse, sealt jäeti auto maha ja siis nii-öelda kogu see seltskond tegin pikema jala jalgsimatka, kui jõudsid siis sinna kõnnu lähedale Järvi küla juurde. Teised mehed, kes maha jäid, sest kõik ei mahtunud selle auto peale. Siis need mehed vaikselt teatas asjaolu siis õhtu kinos 13 meest vastuselt kah rahulikult minema, nii-öelda kambana organiseeritud peale, see oli veel rida mehimiseks üksikult minema üksikult lahku ja ütles, et neid oli kaasa frani, lendurite sõitis metsavennad, õmblussõrmed saavad ja see oli nii, et umbes üks nagu üle 80 protsendi kogu lendavast kursust mööda läks metsa. No see asi metsa, vanu põlisel esimesel üksusel oli ta üks on võib-olla vale nimetada, tellisime seltskond, kes vedas, oli, see ei saanud olla väga pikk, sest olgu nad toeta kohaliku metsavahi näol, eks ole, seal tuli, aga samal ajal oli ka neid, kes said teada, et lendur metsas ja tehti ettekanne sinna, kuhu vaja ja 13. juulil toimus suur haarang sõle metsavendade laagril. Viietuitses haarangus küll välja, aga neil ei olnud muid relvi. Lenduripüstolid olid just mingisuguse nii-öelda jalaväepaberil, mis tal ei olnud. Ja niisiis asi lõppes sellega, et ses lahingus said kolm meest surma. Ta oli siis kapten, kalmed, kapten Streimann ja norm leitud Martin Terd. Edasi räägib lendur ohvitser Osvald Talmet sõjajärgsetel aastatel Austraalia eestlane. Meenutus on pärit kodumaa külastuselt viie aasta eest. Ja jäime kolmekesi ärandusesse. See areng kestis kolm tundi sinna peale ja Läksime edasi, saime tuld. Keerasime paremad, saime juba tuld, Siipot jälle tul. Kusagil joosta ei ole, kolm tundi nii. Ja siis üks mees sai, leitnant Hertz sai kuuli põlve, tema kukkus maha, aga me ei saanud kuidagi aidata, sest ta ise olime tule all kogu aeg ja siis me jäime kahekesi järgi veel ja teine mees oli minust pikem ja kiirema jalaga tema sihi hüpates. Ja nii kui ta üles hüppas, kuulipilduja valang tuli vahele kohe ja mina jäin maha ja olime igaüks omaette ja kuhu ta läks, seda ma ei tea, aga pärast oli olnud päris lähedal seal, kus minagi olin, oli õõnsa puu sees, mis oli õõnes põre, mädanenud prahti, ta kiirelt seal prahi välja läks siis puu sisse ja praos prahi pea lavale ja venelased käisid sealt ümberringi, ei leidnud teda ülesse. Ja mina läksin ühe. Ja lageda koha peal peaaegu ja olin küljeli maas, niiet kuuse tüvi tõusis üles. Ja hommiku kella poole kuue aeg läksid venelast ära, nii et palju mitu tundi, see on 15 tundi ja ümberringi teevad endast kogu aeg. Lasid mõned jälle toda püssipaugud, hirmutavad, kas keegi jooksu aastaks, aga ma nägin, et ta tuleb ja laseb, mainin tagatist seal ja mõni meeter läksite puhkusest mööda kohe. Nad ei vaadanud kunagi, sest nad ei oskanud arvata, et mina seal kuuse all olen. Tööd. Jätkab Eesti lennuüksuste ajalookoostaja Hendrik Arro. Sakslased, kes võib tulla loo võidu seal nii väga kindlad, ei tahtnud mingisugust eesti leedulast midagi teada ja ka Eesti üks saksa lennuse tahetud õieti mitte midagi teada, sest tollal arvati, et noh saksad, suudad asja ise valmis saadamiseks meil igasugused välismaalasena. Asi läks mõnes mõttes paremaks siis kui Soome kaudu saabus Eestisse tagasi. Gerhard puhmad soli baltisakslane. 40. aastal oli läinud Saxo male koosnevat baltisakslastega tall muuseas väga teada, väga eestimeelne mees oli, oli enne sõda olnud siin aare klubis põneva sektsiooni juhataja lenduripaberitega lenduripaberitega, jah, ta oli mootorpurilendur, aga aru viljatu, palju teil baltisakslane Saksamaal küllaltki head suhted võttis ja temal ka alguses asi kergelt ei läinud. Vahepeal prooviti isegi Soomes asju ajada vidi üks peetav neli, mis asi säilinud ja õppelennud lõppedes fort, lennud ja Soome. Aga soomlased ei tahtnud eestlase oma lennuväge saada, nähtavasti sel hetkel asi, nii et nad lihtsalt ei tahtnud tüliküsimust saastaga nituudise petuneli 40 aasta lõpul Tallinnasse tagasi. Asi läks paremaks siis, kui Buschman tegi ettepaneku luua eestlasest mereluureüksus saksa siinselt kohalikel, mereväe staabiülema, Kondro tengel hardile. Ja siinegi asjas kohe kasu nimelt asjalugu selline, et sakslane niimoodi, et meriväel sessil, teistel ei ole oma lennuüksuste loomise õigus asi, kuul vajub Göringi alla kõik, aga samal ajal saksa linnu või ei olnud suuteline tagama mereväele sellist lennue toetust, nagu me olemegi tahtis. Ja selle tõttu mereväestaabid olid sellest üksusest küllaltki huvitatud. Asi läks siis käima hakates asja tegema, nägite, esimese tolasin, esimene luft foto oli selle juhtkonnaga siis mereväega kõrgemate mastaapidega ja mõlemad pooled olid nõus ja kuna ka nii merevägi kui lennuk ei tohtinud välismaal edasi võtta, seda võiks teha ainult SS ja politsei siis üksus foristate niuksed naljakaks kolme kolme algusega üksuste varustuse said linnu eest. Lahingülesanded, mere vält ja palga ja mundri ja toidulaud võiks, see tuli Essessistes Eesti linnu vastu, oli siis niipalju, et oli, tähendab Kuue käiselt parema kuuega ei, seal oli eesti vapp, pealegi sinimustvalge vapi allkirjaga Island, aga siin on veel koer. See alguse üksus ei olnud mitte sõjaväestatud lehmudes üksus täpsel mehed käisid nagu muuseas, käis erariides keskis vanas eestiaegses mundris, kes käis, käis Saksa sõjailma märkida, muud, ühesõnaga niuke. Väga kirju seltskond, milliste lennukitega lennati tähendab lendama hakati esialgu esialgu petuneljad, need neli tükki sai, need olid siis Eestis konstrueeritud ehitatud betoon neli Kons suhteline Tuomioja org lepetega neljandal väga head lennuomadused ära nii piisavalt head Adobe sportlennukeid muidugi ilma relvastamata, vot nendega hakati lendama luurelendu relvastamata lennukitel, jah, ega seal muutvat kaasohvitseri püstol raketipüstol hobuse ja kogu see asi, see käis niimoodi. Ega tihti Soome lahele, kus ülesanne siis Soome lahel jääluuret vaadata, tsaari, sinus on jaga sakslase tsaari varustada nii-öelda lennukit saadi natuke juurde Leedust ja Lätist. Kahe muudetud Drago täpi tuli the villand mis oli nii-öelda hea varustuslendude jaoks põhiselt luurele tehtigi kõik betoon neljaga, sest see oli meister ei rohkem öelda nagu öelda käpaseks või tähendab see masin ja ta oli ka sellega puutute kokku ka näiteks vene hävitajatega ja kaks korda õõnestusmeeste venerit. Egas täna tulla suure ülekaalu vastu, lihtsalt masina manöövrivõime tulid niivõrd head ja küllap lendurioskused ja lendur seda ei saa öelda, need olid ka selles uues üks oli kõiki, võidab Eesti kutselise sõjaväelendureid oli reservist tulnud mehi, kes olid samuti lõpetanud Eesti maaülikooli ja oli Eesti arv klubist. Väljaõppes on meil, Sa oled, kõikidest Eesti lenduritel tuli tegelikult siis tuli veel mehi juurde sinna. Ja nii see asi siis seal käin, teab lennuüksuse. Formeerime hakkas, oli 12. veebruar 1942 loa Alain natuke alguses asi venis, kuni see asi käima pandi. Märtsi alguses. Säilinud fotod, mis on selle aja kohta sajutud, näebs petuneli on angaariuse lennuväljal suurte hangede vahel. Mehed on täitsa talvede lennuriietust sealjuures. Millega siis lennata? Edasi räägib lendur ohvitser Mart Napa nüüd Ameerika eestlane meenutas pärit läinudsügisese kodumaa külastuse päevilt. Talv oli küll 42, oli küll, küll soojendasime neid räima, said õude õhujaotuse mootorid nelja neljal silindris tõue otse mootori tükk aega haljas andis soojenda enne. Siis oli tarvis luuret teha. Anti ülesanne, kolm tundi teadmine sinnaguni luuga laheni mööda jääd, vaata et võib-olla need tulevat jääd mööda, tead, tütarsaarel või niimoodi. Kolm tundistusel nelja, 40 kraadi alla nulli, aga kasukas ja suitsu ei saanud teha, sel ajal. Kaks meest jäid, üks sai pihta. Siit kool läksid varrukast natukene kriimustas seda nahka. Ja tema sai selle eest mingisugused lindi. Aga siis teine mees oli kõva mees. Tema oli tütarsaare juures, käis vaatamas ja ja sattus Vene hävitaja kätte. Aga ta manööverdades nii Modotnevad. Tagasi tulid, mees, tigedad läks orinal mööda, näitas rusikat ja pisarad kätte. Hea Isamalt teatanodav. Ta vaatas. Ta vaatles peeglis, kui ta tagant tuli, hakkas, hakkas selle kauguselt hakkab tulistama. Sportlennuk on ja väga kerge manööverdamise võimega sa natuke lõigutatada pöörab eest ära, aga selle hävitusele nagu seda maa lähedal niiskust, veeranguti või teha, sa võid vastamaad sadada. Nojah, pöörasi eest ära. See läks siis meelde näitusebosside kur masule Annariks kord tuli tagasi aga 42 lihavõttel, seesama seesama Bosmon, kes asutas seda värki. Helistab mulle, et kas saad kaasa tulla, et lähme, vaatame, mis need teevad. Tütarsaare peal. Hea küll, lähme. Läksime jälle sportlennukiga. Tema lendas, tead kaugelt ümbersaared ja niimoodi jäiga ringiga ikka lähemale lähemale. Ja viimati oli põigiti üle ohkojanti, hakati püsside kalt andma, tead. See oleks üks mootorisse läinud. Siis oleks olnud ammu juba rahu majas. Aga õnneks ei juhtunud midagi, aga siis keeveli tuhamägi. See oli armas, vaadata ikka suuremaks suuremaks peksta, ligemale jõudsime 45 kilomeetrit, ega see ei olegi niisama, et üle aia hüpata. See oli ikka tükk maad. Ja see oli natuke, me olime umbes 100 meetri kõrgusel, imet nad kuradid pihta ei saanud. Ja siis edasi või siis need. Andis ministrile tunnustuse, siis vaadati Eesti linnu, kus lendab küll ja juba 42. aasta suvel antises eestlase kätte juba Saksamaa 30.-te aastate algupoolel konstrueeritud spetsiaalselt mereluurelennukeid linkil ei 60. Suliva spetsiaalne mereluurelennuk, mõeldud nii-öelda saksa lennuväele. Tanel peal oli juba relvastatud raadioga varustatud, kõik need asjad olemas, seal neetud üksused toodi siis siia Eestisse. Mehed said, käisid isegi Sid järgi tõid nad ära pillauste suursed. Paldiski oli see suur lennubaas, sealt toodi ära ja hakati siis lendama nende lennukitega reisis põhiseks, linnu vedas, ku ennelejad ülemistel aerodroomilt asja nagu eestlaste käes. Siis nüüd sai Ülemiste järv, sest olid pontoonlennukid ja nende lennukitega siis nii-öelda lihaseid kogu 42. aasta suvel ja kusjuures üks väike punt oli isegi vahepeal ladu järvel. Nüüd sealt edasi see 40 aasta sügisel läks aga natukene kergelt 42. aastal jah, sügisel või sügisesed muidu vastu talve läks natuke noh, sekeldustesse selles mõttes, et merevägi oli nii-öelda asjaga väga rahul lennukooliga. Kuna Hitler oli omal öelnud, niimoodi, tähendab, kõikus, lendab, on Göringi alluvuses kõik väli mõõdunud Himmleri arv alluvuses, eks ole, siis tuli välja mingis eestlaste seltskond lendas, kes ei andnud mitte kellelegi varustuses lennuväelt, nagu ma ennem ütlesin, operatiivmere vält ja palgaSAS'il ta kusagil täie nii killuda. Ja Himmler oli tahtnud omale linnuksus saada nii-öelda slängi niuksed kuidagi vaatad selle baasil aga enam midagi välja teha. Ja mereväe tiirles ka hea meelega omale mõnele niukses saanud praktiliselt ja siis tuli Hitleri poolt korraldusüksus tegelikult likvideerida, testisime-õhulaevastiku korraldusli luhtus likvideerida, aga. Õnneks saada Tallinnasse kontrollima see esimese, selle õhulaevastiku poolt üks nagu kaasaegsed mäletavad üks tagandliku tuli singel, ümbrus, hea mees, kes käis eestlase koos lendamas kaasas ja tegi kaasa sõprus. Õhtuti oli siis tulnud ka üks likvideerimise õige asi ei ole küll. Huvitav, kas auastmesse kindral Luftwaffe, kindral, kindral, jah? No ja ühesõnaga, ja keegi üksust eriti ka likvideerida ei kiirustanud. Lennugi vaatas kohe, et kui nad seal üksulikvideeriutavad, omas kest andma siia vastavuse luud lennukate. Siis ööd tahtnud suitsuslikvidiiride lootuses, et ehk siiski annab midagi veel teha. Nii-öelda. Ja merevägi oli see üks nii rahuldus ei tahtnud, kaasaegse merevägi vajas, meri on vaja. Ja nii siis lendasid vaikselt edasi, äpuschmani eesmärk külge siia oligi selline, et luua rahvuslik üksus Saksa lennukoostises. No seda asja aeti hoolega ja lugu oli siis märtsikuu seas suudeti asjad paberid nii kaugele aja. Esimesest aprillist viidi sisseüksus üle ametlikult saksa õhujõudude koosseisu. Biülesanded on siis luurinud Soome lahe ja Läänemere idaosa pealalades öelda allvaade vastasest luurest, kuni siis need samased jääluure talvel ja kõik see asi, mis kulus nüüd vahepeal oli üksus kõvasti paisunud. Sest vabatahtlikule, kes tahtsid tulla, küllaltki palju lennukeid, ei võetud, ei mobiliseeritud, sina tõid vabatahtlikud rikuid. Endised lendurid kui kuused niisugune üksus eksisteerib, tulid kõik enam-vähem sinna üles. Aga te ei välja, võime uusimaid korraldis vaatlejate kurde, pardalaskude kursused olid seal juba seal 43. aasta algus. Ja siis tekkis küsimus, et mis selle seltskonnaga peale hakata, vaata vere luuraksuse meeskond nakkub palju vaidlemise ooperis küll uurinud, seda asja seal, tead. Ja siis otsustati nii, et kaks, teine kolmas lahvelt testis maalne lennupalkadeks varustati lennukitega hingele 50. Muuseas levis küll, tuli ka 30 aasta alguses konstrueeritud algselt konstrueeritud jaapanlaste tellimusel ja ta oli siis nii, kas siis torpeedo lennuk või siis pikeeribumite. Neid saatis kokku, vist oli saadud 28 tükki, kokku toodi Ülemiste lennuväljale, mehed lendasid välja ennast siin masinate pääl. Ja juulis läksis teine lennusalk kapten Walther Reili juhtimisel-Venemaale alguses midagi tuleb üles ilmeni järjest lõuna pool lobadki jõe äärsetel pommitati, alguses läksid sinna aspartilisemast uitustega muud aga tegelikult nad üsna kiiresti spetsialiseerus töisteks öiste pommituslendurite tampoonid, öiste pommitajate üksus. Esimene õnnetus, õnnelik õnnetus, kus ma pääsesin eluga? Ma läksin ülesse öösel ja kolpinu alla, viskasin pommid ära ja keerasin lennuki allakus sõja kannakusse ja vaatasin, et kus kohas pommid plahvatavad. Aga seda ma ei märganud, vaid kõrval oli väga suur rünkpilv ja läks pill, lennuk läks pilve sisse ja järsku tekkis lennuki ümber punane udu ja enam ei tea, kus maa ja taevas on. Ja sellel lennukil ei ole peal kunstlikku horisonti, mis on väga oluline asi öösel lendamiseks. Ja minu lennukatas läks pöörisesse alla kukkuma. Ma teadsin, et ta läheb ja lasin lahti juhised, test, ta võtab ise siis vahest Ella ja ta võttiski välja. Käisid spiraalide Navikke, tuli alla, aga. Mul ei olnud ühtegi pidepunkti, millega ma saaksin seda ütelda, et nii on, kus taevas ja maa on, et ma oskan lennukeid juhtida? Ma olin 1500, niitab kõrgel, siis ma vaatasin, olid 1000 meetrit, siis oli 500, nii et mõtlesin, et nüüd on viimane aeg hüppan välja. Rinde Venemaa sees tegin rihmad lahtiski, võtsin siit eest äärest kinni ja tõstsin ülakeha üles ja viskasin tagurpidi lennukist välja, aga langeva riiuli üsna all ja ääre taha kinni siia ei saa, surus mind selili sinna pinna peale ja prillid eest ära joosta. Ja kukub kogu aeg ja ei aidanud. Olite sellili lennuki pead saba lennukis, istme tagumises seal tagasi anud vennal. Aga langevari oli ääre taga kinni, ei aidanud muu, kui hakkasin nihutama Eddy nihutama ja sain istmesse tagasi. Aga selle ajaga nägin, et ma enam nii kiiresti ei tule või ühe maa poole, aga ta ikka kogukõrgus näitaja langes. Ja läksin tagasi, mõtlesin nüüd natuke, nägin, et 200 meetrit, nüüd nägin 100 meetrit eemal ja nüüd mõtlesin, et nüüd Ja siis, kui ma mõtlesin, et mõne sekundi pärast tuleb vastu maad, järsku nägin taevast veehorisonti, selle pilv oli 1500 meetrit paks suurrent pill ja nii kui ma sealt pilvest välja tulid, mu lennuk oli pool viitusenilini ja nägin ta mootoreid maha tõmmata. Lükkasin tuttu mootori peale, keerasin lennuki ära ja lennuki otse läks juba siis tulid puu läppada alt läbi. Nii sajandiksekundi pealt. Kui edukas oli Eesti lennuüksus. Edukust on üldse selles mõttes raske otseselt öelda, tähendab üldse Eesti lennuk sõja kokku. Umbes ligi 7000 lahingulendu. Seest oli lõviosa üle 5000 öiste pommitajate tehtud vereluure kohta, sakslaste andmetel. Sakslased Lugused eest Eesti lennuüksused oludel määravalt. 12 vene allveelaeva hävitamises avastamise seal osalt oli ka lennuki juhtis mere vaid talvel tarvitajaid. Et loeti nende osalust nii-öelda nagu määrav kohal peale seal olid muidugi väärtuslikud luureandmed, mis toodi koormisi, sakslane vajab pealekauba, nii et üldiselt sakslased jäid Eesti selle merel uuriks väga rahule. Nüüd, mis puutub sinna öiste pommitus, siis see oli ka küllaltki niuke, noh ja isegi mäletan, kus, kus anti edasi selle rinde juhatuse tänu nii mitmelgi korral. Kui palju lendureid ja lennukeid oli kõrgperioodil eesti lennud? Üksuses kõrgperioodil oli teesklus 73 lendurit. Varem pole teenistus lahkunud 24 kas surmasaamist või siis muude asjade puhul, eks ole, tead kokku lendurite arv, mis käis neist üksustest läbi, oli 97 meest, lendureid, vaatlejaid oli, siis tähendab puhtvaatlejad, kes erudendri paberitel neid oli 11 meest läbi pardalaskurid või 24 meeskond läbi käid, peas oli veel 24 õpilast, need kokku võib öelda niimoodi, et kusagil ütleme võtame augusti lõpp, septembri algus, siis oli teenistuses 127 lendava kossumeest varem või lahkub, kukub 29 kokku lendavat, kus oli just siukseid läbi 156 meest ja lennukite arv, kui seda võrrelda vabariigiaegsel, Eesti lennu ajal oli meil umbes 60 lennukit, nii mitut andmetel võib öelda, aga võtta kokku need lennukid, mis eestlased oma kätte said sel alal lendamiseks sõja ajal seal jah, sest vaata käega lennukit käis ka käsitööd, aitavad seal pihta ja käisid TÖÖ kodas, tõid tagasi jälle ja kulusid ära. Kõik seegi loomulikus on, et kokku oli, kindlasti käis istle käest läbi üle 150 linnu, tere udu Augustes septembri alguses. Võib öelda nii, et see nüüd la rivistatud lahinguvõimsus oli umbes 40 kuni kuus kuud lennukis. Eestiaegne reservlendur Alfred viltrop meenutas Eesti raadio heliarhiivist. Viimased leidnud tegime selle septembri alguse augusti lõpus, tegin ära Adavere aerodroomil, seal seal Põltsamaa lähedal, üks mõis on, seal tegime viimased lennud ja siis sel ööl see venelane tuli üle Väike-Emajõe suudmes sealtodrile, seal oli teine lendur, oli algselt oli seal ka samal õhtul edasi paljususe sõltult sihver, tema isakodu oli Võrtsjärve läänekaldal, kuskil siis lendas, millal me läksime siit ida poolt ja siis käisime sealt Emajõe, mis sealt üle ja siis lääne poolt tulin tagasi. Aga siis ega meil seal tagu sõidad, lõhnad juures, siis võtaks lood ära. Sest sel õhtul sai meil täis eesti ütlusel 5000 vaenulendu jagaveegahelt, Harold robelt lendasime Türilt ja meie sealt Paju see klapp. Aga nüüd ei tea, siis dist oli 4988 või palju, see oli nii, et 13. 14. lend oli siis 5000. Ega ennem ei teada, kui tuli, siis küsiti meil balti üles, mis kellal keegi massistart, mis number on. Ja siis tuli välja, et oleks leitud piirsalule siis viie tuhandes- iroosis, kobad oli juba ära korraldada kopterimees. Ardo siis tegi vahupudeli lahti temale külmalt korteks plats ära, tema soovis õnne ja see jooksis lahindaga maha ja siis hakkas andma siis ka põdedes seda klaastasse siis Einar sisel trummipudelid laual ja biskviidi diapalun, võtke, kes võttis igaüks. Ja siis see just juhtus nii et see Velthabelt sihves Endal solid. WHO kuradi mehed, tegime siin pitsi ära, tegime sigaretti ette ja juba mootoreid sealkandis ette, et noh, ma ütlesin korra sellega mind jälle, ta käib ringi ära uuesti olnud, aga selle, kas üks teine jälle pitsid ära jälle läksime ja need on siis viimased lennud sel õhtal ja tamme rohkem ei lennanud. Tähendab, meie üksus lendas Eestist ära 18. septembril. See oli vahetult tapalt läbi 22 langes Talindi maksu ta kusjuures meile alguses tähendab vähemalt kolmas tahvli, mis ei öeldud, milles on asi lihtsalt ülelend läti bluumesse. Kuna sealkandis veel silla raskeid lahinguid nii ajas, teate järgi, siis me ei teagi, udar lennule paisates paisid tihti ühe sõlmal teise. Aimata võis muidugi, et asi on jama, sule ja alles seal ploomes. Järgmisel päeval öeldi meil tegelik tõde, et Eesti jäetakse maha. Vereluureüksus startis Tallinnast 21. augustil. 21. augustil läksid ära. Ja lennukool Pärnust läks ka vist 22. 23. juulil läksid ära Eestist lahkudes mõned lennukeid, eksisid Rootsi hinnad, nii väikesed, midagi Eestist lahkudes Rootsil lendasid kõigepealt Tallinnast kolm lennukitaks kapten Annelinud ülem, näitud Kruusmägi leitnant Milk koos meeskondadega. Kusjuures Kruusmägi oli veel nii, et tema, kui teisel 20 esimest starti lendasid, kohe Rootsi saada maandusid siis Kruusmägi oli saatnud lääne poole ette omal naise poja majandus, seal, seal siis startis edasi juba siis koos perekonnaga. Liibavist lendas edasi kaks lennukit, esimesest tahvlist oli ülemleitnant, lepp lendas ja siis ooberst Potisseppaga hinge 50 tallinlased, kes selles Gotlandi peab, ütlevad liibovist äraminek oli üldse selline, et see on ka väga sügavalt meeles selles mõttes, et et see küsimus, mida teha edasi, oli väga nii teised misse päeva korregaalusele meie oma viima, mäletan, mis seekord kolmekesi kest, tervis lendasime koos nii-öelda mina olin selle kolmiku juhiks, oli Kaljo Alaküla ja Harold tööl olid, istusime minu masinas maas ja mõtlesin, mis asja me siis nüüd teeme. Kas paneme minema või pane või, või mis saab. Mootorisse tuli meil juba rõhutult ettekanded, masin korras, kõrini täis, tangitud kui vaja. Ja siis lõpuks läksime laiali, otsustanud midagi ära otsustama, jäi nagu minu peal vaikselt juhi peale. Ja tohib, ma mäletan seda nii selgelt silmas või melust. Tõusin õige pikkade tõusudega otse merele. Verest tõusen õige pikalt merele ja siis tulid kuidagi niisugune, nagu see sõdurikohusetunne või niuke eetil probriot. Kurat, kõik mehed lähevad tagasi võib-olla rindele ja sina Paetis kaapima. Ja siis ma pöörasin, lükkasin põramu sisse, pööran tagasi maale nii-öelda ja ennem ei vaadanud tagasi ka. Kuid oi, selgelt näen, pööras mingit kahtlust, ma lähen tagasi, siis vaatasin vasakule, meie kohal pare pole meie sõjakohal vaja pööret kaasa. Ja hiljem oli mitu korda omavahel rääkida, mõlema ütlesid nii, et nemad olid, mõlemad olid niimoodi otsustada, kui sõbrad oleme, et rivist välja ei pööra. Sõduritund on saanud kirju sõjaväljale jäänute leskedelt aga ka lastelt ja isegi õdedele vendadelt. Nimetage palun isikute kategooriad, kellel on Saksamaa seaduste järgi õigus pensioni taotleda. Välisõigusabi advokaadibüroo liivamach. Eelkõige on pensioni taotlemise õigus leskedel, kelle abikaasa jäi sõtta või langes või suri sõjahaavadesse või suri sõjas saadud vigastuste tagajärjel. Või jäävangilaagris, kui ta jäi lahinguväljal vangi. Aga ka vanematel ka neid on Eestis päris palju, on veel üks kategooria rohkem teoreetiline, need on lapsed. Nendel on õigus saada toetust Saksamaalt vaid juhul, kui nad on lapsest saadik invaliidid. Lisaks sellele tingimusele ei ole kunagi olnud abielus, see tähendab meil ei ole ka mujalt saada mingisugust toetust. Praegu Eestis minu teada saab ainult üks isik selliste lapse pensionärid, kes tõesti oli lapsest saadik väga raskelt haige. Õed ja vennad sellesse kategooriasse kahjuks ei kuulu. Eesti mehi sudis. Ja langes nii Eestis territooriumil kui ka Venemaal, aga samuti Saksamaal ja Tšehhis. Kas on oluline langemise või kaduma jäämise koht? Kohta ei ole niivõrd tähtis juriidilises mõttes kohal olla tähendus selles mõttes, et mida hiljem see kaduma jäämine või langemine juhtus, seda raskem on seda tõendada. Eriti raske on seda tõendada just nii-öelda tšehhi põrgus kadunud isikute kohta, sest loomulikult keegi enam siit midagi dokumenteerinud. Millised tõendumise võimalused jää, vastasel juhul tõendamise juures võivad kõne alla tulla teatud juhtudel tunnistajate seletused, kui nad haakuvad muude materjalidega kahjuks ainult tunnistatud seletustest, kui neid ei toeta mitte mingisugused muud materjalid. Senini piisanud ei ole. Kuidas tõendada kadunuks jäämist sõjamees lihtsalt ei tulnud koju tagasi. Jah, nende need juhused on eriti keerulised väga sageli ja igale konkreetsele juhusele tuleks ja tuleb läheneda eri erinevalt. Noh, tavaliselt siiski midagi ikkagi on teada, kas ei kuulujuttude tasemel sellest, mis siis selle mehega juhtuda võis, see tähendab seda, kuhu ta üldse läks võimis, ajastas ta teenis millal seda, kuskohast teda viimati nähti tingimus sellest võib väga sageli teha küllaltki olulisi järeldusi. Kui näiteks on teada, et isik läks teenima sellesse väeossa, mis ütleme pärast tema viimast kirja täiesti lahingutes puruks löödi siis Me oleme üritanud tõendada ja mõnikord on see ka õnnestunud. Et piisava tõenäosusega hukkus ta just selles samas lahingus, kus ta, ütleme mõni päev varem saatis oma viimase kirja. Sõja lõpust on enam kui pool sajandit möödas, kas ikka veel pöördutakse abipalvega teie poole ka sel kuul sel aastal? Jah, me saame isegi praegu veel praktiliselt iga kuu veel pöördumisi ja nii mõnedki pöördumist need nendest täiesti reaalsed. Kuidas võtta ühendust välisõigusabi advokaadibürooga Tallinnas? Kõige õigem on esialgu lihtsalt helistada, et läbi rääkida asja jälle perspektiivid ja meie telefon on 44 44 11 neli neli neli neli üks üks ja kui me nii-öelda paarisõnalise vestluse põhjal jõuame arusaamisele teha asja asjaajamisel on mõtet, siis me täpsemad juhtnöörid anname juba otse telefoni teel. Eesti sõduri tund ootab teateid järgmiste rindemeeste saatuse kohta. Pirken plat, Alfred mobiliseeriti veebruaris 44 kuulus piirikaitse tagama rügementi asukohaga Kaarlimõisas. Augustis postitatud viimane kiri teatab jaamas seisnud ešelonis. Jäät lahkutakse Valga suunas. Pärast seda puuduvad teated, kes teab midagi kadunuks jäänud Alfred Pirken Platist. Nilk Johannes esimese piirikaitse rügemendi kolmanda pataljoni kaheteistkümnendat Kompanii reamees langes oletatavasti Emajõe ääres. Seitsmeteistkümnendal septembril 44 oodatakse teateid tema teenistuskäigulangemise kohta. Oja Nimurad 41. aasta vabatahtlik ühes idapataljonis, hiljem kahekümnendas diviisis võitles augustis 44 Tartu lähistel, jaanuaris 45 paiknes üksus Schleswig-Holstein Is Tšehhimaal vangi langenud Nimrad oja Surje arvatavasti Porkuta vangilaagris. Vajatakse teateid nii teenistuse kui vangis viibimise kohta. Orav Evald Johannes 45. rügemendi 15-st kompanii, Narva rinne Königsbergi haigla, kus ta augustil 44 välja kirjutada. Tartu linn, Tartu haigla, kust edasi saadetud teadmata kuhu, kes teab tema käekäigust augustis 44 ja hiljem Oruvee Heinrich oli 29.-st politseipataljonidest viimased teated Saksamaalt noi hammeri õppelaagrist teadmata. Mehe hilisem saatus. Rooleht Ferdinand teenis viiendas piirikaitse rügemendis jäi kadunuks septembris 44. Kas keegi teab tema saatusest. Rutiku Jaan langes vangi. Mais 45 oli järgmistes vangilaagrites Šiauliai Daugavpils Tilsit urinski laager number 10 318. Tseremiskino serbreani vor haigestus tuberkuloosi, kes tundis teda. Pruul Aleksander Friedrich, pärit Pärnumaalt, mobiliseeriti veebruaris 44, langes septembris Lõuna-Eestis vangi ja viidi Viljandi vangilaagri kaudu Novosibirskisse, kus suri. Kas keegi teab, millises väeosas ta teenis? Rämmar Oskar Friedrich mobiliseeriti 44 Räpinas, kust viidi Võrru ja edasi Tartusse. Viimased teated Tartu rindelt Ülenurmelt. Arvatavasti kuulus mees, 42. Eesti politseipataljoni pataljoni ülem major Schiller. Oodatud on mis tahes andmed tema saatuse, aga ka 42. politseipataljoni tegevuse kohta septembris 44. Rätsep Eduard oli alates 41. aasta sügisest Ortatis hiljem ühes politseipataljonis, mis toodi veebruaris 44 Eestisse. Oletatavasti Narva rindele langes vangi septembri lõpul 44. Hilisem teadmatus oodatakse andmeid teenistuse vangistuse ja surma kohta. Ootame teilt kirja Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn EE null üks 100. Eesti sõduritund.