Tänase keskkava teises pooles kuulete üht neljast projektist, millega avati Tartu muusikapäevade 96. Nimelt toimus eile pärastlõunal Vanemuise teatris Kontkontsert nimetusega juured. Seal astusid ülesse Rein Rannapi ansambel Uma muudu saksa pill, bänd ja tiitši Raul Saaremets, Erkki-Sven Tüür ja Riho Sibul ja Rost aknad ning Siiri Sisask. Ja kui kontserdil oli nii, et kõigepealt muusika, siis ajasime juttu, siis kuulajatel teile on vastupidi, kõigepealt jutt ja siis muusika. Riho Sibul, sina oled mänginud nii käredamat, muusikat, tempokamat. Kuid samas on sinust palju ka seda õrnust, pehmust ja lüürilisust ja tundub, et see kunagine menulugu kuu laps, et see on sinus siiani olemas. Nojah, et kui sa tahad vihjata sellele kunagisele loole Ega noh, jah, sellises eas laskev mu loomust muuta. See on praegu selles eas, aga kui sa olid Kuu lapse eas, siis olid veel noorenutk. Aga mul on selle looga üldse üks kummaline suhe. Ma ei oskagi kuidagi suhtuda nagu. Middleton aga ei olnud või veemoto elab mingit oma tõesti veidrat elu. Ilma minuta ma ei. Taha öelda, et ta vallaslapsena ei, seda mitte, aga, aga see on. Noh. Ma ei tahaks üldse puudutada neid teemasid, et mismoodi üks või teine asi nagu sünnib ja mis põhjusel see võib olla teinekord intiimne põhjus. Ja üldse mitte teistele tarvilik teadagi. Aga. Aga selle loo on väga raske, on teda nagu esitleda, nii ehk naa. Ma olen väga õnnelik, et mul selline partner nagu aaria Põderson korral. Kes tajus seda üsna täpselt. Ja ma arvan, et see Tartu 86. aasta variant ongi parem. Me oleme seda yleministril mitu korda, aga aga VSB plaadi peal, mis ilmus kunagi ja kui tal oli niisugune plaadifirma nagu meloodia eal, mis loodetavasti ilmub ka Lähemale allavool laserplaadiga. Seal on ta ka peal, aga mitte niivõrd. Võib-olla mitte niivõrd hea. Ei ole, see esitas tänase õhtukkuse. Näitasid kõigi nende taguste muusika ja rütmi virvarri helkivate tulede taustal. Sul see hing on olemas, seda ei peida. Ma ei näe põhjust, miks peaks köitma, aga miks seal siis mängisid täna sellist kirevat, aga meil lihtsalt näidata, millised võimalused praegu? Jah, see, Kuidas löögisson, Tüüron? Minul on niivõrd kaua? Sõber ja kaasvõid seltsimees ja mis tahes, kuidas ükskõik kuidas nüüd öeldakse. Jaa, temaga. Ükskõik mis kell, mis millal iganes. Loomulikult. No olgem ausad, muusika ja üldse igasugune inspiratsioon on ikka jumalate anud. No ma ei tahaks küll väga pateetiliseks minna niisugustel teemadel või asjadel. Täpsemalt avada seda, mida ma parasjagu ilmast elust olevust arvan, teame seda sul noh, neid ei saa öelda, et ärandati nüüd saame öelda ausalt, et varastati Viller. Sellega läks pool, sinu hingeots on selles et. Mulle ei meeldiks rääkida sellest üldse. Sest kui sa oled 15 aastat temaga koos elanud ja see on su kehaosa ikkagi. Aga sellele vaatamata sa tulid siia mängima need midagi, mis sind kisub Tartusse ja mitte ainult Tartusse, mis kisub sind ikka muusika. Nüüd aga jätkab Erkki-Sven Tüüri ansambel koosseisus Erkki-Sven Tüür klahvpillid Riho Sibul kitarr, Raul Vaigla bass, Toomas Rull trummid, Virgo Veldi baritonsaksofon ja Meelis wind bassklarnet. Me teame, et ultraheli võib inimese hulluks teha. Samas madalad toonid mõjuvad lummavalt kaasakiskuvalt sugereerivalt. Erkki-Sven Tüür, kuulates sinu seda improvisatsioonivaba lahendust tundus ka, et sa mängisid nagu nendele madalatele toonidele mille andsid baritonsaksofon ja bassklarnet. Nojah, minu niisugune mõte oligi see, et teha üks niisugune ühisimprovisatsioon, kus, kus minu poolt oli ette antud ainult kõige üldisem niisugune kontseptuaalne vorm. Nii et selles mõttes selle loo puhul absoluutselt kõik, kes laval olid, olid sama palju loojad kui mina ise. Ja kui ma siin 15 aastat tagasi üles astusin, siis olid mul hoolikalt ettevalmistatud noodid ja, ja mehed mängisid ninad nootides kinni ja ja praegu on asi nii, et minu nagu niimoodi lõpuni viimistletud partituuridest mängivad muud kollektiivid ja, ja see projekt võlus mind just selle intrigeeriva idee tõttu, et teha, teha midagi täiesti vastupidist. Mul ei ole ühtegi nooti, pole teatwatonaalsed tugipunktid, mida ma näitan kui vaja ja siis kogu küsimus põhines tegelikult muidugi sellel samal kontseptsioonile, mis mind on viimasel ajal palju huvitanud tonaalse Atonaalse sfääri omavahelisel vastandusel. Ja nii toimus ka siin, ainult et siin oli tõesti tegemist täiesti spontaanset ühisimprovisatsioon. Ega ometi see lummav madal tämber, kuna kasutajad bassklarnetit ja baritonsaksofon. Ja no mul on tõesti nõrkus nende madalate sageduste vastu ja, ja mulle väga imponeerib, eks itaalia helilooja seltsi, kes ka kontsentreerunud oma oma teostes tugevalt selliste madalate väga pikkade väljapeetud nootide ja nende ümber korjuvate klastrite eksponeerimise peale. See on, ütleme, üks üks vihje sinna sellesse maailma, samuti prantsuse siuksed spektraalharmooniat tegelevad või, või noh, kasutavad joojad. Samuti pööravad väga palju tähelepanu sellele, noh ütleme siis nii vundamendile, millele üles üles ehitada kõik see, kõik see muu pealisehitus. No ma ei oska seda kuidagimoodi kommenteerida, ju siis oli välja kuulda see sümpaatia. Järelikult sul endal peab olema see lävi, millega sa vastu võtad ja milleks edasi annad? Ju ta siis on, kui sa nii ütled? Mulle tundub. Ma ei väida midagi ballisaali. Aga kui ta tuli? Aga vaata, elus on üks teine kummaline paradoks. Me räägime vabadusest vabaduses, elus, vabadusest, muusikes, liigne vabadus elus, milleni on viinud korruptsioonile, tapisteni, mahhinatsioonidele liigne vabadus muusikas, ma mõtlen kasvõi omaaegset friidžässi, eks ole. Kus me laane lõhkuda neid piire ja piiranguid. Viita teiseneb, kaob huvi, aga samal ajal võib seda loba muusikat nagu sa ütlesid, et maalsed Atonaalselt muusikat teha väga lummavalt, kui see raamides, kas sa tunnetad, sisenesid, et meil on nüüd õige aeg lõpetada see, et edasi minna, järgmise teema? Võib-olla selles ongi asja võti? Tähendab, minu roll selle esinemise puhul oligi ainult teatava nihukese koordinaatori rull. Andsin märgi, millal me läheme üle üha enam ja enam sellise vabama improvisatsiooni ja millal sealt jälle selgib mingisugune järgmine tsentraalheli. Ja just seda tunnetada, seda tajuda, see on sama siis kas improviseerides või siis täiesti niimoodi. Fikseeritud muusikat kirjutades tuleb alati laskma endast läbi selle muusikalise aja ja see on ilmselt kõige üks kõige olulisemaid asju, et niisugust muusikalist dramaturgiliselt kaart üles ehitada, selleks on vaja seda muusikalist aega ka hoolikalt endast läbi lasta. Aga ma veel kord kordan, et just just just selle selle asja puhul, mis, mis mind õudsalt huvitas. Selle projekti puhul oli see, et mängida koos suurepäraste muusikutega, no kes kõik on võimelised improviseerima teatud ette modi pisut antud sfäärides ja, ja kes ise määravad selle materjali niiskuse noh, ütleme personaalsus ja ja, ja minu poolt olid, olid ainult tõesti need teatavat vihjet, millal minna ühest tekstuuri tüübist teise üle, kusjuures aeg-ajalt võeti ka see initsiatiiv mängijate poolt üle. Aga see taimis raadiokuulajad ei näe, nemad saad kuulda ainult seda lummavat muusikat. Ma ei lugenud ära, mitu korda sa kätt valge paberilehega tõstsid, ma hakkasin mõtlema, et äkki on see 10 käsku või? No ta ei olnud päris 10 käsku, neid oli natukene natukene vähem. Ei, ma lausa lausa selliseid paralleele ei tõmmanud küll teadlikult, aga, aga kõik niisugused kuulajapoolsed paralleelid on äärmiselt teretulnud. Sellepärast, et lõppude lõpuks on muusika üks peegel, milles iga kuulaja, noh, vähemal või rohkemal määral raal ikkagi näeb iseennast. Ja seetõttu ma olen alati püüdnud jätta omasugused, muusikalised väljundid suhteliselt avatuks selles mõttes, et ma ei taha Ta ühte mingit kindlat, programmilise tõlgendust ja nii edasi ja nii edasi vaid kuivõrd tegemist seal nii abstraktse kunstiga nagu ülikoolist üleüldse on siis, siis ma usun, et, et kõige parem on ikkagi see, kui igaüks tajub endas seda kuulates piisavalt ruumi mõtlemaks ja tajumaks just seda, mida see helimateeria antud konkreetses kuulajas esile kutsub.