Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Meil on tänaseks selja taga juba kaks tundi jutte muusikast, mida maailm eales ei unusta. Kaks tundi Johann Sebastian Bachist ja teistest, kes ühel või teisel kombel niidina tema küljes kummardu Spachile on tehtud. On aeg asuda otsima uusi Mandreidia nende asukaid, ilma et meil oleks ost edaspidigi vana peremehe nime mainimisest hoiduda. Tänases saates laulavad täiskasvanud mehed kombel, milleks jumal nende sündimise päeval veel luba ei andnud. Kaks vokaalmeistrit. Päevane tehisaju ühendavad jõu taas elustamaks muinasjutulist legendi sajandite tagant. Armastatud helilooja läbib kolmekordse pankrotti ning päevavalgele tuleb enam kui sajand vanune paljastav salvestis. Mina olen Märt Treier. Head kuulamist. Sõber. Just siia me eelmisel korral pidama jäime. Vahest on teiegi nii, et kõigist kunstidest suudab just muusika kogu oma ilus pisara silmi tuua. Head kuulajad. Me asume täna teele ebamaise ja vastuolulise kunstmuusika juurde mille lõplikku mõju eest pidi aastasadade eest hoolitsema samuti kunstlikult tuletatud inimhääle. Kuuldes neist asjaoludest küsib küllap mõnigi tänapäevane inimene endalt, millest saab ja tohib toituda. Kunst. Andkem seepärast enne järjekordset teele asumist soojenduseks oma mõttelend suurmeeste kätte, kellest nõnda paljud on soovinud kunsti üldistavaid tundeid sõnadesse kanda ja sünnitanud mõttekäik, mida on raske, aga hea tahtmisega siiski võimalik jälgida. Immanuel Kant. Kunst, see on elu, peenem ekstrakt. Seda, millest lähevad mööda keskpärased inimesed osavõtmatult ja ükskõikselt paljutki märkamata. Seda oskavad võimsad ajud ja erksad südamed näha. Ja tähele panna sellest tüüpilist ja karakterilist leida analoogiaid ning järeldada seadusi, mis siis korrapärase ja loogilise süsteemina annavad tõuke ning algatuse inimkonna uuele ilmava Ta läheb. Kunsti suur jõud seisnebki selles, et geniaalne luuletaja, kunstnik või komponist ühesainsas konkreetses kujus keskendub kõik tüüpilise Jakarakterilise ning täidab liigutusega inimmiljonite südameid. Mõjudes võimsamalt ja otse kohesemalt kui kõik sõnarohket argutused. Proovime sõna dramalt ja paluma appi vahest maailma kuulsaima paradoksi meistri Oscar Wild'i eessõnas tema ainsale lõpule viidud romaanile Thorin Gray portree seisab esimesena. Kunstnik on ilusate asjade looja. Ilu selle nimel on läbi aastasadade paljugi pata pandud. Sünnitamaks ingleid tuli kärpida nende tiibu, valu, kannatused, füüsilised vaimsed piinad nooruses ja vanaduses. Suhtuda sellesse kui fakti on küsitav, ent ürikud lubavad, et esimene kastraat, laulja ilmus paavsti laulukoori aastal 1601 uue sajandi esimesel aastal, justkui rõhutades tulevaste sajanditemoode ja kombeid munanditest ilma jäetud poisid. Selles ei olnud ju iseenesest midagi uut jõuluhhidest kohitsetud, haaremi valvuritest idama tõukondades jutt teati nagu ka nende ebatavalistest vokaalsetest võimetest. Sageli olid nad ju suured musklis mehed nende häälega habras ja õrn nagu süütul neitsile. Ja nii tõi seitsmeteistkümnest sajand kastraadid Mauri kultuuri kaudu ka katoliku kiriku pea enesekoori. Miks siis mitte naised, kellele kõrge hääl loomu omale. Milleks sandistada noori mehi? Katoliku kirik ei teinud katsetki häbeneda oma suhtumist naishäältesse pühamast pühamas paigas kiriku seinte vahele. Paavst Clement kaheksandale näiteks kuulub lihtlabane lause. Aga kõrgeid hääli oli siiski hädasti vaja, sest teosed, mis tõi keskmesse armastuse kurbmängud ja tragöödiad ei saanud ju neisse rollidesse seada heleda häälseid lapsi ja vajas ikka midagi enamat, kui olid suutelised pakkuma madalad meeshääled käsitledes kastraatide imbumist Euroopa kultuuri, möönis Maarja valitsema aastate eest ilmunud artiklis. On nii uskumatu, kui see esimesel silmapilgul ka ei näi, oli just kirik peamiseks kastraatide populariseeriaks ja samuti oli see viimane institutsioon, kes seda tava veel elus püüdis hoida. Nagu arvata võib, oli itaalia ooperi kodumaana riikides viimane, kus kastreerimine oli tavaline ning seadusandlikul tasandil reguleerimata. Faktid vaid kinnitavad Itaalia rolli selles traagilise alatooniga ohvriloos. Kastreerimine keelustati seal alles 1870. aastal. Itaallane oli ka viimane maailmale nimepidi teada kastraat Alessandro Moreski, kes laulis veel läinud sajandi alguses Vatikanis Sixtuse kabeli võlvide all. Sellesama hirm kuulsal ajal, mille maalis viimseks kohtupäevaks Michelangelo ise. On võimalus, ehkki mitte ainus, et Moreskisse iga straat haiguse tõttu, mida toona osati ravida, vaid kastreerimisega. Moreski teenistus Sixtuse kabelis sai 30 aastat pikk, misjärel lubati laulja pensionipõlve pidama. Tegelikult lakas tema aktiivne lavaelu juba kümmekond aastat varem ja seda seoses paavst pius 10. ametisse saamisega. 1903. aasta 22. novembril. Pühasessilje päeval andis paavst oma teiste korralduste seast teada. Kui on soov palgata kõrgeid hääli tuleb muistsete kiriku tavade järgi eelistada. Ei ikka veel mitte naisi, vaid poisse. Konservatiivne paavst oli otsustanud pöörduda ära eelkäija modernsema suunast ja leida taas üles kaotsiminekul vana. Nii tõusid iidsed väärtused Elloussega kirikumuusikas. Tõesti, parasemailgi sajandil olid kõrged hääled olnud siin hääle murdeta poiste kanda. Eks oli aga häda nendegagi ja need hädad olid pigem tehnilist laadi. Ingli häälsete poiste karjääri lõpp oli sageli kiire ja ettearvamatu. Kunagi ei võinud ette näha, millal häälemurre poisilt lauluhääle röövib. Kastraatidel seevastu oli oma hääle täiuslikkuseni lihvimiseks aega aastaid ja aastakümneid. Ning kogu isikliku tragöödia kõrval ei lühendanud kastreerimis protsess kuigivõrd mehe normaalset eluiga. Mõnedki neist kõige kuulsamaist elasid 70 80 aastaseks, mis toona sajandi kahe kolme eest oli iseäranis kõrge iga. Aga nüüd oli paavst oma otsuse teinud ja see tähendas viimast naela kirikuga straadi kultuse kirstu kaanele. 1601. aastal oli tuvastatud esimene kastraad paavsti laulukooris. Pea täpselt kolm sajandit hiljem saabus seaduslikku Klapp tegelik, aga palju varem. Moreski suri aastal 1922 aga juba tema sünniaegu 19. sajandi keskpaigas oli kastraatide aeg pöördumatult ümber saanud. Isegi 18. sajandil esitasid kastraadi rolle sageli mehe riietes naised. Niisiis möödus Alessandro humoreski looja elu kui valgel varesele mustade seas. Uus ajastu tegi viimasega straadi eriliseks ja kuigivõrd kuulsaks hoopis teises võtmes. Kõik see, millest ei olnud võimalik osa saada tema kuulsaid eelkäijaid sai äkki osaks temale. Lõpuks suudeti leiutada salvestustehnika ja tänu sellele on meil alles viimase kastraadi hääl. Beethoveni sõber on omakorda tänulik muusika ja teatriakadeemia fonoteegi riiulitele. Sealt leitud helikandja lubab ja siin kuulatale Sandra Morris kitsamas Sixtuse kabelist 1902. aasta aprillikuust. Seega on salvestusvanem kui 110 aastat polnud siis olemas veel kedagi meist ning Londoni firma üles võtta jääb veel aega, mil katoliku kirikut valitses Leo 13. pius, 10. eelkäija krutsifiksus Jakinorosiini väiksest pidulikkust Missost Alessandro Moresk esituses. Kõlab see täpselt nii. Kriitikud ei ole jõudnud üksmeelele küsimuses, kas Moreski oli kastraadina särav, keskpärane või mitte kuigi mainimist väärt kunstnik ei taha meiegi asjatundjatest targemad olla. Küll on Beethoveni sõber õnnelik, et tal oli teile selline erakordne salvestis ette mängida. Tänapäeval annavad kastraatide vokaalseist võimelist ettekujutuse kontratenorid, kelle füüsis on rikkumata ja kes suudavad nii kõrges registris laulda tänu sellele, et neid on õpetatud maksimaalsel määral kasutama oma falset häält. Võime uhked olla, et Eestiski on võrsunud andekaid kontratenoreid, kes ka mujal publikule silma ja kõrva jäänud. Täna on meil teinegi vahva võimalus nüüd juba kõrvutada noori eesti muusiku jutu kõla sümpaatset baritoni ja lauluhäält juba tunnustatud kontratenorit. Beethoveni sõber palus endale appi tänaseks 30 kaheaastase, aga juba mitmekülgse muusikuna ilma näinud ja teinud Risto Joosti. Meie fantaasia liigseis illusioonidesse ei armuks. Kõigepealt tõetruult saavad kontratenorid jäljendada omaaegseid ooperilavade magneteid kastraate, kellele hulk repertuaari ometi esmalt kirjutatud on. Ka selline võrdlus on kogunisti kohane. Kastraadid ja kontratenorid erinevad üksteisest eelkõige selle kõla jõulisust ekspressiivsuse jaga tämbri poolest, sellepärast et väga oluline füsioloogiline protsess, mis kastraatidel lubas laulda nii võimsalt, nii kõrgelt ja ka nii pika hingamisega oligi jus Sostreerimis protsess, mis siis lõikas ära naalsete arengut, küll toimus nii-öelda mehistumine, aga hääle osas jäi see tämber samaks. Lihtsalt lisaks sellele poisi tämbrile kasvas juurde kopsumaht väga pikk hingamine ja loomulikult hääle jõud, mida siis nende kastraatide puhul ju imetletigi. Kindlasti on võimalik seda kõla päris hästi, ma arvan ka jäljendada. Ja taaskord füsioloogia, kõikidel on erinev üks kontor tenor võib kõlada nagu selline hilisõhtune sääse pinin ja teine vastupidi, võib kõlada nagu dramaatiline metso. Vahest ei ole enne jutuga edasiminekut kohatu hinnata sedagi, kuidas kõlab helilindil rääkija Risto Joost ise. See lõiguke üliproduktiivse barokiajastu helilooja Georg Philipp Telemanni loomingus sai salve juba seitsme aasta eest, mil noor kontratenor oli vaid 20 viiene. Kastraatide artistiks kujunemine olid tõesti valuline nii sõna otseses mõttes füüsiliselt kui ka vaimselt, et väga suurt pingutust nõudev, kuna see oli sõna otseses mõttes nii-öelda kutseõpe igavest ei pruukinud asja saada, ei pruukinud kindlasti asja saada ja see oli selline range distsipliiniga nagu kloostrielu, ehk siis sinust kujundati artist tavaliselt kümneaastase perioodi jooksul, kui siis noored poisid, kellel oli poistekooris lubav ja kaunist särava tämbriline hääl ja tihtipeale, kelle vanematel ei olnud raha, et oma lapsi koolitada siis selline nii-öelda vahetuskaup tehti, et vanemad said natukene elatusraha ja poisile nii-öelda anti karjäär väga suure hinna eest, ehk siis millest ta kõigest loobuma pidi, aga võis loomulikult ka siis juhtuda, et ta sai täiesti fantastilise karjääri, olgugi et enamus näiteid läks vastupidi. Georg Friedrich Endel, kelle juurde eelmisel korral jõudsime ja kelle ooperist Rinaldo kauneima numbri kuuldavale tõime, kulutas päevi ja nädalaid, et leida säravaid kastraat oma ooperite ettekandeks. Olles nüüd leidnud lavale toonud publikut lummanud, tegi endale ühtlasi karuteene meie ajale, kirjutada kastraadibart ümber barritonile või lasta seda esitada kontrodenoril. Üks kui teine lahendus ei anna küllalt hästi edasi kogu sära, mille helilooja partituuri kirjutanud oli. Kõige parema ettekujutuse võivad kõlaliselt neis kastraadi partiide sanda hoopis naised metsosopranit. Küll oleks imelik laval, kus kirglikud armustseenid tuleks sellisel juhul jätta kahe naisterahva vahele. Toona neid muresid ei olnud. Endale eluajal oli kastraadi kultusooperimajades ja erakontserdisaalides veel täies ilus. Kas traati jumaldad, oodati ja maksti neile pööraseid rahasummasid. Ajaloolised dokumendid räägivad Tibsalistidele makstud tuhandetest naeltega, mis 18. sajandil oli enam kui hullumeelne summa. Publik tõi sellega teatrisse tagasi. Seetõttu tasus heliloojatele muusikajuhtidel vaeva näha. Seda enam, et tippkastraadi värbamine ja raske raha eest lavale toomine võis tähendada pääsemist ka kehvapoolsele teosele. Keskpärasusest pole ajalugu mis tahes valdkonnas mis tahes sajandil puudust tundnud. Mõistagi geeniusest endale sugugi ainus, kes säravaimatega straat lauljat enesele meelitamise eesmärgil pikki ja ebamugavaid reisi ette võttis. Ühel hetkel oli sarnaseid õnneotsijaid täis paljud postitallad Euroopas. Ja no tegelikult sellest hetkest hakkas kujunema välja popkultuur. Sellepärast et seesama selline agentide, selliste muusikanautlejad ja mentorite süsteem tuligi just läbi kunsti kõrgkvaliteedi taotlemise ja loomulikult siis nii instrumentalistid, lauljaid, antud juhul kastraadid olidki üks osa sellest ja neid ju neid kuulset kastraate siis sooviti just nagu kontserttuuri korras esinenud nii Viini, nii Londonisse, nii Pariisi kõikidesse muusika metropolides, nende abil täideti saalid. Täpselt nii oli, see oli sõna otseses mõttes meeletu tulu ja kui tegelikult võrrelda kasvõi näiteks ühe 20. sajandi kuulsama tenori Hendrikuga Russo kääri, siis tegelikult teatud maani võiks jälle paralleele tõmmata, et seal seal oldigi Metropolitan is nõus maksma tema eest hiigelsummasid, et lihtsalt teda kuulda. Kas ka need õnnelikumad kastraadid võisid olla rikas mehed? Nad kindlasti olid, seda nad kindlasti olid, seda seepärast, et teada on, et ikkagi need tasud ulatusid ikkagi sõna otseses mõttes kuninglikest kõrgustesse ja, ja nad ju tihtipeale laulsidki õukondades ja sellistele eravastuvõttudel pidudel ja selline kontsert, traditsioon oli ju siis alles nii-öelda kujunema hakkamas. Niisiis olid kastraadid endale eluajal superstaarid ooperilavadel. Väidetavalt moodustasid nad kõrghetkel ooperisolistide koguni 70 protsenti seega vähemalt kaks kastraati ühe kastreerimata solisti kohta. Mõned neist suutsid tõesti palju, nagu nuhid, kes vahetevahel saavutasid oma peremeeste tiival vahel iseseisvalt. Tohutu mõjujõu olid ka maailma säravaimad kastraadid, vähemalt ooperilavade valitsejad. Aga seegi võim võiks tähendada enam kui külluslikku küllust, kõrgilma daamide kõrgendatud tähelepanu ja kroonitud peade kroonilist soosingut. Muidugi oli see käputäie artistide saatus, kui paljudelt poistelt võite õigus elada täisväärtuslikku elumehena ja saada järglasi. Sellest annab ettekujutuse levinud oletused. Kastreeritud ja õpetatud poisi kohta võis jõuda ooperilavale, lõppeks vaid üks. See teeb protsendi. Ja ega lavale jõudmine üksi veel tähendanud tingimata muretut äraelamist ja täit lohutust teisipidi elamata elu eest. Kestraatide hiilgus ja viletsus on kirjutanud raamatuks, mis ka eesti keeli ilmunud Patrick Barber, kes ütleb saateks nõnda. Barokiajastu armastas kõike kunstlikku, kummaliselt pügatud puid, Travistiat, kastraat, lauljaid. Viimaseid lausa jumaldab nende inglihääli virtuoosse. Lummasid kuulajaid. Nende ebamäärane seksuaalsus äratas huvi. Laulsid nad siis ooperilaval või kirikus. Nende pärast võitlesid ka kroonitud pead. Oma eluõhtul pidid kastraadid need vanemate rahaahnuse ja ühiskonna kaksikmoraali ohvrid. Maega üksilduses. Ja see tämber oli seal muidugi täiesti fantastiline, ma kujutan ette, et ta võis olla üsna lähedane. Kõik need tämbrid olid väga erinevad, ma usun, et see võis olla tõepoolest üks nendest variant huntidest, kuidas ise võis näiteks kõlada. Ma arvan, farinelli oli üks nendest vähestest, kellel õnnestus nii kõrgele jõuda ja kelle need koolitus ja muud aspektid sattusid täpselt kokku niimoodi, et ta sai tõesti hiilata Euroopa ooperi. Farinelli ilgastrata laineid löönud linateos aastast 1994 keskmes 18. sajandil elanud kastraat farinelli, keda peetakse tänini üheks aegade võimekaimaks lauljaks ja mitte ainult Marber nimetab teda korragenivertoosiks seksisümboliks kui ka popstaariks. Peame vahelduseks jälle kahetsema, et meil puuduvad helidokumendid nii vanadest aegadest, sealhulgas Parinali häälest. Säilinud on vaid kirjeldusi, mis pidid aitama filmitegijaid, kel tuli lahendada raske ülesanne. Kuidas anda erakordne seal maailma erakordse eemale lauljale. Filmi jõudmisest kinolinale on tänaseks möödas juba 18 aastat, seega ei pea me täna küsima enam, kuidas seda küsimust lahendada, vaid kuidas lahendati. Püüame jälgida filmitegijate mõttekäike, kuulame hakatuseks laulmas sopran Eeva mallas Kodlevskat kes samuti nagu tema kaasmaalane Frederik subpääl on sündinud Poolas ja elanud peamiselt Prantsusmaal. Tema esitatav vokaliis on sedavõrd kaunis. Beethoveni sõbral ei ole südant seda vaid 10-ks 20-ks sekundiks esile tõsta. Ja nüüd laulab Ameerika päritolu mustanahaline kontratenor Derek liiaureinzin, kes muide käis alles mõne aasta eest Tallinnas võludest siinset publikut nii oma väärt hääle kui avala oleku ja siirusega. Appi tuleb Felix Mendez son partoldi ö, laul, anname mõned minutid temalegi ja seejärel põhjendame. Miks just need kaks laulda said? Puhas matemaatika esimene pluss teine võrdub kolmas ehk üks pluss kaks on kolm. Needkaks mallaskondlevskaja Reidsin oma hääle farinelile kinkisiki. Tänapäevale omaselt ei saanud kolmanda asjaosalised kasutades muusikaajakirjanik Joosep Sanga sõnu. Küpsetas nende kahe hääle kuldpruuniks arvuti. Siinse kolm ühes filmiloojate ette kujutatud superstaar farinelia ongi teie ülesandeks jääb lisaks ette kujutada kullast kiiskavat ooperisaali sadu blonde, parukaid ja krinoliine kandvaid ning aladasaminestavaid daame. Beethoveni sõber farinelist kodanikunimega Karla Maria Provskis sai Hispaania kuninga Felipe viienda õukonna imelaulik. Kuningat vaevasid alatasa depressioon ja peavalud. Räägitakse kastraadid, seal olnud ainus, mis suutis tema vaevusi leevendada. Saanud kuningale nõnda hädavajalikuks peavalurohuks püsis ta alati monarhi lähikonnas. Talle osaks langenud soosing tähendas muuhulgas isegi teatavat poliitilist ja diplomaatilist karjääri. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest oli farinelli sündinud jõukas, ehkki mitte aadliperes. Kuninga soosing andis talle sellegi aadlitiitli. Teise lähedasena seisab farineli kõrval tema vend Ricardo, kes ise oma venna Karlo enne häälemurret kastreeriski. Nüüd püüab ta saavutada kuulsust vennale laulude kirjutamisega. Ajalugu hindab ta pigem keskpäraseks heliloojaks. Iga teine tema kohta poetatud lause seob ta ikka ja jälle tema kuulsa vennaga. Juhtumisi oli farinellil pistmist ka Georg Friedrich endaliga. Nagu juba jutuks tuli, käis endale isiklikult, Mandri-Euroopa, kaugematest ja lähematest linnadest oma operette kannete tarvis uusi Sapraniste kõrgeimate honoraride, ka pärjatud muusikuid Londonisse meelitamas. Ja ometi ei piisanud alati sellestki, et üks või teine kuulus kastraat kätte võttis ja üle lamashi purjetas. Endel nagu eelmises saates põgusalt rääkisime, oli pärast enese sisseseadmist Londonis üha uusi itaalia stiilis oopereid lavale tuues üha edutum. Tõsi, tema debüüt Rinaldo ka, kust pärines ka maailmakuulus läki, Bianca õnnestus koguni briljantsed. Aga erinevalt Londoni koorekihist ei olnud laiem publik siiski valmis itaalia ooperit enese südamesse lubama. Saareriigi publik oli hakanud kõigest itaalia ja prantsusepärasest tüdima. Terve sajand oli Inglismaa olnud Itaalia Prantsusmaa tugeva mõju all. Nüüd tahtis rahvas oma. Endal oli aga ma saksa päritolu ja itaalia stiiliga kui vanamoodsa kehastus. Olgugi et endal ei olnud Itaalia ooperis stiili kivistunud, oli ta loonud ja Londonis lavale toonud teoseid mis on tänaseni mängitavad kõikjal Euroopas, sealhulgas Eestis kukkus Londonis läbi mitu tema ooperit. Ka Kreeka päriselt tainel sündinud Xerxes, mis nagu Rinaldo Ki kätkeb imelisi üksiknumbreid, mis kirjutatud nimelt kastraadile. Üks neist on kohe ooperi avanumber pärsia legendaarse kuninga Xerxese aaria Xerxes Dolly oli endale kirjutanud teisele omaaegsele suurele kastraadilecafarelile, kes muide oli saanud oma laulukooli samalt õpetajalt. Kui farineligi. 1719. aastal oli seisama Londoni ladvik kuninga toetusel rajanud alaliselt tegutseva ooperiteatri. Endelist sai selle muusikaline juht, Londonisse hakati meelitama Euroopa parimaid vokaliste. Üheksa aastat hiljem oli ettevõtmine pankrotis. Aasta hiljem suutis end saavutada teatri taasavamise. Teada on need suure helilooja iseloom, ei olevat olnud suurem asi Endel ja oskamatus või tahtmatus artistidega läbida ja sellega kaasnenud ränk kriitika sulgesid teatreid teist korda. Meil oli hendalil jõudu, ent neli aastat hiljem, 1737. aastal saabus kolmas ja viimane pankrot. Siiski oli endal kaugel sellest, et surra pea tundmatuna nagu Bach. Neljakümnendatel muutus ta pühakuks tablinis, seda tänu oma isiku ratooriumile messias, mille helilooja oli paberile kannu kõigest kolme nädalaga. Koratooriumid päästsid hendaliga Londonis. Nüüd lõpuks oli suur helilooja jõudnud oma inglisekeelsete piibliaineliste süžeede iga inglaste südamesse. Ent teatrite käekäik oli Endelile mõju avaldanud. Helilooja ei olnud end laostunud, vaid majanduslikult. Teda tabas ajurabandus ja sestpeale hakkas helilooja tervis järsult halvenema. Eluõhtul oli endale juba pime. Ilmavalgust ei toonud silmi tagasi ka kolm silmaoperatsiooni. Endel suri aastal 1759 üheksa aasta pärast temaga samal aastal sündinud Bachi. Endel on osaline ka Seraar Corbyo Nelly filmis kus suurt heliloojat kujutatakse egoistlikku ja ennast täis vanamehena. Parini leia endale pikaajaline konflikt ei ole väljamõeldis. Seda fakti teab muusikamaailma hästi. Farinelli fenomen ei ole pakkunud huvi vaid muusikateadlastele ja filmi loojaile. Elu lõpusirgel Hispaaniast asjaolude sunnil lahkunud kuulus laulja oli surnud 77. näitaalias Polonias. Kuue aasta eest kaevati tema põrm välja. Moloniaaja Pisa. Teadlaste eesmärk oli uurida, milliseid muutusi tekitas Parinelli kehas enne puberteeti tehtud kastreerimine. Kuulsa straadi koljuluu uurimisel tuvastati, et oli põdenud hüperost doosi ehk liig luustumist ehk tõbe, mis tavaliselt tabab menopausi läbinud naisi. Teadlased selgitasid välja, et kastreerimisel oli nimetatud haigusega otsene seos. Selle sama haigusega, mis toob kaasa peavalud, halvemal juhul ka vaimsed häired. Farinelli kohta teatakse siiski, et neid viimaseid tal kindlasti ei esinenud. Küll oli sarnaselt tuhandete saatusekaaslastega kurb tema eluõhtu, mis möödus valdavalt üksinduses. Aga kui tuleksime nüüd hüppega tänapäeva tagasi, tõepoolest vaatamata tõsiasjale, et meil ei õnnestu jääl tarinellit kuuldes saalis minestada ei pea end kuigi halvasti tulla. Tänapäev on andnud meile säravamast säravamad kontratenorid. Lubage tutvustan teile üsna meelevaldse valikuna teist Andrei rolli, kes pühendunud just barokiajastu loojate teoste esitamisele, mis kõigiti kooskõlas ka Beethoveni sõbra hetkeplaanidega. Lisaks sol saanud õpetust ühelt oma ala parimalt belgia kontradenariltareni Jacobsilt ning saab enne laulma hakkamist iseloomustusega oma Eesti kolleegilt riista joostilt. Tema on selline klassikaline kontratenor sellise no ütleme siis saksa likult ümara tämbriga, aga väga hea ulatusega nagu metsosoprani ulatusega. Ja, ja põhimõtteliselt võib laulda ükskõik mida nii ansamblimuusikat kui ka ooperirepertuaari. Music fael muusika hetkeks muusika viivuks Henrik Persson enne Hendelit, kuulsaim helilooja barokiajastu Inglismaal ja see siin pealekauba üks tema kuulsamaid heliteoseid. Henry persel enam kui tähelepanu väärne nimi inglise ja kogu Euroopa barokkmuusikas. Miskipärast saab kolme rajaga peres harva Tipmise tegijaid, vanuselt keskmisest seenior Henry nimekaimust, keskmisest pojast võrsus ometi säravaim täht eht inglise barokkmuusikas, sest hendalit on meil endiselt raske üheselt inglaseks, veel vähem pesuehtsaks inglaseks pidada. Kooripoisist ja kapelli pillihoidja abilisest pöörase tempoga Westminster Räbi organistiks ja kuninga enda kammermuusika heliloojaks tõusnud Henry börs. Selle elutee jäi veelgi lühemaks, kui meie sarjas juba läinud korral kohatud Felix Mendez partoldil. Nende seal lahkus 30 kaheksase seal vaid 30 kuuesena. Tema surres aastal 1695 oli inglast uus favoriit, endale 10 aastane. Väidetavalt oli öösel ise oma esimesed katsetused paberile saanud lausa üheksaselt. Veel üks imelaps nende kümnete seast, kellest mõni juba meie sarjas hiilanud ja teistest, kes alles ootavad oma korda. Tänaseks on meile antud aeg otsas, tuleval korral on aeg astuda siit edasi, aga võib olla ka tagasi suurmeeste mõtteid, vahendas Toomas Lõhmuste. Materjalid sidus saateks Märt Treier.