Kuulakem täna iseseisvuspäeva saates vabadusse sõdureid, kes tegid teoks luuletaja öeldu ja ükskord on Eesti riik. Selles saates rääkijate hulgas on ka nüüdseks kustunud hääl. Paul borre 1935. aastal avaldatud koguteoses Eesti vabadusristi kavalerid on tema kohta kirjas hauast leitnant. Õppis Tallinna reaalkoolis tehnikumis. Lõpetas sõjakooli mereväeklassi. Vabadussõjas teenis Tallinna kooliõpilaste pataljonis ja Suurtüki laeval Lembit teise liigi kolmanda järgu vabadusristi kavaler. Meie helisalvestus on pärit 1989. aasta suvest. Ja nii koitis Tallinnas 24. veebruari hommik 1918 Paul Purre. Keegi andis meile püssid ja, ja padrunid seal koolis ja anti kaks eesti sõdurid Eesti rahvusvaevas. Ja mina ja kästi minna üles Toompeale 23. veebruari õhtul ja läksime siis kolmekesi, aga muidugi, milleks seda ei teadnud. Lähme sinna siis seal oli, oli lossi platsil, inimesi oli sõdureid rahvusväeosades, mitte paljud arvu ei oska ütelda, üksiku tee niukses seal ja siis oli oma kaitsemehi lintidega, siis oli ära isikud samuti püssidega koolipoiss oli mõned seal ja ja oleme seal pimedas ja aimugi ei ole, mis otstarbekus mikspärast. Siis oli seal üks ohvitser ja see siis korraldati sealt ühe niisuguse kaitseplaani, siin oli ju kõik taganevad venelased, eks ole, kes Venemaale kõik ihkasid minna, need olid kogunenud juba sadama piirkonda ja sealt siis nemad öösel. Mitu korda tegid katset meil linna tungida, kuid löödi rahvusväeosade üksuse poolt ja omakaitse üksuste poolt löödi tagasi ja siis tehti see plaane. Need jõud olid võrdlemisi väiksed. Linda mäele saadeti väike kolme nelja meheline e-poest või siis teine oli Harju mäele. Patkuli trepp lukustati lühiall, värav lukustati ja siis majade nukkude taha pantis kahe-kolmekaupa mehi. Et siis võta risttule alla. Kui tungitakse kallale siis lossi raudvärav suleti, seal on need raudparvastet. Ja sinna pandi siis kuulipilduja ülesse toodiks puust harkjalg ja sellele pandi peale üks ümmargune alg, mis pimedas nägi nagu tõeline kuulipilduja ründajatele hirmuks. Sealjuures oli see üks oli ohvitser ja siis kaks mees, kes oli sõdurid, nüüdsest laskevalmis püssidega olid siis selle kuulipilduja läbides siis üks ohvitser ja mina saadeti toomkiriku sissekäigu juurde. Et kui me seal varjus oleme, et siis meie selja takka pidime tulistama siis all Kaarli kiriku puiestee ääres teel oli üks Öeldi, et soomusauto, aga see ei olnud mitte soomusauto, vaid soomustatud auto, mingisuguse kuulipildujad kilpidega kaitstud või midagi seal olla olnud siis üks kuulipilduja ka peal, see seisis seal siis, siis saadeti piirkonnad välja korra Harju mäele ja, ja siis seda lenda mäele selle soomusauto juurde ja, ja kontrollite teda Patkuli trepp, mis oli seal jälle valve ja lühikese jala juures oli valve ja nii, et kogu aeg siis kontrolliti. Siis hakkas niimoodi peale. Alllinnas on kuulda laskmist. Ümberringi ümber Toompeal näiteks vaikus olevad lossist tuli välja üks pikakasvuline mees. Ja rääkida ohvitseriga. Ma juhtusin seal lähedal olema ja kuulsin, kuidas olukord Toompeal on, kuidas linnas on ja see siis vastas seal, eks ole, ja rääkida, et see on olnud Jüri Vilps. Siis kuulsime kontserdilt pätsu nime ja doktor kooniku nimed, mis seal arutati või mis seal oli, seda ei tea, aga Vaissuliselt tundsime, seal sünnib midagi tähtsat. Nii möödus sisse. Ja siis hommikupoole ööd tuli teade, et laevad on lahkunud ja kaasa viies, kõik näid, tagane vaid punaseid või, ja et Toompeale enam kallaletungi karta ei ole siis Lastjunud koju, kes siis sinna veel toompeale jäid, seda ma ei tea, ei mäleta. Aga siis Metmele, muuseas ka minule anti üks pakk lehti. Ja koju minnes kästi siis tee peal rahvale jagada. Hakkasin minema püstoli rihmaga seljas padrunit pungist taskus. Ja lähen Toompealt alla. Ja siis vaatan seda lehte, see on õige pikalt kirjutatud, aga pealkirja lugesin ära. See oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Ja jagan rahvale lehti, kes lehe sai, selle manifesti sai, see seisma, jäi ja hakkasin lugema. Ainult mina ise ei saanud lugeda. Lõpuks ma vaatasin ka, mis seal all oli. Su üle jumal valvaku. Ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad. See läheb südades. Kui jooksen reaalkooli juurde siis oli kõik välja jaotatud, ühe jätsin omal. Läksin koju ja hüüdsin isale emale. Meie oleme iseseisvad. Vabadusrist oli, on ja küllap jääb Eesti kõigi aegade kõrgeimaks autasuks. Vabadusristi asutamise ajaks loetakse 24. veebruar 1919 Eesti vabariigi esimene aastapäev. Vabadusristi kujundas kunstnik Nikolai Triik. Ristil on kolm liiki, igas kolm järku. Autasu saanud isikute arv on veidi väiksem jagatud ristide arvust, sest on ka kahe ja isegi kolme vabadusristi kavalere. Esimesteks Vabadusristisaajateks oli augusti algul 1919 seitse briti ohvitseri ja vertööni linn. Viimased vabadusristid anti 1925, misjärel Vabadusristi jagamine lõpetati riigikogu otsusega. Vabadusristi saanud kuulsuste hulgas on kuningas George, viies peaminister, Sorsklemanso Stanley pooldwin Winston Churchill, tollal sõjaminister president jaanist sakste ja Karlis Ulmanise marssal Fuš ja pil sutski. Aga ka niisugused nimed, nagu, et ja Mussolini. Mida me teame aga sadadest lihtsõduritest, nende sangaritegudest ja hilisemast saatusest kellelt leiaks praegu toetust mõtte uue vabadusristi vendade täiendatud ja täpsustatud kõikihõlmava kogu teose koostamiseks ja kirjastamiseks. See mõte idaneb praegu vaid ajaloolaste ja muinsuskaitseaktivistide tasandil, nagu kinnitab järgnevas vestluses Jaak Pihlak. Meist palju edukamad on sel tegevusväljal olnud lõunanaabrid lätlased. Kell vastav kõrgeim aumärk oli karutapja orden. Ehk Laaspleesise orden, lätlastele ilmus eelmise aasta novembri alguses uus mahukas raamat. Meil on olemas ainult 1000 935. aastal välja antud ja see noh, tolle oludes ilmunud raamat on kahjuks väga poolik lätlased andsid välja raamatu, mis on nende materjalide alusel, mis suudeti kokku korjata, siis ütleme, 90 protsenti kus on kirjas ka karutapja ordeni kavaleride hilisem saatus, jah, nende noh, elukäik, ütleme, kes seal Vene vangilaagris hukkus, kes pääses läände ja ühesõnaga sünnist surmani on seal ära toodud. Ja nende hulgas oli ka kes said karutapja ordeni, 145 meest eestimaalt eesti rahvusest. Ja nende elulood on suures osas olemas. Kas nende hulgas on selliseid mehi, kelle kohta Eestis varem suurt midagi teada ei olnud? Ja tõesti üks Eesti vabadusristi kavaler Semjon mow on ära märgitud ühe, ühe reana, et ta on saanud teise liigi kolmanda järgu vabadusristi ka meie albumis ja 35. tolleks vahel viienda aasta albumis. Ja täiesti ootamatu oli see, kui ma sain nüüd hiljuti sirvida seda raamatut Laaspleesis gara ordeni kavaleri, et seal on seesama Semjon mow sees kui lots, pleesise ordeni kavaler. Ja mehel on ilusti foto seal, kus rinnas Eesti vabadusrist ja kirjas on muidugi, et on Läti vabariigi kodanik, nii et noh, see on selline väike üllatus, aga oli neid teisigi mehi. Kadedusega peab ütlema seda, et lätlaste puhul leiti riiklikud võimalus seda raamatut välja anda. Spetsiaalne töögrupp riigiarhiivi juures töötas ja nüüdseks on meil olemas. Meil tänasel päeval seda võimalust veel ei ole, kuigi sellel rindel nüüd ütleme sõna otseses mõttes rindel töötab päris palju asjast huvitatud isikuid ja ostja on üritanud koonduda Eesti sõjahaudade hooldeliit. Aga noh, paljud asjad jäävad ikkagi finantside taha pidama ja tänasel päeval on see kõige suuremaks probleemiks. Ja me väga loodame, et kunagi võib ilmuda raamat Eesti vabadusristi kavalerid täiuslikumal kujul, kuna vabadusristi kavalere on teadaolevalt 3222, vastab tõele. Jah, siia on sisse arvatud siis Eesti kodakondsust omavad mehed ja, ja ka siis välismaalased. Kui need protsentuaalselt öelda, siis neid Eesti kodakondsust omavaid mehi oli nii 65 protsendi ümber, kui see arv on üle 3000, siis me kujutame ette, kui suurde oleks kõigi isik kohta täiendavate andmete kogumine. Muidugi kurb on see, et paljude inimeste kohta vist enam ei õnnestugi andmeid saada, sest tihtipeale ei ole enam säilinud ei arhiiviandmeid. Paraku olid mitmed vabadusristi kavalerid ka inimesed, kes hiljem ei olnud aktiivselt tegevad nii-öelda noh, reakoosseisu inimene. Kui ta oli just ohvitser, siis selle kohta on veel mingeid andmeid olemas, on teada enamus nende represseerimised või, või siis ka hiljem, kui nad õõnestus läände põgenenud, siis nende elukäik. Aga väga palju neid inimesi, kes ongi peale seda, kui ilmus raamat Eesti vabadusristi kavalerid varju ei tea, mis neist on saanud ja sellepärast on igale kuulajale, kes kes tunneb, et tema ringkonnas on pärit, et või tema tutvusringkonnas keegi inimene, kes on vabadusristi kavaler, selle sellele inimesele oleks kindlasti suur palve, et ta annaks sellest teada. 1935. aasta Eesti vabadusristi kavaleride koguteoses. Ei ole ju kõigi meeste elulugusid isegi lühielulugusid mitte ja sealt puudub. Kui nüüd rääkida Eesti kodakondsust omavaid mehi siis üle 700, täpsemalt 734 meest, ainult nimekiri? Jah, on ainult nime nimekiri, tähendab see 734 meest on need, kelle kohta ei ole mingisuguseid andmeid peale nime. Ja foto. Lühiandmed on olemas siis peale 1000 1343, see on täpselt selline jüriöö jüriöö number. Ja muidugi andmed puuduvad ka nende kohta, kes on saanud vabadusristi. Kui välismaalane antud juhul siis neid on juba üle 1000 1057. Nüüd me räägime kogu aeg meestest, aga me ei saa ära unustada ka seda, et oli ka naisi, kes selle sõjalise kõrge autasu pälvisid. Päris täpselt, me ei suuda tänasel päeval öelda, palju üldse neid naisi kokulisest. Eestlastel ja soomlastel on tihtipeale nimed sellised, mis võivad olla nii meeste kui naiste nimed ja ja selle tõttu me ei tea, palju oli neid Soome halastaja õdesid, kes vabadusristi said. Me arvame kuskil 40 ringis neid. Aga täpselt on teada eestlastest vabadusristi kavalerid, naised neid oli kaks. Üks neist sai kui sanitar selle vabadusristi, kes kandis siis tule alt ära mitmeid raskelt haavatud mehi. Selle naise nimi oli Salme Bergmann. Hiljem oli ta abielus peitsi nime all ja, ja 30.-te keskpaigas siis ta eestistuse oma nime ilmetiks ja teine ja teine naine oli Peeter ronk. Miks Peeter ronk? See on päris huvitav, sest kui 1919. aasta alguses ta siirdus rindele siis ei olnud võimalust minna naisena sõtta. Ja selle tõttu tuli tal oma ilusad pikad patsid maha lõigata ja ja mehe riided selga panna ja, ja nii ta saigi kirja peeterongana, sedasi sai ta esineda kogu vabadussõja ja hiljem, kui koostati nimekirja vabadusristi kavaleride Est siis figureeris ta veel 20.-te alguses, kes seal peeterongana, kuigi siis oli ta juba teade naisena Anna Vares. Muide, linnunimedest saanud ta kogu elu lahti hiljem, kui abiellus, kandis ta perekonnanimi kukk, nii et huvitav, selles mõttes vares, ronk ja kukk. Kas on teada, nende naiste hilisem saatus? On küll, mõlemad naised muidugi pidid läbi käima Siberi vangilaagrid. Ja õnneks tulid muidugi tagasi. Anna varesel. Hilisemal kukel oli viis last, nõukogude võim andis isegi emamedali ja siis 49. aastal muidugi viis Siberisse. Kurb on see, et ta ei näinud päris seda sinimustvalge lipu kerkimist taas toopia torni, aga tema tütar on ütlenud, et ema kandis kogu selle nõukogude perioodiga südames kindlat usku, et Eestis saab niikuinii vabaks. Vabadusristi kavaleride saatus Eesti saatuseaastatel on tänaseks täpse vastuseta selgitamata on, kui palju vangistati ja mõrvati palju neist varjus ja võttis osa teisest maailmasõjast. Palju pääses eluga Venemaa vangilaagritest. Kuidas nad elasid elu viimastel aastatel. Läinud suvest pärineb helilõik, viimase elava vabadusristi kavaleri, ka kellest teises maailmasõjas ei olnud enam lahingumeest, kes tollal pidas abivallavanema tagasihoidlikku ametit. Karl Jaanus. Kui punane v tuli brüsseli sakslaste järel siis vai kõik valitsus sära keesid ja tulid minu juures käävi, teadsid, tuli raga, aga põllul oli valu, lörtsi mitu väikeselt lapsi oli ja pila ei läinud, siis. Ja siis kui venelane tuli järel tuld ja arreteeriti kohe ära räägi nüüd need küljes seal Saksa valitsuse olid käinud. Seal sai just oli, tuli arreteerisid vett. Ja siis saba, kes südaliteeris kodu räsis, kuulas nüüd üle tunnistaja, kõik need patu tulisse Ratase kasuks olid käinud. Ja siis võltsis meid surma, veel hüppas selle selle sabas ja alapoolt seal oligi, kes tarrigeerimisesid. Muttide lollus Winima öösi poogidel ülesse niisuguseid erialale. Tuleme sealt alla juba jõe alt allumise kolmapäeval ja siis sama eestlase lihtsalt arreteerimis Hoie lükaux väetid. Ja mina lükkasin uksi lahti ei olnud, mõtlesin, et kuule, tuunitud tuleb öösel. Vaata, võta tõlkiva läkk parati. Vajume läbi, täitsa vargad, jooki valmistada, kaladki vaadeldi, vaatlen, vaatlen, päike vajus alla ju jälle ka, et vaat siin läheb viimast korda veel seda jumala päikest, ma olen usklik inimene. Usk kolima, on mind hoid elu sees. Ja. Ja leida oli keeruline, olid sellel vangid, kus need olid, kõik need arreteeritud, mõtlesin kindlasti seljad öösi, poode, juulis tulevad sealt mööda maja äärt ja üks tahtis veel seal. Punaarmeele tahtis väravavahtide. Aga killutiliselt, ärge tehke vaara. Meeleme jalgväravast. Kolimees räägib selja taga. Et pauku ei, tulle tuleb öösi pooma, selle vastuvõtupeale, seda väljapanek, see mood, sellele, kes meid arreteerimis oli ees ja ja ütleb, ütle lahti. Ja minul oli 10 aastat tagasi Venemaal kümneaastasi, siis müüsin ära. 500 45. aastal helki hoidist vanglast korjati kokku kõik ilma kohtuotsuseta siis Venemaale ja seal hakkasid väldsis kohtuotsus, keel kohtule lauge kutsumisega. Tunnistuste järgi. Kõik oli puha vali. Eesti sõduri tund palub teateid järgmiste rindemeeste saatuse kohta. Eino langes vangi sõja viimastel päevadel Tšehhimaal olevat surnud Moskva lähistel asunud vangilaagrist 1945 või 46 kes teab tema vangilangemisest vangilaagri ajast ja surmast. Nõmmel Mihhail k Mihkel saarlane kuulus kuuenda piirikaitse rügemendi esimesse pataljoni olevat langenud Avinurme lahingus 21. septembril 1944. Oodatakse teateid tema hukkumise kohta. Tegi reamehena kaasa alates 1941. aasta sügisest läks 44 Kehrast Tartu lahingusse. Rebase üksuse koosseisus viibis augustis-septembris haavatuna Tallinn Nõmme haiglas kus siis suri või sattus laatsaretlaevale moera. Kas teatakse tema haavatasaamisest ja surmast. Luite Heinrich võeti märtsis 44 Eesti diviisi, langes samal sügisel vangi ja viidi Petseri vangilaagrisse. Oletatavasti suri mees mõnes vangilaagris juba talvel 44 45. Kas keegi on näinud teda kusagil vangilaagrites või teab midagi tema surmast? Läti Elmar võeti sõjaväkke veebruaris 1944. Olevat olnud teises piirikaitse rügemendis. Suri 13. veebruaril 1945 Novosibirski oblasti vangilaagris number 199. Ootame kaasteenijate kinnitusi mehe teenistuse kohta teises piirikaitse rügemendis või mujal. Madisson arseeni, Friedrich mobiliseeriti veebruaris 44 ja viibis kevadeni väljaõppelaagris jõhvis ühe Eesti piirikaitse rügemendi koosseisus. Langes sinimägede lahingus augustis 44. Palutakse teateid teenistuse ja langemise kohta. Meema Osvald pärit Võrumaalt kasaritsast arvatavasti teenis esimeses piirikaitse rügemendis, langes Tartu rindel ja maeti seitsmeteistkümnendal septembril 1944 koos Kaarel Pohla ja Hugo Rahumäega. Luunjas oodatakse ikka veel teateid Osvald teenistuse ja langemise kohta. Kordame nimesid. Eino koha, Mihhail ka Mihkel kommel, Arnold koort, Heinrich luite, Elmar Lätti arseeni Friedrich Madisson, Oswald Meema. Palume kirjutada Eesti raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn E null üks 100 Eesti sõduri tund. Iga teade aitab kedagi. Esimese iseseisvuse aastatel oli meil Eesti pealinnas vabadussõjamuuseum. Muuseumi juhatajaks oli ise vabadusse kaasläinud mees Taavet Poska. Tallinlane Taavet Poska jutustab. Olgu, see ülimalt minu, minu otseselt ülimat leitnant kuulbussi. Ja tema, vot ja sina tulid muretsema. Mul on iga tunni tagant helistatakse padruneid, padruneid, padruneid, viisid otsekohe küüdi hobust, ega ma siis muidugi täitsin käsku. Ja anti mulle siis kaks soldatid ka püssiga kaasa. Ja siis läksime siis otsima küüti. Letti tallu ja. Ulmanise poolt nagu meie, meie varjulgemad formeerisid kaks polku omale meie varustusega ka. Sellises üksoli Volmeri polku üks oli, oli Võnnu polk mehedalt ära naisi ja vanu mehi oli. Ja mina siis nad rääkisid kõik vene keelt. Küsisid, vot köiti on vaja, näitasin dokumendiga, mul kirjutati dokument ja et kui on vaja ja hobuste, tulge silla juures. Sõidame Rodion poisi. Siirduna Sirksana hobune nagu tähendab ei ei ole sirge nagu sirge, näo ja hobust ei ole. Aga Angeron õues kell Robespierre, kui hobune jäi hobuseks, hobused ja sakslased riisitera. Üks enne juba bolševikud. Noh aga minge, minge edasi, seal järgermisest, alus seal on. Noh, marss sinna täpselt sama jutt sirgu nagu ja minge teisi tallu, seal on? Jaa. Aga kui me sinna teisi tallu kolmandasse tallu hakkas minema, siis üks poistest oli läinud läbi karja oma, mitte seda teed mööda. Kolmandas, et aluserakonna au Kõik nii kui tellidega soo jutt ei käi, ootavad. No ja siis tuli üks mees ja ütles, et et aga see vanker vankri võidan. Vankri vankri küljes. Grangidki vankri vankri küll, aga ei ole ju. Sellest ei ole midagi. Ma ütlesin, sest pole midagi, et meil on hobused olemas. Ja me saime hobused ja. Oi, see on meie hobune meie hobused tahes olgu peale, et, et ega ma pahaks ei pane ja rakendage ja siis ja siis sõidame. Ja Niina Siska rakendasid seal ja oli veel saadutid ilma meie tõesti nende kokku oli siis kuus kuus vankrit ja naised ja nendel on peal kõik ja see oli väikevoor juba väike, vooripagasis oli kuulipildujalinte ja suurtükipadruneid ja kõigil laskemoon ainult. Ja siis seitse ja teise seitse urinal kohe. Roden poisi ilusa ilm oli väga ilus ilm. Mida sinna kõrtsu juures lasi? Nad sidusid Kenya ellipsid staapia, kandsin ette, vajusin tagasi materjali, padrun soid. Oi mehed, kirjutajad ja kõike seda õlistav, köik jooksid kõik sinna kribinal-krabinal maha ja suurtükimehe, mehed öeldi. Ma tegin saatilisetega patareis. Siis patarei oli välipatareid. Kaelas siis kirjutada seal need kviitungid välja. Aga nimekohad jättis sinna ja siis see tindipliiatsiga kaasa. Ja läksin siis lätlaste minema, aga mõtlesin, et oot, küsisin seal kõrtsis teenija käest, et kuidas on läti keeles, et neid veidi tagasi sõita. Aga tema juhataja õpetas, põle ära. Ja siis ma hakkasin seda vene keeles ikka. Nii et suur tänu teles polgu staabi poolt ja. Ja seal siis paar, aga maksud ja muidugi muidugi siis röövlid ei ole. Teie sõdurid ja siiski oli kõik korras ja ja siis mõtlesin tatava resid Apacalbraux. Et need tagasi sõita. Ja rohkem ma ei oska ka. Sellele siis see oli kogu see lugu.