Ristil eestnendas graaf. Kuues märts 1944 viibin Berliinis. Olen teel Eestisse, kadutan paaripäevast peatust Suur-Saksamaa pealinnaga tutvumiseks. Sellele ilusale linnale on sõdama õudluse pitsati vajutanud. Anglo-Ameerika õhu gängsterid ei ole kohkunud hävitamas rahulikke tsiviilelanikke, elamuid ja tapmas vanakesi naisi ja lapsi. Berliini kesklinnas ei ole ma näinud ühtegi sõjalise tähtsusega eesmärki. Küll aga purustatud kirikuid, haiglaid, teatrid ja elumaju. Säärased on siis nende jultunud mõrvarite sõjalised eesmärgid. Kell on 12, kui kõlab igale berliinlastele, tuttab õhuhäire, treeninud nagu ühe löögiga sõidatud selle suurlinna elu. Trammid ja Alma raudtee peatuvad ja inimesed võtavad kiirelt lähimate varjundite. Tänavad on liitajaga tühjenenud ja linnas kui mõni minut tagasi pulbitud elu valitseb tühjus ja surmvaikus. On ju need inimesed sadu õhurünnakuid läbi elanud, nendest küll mitukümmend tõelisi suuri terrorirünnakuid. Ka mina astun suurema maja õhukaitsevarjendisse ning seal kuulen parajasti õhukaitse staabi teadaannet, et Berliinile on lähenemas suuremat angloameerika Orioni lennukite üksused. Niisiis on jällegi oodata suurt õhurünnakut. Juba kostubki väljast raskete õhutõrjekahurite laskmis, milliste seguneb suurekaliibrilist pommide plahvatusi. Lõhkemiste õhusurve on nii tugev, et isegi selle suure maja raudbetoonist ja terasustega varjend päriselt 40 minutit kestab kõrvulukustav müra. Siis on kõik jälle vaikne. Paar minutit hiljem kostuvad jällegi sireenid. Seekord aga teatavad nad, et õhuõhk on möödas. Rutan varjendis ning filmitakse ümbritsevat hävingu pilti. Näen, et õhugängsterid oma sõjalisi eesmärke hästi on tabanud. Põlevad ja rasketest lõhkepommist purustatud elumajad on selle tõendiks. Välkkiirelt on koristamise ja töökomandod kohal ning kaduvad päästetööle varjenditesse rusude alla jäänuid kaevatakse välja ja kuhu juurdepääs on raskendatud. Aetakse hapnikuvoolikuid, et päästa võimalikult palju inimelusid. On see ju iga kultuurrahva tähtsaim vara. Ka liiklusteed teatakse kiiresti korda. Paar tundi pärast rünnakut käib elu endise tempoga edasi. Berliini süda tuksub jälle ega suudetud seisma panna. Ükski angloameerika terrorirünnak, olgu ta nii suur kui tahes. Imetlema peab neid inimesi, kes päevast päeva elavad, läbi sääraseid rünnakuid. Iga berliinlane on oma ohvri toonud. Nii paljudki on kõik kaotanud, kuid murdmatu on nende kindel meel ja hoiak. Liigun edasi ning korraga pöördub minu poole vanem mees pistab mulle lehekest kätte ja lauselt selle lendlehe leidsin. Praegu olete mundrimees, võtke see ja tehke oma järeldused. Need mõrvarid loobivad meile lendlehti ja räägivad, et nad ei taha meie rahva rahulikku arenemiskäiku takistada. Samal ajal aga heidavad meile tuhandeid külalisi ja raskemadki pomme lausunud seda, liigub meest püstipäi kindlal sammul edasi. Rebin tolle lendlehed 1000-ks tükiks. Samal silmapilgul tean, et need valge ja mustanahalised Ameerika inglise õhumõrvarid seisavad ühel tasemel oma liitlaste Nõukogude massimõrvarite ka.