See lõbus hiiu labajalalugu vana deodo all Villem Alfred normiku esituses juhatas sisse tänase rahvamuusikasaate, milles räägin sellest Kuidas rahvapillimehed oma muusikaga vanasti nalja tegid ja oma pillidega muidega äsjast mardipäeva meenutades tutvustan teile, kuidas Sangaste kandis mardipäeval, aga ka jõuludele praegu vanasti nõndanimetatud kodust leierkasti tehti kuna selleks vajati kannelt, siis kõlagu jutu hakatuseks naljapolka Tõrva kanneldaja Malle Rohtla esituses. Elmar Päss esitab oma artiklis mardipäeva mängudest, mis ilmus 1932. aastal. Järgmise kirjelduse. Sangastes tarvitati ka veel nõndanimetatud kodu leierkasti. Seda kasutati peaasjalikult küll mardipäeval, kuid oli juhuseid, kus tarvitati jõulude ajal kodu. Leierkast oli lihtne puukast millele põhja oli pandud kannel. Nüüd võeti kas ja seoti tallesabaotsa kellukene ja asetati kasti. Kaassuleti. Kastiga külgedel olid augud, kust voolas sisse värske õhk. Kas tahtis kella saba otsast ära kiskuda, hakkas karglema ja tekitas nõnda kandle pääl hüpates muusikat. Selline oli siis meie esivanemate robustsevõitu ning ma ei usu küll, et vähegi tõsisem pillimees niimoodi oma kannelt pruukida lubas. Kuid kandle peal istudes on Kagu-Eestis küll mänginud. Kannelasetati, serviti ja pillimees istus peale, mängides lugu põlvede all. Niisugusest mänguvõttest on isegi paar fotot. Olemas Kagu-Eestis tunti veel teistki moodust. Kannel asetati serviti enda ette põrandale maha ning mängiti puit, rahand resoneeris kaasa ja kannel kõlas palju tugevamini. 30 aastat tagasi nägin nõnda mängimas näiteks geenikandi pillimest Aleksander parkiat. Üks Lõuna-Pärnumaa mees olevat kannelt ka selja tagant mänginud, ju siis ulatusid käed tal nii palju selja taha. Suure-Jaanis olevateks mees, aga kandle keeled tõmmanud tühjale õlle vaadile pillil olnud eriliselt madal, sügav kõla. Eks igal pillimehel, kes aga tahtis rahva ees enam silma paista, oli ja on tänapäevalgi igasuguseid nalja, nippe, millega nad oma mängu ilmestasid või humoorika maks muutsid. Ta kirjelduse kuulsa Hiiu pillimehe Torupilli jussi kohta on meile jätnud August Pulst kes tolle pillimehega 1900 kahekümnendail aastail muusikamuuseumi ringreisidel käis. Kuulame aga enne üht torupilli jussi lugu, mille mängis linti teine hiidlane Alfred Nurmik. Peale Tiiu labajalavalssi Torupilli Juhani repertuaaris näiteks vene paruski lugu. Keha keerutades käisid jalad vaheldumisi ja nobedasti edasi-tagasi. Teine tants olnud mustlase kargu tants. Pillimees tegi siis kummalisi liigutusi küll kehaga, küll jalgadega. Seljaga kuulajaskonna poole seistes kummardus ta ette ja laskis näkkadel nõks nõks mängida. Torupilliga hüüdis hoogsalt edasi. Vahelduseks kuulame nüüd veel üht torupilli jussi, valsi lugu tema sugulase Aleksander maakeri esituses 1955. aastal. Korra olevat baptistid torupilli jussi väga ära pahandanud ning ta teinud nende kohta ühe pilliloo. Algul kihutanud torupilli ja teatanud epatistid nutavad. Siis mänginud lõbusamalt ja teatanud, et baptisti Tarkasid. Kolmas osa sarnanenud marsiga. Selle kestel hüpanud Juss koos pilliga mitu korda ülespidi jõpsia Jups. Loo lõppedes öelnud, et nüüd läksid taeva torupilli jussi. Baptistide lugu kuulub nõndanimetatud programmiliste pillilugude hulka, mida pillimehed esitasid ise sisu kommenteerides. Palju nalja sai, eriti siis, kui pilliloo seletuses figureerisid kuulajatele tuttavad isikud. Häädemeeste viiuldajal Hendrik Grünbergi oli näiteks pastori polka milles tantsisid vaheldumisi pastor, köster ja kogudus. Kuulan aga üht sellist lugu Indrek Kalda ja Tiit Kikase esituses. Vastu. Hendrik Grünbergi oli veel kaks naljalugu, üks oli Rätsepa valss ja teine kingsepa polka rätsep pale kõrtsis ette mängides tõmbas pillimees poognaga köögis köögis köögis vahele, mis pidi jäljendama rätsepariide karistamist. Rätsep aga arvanud, et pillimeeste ta narrib rätsep, rätsep Metmetmek ja tahtnud viiuldajad pudeliga häiata. Pillimees saanud eest ära. Hendrik Grünbergi esituses plaadistati see lugu 60 aastat tagasi. Kingissepale mängitud polkas lõi pillimees poogna otsaga kolm korda vastu viiulit nagu Kingissepp haamriga. Tikke taob kingsepale lugu aga meeldinud ja ostnud viiuldaja pudeli õlut täpsustades seejuures siiski, et lööb tiku mitte kolm, vaid kaks korda. Nüüd siis 60 aasta tagune plaadistus sellest loost. Väga populaarseks programmiliseks nalja looks oli üle eesti vanasti tsükkel, kuidas Napolion ehk punapart uljalt Moskvasse läks ja siis häbiga sealt tagasi tuli. Oskar Lutsu kevades püüdis kellamees lible just seda lugu Arnole õpetada. Kuidas prantsus Moskvas käis? Loo mängis 1975. aastal helilindile tali valla viiulimees Christian naasev. Tema isa Jüri Aasov, mänginud kunagi naljaks viiulit niimoodi, et piipu suus hoides lasi piibul kergelt vastu viiuliga toetuda. Mängu ajal põrisenud piip ilusasti kaasa. Aga kuulame nüüd, kuidas prantsus Moskvas käis. Punapardiloo teist osa, kuidas PrantsusMoskvast välja läks, mängis 1975. aastal setu kandlemees Ivan Jüri Saar. Tõstamaalase Johan Randmäe mälu kandis meie päevini veel ühe versiooni, kuidas Prantsus Moskvas käis, loost? Mida Tõstamaal tunti juba polkana? Kuuleme seda lugu Pärnu puhkeparkide direktsiooni küla kabeli esituses. JärvaMadise kandis org metsal elanud viiuldaja Jaan karjuse toreda karjaloo elustas taas tallinlane Toivo, tubli, kes nüüd ise mängib ja seletab seda humoorikat pillilugu, mis vanasti, eriti lastele kindlasti palju rõõmu valmistas. Karjapoiss tuli lehmadega karjamaalt koju ja üks lehm oli ära kadunud. Perenaine oli hirmus kuri andis poisile võmmu kuklasse ja karmi käsu lehm kohe üles otsida. Läkski siis poiss karjamaale lehm otsima. Karjamaal hakkas poiss lehma kutsuma ikka vissi, vissi, vissi, vissi. Pitsitab ja kuulab. Järsku kuuleb siitsamast kõrvalt? No nüüd oli poisil käes, läksid siis kahekesi rõõmsalt kodu poole. Poisil oli nii hea meel ja kogemata viiul ka kaasas. Et mängis ühe karja, loob. Nii nad jõudsid koju, poiss ajas lehmakarjaväravast sisse, panin karjaväravad kinni. Lehmal oli hea meel ka koju jõudnud. Palju nalja sai pillimeestega pidudel, kui peorahval juba jookidest kilk peas oli ning taheti oma orkestrit teha. Siis võeti appi igasuguseid abivahendeid, pudeleid ja lusikaid ja muudki. Eliise unts Läänemaalt teadis rääkida näiteks pudel pillist. See koosnes kahest pudelist siledast ja kandilisest, millega siis vastu siledat pudelit klirisema heli tekitati. Pudel pilli kuuleme nüüd Eliisa untsi esituses koos suure Rõude külakapelliga Läänemaalt. Eriti toredad olid Pärnumaal pulmanaljana tehtavad orkestrid, kus pulmalised mängisid pulmapillimehele kaasa kõikvõimalikel riistapuudel. Tõstamaa kandis määritud veel näotki taamaga kokku. Vändra kandis prodeeriti näiteks laulupidude orkestreid ja siis seisis orkestri ees dirigent nuiaga. Ühel vanal fotol mängitakse sellises orkestris, lõõtsamehele ja viiuldaja-le veel kaasa ahjuuksel, mille pihta lüüakse puuhaamriga. Seejärel pesukausil kitarril pudelil ja trianglil. Tõstamaal. Sellistes tegi biomuusikat ansambel viiulist lõõtspillist trummiste trianglist. Aga kui tuju õige kõrges tõusis, siis võeti pannid ja Kerese uks veel abisse hõõruti luuavarrega vastu põrandat. No võis kaasa mängida veel jauramit, umbat ja muidki pille, mida koha peal leiutati. Saate lõpuks üks lugu leegahjus ansamblilt, milles emiteeritakse Pärnumaa pulma naljaorkestrit.