Aastakümnend oli saamas kuuekümneseks, kui Tartu Ülikooli bioloogia osakonda tuli õppima teiste hulgas üks noormees. Tumedapäine, kuid samas väga rahuliku ja malbe olekuga kes hakkas meeldima kohe kursusekaaslastele, õppejõududele ja varsti-varsti. Räägiti omavahel, et Tiit randla, ornitoloog. Millal sinul see huvi linnuriigi vastu nagu käärima Jubakas? Mitte eriti varasest noorusest mäletan selgelt, et 1000 954.-st aastast hakkasin täitma Eesti loodusuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni lindude rändevaatluste kaustasid ja astusin siis ka õige pea vist 56 või 57 Eesti loodusuta seltsi usaldusmeheks. Ja niimoodi siis ma linnuvaatlustega ja lindude tundmaõppimisega alguses tegin aga aga tegelikult huvi looduse vastu ja ja huvi looduse objektide vastu tegelikult on pärit hoopiski. Aga niukses tüüpilisest lähenemisest, eriti sel ajal, aga arvatavasti ka praegusel ajal nimelt mind köitsid tänu naabripoistele nõmmel liblikad, liblikate püüdmine ja 27.-st koolis oli üks niisugune õpetaja, kes õhutas niisugust tegevust ja, ja siis oli üks niisugune raamat Jüri Piigi pääsusaba lahel ja noh, see oli põnev, 10 12 aastase nooruki tegevus ja sellega ma päris tõsiselt tegelesid mitmed aastad, aga kuna kuna nagu Niisugune suhtlemine tolleaegse Loodusmuuseumi tegelastega viis rohkem kurssi inimestega, kes olid linnuvaatlemise fanaatikud nagu Hillar pärjassaria, Johannes Sakk, kius August Monk ja siis nende õhutusel saigi minu arust nagu linnumees. Ja ta suur rännumees, inimene, kes tahab teada, kuhu linnud rändavad või kust nad tulevad, siis ta peab ise ka rändama, sest ainult raamatust lugeda lõpmatuseni noh, nagu ei ole huvitav. Ja suured reisid, hakkasid sul peale juba ülikooli ajal. Jah, see oli kuidagi saatuslikud niimoodi, sest et ega sel ajal niuksed erilisi hiilgavalt võimalusi olla polid siiski nimelt 50.-te aastate teisel poolel Tartu Ülikooli zooloogiamenetluspraktikat põhimõtteliselt ikka kuskil kaugemal vene impeeriumi ääremaadel küll Krimmis ja Kaukaasias ja, aga minu õpiajal tänu ilmselt vist küll ka professor hilisema professor Viktor Masingu huvide huvidest sõltuvalt hakkas hakkas nagu ülekaalu saama ka võimalused põhjaaladele rännata ja ma mäletan, oli üks niisugune tore juhus, kus mind võeti kaasa vanema kursuse botaanika praktikumi ja seda peeti polaarvralis. See oli minu esimene esimesed ristsed niisuguse põhjala tegelikkusega ja ja põhjala loodusega, mis oli väga köitev. Sellele järgnes kohe järgmine aasta on niisugune samasugune menetluspraktika, mida meil õnnestus ühitada. Eesti noorte Teadlaste teise kompleks ekspositsiooniga, nagu tol ajal nimetati ja sõitaks suuri maale ja suuremal olime olime küll järjepanu kolm kuud ja seal tegelesime küll kõigega, küll lindudega ja linnunahkade kogumisega, liblikate püüdmisega ja ja tiigrijälge, teeme ütlemisega ja see oli minu esimene niisugune väga eksootiline reis. Koos vanemate kogenud kolleegidega niisugune teadusliku suunitlusega reisimine, see annab kindlasti haaret sellele, mis nõmmel oli kogetud. Ja samal ajal selle kompleksekspeditsiooni liikmed pidid igaüks siis kirjutama ka oma tähelepanekud paberile ja ja anti välja raamat, nii et mitte ainult näen, kuulen, selgitatakse vaid tuli ka ise mõtestada ja kirja panna ja teistele teejuhiks olla. Ja see raamatusse kirjutamine on sulle omaseks saanud, kuigi see võtab palju aega ja su ametid ei ole niisugused, mis kellaajalt just lõpevad, aga ometi on suse ja viga küljes. Noh, jah, see on võib-olla niisugune soov jagada oma muljeid ja jagada oma teadmisi ja ühtlasi noh, nagu tänapäeval öeldakse, avalikustada seda, seda laekuvat teavet. Ja kui ma ülikooli õpetada lõpetamise järgi töötasin mõned aastad loodussõprade maja, nagu tol ajal nimetati noorte naturalistide jaama ringi juhina õpetajana siis jah, ma mäletan, oli hästi terav puudus igasugustes trükistest oli küll, ilmuvad maavara noorenta Munugi käsiraamat, aga see oli juba tiraaž oli juba läbi müüdud ja ja mingisuguseid materjale niukseid, praktilisi õpetusi oleks vaja olnud, sel ajal oli väga, väga napid ja ja sel ajal ei liikunud veel ka saksakeelset kirjandustega, rääkimata sind muukeelsest ja, ja see tingis selle ja, ja muidugi ma pean ütlema ka, et meie kirjastajad teatud huvi ja suundumus niisuguse suuna toetamisel, ega see, see ei sündinud päris niimoodi, et oli huvi ja initsiatiiv, aga see leidis toetust ka kirjastusest Eesti raamat ja valgus tol ajal. Samuti lugejaskonna, sest need raamatud olid mitte küllastatud poliitikaga või see seal hoopis puudus. Ja kui ikka eesti mees käib kaugetel maadel midagi hakkab ja millegi kohta oskab järeldusi teha ja infot tuua, sulle koju, siis säärane raamat tollal teda oli lihtsalt hea omada ja lugeda. Ja eks säärastel tähelepanekutel on ka püsiväärtus saviljon võrrelda, kes tagantjärele käima hakkab, nii et väärtasjad on saanud kaante vahele. Loodusloolasele on hea, kui ta tegeleb paljude asjadega. Ja nüüd, kui me enne kokkusaamist vaatasime üle, et millistel punktidel võiks peatuda, siis päris üllatav on, et jah, tagantjärele nüüd, et oled tegelenud jääkarudega ja punaga lagledega ja isegi vahepeal kalakaitseinspektor olnud mis nendest aegadest nagu silmade ette tuleb. Vaid inspektori aeg oli mulle väga põnev aeg, sest et see esiteks andis tasku suure, Nõukogude Liidu väga mõjuvõimsa ministeeriumi kalamajanduse ministeeriumi töötõendi ja see toimis piiritsoonis ja tänu sellele ma sain sõita kalakaitselaevaga mööda Soome lahte ja Soome lahe saari ja, ja paljudele teistele niisuguseid suletud piirkondi pidi. Ja mul oli suhteliselt Vaba tööaeg ja sain ise planeerida oma tööaega, et, et see oli mu üks villakamaid viljakama, et loodusteaduslike vaatluste kogumise ja, ja ka kotkaste kohta andmete kogumise periood elus. See oli küll lühike aeg ja hiljem hiljem mind nagu kutsuti vastmoodustatud Eesti jahiseltsi ja ja põhilise osa oma oma keskeast, ma pühendasin siis jahimeeste harimisele. See on üllatav jah, et olustikuuurija ja kaitsja, eriti kotkaste puhul, kus oli siin ühe käe või kahe käe sõrmedel neid paari üles lugeda. Ja sageli isegi need mehed, kes püssi kasutasid, tegid siin kurja mõnelegi liigile. Et sina läksid nüüd jahindustegelaseks ja ligi kaheksa tosinast aastaks, mis tänu sinule seal siis nüüd tehtud sai või, või teisipidi ka tegemata jäi jahimeeste leeris, sest eksametnikuna võib kallutada seda seltskonda nii ühele kui teisele poole. Ausalt öeldes nendel aastatel mõõnast ametnikuna ei tundnud, on ikkagi täiesti, nagu nüüd öeldakse, valitsusvälise organisatsiooni liige. Ja selle töö organiseerija ja jahindusel oli sel ajal nagu suurem osakaal ja tähtsus. Ja ma sattusin kokku kohe alguses niisuguste meestega, kes panid väga suurt rõhku sellele, et ilmuks jahindusalast kirjandust, sest ette ka seda nappis väga vähe või see vähene oli enamasti vene keeles. Ja tänu siis niisugustele omaaegsetele aktiivsetele inimestele, August Pähklimägi ja ja samuti Osvald Tooming, kes oli suur jahinduse eest võitleja, kirjutaja, tema nendega koos. Me hakkasime panema kokku jahinduse käsiraamatut ja jahinduse aastaraamatuid ja hiljem siis niisugust sarja Eesti ulukitest. Ja Neid raamatuid kogunes üsna palju ja ma arvan, et Eesti tuhandete jahimeeste harimine ulukite bioloogiast ja jahikommetest ja jahikommete eeskujudest mitte ainult Venemaal, vaid ka Saksamaal ja Soome silla. See kindlasti aitas kaasa selle seltskonna harimisele ja ja kindlasti on sellest omad jäljed, et Jahimeeste käsiraamat, mis, mille koostajaks ma olin. See oli väga paljude inimeste koostöö ja, ja ta on siiani noh, ütleme pool sellest siiani käibele kehtiv elu on palju korrektiive teinud. Vahepeal teil oli seal seltsis ju väga tugev seltskond, erinevad millised erinevate ise loomudega, aga kes tundis hästi jahiloomade bioloogiat, kes spetsialiseerus fotoaparaadiga jahindusele ja sellest on ka mitmed kahjuks küll trükitehniliselt mitte kõige paremad, aga ikkagi teed rajavad album raamatut ilmunud. Nii et see jahindus ja muutus kuidagi avatumaks ja mitmekesisemaks ja seda kokkutulekutel rõhud tati ja kirjutati säärastest asjadest ja ka raadios kõlasid intervjuud, nii et jahimees kui püssimees muutus hoopis mitmekesisemaks ka noh, lugeja ja kuulaja ja vaataja silmis. Ja see oli ka väga oluline, sest jahinduses peab olema ilmselt eetika ja oma kultuur väga kõrge, et seal väga viltu ei lase sõna otseses mõttes. Ja see aeg vist siin vilju kandis. Ja see oli üldiselt Braiuta, armastatakse. Kuldaeg eesti jahinduses, sest et see sotsialistlik totalitaarne süsteem soodustas oma suur majanditega ja oma küllalt niisuguse vähese peremehetundega majandamise puhul see soodustas kõvasti metsloomade arvu tõusu Eestis. Ja, ja meie võitlesime siis sellest, et seda metsloomade suurt arvu oleks võimalik võimalikult ratsionaalselt siiski kasutada ja, ja teine asi, mis tollast nagu innustuse tiivustas, oli see, et see jahindus oli nagu Siiski vähe politiseeritud tegevus ja sinna ainult ladvikule oli kombeks olla olla ka jahimehed, aga aga üldine jahindustegevus ei olnud niivõrd seotud igasuguste loosungite ja ja muud eesmärkidega. See. Meil olid eeskujud põhiliselt Kesk-Euroopast ja nendest endistes sotsialismimaades, ka seal oli täpselt samasugune situatsioon ja ja ausalt öeldes, looduse seisukohast oli seal väga niisugune huvitav aeg, mis nüüd on muidugi suures osas mööda saanud, aga see on paratamatu protsess ja seda protsessi on läbinud terve roop. Ja, ja sellel advikuga tuli tegemist teha, ma lihtsalt tean kõrvalt, et mõnele mehele tuli buss muretseda ja padrunid, kuigi neil enamusel olid needki olemas hea varustus ja ja need tuli siis viia sinna liinile ja muretseda, et vähemalt kui see prominent pihta ei saa, siis ikkagi loom olemas oleks lasknud, oleks hea. Aga ma arvan, et sääraste kohtumiste ajal aeti ka muid asju. Ja tagantjärele võttes mulle tundub, et kui teil oli vaja midagi otsustada üle-eestiliselt või teha mingi jahinduses mingi ja nõksakas, siis teid mõisteti, nii et ega niisuguseid erijaht ei saa võtta ka ainult kui mingit suurmeeste pulbitsemist ju seal teiesugused oskasid. Kasu ka lõigati loomulikult. Et asi lihtsalt selles, et sel ajal oli pikki aastaid jahindus eesotsas tegelikult eesotsas metsamajandus looduskaitseministri esimene asetäitja Feliks Nõmmsalu ja ja tema oli progressiivsete vaadetega mees ja ta sai võimaluse tänu suhetele Moskvaga ja sai võimaluse käia paljudel jahinduslikeni looduskaitselistel niisuguste maailmaüritustel. Ja see tõigi meile uusi tuuli ja, ja hoidis meid ka kursis sellega, mis mujal maailmas sünnib ja siis me selles küsimuses lõhenenud selles jahinduse küsimuses me ei elanud väga isoleeritud elu, aga noh, ega see tegevus ka niisugune teab, mis idealiseerimist väärt ei olnud ja, ja selle taustal ma tahan rõhutada kindlasti seda, et et minu niisugune uurija tegevus ja reisimine oli seotud suuresti sellega, et see jahindustegelasena ma ei olnud nagu eriti ametnike mind lubati sealt juurest palka säilitades lubati pikkadel ekspeditsioonidel ja seda võimalust ma kasutasin. Ja reisisin umbes 10 aastat niisuguste põnevates paikades, kus, mis olid sel ajal täiesti suletud Lääne-uurijatele. Kuna sel ajal ütleme, seitsmekümnete aastate teisel poolel ja 20. aastate alguses meil oli juba kommunikatsioonid nii arenenud, et et me saime teavet selle kohta, mis mujal maailmas sünnib ja mida uuritakse, kuidas uuritakse ja ja noh, näiteks võtame jääkarude satelliitmärgistamine ja oli juba sel ajal programmis ja ja noh, see kõik võimaldas koguda teavet tänu looduskaitse keskinstituudile Moskvas kuhu mind ekspeditsioonidel siis kutsuti noh, vahetada seda teavet ka lääne kolleegidega ja seal ei oleks niisugust väga meeldivaks vahelduseks sellele noh, ütleme siiski siinsele tööle, sest kui inimene jääb mitmeks aastaks aastakümneks ühele ametile ega ta siis vaevalt seal niimoodi kogu aeg edasi areneb, ta jääb ikka natukene stoppamaga, aga seda, seda mina kompenseerida seda probleemi endale, niisuguste põnevate reisidega ja nendest reisidest kõige niisugune eksootilisem kahtlemata oli oli noh, sisuliselt talvitumine rangeli saarel 1009 70 neljandal aastal. See oli väga eksootiline paik ja sinna pääsesid välismaalased. Seal üks maailma parimaid jääkarude koondumispaiku üldse ja selle pääsest näiteks Lääne teadlased alles 20. aastate lõpul esimest korda. Kui lähedale sina jääkarule said või kui lähedale jääkaru sinule tulla? Jääkaru seljas mõistusin, kui ta oli, kui ta oli in mobiliseeritud. Nii rahulikuks lastud aga mitte maha last, aga ergu karu läheduses ma olen olnud ikka küll 10, kaks. Et, et see ei ole probleem, me kasutasime tema emainstinkti ta lihtsalt oma poegi maha jätta ja ta ainult hirmutab ründajat ja, ja, ja niisugust huvilist uurijat need, et ta võrdlemisi tänuväärne objekt. Välja arvatud muidugi need jääkarud, kes armastavad ja on harjunud käima laevade järgi jäämerel laevade järgi keda toidetakse vaeva prügilt, vot need käituvad teinekord kummaliselt, võivad inimest rünnata. Ja näljased karud rõhutaga. Poegadega karud, kellega me tegelesime, tammust, head karu. Väliselt käitumiselt noh, enamus meist või pannud jääkaru tutvust piiritleda käiguga Tallinna loomaaeda või kuskil mujal riigis analoogilistes kohta, kus nad siis kuidagi väga edasi-tagasi närviliselt või kiirustades tammuvad ja nendes valge karv kaotab ikka seda valgust. Aga seal valge peal on nad ikka valgemad ei ole, tähendab, kollakad ikka kollakad. Nad on kollakad ja, ja see tuleb sellest, et nende lemmiktoiduks on ikkagi hülge hülgerasvjälge liha ja, ja see, see hülgerasv hülgeliha ilmselt mõjustavad ainevahetus selliselt, et see nende karv ka kollakas, nad on teinekord täiesti sidrunkollased ja isegi tumekollased ja ja täiesti lumivalged, jääkarusid, näedki näedki põhiliselt loomaaedades. Ja võib-olla ka siis, kui tal ei ole. Arktikas on olnud Nendest hüljestest toituda ja on mingil muul toidul või dieedil. Aga põhiliselt olnud kollakad. Kaugel käies ja palju kordi käies oled sa saanud ja tõesti nagu sa ütlesid ka vahel traadi taha või müüri taha, nagu omal ajal see paljudele ees oli. Selles mõttes oled sa õnnelikum inimene juba läbi aegade oled saanud liikuda radu pidi, mis sulle on sobinud või meeldinud vajalikud olnud. Ja nagu alguses kuulsime, oled sa ikkagi linnaserva poiss nõmmelt. Aga maakodu järele vajadus ikka tekkis. Ja eks ka kui inimene ei ole Kesk ja juba hakkab liikuma, siis ta tahab natuke stabiilsem olla. Aga minu sümpaatia valikud on ikkagi seotud olnud põhiliselt sellega, et Eestimaal oli mu põhihobiks andmete kogumine Kaljuvee merikotka kohta ja ma mäletan selgesti ühte oma toredat bussiekskursiooni lastega 64. aastal Vihterpalu nõva kanti, kus vana jahimees praaki veel hinges Jakson näitas meile meri ka pähe ühte kaljukotkapesa ja kuna parajasti toimus professor, kummale initsiatiivil üleeuroopaline andmete kogumine ülla eurooplase kotkaloenduse jaoks, siis on seal üks väga põnev lugu. Ja pärast seda korda mulle oli üheks kõige meeldivamaks väli ekskursioonipaigaks, palju aastaid Nõva Vihterpalu kanti. Ja kuigi ma kuigi ma ehitasin omal ajal niisuguse aianduskooperatiivi suvilat Pirita jõe äärde, aga sellise halb aeg, kus linnuvabrik ajas koledat haisu ja, ja Maardu tossas ja ja selline lootusetu, et ma pidin selle siiski likvideerima. Ja kui ma selle olin sellega hakkama saanud, siis muidugi Mordobosteni seisma varsti ka. Ja nii ma siis kolisin oma suveelamisega küll sinna nõva kanti. See on mulle väga eksootiline ja väga huvitav koht ja, ja minu arvates ka üks Eesti looduse pärleid. Mida sa seal teed, kui sa oled, ütleme ka perest vaba oled üksinda ja sul on üks tunnikene aega. Jalutan metsas, binokkel kaelas, ikka vaatad, kes nad on. Jah, jah, ja juba kaugelda teada. Järsku midagi uut, aga uut ja huvitavat harva näha, aga ikka juhtub ühtest. Sa tõestasid väga ilusti ära, et ma kuidagi kergekäeliselt ütlesin sinu kohta, kui sa seal jahiseltsis töötasid, et sa olid ametnik. Aga nüüd edasi ei saa väga vaielda, kui sa tulid keskkonnaministeeriumi küll oma väga suurte ja mitmekesiste kogemustega kodualadelt ja kaugemalt, et nüüd sa tõepoolest oled ametnikega ametnik, võib-olla ka heas mõttes tark ametnik, mõistev ametnik ja selle ametikoha nimetus on siis keskkonnaministeeriumil loo looduskaitse ja looduskasutuse osakonna juhataja. Ja sel perioodil on sinu reisid veelgi pikenenud ja jõudnud otsaga välja kohtadesse, millest mõni inimene võib ainult unistada. Siin on siis aafrika Banner ja Austraalia ja Jaapan ja Bahama ja nii edasi, aga need on juba seotud sellega, et, et siin Eestis väikeses Eestis ka midagi tänapäevaselt korraldada või, või nii sättida neid vigu, mis mõnel pool on tehtud, siin ei kordaks ja ja ka üldiselt nagu looduskaitse pärast ei pea punastama ka muidugi. Aga mis nüüd nendest viimastest käikudest nagu esile tõstaksid, mis nad sinul on andnud ja mis nad ka ametnikule Nanenud? Ikkagi avardab silmaringi ja, ja, ja mõistmist erinevatest maailmateedest mida ühiskond on suhtlemisest loodusega korda saatnud ja, ja see on väga õpetlik ja ma ütleksin, et eriti õpetlik on see muidugi kui jälgida seda, mis sünnib vähearenenud maades ja mis sünnib hästi kõrge arengutasemega maades. Ma toon ühe näite, näiteks kui ma sõitsin esimesele osapoolte konverentsina bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte niisugusele esimesele suurele kokkusaamisele Bahamasse, Bahama saartele, need on siis seal nõndanimetatud lääne India saarestikus saarestikes tillide kandis. Ja siis ma arvasin, et ma satun eriliselt eksootilistesse paikaga. Pettumus oli tohutu suur, kuna seal on tsivilisatsioon jõudnud peaaegu kogu maismaa primaarse elukoosluse hävitada, asendada ja hukka saata ja see on niisugust päris eksootilist ja esialgset põnevust on ainult veel meres järgi mereelustikust, nii et et risti vastupidi, oli jälle mulle hea võimalus olla täiendõppe kursustel kolm-neli nädalat Ameerika ühendriikidesse ja külastada sealseid looduskaitse organisatsioone, asutusi, tutvun enda töösuund, aga seal oli mulle kõige üllatavam see, et, et seda ma teadsin, et Kanadas, Ameerikas, Põhja-Skandinaavias rahvuspargid ja tõsised kaitseala me kõik riigimaal. Aga see, et nõndanimetatud traditsiooniline looduskaitse on hoopiski puhtalt erakätes, igasugune liikide kaitsmine ja nende elupaikade säilitamine see on Ameerikas kohati vastupidine protsess. Just eraorganisatsioon, näitse konserve, see, need ostavat riigi käest maad kokku, et neid taimi loomi kaitsta ja säästa. Et see paneb mõtlema, ütleme nii, et see riigikeskne looduskaitse on küll traditsiooniline Põhja-Euroopas ja Euroopas üldse. Kui välja arvata endast Prantsusmaa, Inglismaa näiteks Saksamaal, Rootsis, Soomes, Taanis, siis on ka teisi võimalusi ja see kõik oleneb lihtsalt ühiskonna arenguastmest. Ja Eestil tulebki väikese riigina ja suhteliselt tagasihoidlike vabandustega riigina integreeruda Euroopasse, püüda kõigest väest säilitada just seda, mis tal on väärtuslikku ja ja mitte minema seda teed, mida on läinud Need need Kariibi mere saared ja väikeriigid, kes paratamatult koloniaalsüsteemi ajal olid täis kohvi ja banaaniistandusi, siis need läksid seal pankrotimaailmas, leiti paremad kohad ja siis murdis sisse see hullumeelne puhkemajandus, kus praktiliselt väikesaartel kooritakse pinnas, hävitatakse esialgne taimestik, mis oli juba rikult, ent juba nende Istandlike poolest ja tuuakse ammutatakse merest, liiv täidetakse rannad puhta liivaga ja, ja, ja metsad istutakse taimedest ja puudest, mis on kokku veetud siis Lõuna-Aasiast, Austraaliast, Ameerikast need, et et looduslikud kooslused praktiliselt hävivad ja see on muidugi tragöödia. Ja Eestil muidugi selliseid eeldusi niisuguseks puhkemajanduseks ei ole. Meil on palju mõõdukam kliima, aga see oleks meile väga oluline niisugune märk, mis võib juhtuda, kui inimene mõtlematult suhtleb loodusega. Noh, sellised näited. Me võime ehk meenutada selles sotsialismi kõrgajast, mil Meil tohutult kuivendati soid ja maid. Kuid millal Eesti loodusteadlased suutsid siiski jala ette panna juba 1971.-st teisest aastast, mil meil tehti suur kaitsealad. Ja kui me nüüd võrdleme ennast teiste Euroopa riikidega noh, nagu Inglismaa põhjaosa, ütleme Šoti Iirimaaga ja, ja ka võib-olla veel mõne väiksema riigiga siis meie rikkus on tegelikult meie meie sood, meie rikkumatut, sood, madalsood, meie märjad metsad, mis on veel kujundamata. Ja kindlasti ka meie niisugune puutumatu rannamaastik. Ma ei taha öelda sellega, et rannamaastik peaks tingimata igal pool säilima sellisena, nagu ta vene piirivalve kaitse all säilis. Kindlasti taastub elu nendes piirkonnas, kus ta traditsiooniliselt on olnud, kuid mõnedes kohtades me peaksime väga kiivalt püüdma vältida seda, mis on sündinud Taanis, Rootsis, Soomes. Ja märg mets esimesel pilgul tundub eriti seal, kus nad kasvavad, et noh, see on niisugune rõske ja pime ja ei sobi. Aga kui sa seal liikudes kohtud lendorav, aga, ja kui sa seal näed ja kuuled sookurge kuskil lähedal ja ja kui seal kraavis lausa ehmatuseks leiad forell ja siis vaatad küll, et loodus võib olla palju rikkalikum, kui me teda jätame sääraseks nagu ta on olnud, või võiks olla, et igale poole kätt vahele ei aja. Iga jutuajamine peab lõppema ja ja nii palju, kui mina tihedalt suheldes keskkonnaministeeriumi inimestega tunnetan, et seadusloome, nende uute suhete korrastamine endist asemele eraomanike maad ja riigimaad ja looduskaitse põhimõtted, üleüldised ja maailmas ja meil ja siin on üsna palju niisugust, kus võivad inimesed esimese hooga rinnutsi minna, aga ma tean, vaat kus sina oled kohal käinud ja oma rahuliku meele ja põhjendatud sõnaga oled seletanud, siis ei olda kunagi tüliga lahku mindud ja saab asja seda asja ajada. Aga mida sa ise praegu sellest looduskaitse ja kasutuse vallast tahaksid nagu üldistatult öelda, et kus me praegu asume ja kuhu me peaksime lähemal ajal ikka suunduma. Mulle tundub praegu, et see protsess pikaldane ja, ja selles protsessis praegu nagu ei näegi konkreetset lõppu, sest et kogu see süsteem ümberkorrastamine ühest süsteemist teise, ühest ühiskonnaformatsioonist teise see ei tohi sündida kampaaniale ja ja meie riigil ei ole ka niisugust võimalus, et me oma maareformi teostaksime kahe-kolme aastaga, ilmselt võtab see meil ikkagi aega. Noh, ütleme kümmekond aastat ja ja ma arvan, et et siin liigne kiirustamine ei vii eriti meeldivate tulemusteni. Ma armas, mulle meeldib oma kolleegi Veljo Ranniku üks niisugune mõte, et et seal, kus tekivad konfliktid ja mida teravamad konfliktid on need näitavad, et meie uued seadused toimivad ja, aga seal, kus ei teki konflikte ja kus kõik on nagu endiselt uimane ja kus ei ole millegi üle vaielda, uusi väljapääsu otsida. See on seadused, ei toimi veel. Et, et seal oma omapärane paradoks ja ja naist viitan siin praegu, et meie kalda ranna ja kalda kaitse seadusele, mis on unikaalne Põhja-Euroopa sõja, aga mille toimimist alles praegult hakkame tunnetama. Ja, ja muidugi kogu see protsess ja, ja uute kaitseala nomenklatuuri kinnitamine ja arusaadavaks muutmine ütleme, Lääne-Euroopa valitsevatele põhimõtetele. See peakski olema. Peakski olema meie lähiaastate üks niisugune kõige tähtsam eesmärk sest võib-olla on alles väga kauge tulevik see, millest räägitakse Taanis või Lõuna-Rootsis, et me peaksime Resto restaureerima rehabiliteerima elupaiku tagasi hoidma, tegema ja jõgesid uuesti kõveraks ajama. Meil on need kõik veel olemas, kuigi me oleme jõudnud palju pahandusi ka teha, aga meil on kõik need asjad olemas. Meie lähikümnendi põhiülesanne on ikkagi arukalt säilitada oma väärtusi ja inimestes kasvatada seda arusaamist, et et üks looduslik elupaik tema maal on suurem väärtus kui üks. Eks kraavitatud mets. Ja need on sisutihedad lõpusõnad, aga ma ikkagi küsiksin veel asja. Et sa oled rannanud, liikunud pikksilma kaasas, kandnud pidevalt, et kaugemale teravamalt näha. Oled sa kaasas kandnud alati fotoaparaati? Ütle palun, kus sa oled enda jaoks teinud oma arvates võib-olla kõige väärtuslikuma pildi. Ja kuhu sa tahad veel minna, et üks juurde teha. Hea küsimus tähendab. Minu elu ühesõnaga tipphetkedeks fotograafilises mõttes olid kindlasti need ekspeditsioonid, mis seostuvad Franz Josephi maal innulaatadega mis seostuvad Taimõri linnustikuga ja eriti punaga Laclega ja, ja kindlasti ka siis jääkarude pildistamine, need olid kindlasti noh, väga niisugused põnevad asjad. Ja, ja ma siiamaani olen veendunud selles, et et mul oli tol ajal käsutada peaaegu professionaalne tehnika. Aga tolle aja võimalused. Neid pilte publitseerida jäid kahjuks kehvadeks. Aga õnneks ma siiski oskasin sokutada mõned oma pildid ka lääne ajakirjadesse ja ma tundsin väga suurt rahuldust sellest, et ma nägin, kuidas, kuidas see pilt tegelikult välja kukkus ja kuidas ta tegelikult ei räägi. Aga praegu on mul poolprofessionaalsed või isegi rohkem amatöörriistad. See tehnika on tohutult arenenud ja neil ei ole loodusfotograafidel erilist turgu. Sellepärast et turumajanduse tingimustes suruvad peale väga tugevasti soomlased seal loomulik konkurents. Ja praegu, et olen ma sinu pettumuseks keskendunud rohkem rohkem ekskursiooni ja perepilt. Ka neid on vaja oma isikliku arhiivises. Uued põlved kasvavad peale ja need tuleb kõik reastada. Edu sulle vigaseks, aitäh.