Tere, Beethoveni sõber on jälle kohal. Tänases saates päästab imelapsest juudi noormees Johann Sebastian Bachi varjusurmast. Eesti talupoegade keskele sattunud virtuoos järgneb Bachi päästja kutsele Saksamaale, et olla lahutamatu osaline maailmaklassi instrumentaalkontserdi sünnis. Ja kolmas ehitab Bachi vundamendile oma viisijupiga surematuse templi. Meil on terve tund, et need mõistujutud lahti rääkida. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Eelmisel korral jäime pooleli seal, kus sai selgeks, et iga esitus ei ole veel esitus, millest aeg lugu pidama hakkab. Noodid, need on partituuris või noodiraamatus üsna ühesugused. Dünaamika ja tempomärgid niisamuti. Aga ometi tagasi kõik meil õnnestumist. Kuid võime küsida Nonii, kes on see kõiketeadja, kellel on õigus nimetada geeniuseks, ühte diletandiks, teist, kus või mis on mõõdupuu? Ega viimati raha, mida me ühe või teise artisti kontserdi pileti eest peame maksma. Maailmakuulus viiuldaja Joshua Bell tegi kunagi katse. Võttis oma ülihinnalise pillija, läks New Yorgi metroos Hoojaama mängima. Piletid olin kontserdile, maksavad sadu dollareid. Aga ka paljud neist, kel võis olla kallis, kontserdipilet taskus, ei jäänud kuulama. Ei seisatanudki. Eks neid sante kerge igal nurgal, mille poolest see siin eriline peaks olema? Need, kes peatama jäid, olid lapsed. Nemad oskasid geeniuse ära tunda, sest lapsedki teise heisatud kõigi Moose kantide ees. Küllap läheks samuti ka mõne tipp pianistiga, ehkki klaver, eriti näiteks täismõõdus Steinway metroojaamas, annaks vahest üksik tsooni välja, mis sunnib pilku püüdma. Ent kas ka kõrva? Sõrmed jooksevad ludinal üle klahvide pianistina teost selge esmapilgul mõelda vaid, kui lihtsalt esitatav muusika suuremate tehniliste katsumusteta. Üleilmne videoportaali Youtube on täis lõike suurtest ja väikestest kaheksa ja 80 aastastest, kes kõik enda, oma ema või klaveriõpetaja arusaama järgi sedasama mängivad. Plaadipoes müüakse teile 100-st plaadist koosnev kogumik pesta. Vahel ei leia ka hästi, otsides karbilt esitajaid üksnes teosed. Mõelda vaid, kui väga erinev rõhuasetus tänapäevases popmuusikast, kus esitaja oma ekstravagantset, demaneeride ja kostüümidega on kõik ja laulu autor enamasti täiesti kõrvaline persoon, pigem mutrike muusikatööstuse hiiglaslikus masinavärgis. Tähendab see, et puhastustuli teeb aastasadadega siiski oma töö ja lõpuks lubame koju ikkagi muusika, mis jõudis meie aega selle looja, geniaalsuse ja mitte muude vigurite tõttu. Ning interpreteerib seda imelist lihtsa prelüüdi klavikordil ajastutruult Nicolás, Mäkinen. Jäädes kindlaks põhimõttele kulutada teie tähelepanu vaid suurmeistritele, kuulakem, nüüd, kõrv kikkis. Järgmisena saab sedasama C-duur prelüüdi, hästi tempereeritud klaveri esimesest vihikust mängida läinud sajandi maailma nimekamaid pianisti ka olnud kes markantne artist juba selle väheolulise nüansi poolest, et sageli pole kuulda mitte ainult tema klaverimängu, vaid ka interpreedi enese üminat, mis pealegi kulgeb ajuti nagu kusagil teises helistikus. Kes kõrval raadioaparaati paneb, kuuleb seda nüüdki. See oli nagu rõhutatud, ebaoluline, oluline küsimus jääb alles. Miks siis ikkagi could? Sellele on vastus küll. Kanadalane, kellest sai 20. sajandi kuulsamaid pianisti, äratas eeskätt tähelepanu just Bachi teoste äärmiselt isikupärase esitusviisiga. Muide, alles mõned nädalad tagasi paigutati koodi lemmikklaver kõigile vaatamiseks välja Ottawa rahvusliku kunstide keskusesse. Samas on ka eriliselt madal klaveritool, mille pianisti isa talle eelmises Nende keskel valmistas. Selleta ei mänginud kusagil. Alles jäänud videoklippidest näha, kuidas koodi nina on peaaegu vastu klaviatuuri aga nõnda tundis ta end hästi, eriti Bachi, mängides. Prelüüd ja fuuga. Neid käisid suka ja saapakokku nii hallidel aegadel kui komponeeris Bach kui ka lähiminevikus, mil elas oma muusikuelu could. Kui sulgeksime neid kaht lahutada nüüdki. Beethoveni sõber jätkab pahimetlemist, niisiis on Bachi jumal, kui veel kord meenutada Hectorberlioosi öeldut olla üle jumala eest, see võib kõlada kui pühaduseteotus. Sellegipoolest tunneb meie aeg tuhandeid, kes julgesid haarata sule ja täiendada jumalat ennast seatradal teiste seas. Töödelda miskit lisada materjali, kahandada seda. See ei ole tingimata viimaste aastakümnete viis suurt muusikat eri moel vääristada. Veel kord pöördume tagasi sellesama C-duur prelüüdi juurde ATK esimesest vihikust kuuleme midagi, mis sellele lisatud juba paari sajandi eest. Tallinnas rahvusooperis Estonia on jälle käsil prantsuse looja šarl kun-ooper, Faust, mõelda milline hiiglaslik tööooper, paust, töötaja partituur kui Telliskivi lavastus, kui elutöökunstnikud, dekoratsioonid, orkester, koor, solistid, teose maailma ooperilavadel väga populaarne. Ja ometi on ooperis mõned väiksed üleilmne kuulsus ei saa olla pärit vaid Metropolitan või La Scala seinte vahelt. Eks kümned Verdi meloodiad surematuks seetõttu, et teatrietenduselt lahkunud inimesed need talletasid ja tänaval jälle viisijupid üles võtsid. Nii Saiga šarl kui no maailmanimeks hoopis muule sootuks lihtsamal moel samale Bachi C-duur prelüüdi-le lisatud meloodiast. Üks meloodia, mõnikümmend takti. Tulemus sai selline Heili vestenra. Ave Maria graatsia pleena. Ole tervitatud, Maarja täis armu. Kui mitte varem, siis järgmises kiriklikus pulmas seleta isa pulmamuusikat soovitavad kosjakontorid, on internetis Machi Kuno Ave Maria tõstnud lausa esile kui äärmiselt sobilikud tseremoonia eel mängitava muusikapala. Veelgi kindlamalt on muidugi paigas see, mis kõlab noorpaari kirikust väljumisel. Nendel seal pulmamarss, selge see. Ennistektorberlioosibachi ülistavad lauset meenutades jäi lisamata tsitaadi tagumine ots koos esimesega kõlab see kokku, nõnda. On olemas üks jumal maa ja Mandelson tundena prohvet. Muidugi on sellelgi lausel oma seletus, aga enne tõstame pulmamarsist esile needki lõigud, mis pulmandistel enamasti kuulmata jäävad. Korrektsuse huvides lisame kindlasti pulmamarss osa muusikast Shakespeare'i näidendile. Suveöö unenägu mängivad Lõuna-Saksa Filharmoonikute Hans Peter müüri juhatusele. Nonii sõber Schweitzerile Berlioosile, kelle Bachi ülistavad tsitaadid kõlasid meie saate esimeses osas ei saa ometi omistada kogu tõde maailma muusika väärtus, kama jumaluste, lõplikul paikapanekul, Vana-Kreekas, kõlid, jumalatel kaunis inimlikud nõrkused ja mis parata, omavahel keerulised, kuid inimlikult igati mõistetavad suhtedraamad, pihib organist Rolf Uusväli. Vahe on täiesti tsentraalne kuju, kuid minu austus tema vastu ei käi teiste suurte heliloojate arvelt. Minu jaoks Nendel son, šopäen või kes tahes nimekatest romantikutest, sealt sama geniaalsed. Nad kõik on isepärased, kuid mitte vähem andekad ega vähem tähtsad, nad on vaid teistmoodi. Meil on siin avaldatud teadagi igasuguseid arvamusi, ka seda, et pärast Bachi on muusika allakäinud. Noh, need on Paveri solkijate jutud. Tegelikult esimene suur mees oli muidugi paha, kuid Seply ja jätkus. Allakäik on toimunud alles 20. sajandil, kuigi sealgi leiame mehi Pole Bachist, väiksemad nemadki on vaid teisemad. Vot niisugune nägemus Bachi kohast, muusikaloos. Tinglikult öeldes oli Felix mendel Sonbertoldi väärt nii iseend kui Machi polnuks teda. Vahest ei teaksime Bachist täna kaugeltki nii palju, kui teame, kuidas nii. Vahi olnud surres kuigi kuulus ka mitterikas kuid ka mitte vallavaene testamenti ta ei teinud vara, mida jagada. Siiski oli kõigepealt instrumendid viis klavessiini, kolm viiulit, kaks tšellot, laut ja muudki. Muidugi Bach mänginud neid kõiki ise, olles instrumente õppinud tundma juba lapse eas. Ja siis ka rahasumma. 1000 riigi taritsemis jagati tema üheksa elusoleva lapse ja viimase abikaasa Anna-Magdaleena vahel nõnda, et naine sai rahast kolmandikku. Toitjate jäänud leski ootas aga peagi vaesus saada müüs ta kadunud abikaasa noote, mille eest toona keegi arvestatavat raha ei maksnud. Kuna naine oli olnud läbiks ka partituuri käsitsi paljundamisel mõista, nõnda ka iseenesetööd ja vaeva nautida. Päris autor ise oli maetud Laitsegis Johannese kirikuaeda ja unustatud kiiresti. Alles ümberehitustööde ajal satute kirikuaias kaevates Bachi kirstule ja maeti ümber Thomase kirikusse, sinnasamasse, kus helilooja oli tegutsenud oma elu viimased aastakümned. Ühes Bachi põrmuga oli maha maetud justkui ka tema looming kuni pöördelise hetkeni 79 aastat hiljem aastal 1829. Süü Bachi taasavastamisel lasub üsna mitmel tuntud ja vähem tuntud inimesel neist mõniga juba mängu toodud imelapsest helilooja Felix Mandelson partoldi enda suguvõsast. Neli aastat enne päeva, mil Berliinis esmakordselt pärast Bachi surma tema Matteuse passioon millest sai võimas innustus kogu Euroopale Bachi taasavastamiseks oli partituuri koopia andnud nendelt Sonyl üle tema vanaema Well aitsih. Teisipidi jõudsin noodid helilooja kätt andeka pianisti Saaralleebi kaudu, kes oli omakorda olnud Bachi vanima poja Wilhelm Friedemann õpilane. Saare oli endale kogunud kaaluka osa Bachi perekonna käsikirjadest, mille ta pärandas Berliini lauluakadeemiale. Tähtis persoon sündmuste tüürimisel ajaloolise kontserdi suunas. Oliveri noore helilooja kontrapunkti ja kompositsiooniõpetaja Karl Selter, kelle soovitajaks väga varases nooruses loominguga alustanud toojale oli omakorda juba mainitud Saara leebi. 1821. aastal, mil mendel sonil oli vanust vaid 13 aastat tutvustas Selter poissi oma sõbrale juba eakale Johann Wolfgang von Köödele, kes sattus suurde vaimustusse. Vähemalt esimene, kes võrdles Hendersoni Mozartiga, mida vestlusest Selteriga mainiski. Muusikalised imelapsed pole ilmselt enam nii haruldased, aga mida suudab see väikemees improviseerida? Noodist mängides on imeline. Ja ma poleks uskunud, et see on võimalik nii noores eas ja ometi kuulsid Mozarti tema seitsmendal eluaastal Frankfurdis ja, aga tase, mis sinu õpilane on saavutanud, on võrreldes Mozarti oma aja saavutustega samaväärne. Kui võrrelda täiskasvanu haritud kõneviisi lapsele linaga. Terry toetusele ja näitleja Eduardi Briani abiga juhataski Mandelson 1829. aastal Berliinis Johann Sebastian Bachi Matteuse passiooni. Orkestri ja koori organiseeris Berliini lauluakadeemia ning ettekanne, leedukas, mille särast langes ja kui selleks hetkeks kõigest 20 see mendel soni. Lugupeetud juudi perest võrsunud multitalent. Pärast kontserti oli muide üks neist haruldasest hetkest, mil nendes oma päritolu levitas Mõelda, et selleks läks vaja üht näitlejat ja juudipoega, et taaselustada maailma suurepärasemat kristlikku muusikat. Sõnadeta laulud kaheksa tsükliline klaveriteoste koguma, milles said hiljem loomingulise tõuke paljud teisedki loojad Anton Rubin, Stein, Edward kriik, teiste seas. Ent inspiratsiooni nende klaveripalade loomiseks sai nendel son ise oma samalt tõelt pannilt, keda vanemad pidasid esiotsa andekamaks kui Felixit. Hiljem tuli õel püüda endaga venna kuulsusekoorma tagant nähtavaks teha ja oma laule koguni vennad nime all avaldada. Nii ei teadnud ka kuninganna Victoria, et tema lemmiklaulu Itaalia on loonud, Fanny, mitte Felix Mendez on. Niisiis sai vend sõnadeta laulude kirjutamise impulsi õelt, kes koondanud oma klaveripalad pealkirja alla laulud klaverile. Lisaks neil oli Fanny mendel soni loomingus palju imelisi vokaalteoseid laule, inimhäälele või mitmele kuulakem võiseda. Imeilusal maikuul. Raske on suuremaid stiilis erinevusi tuvastada venna Felixi lauludes, kõrvutagem kuuldut või sellega siin, milleni mees taas kord kaunis maikuu main lõksjon, Untim lüümelain. Maikelluke lilleke, tilluke siitki veel kord Marbarabonnija, Angeelika kirsslaager. Teeksime ometi kõvasti liiga, kui teaksime geeniuse nime üksnes Bachi taas leidjana või siis pulmamarsi sõnadeta laulude ja sillerdavate laulukest autorina. Felix Mandelson, kes suri saatuse tahtel samuti Leipzigis nagu Bach lõiga sümfooniaid, avamäng, kammermuusikat, Doratooriumegi, samuti instrumentaalkontserte, neist armastab tuimaks, oli selgelt kujunenud tema viiulikontsert-d-moll ja vaatamata asjaolule, et see kannab numbrit kaks Elisata seda kunagi kontserdikavale, sest esimese Teedur kontserdi kirjutas Mandelson arvatavalt enne, kui oli saanud 14 aastat vanaks ja see ei kukkunud arusaadaval põhjusel välja. Küllalt. Deemoni kontserdi sünnilugu annab meile ootamatu seos Eestiga. Nimelt on viiulivirtuoos koos Ferdinand David, kellele teos kirjutatud, töötanud tervelt kuus viis aastat oma elust Tartus toonases Dorpatis, Raadi mõisniku baltisakslase Karl Eduard von liparti juures, kus mängis esimest viiulit mõisniku keelpillikvartetis. Teenekas mees oli ka Vastse-Kuuste endine fon Lipp Artise, kellest sai Eesti looduseuurijate seltsi esimene president ning kelle elutee viis lõpuks Firenzes, kus ta ka suri. Virtuoos David, kes, kes Tartust oma viiulikunsti näitamas ka Riias, Peterburis ja Moskvas lahkus raadilt pärast seda, kui Mandelson ta isiklikult lipse, kes oli palunud seal tegi helilooja oma lapsepõlvesõbrast aasta noorima staabidistke Vandhaus orkestri kontsertmeistri. Suure viiulikontserdi sünnini läks veel aega, 30. juulil 1838 Mandelson kirjas Davidile kuulutanud. Tahaksin kirjutada sulle viiulikontserdi järgmiseks talveks üks miiminuris teema kumiseb peas ja see ei anna mulle rahu. Nii kiiresti juhtunud ameti midagi. Suurteos sündis aegamisi. Nendelt son, kes oli oma 14.-ks sünnipäevaks suutnud paberile kanda juba 12 sümfooniat sai pärast pikki arutelusid Davidiga viiulikontserdi valmis alles kuus aastat pärast neid. Lootusrikkaid, kirjaridu. Viiuli tõstis esiettekande lõua alla muidugi David ja see oli Itaalia pillimeister Warneri viiul. Tõeline haruldus. Warneri viiulil mängis ka väga nii elu lõpuni hetkest, mil üks amatöörviiuldaja, sest ärimees selle talle kinkinud oli. Muide Guarniirit mitte nime poolest märksa kuulsamat Stradivaarid peetavat hetkelgi mitte võit kallimaks viiuliks maamunal, vaid maailma Kall lähimaks instrumendiks. Mõne aasta eest jõukam koorekiht seda kuulda meist, mitte hirmkaugel. Moskvas. Tol 1845. seda 13. märtsil haaranuks Mandelson ise kindlasti dirigendikepi, ent viletsa tervise pärinud helilooja oli sattunud nüüdki tõvevoodisse. Ja ehkki sama aasta sügis nägime ikka siiski orkestri ees sedasama teost taas esitamas. Üks dirigendipuldis, teine käes, viiul, olime meil jäänud elada vähem. Felix Mandelson partoldi suri 1847. aastal 38 aastasena, pool aastat pärast omade Fanit. Insulti oli viinud nii õe-venna, nende mõlemad vanemad kui vanaisa. Aga nendelt soni loodu on elus ja igas esituses jälle kui uus. Ja nüüd mängivad selle kauavalminud vaimustava kontserdi kolmanda osa teile annesofi mutter, jalatsi, kige vanud Haus orkester, seesama, mille kontsertmeistriks sai omalajal Mandelson isiklikul mahitusel kontserdi esmaesitaja Ferdinand David dirigeerib kurtma suur. Ja jälle tõmbab Beethoveni sõprade magnetiga barokiajastu suurte poole saksa muusikateadus üks silmapaistvam esindaja Julius spita on üks neist kelle tööd kujundasid Bachi kuvandit 19. sajandil. Olgugi et tänaseks on tema Bachi tellimused küll mõneti iganenud, nii andmilt kui mängult sest mõndagi on pärast tema surma lisaks avastatud ja muutunud on ka pilt Bachi isiksusest on tema uurimistöödest olnud palju, kasub spita hilisemate ligi ametivendadele. Ühes on võrdlemisi kindlad nii spita kui meie sarjas juba korduvalt mainitud Bachi 20. bändi kuvand üks loojaist, Albert Schwaitzer, maht on päike ja teised planeedid tema ümber. See aga ei takistanud Šbitut jahutamas ajastu heliloojaid parteidesse Bachi teiste seas. Kui kuulaja ongi juba pettunud, et Bachi kaasaegse temaga samal aastal sündinud Georg Friedrich Händeli nime pole veel kuulda olnud rääkimata kolmandastki sel nõnda viljakalt 1685. aastal sündinud kompanistist Domenico Scar Lätist siis vähemalt Hendeli tühimiku täidab spitanud küll võrreldes kaht suurmeistrit omavahel nõnda. Vah vastandus selgelt juba algusest peale oma suurele kaasaegsele Endelile. Muusika ajalugu ei tunne teist sellist näidet, kus inimene loomuse mõlemad poolused kahe võimsa kõrvuti elanud isiksuse näol oleksid jõudnud kumbki omal moel kunsti saavutuste kõrgeimasse tippu. Ühtegi näidet, kus kunsti arengufaas oleks nii ammendaval viisil lõpule viidud ja vääriliselt pärjatud ning et see oleks toimunud nõnda imetlusväärses aja proportsioonis. Selles mõttes saavutasid suurima täiuslikkuse vaimulikus vokaalmuusikas. Endel jõudis ooperi kaudu ulatooriumini Mach kirikumuusikani rahvalaulu kaudu. Endel püüdleb rohkem Välissära, luues realistlikult lihtsaid sütitavaid motiive. Oma koorid, Händeli oratooriumi suursuguseid võimsaim osa, ehitate jõuliselt kõlavate massidega, ülivõrdeid. Händel Beethoveni sõber on hakanud saksapäraselt kutsuma oma ristiisa Beethovenit ennast jäme meie saksapärase endale juurde. Kuidas hääldaks natuke, on teil õigus mõlemal juhul nagu õigus heliloojat enese omaks pidada nii sakslastel, inglastel elas ju sünnilt nimelt sakslane oma kodumaal vähem pool elust juba 20 seitsmeselt sai temast Londoni elanike 40 üheselt ka Suurbritannia kodakondne oratooriumid nagu seisama Messijaski oma uhke halleluuja. Kooriga tulid Händeli loomingusse pigem olude sunnil, nii nagu Bachilgoli tundnud ühest õukonnast teise kolides arvestada uute leivaisadeusulistele veendumuste ja muusikalise maitsega. Londoni publik ei leidnud palju paeluvad Endel itaalia keel seis aristokraatlikus ooperites, mis olid olnud Endelile ometi nii südamelähedased. Oli ta ju mõned aastad Inglismaale kolimist rännanud neli aastat Itaalias ja jõudes nüüd Londonisse, tõi kohe Queen's teatris lavale oma kolme vaatuseliseerina. Valdo juhatas seda ise. Läinud aastal, mil teose esiettekandest möödus 300 aastat, jõudis liis kolle lavastuses mõneti lühendatuna lavale ka Eestis. Päris esimest korda. Ja vaatamata asjaolule, et teost mängitakse tervikuna pigem harva, on mõned numbrid sellest saanud erakordselt menukaks. Laskja geopyanga. Laske mul nutta. Kas see muusika eeskätt seal, mis nüüd kõlama hakkame tuleb tuttav ette. Vahest meenub teile üks laineid löönud linateos eelmise aastasaja lõpusirgelt. Kuuled siia, Beethoveni sõber, täna jutu katki jätabki lubab järgmisel korral edasi minna juba kontratenorit kastraatide ebamaisesse maailma ja ehk sealtki veel kuhugi edasi, aga võib olla ka tagasi suurmeeste mõtteid, vahendas Toomas Lõhmuste. Saate materjali sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.