Pärast suure helilooja Ludwig van Beethoveni surma pidas tema usaldusalune Anton Schindleri mitmel pool Saksamaal dirigendi ametit. Schindleri enesearmastus oli kõrgemast kõrgem. Kaasinimestega ta suhelda ei suutnud või siis ei tahtnud. Ent oma ajastu päris suuruse Beethoveni anda ja loomingu oli ta siiski ära tundnud ja mütsi peast tõstnud. Austuse ja muidugi ka edevuse märgina kandis pigem keskpäraste võimetega ja üleoleva loomuga inimene kõikjal endaga kaasas visiitkaarte, kuhu oli nime juurde tiitliks lisatud kaks sõna, Beethoveni sõber. Head kuulajad, siit inspiratsioon algavaks saatesarjaks sündiski sobitus kenasti mõtestamaks meie eesmärki. Beethoven käib selles sarjas kõigi suurte ja väärikate muusikasuuruste kohta, kellest mäletame ehk põhjendamatult vähe ja kõigi nende suurte sõbraks võimend Schindleri kombel pidada ju kõik olenemata andest või isiksuseomadustest, mis meile kord kaasa anti. Niisiis ei ole Beethoven algavas sarjas filmi koer Hollywoodist nagu Leonardo, Michelangelo. Rafael ei ole kilpkonnad multifilmist. Me võtsime ühendust teid üle aastasadade, leiame seoseid, vaatleme olustikku ja kuulame seda muusikat, mis ei ole ikka veel surnud ega vist suregi. Mina olen Märt Treier ja mul on rõõm üle pühapäeviti sellesse kaduvasse, kuid igiväärtuslikku aega naasta koos teiega. Mõned minu elu muusikaajaloo õpetaja eest on olnud ka naljasoonega, teised hirmus tõsised. Esimesed armastasid vastuseks küsimusele, millal tekkis varajane mitmehäälsus ikka vastata, et siis, kui kaks koopainimest korraga laulma hakkasid. Aga oli see siis kohe muusika, millest muusikaajalugu vaikida ei tohi ja mis oli enne seda lihtsam kui küsida, kus oli algus, on pärida, kus on lõpp. Ehkki ka see küsimus ei näi ju kuigivõrd korrektsem. Sellistel puhkudel on lihtsam vastutust mitte võtta ja püüda abi otsida mujalt. Albert Schwaitzer dialoog filosoofia muusika on öelnud sõnad, mida mu muusikaõpetajaid rohkem kui kord meenutasid. Mach lõpp. Temast ei lähtu midagi, kuid kõik viib temani. Ning 19. sajandi ja kogu muusikaajaloo üks säravamaid sümfonistektorberlioos lisas. On olemas üks jumal. Aga tohtiski siis keegi üle pea enne jumalat olemas. Kui kuskil on meri, kuhu kõik jõed suubuvad, on kaunis loomulik, et uurijad on tahtnud seda kõike iga viimase kui lahesopi kohta selles meres. Nii on nad pärast otsinguid teinud kindlaks sellegi, et Johann Sebastiani vana-vana-vanaisa järeltulijad ja neid oli enam kui 70 tegelesid kõiki enamal või vähemal määral muusikaga. Bachise sai isaks lausa 20-le lapsele, kellest küll pooled surid täiskasvanuikka jõudmata. Nastja imeline veri on kandunud edasi jõudsalt läbi sajandite. Ent kui räägime selle kuulsa nime kandjast, kelle tiitlit vaja lisada ei ole, on meie teadvuses siiski neist üks vahva Johann Sebastian. Kunagi ammu oli teisiti, 18. sajandi Saksamaale, kuhu langes Bachi täiskasvanuiga ja loomeperiood ei tähendanud tema nimi just palju. Kui seda ka teati, osati seda seostada eeskätt mõne tema poja, näiteks Karl Philippe. Sellele, et oma eluajal jõudis nende isa töötada lugupeetud ameteis organistina, kammeria soolo, instrumentalistina, kontsertmeistrina, pedagoogina, elu viimastel aastakümnetel, õukonna kapellmeistrina kütionise ja 27 elu viimaste aastat lipsigi sant omase kiriku kantorina. See viimane periood kinkis maailmale kõigi teiste seas Matteuse passioon, mida paljud on valmis nimetama Bachi esiteoseks. Kützeni loometsid. Läheme ajas tagasi kehastuma kodanikuks sajandite taha miks mitte Bachi kaasaegseks? Pühapäev Saksa linnas näiteks latsilis südapäev on käes. Inimesed on ummistanud kirikut, kus kostuvad vaheldumisi võimsad ja vaiksemad orelihelid. Ehk õnnestuks teil nüüd kuulda mängimas Bachi ennastki, keda te jäätegi tema eluajal peamiselt suurepärase organisti ja veelgi imelisema improviseerida ala õnnetuseks ei saa me eales teada, mis täpselt seisis nende võrrete taga. Meie kõrv on sellest jõudnud vaid kirjeldusi, mis panevad kahetsema ainult üht. Et helisalvestustehnika nii hilja leiutati. Täna seda muret muidugi enam pole. Korralikus plaadipoes tervitavad teid terved riiulitäied ainuüksi mõne tuntuma teose ettekannetega. Teiste vahele on end pressinud needki, kelle andes nende lähikondsed kihremus kindlad ei ole. Ent kui uskuda organist Rolf Uusvälja, ei olegi nii lihtne Bachi oreliloomingut tult halvasti mängida nagu ta poetas aastal 2000 Bachi 250. surma-aasta puhul antud intervjuus ajakirjale teater, muusika, kino. Kõigepealt Bach on niisugune helilooja, keda ei õnnestu ka mitte kõigemannetumalenter preebil päriselt kihva keerata, kui mitte kuidagi, sest tema helid on omamoodi nõidus. Aga milleks pakkuda Bachi parimaid teoseid, interpreteerima võhikuid, kui meil on valida terve maailm? Tõgem endisel pühapäevasel päeval veelgi kuulsamas keskkonda Pariisi Notre Dame'i katedraali imepisikesena seisma keset põrandat ja laskma endast läbi seda muusikat millest aimub ka Bachi, kui improviseerida Käekirja Tokaadeeeffuugadeemolle Reeminur Tokaada virtuoos vaba vormi teos Funga tähendusest veidi hiljem just nõnda võimsalt Notre Dame'i suur orel, kõlabki mängib Pier Kursruu. Suurem jagu Bachi oreliteoseid sündis vaimari elu- ja tööperioodil saatus oli tema teele veeretanud hertsog Wilhelm Errnsti kes kuulus toona haritumate valitsejate hulka, kui oli muusikast sügavalt huvitatud. Lisaks 20 pealisele kapellile oli Bachi käsutuses nüüd ka suurepärane raamatukogu, kus leidus noortega mujal kuulsust kogunud loojatelt François Kuperännilt, Antonio Vivaldil. Seal taevastel väljadel võib valdilgi nüüd uhke tunne olla, sest Weimari hertsogi soovil seadis suur Bach tema viiulikontsert ümber orelile ja esitas neitsist lossi orelil kogukonnale mõistagi ise jällegi taastada taastamatut, sest meil ei ole aimugi sellest, mida oskas orelil ja kõigi teiste instrumentidega korda saata Bach. Aga tema nägemus valdist orelil on siiski alles. Nii näiteks kõlab Bachi arranžeeringus Vivaldi Kontsert keelpillidele d-moll esitajaks Matias, laager elas juba terve oma elu Saksamaal. Siis temagi läbi elada seda, mida tehti mujal, iseäranis Itaalias. Muidugi töötlevad tänapäevased vabrikud Vivaldi teoseid. Tänapäevaks on need nõnda kuulsaks mängitud, et vähesed, kes akadeemilisele lavale astuvad, julgevad vahest mõne vinieti lisada või ära võtta. Respekt on suur, pigem ettevaatlikult suhtub originaalmaterjaliga aastalt ees tähendada taeva tõusnud ja siis kustunud šõu viiuldaja Vanessa Mae kelle sõrmed ilmselgelt kibelevad oma teed minema. Kõigepealt killuke noodijärgset Vivaldilt, kuulsa kontserdid, väljume teisest osast John korriljanalt. Ja siin lisab oma Winjetid Vanessa Mae. Ja need Vivaldi meloodiad on tuntud aastaaegade tsükli kontsertide esimesed osad veel iseäranis. Aga miks me suudame peast ümiseda nii väheseid Bachi teoseid kui tõesti pahn, kõik see kõiksus ületab nii paljude meelest ajapiire siis kuidas niisama paljud saavad tänasel päeval temast ometi nii vähe pidada ja tuhandet teist nime Bachist ettepoole seada. Lubage sekka emotsionaalne puhang, Leonard Steinerit. Kolossaalne silp, mis paneb värisema heliloojad, surub põlvili, interpreedid õndsaks, Bachi austajad ja ilmselt tüütab surmani kõiki teisi. Kuidas on see võimalik, kuidas võib nii elav ja erutav muusika nagu see on, kedagi tüüdata? Ometi on tõsi, et paljud peavad Bachi igavaks. Ei, ärge vaielge vastu, siin pole midagi häbeneda, sest eks tule ju igavus sellest, et seda muusikat pole kerge mõista. Aga teda armastada, selleks peab teda mõistma. Võib-olla on häda selles, Teil pole olnud juhust seda tundma. Ega salaja, ei kuule. Lõpuks, et kuulata Bachi, tuleb veel hoolega mõnes kirikus teatud Spetsiaalsetel kontsertidel käia. Kui paljud teist on kogenud Bachi koraali, lihtsalt jõudu, kui paljud teist tunnevad tema orelimuusikavõimsust ja teetlikust? Kas olete kummutama? Kuidas me siis ei ole? Muidugi oleme. Peame me siis oluliseks seda, et tegu on Bachi teise orkestri süüdi lõpuosaga või mitte. Aga lõpuks ometi on meil tänu mobiiltelefonidele ja Eesti televisioonile ka midagi kaasa vilistada kõik koos ja õigel viisil. Albert rats, Baum. Aga vabandage, persusteineesia, lubage endal oma pooleli jäänud mõttelõnga jätkata. Miks pole Bachi muusika nii vahetunud, ütleme Brahmsi või Tšaikovski oma? Võib-olla peitub peapõhjus selles, et ta pole silmnähtavalt grammatiline. Oleme nii rikutud pärast Bachi loodud muusikast, mis on oma põhiolemuselt dramaatiline, et oleme hakanud muusikas alati ootama mingit traumat dismi ning oleme pettunud. Tunud ja igavlen ja kui me seda ei leia. Nii on see ehk tõesti paljudega meist. Ometi on ka sajandeid pärast Bachi elanud heliloojad leidnud nagu Albert šveitsele ja nii edasi minna ei ole enam kusagile, isegi Beethoveni mitte. Kuigi siit võiks viia jutu kuhu iganes kellele iganes. Lubage, et toon selle hoopis koju siia, Eestimaale, kus läinud seal alguses tegutses helilooja kes jättis endast pärandile maha vaid kolmveerand tundi muusikat, keda on peetud täiuslikumat Polifooniliste oreliteoste loojaks Eestis kelle auks on Tallinna kesklinnas arestitud tänav, mille nurgal kasvab kuulus hõlmikpuu, mis ei lubanud samasse kasvada, teatril Peeter süda. Vaid 37 aastasena meie seast lahkunud helilooja pidas Bachist sedavõrd lugu, et kirjutas tema nime sisse ka oma teose pealkiri Allaba. Tõsi, sama on teinud paljud teisedki ka eestlased. Nimetagem siin või näiteks Arvo Pärdi kollaaži teemal Vahh, kus iga täht neist neljast tähistab üht nooti. Ei ole olnud palju neid heliloojaid, kelle nimetähed ning kenasti klaveri klahvi stikule sobivad ja täiesti loogilise fraasiga välja annavad. Õigupoolest on Pärdil teinegi grotesk selles pealkirjas Bachi nime sisaldav teos, kui Bach oleks mesilasi pidanud, mida siin ja seal maailmas ikka ette kantakse? Kui on võimalik, kerge vaevaga hetkeks vasakule nihkuda, rääkides millestki ja kellestki mida suur ma ei saanud teada ega pidanudki. Muusikateadlane immo Mihkelson, lisab ajakirjas teater muusika. Kino aastal 2009 muusikakriitik Ofelia tuisku meenutades värvi. Ja vähe teada on fakt, et kui Pärt 1976. aasta suvel teosele viimast lihvi andis plaanist ja selle pealkirjaks panna ühe muusikateadlase portree herilase pere foonil. Muusikateadlane oli Ofelia tuisk ning herilasesülem kujutas ajastu nõuetega kooskõlas sumisevad heliloojate liitu. Pärt kritseldas oma noodivihikusse kiire käega kirjelduse sellest, kuidas läbi metsiku padriku kostab läbi raiuv signaal ning kus lõpuks on täiesti üksi oma tões Ofelia tuisk, puhas Skulpturaalse selge ja tugev. Kuid see on ebavõrdne võitlus. Arvo Pärdi jõuame taas varem või hiljem puudutades kindlasti tema teisigi laene suurtelt veel suurematelt heliloojatelt, aga süda ei luba kohe kõigest nii mõne sõnaga mööduda. Juba mängu toodud Peeter südast massostinaato itaalia keeli kangekaelne bass korduvale passi motiivi-le ehitatud puuga imepärane teos küll vaid eurolaulu jagu minuteid pikk tükk süda loomingus, ent oma viimistluses imekspandav ja surematu šedööver Aare-Paul Lattik. Vahivaimari perioodile järgnes kütien vürst Leopold õukonnas vaimaristel juba lahkunud konfliktiga, mis päädis koguni kuise arestiga kuid talle ei tulnud oma uues leiva isas pettuda. Töö on tellija materjalist kipuvad tänapäeval oigama koolijuhid, kellel ei jätku kõige teravama taibuga õpilasi vahilduligatsionis, leppida kalvinistlikuks kogukonnaga, kes kirikumuusikat ei vajanud. Nõnda Spach olude sunnil oma loomingus uue lehe kammermuusika klavessiinimuusika, ilmalikud kantaadid. Neid viimaseid kogunes paarkümmend ja mõne neist eeskätt talupojaga antaadidesse, mõned nõukogude aegse muusikaajaloo õpikut mõnuga Bachi tähtsaimate teoste hulka sest mis võinuks paremini sobida, kui maailma suurima sakslasest helilooja jõuline sekkumine klassivõitlusse. Sellegi interpretatsiooni üle naersid Neil vabanemisaastail laginal. Külgenkis Bach 1721. aastal Brandenburgi mark krahvile piduliku pühendusega kuus orkestri kontserti, körtzeni perioodi kõige suurejoonelisemat teosed. Teataksegi brandenburgi kontsertide nime all. Arvatakse, et kingituse tagamõtteks oli helilooja soov hankida enesele kapellmeistrikoht Brandenburgi õukonnas. Enne kui sellegi teose sünnilugu uurime, kuulame neljanda kontserdi esimest jagu mängib sümfoonia England, dirigent George Malcolm. Kõik need paigad võivad pahjule uhked olla ja Hongi pühendades helilooja mälestusele nii mälestusmärke kui elavaid sündmusi. Alles mõne nädala eest naasis järjekordselt käigult Saksamaale sealse kultuuri parimaid tundjaid meie maale kultuuriloolane Linnar Priimägi. Beethoveni sõber andis talle teele kaasa ülesande tunded Tänapäevase, Berliini lähiümbruse brandenburgi liidu õhustikus Bachi pärandit. Ja sõnastada see Ega Bachi otseselt Randen poriga midagi ei seogi elulooliselt ma mõtlen. Ehkki võib-olla on Bach see, kes on brandenburgi nime oma kontsertidega teinud, kuulsamaks kui ta muidu oleks olnud. Kütan, kus ta kirjutas, eliinakene paikneb ju kolmnurgas magnaburgi Wittenbergi ja halle vahel. Meenutan, et halle oli Hendeli sünnilinn. Meenutan, et Wittenbergi oli see linn, mis sai saksa reformatsiooni pealinnaks. Magdy purk, piiskopilinn, nii et see piirkond küdioni ümbrus oli kultuurilooliselt väga tähelepanu väärne, seal sündis see, mida me nimetame siis saksa rokiks kui luteri reformatsiooni järelmäng. Ja muuseas, sealsamas on ka i leevenelin Martin Lutheri sünnilinn, nii et Bach sattus oma ilu keskel. Ta oli umbes 35 aastane, kuidagi õitsemis tegutses viis aastat oli see aeg natukene siiapoole, natukene sinna poole, umbes 35 aastaselt kirjutas ta oma Brandenburgi kontserdid, mida peetakse tema ilmaliku muusika peateoseks. Ta kirjutas vaimulikku muusikat ja me teame seda võib-olla isegi paremini. Brandenburgi kontserdid on Bachi kui ilmaliku helilooja peateost, nii võib öelda brandenburgi kontserdid. Ta niimoodi nimetanud. Ta andis neile nimeks kuus kontserdi paljudele instrumentidele. Need ei olnudki Brandenburgi kontserdid teisel põhjusel, nii nagu me tänapäeval Aristotelese teatavaid teoseid nimetame metafüüsika, kas see on see on nii-öelda väljaande tehniline küsimus. Täpselt niisamuti on Brandenburgi kontserdid saanud oma nime alles hiljem 1849. aastal, kui nad brandenburgi arhiividest üles leida, siis hakati neid käsikiri leiti, tähendab siis hakati neid nimetama brandenburgi kontserti. Aga jah, tõepoolest, ta pühendas need ühele tähelepanuväärsele tegelasele Brandenburg, Schweeti Mark krahvile. Lugu oli järgmine. 1701. aastal Brandenburgi markkrahv kuulutas ennast võimude nõusolekul kuningaks Preisimaal Friedrich esimese nime all ja tema oli niisugune, kes pidi noh, uustulnukana pidid tõestama, et tema on väga kultuurne inimene. Ta kulutas tohutult palju õukonna uhkuse tagaajamisele. Tegi kroonimispidustused, mis olid, olid üle väliselt kõige kulukamad, võib-olla soosis kunstmuusikat ja kõike muud. Tema poeg Friedrich Wilhelm esimene kuningas Preisimaal. Muusikuid ja kunstnikke ta üldse ei sallinud. Teadlasi polnud tema arvates vaja orkestrit, saatis ta laiali, teatrit pani ta kinni. Ainukene, kellel lubati oma ansambel säilitada, oligi seesama brandenburgi markkrahv Christian Ludwig. Nüüd tuleb Mach ja kingib talle need kontserdid muidugi lootuses soosingule. Aga mis nendega teha, need tuleb ette kanda. Christian Ludwigi ansamblit ei ole piisavalt, orkestri koosseisu ei ole seda mängida. Kuningas Friedrich Wilhelm esimene, see ei ei salli muusikat, ainukene, mida ta talus, oli see, et ta laskis sõjaväeorkestrile ette kanda kaariaid endeli ooperites. Seda ta kannatas, aga mingisugune ei tulnud tal üldse kõne allagi. Ja niimoodi jäigi, see asjaolude tõttu jäigi see ette kandmata selle valitseja eluajal, kellele need siis kingiti, võib pühendati ja siis nagu öeldud, läks käsikiri, pandi pärast müüdi maha. Arvutatud, ma vaatasin umbes 20 dollari eest Meidise käsikiri maha ja siis 19. sajandi keskel tuli ta siis brandenburgi arhiividest välja ja SAISis brandenburgi kontserdite nime. Ja nagu ma ütlesin, Brandenburgi nimi on võib-olla nende kontserditel ja tänu maailmas palju tuntum, kui ta oleks ilma Bachist. Meie ajal nii tavaline muusikainstrument klaver ei olnud Bachi eluajal tavaline ega näinud ka sarnane välja. Klabik kord oli instrument, mida helilooja, isa ja teised talle õpetasid. Vahi kaasaegse pillimeister, Marduluma Christopheri leiutatud haamerklaver tähistas alles pika tee algust. Leiutamata oli veel klahvide summutus, süsteem, pildi asemel kattis haamrikese nahk ja ok, tahamegi oli vähem nende lisamise eest, muide oleme taaskord tänu võlgu Beethoveni, kelle võimsad laadid enam kitsale klahvi stikule Raimatunud. Beethoven kaebas oma murewini klaverivabrik kants Traigherile oskas olla veenev ja klaviatuur hakkaski paisuma. Nii on klaver muutunud läbi, aegademeistrid on selle ilusama kõla nimel näinud aina rohkem vaeva täiustades üha uusi detaile. Viimase poole sajandi vältel. Tal pole osanud pillist epohhiloovat enam võtta, ka kõige paremad meistrid. Meistrite asemel hakkasid Igordama hoopis heliloojaid, interpreedid. Kuulsaim neist on kindlasti John Gates oma prepareeritud klaveriga. Aga jätame need kaetud geelide imelikud mänguvõtted täna õige sinnapaika. Kas klaver on siis nüüd valmis? Täius saavutatud? Bartholomew Christopheri ei ehitanud klaverist seda võimalust, mida nüüd klaveriehituses arvesse võetud ja sellega looduslikud võimalused lahendatud. Rohkesti esineb klaveri kuritarvitajaid. Klaveril oleks nagu valmis kõlad. Aga klaver on meie vaimse seisukorra peegeldaja. Tuleb klaveriga üheks saada, võta seda kui elusolendit. Klaver on sotsiaalne olend, perekonnaliige, tema sees on kvartett, ansamblit kammerorkester. Õppur peab sellise silmaga vaatama, klaver pole mitte mööbliese. Selleni jõuda on minu ideaal. Maakütteperiood hästi tempereeritud klaver. Iga heli klaveril kõlab nüüdsest järgmises täpselt poole tooni kaugusel. Helivõnked matemaatiliselt paigas ja klaverihäälestaja, võib-olla ka matemaatik. Nii võib mis tahes pala alustada mistahes helistikust ja kõlada kõrvale niisama hästi oleks vaid keelpillide ja inimhäälega lood niisama lihtsad. Siin ei saa täppisteadust rakendada, intonatsioon pürib tõustes ikka kõrgemale ja langedes madalamale ja see, kuhu täpselt, kinnitab viiuldaja keelel sõrme jääb edaspidigi tema musikaalsust märgistama. Aga klaver? Seda, mida ei suutnud kommunism inimestega, suutis Bach helidega Klafistlikul võrdsustades kõik helistikud. Võrdsete võimaluste manifestis saigi hästi tempereeritud klaveri kaks vihikut kõigis helistikes prelüüd ja fuuga. Prelüüd on eelmäng puugaga tähtsamaid polüfoonia žanre mille nimi on laenatud ladinakeelsest sõnast põgenemine. Kes põgeneb, kelle või mille eest. Puuga lihtsakoeline Vend kaanon selgitab põhimõtte ära lihtsalt üks alustab, teine tuleb samaviisijupiga mängu veidi hiljem. Esimene tõesti põgenebki ilma teine teda tabaks. Kõrvalepõikena seesamasepapoisid, mis ka prantsusekeelsena meeles kõigil neil, kes kunagi keelt õppinud on inspireerinud isegi suurematest suuremaid heliloojaid. Gustav Mahleri esimene sümfoonia on helilooja kümmekonnas sümfooniast seni mängitumaid ja selle kolmas aeglane osa toob ikka ja jälle kontserdisaalis kaasa. Rõõmsa kahina. Ja ja seesama sepapoiste laul ainult minu Orses võtmes arvatakse maaklerit inspireeris Moritz von Schwindi tuntud maal, kus loomad matavad surnud meest. Ees kõnnivad leinalippudega jänesed. Järgnevad ülejäänud nuttes musitseerivad metsaelanikud mälestamaks. Surnud jahimeest. Aga tagasi Bachi fuuga juurde. Siin ei ole ülesehitus enam primitiivne nagu kaanonil, hääled liiguvad eraldi ja koos, sulanduvad ja põimuvad. Aga kõike seda väga kindlate reeglite järgi, mida muusikaõpilased õpivad harmoonia tundides aastaid ega pruugi sellele vaatamata neid veatult vallata. Kui palju on neid prelüüdi ja puugasid neist vihikutest mängitud nootidel, härra mängimine on muidugi üks. Ent kuidas teha nõnda, et esitatu ka eriline oleks ja mis veelgi tähtsam inimesed seda mõistaksid ja sellest elamuse saaksid. Jätamegi selle küsimuse täna siinkohal õhku, et minna järgmisel korral täpselt siitsamast juba ajas edasi, aga võib olla ka tagasi. Suurmeeste sõnu vahendas Toomas Lõhmuste ja saate materjali planeerita Märt Treier. Kuulmiseni.