Tere Heroldit kutsuvad ja Beethoveni sõber on jälle kohal. Pole kahtlust, et kahenädalane vaikimine meid maailma muusikapärandi meenutamisel kiirelt edasi ei vii. Aga samas, kuhu meil kiiret tähtsam on, ehk see, et meenutatul meile mingisugune mõju on, teeb see paremaks inimeseks või sunnib lihtsalt ilma asjadele teise pilguga vaatama. Muugavdumine teiste ellu murdumine oma elu, tugitoolile või seebiooperite kinkimine ei võimalda eales kogeda seda, mida on kogenud suured heliloojad keset maailmale maha otse hoomamatu hulga igiväärtuslikku loomingut. Tänane Beethoveni sõber tahabki uurida, kust on need suured saanud oma energia ja tahtmise kõik see ilmale tuua. Neist ühele tiin paberile panna kaks sümfooniat nädalas teine aegade parima koomilise ooperi loomiseks vähem kui neli nädalat. Juttu tuleb ka hindamatuks väärtusega käsikirjast, mis pärast odüsseia jõudnud Tallinna. Ja lõpetuseks laseme mendel soni järel saksa rahvale teene osutada juba järgmisel juudi soost helimeistril. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Beethoveni sõber. Nii see meie aeg läheb. Vahel on päevad ühtviisi hallid, vahel värvilisemad. Vahel on keeruline meenutada, mida tegime alles eile aga nädala eest, aga kuu eest, mida oleme korda saatnud kuuga, millega valmis saanud. Ja milline on tehtu väärtus ja mis jääb järele, kui omakasu või lähedaste rõõm maha võetud. Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaveetmisest. Need aga, kes omavad mingil määral annet on huvitatud selle kasutamisest. Üks, mis näib suuri heliloojaid ühendavat, on pöörane töö. Sekundiga on võimalik panna kirja mitu nooti. Giuseppe Verdi möönnud, et töötas nooruses sageli kella neljast hommikul seitsmeni õhtul, ehkki vähem kui 15 tundi ööpäevas. Erakordselt tuhanded Mozart ja Schubert olid niisamuti erakordse töövõimega lapsest saati. Mäletate, ka Mandelson oli pannud 14.-ks eluaastaks paberile juba tosin sümfooniat. Või võtame Nendest 2000 teost maha jätnud Orlando di lasso või Georg Philipp Telemanni Saksa barokiajastu, helilooja Bachi kaasaegse Telemanni loomingust leiame poolteist 1000 kiriku kantaati 1000 orkestri sõiti, passioone, kammermuusikat ja siis veel 40 ooperit, 40 ooperit. Sellele isale arvuliselt vastu isegi diakina Rossini, kes lõi 38 ooperit, nende seas kõikjal tuntud Sevilla habemeajaja mis valmis 26 päevaga vähem kui kuu jagu tööd sünnitas doose, millest sai maailma armastatuim koomiline ooper. Georg Friedrich Endel. Meie sangar eelmises saates oli aga oma ratooriumiga messias maha saanud vaid 23 päevaga. Joopereid kogunes temalgi. 40. Ühena vähestest jäi ooperi kirjutamata suurelbachil endale, olgugi et mõnel perioodil tema elust oli ilmaliku muusika loomine kõigiti au sees. Seevastu viimasel lipsigi elu- ja loomeperioodil tooma kiriku kantslerina oli tema lepingusse Seitsmenda punktina kirjutatud. Et hoida kirikus head korda kohandada muusikat nii, et see ei oleks ooperisarnane, vaid vastupidi vastaks kuulajate jumala kartlikkusele. Baroki heliloojatel sama hästi kui puudus võimalus leida ametikoht, mis võimaldas kirjutada üksnes muusikat. Paljuski tuli seda teha teiste, olgugi et muusikueluga seotud toimetuste kõrvalt. Seda ajalugu imestunud, kust võttis Bach üks vahejõudu kirjutada igaks nädala lõpuks uus kantaat ja vähe sellest õpetades kapellile ja kiriku juures tegutsenud Püha Tooma koolipoistekoorile selgeks kanda ka ette. Aga Georg Philipp Telemann, keda kaldutakse pidama muusikaajaloo viljakaimaks heliloojaks kirjutas neid kokku lausa 1500. See tähendaks kantaat igaks pühapäevaks pea 30-ks aastaks. Sekundiga võib helilooja tõepoolest saada kirja mitu nooti kirjanik, mitu tähte, kunstnik, mitu tõmmet, see juuresaid kunstnik sekundiga teose muuta nii surematuks kui selle täiesti ära rikkuda. Muusikul jääb vähemalt võimalus audid teisipidi ritta seada, neid lisada või maha kriipsutada. Ka pärast seda, kui esiettekanne on toonud kaasa vaid pettumuse ja kriitika. Mõistan, Beethoven, meie sarja ristiisa oli neist nootide maha tõmba eest, veel üks tuntumaid, kirjutas, kustutas, kirjutas uuesti ega rahuldanud enne, kui kõik kõlas nõnda kui kujutlusi. Vahest on tema mõttemaailma kõige paremini sõnastanud ametivend Johannes Brahms. Ärge. Natuke liiga kiiresti pange kõrvale ja pärast töötage oma teose kallal uue jõuga. Muusikat luua ei ole raske. Kõige raskem on üleliigsete nootide mahedam. Ja siiski, mida näitab see üksi, et heliloojal on ette näidata 1500 kantaati 1000 süüti või 104 sümfooniat, see viimane oli vihje Joosep Hainile. Vaatame või koduõuele. Peeter süda loomingusse kuulub muusikat kogukestusega alla tunni ja see ei tee temast ometi kesta heliloojat. Sest tema kulutas oma looja energia viimistlemisele. Ei tea keegi, kui paljudes maades paberile kantud nootides sealt paberikorvi rändasid. Mihkel Lüdig seevastu võttis kätte ja kirjutas oma tuntuima teose koorilaulu Koit veerand tunniga pool püsti seistes. Viljandi mehed öelnud kõrvalt, et pane rohkem hääli, et mulgid on uhked mehed ja tavaliste idasöödik panigi käigu pealt. Laul kukkunud Viljandi meeste arvates tore välja. Edasi niisutati loodud Champanjaga edasi aga aastakümneid silmaveega, sest laulupeotule süütamine on ju ometi püha toiming, kutsub kergesti esile meeleliigutuse. Veerand tundi tööd ei olnud, löödi kellaaega miskit mahagi tõmmata. Viljandi mehed seiside ometi kõrval jaotasid. Aga miks me leiame iseäranis palju tohutu produktsiooniga heliloojad just ammu möödunud aegadest üks ehkki lihtsakoelise võtmeid vaata nende heliloojate töö füüsilist mahtu miks mitte sõna otseses mõttes nootide ja märkide arvumis partituuri kantud. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et ilule vaba rokiajastu partituurid olid pigem vaesed nende kõrval, mis hiljem kirja said. Tänapäeval olevat tekkinud lausa seesuguseid heliloojaid, näiteks Jaapanis, kes peavad partituuri väljanägemist tähtsamakski, kui selle järgi kõlavat muusikat. Aga jätame äärmused kõrvale. Kuulame hetkeks või seda kildu Morris Ravelli tänavu sajandi vanuseks saanud muusikat balletist DAF niisak loe mis põhineb hiliskreeka kirjanduse ühe säravama kunstiteosel. Kuulake eriti tähelepanelikult puupillide harfi passaažid. Kui palju, võib-olla noote juba ühesainsas sekundis. Päikesetõus kõige ehtsam impressionistliku helipilt nagu mõnelt moneemaalilt maha astunud impressionismi kunstivoolu, sünnivalude aegu, põlat impressionistliku maal, hägususe ebatäpsuse ja kaasaegse ainese antiikse helistamisega otse räpaseks. Ent aeg kuulutas impressionismi elujõuliseks vooluks. Vahest on teil olnud õnne imetleda Londoni või Pariisi muuseumides lähedalt ja kaugelt Impressenistide pintslilööke. Niisamuti on erakordsed Impressionistidest heliloojate debiicii järvelli partituurid, olgugi et härra well, ise pidasin pigem klassitsistlikus heliloojaks. Taotluslikult suurune helipilt on saavutatud ülima täpsusega Well, kelle balleti süžee pärines siiski eeskujulikult. Kreekast on siin detailselt välja kirjutanud kõik passaažid pannud paika iga viimse kui noodi mistõttu taktina veninud hiiglasliku maomõõk. Kunagi paljude aastate eest imetlesime sama kapsaks kulunud partituuri ühes kadunud helilooja Mati kuulbergiga. Ta tavatses ikka õpilasi endale koju kutsuda ja panna nad seal väikses Kadrioru katusekorteris plaate ja noote täis tuubitud tuppa istuma. Tahvli loe oligi esimene partituur, mille ta riiulist välja tõmbas. Muusikat tuleb ikka jälgida koos partituuriga, ütles kuulbergika. Püüdsin kompositsiooni õpilasena hoida lehekeeramisel järge ega saanud sellega kuidagi hakkama. Kui juba lehe keeramine on keeruline, mis siis veel sisusse süvenemisest rääkida. Kuulberg noogutas ja tõstis nõelaplaadimängijal algusse tagasi, aga mitte helilooja valatud higi pärast ei armastame tänapäevani seda muusikat. Mõned teised on Ravelli tapmise süüdi partituuriga paremini toime tulnud ja mitte vaid seal eeskujuliku lappamisega. Kuue aasta eest võitis Vanemuise endine peadirigent, täna paljudes maailmades pärija, kontserdisaalides tuntud Mihkel Küts on just selle muusika interpreteerimise ka auhinnad Hoycze dirigent prahist mis on Euroopa kõrgemalt hinnatud tunnustusi orkestrijuhtidele ei ole vähematki kahtlust. Bethany sõber jõuab Ravelli juurde tagasi varem või hiljem. Nii detailsetest, filigraanselt, dest ja vaieldamatult väga töömahukatest partituuridest ei teadnud aga sageli miskit baroki, heliloojad, meloodia, polüfoonia, joonised. Neid tuli mõistagi täpselt üles täheldada. Ent saade kirjutati üles passinootide ja numbritega nende all, mis andis harmoonia billile mõningase, ehkki mitte liiga vara, võimaluse improviseerida. Paljud heliloojad ei näinud nootide partituuri kuhjamisega ülemäärast vaeva juba seetõttu, et nad olid ise teos teisiti, üheksa või vähemalt juhatajaks. Ja ise nad ju ometi teadsid hästi, kuidas seda või teist pala mängida. Tänapäevastest nootidest leiame juba välja kirjutatud partiid, aga see, kuidas neid teoseid täna mängitakse, ei pruukinud ometi väljenduda ammu surnud helilooja tahet. Tõlgendamisruumi natuke instrumentidele. Barokiajastul olid armastatud passi, pillid, tšello, samuti fagoti, kamba harmoonia pilliks passis muidugi hästi klavessiin aga ka orel ja lauto. Võimalusi oli veel ja veel. Milline kaunis sillerdav muusika noodipildis, aga mitte kuigi kirev. Mõni partii jäeti sootuks nooti märkimata, nii nootide kui numbritega kadentsid sageli virtuaalsed lõigud, mis olidki mõeldud selleks, et artist, kelleks mõnel juhul oli ka helilooja ise end virtuoosi impravisaatorina publikule näidata saaks. Saksa amatöörmuusik Johan fon Ufanla kuuldes viivaldid kui säravat viiulivirtuoosi oma teost esitamas kirjutanud Vivaldi mängis suurepärase soolo ja lõpetas improviseeritud Kadintsiga. Mis hämmastas mind, on võimatuid, sellist. Kadentsi on varem mängitud või seda üldse kunagi uuesti mängitakse. Tema sõrmed tulid roobile nii lähedale, et poognane jäi vaevalt ruumi. Ta tegi seda kõigil neljal keelel, imitatsioonidega ja suurepärase tempoga, mis rabas igaüht. Haydni ja Beethoveni kõrval Viini klassikute sekka kuuluv Wolfgang Amadeus Mozart tavatses kadentside üles kirjutada küll aga kanda need eraldi lehtedele. Seetõttu olid mõnedki dema eraldi seisva taga lahutamatuna teosesse kuuluvad lehekesed pikka aega kadunud. Neist ühe, 27. klaverikontserdisoologa neitside saatus on teema, mis enam kui otseselt seotud Eestiga. Teada on, et Mozarti surma järel ostis helilooja käsikirjalise pärandi pianisti kirjastaja Kogu kadentside käsikiri jõudis aga Eestisse ja seda tänu baltisaksa kunstnik Gustav Adolf hipiiusele kes oli 1816. aastal Viini külastades kohtunud Mozarti klaveri häälestajaga, kellelt ostiski helilooja autograafid. 50 aastat hiljem, 1868. aastal kinkis kunstniku lesk hinnalised kadentsi muuseumile. Sellest aastast ehk veel enne esimest laulupidu on Mozarti 20 seitsmendad klaverikontserdiga intsidendiga Eestis. Alles üheksakümnendatel aastatel tegid teadlased kindlaks, et tegu on tõepoolest originaaliga ehk siis surevad. Mozarti noodikiri on kõigile vaadeldav meie endi pealinnas Tallinnas ajaloo muuseumis. Üsna täpselt aasta eest olid need kõigile imetlemiseks väljas ka Estonia kontserdisaalis, kus meie nimekamaid pianistidega Randalu kontserdi mõistagi ühes kadentsiga ette kandis. Et tihtilugu ei erine ärevuses helilooja noodikiri perearsti kiiruga visatud harakajälgedest, võib haruldast eksponaati mitte näinud veel tekkida põhjendatud küsimus. Kas Mozarti noodikiri neil paberitükkidel oli ikka selge ja loetav. Kontserdi kriitika sappa pistis sirbi arvustaja leelo kõlar meie abistamiseks toonani. Vaadates hardumusega neid hapraid noodimärke kribu, kuid ometi väga selgelt loetavas kirjas. Jäi mulje, et autor on olnud oma muusikalise idee ülesmärkimisega üksjagu õhinas. Kuidas Mozart enesekirja pandud ime kadents 27. tema viimase klaverikontserdi esimese osa lõpusirgel siis ka kõlab. Valisin teile sadades pärast välja omaaegse laps geeniuse Jevgeni Kissini interpretatsiooni, mis küll linti mängitud täiskasvanuna kaugeltki mitte kõigist imelastest ei saa võimekaid talente hiljem siin ongi siin selge erand. Tema nägemus kadentsist on paljude teiste esitustega võrreldes vägagi energiline. Kadentse Neid tavatsesid vahel kolleegide teoste vahele kirjutada ka teised heliloojad. Võtame või Mozarti enda, kelle 20. klaverikontserdi kadentsi on loonud meie saatesarja ristiisa Beethoven. Veel üks vahva põhjus olla ookeanis Päär. Ja Mozartki 27 klaverikontserti 41 sümfooniat koos kõigi väiksemate paladega ühtekokku räägime jälle tuhandete keeles. Mozart, Lehman, Endel Dylazzopa. Kas tõesti ülekeev inspiratsioon ja tohutu Tuisu komponeerida? Sageli pigem kohustus. Uut muusikat oli lihtsalt vaja, et orkestrile oleks, mida mängida. Just seepärast kirjutas kõver stest rahasi kapellmeister Joseph Haydni uskumatul hulgal instrumentaalteoseid sümfooniatest, kontsertide, keelpillikvartetti, teni. Imetlesime selle erakordse helilooja loomejõudu veidi põhjalikumalt, kui Bachil tuli kirjutada kantaat nädalavahetuseks siis Haydni elu võis olla veelgi keerulisem. Leivaisa ikka seesama vürst nõudis oma kapell meistrilt üksvahe kaht sümfooniat nädalas. See ei olnud kõik. Suveperioodil avaldus vürsti kirg ooperite vastu. Tõsi, suurem jagu lavale toodud ooperites ei olnud Haydni enese looming. Aga muude tegemiste seas leidis helilooja mahti panna paberile 24 valdavalt meelelahutuslikku ooperit, mis tegid Haydni kuulsaks vürsti lossist vasakul ja paremal. Et vürst korraldas ka vabaõhupidustusi ja pidulikke vastuvõtte, tuli Haydni luua sobilikku kraami nendegi tarvis. Ja jälle oli Haydni väiksel, aga väga heal tasemel kapellil hulganisti tööd. Oopereid muidugi 15 20 muusikuga ei mänginud seda, vürst mõistis, eraldas vahendeid abijõu palkamiseks. Mõistmaks Haydni leivaisa ambitsioone ja lõppematuid janu uute, säravate teoste järele tuleb lisada, et vürst test, raha seal ei lasknud oma elupaiga rajada kuulsa versai lossi eeskujule. Lossis oli 125 uhket tuba pargis, purskkaevud, rosaariumide alleed. Et külalised ära ei eksiks, igaüks neist kingiks lehviku, millele oli joonistatud lossikompleksi plaan. Muuhulgas kuulus kompleksiga 400 kohaline ooperimaja ja Marion netti. Teater. Tehke ruumi oli, palju, ei olnud ruumi kõigile. Nii ei jagunud ruumi kestrahasas mänginud muusikute pereliikme eile. Et kollektiivlepinguid Esta rahasas ei sõlmitud, tuli neil tihtilugu oma elu korraldada vürstiplaanide järgi ja haid mõistis nende muret. Kord 1007. 72. aasta sügisel viivitas vürst linnasõiduga ja muusikud hakkasid nurisema leivaisale kriitika näkku ütlema. Ei tulnud kõne alla, aga Haydni oli kavalam mõte. See on kuulsa lahkumissümfoonia sünnilugu. Vürst võis olla üllatunud, kui kuulis sümfoonia lõpetuseks aeglast osa šoki iseenesest. Toona ei olnud tavaks teoseid aeglase osaga lõpetada. Teisipidi hakkate mõtlema sajand hiljem, mil ka Tšaikovski oma traagilise lõpuga kuuenda sümfoonia mõni nädal enne surma ettekandele tõi. Vürst vitraaži jälgis seepärast suuril silmil, kuidas muusika kestes kustutasin mängijad üksteise järel küünlad ja lahkusid vaikselt lavalt. Uni ainult kaks riiulit jäi sümfooniat vaikselt lõpetama ja siis lahkusid ka nemad. Rumal mees sai peenest vihjest aru, ta ei olnud ka väiklane ega võtnud solvuda. Juba järgmisel päeval pakkis õukond asjad ning pöördus tagasi Viini, kus muusikuid ootasid nende perekonnad. Ehkki vähestel meil on ette näidata 120 viietoaline palee ja oma õukonna kapellvõime ju proovida üheskoos vürsti esimest emotsiooni, kujutleda kõlagu siis lahkumissümfoonianumbri poolest 45. tagumine üllatus osa selle orienteeruvalt Viiendal minutil teevad puhkpillid viimast korda häält siis jääb lavale Kelbilisekstet siis kvartett, siis tuua dirigent, kui teda üldse on vajatud, kellel ei ole laval juba mõnda aega huvitav olnud, on lahkunud varem. Kõik küünlad on kustunud, vorstil on aeg vihjet mõista. Haydni lahkumissümfoonia on inspireerinud päevast heliloojaid Alfred snitket, kelle loomingust leiame aastast 1977 pärit teose kahele viiulile ja keelpilliorkestrile pealkirjaga Mozart keset nimme sidekriips alla Haydni teose etega kujutab endast kui tagurpidi lahkumist sümfooniat. Orkestrantide dirigent ilmuvad lavale siis, kui partituur neid vajab ja lahkuvad, kui neid enam ei vajata. Vaimukas teos, nagu pealkiri reedab, on ühtlaseks niitke au. Paklik kummardus oma geniaalsetele kolleegidel aastasadade tagant. Muide samas stiilis ja märksa elulisemat lahkumissümfooniat saavad vahetevahel kogeda ka meie Eesti ooperiteatri külalised. Niipea kui löökpillimängijate või puhkpillimängijate partituuris tuleb veidigi pikem paus, on nemadki kohe kadunud. Et hiljem naasta. Räägitakse, et Haydni ei meeldinud Beethoveni kombel noodipaberit raisata, suurema töö tegid ära oma peas, paberile jõudis juba valmis teos. Parandusi tema käsikirjades peaaegu ei olegi, ehkki argielus võis haid mõnelgi korral stressi tõttu näost ära langeda. Ometi möönnud, et tänane töökoormusest rahasid teenistuses teenis ka tema enda huve. Nii on ta väljendanud. Orkestrijuhina võisin ma katsetada, jälgida, mis muljetavaldav ja mis seda vähendab, parandada, lisada ja maha võtta, riskeerida olin maailmast ära lõigatud, keegi minu läheduses ei saanud mind segada ega teelt eksitada ja nii pidin ma saama Originaal, seks. Ehkki võiks arvata, et vorstil oli Haitile tööd anda nõrkemiseni, ei soovinud Haydni ise jääda üksnes vürst ihuheliloojaks heateenistusega välja teenitud leping leivaisaga. Aastast 1779 andis talle õiguse kirjutada muusikat teistegi tellimusel samuti anda välja trükiseid nende pealt teenida. Samuti olnud Hain sunnismaine. Järgmisel kümnendil kohtus ta Viinis Otsartiga. Nendevaheline soe suhe on muusikaajaloos üldteada. Haydni Mozarti ühelgi eluetapil kiitmata ja tema tänulik ametivend pühendas Haydni-le tänutäheks teoseid. Kasvav tuntus kulus marjaks ära. Ajalugu teab ka, et kodust tuge heliloojal suuremat loota ei olnud. Veel enne Ester Haasi teenistusse jõudmist oli armunud ühte oma õpilasse. Juuksur Kelleri tütresse. Abieluettepanekule vastas neiu aga eitavalt, sest eelistas vaga elu kloostris. Head partiid haihtunud juuksur sokutas Seebele Haydni oma vanema tütre, kelle hullu iseloom. Mul tuli heliloojal taluda 40 aastat. Väidetakse, proua ei pidanud paljuks oma tujude tõttu vahetevahel abikaasa teostega ahju kütta. Hea trompetikontsert tikaalnes jäi. Vürst test raha seejäreltulija muusikast enam ei huvitunud. Haydn oli eestlane Haasasse jätnud niigi 29 teenistuse loomeaastat kuulsustega ilmast selleks ajaks aga levinud kõikjal Euroopas ja helilooja võis tööpakkumiste vahel valida. Nagu Endel valis temagi Londoni netis sinnagi maha sümfooniaid, mida hakatigi Londoni sümfooniat, eks kutsuma. Kodumaistel intidega endiselt hädas, inglased tahtsid hendali kombel Haydnistki enda heliloojad teha, aga Haydni tõmme kodu järele oli suurem. Koju ei naasnud Haydni siiski loomingulise kaasavara. Ta Londonis oli ta tutvust teinud oma eelkäija Händeli oratooriumiloomega. Veel mitte Londonis, aga kodumaale pealinna Viini naasnuna asus temagi oratooriumi kirjutama. Loomine. Aastaajad. Neid teoseid armastatakse, mängitakse täna kõikjal maailmas armastate ikka toone ja pika elu, eriti Mozarti mendel. Soni Pössellija Schuberti ka võrreldes pika elu elanud Hain suri Viinis lugupeetud mehena. Olgugi et viimastel eluaastatel ei kirjutanud ta sama hästi kui midagi. Isegi tema surm oli omamoodi triumf või vähemalt peatükk raamatust Haydni surma. Aastal 1809 vallutas Napolion oma vägedega viini väejuht käskis helilooja maja ette seada relvastatud auvalve. Et maestrot tema surivoodil ei segataks. Maailmaleid maha sümfooniad, ooperid, sanatooriumid, keelpillikvarteti. Ometi on olemas üsna kindel vastus küsimusele, millist Haydni meloodiat nimelt meloodiat, imite, vahetud teost mängitakse tänapäeval maailmas kõige rohkem. Kilvarid teavad seda fakti hästi, neile on see küsimus lihtne. Usutavasti rabab kõiki teisigi selgushetk esimesest taktist saati. Saksamaa hümni õige loomulikult omaaegne austria kah õige. Kuidas nii? Haydni lõi selle juba aastal 1797, keisrilauluna Saksamaad toona veel ei olnud. Keisrilaul ülistas mõistagi Austria keisrikoda. Halt Franz den Kaiser. Jumal kaitse, keiser frantsi lauldi toona. Keisrilaulus sai Austria hümni ja sama meloodia sügavalt ka sakslaste hinge. 1922. aastal keskvalusaid meeleolusid sõjast rusutud majandus, kollapsister, operatsioonimaksjatest frustreeritud riigis sai Haydni loodust Saksamaa mõistagi paute Heinrich Hoffmann fon ballesse leeveni sõnadega. Sakslastest kuulajate seas käib alati kahin läbi ka siis, kui ettekandele tuleb üks paljudest Haydni keelpillikvartetti test oopus 76, number kolm, mille teises osas kõlab just selline muusika juba tuttav meloodia variatsioonidena ehk ajastule väga omasel moel töödelduna. Rossini ooperite fenomen, näiteks seesama 24 aastase helilooja 26 päevaga kirjutatud Sevilla habemeajaja Rossini kirjutamist tempoli oludes tunnil sedavõrd äge, et heliloojale pusis oma ooperi lõpu kallal, kui esimeste vaatuste proovid juba käisid. Just nagu kadunud president Lennart Meri kunagi noort ja närvilist uudiste reporterit. Tänapäeva mõistes võib Rossini nimetada 19. sajandi alguse menukaks itaalia popmuusikuks. Just nii leidis üheksa aasta eest Vanemuises etendunud vilja habeme kirjutanud semiootik Ester Võsu. Selle edu aluseks oli eeskätt eredate meloodiate rikkus, tema teostas Rossini kerguses ja lihtsuses on oma, võlub tema kiindumus selgetesse, kõlaevervidesse, kiiretesse, rütmidesse ja elavatesse. Meloodiates kompenseerib tihti nõrgad kohad dramaturgiat. Rossini oli ärivaistuga meelelahutaja, kes oskas aimata, mis rahvale meeldib. Rossini aegne publik ei armastanud traagilise lõpuga lugusid ega dramaatilisi keerdkäike. Ta vajas rasketele revolutsiooniliste aegadel midagi kerget. Võsu toob sisse võrdluse Hollywoodi filmide kuulsa happy endiga, milleta tänaselgi päeval vähemalt ühel mandril kuidagi hakkama ei saada. See võib-olla tõesti tõsi, kolleeg rääkis kunagi lausa kusagilt ostetud DVD-plaadist ühe kaunist, tüüpilise kurvalõpulise Euroopa filmiga millel oli eraldi lisatud teise rõõmsa lõpuga versioon ameeriklaste tarvis. Sest muidu võib nendest miljonitest silmapaaridest lihtsalt ilma jääda ja sellest oleks ju kahju. Vaatamata Rossini häri vaistule läks tema geniaalse ooperi väljatulek võssa. Küll mõneti teisejärgulisem põhjusel. See viljahabemeajaja esietendus Rooma ooperiteatris 20. veebruaril 1816. aastal ja ebaõnnestus, sest helilooja paisi jällo oli samal teemal juba ooperi kirjutanud ja tema poolehoidjad pilistasidki Rossini ooperi välja. Olgugi et ooper kandis esialgu teist pealkirja alma viiva ehk asjatu ettevaatuspraegune. Pealkiri võeti kasutusele pool aastat hiljem. Pärast paisi Ella surma. Aeg jälle muusikat, kui Ester Võsu sõnu kasutada, siis 19. sajandi popmuusikat nautides mõnuleda Rosinaga vatiin ikese vilja habe maja eest. Pakun teile artistina välja maailmanimest andeka rumeenia päritolu soprani Angela Giorgio ja saatjaks Londoni sümfooniaorkestri. Loodetavasti sobib. Inimvõimetel olevat küll piirid, ütlevad õpetajad ja arstid, aga isegi nädalas kaks sümfooniat ja takkapihta tujukel abikaasale tule täitmiseks muusikat kirjutanud Hain olla leidnud aega, käia jahil ja püüda kala võib-olla küsida palka juurde. Ometi tulises pöörases kirjutamistuhinas olla leidlik ja mis parata, vahel natukene häbematu. Ki häda oli nimelt selles, et toona nagu juba mõistantsime, ei olnud veel kommet mängitada õnnestunumaid ja muidu popimaid teoseid ärakulumiseni nädalast nädalasse. Tänasel päeval pophitte, vastupidi, kõik kuulda oli juba nähtu ei sobi. Vaja oli kiiresti uut. Muusikateadlane Aare Allikvee kirjutanud. Leivaisa nõudis üha uusi teoseid, kõiki kapriis tuli rahuldada. Nii saabus tihti ajanappus. Hädast aitas välja tol ajal päris tavaline meile, aga tänapäeval sobimatuna Naiuvate muusikakatkendeid kanti üle ühes teoses teise heliloojale anti kiire nõudmine luua mingi sündmuse puhul uus teos. Aeg oli vähe ja erilist loomingu hindu polnud ehk ka teos pidi aga ette nähtud tähtajaks valmis saama. Näiteks toimisemagantaatidega vahel nõnda ettegi ümber juba valmisoleva ja isegi ettekantu kohendas veidi teksti ja asi oligi korras. Seejuures võis Bach riistatega ilmalikke ja vaimulikke teoseid. Nii näiteks esineb tema jõuluratooriumis samasuguse muusikaga RIA kui antiikteemaga kantaadis Heracles teelahkmel. Aga või see siis ainus oli. Iseenese tsiteerijaidi ärakasutajaid ei pea sugugi otsima paljude sajandite tagant. Võtame või Gustav Mahleri pikale ja põnevale justkui õudus filmilikule helipildile. Tema esimese sümfoonia algusest järgneb ühtäkki rõõmus ja sillerdav meloodia. Jätkem see viisijupp meelde. Mängime siia kõrvale võrdluseks veel midagi rändselli laulud, maaleri, kaunis Subertlikes meeleoludest tsükkel neljast laulust, kus seguneb nii elurõõm kui armuvalu leinarõhutus mis oletatavasti saanud ainest helilooja enese noorpõlve õnnetust armastusest. Kas tuleb tuttav ette? Ei. No tore tegi ellu aeg. Nii laulis bariton Thomas Hämpson, võtame korraks veel appi Haydni, tema pärandi, mille käekäigust ja tähenduse kujunemisest ei saanud elluel endale aimugi olla. Aga teeme viite sedapuhku hoopis natsi-Saksamaale ja küsime retooriliselt, kui väga võisid Hitlerile mitte meeldida faktid, et Bachi taasavastas juudi rahvusest Felix Mandelson ja poisi võlu sarve saksa rahvaluulekogumiku aktiivseim viisistaja oli nimelt maaler rahvuselt ju samuti juut 24 viisistatud antoloogia tekstifragmentide kokku kolmest sümfooniast, mida maailm eales ei unusta. Olimaalergi viljakas helilooja eluajal veelgi kuulsama dirigendina Ühendriikides, kuhu helilooja oli elu lõpuks kolinud ja kus täna siis Euroopasse vaid kolm kuud enne oma surma aastal 1911. Tema helilooming puhkes maailma sõid alles pärast 1940 viiendat aastat teise ilmasõja lõppu, sest vahest on ütlematagi selge, et Natsi-Saksamaal ja režiimile allutatud aladel oli keelatud nii Mahleri looming kui maha maetud. Temani. Läinud sajandi teisel poolel sai maalerist aga inimsalvestatud esitatud loojaid eeskätt sümfonistina võrrelda nii mahult kui sügavuselt tema suuri sümfooniaid esimesest peale Mozarti Haydni võimendil, soni varaste teostega on pigem kohatu. Head kuulajad, Beethoveni sõbral on jälle aeg sulgude tuppa, et järgmise saate materjal kokku seada. Aga juba praegu saan anda teile vihje, et kahe nädala pärast tunneme ühes pädev abilisega huvi. Milline imelik ja imeline paik oli sajanditetagune ooperimaja vaadelduna nii seest kui väljast lavalt kui saalist läheme, siis ajas tagasi või hoopis edasi. Suurmeeste sõnu vahendas Toomas Lõhmuste. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.